Meie külaline on Eesti pereema, kes hoolitseb nelja ja poole aastase Mihhaili ja abikaasa Marguse eest. Peale selle on tema ülesandeks koos abikaasaga esindada Rootsis. Eesti Vabariiki on Eesti suursaadiku abikaasa Eeva, kellega ajasin juttu saatkonna hubases külalistoas. Kui sa tulid siia, mis torkas silma, mis on kõige suurem vahe Eesti ja, ja Rootsi elu vahel. Ma ei oska öelda, mis on see kõige suurem vahe, kõige suurem vahe on siiski see, et Rootsi on ju olnud kogu aeg vaba maa, ta on olnud suurte demokraatlike traditsioonidega maa erinevalt Eestist, et võib-olla see ongi teinud selle rootsi inimesi ka niisuguseks teistsuguseks, et ta on iseseisev ja ta on julge ja ta on vabam ja tal on nii suur silmaring, kuna ta on kogu elu saanud ju reisida. Et Eesti inimesel niisugustes objektiivsetest põhjustest, lähtedest ei ole ju seda niisugust võimalust olnud. Aga kas on ka midagi ühist? Muidugi, palju on ühist, me oleme ju kõik niisugused põhjamaa inimesed ja nii eestlane kui ka rootslane on ju suhteliselt kinnised ja neil võtab aega, enne kui nad saavad niisuguse lähedase kontakti, aga ma olen tähele pannud rootslaste puhul, et et kui rootslane on sulle korra sõbraks tänud, siis, siis ta jääb seda pikemaks ajaks. Et me ju Eestis tunneme ka väga hästi venelasi, et venelane võib noh, esimesel momendil ta võib ju kohe sinusse väga lahkelt suhtuda ja kogu oma eluloo ära rääkida, aga see ei tähenda, et ta sulle veel sõber on. Aga rootslased on ju väga raske, võib olla algul lähedale pääseda, aga kui ta on sind kord omaks võtnud, siis, siis jääb pikemaks ajaks ja ma arvan, et eestlane ise on samasugune. Kas sa oled saanud palju tuttavaid rootslaste hulgas? No ja mul paljud tuttavad juba varasemast ajast, kui ma ise ei olnud veel Rootsis saanud käia, sest tänu sellele, et, et no Margus on alati olnud huvitatud Rootsi ajaloost, on tal tekkinud ju Rootsi ajaloolaste ka juba ülikooli ajal on kontaktid ja paljud nendest nendest tuttavatest on edaspidises elus kujunenud ju sõpradeks. Ja, ja selle tõttu. Ma tunnen rootslasi juba, ütleme juba ükskümme aastat praegu nendega, kellega mul praegu lihtsalt sõprussuhted. Milline on rootslane? Rootsi naine kõigepealt arvates on ilusam kui eesti naine. Kas tõesti ja minu arvates küll on aga näiteks eesti mees jälle on minu arvates ilusam kui rootsi mees sest Rootsi naised on enamasti saledamad ja, ja Siswakamad ja väiksema kondiga kui eesti naised ja neil on need ilusad pikad Nad, paksud blondid juuksed, mida Eestis on ikka väga harva. Aga rootsi mees selle selle eest on nagu, nagu kliinukesem ja ja võib-olla niisugune rohkem linnastunud. No ja mitte nii meheliku Eesti mees, selle tõttu me oleme, Eesti mehed meeldivad siiski rohkem. Aga nüüd ütleme Rootsi perekonnaelu näiteks ütleme, on mehe ja naise roll perekonnas. No see on küllalt teistmoodi kui Eestis. Sest naised, siin on ju palju iseseisvamad kui Eesti naised. Ja koduses kodustes töödes rootsi mees lööb ju tunduvalt rohkem kaasa kui eesti mees. Et esimesed korrad, kui ma siia tulin, siis mul oli nii võõrastav, et kui kellegi juurde külla minna, siis pereisa käib põllega ringi, köögi ja söögitoa vahet, katab lauda ja sageli selgub, et et toitmida siis külalistele pakutakse, on hoopis pereisa tehtud, mitte naise tehtud. Ka mehed ju sageli koristavad ja tegelevad lastega hoopis rohkem kui Eestis. Et see on nagu selline perekonnaelus, kõige suurem erinevus võib-olla seda, et et nagu lapsed saavad kiiremini täiskasvanuks, et kui nad on seal juba viis-kuusteist aastat vanad, siis nad on iseseisvad, et võivad omaette elada. Et Eestis ju lapsed sageli jäävad vanemate juurde elama, niikaua kui vanemad ise üldse elavad, siis võtavad selle korteri oma perega üle. Ja vanavanemad aitavad väga palju ju lapselaste kasvatamisel kaasa, mis siin võib-olla nii levinud ei ole. Ja see tuleneb võib-olla ka sellest, et vanavanemad ise või siis noh, vanemad inimesed ise, nad on veel väga ühiskondlikult aktiivsed, et et nad sageli töötavad veel või siis nad on nii hea tervisega ja ja reisivad väga palju ja harivad veel iseennast, et nad elavad niisugust täisverelist elu kauem. Kui Eesti inimestel on võimalik seda teha ja selle tõttu siis neil ei ole ka võimalik nii palju lapselastega tegeleda, kui Eestis. Sa nimetasid, et mehed aitavad väga palju naisi kodus, aga ometigi Rootsil naised, eriti viimasel ajal on tõstnud häält, et nad tahaksid olla rohkem samal tasemel me meestega võrdõiguslikkuse seisukohalt on sellel mingit alust ka või, või on see lihtsalt ainult feministide hääle tõstmine? Mingi alus võib-olla on, aga noh nii nagu sa ütlesid, et seal feministide hääle tõstmine, seda ma arvan, et see seda on, aga eks feministidel, et nad on üks teatud grupp inimesi, et neil on oma põhimõtted, et neil on õigus siis nõuda oma põhimõtetele nagu sellist praktilist alust, aga aga mina olen siin küll nii vähe olnud, et ma ei leia üldse trotsisid, naisel oleks oleks veel millegi üle üle kurta, sest naine peab lõpuks jääma ikka naiseks, et ega ega naine ka feminist ei saa ju nõuda seda, et ta puhtfüüsiliselt meheks muutuks, et võta kõik mehe funktsioonid endale, et mees saaks teda päris sellisena võtta nagu mees iseennast võtab. Et ma leian, et see vahemehe ja naise puhul see peaks ikka alles jääma ja ma leian, et Rootsis see, võib-olla see vahe isegi on juba liiga kaugele ära kadunud. Et mehed on natuke liiga naiselikud ja naised minu arvates natuke liiga mehelikud hoopis et kui me vaatame mõnda vähem arenenud maad, et siis sealse vahe on hoopis rohkem säilinud ja ma leian, et et Etsioon kena, et mees on mees ja naine on naine. Et see feministide niisugune liigne hääle tõstmine võib ju lõpuks selleni viia, et mehed enam naist naisena ei võta, et mida, mida, mida naine siis peale hakkav, kas on mingi vahe kodueestlase ja väliseestlase vahel? Muidugi on vahe olemas, üks on ikka Eestist ja, ja teine inimene on ikka vabaltmaalt ja, ja see vahe just noh, niisugusel ühiskondlikul tasandil või sellel tasandil, kus keegi pärit on, see vahe on isegi isegi üllatavalt suur. Ja aga see vahe ei tähenda seda, et eestlased, nii, nii need eestlased, kes nüüd Eestist siia tulevad, vaat või need eestlased, kes siin on kauem aega elanud, et üks oleks parem eestlane kui teine, sest ühed eestlased. Me oleme kõik, aga lihtsalt need tingimused, kus üks või teine on sündinud ja kasvanud, need on nii erinevad olnud. Et ma leian, et see erinevus ühtede ja teiste eestlaste vahel sellel tasandil on küllalt suur ja mina, kes ma nüüd olen ka, ütleme, pool aastat siinsete eestlastega suhelnud, leian, et, et väga kenad inimesed ja kõik ju suhtuvad meisse nii kenasti ja mõistvalt, aga see ei tähenda seda, et, et ei oleks ka selliseid inimesi, kes ja annaks seda mõista, et sa oled nüüd sealt, et sa oled nagu sellega halvem või teistsuguse. Aga ma pean ütlema, et need juhused on nii nii kõrvad ja et meid on ikka haruldaselt hästi siin selles Eesti ühiskonnas vastu võetud. Et meil on selle lühikese ajaga kujunenud niisugused head perekonnasõbrad, keda võib juba võtta nagu nagu sugulasi, keda oleks nagu kogu elu tundnud. Et eriti minu poja seisukohast lähtudes, et on ju leidnud siin näiteks Hinduja Tiina Loihhouci näol nagu, nagu teise vanaema ja vanaisa, et see on ju lausa haruldane ja on ju väga palju daame, kes on minust palju vanemad, aga kes on minu arvates nii nooruslikud ja nii intelligentsed, et mul on neilt alati nii palju õppida. Ja keda ma austan ja keda ma, kes ka minusse väga hästi suhtuvad ja mille üle ma olen väga uhke ja ma olen väga tänulik neile kuulajad võib-olla on olnud arvamusel, et suursaadiku elu ja tema abikaasa elu, nende esinduskohustused, et see kõik on üks lust ja lillepidu, on see niimoodi ei ole. Ja eriti võtta, kui sa esindad niisugust väikest vaest riiki, nagu on Eesti ja meil ei ole ju niisuguseid materiaalseid võimalusi nagu on, ütleme, ühe jõuka riigi suursaadikul, kellel ütleme, sel proual on koduabiline ja tal on lapsehoidja ja tal on võimalus käia juuksuris ja ja ütleme, et nad ostavad poest kallimat mitu kindlasti, kui meie, et meie võimalused ja selles suhtes on palju rohkem piiratud, näiteks mina ei ole siin ühtegi korda Rootsis juuksuris käinud, kuna minu jaoks on see liiga kallis ja kogu kodune majapidamistöö. See on ju kõik mul enda teha. Et et seda ma teen ju oma muude kohustuste kõrvalt, nii nagu ma seda olen ka Eestis teinud. Ja kui niisuguse vastuvõtud ja õhtusöögid, kui neid on väga tihti, siis, siis need ei ole ju mingisugune pidu, vaid need on töö, lihtsalt see töö spetsiifika on teistsugune kui kui ütleme, mõnel, mitte esinduslikul tööl, aga töö jääb ju tööks. Muidugi peab seda ütlema, et, et ma olen rahul oma tööga ja mulle meeldib väga inimestega suhelda ja see töö annab mulle võimaluse suhelda väga erinevate ja väga huvitavate inimestega. Selles suhtes ma olen väga rahul ja ma ei kurda, et see töö oleks raske. Sa ütlesid, et sa oled kohtunud ja see on ka loomulik väga paljude huvitavate inimestega. Mida sa hindad kõige rohkem inimeses? Kõige rohkem inimeses ma hindan, et inimene olla loomulik, et inimene on intelligentne ja kõik muu tuleb nagu iseenesest ja kui inimene on juba loomulikke, intelligentne, siis on ta ka käitub teise inimese suhtes tähelepanelikult ja viisakalt, kenasti ja sellise inimesega on hea suhelda. Ja just nüüd, kui ma jõudsin see suhtlemisoskuse juurde, siis ma leian, et need inimesed, kellega ma siin kokku puutun just inimesed, kes on siin diplomaatilisel tööl, et need inimesed, kõik on väga head suhtlejad. Et ma loodan, et ka minu suhtlemisoskus siin tunduvalt paraneb ja mul on nendelt inimestelt ju palju õppida. Ja üldse. Ma leian, et Eestil ja Eesti inimestel on väga palju õppida suhtlemisoskuse sest see on Eestis väga üldine, et meil ei osata seltskondlikult suhelda, meil ei osata seltskondlikult vestelda. Sest Eestis seltskonda mõndades, tavalistes töökollektiivides ja, ja kui Eestis sõbrad saavad omavahel kokku, siis räägitakse tavaliselt tööst ja nii pikalt, et kellelegi huvitav ei ole. Või siis sageli üldse midagi räägita, vaikitakse pikka aega aga niisugune kerge seltskondlik suhtlemisstiil, mis samas on partneri suhtes viisakas tähele panelik. Seda, seda tuleks Eestis väga palju õppida, aga see annaks inimesele niisugust käitumis- ja suhtlemis-enesekindlust, kui ta ütleme ütleme teab reegleid, millal sa tuled külla ja millal sa sealt ära lähed ja mida sa külas räägid. Et see on ja igale inimesele vajalik ja isegi kasvõi viisakust, et inimesed rohkem Tänaksid, naerataksid üksteisele ja, ja oleksid tähelepanelikud üksteise suhtes, et kui inimene loomulikust intelligentsist selle peale ei tule ja neid inimesi on ju väga palju, et selline inimene võiks seda kuskilt õppida ja lugeda. Ja tõesti, nii nagu nagu nagu koolis õpitakse, et ta peab selle endale meelde jätma ja vastavalt käituma, et praegu ju noortel on nii palju võimalust ringi liikuda ja isegi õppida välismaal ja ennast täiendada ja mustal kas või reisimisvõimalused, need ju avardavad inimese silmaringi ja ma usun, et need noored, kes kes, kes praegu ütleme, õpivad keskkoolis või ülikoolis, nendest kujunevad noh, tavalised maailmakodanikud, mitte sellised kompleksidega muserdatud nõukogude inimesed, nagu, nagu me olime kuskil kuuekümnendatel seitsmekümnendad. Kas sa kunagi oleksid võinud arvata, et sa satud Rootsi Eesti vabariigi suursaadiku abikaasana? Muidugi mitte, oli no see oli ju nii suur üllatus üldse, et, et Eesti sai iseseisvaks, et me oleme nüüd iseseisvad, et meil on üldse mingisugune diplomaatiline esindus, et me oleme üldse mingi riik, et isegi seda me ei oleks ette kujutanud, rääkimata seda, et ma oleksin mingisugusel sellisel ametikohal võinud olla. Aga näiteks mul tuleb meelde, et see on nagu minu isa, seal on alati olnud nagu mingi selline unelm sellest, et tema tütrest võiks saada kunagi kas mõni mitte päriselt diplomaat, aga mingisugusel diplomaatilisel tead töökohal töötav inimene, ta on alati rõhutanud, et tuleks keeli osata ja et mul on, nagu lapsepõlvest on. Ma mäletan, et, et mul on noh, nii palju kui ma olen lugenud sellisest noh, ütleme diplomaat maatilises tööst või midagi sellisest teises riigis elamisest diplomaadina. Et mul on nagu niisugune mingi võlu või mingisugune mõnel maal lapsepõlvest tänu isa juttudele sellest jäänud, et siis, kui ma siia rootsi tulin ja sain teada, et minu mees võib-olla saab diplomaadiks siin, sest algul see kõik oli nii lahtine, siis, siis mul oli ainult, et kas need minu nagu lapsepõlve need unistused ja need need loetud mälestus, et kas nad lähevad sellega tõelisusega kokku, see oli ainus, mida ma siis mõtlesin ja on nad ainult tõelisusega kokku. No kuule, ega ta päris nüüd ei ole, see kõik on ikka lihtsam, kui ta teatoorindus. Räägime sinu nii-öelda kohustustest, saaled ju, Eesti suursaadiku abikaasa, mida see endaga kaasa toob. No nii nagu minu mees suursaadikuna esindab Eestit siin Rootsis, nii pean mina suursaadiku abikaasana Eestit esindama ja minu minu töö ongi siis paralleelselt minu mehe tööga võtta sellest esindamise tööst osa. Ma arvan, et üks minu töö olulisi lõike on hoida silma peal, kuidas meie saatkond välja näeb. Kui me saime nüüd need uued saatkonna ruumid, siis ma tegelesin sellega, et sisustasin saatkonda meie võimaluste piires. Hankisin siia lambid ja ja mööblit aitasin muretseda ja, ja vaip oma maitse järgi ja tegelesin selliste ülesannetega, mida ma naisena teeksin oma oma kodu loomisel oma kodu sisustamisel. Et ma leian, et ma pean siin saatkonnas olema pisut sele saatkonna perenaine muidugi meil töötab siin ju ka mitmeid teisi naisi ja ka nende ülesanne on siin ennast pisut perenaisena tunda ja aidata kaasa, et meie saatkond näeks alati kena ja kodune ja külalislahke välja. Ja ma arvan, et teised naised paralleelselt minuga on seda seda ülesannet täitnud, et ma ei ole seda sugugi üksinda pidanud tegema. Ja siis muidugi suursaadiku abikaasana tuleb mul palju viibida väljaspool saatkonda, vastuvõttudel, õhtusöökidel, lõunasöökidel, kuhu meid siis, kui Eesti esindajaid kutsutakse ja seal me oleme kaks inimest Eestist kelle järgi siis sageli saadaksegi see pilt Eesti inimesest, nii et selle tõttu see ülesanne on väga vastutusrikas. Et me kohtume inimestega, kes, kelle jaoks me sageli oleme esimesed inimesed Eestist, keda lähevad. Ja nii nagu me siis ütleme, vestleme nendega ja nii nagu me välja näeme ja ja sellise mulje, nagu me endast jätame, sellise mulje nad saavad ka Eestist. Eesti inimesest ma mõtlen. Ja muidugi see, mida me räägime Eestist ja nii nagu me oskame seda pilti Eestist luua võõrale inimesele. Nii sageli see esimene pilt ka Eestist kujuneb, nii et et selle selle tõttu see, see ülesanne vastutusrikas jutusta eesti kuulajale mõnest huvitavast üritusest või sündmusest, millest viimasel ajal olete osa võtnud. Viimase ja niisugune suuremaid suuremaid üritusi või sündmusi ka kogu Eesti jaoks oli ju Polar Music auhinna kätteandmise pidustused, need olid ju väga suurejooneliselt korraldatud pidustused kus päeval antilossis Eesti, Läti ja Leedu esindajatele kuninga ja kuninganna poolt lõuna, siis järgnes sellele selle muusikaauhinna kätteandmine Pervale allenis. Ning sellele järgnes siis õhtusöök grand hotellis ja ma leian, et see oli väga oluline üritus Eestile ja teistele balti riikidele, sest äsja just oli kuninga paar külastanud ja Eestit, mis, mis tõi Eesti nagu kogu maailma tähelepanu keskpunkti. Ja siis oli ju möödunud nädalale tore esinduskohustus, väike vastuvõtt kuningalossis seoses Norra kuninga ja kuninganna visiidiga Rootsi kuningriiki. Et kuna ma olen nii vähe sellele nii-öelda diplomaatilisel tööl oma mehe kõrval olnud, siis minu jaoks on, on need lossis käigud eriti näevad, et ma vaatan lausa võib-olla sellise lapseliku huviga seda lossi interjööri ja neid erinevaid saale, kus mul on nüüd vastuvõttude käigus olnud võimalik käia ja mul on iga selline vastuvõtt, on nii suureks elamuseks. Kas sa räägiksid lähemalt niinimetatud diplomaatilisest etiketid? No niisugune tavaline vastu võtma, mida mõni saatkond korraldab, ütleme kas mõne rahvuspüha puhul või või, või lihtsalt niisama näiteks aasta lõpus mingisuguse väikese vastuvõtu teeb. Et seal midagi niisugust suurt etiketi küll ei ole, et võõrustaja siis saadi koos oma abikaasaga, võtab oma saatkonna ukse juures külalisi vastu, kätleb neid, ütleb tere tulemast seejärel siis külalised võtavad väikese dringi, saatkonnas sageli on suupisteid kas siis suuremal või väiksemal hulgal ja vesteldakse sinna tulnud külalistega. Ja pärast seda lahkutakse samuti jälle käteldakse saadikupaariga, tänatakse neid küllakutse ja vastuvõtu eest ja, ja see on, kas suursaadikute abikaasad ka omavahel kokku saavad. Ja muidugi saavad, siin on ju Stockholmis on selline internatsionaalne, diplomaatide naisteklubi, kuhu minagi kuulun. Et see on üks võimalus, kuidas suhelda, aga samas kujunevad ka inimest, see tähendab siis antud juhul ka diplomaatide abikaasade vahel niisugused noh, omavahelised sõbralikud kontaktid, et käiakse üksteisel pool külas või, või käiakse kuskil väljas kohvi joomas või või siis ükskõik millisel viisil, kas telefoni teel suheldakse või sest et noh, inimesed on inimesed ja ja kontaktid on ka, on ka väga inimlikud. Mida kujutab endast diplomaatide abikaasade klubi, mida, mida seal tehakse. See on niisugune klubi, kuhu siis kuuluvad antud juhul siis siin Stockholmis nende diplomaatide naised, kes siia Stockholm on siis akrediteeritud ja see on enamasti, kas ta on siis üks kord kuus, on mingisugune üritus noh, sageli on see niisugune kohvihommik on ühes või teises saatkonnas kuhu siis saadiku abikaasa kutsub kohvi jooma teiste saadikute abikaasad ja selle kohvi joomiseks käigus on siis võimalik tutvuda ühe või teise saatkonnaga siis sageli on sinna kutsutud esinema mõne selle, selle riigi, kas laulja või tantsija, keegi selline inimene, kes esindab riigi kultuuri ja pakutakse ka selliseid suupisteid, mis on iseloomulikud ühele või teisele riigile, siis tähendab rahvale ja see on niisugune niisugune noh, kena võimalus tutvuda natukene Ühe võõra riigiga saada mingisugune ettekujutus selle, selle riigi nagu postitamise tavadest ja, ja näha muidugi ka, milline see saatkond välja näeb. Kas sa ise oled juba korraldanud sellise hommikukohvi? Muidugi mitte, me alles saime, saime saatkonna sisse seatud ja nagu sa ise näed, on see ruum nii küllaltki väike ja ma, ma kindlasti tahan seda teha. Aga ma pean siis noh, väga hästi selle läbi mõtlema. Et kuidas teen, et kui palju inimesi ma saan kutsuda, nii et see töö seisab alles ees ja võib-olla sa pead tegema mitmes vahetuses ja võib-olla tõesti ma pean seda tegema ja mul on siin väga palju daame, kes mind kindlasti nõu ja jõuga abistavad selliste kohvihommikute korraldamisel, millega saab veel, tegelikult on sul veel mingisuguseid muid hobisid? Ma ei tea, ma loen nii palju, et kui mul vähegi võimalik on, aga ma ütlen, et ega mul nii väga palju seda aega ei ole, sest väike poeg võtab ju oma aja ja lähevad on ju nii lühikesed, kui, kui ta on millegagi sisustatud ja küllalt suur korter on, mida ma kõik üksi. On ju koristama peal hoidma korras pere riided, nii et et selliste puht niisuste naiselike tööde peale läheb nii palju aega. Ja siis, kui õhtul peab minema välja kuskile külla mõni vastuvõtt ees, siis sageli, nagu see päev on kuskile kadunud. Ausalt öelda, ma, ma polegi midagi erilist teinud, et ma olen ju hariduselt etnograaf, olen ja, ja ma tahaksin väga taastada oma suhted Nurdis camu, see jätiga, et natukene ennast erialaselt ka vormis hoida, aga ausalt öelda, ma ei ole selleks kahjuks mingit aega leidnud.