Ja täna on meil jälle külaline Rootsist tšellist Gustav Tohver. Kuidas siis teie teekond Rootsil samal ajal? Oli ju teise maailmasõjani keskpaiku, kui sakslased hakkasid taganema Stalingradis ja venelased juba ähvardas seda kõikidel rinnetel, peaaegu minu onuprofessor, Mart Järvik võttis mu ükskord kõrvast kinni ja ütles, et et nüüd seal ees sakslased võtavad kaasa rindele. Või sa jääd, jääd siia tagunes, oota, ma ei tea, mis juhtub aga võib-olla sa saad oma omakseid paremini aidata, kui sa ellu jääd, sellepärast et need, kes nagu ajalugu, näitab paljud, kes noored, kes minu ajal nii mobiliseeriti või siis kes Siberisse saadeti. Ega nende saatus ei olnud midagi, mida, mida keegi sooviks. Ja siis andsin kõikuma oma kellad ja kaamerad ja esemed, mis meil olid ja väärtuslikud raamatud Ühele onule, kes siis laenas raha ja siis saime ühe autojuhi käest saada, et, et seal ja seal saab siis Soome sõita. Kõik see oli ebakindel ja mul oli just Tartu muusika, Tartu kõrgemas muusika oli, seekord oli just esinemine, nii et ma pidin Bachist siirdus süüti mängima avalikult. Aga Päeval enne. Siis tuli teade, et nabin kiirelt minema, kuma kohasel paadisaal. Ja siis mu südametunnistus on küll paha, aga ma jooksime enne kontserti ära. Aga selle kontserdi ma tegin hiljem, seitse 89, tegin siis tagasi Tartus, ma käisin Tartu ülikooli ses mängisite seal ära. Mis aastal see oli, kui te 1943? See oli siis? Sügisel 1943 sügis poole aga siis hakkasid juba farmid puhuma ja meri oli kaunis kahtlane ja meil juhtuski see, et kui see see soomepaat 20 poisiga keset Soome lahte sai, siis siis läks mootor rikki siis paat kõikus nagu sunniks lainete peal ja kõik oksendasid ja mõned, mõned ei jaksa isegi jalul seista. Aganes Soome kalur, ma kahjuks ei tea nimegi ja ma olen katse tuuline, kes olis taapil, mees parandas muutele ära ja, ja siis koidikul siis olimegi Soome rannavetes siis läks eluni, umbes nagu paljudel teistelgi poistele üritega ja see ei olnud ju miskit sissetulekut, rootsi teati söömas, sai hiljem teada, tahtis, oleks mind võtnud mängima, aga seda ma sain alles siis seadlikus, kui munder seljas oli ja kui kombrindel oli. Nüüd on, mul oli üks, üks hea asine, millega ma olin muusikaga kõrgemas muusikakoolis ja siis loomas lihaskonnas mõlemal pool õppinud ja siis prof passodessorile ütlesin veel, et et nüüd ma ei saa kahjuks loengule tulla, aga mõtlesin, et katsuda soomlas aidata, et te võite, et võib-olla isegi selle asjaajamist juba oled saanud need soomlased aidata ja nii tuligi see Soome kõrgem ohvitser, kellel olid need sõjaväehobused, see siis kuu aja pärast, siis võttis mu sinna kliinikusse ja siis oli seal oli üks üks eestlane, habras viidikalija Lähme, siis katsime elupuude 500. igale hobusele, mis oli nii niisugune nagu ribid oli midagi, olla tänane saamidest asja, nii et, et kas need olid haigused või oli nälginud nad nii nälginud ja siis soomlased hakkasid need toitma ja mõned surid ära ja me mõtlesime, minu kohus oli vere proovivate 500-st hobusest ja aga siis oli ka võimalust, seal oli üks apteeker oli, kes oli musikaalne ja ma sain isegi tšellot mängida seal aga siis orkestrile natuke naljakas, see oli siis lõõtspilli ja see ellu ja üks ekstrumpeed lihtsalt orkestris tavaliselt ei ole, aga mängisime lugusid ja nii edasi. Noh, sõjaoludes sõja oluline see asi ka säärase katse midagigi teha ja siis andsime kontserdi ja sest ma seal isegi pidin soome keeles hakkama kõnet pidama, siis see major viidiks tõlkis mulle siis selle soome keelde ja neetud. Ühe kuu aega pärast, siis siis pidasin loengut Eestimaast ja eesti eesti poistest eesti muusikast ja nii edasi, aga noh, see oli nii sõjaväe oludesega, see suuremad nii teadusliku alustas, ei olnud. No kas ma siis saan õieti aru, et Soome sõjaväes päris eesrindel ei olnud? Üks kuu üks kuu panime, panime tagalas sellest nad astma tutvuks selle nende oludega, siis ma ei saanud midagi erialalist, siis ma pidin Sarivimehe mundrit kandma ja isegi valvuril taskus, pidin seal vahti olema. Neteist seal, hobuste, seal oli hobused juba ka siis, kui seal magalad, siis loomasemale tavaline sõja missis. Igatahes siis võeti metsale hobuste lasereid ja seal sai isegi muusikat teha. Sõja lõpus oli küll hull, siis ameeriklased, venelasi aitasid nad rinde läbima üksus. Sead, meid pommitad ja ühe pommikilluga, lugesin neid inimesi. Siis siis 60 kilomeetrit, pidin ratsutama viimase ület venelaste Haadesse jääda. Ratsutasime siis Joensuusse Soomes ja siis seal. Varsti siis tehti rahuga venelaste ja soomlaste vahel ja, ja siis. Siis saadeti ära alguses munder seljas, läksin Helsingisse, aga päev enne kui metsik sain, oli lae Eestis läinud, nii et minu kavatses insti tulla, siis läks luhta soomlast, ta tahtis neist lahti saada. Nad kahtlesid, et arvasid, et me võib-olla oleme pinnaks silmas selle suurele suurele naabrile. Siis nad saatsid ühe katal Turu linna hobus, turusline, seal pandi poisid laeva peal ja me saame erariided selga. Saadeti Jevlesse. Rootsi jättes 44. aasta Siin ei olegi selle sisuaalimisel, sügiseks tulime sõja lõpu järel, tulime siis jäljes. Olime sõime, saalis oli väga ilus linn, seal oli üks Rootsis Elistermeli pärg ja tema tema oli väga huvitatud, et me aitamisest laenas ellu ja ja paari nädala pärast, null üks Eesti klaverimäng oli kah seal laagris ja siis mängisin esimese kontserdi juba seal mängisin Poppeli Ungari apsud ja nii et meil ei ole aega harjutada ja selleks no me ju tegime paar paar-kolm kolde seal ja heaks terveks otstarbeks, siis päästearmee kinkis meile seal teistele lastele ja vanadele riideid ja ühte teist, nii et nad said jalad alla. Nüüd jääb üle, linn, võttis. See oli väga ilus, väga ilusti vastu ja kui sul oli tugevalt eestlaste laagri üles, sellele järgnes, oli seal, olidki mõni, saadan ma täpset arvu ei tea, aga, aga mitusada oli eksinud ainult sõjaväepoissi. Tsiviilpõgenikke ka. Kas siis õige pea saite Kaievle linnaorkestrisse? Jälle linnaga oli see lugu, et et neil oli hirmus vähe raha. Nüüd sõber Henry päri, oli tema nimi, tema abiellus hiljem eestlannaga laagrist. Tema tahtis, et ma tuleks kohe, kes saab, aga linnavalitsus ütleb, et raha ei ole ja siis saadeti meid kõrtsi mängima. Sandwickenes kuhugile seal ja põhja pool ja põhja pool ja seal soliste tarvis need kahjuks see külalised jäänud pikaks. See neetud kaks vana Itaaliast ja viiuldaja, tema, tema, temal oli lained kole lainetas vibraator, mis minul hakkas südame peale käima ja siis nad tahtsid viis oopera, fant, fantaasiad ühe samal kellaajal ära mängida ja mul pikad noodid, ma ei saa nüüd üldse teada, kus kohapeal olid, vahest vahest oli kiire vaest voodi oleks paadituur, oleks teine asi, aga see, see oli väga raske, siis ma ütlesin, et ma sõidan tagasi, et ma ma kahjuks ei saa ka need aidata. Nojah, vertikaali kui ei näe, siis on väga ebahorisontaalis mängida, kuid, ja. Ma ei tea, teised teevad, vahest oled, et, et mul oli pikk noot ja, ja teised olid juba kogu selle repriisi ära mänginud, mina nats keskel arsenali sõja, neil oli tempomärki tempot seal ei ole antud vist ja siis nemad kihutasid kõvasti teel, et näidata, et võib-olla, et isegi, et, et minule midagi. Poti peale panna, eksitada, esitada, mine väiksemaks teha. No ja, ja siis tulite Jeblesse tagasi? Jälle tagasi ei tulnud, enne kui 1000 eestlast 156 oli siis üle 12 aasta 13 aastat. Niisugused kahtlased hiljem kui Gunnar Stern oli dirigent ja Käbi Laretei elasid seal lühema aja, siis nad mõlemad läksid lahku, aga aga siis elas, ma olen, olen soolosolisti sümfooniast mentaadi ikka pikendada kuu aega. Aga meil on naine, kellega ma olen abielluda, siis 154, tema oli siis klaveriprofessor Lundis ja Malmös juba. Ja siis meil olid, meil olid lapsed, väiksed lapsed, seal vaat ei saanud, ei saanud elada, need käed 800 kilomeetrit, vahe vahepeal oli siis mulle tuli koht maailmasse, sain seal linnateatri orkestris mängida ja ja siis seal õpetajana tegutseda. Seal muusikakoolis. Kas te olite sel ajal Jevli orkestris, kui seal kontsertmeistriks oli Arturväärne? Artoväärne oli kontsertmeister, kui me, kui meil laagris olime ja tema oli väga-väga sõbralik mees ja kutsus meid külla ja pakkus kohvi ja kõiki tema oli natuke vanem, ta võib-olla hakkas juba väsimust tundma, aga ta oli väga ilus. Väga hea ja lahke muusikamees. Aga vaat siis oli jälle linna, ei olnud raha. Ja siisväärne veel oli, oli mõte ka, et kui ma kauem assaževlasse, siis ma siis ma siis ma pean kaasa tegema. Aga laager, saate luua see kõik see laager koliti ära Stockholmi lähedale Luuga saarele. Aga seal ma siis mängisin kirikutes ja ühte teist ja siis tasapisi ma siis sain õppima edasi õppima Stockholmi muusikaülikooliga. Jah, mis aastal see oli? Mina sain 1948 sain sisse varematel aastatel, neil oli seadus, et välisma olin, siis ei võeta, aga 1948? Mina üldse ei andnud teada, kust mina, et ma, et ma olen displei, display, midagi. Veebiandsin soojale sisse ja läksime, mängisime professorile ette selle professolle jälle varem ja see professor oli, oli väga nii vaimustatud ja andis nõuet, et mitte rääkida, kust ma tulen. Sisseastumiseksam siis tuurmann, kes seal oli sealsel sulisele võikski seal siis seda kohut mõistes see, see, see teades kohe suurusel istuval kestes tarvis. Ja siis tulin kohe vipsisse muusikakoolile, kõik õpingud olid teoorias ja elualal ja orkester orkestris olin nii esimeseks solistiks. Soolosolistiks oli kolm aastat. Kas oli siis Stockholmi Kuninglik? Kuninglikus muusikaülikoolis. Ma arvan, et tellin natuke raskem. Ma ei tea, mispärast käbi oli ka soo solvas proovinud mõnikord, aga klaveri alal oli üldse, seal oli kaks Falangi ühe protsessi laine teise professor. Ühe pole seal ülekaal, Swattis tavaõpilased, swed siis kohti oli nii vähe, teised alles siis, kui käbi käbi siis seda soojadest avaldas, siis oli vist seal teise professor suurem mõju. Käbi õppis seal kohtilised pooli juures. Teine professor oli see ajas vibressoviiberi oli seal ja siis temal olid oma õpilasi, ta tihti aitavad oma õpilaseeskätt, siis tulevad need sisserändajad ja teised. Ja muidugi ikka oma koolkond on Nigaabedale kõige tähtsam. Ja muidugi ta tahab oma ma tõsiselt edasi kasvatada. Ja siis kaua kestsid õpingud Stockholmi. Kolm aastat. Ja siis kolme aasta järel, mu majandus oli nii kehv juba, et et maal ma jään haigeks ja mind viidi sööda söökesedes mullale neeru neerukruus, mis eesti keeles väikesed kivikesed, neerud, kivikesed, kivikesed teavisse, menter uuride seal ja öeldi, et et te peate need tervise veel rohkem mõtlema, et muidu muidu läheb halvasti. Ja siis ma hakkasin. Hakkasin tööle, et siis kuidagiviisi tervist ja jõudu. Saade jätkuvaks tegevuseks, aga kogu selle töö ajal ma olin nimel, ma olin nimelt ka. Veterinaarülikoolis olin heal jalal, ma käisin seal. Ma saan sellega siis samal ajal ma käisin seal kah sinna sellel samal ajal, aga muidugi ma rohkem õppisin muusikat, kui seda veterinaar teadest, aga igatahes kolme aasta järel siis mulle antikoht nagunii nagu siis asendaja loomaarst ja siis sa päris kohaga Finspongis mõne aasta pärast, aga muidugi see oli minu minu siht, minu siht olid nii muusika alal ennast täiendada ja andsime kontserti igas kohas. Õpingus nors, õpingus Cinzpongis, kus ma viiva sealsele selle koha sain. Ma sain Symyinvettenerlaste koha seal. Aga muidugi, sest mul oli sisemine võitlus, minu naine töötas malevas ja mina olin siis Cinzpongis. Ja nüüd, kui see juhus tuli, et ma sain maailmasse esialgu kõige peenemast hotelli kraamerietele sain koha siis ma ütlesin selle loomaarstiteenistus üles, eestlane, tutt, ma kutsun tema oma asendajaks, siis andsin talle see koha üle, nii et ma olen eestlane seal ka aidanud, seetõttu oli üks suur isamaalane, aga temaga Lumaast. Kas te meenutate ka, kui te koos eestlastega mängisite harigi isaga ja vist ka pisukali? Pisut ja, ja, ja Stockholmis olime siis meil oli seal alati igal aastal juubeli Eesti vabaduspäeva juubelipeod ja meil eesti koolipeod ja meil olid üldised üritused ja ja me mängisime tihti aalsed pisikesega koos. Alfred pisuke meil oli kass Käbi Laretei veid, ilmaneret, see dirigent, Terepi tütar. Käbi, ma ostsin need ilma, nii et ma ostsin tema abielus ma ostsin, ega seda siis hiljem. Ilma näärepiga mängisime raske tiivse suubeli, Triiusid, Saikovskid, riius ja seal olid need kergetki olnudki. Me turnees ka, isegi Eesti ooperiga. Seal oli ju bussini. Seal seal õieti suurem osa iiliti siiski roosid ooperist, aga siis mina käisin ka seal kaasas, mõnikord, aga sealt ma joobes sissegi saada lubati külmaõpetaja ütles, et oota nüüd, et võtaks ülearune aasta, siis sa tuled ooperisse, aga Stockholmi kuninglikus ooperis ja aga seal oli, seal oli ka suur tung, siis mul olid seal palju vanemaid õpilasi, kes samuti soovisid samal professor oli palju teisi ees, nii et et seal olid lootused, rootslased. Kas teil seal ja, ja siis need olid kavalamad kui mina, vaata, mina ei teadnud, et, et ühes seal konjakit armastas kunagi kollegi taskis olnud, aga mõnel teisel kaasas ta, seda ma muidugi mul selle selle kohta midagi öelnud ei ole, sellepärast et et seal ja tõid, õpetajad olid ju kõik ilusad kenad jalad ausad õpetajatega seal konjaki pärast ka kedagi võtnud ooperisse, aga nad läksid parimateks sõpradeks, siis minul ju nüüd lähedasemaks läksid ja ja siis, minul oli muidugi vähe raha, nii et mul ei olnud ju raha selle pudeli ostmiseks. Nii lihtne see asi ja siis ma jäin nagu natuke kõrvale, seal see oli, see, see oli võib-olla õnnetus modeleks ooperis istud higistatud koge loa. Nüüd pärast Stockholmi te siis nagu siirdusite Lõuna-Rootsi rohkem elasite seal maailmas ja Malmö ümbruses tegutsesid mitmes muusikakoolis ja teine oli seal ka omanimeline kvartett. Ja ma maa olmesse sain tuttavateks noorte muusikutega ja ja siis maaleid innustasin see, et kvarteti mängimisele ma võtsin seal ühe tütarlapse ühe poisslapse oma hoole alla, õpetasin neid kaks pool aastat. Nii et me mängisime isegi Hugo Wolfi, Itaalia serenaad ja Peetrile kassetid ja suubeti. Amolia tootuntas meediale oled kõik väimees ja tütarlapse surm ja sellega käisime siis siis ringis selliseid ülikoolides ja ja siis Skoones, tume lillas ja nii edasi. Abikaasaga mängisime ka oma väiksem, kui kui oli Schopeni suur juubelipidu, siis mängisime šopääni seal seal alati seal ja seda väiksem on ka mitu korda välistatud. Me olime see, see nagu ütlesid, et nagu kevadised lilled öeldi, et esimest korda nad kuulsid seda. Muidugi see sos, vaat ei ole ju midagi. See oli mingisugune uudis, seda on varem mängitud, aga seal seal Toome lillas oli küll uudis, seda keegi varem mänginud, seal ei olnud. On kuulda, et ka Eduard Tubin on teile maatöid pühendanud. Eduard Tubin, ega kui mina hiljem mõned aastad hiljem Rootsi jõudes kokku sain ja kuna ma oma debüüdi tegin 1951 selle kolmeaastase õppimise järele kuninglikus muusikaülikoolis siis Eduard Tubin oli sõbralik. Ta võttis kätte ja andis mulle ühe pala mille ta nimetas laul 13.-st sajandist. Ja tema oli tegelikult mõelnud saksofoni, saksofonist noodi teiseks osaks. Aga nüüd, kui ma DPD, siis ta tahtis mulle pakkuda midagi oma poolt ja siis kirjutas eelmängu ja seadis salule. Sesteetmises mängisime Tubine poolt. Gustav Tohvrile seatud, sellub alases oma debüüdil ka. Kas selle kvarteti perioodist on teil palju kontserte meeles? Ja vaata, nüüd on lugu kahest kvaliteedist, kui vana maailmas olin siis mängisime seal, mängisime mitmel korral Beethoveni kvartett, Schuberti ja golfi. Itaalia serenaad, mis oli kaasas, raskime noortele meestele. Töötasime pool aastat, aga siis juhtus üks õnnetus, kohe, kui kvartett liiga hästi mängib, siis tuleb väljastpoolt keegi ja pakub neile, kes kvartetis on kohta. Nii oli ka meil minut pateedist, ma, mina olen siis need koolitanud mõned aastad äkki tuli siis neile kutse, raadio orkestrisse, mina ilma ilma millegita pakkude koht, raadiol, kes mõistatus. Kuidas säkini tuli, aga no muidugi, eks mõni mõni raadiot kestes käis kuulamas, kui mängisime, siis andis neile. Andis neile siis võimaluse tulla raad orkestrisse. Joan minut, vaat et ma saax lõhki. Aga viimased kaks aastat, kui ma nagu Rootsis töötasin 1000 965. 1000 925 aastane, siis mul oli oma kvartett kolhoosis. Õpetajate vahel oli Tohveri kvartett. Mängisime suveti, mängisime, meil oli suvekontserdid. Mängisime semit mitu aastat. Peaaegu peaaegu kogu aja oli veel midagi ja vahest suurendasime selle selle siis klaveri klinketiks vaest mängisime siis keelby filmide Triutja vaest mängisime solistidena, ka. Asekvatets oli nii põhialuseks kolhoosi Nigamal muusikaelus, sel ajal kui mina, mina töötasin 65 66-st 85-ni, need 20 aastat. Harri Kiisk meenutab ühes oma artiklis aega Milde jalutasid kusagil Rootsis käärides ja ühel hetkel Te panite sello häälde ja mängisite pahi sõiti kanarbiku peal ja mändide vahel. Kas seal see hetk on nendel ka meeles? Ja see, see on meeles ja see oli nii, et me mängisime suvekontsert. Restoranides, Alfred pisuke mina ja siis Harri Kiisk argiscule alises klaverimängija seal. Ja siis muidugi ilus õhtu olis, jalutasime koju ja ja see, mis siis teha, siis pakkisin seal üle siis kännu peal ja mõtlesin, et ilus kaja oli metsas nagu üks muusikamees vajaduste kõla tuleb natuke tagasi ka. Et ei ole päris kuiv kõlaga, siis kõlab metsas ja siis kostis isegi paar sekundi, kuidas see Kaja ja mis ma mängisin. Bachi seedusiiti hääletas ka. Aga ega see, see nii suur kontsert ei olnud, see oli rohkemgi. Nalja pärast janu kiht meenutab ka seda kui lihtsalt ühte niisugust emotsionaalset hetke. Ja sellisena ta nähtavasti meenus ka temale Harry. Harri Kiisk oli sellest väga vaimustatud, alati rääkis, et kas, kus tagasi tulid meeldivuse seal kännu otsas istusid, vahi mängisid. Ja ma saan alati meelise. Metsas need te olete ka oma Rossi perioodil ise teoseid tšellole loonud ja seadnud. Kui suur on teie omalooming? Algesse tasapisi muusikakoolis juba ma katsusin ühteteist laulus. Tartu muusikakoolis ka, aga muidugi seisan midagi valmis, tuli sõda vahele. Siis kui ma kuninglikus muusikaülikoolis sain, siis sain võimaluse õppida, siis mul oli ühed ja teised sõbrad, ma kirjutasin väikesi laulukesi ja nii edasi, aga ma Ma kahjuks ise nendega uskunud Marievisi nad katki. Kohe ma mõtlesin, et teised on palju paremini kirjutatud. Aga hiljem kui kui ma tulin, hakkasin tööle Buroosis ja mul oli võimalusi ise repertuaari kevad kevadkontserdi jaoks seada. Ja mul oli kuni 50 pillas, seal mul oli, kes ellu sümfoonia siis Buroosi kultuuriamet palus mind siis vaadata, kas saaks midagi originaalset teha. Ja siis midagi oma poolt. Ja ma hakkasin igal aastal kirjutasin uue tee, vahest oli, oli duett siis Ühele orkestri poolele, kus oli üks raskem, need vanemate õpilaste üks keskmine, üks väga, olgugi et kõik õpilased said kaasa mängida isegi need, kes ainult lahtiste keeltel mängisid maise trilise ära, nii et need sobivatel kohtadel sisse tulid. Ja siis need on siis minu büroosi kompositsioonid, Mullen duett, pidulik avamäng on seal ja näiteks. Ma tegin duetega baltiviisidest ümber Läänemere, oli üks, näiteks seal algab Soome viisidega, kus ma tarvitan, nii niinimetatud Quad liideti tehnikat, et üks, viis saadab teist. Näiteks tähendab järk südamesse, kus kased kohisevad ja uhtjuhti uhkesti, ma saatsin kokku ja siis võtsin ühe läti viisi. Saatsin kogu Pet Guard Liivet, see on siis nagu kaanoni seal Gaalan kuskil, kuidas ja kas, kus üks, 15, veidi sihuke kaks, kolm viisi saadavad ühtteist. Nüüd me jõudsime pedagoogilise töö juurde. Kauade pedagoogilist tööd Rootsis olete teinud. Pedagoogilist tööd ma teen kogu aeg, isegi kui ma muul aladiskuma Lumas ja töötasin, siis mulle käisid Rootsis ellu õpilased käisid tunde võtmas. Ja siis Rootsi kirikud tahtsid tihti muusikat saada, nii et see kuulge, need, see, see kassas nii kõrvalt sisse siis kui ma. Kui ma nüüd 1963 tulin hõre Pruus, siis ma sain kaunis nii musikaalse ameti, ma olen muusika juhtis äärelinnas selle õpetaja. Ja siis ma hakkasin juba kirjutama, aga suuremat tööd ma tegin roosis 66 kas või need aasta vahel. Seal ma siis kirjutasime ta, need duetid, mul on kaunis palju duette ja ja paljud küsivad isegi Sveitsis Tallinnas, muuseas Peeter muru võttis oma kätega üks, viis, kuus duetti ja ütles, et võib-olla seal kuulda. Tallenes tublid sõlvad õpilased ja sinodi teisel õpilasi ka siin. Sillinas. Ja muidugi. Nii ja millega tegeleb tšellist Gustav Tohver nüüd tänapäeval? Ja tänapäeval on ju nii, et Ma olen ju nii-öelda vabakunstnik seal kirikutes, kus lähedal, kus ma elan, seal on niisukeseda seltsid, ka kultuurilised üritused ja ja tihti nad paluvad lõunasöögile tulla, esinema ja siis midagi midagi ka ütlema, mille kohtusime, muusika käib misse, muusika tahab öelda. Nii et, et ega mul isegi nüüd ei ole tööpuudus, töötööd on igal pool, aga muidugi muidugi Mahmanni kindel, manni kindlal vesis nii väsitaal kohal ära istuva, rohkem vaba õpetajatega-õpilastega töö tegemine, väsitakse distsipliini, küsimus kui sul, kui on 50 solisti, ühel kontserdil, mina üksinda, me kõik korda, saadame kõik pillid häälestama, nad kõik istuma panema ja siis seal lahti lööma ja vaatama harjutusi, tegema seal sulle umbes nagu sümfooniaorkester. Selle vahega, seal panevad pillid ise häältesabad pilli, seal aga, aga mina teen kõik sellel pool.