Algav saade vahendab läinud laupäeval sinimägedel kuuldut. 60 aastat tagasi läheneva vaenuväe lahingukäsu viimasteks sõnadeks olid Raudinu Stalina siinpoolne läkitus sõduritele, teatas Narva rinne, seisab vastase suurrünnaku ootel. Teie otsustavusest ja vastupanust oleneb Narva rinde püsimine. Oleneb tuhandete võitlejate elu. Oleneb aga eelkõige teie armastatud kodumaa saatus lähemateks aegadeks. Võib-olla homme lähevad paljudes Eesti kodudes käed risti ja palve teie ees tõuseb kõigevägevama poole. Siiski ja pidage vastu, sest õigus ja jumal on teiega. Nüüd uuesti trükituna kutsusid samad sõnad 20. Eesti relva Grenoderite diviisi veterane kohtuma sinimägedel. Mul miinipilduja ülevel 29. hommikul, aga 20 90-l õhtul ma olin siinsele Krinaadile mäe tipus. Vaatasin alla lastekodupeol mitme mehega. Siin olime viiekesi, seal olime kolmekesi, kuhu Kaksjaid oleks ainult pihta. Ja tulime 30. hommikul sealt ülevalt alla viine tuua vini, täid, meelsele vana surnuaia müürida, kõrgendikud aasale, pudruheitjate mürsuga, miinipilduja koos taga praga. Läksime siis käruga alla ja panime seal siis selle kärutäis, et vaatame, kas me siis käes üles läheme kogu aeg. Madin käis. Ja siis, kui see aariumis sidus, tema sai käelabast asja, mäletan omal käel pealt luud puruks. Sõditud Meie ülesmiinipilduja kahju oli sellest, et need limiidid, ülema kaatlejad, jaomehed olid mobiliseeritud noored mehed, koolitamata koolid, vaata, mehed, aja nii. Selle murraku järgi võid arvata. Need olid noored poisid, aeg oli lühike, nendega tuttavaks saada, meeltimised meelde ei jäänud, lihtsalt. Nendest ei tea ja sai. Möll oli kõva. Sa räägid ja meil oli ka ei kujuta ette, nüüd praegu siin ringi jalutades. Mina tulin siit. 10 aastat tagasi käidi seljaekskursioonil ja siis ma sain niisuguse tillu raske kaugelaskekahuri killusali loeks 25 sentimeetrit kollete pooltes katkeb, raske võtta nagu nisuke platsil ringi liikus, et mis nendest puudest tõesti midagi saanud järgi jääda. Linnas on kõigepealt kuulist. Siis kui siduda, sidus mul see naabrimeesliinikillust õlast niisugust tükki. Nii pikalt umbes viis tükki, peata teine, teine kaal, samas. Siis palun ei tule siia. Niimoodi ei jää teie selja taha, tuleb ja tuleb, päris palju ikka tuleb, kui ta oli surnud. Vaatame, hukkuda, seal ei käigi, võtame pärjad ära. Tallinna mehed, kes võtavad oma pärjad ja lastekodu ja sealt jää tulid, tulid meile kõik rivist kõikjale. Surmaorus on toit, olid ka ikka kõigile peale kirjutatud. Sovetski Estonia. Aga jäid ka suurem osa, kõik head tööd tegid need norra tanki tankihävitajad. Need tulid ette kohe, kõigil oli ka 300 vahustatrooni õla peal ja tankirusikat tankirusikaid. Jah. Ja siis meil oli miinipildujaüksuses, siis öeldi, et tanki järel tuli jaladega. Katsuge elada natuke takistada, et siis nemad saavad tankidele ligimene. Tulime Kano kahest torust andsime nii palju, kui saime ikka hõredamaks, jäise vahe nelja. Ja mõni tank põles mitu päeva veel tagantjärele. Aas musta suitsu välja. Selleks korraks jäid pidama, siis seekord rohkem enam ei tuld. Jalavagi tul teine päeval uuesti peale. Nad olid kolm päeva jutti. Et esimesel päeval tuli jalavägi tankidega koos ja siis teine patrull-lennukit järjest peale kõik. Tankidega ei olnud nii suurt hirmu, seda nägid küte, mida lennukit või tõhust kurja madalalt tuligi pardarelvadest kogu aeg, nii et saite alt ja ülevalt igalt poolt ja ega ei tohtinud liigutadagi. Jah, aga ära oldud sai ja sai kolm nädalat hinge olla. Mis rügemendist see oli 45.-st 45. rügement ja meil oligi see asi ripolule rügemendi ülem, Maitholi pataljoni ülem, tema ütlemata maitsev maid pataljonis jah, tema oli natuke liiga äge ja julge. Tema seitsmendat, mõtlesin kompaniiülemad ei läinudki oma kompaniiga nii ette, aga maitse oli kõigi ees. Kas tulite terve nahaga, väljusid? Kolm korda, sain kolm korda kolm korda ja kõik väiksed haavad, nii et ära ei lastud. Öeldi toaks ja kraavimees Escraimees, siis laseks ära kat, et sa, miinipildujaload seal seal saad kerghaavaga, saad hakkama olnuna ja nagu ma ütlesin, köik, panin siia kogunema. Kaljo Jakobson, mille vastu Vene kaameramehed huvi tundsid, tundsid vastu selle vastu huvi kelle vastu me sõdisime. Miks me sõdisime, kas nad seda varem ei teadnud? No kui nad küsivad, ju ei teadnud, siis ma rääkisin ka, et selle me läksime kätte maksma, vabastama oma küüditatuid lahti tegema. Laam rootslane, et midagi on murdunud, vastasi jõustima, aktiivsusest, tegevuses. Mäed olid hoidlasid sellest ülekohtust, mida oli toonud kaasa suurriikide ambitsioonid ja nende teostamiseks loodud ideoloogiad. Puud olid rebitud ribadeks Maal üles küntud ja ometi nende kinniaetud mürskude puhunud kaevikute vahel. Nendest tunneli heites ja ta lihtsalt künka taga oli veel elu. Ümberringi. Need mäed ja ümbrus oli kaetud laipadega soomusmasinate rõdudega. Aga kodumaa kaitsevaim elas ja elas vaim mis igatses õigluse ja õiguse järgi inimeste ja rahvaste omavahelisi heade suhete jälgist. Täna võime siia koguneda vihmase ilmaga ja üllatavalt suures koosseisus. Ei osanud arvata, et siia tuleb nii palju rahvast. Et meie unistus vaba Eesti on käitunud. Eesti on iseseisev. Ta on riigina iseseisev õigus ajada oma poliitikat, elada oma elu ja valida omale sõpru. Me tulime täna siia, et austada nendes lahingutes langenuid. Panna pärjad meie vanale kui ka uuele võiks öelda memoriaalil, sest me tahame täna avada seda mägi selle mäe mälestusliku tähendust riikidele. Neist, nendes nendes lahingutes. Lahingutest osa võtnud rahvastele üksustele on sambad siin Vaivara vallas ainult 20.-le diviisile. Seda ei olnud. Sugulased järelduleja külalised. Eelkõneleja ütles õigesti, kõikidele teistele, võitlejatele on kivis ja sambad olemas. Ainukesena oli puudu eestlaste kivi. Eestlaste kiri siin Eestimaal. Meid nagu polekski omast neid nagu polekski olnud. Täna on see auvõlg, tasutakse kivi seisab kohe avamisele. Aga enne seda, armsad veteranid, tahame teha sügava kummarduse teile. Mina ei ole olnud 60 aastat tagasi sellel kohal ja tegelikult tänama õnne, et ma ei ole olnud. Kirjandusest lugedes oli see ikkagi kohutav aeg. Aga praegu siin seistes on mul häbi ja piinlik häbi ja piinlik meie valitsuse eest. Ma ei saa aru, kas Eesti riigi valitsus. On nii eelmisest liidust, kuulge tänases liidus tõesti nii argpükslik lömita et lubatud või oodatavate ametikohtade nimel ei juleta sellistele üritustele tulla isegi mitte eraviisiliselt, isegi mitte nurga taga nööbist kinni võtta, tänades teid selle eest. Mul on tõesti piinlik ja kahju, aga ma püüan vähemalt Vaivara valla esindajana selle augu ära täita. Kurb, sest Vaivara vald ei ole sõdinud Venemaa ja Saksamaaga, see oli ikkagi Eesti riik. Aga mis teha, kui aeg on ikkagi selline okupatsioon, mingil määral ikkagi veel kestab. Aga noh, saame sellest ülekiri on tõesti tervist ja jõudu teile. Veteranid. Just nagu kauge kaja lõunaristi all. Ta kordab äsja kuuldud etteheiteid Austraalia eestlaste häälekandja, meie kodu, mis neil päevil selle saate toimetajale saadeti. Kurbusega peame tõdema, et paljud suguvennad ei suuda lahti saada sellest valest ideoloogiast, mida nõukogude aegne võim oskas nii osavalt neile sisse immutada. On lausa häbi väärne, et meie tänapäeva riigijuhid ei julge ega taha rääkida minevikus, nii nagu see oli. Meie, kes selle saatusliku aja läbi elasime ja selles surma võitluses osalesime. Peame jääma truuks neile tuhandetele kangelastele, kes Narva jõe joonele sinimägedele ja Emajõe kallastele igaveseks isade maad kaitsma jäid. Meie ei saa ega tohi iialgi nõustuda nende riigi ja rahvajuhtidega, kes ikka veel lääneriikidest püüavad alandlikult vabandada, et meie rahvas julges nii vapralt Nõukogude Venemaa vastu sõdida. Tsitaadi lõpp. Ja kuulakem jälle, mida oli öelda läinud laupäeval sinimägedele tulnutele. Vabadusvõitlejate vabariikliku ühenduse esimees Gunnar laev. See koht, kus me praegu oleme, oli 60 aastat tagasi kõige ägedam maantee ja kõige vihasemate lahingute paigaks, mis Eestimaal kunagi teadaolevalt on toimunud. Siin kohtusid kaks suurt maailma võimu ja meie olime segatud sellesse suurde käitlusesse võid ega me ütleme seda, et meie võitlejad võiginud moodustasid osa sellest suurest võitlusest tulid sellest auga välja, sest sellelt liinilt Tannenbergi joonelt ei taganenud eesti mehed, Nad jäid siia, kuni saadi korraldus, kuni muutus sõjaline situatsioon kogutandril kogu Euroopas ja siis sai korralduse ja taganesid siit. Aga võitlusega seda liini ei saadud kätte? Muidugi mitte kõik ei ole samal arvamisel nendest sündmustest, mis toimusid 60 aastat tagasi Olasega teistsugusel arvamusel kuid meie eesti mehed kaitsesid siin oma isade maad oma vanaisade ja esiisade maal. Nende oli selleks täielik õigus, nende võitlus oli õiglane ja see väärib tunnustust. Täna, kus me avame ja õnnistame sisse mälestusmärgi eesti võitlejatele. Ma loodan, et tee siia sinimägede memoriaali ei, ei kustu kunagi ja siin hakatakse palju palju käima. Kohaseks ettekandeks on sõna kolonelleitnant Harri Landile. See paik, kus me praegu seisame Oli 62 aastat tagasi. Kõige raskem ja kõige hirmsam koht Eestimaal. 60 aastat tagasi kohtusid siin kaks eri maailma. Lääne tsivilisatsiooni kaitsev eestipoolne rinne ja meid ründav bütsaltslik, valelik ja vägi Valde ida. Vastasel oli meeletu ülekaal. Inimjõus oli vahekord, eks, neljane. Õhujõududes üks 10-le. Kahurväes suurtükiväes üks kaheksale, siis võite omale ette kujutada, missugused üliinimliku saavutusega kaitsjad siin hakkama said, et nad ei taandunud. 85 aastat tagasi. 1919 siin sammas lähistel Narva rindel võitlesid meie isad. Need olid need mehed, kes leid Eesti riigi ja tõid eesti rahvale vabaduse. Nüüd oli aeg teatepulk meil üle võtta. Meie isasid toetasid Inglise laevastik ja Soome vabatahtlikud. Me oleme väike rahvas ja meie ei suuda üksi niisuguse üle võimsa naabri vastu, nagu see meil idas on hakkama saada. Selles sõjas. Olid meie toetajateks saksa tankid Skandinaavia rahvad, Vabatahtlikud, Norrast, Taanist, isegi Rootsist ja Lääne-Euroopast. Slaavlased. Ja valloonid. Meile on tehtud etteheiteid. Et me oleme olnud möödunud sõjas natsidega ühel pool. Ma tahan teie käest küsida. Kui teie tuppa tungib röövel ja keegi ulatab sulle malaka. Kas sa siis vaatad, kes selle malaka ulataja oli? Meil oli ükskõik. Kas oli see sakslane, türklane, inglane või indu. Meil oli elu küsimus, võta see malakas ja talle silmade vahele virutada selja taha. Siit sai. Meie parim väed Allik minu rügemendi ülem möödunud sõjas. Kolonel Alfons Rebane pole kunagi olnud nats. Tal oli selle maailmavaatega suuri lahkhelisid. Ja ma pean ütlema, kui teda nimetada natsiks siis lääneriikide ülemjuhataja sõdis ju. Paljud meie vabadusvõitlejad oleme saanud autasu Eesti vabariigi valitsuse poolt. Kotkaristi taol. Ja seal on kirjutatud nii vabadusvõitlejale sõjaliste teenete eest. Me olime vabariigi valitsuse poolt tunnustatud, et olime õige asja eest sõdinud, ega meil muidu risti poleks antud. Aga mis nüüd on? Nüüd on niimoodi, et nagu te näete, nagu siin eeldada juba mainiti kardetakse meid nagu vanakurat, välku. Ei lubata tulla Eesti kaitseväelasi, vormiriietuses ega võimuesindajaid ametlikus korras. Kui me oli kokkutulek Tallinnas Kadrioru staadionil siis vabadusvõitlejate vabariikliku ühenduse esimees tegi ettepaneku et meid võrdsustatakse meie isadega, kuna Me võitlesime samas kohas ja sama vaenlase vastu ja tunnistatakse meie võitlus teiseks vabadussõjaks. Meie võitlusele õige austades meie langenud võime uhked olla elavate üle. Me võitlesime kurjuse impeeriumi vastu ja seda väljendit ei löönud välja. Meie me ei mõelnud seda välja, vaid seda ütles Ameerika president. Täidan teid. Annaksin sõna meile kõigile tuntud riigitegelase ja paljude isomaalike organisatsioonide esimene Trivimi Vellistele, austatud vabadusvõitlejad, kallid vabadussõja sangarid. Nagu me teame, see vald ja kihelkond, kus me täna asume. Vaivara on olnud sõdade tallermaa vähemalt üheksa sajandit. Vähemalt töötu sajandi jooksul on meie ajaloolased kirja pannud vähemalt 40 sõjakäiku, mis on siit läbi käinud itta ja läände. Me teame, et see kihelkond on olnud kahe maailma piir ida ja läänepiir. Nii oli see ka aastal 1700 või ühes Euroopa ajaloos. Suur lahingus kohtusid siin Karl 12. ja Peeter Esimese väed. Tookord jäid võitjaks väed, kes tulid lääne poolt. Kahe maailmapiir oli see kihelkond ka 60 aastat tagasi. Kuid mitte see ei ole meile täna kõige olulisem. Kõige olulisem on meile see, et tookord võitles Eesti elu ja surma piiril. Mainin täielikult oma eelkõneleja Harry rendiga. Meie kaasmaalased on mõnikord ütelnud, et me peame õppima oma sõpradele ka Läänes, ka nendele sõpradele, keda me mitte ainult ei pea oma sõpradeks, vaid kes tõenäoliselt on meie sõbrad. Me peame õppima Nendele sõpradele selgitama oma ajalugu arusaadavate mõistete ja arusaadavate kujunditega ja selle tõttu ma ühinenud väga kolonel Harri rendikalt kujund sellest malakas on väga täpne. Ja tõepoolest selle malakaga on võimalik lüüa 10-sse. Ma kasutaksin veel teist kujundit mis on samamoodi üldarusaadav ja üldinimlik. Kui me sõdisime, kui teie sõdisite siin 60 aastat tagasi saksa relvadega ja saksa mundris siis sakslased, kes olid teie liitlased, kujutasid teie jaoks endast mitte armastuse abielu, vaid mõistuseabielu. Mõistuseabielu-olukorras, kus ollakse silmitsi vägistajaga, kes on äsja siin olnud ja on kohe tagasi tulemas, on igale mõtlevale inimesele arusaadav. See on ka üks võimalik kujund, mida me saame maailmale selgitada ja selgel ning kõval häälel ütelda. Eesti on nüüd ühe maailma kõige võimsama ja kõige jõukama kindlustusühingu liige. Kuid sellist kindlustust ei ole olemas, mis on sajaprotsendiline, mitte keegi mitte kunagi mitte iialgi ei paku mitte kellelegi mitte ühelegi kindlustuspoliisi võtjale. Sajaprotsendilist garantiid. Tänase Eestiga, kes arvab, et just nagu oleks ajalugu nüüd lõpule jõudnud ja nüüd me võiksime oma keha lõdvaks lasta ja rahulikult tugitoolis mõnuleda. See kahjuks ei ole nii. Me teame, me teame, mis praegust maailmas toimub. Me teame, et maailm ja meie sõbrad on silmitsi uue ja vägagi tõsise ohuga. Kuid kõige selle juures kipume ära unustama, et kui maailma tekivad uued ohud, ei tähenda see sugugi veel, et vanad ohud on kuskile kadunud. Ja peame arvestama võimalusega et meil või meie poegadel või meie poja poegadel tuleb sõdida samamoodi nagu kunagi tuli teil sõdida. Ja võib-olla tulebki sõdida kahel rindel, uute ohtudega ja vanade ohtudega. Selle tõttu on äärmiselt oluline, et maailm teaks, kes me oleme. Et me oleme tõsiseltvõetav sirge seljaga rahvas, kes austab ja armastab vabadust täpselt samamoodi nagu kõik teised vabad rahvad vabadust armastanud. Ja sellepärast peame meie ja mitte ainult meie, vaid ka meie valitsus, kogu meie poliitiline juhtkond õppima asju, selgitama selgete ja täpsete mõistetega ja nimetama asju õigete nimedega. Ma arvan, sama oluline nagu on selgitada meie ajalugu meie olevikku meie sõpradele Läänes sama oluline või veelgi oluline on osata selgitada-seletada seda meie lastele ja meie lapselastele, sest nemad peavad mitte ainult meie koduma kaitsmist vaid ka meie kodumaa olemasolu ja olemuse selgitamist samamoodi edasi viima, nagu teie seda teinud olete. Seetõttu on sama tähtis nagu rääkida muu välismaailmaga, on rääkida oma lastega oma lapselastega, sest me näeme, siin ei ole kahjuks mitte väga palju noori, täna ei ole siin ka varasematel aastatel olnud palju noori. Kui ma tahaksin loota, et tulevastel aastatel tulevad siia siia see jalgrada siia selle mälestusmärgi juurde. Ja siia tuleb nii meie sõpru läänest, Londonist, Pariisist, Berliinist, Washingtonist aga tulevad ka need noored, kes eelistavad täna käia rohkem õllesummeril või õlletoobri, et ka need noored tulevad kunagi siia, ma arvan, see on ülioluline selleks, et meie rahvas püsiks ka 22. 23. ja 24. sajandil. Kallid vabadusvõitleja, mina tean teid vabadussõjakangelasteks. Ma olen teie ettepaneku ja palve, mille ta mulle üle andsite, Kadriorus edasi andnud ametlikus korras riigikogule ja see on riigikogu liikmete laudadel. Kui riigikogu koguneb sügisel, hakkab riigikogu seda ettepanekut arutama ja ma kinnitan teile, et mina ja need, keda mina esindan, teevad kõik, mis võimalik, et riigikogu kuulutaks teid ametlikult vabadussõja sangarite, eks. Lubatud, kui siinkohal sõnavõttude vahele lükkida katkenud ühe saksa luureohvitseri ettekandes Berliini 29.-st juulist 1944 siis just sinimägede lahingute aegu arvates on olukord praegu järgmine. Eestlased suhtuvad vaenulikult nii hästi sakslastesse kui ka venelastesse. Tõsiasi, et eestlased on võimelised ainult saksa abiga venelasi tagasi tõrjuma on teinud võimalikuks praeguse koostaja. Kui aga mõni kolmas võim näiteks Inglismaa garanteeriks Eesti piirid, siis ma ei kahtle hetkekski, et eestlased alustaksid viivitamatult mässu sakslaste vastu. Sellepärast on selge, et Saksa ülemjuhatus ei julgenud Eestis moodustada suuri eesti üksusi puht eesti juhtkonnaga, kuigi eestlastele seda oli lubatud. Vaenulikkus on tingitud suurelt osalt kindralkomissariaadi poliitikast. Peapõhjus seisneb aga ikkagi selles, et õigel ajal ei tunnistatud Eestit kui iseseisvat riiki. See on eestlaste peamine etteheide. Aimu keset lahingu Nalja raskelt veriste lahingute tallermaal küllaksin igaühele, kes osa võtsid sinimägede lahingutes. Meenuvad mõnedki lahingupaigad. Heatheri mäe kõige kõrgemas tipus siit turistist veidi lõuna poole. Kuid ma ei taha rääkida sõjajuttu, mul on kaaslaseks pühendus sinimägedele ja see on juba 10 aasta tagune pühendus. Küllalt paljud teavad, seda. On nii hästi kirjutatud, paremini enam ei saa ja ma loen selle ette. Võib-olla see on see mees isegi siin, kes ühenduse kirjutas, ma ei tea. Pühendatud Sinimäel toimunud idarindevõitlejate kokkutulekule üheksandal 10. juulil 94. aastal. Erk suvepäike sooja valgust laotab, kuldkiired on kui hellad emaga. Maa mälestuste solo laegast paotab, on püha altar, siin sinine tuul kõrgendikul leinas puhub pilli. See puudutab me hinge taga maismaa õitsetab ohtralt tõrva, lilli, neil nõrgub vartelt kleeplejaid, pisaraid. Siin murukamar varjab verd ja valu. Tom tõsine on kauge metsaveer. Siit poole sajandi eest taganesid talud ja sinimägedest sai elu surmapiir kus idarinde poisid meelekindlalt veel viimse jõuga hoidsid Eestimaad. Kas mõistame nende Surma hinda? Ehk teavad seda need, kes elavad, kes imekombel selles tapa talgus? Alles küll, kuid pidid vaikima. Nüüd tõusis tõde, vabaduse valgus lõi mälestuste kulla vaikima. Au langenuile. Tehase Eesti mullas jääb ajas kestma nende vapper vaim. Au elavad, et nad siia suutsid tulla. Kus nende noorussurmahoobi sai siin selles suves selgelt tunnetame, on hindamatu elus iga ta. Read hõrenevad mitte enam aastatega, vaid juba kuude ja nädalatega. Ja ei ole kaugel aeg, kus ei ole enam meie hulgas kedagi, kes tuleks sinimägesid tervitama. Seepärast külastega ikka sinimägesid, külastage igal võimalikul juhul. Sest Sinimäed no vot neid nii nagu meie vajame, sinimägesid, külastage seni, kuni lahkub meist viimane mees. Ei, no see oli, oli kärsseki, tule, kõik olid, kõik said kõrbehais, muidugi ninal. Sari käis. Kui vaadata näiteks seda, mis sulle, mets, peamiselt lepamets kasvab siin pealsele hästi väetatud maa. Lepp kasvab peal, ma sel ajal oli siin kuusemets oligi pärast enne olid põlvepikkused Ginime põlvepikkused, mõtlen kännud ja läbivus kahurituli läbi käidud. Vot see oli kole selle hästi väetatud maa naiseks, ütles poiss, aga sinna minema ma olin 19 aastat vana. Siis põrutasin, siis sain seal. Narva-Tallinna tee peale. Tuleb suurtükiveok, sain selle kinni, mul ei ole kohta, võib-olla võiks isegi toru peale istud, mõtlesin, istun küll kahe käega lahvetist, kinnistasin, sõitsin sinimägede. Seesam laud seinast läbi, mis autol oli ja plekist läbi ja minule selge, see jäi pidama. See on kõva selg ja play kildu tagasi. Ala. No ja siis oli teine, oli koopele kotis, ebaseal Saksamaal olid. Need on juba järgmised jutud. Nojah, aga siis oli juba järgmine. Jah, aga õnn on see, et auto tuuleklaasilt on kuus auku, hiies aga kõik üleviru pea. Sinimäed äratavad mälestusi, läbielatust jutud ei lõpe enne, kui päev õhtusse jõuab. Saade sinimägedelt tund lõppenud.