Lastetuba. Te olete mulle soovitanud õige mitu väga toredat ravitee retsept ja ma olen, peab tõtt tunnistama, neid ka pruukinud ja ja nad on olnud päris tõhusad ja Mullen nad meeldinud. Aga kas teie, Aili Paju ise ka kõike seda teete, nii nagu te olete raamatutes kirjutanud ja nagu te teistele soovitad, et üldiselt ma olen ikka väga terve inimene olnud, aga eks mul on ka omad ja keskea ületanud inimene ja mul on ka omad nõrgad kohad. Ja ma pean ütlema, et mul on endal ravimtaimed olemas, kõik need armsad naistepunas, piparmündid ja harilikud puned ja et mina küll see inimene ei ole, sõnade järgi saab liikuda, ma ikka ise ise kasvatan tarvitanud, korjan nii et nende nõrgad ja tugevad küljed ära, nii et nii see mul ikkagi käik on siis lemmikut ka teil nende teede osas või on ikka näiteks mulle väga meeldib piparmündi melissi. Kas ma pean ütlema kõik saladused välja või ei, pea siis naistepuna ja, ja Siska, harilik pune. See on kombinatsioon, mis annab muide niisuguse universaalse toime, ta rahustab. Ta hoiab sisikonna. Kas ta teeb südamele head? Ta teeb neerudele ja maksale head need universaalse toimega, aga täna me ei ole tulnud mitte rääkima siia. Nüüd nendest teedest ja kõigest sellest tarkusest, mille järgi teid professor Aili Paju rahvas tunneb ja teab kui tõesti head ja teadjad soovitajat inimest loodusravi valdkonnas kui inimest, kes väga kenasti raamatuid kirjutab vaid selleks, et rääkida teie lapsepõlvejutt. No alustame ikkagi sealt, kus kõigi nendega, kes selles saatesarjas on esinenud, et milline hetk oli see, kui ta ennast kõige esimest korda ise päris ise mäletab, et ma pean tunnistama teile, et ma olen inimene, kes ma eriti tagasi ei ole vaadanud. Ja, ja ma olen kogu aeg kogu oma elu nagu tormanud edasi. Aga nüüd paar aastat olen ma olnud nagu vabakutseline. Ja huvitaval kombel on hakanud mulle ette tulema niisugused pildid minu lapsepõlvest. Et ma olen nagu sunnitud hakkama vaatama lapsepõlveeset, kui huvitav see ka ei ole, koos sellega nende piltide tagasi tulemisega on mul ei tulnud tagasi nagu rõõmsameelsus. Olen märganud, et mul on olemas jälle lapse liikuvuse jõud, isegi ja mis kõige tähtsam, nagu hingerahu on tagasi. Ja üks minu esimesi elamusi oli, ma tõepoolest ei tea, kui vana ma võisin olla, aga mulle öeldi, et ma kuskil alla aasta ma olin vist 11 kuud või vana, kui ma olin hakanud korraga rääkima korraga liikuma. Ja teate, see on niisugune hea omadus, kui sa hakkad rääkima ja liikuma korraga, siis kasutad selle kohe ära. Minust sai ka üks paras maailma vastaja ja et kui ema selja pööras, siis olin mina kadunud. Ja kuna mul oli maantee ääres teisel pool teed oli kauplus ja ma olen telekaupluse tädile ja onule väga meeldisin siis ma käisin seal jututamas Nadjate oma pudikeelega ja siis mulle muidugi anti sellest kommi. No mis ühel lapsel veel rohkem vaja on, eks ema tüdines ära kogu aeg minu passimisest. Siis juhtus nii, et mulle pandi traksid ümber ja mind seoti pikka nööri otsa õunapuu ju külge ja teiselt poolt teisele olevat olnud see oli siis pandi teise õunapuu külge, et mul igav ei oleks põrsas. Aga meile jäeti diplomaatiline tsoon, kus poolteist meetrit meetrit lisaks teineteisega nii lähemalt tutvuda, sest mulle tundub, et see võis olla kuskil kas pooleteise kahe aasta selle vahel, et ma mäletan seda, et kui mulle sellest loost räägiti, et mulle tundus, et ma pidin seda mäletama, ma ei tea, kas ma mäletan, aga, aga mul see lugu, homne kulus kuidagi. Et kuidasmoodi need kaks loitsud siis olid sinna niimoodi kõrvuti seotud, sest ma kujutan ette, et eks see teine oli ka paras notsu, kui ta seal niimoodi maa ja mulla ja kõige sellega nii vahetus läheduses sai olla. Just nimelt, aga ma pean ütlema ka seda, et poolset huvi ei kestnud, et üks töötund aega olnud ja siis olevat mul kisa lahti olnud, et ühesõnaga minu vabadust piirati. Aga sageli on need esimesed mäletamised seotud ikka mingi sündmusega. Vahel võib see tõesti olla ka selline hetkeline mälu pildikene ainult. Aga kui nüüd kerida seda mõttelõnga edasikida, siis kõige varasemast perioodist võiks olla sellist tõesti, kus ei tekigi kahtlused, kas see oli nüüd räägitud kellegi poolt või on see ikkagi see, mida mina ise täiesti ise teadma, mis mul päriselt meeles on, see on tegelikult seotud muusikaga. Minu perekonnas ei ole nii heliloojaid ega suuri muusikuid, aga nii laulukoorides, osavõtjaid ja musitseerijaid oli palju. Ja üks pill, mis meil kodus oli, oli kannel ja oli ka muidugi veel viiul ja oli ka flööt, aga tegelikult just kannel ja kandle vastu tundsin huvi ja see pandi mul eest ära. Aga siis ma ehitasin seda, ma mäletan, et siis ma ehitasin, kuna ta oli kapi otsas, siis ma lükkasin laua sinna peale, ma panin siis juba tabureti ja siis ma jõudsin peaaegu sinna üles kappi, siin otsaid, ma pidin selle kätte saama sellesama kandle, aga saad, tuldi jaole. See on mul meeles. Kas te olite mu tüdruk, ma esimesed kolm aastat kasvasin põhiliselt? Jah, maal. Aga 41. aastal mind me koos emaga noh, sõna otseses mõttes sel keerulisel aastal pagesin Kohtla-Järvele ja siis sai minust linnatüdruk. See keeruline aasta, see oli seotud ka murelike asjadega teiega kodu jaoks ja väga murelike asjadega, sest isa viidi Siberisse ja emaiga kahekesi jäime siis Kohtla-Järvele ja seal meil ei puudutanud mitte keegi. Ja ma pean ütlema teile, et seal Kohtla-Järvel oli väga palju noori inimesi, oli pagenud. No näiteks ma võin öelda, et minu laulmisõpetaja oli Heino Kaljuste minu joonistus õpetajale Valdo Pant. Ja need sälgud, mul olid väga huvitavad õpetajad tänu sellele, et kõik olid pagenud sinna. Kuidasmoodi see pisikese tüdruku põlv siis kujunema hakkas, uus paik, uus kodu, kõik oli uus, aga tüdruk ise oli veel väga väike. Väga väike küll, aga ma pean ütlema, Teie peres oli kahepeale üks suur viga. Muide nii emal kui minul oli mõlemil üks tohutu vigase lugemise viga. Ja ma pean vist tänase päevani raamatuid oma teiseks koduks, sest see on mu kujutlusele väga palju andnud. Ja minu ema oli ka seda inimene, kui tema sattus huvitava raamatu peale siis temaga juhtus niisugune asjata, unustas söögitegemise, ta unustas absoluutselt kõiki, keegi tohtinud teda puutuda seniajani, kui säramat sai otsa ja tema suhtlus ka minu raamatuhuvis, muide mul tekkis ilmselt tema kõrval see seesamasugune huvi ja jagada suhtus minu huvisse samuti kui mina näiteks lugesin öösel kahe-kolmeni, siis mind keegi järgmisel päeval kooli ei sundinud, kui huvitav see ka ei ole. Ja, ja ma pean ütlema, et Kohtla-Järvel oli niisugune huvitav koht, et Kohtla-Järve ja Kukruse vahel oli järvemõis järve raamatukogu ja sinna järve raamatukogusse toodi kõikvõimalikud põletatud ära näitajad Põhjamaade romaane ja kõiki neid eestiaegseid raamatuid, kõiki seda looduse krooni ja, ja kuldraamatuid, vaid nad olid kogutud kõik sinna. Ja siis see väike tüdruk, teise kolmanda klassi tüdruk pantsis seda teed viie kilomeetrist teed ja meile anti lugeda, ma olen surmani tänulik nendele raamatukoguhoidjatele ja samuti raamatukogule enesele, kes andis meiesugustele lugeda. Ja muidugi siis see oli üks minu kujutluse ja minu keskendumisvõime arendamiseks. Kui te küsite, et kuidas ma kohanesin tänuna Kas lugemise oskust oli väga varakult, erakordselt vara ma vist olin, ma ei tea, kas neljane või midagi 405 vahel monile igatahes mullis juba käes ja ilmselt sellepärast see temale lugemisega. Ema siis alguses ikka lugesin väga palju ette ka ja eriti ma mängisin mõnikord ka haiget, et mul oleks ette loetud ja see oli üks väga ilus hetk, eks ole, pannkoogid, kui ma hakkasin paranema ja teine asi mul loeti ette vahele ja öeldakse nõnda, et kui on selline väga hea ettelugeja, kas siis ema või vanaemad, siis tüdruk või poiss ise ei taha mitte sugugi hakata nii ruttu neid tähti kokku veerima, sest et alguses tuleb see ju kohutavalt aeglaselt see iva kätte. Ei vastupidi, vaadake, mul on lapsepõlvest, ma olin noh, nagu ikka sõjaaegsed, lapsed, tibatillukene, üldiselt mind kutsuti isegi väikeseks säiliks, nüüd ma olen ju naise mürakas, ütleme ikka meeter 75 või nii. Aga ma olin tibatilluke, ega ma olin erakordselt liikuvi väle ja võiks öelda veel väga huvitatud kõigest, nii et ma arvan, et kui ma nägin seda raamatut, loeti nii, et ei saadud süüa teha, siis mulle tundus, et see on midagi väga põnevat ja see kuulus ka minule siis kas nendest lapsepõlvevarastest lugemistest on midagi konkreetselt meeles? Kas oli mõni lemmikraamat ka? Ma ei julge öelda, et mul oleks lemmikraamatut lapsepõlvest ilmselt maneelasin väga hoolega neid, aga ma juba teadliku seas oli minu suur lemmik Romain lään dema Jean-Christoph näiteks ma lugesin väga noorelt seda ja ma olin lausa vaimustatud siis teine Jack London ja Martin i kes niisuguseid raamatuid ja kõiki Meterlink, kujutage ette, tüdrukutirtse luges metal linki, tarkus ja saatus, edasi kirjutasin välja ja tegin väljalõikeid. No ilmselt, et tollal, kus raamat oli lastele palju rohkem tähtis. Ilmselt ma mõtlen niimoodi paljudele lastele tähtis, sest kahtlemata tänapäeval on ka selliseid poisse, tüdrukuid Lähevad teleri lahti keeramata ja selle asemel loevad raamatut. Aga valdavalt toimub see ikkagi päris teistpidi, praegu siis oli. Neid tüdrukuid rohkem, sest ma mäletan ka ennast pisikese tüdrukuna maaraamatukogu vahet vantsivana. Suvevaheajal ja raamatukogu tädi ei tahtnud mulle laenutada tõde ja õigust ütles niimoodi, et see on raske sinu jaoks. Ja mina siis tõmbasin õhku sisse, ütlesin, et ei ole küll ja siis kanti ja mul oli sama lugu, ma olen eluaeg saanud raamatukoguhoidjatega, väga hästi läks see nii huvitav ükstaskõik, kus, kas siin või kui ülikoolis alati on kuidagi väga austan raamatukogusid ilmselt tõesti varajasest lapsepõlvest peale, kui siis väike raamatukoi sealt raamatute tagant ka vahel ära tuli ja pääses, missugused need pisitüdrukupõlve, kui ei olnud veel koolikaaslasi isegi koeri, allesse mudilasi aeg ja millised need tegemised ja mängud ja seal Kohtla-Järve kandis. Meil oli suur maja, 30 korterit oli majase, igas korteris olid lapsed. Ja siis olid meil kõikvõimalikud mängud. Me ehitasime üles võrkpalliplatsi, rahvastepall, võrkpall, siis oli Ameerika pesapallivariant lap to. Aga üks mäng, mis mulle tegelikult mulle ilmselt on mõju avaldanud, kuni tänaseni soli pulgapeitust. Te, teate, mis see oli, kas see oli nii, et selle pulgaga tuli prints lüüa? Ei, see oli niimoodi, et iga laps oli üks pulk ja see pandi teiba peale. Et kõik need pulgad pandi teiba peale ja siis see teivas oli siis kivi otsas ja nüüd, kes pidi, hakka meid nagu taga ajama peitust otsivad, löödi need pulgad lit laiali ja selle aja jooksul, kui tema korjas need pulgad kokkusena teiba peale, olime meie kõik kadunud. Ja nüüd oli nii, et kui tema leidis ühe inimese ära, siis ta võttis järjest pulga vähemaks. Aga kui keegi oli kiire ja tulija lõi uuesti, siis ta pidi jälle hakkama selle tööga peale. Ja kord oli mul niisugune lugu, olin tibatillukene, aga väle ja minust kolm aastat neli aastat suurem poiss tuli otsima mind ja ma nägin, et kui mina spurdi temast mööda, siis ma lähen ja löön need pulgad üles ja juhtus nii, et ma sain temast mööda ja juhtus nii, et ma oleks peaaegu need pulgad üles löönud ja ta pani mulle jala ette ja ma kukkusin ninali, kukkusin porisse. Ja muidugi läksin, lahkusin mängust ja pean ütlema, et see oli mu viimane mäng seal õue peal, sellepärast et pärast seda võeti mind sport. D sest et libaenne olid treenerid mulle väga hoolega silma visanud. Mind võeti võimlemisse pärast võimlemist, kui mul oli õlavöö juba tugev, siis hakkasime võrkpalli mängima, siis hakkasin ma kergejõustikku tegema ja lõpuks jõudsin siis Eesti rekordini. Siis juba tulid need koolitüdruk aastat, aga sellest me räägime tänases saates ühe hetke pärast. Praegu võiks pisut pisut jutustada nendest kõige lähedasematega inimestest ema muidugi siis ema oli mul päikeseline inimene, seda rääkisid ka teised, mitte ainult mina ei räägi. Ta oli huvitav inimene, et kõik lapsed nagu kleepisid talle külge, tähendab, ta meeldis kõikidele lastele ja märkasin seda, et koerad ka, see on märk, et ei olnud väga hea inimesega tegemist, ta oli soe inimene. Ja, ja ma pean ütlema, et ilmselt kogu oma armastus andis ta mulle, kuigi ta oli väga niisugune kõik kokakoolid läbi teinud ja, ja, ja tegelikult väga perenaiselik. Ja tal oli abieluettepanekuid väga palju. Tõepoolest võiksin öelda väga palju, aga ta tegelikult elas kogu oma elu, minul, isa oli läinud Siberisse tagasi ei tulnud enam. Ta tuli tagasi, ta tuli tagasi teise perega mis oli ka täiesti loomulik. Kas vanaema, helde lahke oli olemas, vanaema, helde, lahke oli olemas vanaisa poolt veel vanatädid, ma olin lemmik vanaisale ema isale. Tema hoidis mind väga, aga vanaemaga oli nii, et vanaema oli, sõitis mind tegelikult taimede juurde, tõi siis kui tema ajas oma tahtis, et ma ühte või teist kirikulaulu laulaksin, siis mina näitasin talle ikka ühteteist, taime, et mis see on ja siis ma viisin ta nagu sellele lainele ja, ja siis ta ütles muidugi, mis, mis üks või teine taimede teeb, näiteks, ma juba teadsin tõesti viie aastased, mis Mistete Dremoranson, Ani, jalg ja nii edasi. Nii et vanaema oli sõides maal mind tegelikult koolitas. Kas need keerulised nimed olid väikesel tüdrukul juba peas ja, aga nad ju langevad ühte nagu Ani jalg ja tegelikult nad on ju nii sarnased kõikide trummar ja need on kõik tegelikult nagu eesti keel on ju äärmiselt rikas taimedele, nime andmisel, mitte ainult taimedel üldse loodusele arvan, et see on üks maailma rikkamaid keeli looduse edasiandmisel. Meil on ju erakordselt palju nimesid, on ju kõikidele taimedele antud lindudele loomadele. Kas vanaema oskas siis nende taimedega ravitseda ka ja tegelikult, eks ole, meie lapsepõlves reedest jäimegi ainult röömneja kummeli ja pärnaõieteed ja see oli meil ju tavaliselt teed ju tegelikult, mida me jõime ja vanaema oskas siis seletada ka, et üks tee toimib nõnda ja teine jälle teistmoodi või soovitada siis kui seal keegi köhis hästi ägedalt, et vot nüüd oleks vaja võtta just selline tee või niisugune, kuhu teha. Oi, segudes ei teadnud muidugi midagi ja tegelikult ega ei teadnud ka seda, kus näiteks ütleme, kas kellelgi on sapipõis või, või midagi taolist, midagi, midagi nii, aga, aga tegelikult anti ette ja muudkui jõime ja need koolitamist ei olnud, aga lihtsalt kui ise küsisin, siis vastati, et ola emal niisugust külatarga, kuulsust või midagi niisugust tal ei olnud, ei olnud, ta oli kõige tavalisem eesti vanaema. Aga vanaisa ja tütretütar, vanaisa oli siis tegelikult äärmiselt humoorikas, väga musikaalne, nagu ma ütlesin, meil oli palju pillimängu nabat, ütleme veel, et ta oli väga noh, pisut ka seltskondlik nagu ikka, need muusikamehed on ja armastas ka svipsutada. Pisut pärast oli muidugi vanaemaga pahandust nagu ikka, aga ta oli niisugune lahtine, avatud inimene, humoorikas inimene. Ja mul on temaga seotud ainult, et noh, niisugune kõige helgemad mälestused, sest mõnikord vanaema tahtis mind tutistada või midagi, ma tegin pahandust, näiteks kui oli vaja, läksin Kirsipuu otsa, kui lubatud kirsipood mängisin, rastast seal Kirsipuu otsas, siis tegelikult alati vanaisa päästis mu ära. Aga seal vanaisa ja vanaema juures tuli siis käia, eks ole, võid, tulid nemad hoopistükkis Kohtla-Järvele. Oi ei, mulle tundub, et vanaisa vist ei saanud kordagi Kohtla-Järvel ikka meie sinna ikka maale jahti, et mina olin põhiliselt ikka suhet kevadest peale juba olin sügiseni välja, oli maal talvevaheaega see maa oli siis see kunagine, see lapsepõlvekodu, see, kuhu kohta oli korruk toonud või oli see natukene teises paigas, see oli teises paigas. Tähendab, mitte seal, kus kurg oli toonud mustris, oli see, see, see lumi, mida ma praegu kirjeldasin. Need taimedest sai räägitud, aga tegelikult teil, Aili Paju on olnud ju ka väga tore nii-öelda sina tasand kogu loodusega, sest et kui vaadata siin üht või teist raamatutki ja, ja suhet, ütleme seal lindudega või, või muude loomadega. Kas lapsepõlves oli ka isiklik koer, kas näiteks või koduloomadest keegi. Ja mul olid alati isiklikud koerad ja mul olid oma murit, kellega ma siis mööda metsi sõitsin ja Celeva ehitasime, parvesid seal ja sõitsime parvedega ja, ja alati oli mul truu koer kaasas. Kassidega oli nii, et kas kuni tänase päevani ma vaatan, sest et mul on nagu linnuriigiga eriliselt tore vahekord ja kassidega mul hoopis teistsugune paigal manid, imetlesin, vaatasin eemalt, aga niisugust sõprust mul kassidega ei ole eriti olnud, aga koertega küll. Ja muidugi koduloomadega, meil oli oma lehmad, kellel olid omad nimed, tutid ja kes kes, kui, kui milline oli ja täpselt samuti lamba tükeljaga, Kukkoli kukel oli oma nimi ja üldiselt jah, tundub, et kõikidel loomadel ma tagantjärele mõtlen, eile olid isegi omad nimed. Kas me olime ise pannud seda ma ei mäleta, või oli neil juba enne muidu olemas, aga jah, oma koer oli mul küll koolivaheaeg, oli tore, seal imaalsel olid loodus, loomad, hea vanaisa, vanaema ja kodus jälle Kohtla-Järvel olid omad sõbrad ja mängud ja aga paraku kooliaeg jõuab ikkagi kätte ja kas oli oodatud aeg? Väga-väga teete, ma läksin juba kuueaastaselt, mul oli rubla taskus ja ma läksin, vantsisin oma kolm kilomeetrine, tahtsin kolm, ma ei saanud koolimaja ust lahti. See ukselink oli nii kõrgele, ma tulin nuttes tagasi Mont tilluke, ütlesin ma olin väike Aili ja ma tulin tagasi, mulle anti siis veel aasta aega, ma pidin veel kasvama ja noh, ühesõnaga ja see oli väga õige liigutus. Ma pean seda, et kuue aastaseid lapsi kooli ajal, see on isegi kurjast. Maha astusin tegelikult seitsmeaastaselt kooli ja sain nädal-poolteist, sain hiljem ma siis kaheksa aastaseks, aga see kulus ära, see kulus ära, nii et kooli läksime varakult ja, ja ma kõik need 11 aastat, mis ma olin, ma olin suur koolifänn. Ja nii nagu siin juttu oli, et õpetajad olid väga toredad ja tuntud inimesed ja õpetajad olid väga toredad tuntud no ma pean seda ka tunnistama, et see nagu ma nimetasin, Heino Kaljuste Velduv panti või näiteks oma orkestrijuhti Jaan Jõgi ja nendega läbisaamine oli hea, aga ma olen ka ukse taga olnud näiteks ajaloo tunnis teravate küsimuste pärast. Mul on olnud ema, olin küllaltki terava keelega ja mul on olnud ka käitumine paar korda olnud keskkoolis kolme võitu, seepärast et ma hakkasin jonnima, et kuigi ma õppisin õnneks ainult viitele, aga olin päris isekas tüdruk paras pähkel, küllaltki küllaltki äärde, päras pipar, ütleksin ihu. Aga no siin juba natukene on jutuks tulnud, et tegelikult oli tegemist ju kõva sporditüdrukuga ja kooliajal on küll minu mäletamistviisi küll ikkagi sporditüdrukud olnud klassides väga popid. Jah, ega tegelikult ma olen niinimetatud tiigriaastal sündinud ja siis kõik misel tiigrid koos, kujutage ette. Me tegime terve klassiga terve programmi ja sõitsime terve Põhja-Eesti selleks läbi, et kevadel laenata omale buss ja sõita Riiga, mitte ühtegi senti, mitte ühtegi, kõik oma kulu ja kirjadega ja niivõrd andekas klass oli meil. Ja, ja meil oli ka oma orkester ja see orkester mitte ainult klassi, vaid ka ma ütlen ka kooliorkestrile kooli orkestri jõudis nii kaugele, et Uno Naissoo tunnistas, et tuli üks kariselt metsast kaasilmsed ja me võiksime vabariiklikul orkestrivõistlustel võitsime meie hõbemedali, Uno Naissoo ütles pärast mu klassikaaslastel, õppis konservatooriumis ja ütles talle edasi tuli ja siis, kui tema mu klassikaaslane Tiina Priks jaaksoo ütles, et, et need olime meie metsast, nii et see oli üks suurimaid saavutusi, ma ütlen muusikas nii. Ja selle programmiga muidugi sport see haaras, ma pean tõesti väga Manimist neljanda klassi tüdruk ja kuni lõpuni välja ma olin ikka spordis. Millised need alad siis olid? Minu alad alguses, nagu me alustasime, minu arust kohterali niisugune haigus, kõik tegelesid võimlemisega, aga megi jään võimlemise juurde, ma kasvasin nagu suuremaks ja siis jäid mul põhilised alad, jäid mulle kergejõustik ja võrkpall. Talvel muidugi, suusatamise võistlustel olin ka alati, aga, aga põhilised palju ja kergejõustik, kergejõustiku spetsialiseerusin lõpuks odaviskele ja odaviskes hakkasid need kõige paremad tulemused tulema. See sport on ikka selline kaval asi ilmselt inimese elus, et ta ei anna mitte ainult need niisugust füüsilist vastupidavust ja, ja arenda seal väljalihast ja keha meeldivaks, tugevaks. Aga temas, nagu ma olen aru saanud, on veel midagi peidus, midagi niisugust, mis kasvatab tahet edasi trügida ja. Ma ei julgeks nii öelda, aga ma ühte ütlen küll. Üks on muidugi tohutu keskendumisvõime ja teine asi eriti individuaalaladel, on tegelikult võitlusvõime. Kui sa sporti teed, siis sa võitled lõpuni, võitle lõpuni, siis sa ei ole seda, et mampen võitlusvõimet ja, ja siis seda keskendumisvõimet, sa pead ühe viskega tegema sellise liigutuse, eks ole, et sa teed maksimumi. Ja sa pead kõik kogu oma hinge ja ihu ja keha sinna sisse panema. Nii et see on see, mida ma tegelikult pean väga olulisi. Ja kolmandaks pean väga oluliseks tervist. Sel ajal ei saa ju aru. Meie ei ole neid ülekoormatud, me tegime kaks-kolm korda nädalas sporti, tähendab, harjutasime, me oleme veel saime, olin päris mõistlikult, tegelesime niinimetatud nagu praegu just öeldakse Kehakultuur last, eks ole. Aga ma pean ütlema seda, et nüüd ma tunnen seda, mis tähendab, et olla aastakümneid tegelenud spordiga, mis tähendab nüüd nüüd on hoopis midagi muud. Tervist, tähendab, on, mul on baasiga väga tugev tänu spordile. Tegelikult sai teist ikkagi ju tohter. Kas see alge oli ka kuskil seal lapsepõlves olemas? Muide, ja seda ma jätsin ütlemata, ma mõtlesin, et me sellest ei räägi, aga ma vist viiba viie aastaselt orkisin oma nukkusid ja karusid juba olin, mängisin arsti. Vahel on nõnda, et laps on väikse lapsena paar korda põdenud tõsisemalt ja sattunud vallaste haiglasse kuhugi sellisesse paika ja siis on ta hakanud kohutaval kombel arstiks tahtma. Minuga nii ei olnud, minul oli tegemist hambaarstidega ja hambaarsti ukse taga, mul läks alati hambavalu ära, ema päin korduvalt jooksuselt hambaarsti ukse tagant. Aga minuga juhtus niisugune lugu, et ma võimlemise ajal ebavõrdsetel nendel rööbastel läksin üle, tähendab tuli ideest võtta seis ja ma läksin üle ema. Tegelikult vigastasin natuke oma selga ja mind viidi kirurgi juurde. Kirurgi nimi oli Timusk ja ma pole midagi imetlemis väärsemad näinud see, kui see, see härrasmees, kirurg ja ma imetlesin teda ja mul on niisugune tunne, et tema oli üks ja siis mind viidi teise arsti juurde, kes oli saadetud ka asumisele, muide Kohtla-Järvele. See oli doktor Üprus keda me kutsusime kõik professoriks. Tema oli neuroloog ja ka tema juurde ja need kaks meest on tegelikult väga palju mõjutanud seda, et ma valiksin arsti elukutse. Kui te nüüd oma lapsepõlvele tagasi mõtlete, mis teile endale tundub, siis millised võiksid olla need pidepunktid või see oluline, mida teie sealt oma lastetoast kaasa võtsite ja mis need vormisteid just selliseks, nii nagu te praegu tänasel päeval olete. Ma olen toonud lapsepõlvest kaasa soojuse, Soojuse ja heatahtlikkuse, ma ei tea, kas see kuulub inimeste juurde pärast sõda, aga lastesse suhtuti äärmiselt heatahtlikult ja meisse suhtuti ka väga tähelepanelikult. Nii et niisugune soe, avatud olemine, teine, mis ma nüüd nendest lugemistest ja, ja ka sporditegemistest ma olen saanud väga suure keskendumisvõime, mida mul oli ülikoolis ühiselamutoas, kus meid oli 15 inimest, seis. Meil oli mul seda väga väga vaja selleks, et õppida üldse saada. Et keskendumisvõime ja ma peangi niisugust keskendumisvõimet hingearendust, ma mõtlen soojust ja iseseisvust. Mind ei takistatud, aga mul oli alati olemas, ma ütleksin, ema vaim oli mul kogu aeg peal, mindi takistanud midagi tegemast. Aga, aga alati oli olemas oma kontroll. Nii et need, need momendid võib-olla kõigi oluliste, muidugi teised lisaks, eks ole, lugemine, muusika, need on kõik kõik väga-väga palju aidanud. Meelismuusika, esimesi mälestusi, mida ma mäletan tegelikult mis Grapist tuli, see oli ju kriik kriigi hommikumeeleolu ja kui ma hiljem kokku puutusin beer lindiga, siis ma tegin, käisin seda vaatamas 11 korda just krigi muusika pärast.