Lastetuba. Täna sõbrad, kuulajad, olete kutsutud ühe inimese lastetuppa ja kes on öelnud, et tema lemmikheliloojad on Sostakovitš Schubert jalist. Et nooruses on pidanud olema vahel kaheksa kuni üheksa tundi klaveri taga ja tegelikult mõnikord tahtis ta hoopistükkis binokliga metsalinde vaatama minna. Sellel samal ajal see inimene, kes lahkesti meid on kutsunud täna siis veetma poolt tunnikest oma lastetoas oma lapsepõlvemõtete seltsis, on Peeplasmad. Kas ma pakkusin natukene praegu siin selles osas, et kaheksa kuni üheksa tundi ja võib olla sel ajal, kui teised poisid mängisid õues jalgpalli? 89 tonni muidugi mõnikord juhtus seda. Aga mitte vast päris lapsepõlves siiski vaid ütleme keskkooli päevil enne vastutusrikkaid, esinemisi või konkursse? Jah küll. Lapse east ja kuulijast ja nendest harjutamise tundidest. Sellest meil täna juttu tulebki, sest et eks see kõik moodustab meil ühe lastetoa ja ühe väga kummalise maa, mida me kutsume lapsepõlvemaaks. Kõigepealt ma tahaksin siiski teada, et mis oli see aeg või sündmus, kui te mäletate ennast ise esimest korda. Ja tegelikult on raske dateerida neid sündmusi esimesi mälestusi endast, aga üks kindel daatum, oluline daatum on kindlasti olemas. See on see päev, kui puhusid vabrikuviled. Ja mis ka mingeid, kõik kõikvõimalikud muud signaalid märtsis 53. aastal viies märtsikuu peas oli ülimas, esines täpselt vanaemaga, seisin Viru tänavale selle maja ees, kus ma elasin. Ja ma ei saanud aru, miks hakkas järsku niisugune üürgama peale siis vanaema selgitatakse, mis ma olen isana mõrtsukas. Ära surier millegipärast teda austatakse siis Tälite kohana, siis ma olin paar nädalat, ei puudu viiest eluaastast. Te olete sündinud Tartus, aga kõige varajasem lapsepõlv on mööda läinud juba siin, oma praeguses kodulinnas Tallinnas. Ma sündisin Tartus sel lihtsalt põhjusel, et mõlemad vanemad olid üliõpilased tol ajal. Ja kui neil mõlemal sai ülikool läbi, siis tulid nad tööle Tallinnasse ja mina muidugi koos nendega kaheaastasena Tallinnasse. Tallinnas oli tegelikult isa perekonnal korter, kesklinnas, täpsemalt Viru tänaval küllaltki suur korter, vähemalt viis tuba. Aga see kuulus enne sõda, nägime, see oli nagu üürikorteritena sõda, nii perekonnaga, pärast sõda. Nutikas vanaema organiseeris sinna kommunaalseid naabreid ja see oli pärast tol ajal kolm perekonda. No ta tegi seda väga õigesti, et ta otsis ise endale tagantjärgi. Ja me elasime, kolm perekond elasid suures üksmeeles ja väga meeldivad mälestused sellest kommunaalkorterist. Need naabritädid siis. Ja üks perekond oli Vladimir Juškin Leskinen libedust, tükk aega tollase kunstiinstituudi haldusprorektor egolovski tuntud moekunstnik ja siis nende lapsed Liivia Levskini, onu Gerretz ja kolmas perekond, kes seal elas, oli üks sümfooniaorkestri viiuldaja. Samuti viiuliõpetaja Tallinna laste muusikakoolis tolleaegses Boris Krõzlov. Nii et muusika oli juba siis igapäevaselt kodus ka kuulda, läbi seina. Aga see Viru tänava korter, see asus täpsemalt veel. Seasust, täpsemalt Viru neli, mina elasin täpselt muidugi no tolleaegse kino oktoobrikassade peale. Väga sageli on ikkagi lapsepõlv seotud sellise maa miljööga või vähemasti mingite rohtunud koduaedadega. Kuidas möödub lapsepõlv kesklinnas, Viru tänaval seal, kus pidevalt olid kinojärjekorrad, kus inimesed saalisid läbi koduhoovi? Loodusesse sattusin harva ja need võimalused olid väga meeldivad, välja arvatud suvel ma olin igal suvel alates päris juba nähtavast imikueast vähemalt kolm kuud maal Viru tänavast nii palju, et tõepoolest kõigepealt meie talvede juures meie, meie kliima juures on tavaline, et see katusemaastik mis seal Viru tänaval oli, see ei anna aimu üldse, mis aasta aeglane? Absoluutselt võimatu Est Lund katustel oli ka väga harva siiski meie kliimas, nii et niisugune talvine eluline, haritud igasugusest ümbritsevast loodusest tõesti ei olnud seal ka loomulikult mingeid laste mängukohti. Ja seal ei olnud ka, kui nad mingisuguseid niisuguseid laste või noortekampasid või mingil määral oli küll mul üks mängumaa seal kesklinnas tänu ühele klassivennale, kes elas uuel tänaval ja see oli üks huvitav niisugune tühermaa, kus on praegune kaubahall, nii et mingid mälestused mingisugustest, põõsastest ja mingisugustest peidukohtadest. Noh, selle niisuguse maal, aga seal siiski seonduvad isegi mingit kokkupõrked, olid mingid roki tol ajal veel kuskil seal ohvitseride maja või ütleme, sinna ujula poole tol ajal viimastel aastatel ja seal elasid siis venelased, kellega meil oli ka mingisugused niisugused kokkupõrked, aeg-ajalt mäletan ähmaselt kokkupõrked küll natuke rohkem suusõnalised. Tuli ära jaotada seda kitsukesest mängumaad krunti nii nagu Paal tänava poiste puhul. Kas sellest johtuvalt, et õue mängumaa oli natukene piiratud ja, ja see rippus ära ikkagi ka täiskasvanute ajast ja võimalusest koos lapsega välja minna kujunesid sisse sellised armastatud tubased, tegevused ja mängud. Lugesin väga palju ja umbes samal ajal, kui ma läksin kooli, tekkis klaverimäng. Klaveri õppimise algatajaks oligi seesama naaber Boris Krõzlov. Meil oli mingisugune Orntlikki firma pianiino veel nii-öelda eesti ajast sinna jäänud. Külmastas toksisin nähtavasti. Ja millegipärast Kriscolov arvas, et pange ta siis õppima. Sügisel asusin õppima eraõpetaja juures. See oli õnneks. Osataks Eesti juhtivaid tolle aja klaveriõpetajaid Karl Sillakivi, siis me võtsime väga palju lugusid läbi, midagi, ma nagu enda teada päris selgeks saanud. Sellest uusi lugusid vaatasime ja tunnid toimusid kodus. Käis kodus nii juures ja kaks aastat olin ma tema juures õppinud sest arvas, et aitab küll, et ma võiksin minna päris kooli juba üheksaaastasena astusin Tallinna laste muusikakooli. Võeti siiski esimesse klassi. Kui ma olin kaks aastat vanem aga selle ma tegin tasa hiljem. Nimelt tahaksin neljandast otse kuuendasse. Kuuendast lõpetuseks. Ma laste muskli lõpetasin viie aastaga. Teie kohta on öeldud, et te olete fantastiliselt hea lehest mängija, et see oli looduse poolt kaasa antud andjat. See paistis silma kohe varajasest lapsepõlvest peale. Kuna ma ise juhtumisi olen ka kuus aastat nii pool naljaga klaverit õppinud, nagu tollal väga paljud lapsed õppisid. Ma tean, et noodi lugemine oli minu jaoks just üks kõvemaid pähkleid. Hea nähtavasti mingid eeldused selleks mul olid ju on, aga ma arvan, et siin oli ka mingi juhuste kokkusattumine. Tundub, et sillakivi õpetamismeetod soosis ka niisugust kiiret reageerimist. Arendas seda ja teenija väga oluline tegevus, mis ta noodist lugemist võis arendada, oli see, et seal laste muusikakoolis õppimise ajal, kuna korterinaaber oli ka seal õpetaja, korterinaaber võttis mind oma tundidesse klaverisaatjaks kohe päris alguses juba. Seal oli mul lihtsalt moodi teesama, pidin midagi tegema vaadetega. See on üsna suur pinge, kui kõrval keegi mängib ja sa tunned oma vastutust sellest, et sa pead, sa pead, sa pead. Sa ilmselt innustab. Ja nähtavasti see ka ansamblimängu kogemus juba niivõrd varajases nooruses või lapsepõlves. Kindlasti see oli ka väga oluline asi. Õdesid-vendi õde, kaks aastat noorem. Nii et omaenda korteris oli tegelikult mängukaaslasi olemas. Kuigi ütleme, 90.-te lapsed olid kaheksa kuni 10 aastat nooremad selles korteris, kus oli viis tuba eks väga suur koridor, suur esik, neetiliselt, seal pind oli palju, nähtavasti seal elas mused maksimaalselt aegadel. 12. See oli tõeline ühiskorter. Aga muidugi lapse jaoks tõesti nii nagu te ütlesite, üsna põnev. Klaver ja poiss, siin oli juttu, et vahel tuli harjutada kaheksa kuni üheksa tundi see läks juba rohkem sinna keskkooli lõpuossa, et varem oli siiski see natukene vähem see aeg iga päev, aga siiski peaaegu et iga pähe ja sellel ajal, kui keegi kuskil jooksis või läks kinno või, või võttis midagi muud ette. Kas oli vahel kiusatus jätta kõik. Päris lapsepõlves, loomulikult ma ei tahtnud ju mängida ja ma arvan, et ma pole eriti palju kunagi harjutanudki lapsepõlves. Millegipärast tahetakse nagu seda toonitada sageli, et muusiku lapsepõlv, et see on natukene nagu diskrimineeritud Ma ei tea ma midagi oleks saanud sellepärast tegemata. Eks mind sunniti muidugi. Ja see oli tegelikult noh, kõige rohkem vast vanaema Oli kodune, kõige rohkem. Aga no selle vastu tuli ka igasuguseid vahendeid seiklusjutud maalt ja merelt hispaanlase noodipuldile ja siis tulid harjutada ja just võimalusi. Nii et mehaanil käed jooksid Raamatut selle peale vaatad, seal on probleem. Aga mingisuguses eas võis olla. Tõesti, mingi neljas, viies kuues klass. Küpses minu arust küll otsused niisugust jama, mina edasi enam ei tee. Mis see siis olgu? Ja ma mõtlesin, et ega siis ma ei hakka sellest kellelegi rääkima ka sügisel, lihtsalt ma teatan, et ma ei lähe sinna ja, ja miski, kes musliku vastu saab hakata. Lihtsalt, kui ma jään endale kindlaks, nagu siis on. Aga midagi ei õnnestunud. Seesama vana Nad ei lubatud ja kusjuures tegelikult miks ta seda tegi, kas oskas ta, võib-olla mõni juba oskas arvata, et tasub kindlasti sundida või mis tema ütleme mind tulles, et vanaema isiksuse juurde. Ta oli neljaklassilise haridusega vist. Aga noh, ta oli ennast ise nähtavasti harinud. Ta võis olla kuueklassilise tsaariajal ütleme, võis olla. Aga ma pean ütlema, et oli mingi seesmise intelligentsiga inimene ja elus tuli ta linna linnast, milles ta väikest viisi mitte küll eriti õnnestunud niisugust äridega ja tugevad jooned vaid tema iseloomus peale selle, eks tema oli ainukene, kes julges mind poliitiliselt harida. Keerulisel ajal, vanemad olid väga ettevaatlikud, mis küsimustes, aga vähema selgitusega otseselt, kusjuures ütleme. Kõige kummalisem on see, et maailma poliitika ja Stalini-aegsel Nõukogude Liidu poliitika keerdkäigud mis nii-öelda avalikkuse ette tulid kaheksanda aasta lõpus olid mulle lapsepõlves kõik selgeks tehtud. Kas võib öelda, et vanaema oli ka kõige lähedasem hingeliselt kõige lähedasem inimene üldse? Lapsepõlves? No tõenäoliselt tema muidugi minulegi rohkem tegeles, nii et selles suhtes tagantjärgi nii-öelda arutades küllap see nii oli. Aga tol ajal tuleksin nüüd vanaema suhtes tundnud rohkem mingisugust lähedust. Noh, põlvkondade erinevus oli nii suur. Siiski. Kui me räägime nüüd siin muusikast ja harjutamisest ja sellest, et vahel oli endalgi hoog sees ja vahel oli tahtmine kogu kupatus lõpetada siis millised olid need tahtmised ka edasi minna ja olid mõned lemmikud, mõned palad, mõned autorid, mida oli kange tahtmine selliseks saada. Ja vahel isegi see tehniline pool nagu kõrvale visata, et midagi mängida. Kohe niimoodi hoogsalt mängida. Oma klaveriõpingutest, laste muusika, ma ei mäletagi eriti midagit, täpselt mida mingeid lugusid ma seal õppisin, selle viie aasta jooksul. Siis kui oli aeglaste muskli lõpetada, siis tekkisid sinna õpperepertuaari küll küllaltki suured teosed. Tähendab maalinov, Bachi esimene pahmidama mängisin näiteks oli üks keerulisemaks prillide fugasid koha tol ajal kohe moodsate kontsert ka enne seda mängisime päris niisugust niistuktiivsed pedagoogilist repertuaari, millest ma eriti midagi ei mäletagi. Ei oleks ma seda nähtavasti varem ära lõpetada, tuleks veel paar aastat istunud niisuguse repertuaari peale, aga see niisugune hüpe oli väga oluline ja muidugi kohe ja siis pärast seda tulek muusikakeskkooli, mis õnneks oli just vahetult enne seda avatud. Ja Heljo Sepa käe allatulek. Eks need hakkasid tegelikult alles silmi avama. Olgu, see, kas oli tahtmine ka ise nii-öelda kuulmise järgi mängida, tolleaegseid poplugusid, tantsulugusid koolis, ma kujutan ette, et teised käisid peale, teeb, mängin nüüd ometi klassiõhtul midagi. Midagi jõi kõrvu küll seda kõlavat. Korter, õigemini isegi ka see, ütleme just tuba, kus ma magasin ja elasin see oli just sinna hoovi poole nii-öelda kinohoone poole. Ja sealt tuli millegipärast ei leia põhjust, miks just nimelt palju hääldajatest, pidevalt tolleaegseid lööklaule, suvel lausa hommikust õhtuni ja nädalate kaupa kohe juba kevadest saati, nagu läks soojemaks. Nii et seal kulus neid pähe küll moodi, jällegi üks niisugune muusikaline keskkond. Ja mis seal siis meelde nagu praegugi esimesena kohe. Ja noh ma arvan, et see oli Heli Läätse esituses üks lööklaul, ei me ette tea Ja see tähenduslike sõnadega, ega siis veel ei teadnud kõikete. Kui vahel kaarele kas kasvan suureks küüsi siin? Suure kool Saksamaal on Kus mul aga kui jätame natukeseks praegusele klaveri need sinna nurka ja paneme kaane kinni ja astume tõesti loodusesse, sellepärast et teil on ju väga tugevaid harrastusi, mis on seotud loodusega ja, ja see huvi lindude maailma vastu. Kas see sai alguse ka lapsepõlvest, võib-olla nendes suvedest, siis seal sugulaste pool maal olles? Maal olin ma Elva lähistel Elva kesklinnast raudteejaamast umbes kaks ja pool kilomeetrit lääne pole tegelikult nii-öelda linnaäärne. Talu päris suur. Niisugune omaaegne kulaku talu ikka kus ka seesama vanaema baritoni. Ja selles talus, õigemini ühes ühes niisuguses hoones, mis oli jäänud selle peremehe abikaasale elamiseks kinkisid kohe pärast sõda talu ja kõik tegid muidugi. Selle tõttu jäidki puutumata selles selles niisuguses majakeses seal jah, olen ma veetnud. 15 suve seega siis 15,45 kuud praktiliselt peaaegu neli aastat. Ja see kant oli mulle tõesti täiesti viimse põõsani teada ja tuntud. Kuidagi ma olen niisugune dualistlik, elus oli üheksa puud müüride vahel, kus joon rohu libedki. Nagu ma ütlesin, ei olnud võimalik aru saada aastaaegade vaheldumist. Teiselt poolt kolm puud siiski. Keset loodust aga see, et ma hakkasin mingil määral looduse vastu, seetõttu ma ka mingit huvi tundma ei olnud ka muidugi juhuslik, kuna seal oli ka mõjutusi muidugi, minu onu emapoolne onu on nimelt Hans Trass geobotaanika taimesüstemaatika kateedri juhataja, professor, akadeemik, Tartu Ülikoolis üldse muidugi väga. Praegu on moesõna karismaatiline isiksus ja muuseas tegelikult vahemärkusena ka Hans Trass kõikus muusika ja, ja loodusteaduste vahel mõnda aega paralleelselt ülikooliga, ta õppis juba Elleri koolis loomsnes lõpetanud, tema mõju see nähtavasti oli, et ma umbes kümneaastasena vist Kumari lindude välimääraja ilmus esimene väljal 58. aastal. Ja see sattus minu kätte kuidagimoodi ja mingisugune ühe vanaisa, mingisugune tsaari mereväebinokkel oli minu ette sattunud ja tasapisivaatuseks küllaltki hästi tundsin seeni, niipalju kui kirjandust oli muidugi vähe. Ikkagi oli ta seotud mõnes mõttes sellise õpilasteadurite teosega. Mulle küll, kuigi see ei olnud mitte mingil määral organiseeritud, ma ei kuulnud mitte kuskile ja talu oli mis ta võis olla 80 hektarit. Seal ma teadsin küll iga põõsa all kasvavaid seeni. Linnud ja need uurimised võib-olla läbi binokli, need on hilisemas, need juba täiskasvanu elus täiesti huvitaval kombel jõudnud ka muusikasse seened ei ole sinna jõudnud. Kahjuks meie jutu aeg hakkab otsa saama, kuigi me ei ole ju nii, et nad rääkida väga paljudest asjadest, nimelt sellest Te olete olnud suur raamatute lugeja ja kirjandushuviline ja ka luuletusi, mis ei ole ju poisile võib-olla, et nii väga tavaline. Olete lugenud, palju armastanud, et te olete ka hästi osav keelte alal olnud, vastab see tõele. Ma ei oska küll öelda, et osav oleksin? Ei, ma usun, et mingi osavus on küll, aga see on siis juba passiivne keelte omandamine. Ma võin lugeda küll väga paljudes keeltes. Aktiivne keele oskus, muidugi on keerulisem asi juba ja praktikat ja muidugi keele tunduvalt vähem oskan. Kui nüüd meie saate lõpuks te katsuksite väga lühidalt enda jaoks vähekene kokku võtta, mis teie arvates on olnud kõige olulisem mis on kujundanud lapsepõlvest just teid kasvama, olema selliseks nii nagu te praegu olete. Väga mitmeid asju kõigepealt muidugi see kommunaalkorteri kooslus, mis oli kindlasti väga oluline. Teiseks muidugi ikkagi see tagantjärgi võttes isegi kummaline nii-öelda vanaema kindlus selle klaveriõpingute läbiviimises ise tähendab muusika üldse kokku puutunud. Ja kolmandaks muidugi kõikide sugulaste võib-olla ütleme muude harrastuste osas ka võib-olla onu mõjud Oma lapsepõlvest jutustas Peep Lassmann. Teda küsitles Reet Made. Lastetuba.