Lastetuba. Täna, head sõbrad, oleme selle meile väga tuntud inimese lastetoas, kes on kunagi öelnud, et. Ilmselt on temas peituv anne teisi inimesi kaasa tõmmata kaasa antud, kas siis jumala või vanemate poolt. Jätame jumala oma tähtsaid asju ajama, aga tänases meie saates, kus me läheme külla sinu lastetuppa, Mart Siimann ma kuulajate ees selgitan pisut sellist familiaarsed pöördumist, sest Mart Siimanni ka oleme olnud pikka aega, head kolleegid ja sina peal nõnda sees. Kas võib öelda, et tõepoolest midagi sellist on kodust kaasa saadud? Arvata võib kodust ja lapsepõlvest ja tänavalt, kus ma mängisin ja koolist, kus ma käisin, tõenäoliselt lapsepõlv ja kujunemisjärk mõjutab meid ja nüüd 50 200 mehena tagasi vaadates vahel õhtuti, mõtiskledes ja analüüsides võin öelda küll, et midagi on jäänud sellest väikesest, Mart Siimanni ka neid juba siis üle keskeas mehe iseloomu ja hingem. Nii et oli oskus tõmmata teisi kaasa oma punti. Ma ei oska öelda, kas oli oskus, sellele võiksid otsustada teised, aga kui ma ennast mäletan, siis ma olen ikkagi olnud selline aktiivne korraldaja. Spordivõistluste läbiviija oma hoovi peal tänavalehe väljaandja ja koolis siis ka kas siis pioneerijuht või kuidas tol ajal meil need kombed olid, nii et ma olen olnud ja laste keskel noorte keskel ja selline korraldaja ja õiendaja küll. Praegune töö ja amet on selline, et vahel on 16 tundi, on tööpäeva pikkus ja võib-olla vahel on see isegi pikem. Ja eks see töö on ju pingeline ja ja niisugune, et toob nii rõõmu kui, mis seal salata, tihtipeale ju muret ka. Aga kas lapsepõlvest tuleb meelde mõni selline eluperiood, mis oleks nagu natukene sarnane praegusega on olnud väga intensiivne? Ei tule? Nii intensiivset elu Ma ei ole kunagi elus elanud ja kui lapsepõlvele mõelda, siis on ilmselt ka vanadusest tingitud. Võib-olla veidi nostalgiline meenutus. Lapsepõlv tundub rahulik ja helge ja ma ei mäleta, et oleks väga suuri muresid olnud. Väikesed mured, mis tol hetkel võib-olla läksid väga hinge, kui näiteks ma jalgpalli mängisin nii, aga ma kandsin prille juba esimeses klassis, siis prillid katki läksid ja pidin, mäletan siiamaani seda pikka koduteed katkiste prillidega ema juurde sest ma teadsin, et et prillid maksavad palju ja me elasime üsna tagasihoidliku elu, niisugused mured olid küll, aga praegust intensiivset elu ja neid probleeme, mis siin minu ümber on ja minu sees on varjata lapsepõlvega, siis sellist otsest seost ei ole. Kas oli siis selline kartus ka, et saab natukene nahutada? Sonja oli lihtsalt kurb tunne, et tema peab jällegi rahakotti kergendama. Ei nahutada neist ma ei kartnud, sest niisugust kommet meie peres ei olnud, aga oli selline häbi ja, ja sinna hale tunne, et ma pean valmistama oma emale, keda ma väga armastasin teada, neid muret valmistama ja ja oma hooletuse tõttu, sest tema ütles, et kui mängima lähed, siis pane need grillid kusagile kõrvalisse kohta ja nii ma ka tegin, ma olin väravavahti, panin siis selle kivi kõrvale, mis märkis väravaposti ja sinna see pall läks, nii et nahutamist. Ja sellist hale ja nukker tunne. Kas oled vahel mõelnud, inimene ikka mõtleb ka mõne sellise hetke peale, et mis võis küll olla, kui ma iseennast päris esimest korda tean. Olen vahel mõelnud küll ja siis olen hakanud selles nagu kahtlema, sest ei usu enam oma mälu ja mõtlen, kas see nüüd oli niimoodi, et ma esimest korda ennast mäletan Tartus tehase tänaval või on mulle minu vanemad sellest rääkinud, või olen ma vaadanud perekonnaalbumist seda pilti, kui ma väikese poisina oma õega mängin ja siis tundub, et ma justkui mäletan seda. Nii et päris kindel ei saa olla, kui olla avameelne, aga saad, eeldab, et ollakse avameelne, et ma just kindlasti tean ja mäletan ennast esimest korda, aga on mõned sellised mälestushetked küll mõned üksikud pildid, mis mul meeles on ja ma arvan, et need on siis seotud selle tõenäoselt esimeste meenutustega iseendast. Jah, on väike õnnetus, ma mäletan Põltsamaal väikse poisina, siis arvatavasti nelja aastane umbes ma tõmbasin puuriida endale kaela ja jäin sinna alla ja siis olin verine ja mind viidi haiglasse. See on nüüd mul meeletuse valu enam ei tunne, aga, aga meeles on küll, et see oli selline erakordselt hingemine. Sündmus. On meeles Tallinnas Snelli tiigil uisutamine. Kuidas ei tulnud need sammud välja, uisud olid suured. On üks vähipüük varases lapsepõlves, kus siis kätega esimest korda elus vähki püüti ja sellised üksikud pildid, mis minule on tähtsad, meeles küll. Sa oled sündinud Kilingi-Nõmmel. See juhtus nii, et minu vanemad elasid ajutiselt 46. aastal Kilingi-Nõmmel ja siis sündisin. Aga pärast seda vanemad kolisid Tartusse, nii et ma võin öelda, et käisingi linki nõmmel sündimas. Ja alles eelmisel aastal esimest korda otsisin seda maja, kus minu vanemad ajutiselt elasid. End aitas Pärnu maavanem ja me leidsime selle maja üles, kuid loomulikult seda maja ma ei mäleta, ei saagi mäletada, aga see maja vastab nendele piltidele, mis mul sellest majast kodus albumis on. Kui pisikene poiss Tartusse läks? Tartusse läks umbes aastane poiss, et need ristid Pärnumaa ja siis elasime Tartus, korra käisime. Tegime hüppe Tallinnas, poolteist aastat elasime ka Tallinnas, aga pärast seda minu lapse- ja noorusiga möödunud Tartus. Räägime natukene nüüd sellest esimesest lapsepõlvekodust. Missugune see oli? Vanemad vahetasid korterit õige mitu korda ja sellest esimesest lapsepõlvekodust, mida mina natukene mäletan või natuke arvan, et mäletan, sest nagu ma ütlesin, vanemate jutt võib olla segab minu sellist vahetut ja ehedat mälu on Tartus tehase tänaval. See oli eramaja ja vanemad üürisid seal esimesel korrusel paarituba ning sellest on mul suhteliselt tagasihoidlikud mälestused. Ma mäletan, et ma kord joonistasin koera ja see ei tulnud kuidagi välja ja siis tuli üks tädi, kes aitas mind üks niisugune mälestuskoera joonistamisest. Või siis niisugune huvitav mälestused. Et mul on meeles, et ema ütles, et üleval mängitakse reede õhtuti kaar, et see mul siiamaani meeles, ma ei tea, miks, aga solin siis tol ajal, millele ma juurdlesin, et mis see tähendab, et mängitakse kaarte, miks see nii tähtis on ja tema siis sellest pidi neile rääkima. No see oli selline tagasihoidlik, armas kodu, aga mul ei ole väga eredaid täpseid mälestusi sellest. Milline on siis see koduva, mida võiks ütelda, et see on minu lapsepõlvekodu tõeliselt minu, kus ma tean iga nurka panen silmad kinni, siis mul tuleb meelde, et ja seal oli just niimoodi tool, seal oli laud. Seal oli üks mingi salapärane minu enda isiklik nurk, kus võis üht-teist ette võtta. Minu lapsepõlvekodu on Tartus Hermanni tänaval, vahepeal oli ta küll Lauristini tänav, aga nüüd on ta taas Hermanni tänav, ta kunagi oli Hermanni tänav ja kolisime sinna Tallinnast 52. aastal umbes kuueaastane poiss ja see on tõepoolest minu lapsepõlvekodu, kuna ma elasin seal kogu oma kooliaja ja pärast abiellumist elasin mõni aeg ämma-äia juures ja siis kolisin ka sinna tagasi, nii et see on küll minu kodu ja see on minu tänav ja seal minu Tähtvere linnaosa, kus ma tunnen nii oma maja keldrist Kööninguni. Tunnen ka naabri maja keldreid ja treeninguid ja jõuna aedu ja naabritänava poisse ja tüdrukuid ja, ja see on minu lapsepõlv, mida ma mäletan. Alicia reblik, ma pigem olin veidi veidi paipoiss, aga, aga ma olen küll väga aktiivne, ma tahtsin kõike korraldada ja teha ja osaleda. Väga varasest lapsepõlvest oli minu kirg sport, nii et ma korraldasin hoovi peal ise võistlusi. Katsusin kombineerida ka auhindu, seda, mida ma kodust leidsin, aga ma. Ma tegin ka osavõtu maksu, ma ei mäleta sihukese piiskopiga 10 kopikat ja ausalt selle osavõtumaksudest siis ostsin peaauhinna ja see oli üks fotoalbum. Ma kaevasin hoovi üles ja sain sellest. Aga Malludel toonil pahandada meie maja vanaproualt kes soovitas, et ma külvaksin muru või spordiksin muru peal, nii nagu tema väidetel seda tehakse Suurbritannias, Inglismaal. Kuigi ma ei kujutanud ette, kuidas saab teivast hüpata ja maanduda murule, aga teivast hüppasime ja õige mitmed pesupuud, hüppasime katki. Neid võistlusi ma korraldasin. Sinna tulid kokku mitte ainult minu naabripoisid, vaid ka kaugemalt. Need olid tõsised võistlused, enne seda ma uurisin võistlusmäärustik ja ma tundsin ja teadsin, kuidas võistlusi korraldatakse, kui kaugelt. Peab olema kaugushüppe back sellest kastist, kuhu hüpatakse. Ja pärast siis tänavalehes. Ma kajastasin ka neid võistlusi, nii et sport, ma tegin õige paljusid alasid. Alates sportlikust võimlemisest, kus ma 10 aastat tegin tõsist treeningutega. Ma mängisin jalgpalli ja jäähokis, olin väravavaht. Jalgrattaspordiga tegelesime nii, et sport oli see kirge ja mitte ainult füüsiline liikumine, vaid selles spordiga oli seotud teatud vaimne tegevus, mälu arendamine. Sest omavahel võistlesime selles, kes teab täpsemalt, tunneb spordiajalugu hooaja tippmarke, et tol ajal oli üsna kerge öelda, et kes on maailmas kolmikhüppes seitsmendal kohal hooaja edetabelis. Et see oli siis üks dolla ja minu põlvkonna noorte elu sisu võib öelda soli, sport, juhtimine ja, ja õppimine ka. Tolleaegsed poisid vist üsna valdavalt on olnud suured sporditegijad ja selliseid oma tänavameeskondi ja spordivõistlusi peeti vist küll peavaatajat igas tänavas. Meie kandis küll ja olid Tartus ka oma ülejõemeeskond ja meie datele meeskond. Ka omavahel niimoodi katsusid jõudu ka. Ja, ja siin olid ka tänavate vahel võistlused ja olid sellised minimaratonijooksud, kus joosti kogu Tähtvere park ja Tähtvere linnaosa tänavad läbi ja kus siis ka tänavate võistkonnad konkureerisid aga linnaosad ja koolid kindlasti. Nii et selline omavaheline jõuproovimine ja kaasaelamine, see oli meie lapsepõlve lahutamatu osa. Kas siis martsimon oli nendes üritustes rohkem organisaatoreid rollis ja eestvedaja või oli ta ka teatud aladel esimene või esimese kolme hulgas? Nii seda kui teist ma olin, kindlasti olin ma üks põhikorraldajaid ja kindlasti tahtsin väga võita, nii et ma paljudel aladel olin päris hea. Aga ikkagi. Et Tartu tasemel ja, ja hiljem siis võimlemises ka Eesti koolinoorte tasemel, kuid kõrgemale ei küündinud võimed ja ja kuna huvi oli ka nii killustunud, siis väga sügavalt ühe alaga ei tegelenud, aga Igor Gräzin oli mul minu tänavakaaslane ja kõik ta minust noorem ja seetõttu oli ta siis ka väiksem, aga ma mäletan, et nii endavanused kui väiksemad ja ja ka need, kes olid mitte eriti sportliku kehaehitusega, kõik poisid, panin sporti tegema, ma ei mäleta, tüdrukud oleksid võistlustel osalenud, aga poisid küll. Et ka üsna kogukad. Klassivennad tegid kaasa kõikidel aladel, nii et see võime kaasa tõmmata, teisi mul oli, aga ma tegin ise ka aktiivselt kaasa mõelnud ainult korraldaja, vaid ma tahtsin kangesti võita. Kuidas sportvõimlemine siis tuli see kergejõustik õuedes ja ja pargi veeres ja see on rohkem poistemängude maa juurde kuulub, aga kui juba inimene läheb võimlasse, hakkab tegema natukene teistmoodi ala kas sinna siis nüüd suunas õpetaja või ema või? Et tõenäoliselt võttis meid kaasa, ma täpselt ei mäleta, aga, aga ma arvan, et see võis olla Peeter pudu minu naabripoiss, kelle isa oli tuntud spordidele treener ja endine sportlane Fred kudu ja ilmselt tema soovitusel siis Peeter võttis meid kaasa. Ja siis pärast seda tulid enamus meie tänava poisse võimlasse, kuid mina olin ainuke, kes sinna jäi, teised natuke proovisid ja siis leidsid omale teise ala, mina jäin ja kuni ülikoolini välja, nii et ma helikoolist tulin ellu. Mäletan Eesti üliõpilaste meistriks ja siis teisel kursusel otsustasin, et nüüd aitab. Nagu teine väljakutseelul, olid need siis rööbaspuud kang või need olidki, jah, kõik need alad, Kang, rööbaspuud hooglemine ja vabaharjutus. Kuid rõngad olid minu lemmikuga. Eriline siiski on ühe poisi elus see, et hakkab tegema ajalehte tänava ajalehte. No see oli jällegi seotud spordiga ja nagu ma ütlesin, et see sport ei olnud mitte ainult kehaline liikumine ja võitmine, vaid. Me lugesime spordilehte sellest esimesest numbrist. Me lugesime olümpiaraamatuid nii palju, kui see võimalik oli ja see oli teatud vaimne tegevus ja, ja siis mõtlesime, et arvatavasti on seda teinud ka paljud teised tüdrukud ja poisid, et teeks siis ka ise ajalehe ja ma alustasin panin siis kirja kõik need sündmused, mis seal tänaval toimusid, paljuski olid need seotud spordiga, kuid mitte ainult ja mõned sündmused mõtlesin ise välja ka see ajalehe tiraaž ei olnud väga suur, aga ma üks kuus-seitse eksemplari, mida ma siis jaotasin. Ja, ja siis tulid ka teised kaasa, siis hakkas teised tegema samuti numbreid, aga see sõjaleheiga ja nad küll väga-väga pikk, sellepärast et ei olnud püsivust ja ilmselt ennast ammendusime. Aga noh, see oli teatud mõttes mitte kehaline tegevus, vaid ka vaimne ja see meid ühendas, nii et aga tõenäoliselt ei erine selle poolest meie tänavad ja paljudest teistest tänavatest testima. Kas ajalehti tehti. Spordipoiss on kahtlemata tugev poiss. Aga tunnid ennast mõelda lapsepõlve, kas ka muidu oli tegemist tugeva poissi? Otsusekindla ja? Oli ei olnud ka selles mõttes tugeva poisiga, et mul olid eesmärgid. Ma tahtsin nende eesmärkide saavutamisel teisi kaasa tõmmata ja ja mulle meeldis suhelda, olla kambas seltskonnas. Ja samas aga olin maisnak kinnine ja suletud, nii et mul ei olnud neid sõpru, kellele ma oleksin siis pihtinud või usaldanud oma sisemist elu. Nii et ma olin kogu aeg seltskonnas kogu aeg aktiivne, aga samal ajal kinni ja, ja üsna tundlik ja selles mõttes ka nõrk. Pruut oli, pruut oli ikka. Mäletan, et juba esimeses klassis mulle meeldis üks tüdruk see ei olnud ka teistele teadmata, ma sõidutasin teda soome kelguga ja niisugune mälestus on, kui. Ta suri teises klassis, tal oli kasvaja edaspidigi on, loomulikult on poistel pruudid ja tüdrukutel peigmehed, et need olid ja need olid sellised põnevad, õrnad, ettevaatlikud suhted, mida elati rohkem iseendast läbi ja ja tundeid loomulikult ei avaldatud. Luuletusi kirjutanud. Luuletusi olen kirjutanud küll, aga üsna ebaõnnestunud, nii et sellest ei tasuks rääkida, aga olen üritanud kirjutada küll. Olen kirjutanud kirjandeid ja mida vanemas klassis õppisin, seda paremaks need kirjandid läksid, nii et ma arvan, et kümnendas üheteistkümnendas klassis olin ma siia kirjutada. Ei taha ennast küll väga kiita, aga politseilised, teatri, Petsensioonide võistlused Tartus ja olen on kodus praegugi neid ilusaid raamatuid, mis kingiti nendel võistlustel hea esinemise eest. Kirjutasin küll. Räägime emast-isast. Ema oli mulle kõige tähtsam. Ta hoidis mind hellitus võib-olla hellitas ära. Aga. Minu suhe emaga. Oli usaldusväärne. Loomulikult armastasin teda, ma ei tahtnud talle haiget teha ja see minu suhe emaga oli paljuski minu käitumise ja tegude aluseks ja, ja niisuguse või teistsuguse käitumise motiiviks. Isa oli tööl, ema oli mul kodune ja kui ta töötas, siis ta töötas kodus. Isa käis tööl. Isa töötasid metsa ja mööbli ja, ja parvetussüsteemides puiduga seotud. Ma tean, et parvetus kontoris ja metsakombinaadis mööblikombinaadist oli insener. Ta oli palju kodunt ära, ta käis komandeeringutes. Nii et lähedasem suhe oli mul emaga, aga hästi sain läbiga. Isaga. Meil oli selline rahulik perekond, emal-isal oli probleeme vahev. Elasime neid kaasa ja neid üle. Kuid nad, et elu lõpuni kenasti kokku ja praegu nad mõlemad surnud. Õde ja minust noorem õde. Poolteist aastat noorem õde. Kuid kas sellepärast, et tema oli tüdruk, mina poissi sellepärast, et tema oli noorene, mina vanem. Kuid minu mängukaaslased olid poisid ja kaaslased või ka nooremad. Nii et loomulikult õega suhtlesime, kuid mängisin enne lapsepõlves eraldi ja kuna minu kirg oli sport, aga Õel ei olnud spordihuvi, siis ei olnud lapsepõlves oma mängudega nii tihedalt seotud. Ja saime küll päris kenasti läbi. Vahel tülitsesime. Mina olin muidugi vanem ja mina olin tähtsam ja minu sõna pidi peale jääma ja ma mäletan, väike õde oli ikka kiusata jää vahel. No ilmselt küll ja ma mäletan, vahel ka on meeles nutvatud tänu sellele, et ma olen siis väga karm ja väga tähtis on väga suur. Tegelikult haridus ja teadmised on olnud sinu elus küllaltki tähtsat. See on siit jutustki välja tulnud, et et mitte ainult sport füüsilises mõttes, aga ka see vaimne treening ja teadmised ja viktoriinid ja olid hea õpilane. Tead, ma olen hea õpilane, ma õppisin hästi, ma ei olnud puhtalt viiemees, ma ei saanud kuldmedalit, aga mul lõputunnistuste ei olnud kunagi kolme või võib-olla oligi mõnes kuuendas klassis sellises segases üleminekuajas mõni mõni veerand, aga õppisin viitele ja sekkaga, neljad. Lugemishuvi oli suur, meil oli kodus raamatukogu päris suur raamatukogu, aga see ei olnud väga valitud raamatukogu. Nii et ma mäletan, et ma lugesin küll väga imelikku kirjandust, loomulikult ilukirjandus. Kuid ma mäletan ka, nüüd tuleb meelde ja sahvat nüüd meenutama lapsepõlve, mul tuleb meelde ka, et selline hobuste tõugude kohta käib üks suur raamatukesed, väga ilusaid hobuste pildid ja jutt sinna juurde, et ma seda ikka lugesin ja mitte ainult ei vaadanud pilte, vaid ka lugesin ja siis olid need ka anatoomia õpik, kuid või meditsiiniraamatuid millegipärast neid ma olen sirvinud ja vaadanud ja mõtisklenud, nii et et lugeda. Ma armastasin. Mulle meeldisid vihmased ilmad, mulle meeldisid vihmased ilmad, et siis oli midagi õhk selline selge ja pea oli ka värske ja sai istuda rahulikult nurgas lugeda päike ei ahvatlenud minema kas siis ujuma Emajõe äärde või poistega mürama, nii et vihmased ilmad mul siiamaani kevad ja kasutanud alati lugemiseks ja tol ajal nagu ei olnudki need valikuvõimalusi väga palju. Sport oli üks õppimine, mida ma tegin siis Entros täiesti rahuldavalt ja mis ei olnud mulle vastumeelne. Ning siis mälu arendavad tegevused, tol ajal oli aga moes kõik võimalik mälumänge ja viktoriine korraldada ja ma mäletan, et ma alati osalesin nendel ja mitte halvasti ja ma ise siis ka korraldasin neid viktoriine ning suved. Kuna ma olin, tegelesin võimlemisega, siis kõik suved möödusid mul Viljandi spordilaagrites üks seitse suve vähemalt ja seal ka alati oli siis selline võistlusmoment ka ka sporditundmises. Viktoriinid poliitika ja maailma ja kultuuri ja kõige kohta ütleme nii, et see oli üks, üks osa minu minu lapsepõlvest. Kalapüügist on ka nagu räägitud ja see on siis kuskil vanaisa vanaema juures toimunud vä? Kahjuks mul ei ole vanaema ja vanaisa, kellel oleks olnud oma talu või talukohta, kes oleksid elanud maal. Seetõttu mul selliseid mälestusi maaelust on suhteliselt vähe, oli küll sugulasi ja nende juures aeg-ajalt väga lühikest aega, seega maatööd tehtud. Minu vanaema ja vanaisa elasid Tallinnas ja minu jaoks oli vanaema vanaisa juurde minek, pealinna minek, trammiga sõitmine, siis tulid esimesed gaseeritud vee automaadid ja vanaema oli mulle kogunenud. Ma ei mäleta viiekopikalise kogu talve ja siis ma uljalt neid kasutasin ja käisin, vaatasin tennist, võitlesin ringi mööda pealinna ja seda oli selline põnev kogemus ka linnapoisile, aga, aga siiski Tartust tulnud väikesele mehele. Raapüüki puutub, siis kalapüük tuli veidi hiljem umbes 12 või kolmeteistaastaselt, kui minu vanemad ehitasid väikese suvila. Valge mets ja meie naabriks oli Elmar kitse ja Linda Kits-Mägi perekond, ma käisin nende lastega koos ka koolis ja Elmar Kits oli. Kas asjatundliku maid kalamehi Eestis, kes püüdis forelli ja forelli, on väga tundlik, kala seal ei ole, lihtsalt viskad õnge sisse, tõmbad välja, seal peab tundma ja teadma. Kogemust peabki olema kala püüdmisel ja temaga koos tema poegadega, ma käisin siis Ahja jõel forelli püüdmas ja vahel ka sain, aga seesugune kirg tekkis ja. Ja kuna me oma suvepuhkuse veetsime valgemetsas, siis üks põhitegevus oligi meil käia kalal marjul või seenel ja sellest kolmest ürgses tegevusest meeldis mulle kõige rohkem kalapüük ja see on siiamaani säilinud. Kui on võimalust, siis, siis ma lähen meeleldi kalale ja ja ma teen seda ka hea meelega, üksinda olen kas siis merel või järvel ja viskan spinningu või lihtsalt ussi konksu otsa ja, ja püüan kala, nii et seda ma teen hea meelega. Koolivaheaegadel mäletan kuuendast või seitsmendast klassist, siis igal suvel käisin tööl ja alati oli ka sel tööl käimisel teatud eesmärk, kas siis osta väike raadio või endale riideid. Mäletan töötasin seal vist juba seitsmenda või kaheksanda klassi seitsmenda klassi poiss ilmselt töötasin normeerijanam tähendas seda, et ma pidin kirja panema kõik liigutused, mida kastide kokkulöömisel tehakse ja sekundi pealt seda mõõtma. Ja see oli küll üks igavamaid teid, mida ma elus kunagi teinud. Hommikul läksin tööle ja hakkasin siis need sekundid üles kirjutama ja pärast pidin need kokku lööma. Aga sellest sai siis raha, mille eest sai endale osta seda, millest olid aasta jooksul unistanud või sai korjata raha, et Viljandi spordilaagrisse minnes oleks taskuraha, ei tunne ennast seal hästi. Kindlasti see normeerija amet andis tõuke selleks, et mõte liikus, et mida üldse tulevikus võiks tegema hakata, et kui on olemas nii igavaid ametid, siis küllap on olemas ka väga toredaid ameteid ja mingid unistused olid. Olid ikka ei tahtnud, normeerijaks saad, ei olnud eesmärk. Kuni 10. klassini, ma olin päris kindel, et minust saab õpetaja, mulle meeldis õpetajaamet oma lemmikõpetajad ja mul on oma lemmikõpetad, ma suhtlen nendega praegu ja kui Tartusse satun, siis üritan igal võimalikul juhul kokku saada. Ja ma oma klassijuhataja, õpetaja linnuse kui õpetaja Leisneriga, kes, kellel on väga suur osa minu elukutsevalikus tale eesti keele ja kirjanduse õpetaja, õpetaja Raik, olime lõppele, juhataja õpetas geograafiat, ma olen kõigiga nendega kohtunud igal aastal ma ei jäta vahele. Nii et õpetaja ja amet oli küll üks unistusi ja alles üheteistkümnendas klassis, kui hakata nüüd Juba otsustama ja, ja millist eriala ülikoolis valida, siis ma küll valisin niisuguse eriala, mis ei välistanud õpetajaametit ja mul on selline õpetaja kutse olemas ja ma olen olnud ka paar kuud õpetaja, kuid ülikooli minnes ma ei mõelnud siiski õpetajaametile v tõbist teist elemendid. Ei läinud vist mõte selle peale, et kunagi amet on väga tähtis ja seotud Eestimaaga ja rahvaga või läks vahel mõte, et, et mis siis, kui oleks midagi eriliselt vastutusrikast? Kindlasti võin öelda olnud ja ma olen ise ka mõelnud, et kas on kunagi vilksatanud läbi mu peast, et ma võiksin poliitik olla, tol ajal ei olnud, see olin väga ebamäärane poliitika, siis olid hoopis teised ametid või riigijuhtimisega seotud. Et ma kindlasti ei mõelnud sellele ja kui ma ülikooli läksin, siis tegema mõtlesin psühholoogiale ja, ja filosoofiale ja mulle meeldis olla üksinda ja mediteerida. Ja pärast ülikooli mulle õige mitmed töökohad, niisugused, kus mul ei olnud ka töö lauguta, kui ma töötasin ülikoolis, töötasin kodus, olin vaba, olin üksinda ja ma nautisin seda elu sissepoole elamist. Nii et kui ma koolis olin aktiivne ja püüdsin midagi korraldada ja teha ja teisi kaasa tõmmata ja see mulle meeldis, siis ülikoolis vastupidi, ma tõmbusin iseendasse ja ja mulle ei meeldinud korraldada ja teha eriti nii, et ei, kui vastavalt otsesele küsimusele, siis mitte kunagi olema mõelnud sellele ametile, mida ma praegu pean või sellele ametile, mida siin kõrval riigikogus riigikogu liikmed peavad. Aga kui nüüd meie saate lõpuks katsuks nende jaoks kord mõttes läbi libistada. Et mis võiksid olla need kõige tähtsamad pidepunktid siiski, mis lastetoast lapsepõlvest oma lähedastelt inimestelt kaasa võeti ja ja mis siiski tegid Mart Siimanni, sest selle inimese, kes ta praegu neid täiskasvanuna Ma ma päris hästi ei tea, kes ma praegu olen, aga ma olen kindel selles, et see, kes ma olen, et see kujunes lapsepõlves Et vaadates tagasi Hermanni tänaval, et Tartusse ja oma kodule, ma arvan, et ma kujunesin lapsepõlves ja kõik need halvad omadused, mis mul on, et need on saadud kindlasti lapsepõlvest ja, ja kui mul on midagi head minust, siis see on kindlasti tulnud just sealt praegu tagasi, vaadates nii helgest rahulikkust sõbralikust keskkonnast, nii kodunt, oma tänavalt kui koolist. Ja et ma tahtsin kangesti korraldada ka juhtida teisi, see omadus ilmselt on mingil moel mulle külge jäänud ja ka see omadus, et ma vahel tahan sisse, pole vaadata, olla üksi ja et ma ennast alati ei kipu avama. Kas see on lapsepõlvest, sest niisugune kinnine poiss valima Kaseks? Lastetuba. Oma lapsepõlvest jutustas Mart Siimann, temaga vestles Reet Made.