Keelekõrv 533. saade. Nii järsku kui tuline kivipäev metsade taha läks, looja jäi väljale kärbiste rivi veel hoidma ja õhkuma, sooja. Ja koplis siis südaöö ajal kuu kerkis, kui tohutu kera ja rehela värati najal lõi helkima vikatitera. Siin Mari Tarand ja alustasin seda augustikuu keele kõrvakatkega Kersti Merilaasi luuletusest August. Alles praegu jäin mõtlema, et kuna tegemist on lüürilise tunde ja armastus luuletusega, siis võiks olla pealkiri, ka kahetähenduslik ei saama läbi luuleta. Kuigi minu kõige käepärasemad raamatud kõige lähemal alati avada ja otsida on praegu siiski pigem ÕS 1999. Apelsinikarva seletussõnaraamatu vihikud ja Saareste sõnaraamatu rasked tugevad köited. Aga ma alustasin suvemotiiviga sellepärast, et jäin mõtlema, et ka inimeste sõnavara, see osa emakeele sõnakogumist, mis kõige aktiivsemas ja tihedas kasutuses on, muutub isegi seoses aastaaegadega. Ja nüüd tuleb sulgudes väike märkus, väike tervitus raadiokuulajale salejannestele Tartumaalt, kes talvel saatis meile ühe talvesõna, mida me otsisime. Rõngel oli see, kes mäletab, me tuleme selle asja juurde talvel tagasi, sest loodetavasti meie keelesaade jätkub, me ei ole seda unustanud. Tänases saates vastame tasapisi mõnedele teistelegi raadiokuulajate kirjadele. Aga praegu pisut siis suvesõnavara mõlgutusi. Inimesed lähevad suvitama, suvel lähevad inimesed linna elanikud, keda meil on paraku Eestis palju rohkem kui maarahvast lähevad linnast välja ja puutuvad seal kokku asjade ja nähtustega mis on hoopis teistsugused, mida nad linnas iga päev ei koge, jäi, katsu ja ei vaata. Ja eks neid sõnu peavad nad siis meelde tuletama ja neid õpetama ka oma lastele ja lapselastele, sest suvi on ka see aeg, kus põlvkonnad natukene rohkem kokku saavad. Kui puhkuste ajal vajatakse vanavanemate abi ka natuke väikesed tillukesed nihked. Loomulikult puudutavad ka kõike seda suveelu, sest kui kunagi räägiti paade sakstest ja supelsakstest ja alati mindi suplema, siis nüüd räägib suur osa inimesi ikkagi, et läheme ujuma sellepärast et ujumisoskus on palju rohkem levinud kui kunagi ja Öeldakse ka siis, et lähme ujuma, kui tegelikult ujuda ei osata. Tema või päikest võtma tunduvaid päikese võtmine päevitamise ees taandub aga päevitamine ise, kui protsess, kui omaette ettevõtmine on uuemal ajal moodsamale ajal kuulutatud tervisele mitte just väga soodsaks. Mulle tuleb meelde, et kuuekümnendatel aastatel oli Tallinnas korraks moes käia keskpäeva kõige kuumema päikese ajal, kui töölt võeti üsna pikk lõunatund katustel linnamajade katustel päevitamas. Eesmärk oli pruuniks saada. Aga kas nendel kuumadel kuumust õhkuvatel tahmastel plekiväljadel pikutamine tervisele kasulik oli, sellele ei oska ma muidugi praegu vastata. Aga kui me räägime ka suveriietusest natukene, siis minule tuleb meelde, et kui meie olime lapsed, siis meil oli suvekostüümid, olid väikestel lastel mängupüksid. Niisugust sõna vist praegu enam ei tunta. Aga lastel on. Kas see on nüüd muidugi niisugune slängisõna, mis igapidi on sobiv ja aktsepteeritav? Muidugi mitteametlikus tekstis oli nii naljakas, kui ma kuulsin üht politsei teadet eile, kus otsiti kedagi õnnet kaotsi läinud vaimupuudega inimeste kirjeldati tema riietust pikalt ametlikus uudistesaatetekstis ja siis oli talled jalas plätud. Kuigi kõik need tossud, pusad ja fliisid on tulnud koos uute riietusesemetega, mis ilmselt uusi sõnu nõuavad, nii et siin ei kõnele jälle keegi, kes tahaks kõike uut maha teha. Kuid siit uue juurest hüppan ma kohe tagasi vana juurde. Luulet tuses, millega ma alustasin, oli vahest kolm sõna, mis vanemasse kihistusse kuuluvad nimelt kärbis, mida muidugi iga eestlane siiski teab. Kuigi lõunaeestlasena oli minul selle asjanduse nimeks. Rõuk lapsepõlves Kärbis rehela ja värat värat on muidugi lõunaeestiline värav ja on nüüd populaarseks saanud eurolaulu kaudu. Kõik teavad seda sõna, lätsi jätti vallale värati, tulgu taset ka. Aga kahju on see, et sõites mööda Eestit ringi või vähemalt nendes piirkondades, kus mina suvel rohkem sõidan, siin Põhja-Eesti pool ja Loode-Eestis näeb väga harva kämmusid, kuhjasid, vaalusid, rõuged, kusid, kärbiseid, saade. No rukki hakkidest muidugi rääkimata. Ma vist ühes saates mainisin, näiteks väike koolitüdruk ütles, kui ma küsisin, et mis asi võiks rukkihakk olla vastas ta, et see on vist üks lind. Ja see oli äärmiselt loogiline, sest alles hiljuti oli kõlanud laulupeol nii hinge minevalt kaunis hirme, rukkirääk, näksis rukkihakk või olla ka mingi lind. See, et rukkihakid meie põldudelt kadunud on, on muidugi tehnoloogia küsimus ja palju hõlpsam. Vaevaga saadakse neid vili põllult, koti, kotist potipotist suhu, suust, kuhu kõhtu vastas kombain. Nüüd ma tsiteerisin Eno Raua lasteraamatut. Aga ilmunud on väljadele põhupallid ja heinapallid ja pakid. See on uuendus, inimeste töö on läinud kergemaks. Aga kõik need kunagiste tööde, lihtsate rasked mittevajalike ja põhjapanevate töödega seotud sõnad ei tohi ununeda. Nad jäävad ju elama kirjandusse ja nii palju, kui võimalik jutustavad inimesed edasi väiksematele ja noorematele, kuidas kunagi suvel looduses aasal, põllul niidus, arus, puisniidul töötati üks laps, arvasid rukki, hakkan linud. Teine laps jälgis terve kevadepoolse suve kärbse näppu, kuidas see oma mune soojendas ja haudus ja siis poegi lendama õpetas? Väga loogiline, sest kui selle väikese linnukese nimi ongi tulnud sellest, et ta näpib, nopib, saab napsab või koguni näppab kärbseid, siis eks ole selle näpsamise ja näppimise toeks ikkagi ka just see sõrmnäpp. Üks teine veel väiksem laps sai oma sõnavarasse sõna suur vere kireslane leiti putukas ja vanemad aitasid putukaraamatu järgi vaadata, mis selle eluka nimi olla võiks. Aga et me alustasime augustikuumotiiviga, kus heinatöö nii või teisiti nii väiksel või suurel hulgal, kui teda Eestis praegu ka tehakse, on lõpetatud või peaks olema lõpetatud? Jaa, vikat värati najale pandud. Mõtlesin, et vaatan õige selle heinatöö ja heinaga seoses olevat sõnavara oma heast sõbrast Saareste sõnaraamatust muidugi kuhu rändamine selle raamatu lehekülgedel viib, on täiesti võimatu edasi anda. Võtsin indeksi köite, ma loodan, et ei pahanda, need, kellele Saareste sõnaraamat tuttav on, kui ma nii põhjalikult seletanud indeksi köide, see esimene annab näiteks sõna hein järel hulga viit teid köidetele, missugusest köitest ja missugused veerult võiks siis vastavat sõna otsida. Ja ma võtsin esimese köite, kuhu mind juhatati ja leidsin sealt siis selle heina sõna enda hein Lõuna-Eesti Hain. Ja sealjuures tuli niisugune sõnade rida. Ma nopin siit mõned niit niidus, see on siis maha niidetud rohi või hein. Aga et seda võiks kutsuda aju, see oli mulle uudiseks. Edasi häibak, hõre, vilets hein, no inimesed, kellele see hein, loomade, see oli niivõrd tähtis, on sellele pannud kümneid nimesid ja need viitavad kas heinaomadustele, kas vilets või hea, tihe, kõrge, madal või kohtadele, kust seda niideti või saadi niisiis palk ise, paks hein. Näide oli siin, et seda parka on tänavu nii palju. Hädal on muidugi kõigile teada pärast esimest niitmist kasvanud uus, väiksem, madalam hein. Aga et selle nimeks on ka äpar hein, oli jälle mulle uus. Muidugi aruheinsoo, heinmetsahein, põlluhein, põlluheina kohtega Saksamaa hein, põlluhein on juba siis kultiveeritud külvatud hein, eks see tuli siis kaugemalt Euroopast. Härjapea, mis on lõunaeesti keeli ristik, timuti, heinkastehein, Need on siis juba heinaliigid, kõrs, heinlõikheintarn, heinleht, hein. Lambaheinast ma küll mäletada Tenet räägiti minu lapsepõlves, et see on niisugune peenike ja pehme lambahein olemas on väiksem ja õrnem, tahab õrnemat heina aga talle kuluka vähem. Alusein täis hein padu või pao Heinsoni soiselt maalt soolt kogutud hein, kõnnuhein tarn, tarn, see niisugune päris tugev ja ilmselt mitte väga söödakõlbulik, aga selle teiseks nimeks on Buick. Siis veel Soka hein ikka seesama kõva, tal seesama kui jõhv hein. Visa hein on peen, lühike ise tuder, hein on kõva peenike rannahein. Rosu hein on jäme putkeline. Rohkem ma siit praegu edasi loe, vaatasin järgmist sõnade kobarat, teatavasti Saareste sõnaraamatus on sõnad koondatud mõistete niisuguste kimbukestena ja tahtsin vaadata siis neid heinakuhjasid heina kokkukogumise vorme. Kui palju nendel siis neid nimesid on? Neid on lõputult, aga sealt ma leidsin väärgusena heinakuhi all kohe kõige enne heinahunniku järel endale lapsepõlvest tuttava sõna, kem, käemm. Kämmukene Kök ON Cupik, kuklik, käkkar, kunn muks. No mis asi see on, mis asi see kämbri muks või käkk argub, parkukar läheb juba keel sõlme. See on pool niiskest heinast rutuga kokku pandud. Väike-saakene või kuhjakene. Vaat niisuguseid kämmusid olen mina ise kunagi lapsepõlves. No ma liialdasin, kui ma ütleksin, mitmel suvel, aga ühel vähemalt teinud oma armsate sugulaste juures Sangaste külas. Mäletan hästi seda, kuidas Sealne vanaemagi minu vanatädi jättis koogi praadimise pooleli, sest äikesepilv lähenes mägede kohalt ja kõik jooksid heina kämmu panema. See tähendas seda, et hein, mis oli juba niidetud ja õige pisut kuivanud, ta ei olnud enam päris toores, tuli siiski suure vihma eest kuidagi väikestesse kuuekestesse panna. Ja kuidagiviisi Ta kui võimalik, et siis kui suur sadu möödas, see jälle lihtsalt kätega laiali pilduda, uuesti laiali laotada ja kuivama saada. See oli suvede raskeim ja tähtsaim töö. Aga mälestustes on see säilinud ilusa ja romantilise na. Nüüd aga jutustan ühest oma suveepisoodist. Ma olen eelmistes saadetes ka nimetanud, et võtsin osa sel suvel kaugemalt tulnud eestlaste Kanada eestlaste, põhiliselt suveülikoolist metsaülikoolist Heimtalis Viljandimaal. Ja minu ülesanne oli seal natuke tegeleda keelega ja enesekriitiliselt võin öelda täiesti tõsiselt, et mõnevõrra ma sain hakkama, aga võib-olla päriselt mitte kõiki nende lootusi ei suutnud täita. Oli nii, et minult oodati Nende ja meie kodueestlaste keele võrdlust, et mis on erinev ja kuidas nemad saaksid oma keelt parandada, see oli nende mõte. Aga mind vaimustas ja üllatas nende hea keeleoskus ja nende püüdlikkus tahe ja kuidagi kiindumus eesti keeles, sedavõrd et mulle tundus täiesti tühine hakata rääkima mõnest üksikust vormist, häälduse või intonatsiooni veast, mis tõepoolest on olemas kui inimeste põhiline hoiak keele suhtes. Ja soov seda täiendada on nii tugev, nii et võib-olla see oli see koht, kus nemad oleksid rohkem oodanud. Mina aga ei söandanud. Aga meil olid huvitavad vestlused ja, ja see oli nii tore, kui Kanada eestlased hakkasid omavahel üks arutama, et kuidas on inglise keeles apovikas seal kassas taimi ja loomulikult taimenimed on need, mis, mis on huvitavad ja mida oma emakeelestki alati ei teata, saati siis võõras keeles. Aga välja nad selle nuputasid, minul praeguse meelde ei tule. Aga miks ma sellest räägin, oli see, et tegin ka ise ühe Vea oma saates, mida tahaksin siinkohal parandada nimelt pikemast saates rääkisime sellest, et kohale oli saabunud eestlasi nii Kanadast, põhiliselt Kanadast, nii mõtlesin põhiliselt Kanadast, aga ka Austraaliast, Uus-Meremaalt ja Ameerikast. Minu kuuled, need, kes ise osa võtsid, olid naerukil sui kellelegi maininud, et nii küll öelda ei saa, Kanadast ja Ameerikast ja kui järele hakata mõtlema, siis võib-olla tõepoolest, et Ameerika on manner ja oleks pidanud ütlema korrektselt Ameerika ühendriikidest või USAst või kuidagi nii. Aga kui ma võrdlema hakkasin jah, muidugi, et kui keegi räägiks, et kohal oli inimesi ütleme, Saaremaalt, Võrust ja Euroopast, siis oleks naljakas, aga teised jälle ütlesid, et meie tavakeeles siiski me kasutame sageli, kui me ütleme Ameerika, me ei mõtle alati mandrit koos kogu Lõuna-Põhja-Ameerika kõikide riikidega, mis sinna kuuluvad vaid mõtleme Ameerika Ühendriike. No olgu see asi siinkohal siiski õiendatud, õigluse mõttes. See asi, et te ise TTK vigu tuleb aeg-ajalt ka mõnes kirjas esile ja Mart Arold hea kuulaja ja keelehuviline inimene saatis kirja, kus ta ei ole rahul ühe eelmise keele saate pealkirjaga või vestlused teemaga heebrea mõjudest eesti keeles. Tema arust oleks parem Heebrea mõjudest eesti keelele. Minu meelest jälle on siin tegemist nii-öelda juuksekarva lõhkiajamisega, sest heebrea keele mõjud eesti keeles, need, mis leiduvad eesti keeles, mis siin on olemas, on täiesti võimalik, aga võib ütelda, et heebrea keel on mõjunud eesti keele-le. Nii et selle nurinama lükkan tagasi, aga Mart Haroldi kirjas oli muidugi mitmesugust kriitikat ja ka raadioeetris esinejate suhtes. Ja siin ta ütleb küllalt karmilt, et paistab, et räägitakse, mida sülg suhu toob. No päris nii see ikkagi ei ole ja tegelikult meil Eesti raadios keeleharimise töö käib. Üks teine kuulaja e kaljulaid kirjutab päris isiklikult mulle, et kas ma juba ära ei väsi rääkimast teemal. Osad inimesed, osad rahvad, osad asjad, osad lapsed, õieti ta ütleb, nii et te olete sellest nii palju rääkinud, aga viimasel ajal olete loobunud. Kas arvate, et kasu pole ja tunnen teile kaasa, teete tühja tööd kogu aeg? Nii on umbes selle kirja. D, aga ma vastan nii. Ma ei arva, et ma teen tühja tööd aga teatud muutustega keeles, mis väga kiiresti teadmata põhjustel levivad, on väga raske võidelda ja võib-olla ei olegi alati mõttekas. Ja ma siiski helistasin veel Eesti keele Instituudi grammatika sektori inimestele nendele, kes lõssi teevad ja kes kõige rohkem kursis on. Uute. Järeleandmisega ja lubamistega meie kirjakeeles ja sealt sain ma teada, et ei ole mingit uut seisukohta või järeleandmisi tehtud selles asjas, et õige ja korrektne on ikkagi osa inimesi, osariike osa taimi ja nii edasi ja nii edasi. Aga selle muutuse olemusest on kirjutanud küll minu mäletamisi professor Mati Erelt, keda on püüdnud seda nähtust mõista ja aru saada, miks see niimoodi tuhk kisub vägisi kõnelejate suus. Me võime selle asja juurde kord veel pikemalt tagasi tulla ja võib-olla Matti Erelt paluda saatesse rääkima. Aga nüüd tahan ma öelda kirjutajale, et ärge arvake, et meil raadiost keele tööd ei tehta. Te nimelt viitate sellele, et kas te ei saa oma kolleege siis õpetada, Edgar raadiost tuleb väärvorme. Minu ülesanne ei ole otseselt oma kolleege õpetada, kuigi ma loodan, et, Jah, ma loodan, et mõned mu kolleegid keelekõrvasaadet vahel juhtuvad kuulama, eriti et see on kavas laupäeval. Muidu on ju üksteise saateid väga raske kuulata ajal. Aga meil on ka inimene, kelle otseseks tööks on oma kolleegide keele parandamine, hooldamine ja tähelepanu juhtimine ja see on Einar Kraut ja et usuksite võin ma praegu ette lugeda tema kõige värskema keelenõuande mis ilmub Kirde-Eesti Raadio arvutite ekraanile, nii et kõik saavad seda lugeda ja teatavaks võtta. Ja. On sõnu, mille korrektne kirjakeelne kasutamine tahab õppimist ning harjutamist. Nende hulka kuuluvad ka kümmekond sadakond tuhatkond. Käänamisel muutub neis üksnes lõpposa ehk liidecond. Esiosa jääb muutumatuks kümmekonna töötajaga sadakonnale osavõtjale tuhatkonnast liikmest. Vältida tuleks vorme kümnekonna sajakonnale 1000 konna ja muud sellist. Ega kipume ju kasutama perele konnale, erastkonnast. Lossist leiame niisuguseid näitelaused, buss tuleb kümmekonna minuti pärast sadakonna sammu kaugusel, umbes samamoodi nimetatud kolme sõnaga tahad tüli teha ka tagaplaan? Väljendites tagaplaanile jätma, tagaplaanile jääma. Nagu ei muutu esiosa, sõnas eesmärk ütleme ju eesmärgile, mitte ettemärgile siis samasuguse loogika põhjal jääb muutmatuks ka tagaosa argikõneline tahaplaanile on üks neid autoloogia ilminguid, mida hea keelekasutaja väldib. Püssi näitelause on, eraelu jäi tagaplaanile. Ja nüüd siis lühidalt veel mõned kuulajate ja minu enesemärkused ja teated, valed faktid, valed faktid, seda esineb ikka ja jälle. Fakt on tõsiasi ja õige asi. Tuleks kasutada siis kas valeandmed või väärad teated või kuidagi teistmoodi, aga kui fakt, siis ta on fakt. Just kuulaja kiri seisab juba ammugi, on rääkinud raudteel kasutatavast keelest ja õigustatult märgib, et parem oleks kasutada rong selle asemel, et öelda reis, Tartu-Tallinn reis Tallinn, Tartu väljub ikkagi rong. See on loomulikum keel, mida tuleb austada, eelistada. Riik ei suuda mässajaid ohjata? No see oli meie oma programmis kahjuks meie oma uudistesaates ikka vahet teha, ohjata on juhtida, suunata, ohjeldada on taltsutada, talitseda. Mõruvaba kurk kes annaks parema sõna selle väljendamiseks, et kurk ei ole mõru, et ta on hea? Vaata, ongi keeruline, ma kohe vastata ei oska, aga mõruvaba meenutab mulle tõesti slängi sõna ajuvaba. Läbi kahe koolitüdruku tehtud stsenaarium. No päris hirmus läbi kahe koolitüdruku silmade muidugi võiks asjadele vaadata, aga seeläbi kõikvõimalikes seostes, kuhu ta ei kõlba, on halb keelend. Ja lõpetuseks sel nädalal Urmas kõiki, kes juhtisid kuulama Uku Masingu filosoofiline teos mälestusi taimedest, katkendeid sellest oli valinud ja esitas Peeter Tammearu, just see pani mind eriliselt kuulatama, et neid ise oli soovinud ja tahtnud niisugust suurepärast teost esitada. See oli kordussaade, aga eetrisse pandud Uku Masingu sünniaastapäevaga seoses. See oli niivõrd hea keelega niivõrd võluva kaasakiskuva tundega kirjutatud asi mis ühendas kõik selle, millest ma täna saate. Alguses püüdsin rääkida, nimelt see Eesti loodus, tema taimed, tema hing ja tema seotus keelega. Keel on ju samamoodi käsitletav nagu taimestik, kasvav, arenev, õitsev, paljunev, muutuv. Ainus punkt hiil, mida oleks selle saate järel soovinud oli see, et kohe, kui vaibusid viimased sõnad kaunitest kuller kuppudest hakkas eetris kõlama inglisekeelne laul. Vaat siia oleks küll oodanud mõnda Elleri saare kappi ja miks mitte Helena Tulve muusikapala. Aga tänane keelekõrv on kuulatud. Me kohtume nädala pärast, ütleb toimetaja Mari Tarand.