Me alustasime neli aastat tagasi ja mõtlesime seda, et, et kui nüüd teeks mingi nii-öelda oma ja uut tüüpi lastekodu, et see võiks olla hoopis teistsuguses majas ja kui te mäletate juba juba Eesti esimese vabariigiaegseid lastekodud tihti olid mõisahoonetes mis annab, ma arvan, et see annab selle väärikustunde. Tähendab, kui palju meist saab öelda, et me oleme kasvanud mõisas ja lastekodulapse põhiprobleem mitte ainult Eestimaal, see on üle kogu maailma, on see, et ta tegelikult häbeneb seda, laps võtab enda peale kogu selles süüd, talle tundub, et tema süüdi ta ei olnud piisavalt tark, ilus tahaks, et, et meie lastel oleks nii nagu inglise kolledžist välja tulles. Visiitkaart kaasas MINA, OLEN, Kiikla lastekodust, see tähendab seda, et ma olen hästi kasvatatud. Et ma oskan teha paljusid asju ja et ma olen eluks valmis. Vanemliku hoolitsuseta jäänud laste eest on kohustused, nende eest peab hoolitsema riik. Teie projekt on nüüd täiesti kodanikualgatuse korras ja täiesti oma jõududega. Te püüate nüüd sellega hakkama saada. Jah, aga ma arvan, et me ei ole selles mõttes üksi, et ülemaailmne organisatsioon sorruptimistid on meie taga nii Tallinnast kui Tartust, meid on kolm klubi Eestis. Meiega koos on soome Belastaga lapsed, kes on suure ülemaailmse keti Seewee children üks osa. Ja ma arvan, et meiega on tulnud kaasa väga paljud vabatahtlikud, meiega on tulnud kaasa ka ettevõtet, kes hoolivad Eestimaast. Nii Tallinna sadam kui Äripäev kui Tallinna raamatutrükikoda, sellepärast et Kiikla mõis on päris eripärane, sealt on alguse saanud nii eesti kirjandus trükisõnas kui siis Eesti. Nii et ma arvan, et, et see on ka päris tähtis, et Eestimaale säilib üks selline mõis, kus peale selle saab teha igasuguseid toredaid üritusi. Kuidas oli, kas kõigepealt? Tuli mõte, et tuleb aidata lapsi ja siis tuli Kiikla või kõigepealt tuli Kiikla mõis ja siis tuli mõte, et see sobiks lastele. Ei, kõigepealt tuli mõte lastest ja siis tuli Kiikla mõis, siis me hakkasime otsima, kuhu seda teha. Päris kindel otsus oli see, et me ei tahaks teha paneelmajja. Et tahaks teha midagi natuke teistsugust, tahaks, et oleks oma park, oleks oma õunaaed, mis meil juba on olemas ja kannab päris uhkelt. Et oleks oma maalapike, kus lapsa porgandit kasvatada või vähemalt näha, kuidas porgand kasvab, mitte porgandi marsallapole. Ja et sinna saaks ka näiteks miniloomi panna kasvama ja nii loomadega on just see, et et see on päris niisugune teraapia, sellest on mitu korda räägitud. Peale selle võib-olla ma ise olen linnalaps ja paljud inimesed sealt, kes kaasa löövad. Vaadake, päris hirmus on, kui see see portsake maha lüüakse. Aga see miniloom on niisugune tore, mida, mida kunagi lihaks ei kasutata. Ma arvan, et kui arvestada sellega, et kui me sõlmisime vallaga lepingu, siis meil ei olnud hinge taga punast pennigi. Siis me oleme päris palju ära teinud kogu selle suure suure inimhulgaga üle Eestimaa ja ka mujalt. Me oleme ostnud kogu selle mõisakompleksi. Me oleme puhastanud ta puhtaks ja selle töö hind on arvatavalt kuskil poole miljoni juures on olnud tõeliselt hirmus töö lammutada kõik see välja. Me oleme korrastanud parki mõisa aeda ja nüüd, eelmisel aastal sügisel pandi Maja vundamendid püsti, me loodame väga, ehk me saame kolmandagi maja. Nii et, et ma arvan, et vabatahtlike inimeste tööga see on päris palju, aga see, mida me oleme nagu saavutanud neile nelja aastaga on kõik need inimesed, kes seal on seal kaasa löönud, ma arvan, et mitte kõiki asju ei saa võrrelda ja mõõta rahas. Lastekodu ei tule siis päris mõisamajja. Ei, mõtlesin, et me tahtsime niimoodi, oli ka planeeritud projekteeritud, aga projekt oli natukene vildakas. Ja ei ole halba ilma heata ja vastupidi. Tänu sellele me oleme lastele saanud igale perele oma maja 300 ruutmeetrit, romantiline majakene mõisapargi ääres, ma arvan, et see on väärtus omaette. Ühel poolmõisapark teisel pool õitsevad laste endi õunapuud, mõisahoonesse tuleb teatrisaal, tulevad õppeklassid mõisa keldrisse, tuleb õppeköök. Jaa, mõisas saab korraldada seminare, me oleme leppinud kokku nende inimestega, kes tegelevad suur peredega kui teiste sotsiaaltöötajatega, kuidas elus hakkama saada kõigi selliste probleemide lahendamiseks keskuse ja SA saab KUKU tule, seal saab mõtteid vahetada, seal saab õppepäevi teha. Te, olete. Oma loomult vist väga suur optimist, sest et nii suurejoonelised plaanid. No ma ei tea, sinna läheb ju nii tohutult palju raha läheb vaja, et kõik see teoks saaks ja nii palju aega, et äkki saab see kõik valmis alles 10 aasta pärast. Tähendab, ma arvan, et selle projekti päris lõppu mina küll ei näe, see on lihtsalt nisu. Aga kui te mäletate, siis Egiptuse püramiidide ehitajad ei näinud ka, millal dünamiidi valmis sai ja see pole selles mõttes küll üldse oluline, ma arvan, et see on niisugune väljakutse, inglastel on selle peale hea sõna ameeriklastest, et seal on, aga ma arvan, et, et see on meile kõigile päris päris hea õppecool kuidas käib heategevus ja kuidas käib ühistöö. Sellepärast et mujal maailmas on see päris tavaline, Eestimaal on see natukene niisugustes esimestes sammudes. Aga samal ajal kui te, kui te nüüd mõtlete, siis ega siis raha pole maailmast otsa saanud? Jah, teda on jube raske kätte saada, aga otsastaja pole millal siiski esimesed lapsed siis Kiikla lastekodusse oma koju sisse kolida? Me väga loodame, et see toimub aasta lõpus, Me tegelikult planeerisime selle avada nüüd augustis. Aga natukene läks ehitajaga meil pahasti, et asi viibib ja venib, aga noh, me ei ole vist esimesed, kellel ehitus on veninud. Väga loodame tõesti, et aasta lõpus need lapsed on meile sisse kolinud ja me saame alustada esimese kahe majaga ja ülejäänud kolm maja peaks siis tulema hiljem juurde. 10 last tuleb ühte majja, tulevikus peaks olema kaheksa last, sest direktiivid muutuvad ja oleme planeerinud, et tuleb maksimaalselt viis kuni kuus maja. Olen ühte maja, tahaks turvakoduks, sellepärast et selle teenuse järgi tõepoolest on vajadus. Ja, ja aeg-ajalt lihtsalt sellel perekonnal on vaja tulla natukene rahusse ära. Nii et selles mõttes me ei püüa teda väga suureks ajada ja, ja see ei ole ka päris mõttekas teha niisugust kombinaat lastekodu. No me oleme planeerinud ikkagi, et nii nagu ta on, nulltsüklist 18-ni, aga me ei tee, oleks ka see, et kuna Kiiklas on ka päris palju vaba elamispinda hetkel ja kuna Mäetaguse vald on meile pidevalt vastu tulnud ja kogu aeg aidanud, et me saaks sellega luua pretsedendi, et need lapsed, kes tahaks, võiks jääda sinna tööle, sest et me planeerime sinna teaga, käsitöökojad me tahaksime seal oma laste kõrval välja õpetada ka külaelanike või sellesama Ida-Viru maakonna elanike, kuidas saada oma, mida teha, kuidas teha võib-olla väikesed ettevõtteid ja meie lapsed hakkavad nii iseendile kui siis ka väljamüügiks asju tegema, milles nad saaksid jällegi õppestipendiumi raha endale. Personal on lastekodu personal, olete juba selle peale mõelnud, on teil inimesed olemas ja meil on konkursi juba algas kevadel ja, ja tegelikult olid need inimesed valmis tulema varem, sellepärast et me tõesti pidime augustis avama. Praegu on meil välja valitud lastekodu juhataja, kes on üks koolipapa on, tal on natukene palju öelda, sest et ta ei ole selles vanuses, aga meil on hea meel, et ta on tõesti koolikogemusega, ta on endine koolidirektor ja kasvatajate konkurss oli ka päris tihti, nii et selles mõttes selles heas mõttes oli üllatus, et neid inimesi, kes tahavad kaasa lüüa, on päris palju. On juba näiteks mõned kohalikud omavalitsused selle vastu huvi tundnud, et aasta lõpus saab Kiikla lastekodu valmis, et vaat meil juba on siin sellised probleemsed pered, et tõenäoliselt on juba lastele kohta vaja. No kõige esmased, Me oleme muidugi kui see ka rääkinud ja Mäetaguse on selleks valmistunud. Kuna ehitamine on niisugune komplitseeritud protsess, siis me ei ole nagu teistele valdadele sellega teadvustanud, küll aga Ida-Virumaa maavalitsusega oleme sel teemal loomulikult rajal tekkinud. Ja nüüd sügisest alustamegi ka teistele valdadele selle projekti tutvustamist. Sellepärast et me arvame, et huvi selle vastu on, on päris suur ja ausalt öeldes väljastpoolt Ida-Virumaad on meilt juba küsitud kohti, kuidas on. Sotsiaaltöötajad asjasse suhtunud, kas teil on olnud nendega kena side ja koostöö või pidema pigem on oldud, tõrjuvad, et noh, tuleb siin üks selline eraisik ja arvab, et ta oskab midagi teha. No ma arvan, et suhtumist on nii ja naa olnud ja eks iga uus on, on niisugune, mis võtab inimesi mõtlema. Ja ma arvan, et siin on küsimus ka selles, et üldse mittetulundusühingud Eestimaal lihtsalt on uued asjad suhteliselt. Aga ma arvan, et me oleme nüüdseks saavutanud niisuguse toreda kontakti ja koostöö ja kuna kaallastega ta juhatada seal on samast kandist pärit, siis ma arvan, et oskab neid asju päris hästi peale selle meie meie tugevaks toeks on loomulikult ka see soome Perastega lapsed, kes hakkab koolitama oma sotsiaaltöötajaid meil see tähendab, et aitab meil ka meie sotsiaaltöötajaid koolitada, nii et ma arvan, me saame sellega hakkama. Aitäh teile, Marie nädala mittetulundusühingu avatud värav. Juht ja eestvedaja ja loodan, et teie lastekodu tuleb ilus ja tõeliselt lapsesõbralik.