Keelekõrv, 534. saade. Tere head, kuuled, siin pärand ja see sumin, mida te minu jutu saateks kuulete, on lõppenud nädala ühe suursündmuse soome-ugri rahvaste kongressi sümboolne taust. Kuulake seda. Te ei pruugi siit eristada või välja kuulda ühtki teile tuttavat keelt eraldi kuid teadke, et hõimurahvaste harmooniline keele sumin ma ütlen meelega, harmooniline, sest selle kongressi jooksul kõlasid keeled ja hääled kindlasti ka kirglikumalt diskussioonides vaidlustes. Aga praegu oleme südamliku ja soojal kirjandusõhtul Eduard Vilde muuseumis Kadrioru servas. Tere õhtust kõigile, kes on saabunud teosed soome-ugri rahvaste kongressiga siia Eduard Vilde muuseumi, tema ajaloolisse korterisse. Meie muuseumil on suur au täna läbi viia kirjandusõhtu, kus on osalisteks siis kõikide soome-ugri rahvaste esindajad. Ma natuke räägiksin ka sellest, et Eduard Vilde ei olnud mitte niisama lihtsalt eesti kirjanik, vaid tema oli ka suur hõimuliikuja. Ja sellega seoses püüab ka meie muuseum jätkata neid hõimuliikumise traditsioone ja korraldada siis siin natuke midagi ka soome-ugri rahvaste kongressiga seoses. Eduard Vilde elas selles korteris 1927 kuni 1933 oma surmani. Ja selle aja jooksul muuseas toimus ka tema teoste üsna aktiivne tõlkimine Euroopa keeltesse, kaasa arvatud ungari keelde ja kaasa arvatud soome keelde. Liivia Viitnal on Vilde muuseumi pealik aga temas elavad kõrvuti nii hõimutegelane kui luuletaja, tõlkija ja üldse on ta väga suure empaatiavõimega inimene. Nüüd tõlkis ta oma jutu vene jah, paraku vene ja ka inglise keelde ja jälle ma mõtlesin, näe, meie, eestlased, peame suutma Ma ja suudamegi. Liivia Viitol saanuks arvatavasti hakkama ka soome ja läti keeles. Sel kirjandusõhtul aga hüljati siiski inglise keel üsna kiiresti, sest mõned ungarlased oskasid vene keelt ja soome keel oli üpris kõlbulik kõikide ühendamiseks. Seda kongressi ise loomustaski. Ja seetõttu on ka meie keelekõrv täna just niisugune, nagu ta on iseloomustabki see, et püüti võimalikult palju tegelikult nendes ka väikestes soome-ugri keeltes rääkida. Väike on siin muidugi jälle vale sõna, sest ei ole väikesi keeli, on keeled, mida kõneleb väiksem või suurem arv inimesi. Jaan keeled, mille võimalused on olnud suuremad või väiksemad. Aga täna kuulame mõnda. Ja praegu kõlab üks luuletus meile väga lähedases keeles või suhteliselt lähedases. Kuulake ja mõistetage. See oli Nikolai Abraamov, vepsa kirjanik. Vepsa kirjanduse keel on alles noor. Sellel kirjandusõhtul esitleti kõigepealt mitmesuguseid raamatuid. Õhtut juhtisid Liivia Viitol, Arvo Walton ja Hannu hoitinen. Tutvustati raamatuid, mis sisaldavad soome-ugri rahvaste luulet ja on mitmekeelsed, on originaalkeeles luuletused ja tõlked. Näiteks Soomes. Häme maakonna üks kultuuriorganisatsioon on välja andnud antoloogia, kus on karjala ingeri rootsi, soomlaste Häme, murdeliste, aga ka komi Vepsa ja Eesti kirjanike loomingut. Muide, Eestit esindavad seal Urmas Vadi, Olavi Ruitlane ja Vahur Afanasjev. Selle raamatuga seoses on vaidlusigi olnud mõned nii-öelda vanemad, targemad habemikud on avaldanud kahtlust, et miks on nii noori autoreid noor ja uuemeelseid sisse võetud. Raamatu koostajad rõhutasid, et just nii võivad keeled areneda, kirjandused areneda, kui võetakse kuulda noore tõusva sugupõlve häält. Ja Arvo Walton tutvustas seda tööd, mida soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni presidendina temal on õnnestunud juhtida välja anda õige mitu bluulejantoloogiat. Ja nüüd nendest kahest raamatust kuulamegi palusest. Mitu autorit olid kohal ja võtamegi siit Nikolai Abraamovi luuletuse valu kibu. See on vepsa keeles. Tuhkasby välimun. Edasi Galina put tõrjeva Komi kirjanik. Andsin ta kunitan, võmmi längus pehastunud hurtsiku juures käin ümbrust, piim, nõgest, ohakad kasvanud, täis hurtsikus männikusse viival teel. Märgid on täis valgunud, vaevu leidsin veel. Noorukesed männid matnud, on raja otsekui külvanud, keegi oleks neid, seal tuli mul astuda kõrvale rajalt. Uurige märke puude peal. Äkki tabasin silmanurgast keegi, kes täpselt mu moodi peitus mängival seal mu kõrval kiiresti astuv olin ehk mina, see ise nagu toona heinal siin sellest on 20 aastat uudistab mind pilguga otsekui päriks, kuidas siis elad ka, kelleks oled saanud? Tahtsin juttu just alustada, päris, kui rajamärgid viltsatasid mändide vahelt jälle jõudnud endaga sõnakese vahetada. Läheme mari keele juurde teatavasti on neil kaks omaette keelt, mäemari ja niidumari. Ja nüüd soojad uudina on nende viimasel ajal esile tõusnud naisluuletaja, kes on väga lüüriline ja südamlik ja teda on võrreldud. Kui üldse kirjanikke niimoodi võrrelda, saab tema kiiret tähena tõusu ja suurt lüürilist Annet võrreldud nii Marie Underi kui Marina tsed taevaga ja. Preemia oma luuletuste eest. Kolmas mari kirjanik on laid Šeremer ja tema juhtida on mari kirjandusmuuseum. Marid peavad üheks oma kirjanduse suurkujuks möödunud sajandi 20. sajandi kirjaniku Valentin Kolumbia ja see muuseum kannabki tema nime. Ja me kuulame nüüd ka ühte Valentin kolumbi luuletust koos tõlkega. Kolme äsja küsiti, kord targalt kunsti palju jõudnud, oled ausalt haukuv koer peaaegu säärde, kargas sestap kiirustama, pidin lausa. Miks sa kadedust ei tunne, ealis? Sessest teistest maha jäänud, maha taga, poolgest longib kanna peale, teistel kurjalt astuda, seda miks täis tähtsus ei ole. Mõelda oskan hetkel, palju teed on minna, pole kükitanud kännu otsa endale ausammast, tuues sinna. Paleriaalikov luges sele Kolumbia luuletuse ja äravalton tõlkis. Aga Allikovil on ka omaloomingut. Üks näide. Ja puud, vääre keeld, ehk Jefimov pidasi Uno ääding keelesse. Käsime pidasi olla aeva eri, mine unusta juuresti keeles. Ja see, kui kaitseolet. Ja nüüd veel üks kild mari kirjanikuga. Mina tunnen laike emmeri 10 aastat ja meie tutvusime Fenno-Ugria. Eha Viluoja Jaak Roosest tutvustasid mulle Laidi ja Laid oli tol korral ajakirjanik. Ja üsna pea tuli ta Eestisse tagasi. See oli 1995. aasta maikuu see hetk, kui laid oli kuu aega Eestis ja Ta õppis eesti keele peaaegu täiesti selgeks selle aja jooksul. Ja muidugi tal olid suured plaanid tõlkimiseks ja ilmselt saga. Tõlkisid. Ja ta oli huvitatud ka Tammsaare. Just nimelt ja ajumari keelde ehk Valeri Aalycovon tõlkinud Tammsaaremäemari keelde ja ta on tõlkinud ära. Kuningal on külm ja juudid. Kui suur vahe on mäemari ja niidumari keelekatt, päris suur. Aerudi teenides sul on natuke teistmoodi nimi, vähemalt kirjaniku nimi või kunstniku nimilaid. See ei ole venepärane nagu paljudel masinatel. Nimelt on viimasel auga Moorde Maaride huugas populaarsed. Mis sinule? Esimese lapse nimi on keevige teis i kolmana ilge. Lastele on mitu ilusat raamatut loonud handi kirjanik Jeremei Aipin. Kas tuli tuttav ette nendele, kes vene keelest aru said, aga ma siiski lühidalt tõlgin, linnukeselt küsitakse, kus on ta vibu ja nooled, ta vastab kännu peal. Kuhu känd jäi? Tuli põletas kännu, kuhu tuli jäi, vihm kustutas tule. Kuhu vihm jäi, päike ajas ära, vihma, kuu päike jäi, pilv kattis päikese, kuhu pilv jäi, tuul viisara pilve ja kuhu tuul jäi. Tuul läks ära läbi raua ja kivi. Ja nüüd siis mitmest Eesti variandist see üks, mida minu ema laulis, piiriberi pääsukene Kusugulla pesakene metsas kuivanud kuuse otsas, kus see kuusk ise jäi, vanamees oli maha raiunud, kus vanamees siis jäi, vanamees oli ära surnud, kuhu tema maeti pikapõllupeenra alla, kus see põllupeenar jäi? Hallid härjad üles kündnud, kus need hallide härjad jäid, kuri hunt oli maha murdnud, kus hunt siis ise jäi, kuri hunt oli metsa jooksnud, kus see metsise jäi, tuli metsa põletanud, kus see tuli, ise jäi vesi tule kustutanud ja mina ei tea, kas sinna lõpes. Ja nüüd siis noor vepsa kirjandus, Niinas aitseva on keeleteadlane ja ta on väga palju ära teinud selleks, et vepsa kirjanduskeelt välja arendada ja nagu ta ise ütles, et ta ei ole enam kõige noorem, aga luuletajana on ta noor ja ta on ka ise loonud oma emakeeles. See proua teinud minu meelest ühe täieliku kangelast ja ta on tõlkinud vepsa keelde Kalevala. Ja mis teised soome-ugri rahvad veel keegi kellel on veel komi keeles, on olemas. No nii Aga mitte täielikult, on on ka udmurdi keelde tõlkinud, aga mitte. Osa on ilmunud aja. Vepsa keeles on ilmunud jaks halastamatult. Mul on pikem kui originaal. Kõikide nende soome-ugri rahvaste kirjanduste parim tundja on Budapesti Ülikooli soome-ugri õppetooli kirjandusprofessor Peeter omakos. Ja kuule, me siin ainult mõne katke tema ungarikeelsest kokkuvõttest. Ta ütles, et ta kuulas suure rõõmuga kõiki nende luuletajate esinemisi. Tema ülesanne on koostada kogumikke, propageerija, tutvustada oma üliõpilastele neid huvitavaid kirjanikke, kes oma rahvakeeles püüavad kirjutada. Ja Ta viitas ka, et tema üliõpilased, mõned neist olid temaga kaasas, et seda teadmist ja seda huvitavat maailma tundma õppida ja edasi kanda. Nüüd aga veel sõna- Liivia viitalile. Me rääkisime näha siin just nimelt nende väikeste soome-ugri rahvastest ja nende keelte ilmunud luulekogudest lugesime ühtesid ka neid luuletusi, aga me ei saa mööda minna ega jätta mainimata ka seda, et eesti keeles on ilmunud viimasel ajal ka soome ja ungari luule. Ja selles suhtes on siinkohal päris mitu inimest, kes on ka seotud soome ja ungari luulekogude väljaandmisega, Eesti, mis ei olegi sugugi niisama lihtne, näiteks sealsamas nurgas. Eesti Kirjanike Liidu esimees Jan Kaus ja kinnitub arva Walton, kes võttis osa mu ema, must roos seonsis Ungari 20. sajandi teise poole luulekogumikku tõlkimisest ja Tiiu Kokla kõiki ja, ja ka ise luuletaja ja mina rumal vereski, korraldas kõike seda ja aga, aga eriti üle korraldas Eesti kirjanduse väljaandmist Londonis. Ja, ja eestlastel on selles tuntes võlg ungarlaste ees Enda ootama, et ilmuks ka kaasaegse Ungari luule antoloogia. Loodame, et see saab teoks. Ja meie tänase natuke kummalise keele kõrva, milles oli võib-olla palju arusaamatut teksti, võib-olla isegi mõned nooremad, kuuled eesti kuulajad ei saa enam vene keelest aru. Mõni õnnelik mõistab nii Soome kui Vene kui võib-olla isegi veel mõnda eksootilisemad keelt. Aga nii või teisiti lõpetame selle saate vepsakeelse luuletusega. Meie loeb meile Niina Zaitseva. Ja sellest saate õige palju aru. Niisugune oli tänane keelekõrv, mille kirju kuue seadsid kokku Kätlin Maasik ja Mari Tarand. Kuulmiseni.