Glenn Miller ja tema kuulus kuupaiste serenaad, mis kõlab meile Glenn Milleri orkestri esituses, on lugu, millest sai pärast selle valmimist 1939. aasta mais Glenn Milleri niinimetatud signatuur ehk visiitkaart. Ehkki kriitikat olnud Milleri suhtes. Kõige sõbralikum saavutas ta oma orkestriga 1930.-te aastate lõpul ja 40.-te aastate alguses kuulajate seas enneolematu menu ning kujunes selle ajajärgu kõige plaadistatumaks artistiks. Stuudios on taas Triin Ella, Jaak Jõekallas. Ning tuntuks sai ka kuupaiste serenaadi laulu versioon Michel pärichi sõnadele ja seda paljude väljapaistvate artistide esituses nagu näiteks Ella Fitzgerald Ameerika tromboonimängija orkestri juht ja džässhelilooja Glenn Miller. Õige nimega hoolton Glenn Miller sündis esimesel märtsil 1904. aastal Clarindas ajova osariigis. Perekond siirdus alguses Nebraskas siis mis suurisse ning lõpuks Fortum organisse Colorado'sse. Miller õppis Colorado Ülikoolis, alustades oma muusikuteed orkestrandina 1920.-te aastate keskel. Ta mängis vemp, vallatki pool Äshia reed Nicalse orkestris, töötades hiljem ka stuudiomuusiku ja arranžeerija ala. Sel ajal abiellus Glenn Miller ka oma Kolledži aegse kallima Helen burgeriga. 1934. aastal mängisin Glenn Miller Tadendorsside orkestris, järgmisel aastal aga rei Novli orkestris, kus kuuldavasti juhuse kaudu avastas oma hilisema orkestri niinimetatud firma kõla klarnet harmoniseeritud saksofonigrupi esimese häälena. Seda niinimetatud Milleri sound'i imiteeriti hiljem peaaegu kõigis svingorkestris. Valter Ojakäär on kirjutanud oma 2003. aastal ilmunud raamatus, omad viisid võõras väes. Töötanud rei Nobeli orkestris, trombonisti arranžeerija ala oli Glenn Miller mõnes palas trompetis Piivi Öövini pannud mängimas saksofonigrupis esimest häält. Mida oktav madalamalt, kordas tenorsaksofon. Kui viimane lahkus, ei jaksanud tema järeltulija kaua nii kõrges registris mängida. Et mitte näha vaeva palade ümber orkestreid inimesega andis Miller trompetipartii klarnet-ist, Johni mintsile, ponio, trompet, klarnet ühtemoodi transponeeritavade bee pillid ja kõlavad samas kõrguses. Tulemuseks oli kristalselt särav heli, mida Milleri eeskujul hakkasid kasutama paljud teisedki sving orkestrid. Liikvele läks aga legend, et partiide ümbervahetuse tingis trumpetisti huul, mis harjutusel kogemata viga oli saanud. Muide, 1935. aastal tegi Glenn Miller rei Nobeli orkestri koosseisulise liikmena kaasaga filmistuudio Paramount Pektšars filmis Big broadcast Flantiin sättissiks, teenides sellega 356 dollarit nädalas. Aastal 1937 hakkas Glenn Miller juhatama enda loodud orkestrit nautides peagi enneolematut populaarsust ja kommertsedu. 1938. aasta septembris viibis ta oma orkestriga salvestussessioonil plaadifirmas bluubeud Records. Mõnda aega pärast seda ilmus ajakirjas taim. Kommentaar. 1939. aastal on Ameerikas ligi 300000 niuke poksi mis mahutavad korraga 12 kuni 24 plaat ning milledest kuus on kindlasti Glenn Miller. Kestriaamad rekordeid lõi LUGU Taxi Johnson, millest müüdi ainuüksi esimesel nädalal 155000 koopiat. Glenn Milleri orkestri menu kulmineerus 1939. aastal esinemisega kuulsas kaarnegi hoolis koos pool Vaitsmani veni Goodmani ja Fred Vorningiga. 1941. aastal tegi Glenn Miller koos oma orkestriga kaasa filmis stuudiot Gwentsijatessengherifax muusikafilmis. Sanvool ei söö neid ehk päikesepaistelise oru serenaad, milles sai täielik kassahitt. Selle režissööriks oli pluus hamberstoun ning selle võtted toimusid 1941. aasta märtsist kuni maini. Aidake kuurortlinnas San väeleis. Ameerikas esilinastus päikesepaistelise Nad 21. augustil 1941. aastal aga näiteks Soomes aasta Saksamaal aga alles kaheksa aastat hiljem. Pärast sõda näidati seda suure menuga trofeed filmide kategoorias ka tollases Nõukogude liidus ja ühtlasi ka meie väikeses Eestis, milles tol ajal innustust paljud meie muusikud nõnda käinud näiteks Uno Naissoo vaatamas filmi senikaua, kuni sai üles kirjutatud kõik ekraanilt kõlanud muusikapalad. Nii laulis vokaalkvintett koosseisus Heli Lääts hilja hovi Heljo ja Jüri Roomere Hillar Kareva ning neid saatis Eesti Raadio estraadiorkester Peeter Sauli juhatusel. Valter Ojakäär on meenutanud oma 2008. aastal ilmunud raamatus sirp ja saksofon. Palu filmist päikesepaistelise oru serenaad mängis mitu Eesti orkestrit. Kaasakiskuvad orkestripala In the muud oli kuuldud juba Kuldse seitsme kontserdil 1941. aasta veebruaris. Muidugi polnud saadaval loote, kuid sellest saadi üle. Erich Kõlar ja Ülo Raudmäe vaatasid filmi, kuni muusika jäi üles mõtlemiseks meelde. Emilia Hanso jutustas, kuidas hinda muud ja muunlaid sära neid punaarmee Eesti laskur džässorkestri kavva said. Ta viidi veoautoga ühte rändkinopunkti, kus talle muusika projektsiooniaparaadil teete, mängiti ilma pildita. Silmi oli ta juba vaadanud. Eestis näidati seda ikka ja jälle, kuni ükskord lehest lugesin, et viimane koopia oli antud Tartu kammivabrikule toormaterjaliks. Raske on öelda, kumb tõmbas kinno rohkem vaatajaid, kas Sonia heni või Glenn Miller oma seitsmeteistliikmelise orkestriga. Džässi sõpro kindlasti viimane. Filmi päikesepaistelise oru serenaad peaosi mängisid kolmekordne olümpiavõitja ja kümnekordne maailmameister iluuisutamises norralanna Sonja Heini ja stuudio muusikalidega kuulsaks saanud sarmikas John Pein Sonyacheni filmi rivaali, lauljanna Vivian tooni aga linn vaari, kelle vokaalpartii laulis sisse päts Friday. Joon. Muide, päikesepaistelise oru serenaad oli väidetavalt ka üks Adolf Hitleri lemmikfilme ning füürer olla vaadanud seda mitmeid kordi, ehkki saksa laiema avalikkuse ette jõudis film alles 1949. aastal. Sonia Heini, kes pälvis hüüdnime Anna pavlova jääl, kaotas suure osa populaarsusest oma kodumaal Norras. Pärast seda, kui 1936. aastal avaldati ajakirjanduses foto, millel ta kätleb Hitleriga Saksamaal toimunud taliolümpiamängude ajal. Kat staari see aga ei heidutanud ning sõjajärgsetel aastatel vahet Tänud oma filmikarjääri ärimaailma vastu saavutas ta sellelgi alal edu kuuludes 10 maailma rikkaima naise hulka. Tammist jätkas Sonia heni kuni 1960. aastani. Üheksa aastat hiljem suri leo keemiasse haigestunud miljonite lemmik USAst Oslosse suunduvas lennukis. Päikesepaistelise oru serenaad kolm viimast võttepäeva kulusid suurejoonelise revüü filmimiseks sooritades tulla Ta püstangi raskeid figuure musta värviga üle valatud jääl kukkus Sonja heni ning määris end värviga. Koreograaf Hermes pan oli palunud seetõttu lisaks veel ühte võttepäeva, ent produtsent Darryl Francis rännak vastanud sellele jäiga keeldumisega. Filmi päikesepaistelise oru serenaad üks muusikaliselt uhkeimaid episoode rullub lahti laulu Tšatanuga George taustal. See algab näideldud orkestriharjutusega, mis läheb sujuvalt üle noorukese Dorothy tändridži ja tantsuduo Nicolás, Pravers efektsele, laulu ja tantsunumbrile, mis sisaldab endas ennenähtamatut, meisterlikkust, stepptantsu ja akrobaatikat edaspidi ja tagurpidi saltot ning lastsete hüpetega kääristmesse ehk spagaat. Muide, Harry Warreni laul Tšatanuga Tšutsu, mis kõlas meile teks Peneke vokaalgrupid Moden ja Glenn Milleri orkestri esituses, nomineeriti ühtlasi ka Oscari auhinna kandidaadiks parima filmilaulu kategoorias. Kuldse kujukese auhind jäi aga saamata ja selle pälvis hoopis Jerongherni laast. Taim asub Harris filmis leedibi kuud. Silmist päikesepaistelise oru serenaad sai tuntuks ka chisse panka, mis meil Eestis on tuntud. Pealkirja all tantsime koos ning mille esitab meile kergemuusikakoor Paul Ruudi juhatusel. 1942. aasta septembris tuli kinoekraanidele filmistuudio tantsijatest Seingherifax järjekordne muusika film Glenn Milleri orkestri osalusel mis kandis pealkirja ookestra vaes ehk orkestri naisel. Muusika sellele kirjutas taas Harri Warren ning lisaks Glenn Milleri orkestrile tegid filmis kaasa ka Ämbra adekvaatse joodsa Montgomery. Seisan Romero linn paari ja vokaalgrupp modernias. Wray ever ja linn vaari, kelle ees laulis taas pätt. Friday esitasid filmis Harry Voreni laulu, et läest Mc Gordoni sõnadele. Tegelikult oli see lugu osaliselt kõlanud juba ka filmis päikesepaistelise oru serenaad. Ehkki ainult instrumentaalvariandina. Filmist orkestri naised sai äärmiselt populaarseks ka Harri Warreni loodud laul. Sellel näidin Blu Mc Gordoni sõnadele, mis pälvis koheselt kuulajate tähelepanu ning mis tõusis Pokk singlite edetabelis teisele kohale ja laulavad pätt, Friday personal ja vokaalgrupp. Modernejas. Ei oska, mis päev? See aastaaeg-ajalt. Hooga. Film ja põhinumber on aga loomulikult Harry Warreni kirjutatud taimkate käošõu Mc Gordoni sõnadele teks veneke tenorsaksofonisoologa märjal Hathani ja vokaalgrupi modermeer lauluga ning tantsunumbriga taas tantsu tuualt. Nicolás. Travers lugu nomineeriti ka Oscari auhinna kandidaadiks parima filmilaulu kategoorias, ent ka seekord jäi tandemile Warren Gordon kuldmehike saamata. Filmiorkestri naised jaoks salvestas Glenn Miller oma orkestriga ka Harrivooreni laulu sabotaaž, mis jäeti filmi lõppvariandist siiski välja, kuid mis leidis seevastu kasutust Glenn Milleri orkestri heliplaatidel. Vokaalpartii esitab haku. 1942. aasta oktoobris kutsuti Glenn Miller teenima õhujõududesse ning seoses sellega läks laiali ka tema orkester. Kapteni aukraadi omandanud Miller pani aga seal kokku uue orkestri Glenn Milleri õhujõudude bändi. Bändil oli tihe graafik, mis koosnes tuuridest ja esinemistest ning raadio salvestustest, millest said osa miljonid kuulajad. Glenn Miller hukkus ametliku versiooni järgi 15. detsembril 1944. aastal. Väidetavalt halva ilma tõttu La Manche'i väina kohal toimunud lennukatastroofi. Ühe versiooni kohaselt saanud Milleri lennuk tabamuse Briti pommitajad Lancasteri eskaadrillilt. Pommitajad pidid hävitama saksa raudteesõlme Tseegenis künnist ida pool, kuid halva ilma tõttu tuli tagasi pöörduda ning enne maandumist vabaneti välja, laskmata pommidest spetsiaalses rajoonis Xi väinas, mida nimetati pommidest vabanemise tsooniks. Väidetavalt sattunudki Milleri lennuk ootamatult selle pommirahe alla. Ent suure muusiku salapärane surm tekitas hulgaliselt kuulujutte. Ühe järgi tulistanud tema lennuki alla sakslased ning hiljem lastud maha aga muusik ise. Teiste väidete kohaselt olla Miller aga olnud Saksa spioon, kes kõrvaldatud skandaali vältimiseks liitlaste juhtkonna poolt. Liikus ringiga versioon, et Glenn Miller kadus tänu Ameerika eriteenistusele, mida on väitnud salastatud materjalide põhjal briti kirjanik Martin Women. Tema järgi olla pihiseksuaalne Miller tahtnud avalikkusele teatavaks teha fakti, et Ameerika luurejuhid Suurbritannias võrgutasid ametiseisundit kasutades oma alluvaid. See oleks tähendanud skandaali ning muusik otsustatud kõrvaldada. Hoopis huvitava teooriaga tuli 1983. aastal välja Glenn Milleri noorem vend pöördMiller, kes teatas, et tema kuulus muusik, kus ta vend olla paadunud suitsetajad, surnud haiglas hoopiski kopsuvähki. Selle tõestuseks näidanud hõõrka venna kirja, kust võis lugeda, et olen täiesti kurnatud, kuigi söön piisavalt. Mul on raske hingata, arvan, et olen väga haige. Hõõrbi sõnul mõelnud Glenn Miller ise välja lennuki hukkumise versiooni kuna tahtnud surra kangelasena ja mitte haiglavoodisse aheldatuna. 1953. aastal valmis film Glenn Miller story, milles Milleri osas mängis James Stewart ning tema abikaasat Joen Alisson. Filmi esilinastusel viibis Glenn Milleri ema, kes leidis filmi olevat küllalt hea, ent teatas, et tema poeg nägi siiski palju parem välja kui James Stewart. Ja Marian Hatsoni teks Peneke Eberly vokaalgrupi modern eas ja Glenn Milleri orkestri esituses kõlas Harri Voreni laol Piplay Q ändiumi. Mcoodoni sõnadele filmist orkestri naised. Raamatus Glenn Miller anud Hisookestsa kirjutab George saiman kuulsa muusika kohta järgmist. Tema lemmikkirjanik oli deemon Ranjal, tema lemmikraamat oli piibel. Spencer Traissija Oliviale hävil lend olid tema lemmikfilminäitlejad. Tema suureks kireks olid kalapüük, pesapall, hea muusika kuulamine, magamine ja raha. Ta vihkas halba svingi. Varahommikul said telefonikõnesid, kuna ta armastas magada kella neljast hommikul kuni keskpäevani ja fraasi nägemiseni praegu. Tema lemmiktsitaat oli mitte piiblist peegagamit Ranjonilt, vaid liug Ellingtonilt. Ja see kõlab Don't Miinasseng difid, ent kad lääts või ehk ma ei saa keskenduda millelegi, kui selles ei ole svingi. Vaatamata tema enneaegsele surmale kõigest 40 aastasena on Glenn Milleri nimi populaarne ka tänapäeval ning tema muusika sama ahvatlev nagu tema eluajal. Kustas Kikerbu oma raamatus. See saatana salakaval muusika on meenutanud. Emil Laansoo orkester mängis tollal ka koolides ja sealt on meelde jäänud üks lugu, mida publik tundis patrulli nime all, aga mille õige pealkiri oli American patrol ja mis pärines Glenn Milleri repertuaarist. Selles loos on kaks kulminatsiooni, üks nagu ikka, loo lõpus aga peaaegu loo keskel veel teinegi neljataktiline trummisoolo Kalju Terasmaalt, loomulikult. Publikul oli lugu peas ja kui orkester hakkas jõudma kuulsad trummi sooloni tormas kogu publik ka need, kes parasjagu ei tantsinud orkestri poole. Et oma silmaga terasmaa imevigurit näha. Meie saadet jääbki lõpetama Glenn Milleri orkestri esituses lugu, mis kannab pealkirja American patrol ning mis kujutab endast tegelikult Cherry Gray Aranseeritud svingivarianti Frank, vaid myydžami 1885. aastal valminud populaarsest marsist. Stuudios olid Triin Ella, Jaak Jõekallas. Ja helioperaator Evelin Voodla