Üleeile 60 aasta eest randus Paldiskis Saksa laev Teil on, mis tõi kodumaale Soome jätkusõjas osalenud Eesti vabatahtlikud. Soome poisid oli 19. august 1944. Umbes kell 10 40 saabuti Paldiski sadamasse, mille järel kohe maale mindi. Viimasena toodi maale rügemendi lipp ja Marhiti sadamast välja sisemaa poole ilma kindla sihita, kuna sadamas ei paistnud olevat ei vastuvõtjaid RKT näitajaid. Ka ei osutanud Paldiski elanikkond tulijaile mingisugust tähelepanu, mis kahtlemata johtus sellest, et linnaelanikud olid Venemaalt sinna evakueeritud. Suurele maanteele välja jõudes tehti peatus ning jäädi tee äärde puhkama. Lõuna paiku saabusid kohale Hauptus, turmfüürer palk koos SS brigaade füürer Mölleriaadiotandiga kellel oli tehtud ülesandeks rügemendi eest hoolitsemine. Selle ülesande ainukeseks väljenduseks jäi esialgu ühe hobuse koorma teie soodavee kohale tellimine. Jutuajamisel vastuvõtjatega esitati neile ka kohe oma nõudmised. Antagu relvad. Soome vorm jäägu alles rügemendi jagu ning saadeta kui lõunarindele. Mingit vastust neile nõudmistele ei saadud ega arvatavasti oodatudki. Kella viie ajal pärastlõunal saabus kindralinspektori staabiülem kolonelleitnant Luts kapten Holbergi saatel. Nende imestus oli suur nähesed. Rügement on saabunud ilma relvadeta. Teades, et Holberg nimetati 18. septembril 1944 Eesti vabariigi presidendi asetäitja professor Jüri Uluotsa poolt peatselt välja kuulutatavas Eesti vabariigi valitsuses sõjaministriks. Võib arvata, mis laadi pettumusega sel puhul oli tegemist. Üleeile tulid soomepoisid jälle männikule, et tähistada kodumaale tagasituleku kuuekümnendat aastapäeva pidulikult. Kuna seekord on kuulamas ka vabariigi peaminister, kaitseminister, kaitseväe juhataja, Soome vabariigi suursaadik kõnelemas üks kolmest 1000-st Soome armee vormi kandnud Eesti vabatahtlikkus Raul Kuutma. Ma tahaksin rääkida nendest kuumadest päevadest augustis 1944 60 aastat tagasi. Need ei ole kuumadel selles mõttes, et ilm oli kuum. Need olid kuumad meile kui sõjameestele ja meile kui Eesti vabatahtlikele Soomes, kellel oli probleem, mis saab edasi. Me seisame revis oksi rinda taga 13. augustil. Me tulime siia eile. Meie rügement, jalaväe rügement, 200. Me olime noored mehed. Ja meie eesmärk oli segi ta. Väljaspool nõukogude ja väljaspool Saksa sõjaväega sõdida Soomes demokraatlikus maas, kes võitles oma vabaduse eest. Sealsamas sealsamal rivistusel. Loetakse meil ette teade et Soome kõrgem väejuhatus on kokku leppinud saksa väejuhatusega et me võime minna Eestisse tagasi. Ja tingimused on sellised. Kes tahab täiesti omal soovil tagasi, kes tahab, võib jääda Soome ja saaksid edasi minna Rootsi maasse, kus pole ohtusid. Ja kus ei ole sõda. Ja teine tingimus oli põhitingimus oli see et meie ei saa kaasa võtta relvi. Kuid me võime minna soome vormis vormis, mille mütsi sees ei ole soomekodasid. Soome sõdur ei võinud minna võitlema Eestisse. Ja meile anti aega üks päev mõelda, läbi arutada ja siis teha otsus. Ja järgmisel päeval tuli igal mehel eraldi käia kompanii toimistas. Ja ütelda, ma tahan minna Eestisse ja anda asjale jaotangeri. Ütelda ma ei lähe Eestisse. Ja kokkuvõte oli tehtud. Siis. Umbes 90 protsenti rivis olevast koosseisust oli teinud otsuse. Ma tahan minna Eestisse. Miks sa teed? Mehed tegid seda, olid bord põgenenud Eestist ära Soome mis tõi neid tagasi. Eestis oli olukord väga raske. Narvale vallutatud võitlused sinimägedes täitsid. Lõuna-Eesti oli suures ohus. Minek Eestisse tähendas astet lahinguid. Minek Eestisse oli minek suurde tundmatusse. Aga selle asja põhjuseks oli isamaa armastus kohusetunne, koduigatsus ja võib-olla veel midagi. Aga need olid meile tol ajal nii tähtsad. Meie ei saanud jääda kõrvale sellest võitlusest, mida käisid meie kooli vennata, sõprad tol ajal eesti rinnetel. Ei võinud olla Need keda hiljem öeldakse, et nad põgenesid selle sõja eest ära oma maa kaitsmise eest ära. Olid need mehed, kes otsustasid tulla Andro sadamas. Hanno spordiväljakul toodi meile viimased tervitused, marssal Mannerheim, elt. Oli lahkumisparaad. Ja öösel, kui hommikuvalgus hakkas kumama olime laevas Saksa transpordilaevas vartaland. Kokku tuli meid tagasi 1752 meest. Suurem osa selle laevaga. Eestisse jõudsime Paldiski sadamasse 19. augusti hommikupoolikul ja peab ütlema, et meie vastas vastu võtmas. Meid ei olnud õigesti teedi. Kas oli see meeleavaldus meie vastu, kas olime põgenenud ja sakslaste silmis olnud? Olid olnud põgenikud väeosast põgenenud, sest me olime kõik kutsealused saksa ajal. Või oli see hoolimatus meie suhtes, me ootasime seal õhtuni, enne meid pandi rongile ja pääsesime rongile Tallinna poole. Nõmmejaamas südaööl võttis meid vastu suur rahvahulk. See oli suur meeleavaldus. Vaatamata sellele, et meid ei olnud palju, lootis rahvas meid palju. Arvati, et me toome mingisuguse pöörde sõjakäiku sel ajal. See oli muidugi arvestades neid suuri jõudusid, mis tol ajal võitlesid rinnetel, täiesti võimatu unistus, aga rahvas usub alati. Ja ka me ise uskusime, sest muidu me poleks tulnud. Meie esindajat naiseta Jüri uluotsa tolleaegse peaministri ja presidendi ülesannetes oleva mehe juures kes andis meile oma õnnistuse võitluseks kodumaa pinnal. Ja siis toodi meid siia männikule, kus oli sõjaväelaager. Ja siin me olime mõned päevad enne rindele minekut. Siin anti meile ka saksavormid ja formeeriti uuesti meie pataljonid. Meie rügemendi esimene pataljon muudeti Eesti diviisi 46. rügemendi kolmanda pataljoni üks ja kõige suurem, teine pataljon, arvuliselt suurem, teine pataljon määrati tagavararügementi. Mehed, kes olid Soomes võidelnud rindel päris edukalt juba viiduti rindele vaid saadeti otse öeldes väljaõppele. Veel. Arvestades tolleaegset olukorda on see täiesti arusaamatu. Nendest päevadest, mis me siin männikul olime, kirjutab ka tolleaegne Eesti peale kandja Eesti sõna. Ma loen selle kirjutise teile ette. Sirgete ridades ja kindlas marsitaktis sammuvad sõdurid andsid tunnustust oma sõduritest väljaõppest. Võib loota, et otsustaval tunnil kodumaale jõudnud väeosad suudavad siin võitlevatele vägedele pakkuda tõhusat täiendust ja nende panus kodumaa kaitsmisele. Kindralinspektor Soodla avaldas heameelt tagasitulek üle ja mainis muuhulgas. Suur osa neist on juba saanud lainu karastuse. Nüüd ootab eesti rahvas tegusid, mis näitavad, et tõesti mehe eest väljas olete. Kohuse täitmine oma rahva vastu. Olgu teile kõrgeim pühin. Ja me täitsime selle ülesande 25. augustil paljudega meid rongile esimene pataljon pankrottide rongile ja viidi Tartu rindele, kus Nõukogude väed olid saavutanud suure läbimurde koos teiste Eesti diviisi üksustega. Malone vabatahtlikega ja politseipataljoniga asusime vasturünnakule ja venelaste sillapea põhja pool Tartut põhja pool Emajõge oli hävitatud kolme päeva jooksul. Nii kõneles soomepoiss Raul Kuutma täna Soome Sõjaveteranide Eesti ühenduse auesimees. Esimesse lahingusse jõudmist kodumapinnal kirjeldab Edmund ande, kes kompaniiülema läheti Sis virgadzina võis ehk rea sõdurist rohkem näha, tähele panna ja meelde jätta. Ja hakkas siis kompani ahelikus liikuma. Nii et meist paremal olid sündmused juura talu juures, meie liikusime siis läbi säärase võsase maastiku, nagu seal Pupastele külje all on ja liikusime siis edasi, umbes võib-olla kilomeeter ja jõudsime Pupastele lähistele seal. Nii et me veel lagedat ei näinud. Aga ühekorraga ahelik liigub ühekorraga, nii pool paremalt nägin, äkki käis pauk ja mees kukkus. See oli meiegi kuuli pilduri magasinid kandja, ta oli veel hommikul Torisenud, et kuradi rasked, kes neid jaksab tarida noaga lõpuks olidki võtnud siis kandma, see sai seal surma. Ja nii kui see pauk käis, nii olisi ahelik pikali maas. Ja hakkas kahurituli kaua, vot kui tule all oled, siis tule all olek tundub väga pikana olevat. No kui arvestada sedasi, et. 12 toru tulistavad ja iga torud jääb neli lasku minutis, see olenske kiirtuli, see on niisugune normaalne tuli. No see on siis 48 peaaegu 50 mürsku minutis. Ja nad kütsid siis seal. Meile tundus see aeg väga pikk, aga see maapind oli seal pehmeni, et mürsud läksid sügavale maasse, pori lendas üles ja. Aga ma olin hirmul ka. Äkki tuli siis säärane tulepaus ja kompaniiülem andis kohe käsu püsti ja peale. Me tormasime ja seal oli üks 20 meetrit veel selle kraavini, jõudsime sinna kraavini ja ma vaatasin, et kraavis läbi hakka trügima, siin paremal oli üks säärane purre tehtud, kust nagu vankriga oleks nagu sinna heinamaale kuskile saanud minna Hagudega täidetud ja seda siis vankri jaoks tehtud. Jooksime üle selle Burbe sealt ja seal Burte teisel pool oli maha jäetud, maksin meili, et aega selle Maximiga seal jännata, sest see aeg, kui me nüüd selle 20 meetrit umbes 30 meetrit, mis me saime edasi joosta, tuli uus tulelöök. Ja nüüdse tule jõe löök oli meil ees umbes 20 meetrit mõist eemal, mürsud kukuvad, kukuvad maoli maas seal aga venelased olid selle kuulipilduja juurest jooksu pannud, sest nende oma kahurituli tuli nii lähedale ja me nägime nüüd venelasi Jubakuks, sealt on võib-olla 700 meetrit küla esimeste majadeni või 800. Ja nüüd, kui arvestada sellega, et venelased jõudnud joostasele Maksimi juures selle esimese pauguajast kuni selle majani, no palju seal või sunniks neli minutit siis umbkaudu võib öelda sedasi, et see tulelöök oli kusagil 200 mürsku, siis meile siis mis sinna kaela anti. Ja kui teine tuli löök nalja sinna ette tuli 20 meetri kaugusele, vot siis siis oli küll niisugune tunne, aga ju see instinkt sedasi toimelised õigel ajal said alati pikali, mis sest, et mürsk 20 meetrit. Aga see on teatud mõttes isegi säärane kaugus. Kui 76 millimeetri umbes maa sisse läheb, siis ta umbes pool meetrit anud läheb maa sisse ja teeb säärase kraatri. Ja killud viskab selle koha pealt umbes 200 meetri pealt muutuvad ohtlikumaks kui siin 20 meetri peal. Ja vot mõte töötas siis sedasi aha 20 meetri kaugusele kukkus, ma üritan joosta sinna auku sisse, sest nii palju oli meeles, et ega kaks mürsku ühte auku tulekahur põrkab nii palju tagasi. Aga ma jõudnud sinna sinna auku tuli järgmine. Valang. Ta kahurimürsk, mitte üksikmürsk, vaid patarei annab tuld, mitte üksikmürsk, vaid umbes 12 toru annavad sinna sääraseid 200 300 meetri suurusele lõigule tuld. Jaa. Et nii palju on meeles, et siis, et nagu see kärakas sinna uuest maha käis uuesti üles ja elu eest jooksma sinna küla poole. Ja ma olin jõudnud võib-olla et üks 400 meetrit juba ära joosta ja siis vaatan, et Ma olen väga kaugele ette läinud. Ta ei, nüüd nagu säärane mulje, et vaata, kui julge mees tahab esimesena kohe külla sisse tormata, aga see oli kõik suurest hirmust suurest, sellest kahuritule hirmust oli nii kaugele ära jooksnud ja siis vaatasin teise järgi, kompaniiülem tuli ka. Ja nüüd läksime siis ahelikuga juba küla peale ja küla esimeste majade juures ma nägin, siis oli venelaste kahur. See oli, nimetatakse dist jalava, seata kahuriks. Gallon see Holmide asetu siis sedasi, et ei pruugi lahti tõmmata, saad samuti tulistada. Ja sealjuures oli siis üks venelane mongoli näoga mees oli maas, käed-jalad ristseliti. Aga nad ei olnud selle kahuriga vist tulistama saanud, kui olid mõned üksikud mürsud lasknud. Nii et seal mürske maas midagi ei olnud. Me liikusime siis külatänavat mööda edasi ja nägin siis, kui paremalt metsast tulid, umbes meiega üheaegselt tuli ahelik siis küla peale. See võis olla ist leitnant lahi XI kompanii, kes sealt metsast tuli. Ja siis nägime külatänava majade ääre sõitsid venelased kaevunud maasse ja oli umbes kahe kolme meetri pikkused säärased säärane süvend täie mehe pikkuse jaoks tehtud ja siis oli kasepuud. Säärased kahemeetrised olid siis peale pandud ja sisse-välja kaevatud, muld oli omakorda peale, aga üks ots oli umbes niisugune meetrini, jagu oli siis lahti, kus sinna sisse saia välja tulla, neid auke oli siis sealt külatänava majade vahel hulga. Ja nii me olime siis läinud juba võib-olla 500 meetrit edasi, kui äkki tuuakse vene kapteni poisid olid kätte saada. Ja siis seletas kogu aeg vene keeles Janitšiwanis laiu jabubjani Jaspao iga natukese aja tagant sedasi kordas seda ja kompaniiülem siis ütles mulle ja andis veel ühe mehe, kaasad. Võtke, viige pataljoni staapi. Aga ma siis ei teadnud, kus kohalisestaapon ta ütles, et lähete siit seda külatänav lõpeb äraga otsekohe läheda, seda. See pärlin pidi sealt tulema. Lõime siis kuulid rauda ja igaks juhuks ei üritaks põgenema hakata. Saatsime ta siis edasi ja ta kogu aeg kordas sõna Janitsioonis, no ja kui peani Jasva tuligi Berlin vastu umbes kilomeetri pärast ja andsime talle siis selle mehe üles, mis mehe, kust Undla saatis? Teen vangi, jäätud, kapten? Oi andke meie meestele kohe ots ringi ja tagasi koheda, temal on niisugune tunne, et sealt eest ahvad kõik igasuguste ettekäändel muudkui tahapoole tulla. Keerasime siis ringi ja särkis minema ja jõudsin siis Undla juurde tagasi. Aga vot nüüd on säärane mälulünk. Aha tagasi tulles tuli veel kord kahuri tuld, nii et kui me majade vahele saine aga siis ei olnud enam säärane ühte kohta kindla maa-ala peale suunatud, tuli vaid üksikud mürsud, ütleme siia mürsk 200 meetrit eemale, mürsk sedasi küttis sinna veel. Häiriv tuli, jah, jah, aga see oli juba pikki küla venitatud sedasi. Ja siis ma mäletan, et hakkas seal väeosade majutamine jälle kuuridesse, kuhu seal mehi sai pandud, kõht oli tühi, süüa me see päev ei saanud? Jagati laskemoona, veel granaate jagati. Ja umbes keset küla oli siis üks suurem küün, heinaküün seal oli siis ta. Ja selle raadiosaatja kutsung oli kiirkrahv, vaagen, hiir, krahv vaagen käis kogu aeg. Ja, ja seal olid mingid saksa ohvitserid ka. Ja vahepeal nägime siis ka umbes neljakümned saksa sõdurid, kes tulid, aga neil oli juba küla ära võetud. Kui nemad siis. Oli selle küla nimi Pupast vere. Jah, see oli Bubasterei küla ja selles külas sai surma 25 meest. Ja ööbisime, siis. Võeti ringkaitse sisse, tähendab, pandi postid välja ja, ja ei tea ju. Lane on küla sai Mumalgete, kellega me vist tervet küla ei võtnudki, endagi. Sipostele on neli kilomeetrit pikk ja pataljoni staap oli kusagil keset küla, aga me liikusime siis järgmisel hommikul. Me saime süüa ka siis juba ja liikusime lõvi peale, see jäi siis Pupast verest. Paremale poole, kui sealt küla otsast hakkasime tulema umbes keset küla, liikusime metsade läbi. Ovi kahe peale. Tol korral meie muidugi midagi ei teadnud, seda saime hiljem teada, et see õli on. Jälle rünnak lehte alusele saime õigeks ajaks, seekord hakkas rünnak riskile üha saine mehed paigale ja siis kompaniiülem saatis mind. Mine paremale poole meest otsi, kes meil paremal tiival. Äkki näen minust paremal veel 200 meetrit eemal kargavad meie poisid ühe rühmaga ohvitseriga sealt metsast välja ja jooksevad seal üks Kasesalu ja siis ulatus üks säärane kuusemetsa tükk ulatas sil sinna siiluna sisse. Nad tormavad sinna mina koos nendega, et nüüd teatada sele ohvitserile, et kompaniiülema on siinsamas, vasakul. Ja nii ma tegin siis selle, selle rihmaga selle rünnaku kaasa, sest kui me juba olime sellest kuuse metsast umbes 50 meetri kaugusel, siis hakati meid tulistama. No ajame, tormasime siis peaaegu metsa ääreni välja, sinna mahuli maha, ma sain ühe suure kuuse taha, jäme kuusk oli. Ja antik käsk marutuld. Sel ajal, kui mina padrun rauda lõin ja, ja nüüd tulistama hakata minu ninal kuusekoor lendab Parindaga. Gone valang tuli sinna. Noh, ma mängisin siis mustlase püssi ristida, selle kuuse tagant välja virackija piraki, valasin ühe paiku pideme ära ja veel teisest pidemest kolm padrunit, siis anti käsk püsti ja peale tormasime siis peale sealt metsaservast umbes 20 meetrit edasi olid venelastel laskepesad seal. Ühe laskepesas ja see oli siis venelane pihta saanud. Paneb istuli seal ja kaks granaati oli tal seal augu ääre peale noh, saime selle metsatuka kätte, poisid seal juba kõik sõjasaagiga, mina sain ka selle püstolkuulipilduja vene oma, selle sarv Magaziniga ja õlga lahti, käib jalge võlga siis omale sõjasaagiks, see oli juba rihmaga ja selle ma jääksin siis omale. Ja nüüd olime siis selle metsatuka ära vallutanud ja seisame seal püsti ja ma kandsin siis ohvitserile ette, et ma olen Undla lõheti ja saadeti sidet looma parema tiivaga. Nii hakkas kahurituli, aga see ei olnud mitte mitte säärase kaarega lasta. Tuli otse tulistamine kas tankist või tankitõrjekahurist, nii et lasku ei kuule, kuuled ainult lõhkemist. Kärutati sinna metsatukka üks 12 mürsku, sissekillud vinguuenemi siru, mis sa teed, see auk venelane, seal sees, aga ühe mehe mehe, laske teda, ma üritasin teda sealt siis välja vinnata, sealt tõuseb, tõuseb juba. Aga käed ja jalad ja pea ripuvad sees, ma ei jaksa teda välja taga. Mürsud tulevad, mul ei olnud muud, kui ma ronisin talle selga sinna auku, siia saadik poolest saadik väljas, seal killud tulevad nagu mesilased sups ja sups maha. Ja ja säärast häirivat tuld. Ta andis sinna metsa. Jah, vaata, tule, algu oled siis see aeg on väga pikk ja lõpuks see ohvitser siis ütleb, et mina ei tea ka, mis, mis nüüd teha, et see lagendik, mis sees on. Meie seda selle tule all õhuri tule alt ületada ei saa. Et ma saadan oma käskela läheti kaasa, minge kahekesi tagasi pataljoni staapi ja öelge. Ma ei mäleta selle ohvitseri nime, et mina oma rihmaga olen siin metsatukas ja me ei saa seda lagendikku ületada. Sealt metsast oli siis minna. Võib-olla 300 meetrit, seda säärane soine. Ta ei ole soine, ta on metsaheinamaa kust mättad nagu, nagu niita. Väga vilets, looduslik heinamaa, ma lähen siis ees ja minu taga tuleb umbes 10 meetrit, see teine mees. Me oleme seal lagendiku keskel, umbes ühe korraga. Pots. Ma vaatan selja taha, poiss ei ole see ohvitser seal oma meestega metsaservalt, vehib käega, lase edasi, lase edasi. Nopiti ära, selja tagant, see, ma siis hüpetega ikke pikali maha pikali maha jooksnud, selle 300 meetrit sealt läbi. Tulin metsa vahel siis. Kuidas seda öelda, see on täitsa niisuke nagu metsa metsateekraavid olid küll kahe poole, aga need olid nagu talude poolt säärased kuivenduskraavid tehtud. Ja tuli vastu koolivend Narva koolist, Rootsi Heinrich, tema oli saanud siis kone valanguga vaenlase kaela pihta oli kinni seotud ja ütles, et, et venelane oli saksa printsi selga ajanud. Kui tulistas ja rihma halliamise Juhkam SAISis kagunebalangu valangu maju jõudsin siis sinna küüni tagasi, kust hommikul tulime ja kompanii oli, oleme ka sealse ja tema küsib siis minuga. Aga kuhu sa kadusid? Siis üritasin olukorra. Sattusin teise rühmaga rünnakule ja enam tagasi ei saanud tulla, enne, kui saadeti tagasisidet pidama. Ohja meeled, sina, sina tagasi, ma mõtlesin, et said ka pihta. Ja ega me teisel päeval seal kahi all suurt midagi. Ja kolmandal päeval ööbisime jälle seal kusagil paigutati need julgestused ümber, seal. Aga noore inimese union igal võimalikul juhul, kui saatke kohe magama. Ja nii, et hommikul järgmisel päeval, kui me lõvi ühte ründasime see oli hea, et me oskasime oma ahesiku distantsi pidada ja metsas liikumine on meil soome praktikast ikka. Ja kui me siis viljapõllu lähedale see lõvi ühe all jõudsime. Meist vasakul käis äge tulistamine ja meist paremal seal pulli põlva rukki hakkida. Tanki või rünnak säärase kahuriplatvormiga ilma kahurit on, neil oli monteeritud peale 10 toruline säärane. Nüüd kuidas neid kutsutakse? Reaktiiv, säärase patarei või kaks viiest rida olid pealstiku, need andsid sealt siis tuld. No meie ahelik oli sisu hoopis julgem, kui säärane relv kõrvalt tuld annab, liikusime hukki, Akisid mööda, jõudsime siis vere ja Kärkna tee. Siis liikusime üle Kärkna tee luha peal lähevad sealt luha pealt ja juba maantee ääres olid siis tankitõrjekahureid need pika toruga, neid oli sealgi 12 vist või, või isegi rohkem. Sealt maanteelt läks sinna alla luha peale natuke allamäge, nii et need autod olid aetud sinna alla luha peale, aga nad enam kahuritega ei julgenud sinna sõita, sest kahur raske vajutab tagant peale, napib. Need autod olid iseennast ilma kahurite sisse sõitnud seal ja, ja kahurid olid siis mis külili osa oli, osa oli ratastel sedasi mahajäetud. No Jaak, kaks rünnakkahurit, Vene rünnakkahurit T 34 baasil tähendab ilma tornita pikatorudega olid ka siis, aga nad olid ilusti pargitud sinna kõrvuti toru suunaga maantee poole, aga, aga venelased olid juba jalga last. Ja kui nüüd sedasi sõduri pilguga vaadata, miks säärane tehnika oli sinna kogunenud? Parve. Aga nagu paanika puhul ikka, see parv oli ainult kaks bensiinivaati said üle toimetada võib-olla 500 kiloseid kaup välja tõsta mingisuguseid autu või kahuri üle toimetamisest ei saanud juttugi olla. Ja see parv oli Pole jõge vändatud ja siis nad olid nagu viimase hädaga selle parve lootuses sinna kõik alla trüginud ja sinna sisse jäänud. Aga et säärane tehnika üldse meile sedasi sinna sülle langes, see oli tänu sellele, et meist paremal Kärevere suunal liikusid meiega üheaegselt edasi 28.-st juba kuupäevast Augusti piirikaitse rügement, 37. mitte piiri kaitsvaid politseirügement. Politseipataljon, 37. ja 38. politseipataljon, nemad silda ära ei suutnud võtta, nad saivad nii palju, et sild annab kasutada, ei saanud. Oma järelvedu häiritud nad sealt kütust enam ei saanud, laskemoona ja ei saanud tagasi, ei pääsenud ka enam ja sellepärast jäi meil siis säärane noos sinna nagu diviisi varustus jäi nagu meile sõjasaagiks. Mida on öelda kokkuvõtteks Raul Kuutma? See kõrvaldas ohu Narva rindele. Ja see panid seisma rünnaku kolmeks nädalaks. Edasi kulges meie võitlust selliselt, et viidi rinde reservi ja seitsmeteistkümnendal septembril. Toimus suur rünnak üle Emajõe, Nõukogude vägede suur rünnakule Emajõe, milles purustati nii meie pataljon kui ka teised Eesti piires ülemendite seal. Nendel oli brittide teenistuses. Ja asi toimub sellepärast, et sakslastel pandi käima tagandamisoperatsioon, Baltikumist, operatsioonaster ja kõik raskerelvad. Õhutõrjeõhujõud olid ära viidud. Nüüd tekib küsimus. Kuna me ei täitnud seda ülesannet, mida me endale arvasime, jõukohas olevat, mida me arvasime, et me suudame midagi teha siis kas oli seal tagasitulekul mõtet. Kas meie võitlus, millest me andsime suuri ohvreid oli üldse mõttekas, kas ei oleks õigem olnud kõigil minna? Sina ei ole Rootsimaale ja mõtelda selle peale, kuidas tegutseda Eesti vabaduse eest seal eksiilis. Ma arvan, et paljud on meist on seda mõtet mõtelnud ja ma ei tea, millisele järeldusele teised tulnud. Aga ma arvan, et ma olen tulnud ühele ise ühele õigele järeldusele. Sel võistlusel oli mõte. Ja see mõte oli selles Tahame võidelda, et me tahame kirjutada oma nime Eesti ajalukku Eesti sõjaajalukku. Ja selles, et tulevikus on olemas üks selline pidev punkt, soomepoisid mehed, jäägrid soome mõistes, kes läksid, said koolitust ja võitluskogemusi ja tulid tagasi kaitsma oma kodumaad kriitilisel hetkel. Ja kindlasti tänane päev siin näitab seda ka, et see on olnud õige otsus, et see olnud õige tegu ja selle tulemused on meie rahvas ja riikidevaheline sõprus praegu. Ja see mingil määral ka see, et Eesti on iseseisev, et noorust annab edasi seda tahet ja vaimu, mis oli veelgi. Kaitseväe juhataja, viitseadmiral Tarmo kõuts. Sume poisid, teie teinud oma Eesti ees on hindamatud Te, olete meie sõjalise kogemuse ja järjepidevuse edasikandjad. Töö kodumaale tagasi saabumise sõnum oli ja on suunanäitaja järeltulevatele põlvedele. Eesti mees peab ikka pöörduma koju, kui kodus on raskem. Ja kui kodu nad aus ka siis, kui lõpptulemus ei ole selge võimalus võib olla üpris ahtake. See on teie sõnum nii minule kui ka ülejäänud Eesti rahvale. Ja seetõttu olen tähelepanelikult jälginud teie tegemisi läbi viimase aastakümne ja mulle valmistab erilist heameelt see, et oma sõnumit olete suutnud hoida elavana ja huvitavana mitte ainult oma põlvkonna inimestele vaid mis on kõige tähtsam Meie pealekasvavale noorele põlvkonnale. Seda nii omavahelise aktiivse läbikäimisega erinevate ürituste läbiviimisega sealhulgas loomulikult ka soomepoiste muuseumi väljaarendamisega Äksis taoliste ürituste organiseerimisega, milles meil täna on au osaleda. Rääkimata erinevatest aastaraamatutest ja ka käesoleval aastal ilmunud mahukast mälestuste raamatust. Kolmas tee Eesti jaoks tuleviku pandiks. Võib öelda, et olete jäänud endiselt hästi kokku harjutatud üksuseks kes ei väsi ega ei anna alla. Tahan teile soovida jätkuvat tarmu ja väljendada Eesti kaitseväe nimel tänu selle eest, mis te olete teinud ja loota, et meie koostöö jätkub samamoodi.