Tartu Ülikooli rektor, professor Jaak Aaviksoo, missugune oli teie esimene koolipäev, see, kuid astusite esimesse klassi. Ma arvan, et see oli mu elus üks ilusamaid päevi, vähemasti inimene, ma mäletan teda kuigi pris aus olla, aga ma ei tea, mis sellest on tegelik ja mis on sellest pärast aastatega juurde mõeldud. Esimene september 1961 Tartu teine keskkool, millest hiljem Miina härma kool sai ja vastu 61 oli selles mõttes märkimisväärne. Siis käivitasid Nõukogude liidus need inglise keele erikoolid. Mul oli võimalus alustada siis õpinguid selles inglise keele eriklassis. Kooliminek ei olnud kaugel, ma elasin umbes kolm-nelisada meetrit koolimajast mis võimaldas mul hilisemas elus venitada hommikuse ülestõusmisega kuni 10 minutit enne tundide algust, ema käekõrval päevasel ajal, sest tol ajal oli esimeses klassis õhtune vahetus. Igal juhul ma mäletan sealt suuri poisse ja tüdrukuid välja jooksmas suisa nende koolipäev oli juba varem alanud. Eriti korralikult pinkides istuvaid lapsi, midagi ideaalilähedast ma siiamaani ei kujutanud, Te, kõik, kõik valgetes pluusidesse, riigitud pükstes ja seelikutes kuidagi see päev lööb, lööb aeg-ajalt, tuleb silmade ette, eriti nüüd, kus haridusega ise tihedalt seotud. Esimesel septembril tuleb tihti järele mõelda selle oma esimese koolipäeva pääle ja mõelda nende erinevuste peale, mis on tänases koolielus ja alases. Aastad läksid edasi ja tuli kätte teie esimene päev, esimene september, tudengina, mida te sellest päevast praegu tagasi vaadates mäletate? Hoopis vähem ülikooli esimesest päevast Ülikooli aulas. Ma mäletan, et ma käisin ülikooli aulas, ma ei mäleta mitte midagi, mis siin oleks sündinud, ma ei mäleta midagi, mis oleks sündinud, aga teaduskonna aktusel, kus nii nagu ka nüüd antakse kätte matriklid seal mäletan tollast dekaani meile sõnu peale lugemas, kui tõsine teadus on füüsikal, nii et ülikooli algus oli kuidagi hoopis hoopis teistsugune, vaevalt et ta sisuliselt vähem pidulik oli küll, aga hull, aga midagi, mis, mida oleks nagu mõttes kaasas kanda, see on sinna meelde ei jäänud, ei tea, kas ei olnud hing enam või mälu nii vastuvõtlik, oli seal mingisugune muu põhjus. Ülikoolist on mul küll meeles, ülikooli lõpetamine. Ise olen mõelnud tänaste tudengite peale pärast avaaktust, kas ja kuidas neile midagi midagi meelde jääb, aga jah, tõsi ta on, mulle sellest esimesest ülikoolipäevast ei ole midagi meelde jäänud. Ja nüüd kõige viimase mast ajast. Kuidas oli teie esimene päev rektorina? Ma olen ülikooliga selles mõttes olnud vahelduvalt seotud pärast lõpetamist, ma annaksin teaduste akadeemiasse siis perestroika aegadel, kui õnnestus pääseda välja sellest rahvaste vanglast, siis ma pea viie aasta jooksul töötasin erinevates laborites erinevates riikides ja 92.-st aastast, kui ma juba tahtsin pikemalt läände jääda, siis tollane rektor Kärner kutsus mind ülikooli prorektori ametisse ja siis sai lisaks prorektori kabinetile kase rektori kabinet suhteliselt tuttavaks. Nüüd esimene päev rektorina, see on 1998, esimene juuni. Mulle on see päev meeles tunne päev ise võib-olla mitte, aga see tunne selle hoone asutuse suurusest olulisusest. Ja ma pean tunnistama, et vaatamata sellele, et ma olen nüüd kas prorektori rektoriametis, siis üle 10 aasta pea 12 aastat olnud, mul on siiamaani ülikooli ja selle ka selle ameti ees mingi sisemine aukartus. Ma ei oska seda tegelikult päris hästi seletada, miks, miks see nii on või milles ta, milles ta tegelikult seisneb, natuke kindlasti on selles mingit 300 seitsmekümneaastast ajalugu, natuke on sellest ka neid ootusi, mis, mis erinevatel inimestel on ja mille suhtes väga raske on kõikidele vastu tulla või, või tekib tunne, et kas, kas, kas ülikool, kas mina suudan nii, et see esimene päev on jah jäänud niisuguse Ühest küljest tuttavana, aga teisest küljest jätnud hinge niisugused tunde, et ei ole ka kuhugi kellegile mitte kaebama peaga kellegi juurde tegelikult ka abi järele minna kui lihtsalt oma kolleegide kolleegide juurde, mis, mis on alati kasulik, aga, aga lõppvastutust ei ole enam mitte kuskile delegeerida või kellelegi öelda, et see või teine asi on tegemata kõik, mis on tegemata enda tegemata ka. Nii et niisuguse teatud aukartus aukartus tundega, mis siiani on säilinud, ma sellesse sellesse kabinetti astusin, jah, nüüd siis nüüd siis juba kuus aastat ja kolm kuud taas Polegi vist Eestis rektorit, kelle esimene tööpäev oleks kokku langenud ülikooli avaaktusega. Milline oli teie esimene avaaktus rektorina? Siin ma jään jälle vastuse võlgu, need avaaktused on, on üht ja teist meeles, aga, aga kui mu käest küsida, missugune nendest oli esimene 198. aasta avaaktus, siis ei tea, ei tea, ei tea. Viimane mul meeles, ma arvan, et see oli üks olulisema sõnumiga avaaktusel, mis mina olen, olen ülikoolis veetnud, ma arvan, et need aktused vaatamata sellele, et suur hulk neist meil meelest ära läheb, aga päris kindlasti nad omas ajas ja omas kontekstis on olulised sündmused ja seetõttu mul jääb üle ainult soovida kõikidele nendele, kellega avaaktus veel ees seisab, olgu see nende elu esimene või ameti esimene, et, et nad ise neid sündmusi tähtsaks peaksid ja oluliseks peaksid väärtustaksid, sest isegi kui detailid meelest lähevad need olulised momendid, ma arvan, jäävad määrama nii nii koolide, ülikoolide kui ka inimeste endi elu.