Keelekõrv 536. saade. Tere, armsad kuulajad. Kooliaasta on alanud ja see puudutab küll iga inimest, isegi neid, kelle peres just tänavu ei olnud kooli mine jätta. Kindlasti esimene september toob kõigile meelde esimesed koolipäevad, esimesed õpikud, esimesed sammud kooliteel. Ma kuulasin kolmapäeval vabariigi presidendi kõnet ja see puudutas mind ja pani mõtlema just selle koha pealt, et Arnold Rüütel kutsus üles mõtlema oma kunagisele koolile või oma laste kunagisele koolile sellest koolist hoolima ka edaspidises elus ja võimaluse korral seda kooli toetama mõne raamatu kingitusega. Eesti keele õpetajad kurdavad, et loetakse vähe. Noorte keeleoskus, emakeeleoskus ja eneseväljenduse tase just sellepärast ei ole alati niisugune, nagu õpetad seda sooviksid. Nii et lugemine, kool, õpikud, raamatud. Täna on stuudios külaline, haridusministeeriumi juures on niisugune asutus, riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus pikk keeruline nimi, nad ise lühendavad seda. Ütlevad, et ta töötab rekkis. Aga mari kadakas on peaspetsialist eesti keele ja kirjanduse õppekirjanduse alal. Me oleme vanad tuttavad, mari, kadakas on kunagi väga palju aastaid 30 või rohkem tagasi raadios töötanud. Jaa, sellepärast oleme sinasõbrad ja sina tuttavad, aga ka see töö, mida ta teeb eesti keele õpetamisega seotud töö on meid kokku viinud. Räägime siis veidi nendest eesti keeles puutuvatest kooli raamatu tutest, sest sellega te seal ju tegelete. Ma ütlen hakatuseks nii palju, et kui ei ole asjaga kursis, asjasse süvenenud, siis kuuled ikka aeg-ajalt ühiskonnas niisuguseid lauseid, et oh see koolireform ja oh need õpikud ja ikka ikka veel ei ole küllalt head ja ikka veel ei ole küllalt palju. Ja niisugust kriitikat kooli kohta kuuleme me alailma, aga see on ka loomulik, sest eks haridus ja meditsiin on need kaks asja, mida kogu aeg kõik maad, kõik riigid, kõik süsteemid tahavad paremaks muuta ja muudkui muudavad ja mõtlevad. Ja alati on neid, kes rahul ei ole, tehakse ringe, jõutakse vana juurde jälle tagasi, siis muudetakse jälle. Nii et missugune on siis meie praegune olukord Eesti keele õppekirjandusega? Mari Kadakas? No ma ütleksin selle kohta. Ta küll niimoodi, et õppekavad on muutuvad ja õppekirjandus on muutva ja ma arvan, et see kõik on pikk protsess ja eks me tahame selle ideaali poole liituda, aga ilmselt ei tule aega, kus sellega ollakse täiesti rahul. Nii õppekavade kui õppekirjandusega. Õppekirjanduse probleemid olid võib-olla teravamalt siis, kui rakendus Ta kava 1997. aastal, kui tuli uuendada kõikide klasside õppekirjandust. Praeguseks on 2002. aastal uuesti õppekava uuendatud, aga mitte nii oluliselt, et senised õpikut. Ta ei ei sobiks neid kasutada. Ja praegu me võime ütelda, et me selle olukorraga võime kaunis rahul olla. Ja praegu paistab ka nii, et uue õppekirjanduse koostajaid tuleb juurde ja uusi õpikuid tuleb ka juurde. Praegu meil on niimoodi, et esimeses kooliastmes on meil kaks õppekomplekti, kasutada on ka kaks aabitsat. Teises kooliastmes on praegu ka kaks peakomplekti kasutada. Tähendab, et ühel autol on teinud neljandast kuuenda klassini õpiku ja töövihiku ja neid on praegu kaks ja kolmas hakkab ka kohe juurde tulema. Neljanda klassi õpiku ja selle komplekti koostööd on juba meil teada. Viiendale klassile on koostatud komplekt, seal on eesti keele ja kirjanduse õpik eraldi. Nii et selles osas on praegu ilmselt kooli veel valikut suured ja kolmandal kooliastmel on praegu keele õpikud ja kirjandusõpikud eraldi, kuigi programm nagu on näinud ette, et nad võiksid olla koos, aga sellel ei ole me veel jõudnud. Ja meil on praegu kaks keelekomplekti ja kaks kirjanduskomplekti. Siin kõlab nüüd juba see, et mitu komplekti, mitu aabitsat vanemad kuulajad mäletavad muidugi seda, et koolis oli üks õpik, kogu maa õppis täpselt ühesuguse õpiku järgi ja mingisuguseid valikuid ega erinevusi ei olnud. Nüüd lapsevanemad teavad, et aabits näiteks ühed lapsed õppisite näiteks leelo tungla aabitsast, teised võib-olla Viivi Luige kokamäe aabitsast ja nii edasi. Aga, aga millest see paljus tuleb, kas see on sellest, et on palju pakkumisi, palju inimesi, kes tunnevad, et nad tahaksid kooliõpikut kirjutada või On see kirjastuste soo õpikuid uuendada või lähtub see sellest, et pedagoogi tädi taktikute nõue on, et teeme uue, teeme parema? Siin on. Mitu põhjust ja üks põhjus on see, et kui meil varem oli üks kirjastus, kes, kes tegi õppekirjanduskoolidele, siis neid meil mitmed kirjastusi, kes tahavad pakkuda, meil on ka praegu palju ka inimesi, kes tahavad õpikuid kirjutada ja need, kes neid õpikuid nüüd hakkavad kasutama, õpetajad nende huvides ja õpilased, nende huvides on ka see, et tal oleks võimalik, millest valida, sellepärast et õppekava ei ole enam nii rangelt reglementeeritud ja sellele vastavalt on ka õpikud erinevad ja õpikut rakendavad erinevaid metoodikaid ja erinevaid rõhuasetusi. Ja seetõttu sobib üks õpik ühele õpetajale, teine õpib teisele õpet peale ja ma arvan, et see on hea, et see niimoodi on, et on valikuvõimalusi. Aga ikkagi on kindlasti õpiku valmimisele õpiku kinnitamisel väga palju instance või väga palju astmeid, selleks, et see õpik oleks ikka kõrgel tasemel läbi vaadatud ja tunnistatud heaks sobivaks õpikuks, et kuidas õpiku valmimine siis käib? Valmimine on nii, et õpik valmib kirjastuse initsiatiivil ja koostöös autoritega, siis esitatakse õpik reki juures olevale ainekomisjonile arutamiseks. Ainekomisjon hindab õpikut lähtuvalt sellest, kuivõrd avastab õppekavale ka selle kohta on terve rida. Et mitte ainult teemad ei vasta õppekaval õppeteemad vaika õppemetoodiliselt peab see õpik olema tänapäeva nõuet televastav ja siis kani nõukogu on, on andnud oma hinnangu, et ta vastab põhimõtteliselt väga vale, siis on tal alati enamasti noh, on olemas veel kaks, 70 senti, kes väga põhjalikult õpikuga töötavad ja oma ettepanekuid teevad peale see oli ainenõukogu liikmed, keda meil kokku on 14. Ka nemad teevad oma ettepanekuid, nii et alati lahkuvad õpika autoridisaininõukogu koosolekut väga mitmekesiste ettepanekutega õpiku täiendamiseks ja parandamiseks. Ja siis lõpuks, kui kirjastus esitab maketi uuesti Rekile, siis vaatab Ricki peaekspert läbi, antud juhul siis keelekirjandusõpikuid, vaatan läbi mina, et kas ikka need nõuded, mida siis retsensendide ainenõukogu liikmed esitasid selle õpiku käsikirjale, kas neid on arvestatud ja kuivõrd neid on arvestatud ja alles siis esitatakse õpikut kinnitamiseks ministrile. Vaatame neid niisugusest inimlikust aspektist, võtame, sa peaksid mäletama omaenda esimest aabitsat ja kaks poega on sul koolidest läbi jõudnud käia? Lapselapsi ei ole veel, ei ole veel nii, et neid õpikuid vaatad siis hästi objektiivse pilguga mitte veel nii, et, aga minu laps ei taha seda või lapsele ei meeldi või minu lapsele on see liiga raske või liiga suur või liiga värviline või? No missugune siis oli meenuta oma mõnda esimest kooliõpikut, millest seal eesti keele, ma mõtlen aabitsat lugemiku, millest sul mingid mälestused on. Ja ütle, mida sa arvad, missugune on hea õpik. Praegu ma ei oskagi nagu ütelda, millist, kuidas ma õpikut mäletan, võib-olla mäletan ma tõesti aabitsat ja ma isegi mäletan rohkem seda kukega aabitsat, mida me enne kooli uurisin, mis mul kuidagimoodi oli lausa pähe kulunud, nii et ma võisin niimoodi lehte keerata, peast peast lugeda ja lehte keerata. Aga ma ei oskagi ütelda, missugune õpik nüüd, selles keskkonnas mulle nii väga-väga oleks meelde jäänud, aga ma mäletan seda, et nad olid kuidagi hallid ja, ja ka tänapäeva õpikutega võrreldes on need õpikud on liigendatud teisiti ja seal on skeemi, seal on pilte ja seal on palju erinevaid värve, seal on olulised asjad välja toodud ja arvan, et selles mõttes on õpikute kvaliteet küll hoopis teine. Omal ajal oli, aga teeme nüüd niisuguse katse, kas sa mäletad oma kooliaegsete eesti keele õpikut, autorite nimesid tuleb sul mõni ette tüüdos vääri? Õpik oli keskkoolis, meil aga kõigil õpikut, ma tõesti, ma ei ole selle pilguga vaadanud ja mul ei ole neid alles ja ma ei oskagi tõsti ütelda, mul alles ka ei ole, aga mulle tuleb meelde Valgma Remmel, niisugused nimed, jah, nemad tuttavad, need olid sellised suhtusime nagu ükskõikselt või meie kujutlenud nende nimede taga mitte midagi või kedagi, see oli tõesti nii meid, lennud, neid inimesi ja me ei teadnud neist midagi. Aga nüüd ma eluteel olen kokku puutunud sellega, et näiteks pärast ülikooli kui minu kursusekaaslased paljud läksid õpetajateks ja kui me siis jälle kokku saime, siis ühel perioodil oli meie kokkusaamistel või kokkutulekute esimene pool läks alati näiteks arutlemiseks, et, et kes on Mati Hindi õpiku poolt, kes vastu näiteks oli üks niisugune, nüüd on meile juba Mati Hindi õpilasest sirgunud keeleteadlase Martin Ehala õpik olemas ja nii edasi ja nii edasi. Õpikute autorid on sageli tugevad keeleteadlased, nii nagu nad muidugi vanastigi olid. Aga kes ühiskonnas ka kaasa räägivad keeleküsimustes ja ja nüüd koolidel on valik, kool valib kas ministeeriumis või sinu seal tööpostil, oskad sa öelda, et, et kujunevad välja eelistatud õpikud ja mõni õpik, mis ei hakka meeldima? Ei oska küll. Raske on seda ütelda, sellepärast et üks õpik tuleb varem. Teine õpik tuleb mõne aasta hiljem meie kolme nelja aasta järel teeme õpiku kordustrükid, siis saavad need õpikud sõnaga täiendatud ja parandatud vastavalt õpetajate ettepanekutele. Kindlasti son kordusõpikut paremad, sest meil õpikute katsetamist ei ole. Aga näiteks Martin Ehala õpikut praegu on kolmandas ja neljandas kooliastmes ja, ja mul on väga hea meel seda tõdeda, et möödunud aastal kultuurirahastu preemia, mis meie taotlesime Martin Ehala preemiate, ta sai selle preemia, siis ta on teinud hulk õpikuid. Aga Martin Ehala kiituseks tuleb ütelda veel seda, et kuna tema ise on keeleteadlane, võtab ta endale õpetajaid kõrvale, nii et tädi neid õpikuid üksinda. Ja üldse on viimasel ajal tendents sellele, et teevad metoodikud ja õpikud ja õpetajad õpikuid koos. See minu meelest on hea, kui õpikule mitu autorit Läheme veel selle kõige esimese armsa aabitsa juurde natukene. No mina olen vilksamisi näinud oma lapselastel, kui nad kooli läksid leelo tungla õpikut, mis oli minu meelest niisugune väga südamlik ja väga lastepärane ja väga mänguline nende loomadega, kelle nimi ei elevant Schwede või visanud seal olid ja natuke müstilisi tegelasi ja, ja siis on mul meeles minu kui täiskasvanuvaimustus mulle nii armsa kirjaniku Viivi Luige ja armsa kunstniku Epp-Maria kokamäe aabitsast hea hulk aastaid tagasi, kui see valmis, tegime seal ka saadet. Hakanud võistlema tungla õpikuga, jah, ta ei olnud didaktiliselt nimede arendatutest, tungla kõrval on Ene Hiiepuu, kes seda õpikut on kirjutanud keskkondi, taktik ja õpetaja. Aga kas nüüd võtame nii? Meie põlvkonnal olid teatud aabitsalood, no kõnelev paberit. Ja Aino arve emale, need vist tulid veel sõjaeelsest ajast, ma arvan, rändasid lugemikesse, mis põlvkonnalt põlvkonnale pärandusid või, või niisugune lugu, kus väike tüdruk unes näeb moosi, jaga talle lusikat mis lõppesid sõnadega, et järgmisel päeval läheb aina vist oli aina magama, lusikas peos, aga moosi unes enam ei antud. Meie veres jäi see lause koguni jagu kõne käänuks, mida sai kasutada. Vot niisugused lood rändasid selle kõneleva paberitüki kohta, ma isegi ütleksin, et selles võiks näha mingit tulevikku, haaravad ökoloogilise või, või, või prügimajandusse õiges õhtu ise niisugust kasvatamist. Ja eriti aktuaalne oleks niisugune Aino arve emale. Aino kirjutab emale arved nii palju vett toodud ja nii palju nõusid pestud ja nii palju ma ei tea, mida ema aidatud ja ema kirjutab, siis Aino leiab järgmisel hommikul laua pealt, et söökeedi magama pandud, pesu pestud, triigitud, nõelutud ja igal pool on järel mitte midagi, mitte midagi, mitte midagi ei maksa ja lõbuks, hoole ja armastuse eest mitte midagi. Tänapäeva raha maailmas, kus juba esimese klassi lapsed oskavad arvestada, kui palju millegi eest peab saama oleks võib-olla niisugune lugu veel õpetlik, aga selle pika. Ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et muutub elu. Meie ümber jääb, kindlasti peab ka aabits muutuma. Ja kas nüüd, kui igaveseks jääb nüüd siis näiteks leelo tungla aabits, kas on ka midagi uut? Jah, tõesti, on. On midagi uut, kirjastus koolibri on algatanud uue õppekomplekti esimesele kooliastmele, see on siis esimesele teisele kolmandale klassile ka aabitsat oleme juba näinud aabits tänavakooli katsetamisele, meile esitati tutvumiseks selle aabits esimene pool või nii, et isegi mitte terve aabitsa aabitsa ka töötatakse siis esimesel kooliaastal ja teisel poolajal tuleb juba siis lugemiku või tähendab ei nimeta lugemi, kus me nimetame seda õpikuks, kuna see ei ole ainult lugemispalade alade kogum. Ja nii et, et on olemas uus õppekomplekt erinevalt, nüüd selles on reaalsed lapsed, tegelased, see on nüüd natukene teistmoodi selles mõttes üles ehitatud. On tore, kui on mingi järjepidevust kirjandusklassikatekstide najal, mis kindlasti peaks olema, aga probleem on tänapäeval see, et kui seda rõhutasid seda nagu kasvatuslikku külge võis seda kõlbelist külge, et kuidas seda niimoodi toetada ka lastel nende kujunemises siis probleeme on õpikutekstide kirjutamisega, siis mitte iga õpiku autor ei ole ise võimeline tekste kirjutanud temaga. Neid tekste on siiski niimoodi raske kokku otsida, leida ja leidub neid ilukirjandusest, aga tegelikult oleks vaja ka tekste tänapäevaelust, nii et see on natukene probleem, mis õpiku autorid haaravad siis koolialmanahhi järele või mitmesuguste ajakirjatekstide järele. Aga tihtilugu on see asi jälle nii, et igasugune ka ütleme, naisteajakirja ma mõtlesin midagi pahast ida sellega ütelda, aga see tekst ei tarvitse olla sobiv õpiku tekst. Nii et selles mõttes noh, ainenõukogu vaatab ka selle pilguga ikkagi järele seda tekstide valikut ja ja, ja, ja on probleem, et suurtel rahvastel on palju kirjutajaid on väga palju huvitavaid tekste, nagu me näeme siin Saksa või Soome õpikutes. Aga meie nende tekstidega aime vahel natuke hädas need leida. See pani mind praegu täiesti mõtlema ja ma ei saa siin kohapeal, sest see on ette valmistamata või ootamatu, see seisukoht. Ma tahaksin sellele vastu vaielda, aga jah, millele ei, meil ei ole nii palju ka lihtsalt niisuguseid tekste. Ei, ma tahan ütelda, et neil ei ole lihtsalt niimoodi valida, et autor võtaks need kusagilt ühes või teises raamatus. Öö on, need ei ole niivõrd palju. Meie lastekirjandus on väga palju ka seda nisust, fantaasiale, fantaasiategelastega tekste, aga ma pean just silmas tekste, mis räägivad lapsele tänapäevaelust. Kõike peab olema igasuguseid. Nende tekstiga väga häid tekste, mis kannaksid teatud infot, mis kannaksid, ütleme, teatud kasvatuslikku funktsiooni ja tähendust. Vaat nende valikuga. Ei oleks, neid siiski on, aga neid ei ole mitte nii palju. Valiksin iga otstarbe jaoks ülesande jaoks just sobiva teksti, millega ma taotlen ühte või teist eesmärki, see võib olla ka kasvatuslik eesmärk ja näiteks sallivus on Ta kava niisuguseid juhtmõtteid eesmärke nii selle kohta nüüd tekste leida, mis lapsel räägiks sallivusest viiendale tassi lapsele või seitsmenda klassi lapsele. Ega see niisama lihtne ei ole, need tuleb ise koostada. Kolmanda kooliõpikute jaoks on Martin Ehala ise palju tekste koostanud. Tema võib-olla on kõige rohkem sellised tekste lausa koostanud õpikujaks ja tahan, et enda koostatud tekstid lähtuvalt sellest tänapäeva lapse mõttemaailmast ja, ja, ja need on huvitavad õpilastele nendega töötamine ka. Siin võiks lõputult rääkida, sest see teema nii huvitav minu arust ma loodan, et kuulajatel ka ei ole igav. Aga jutud sellest, et need raamatud on nool, liiga kõvakaanelised ja klantspaberil ised ja rasked ja need nurinat vist on juba seljataha jäänud. Jah, nad kuigivõrd on, sellepärast kui kirjastused siin mitmed kirjastused tulid turule oma pakkumistega, siis kõik tahtsid teha võimalikult ilusaid, võimalikult häid õpikuid ja tõesti olid siis kõvad kaaned, õpik ei laguneks ja ja oli ka seda läikivat paberit, et meil on üks selline määrus, mis käsitleb õppekirjanduse kohta esitatud nõudeid ja seal on ammu öeldud, et klantspaberil õpikuid ei tohi kirjastada, sellepärast et need karikuvad õpilaste silmi. Sellist õpikut praegu kooli ei tule ja need kõvakaanelise õpikuid ka ei tule. Juba on uued variandid isegi ütlemisel teise kooliastmel kui esimene variant kõvakaanelise nüüd on juba pehmema kaanelised, aga nad ei ole siis nii pehmed, et nad peaksid ära lagunema. Neli aastat peaks õpikiga vastu pidama õpilaste käes. Nii et probleeme on nii palju ja tahad teha ilusat, siis läheb koolikott raskeks ja nii edasi ja nii edasi. Aga kui nüüd seda otseselt meie saatesse puutuvat keele asja veel arutada? No minu arust oli suursündmus möödunud aastal õpilase õssi ilmumine, mis eesti keele õpetajaid kindlasti väga võtab ja mille nad rõõmuga vastu võtsid. See oli tõesti nii, me olime seal ka presentatsioonil oli õpetajate esindus ja kõik olid väga rahul. Ja loodetavasti see annab kohe mingisuguse uue hoo või uusi võimalusi eesti keele tunni huvitavaks muutmiseks. Aga kuidas neid on sellega, et eesti keele tund ja kirjanduse tund, see kirjanduse ja keele kokkuviimine õppeainena seal olnud ka probleemiks. See ei ole kunagi olnud probleem, algklassidesse on kogu aeg niimoodi olnudki, nad ongi, on koos olnud eesti keele ja kirjanduse õpetust, natuke rõhutame ka teksti õpetustest. Kirjandustekstid ei ole ainult ilukirjandustekstid on vaid ka muutekside publitsistlikku tekstide kõigi tekstidega tuleb õpilasi ka koolis kokku viia. Aga nüüd teises ja kolmandas kooliastmes on praegu, niiet teisel kooliastmel on koostatud need integreeritud õpikud, kus on siis keelematerjal ja kus on siis ka ka lugemispalad ja lugemisülesanded. Aga see muidugi ei tähenda seda, et ühes tunnis peaks need asjad täitsa segatud olema, see on ikka õpetaja planeerida, kuidas tooma seda õppeprotsess üles ehitama, kuidas ta seda õpikut kasutab? Ei ole niimoodi tõesti, et me hakkame luulest, luule põhjal või luuleteose põhjal arutama mingi grammatikaküsimusi. Noh, see oleks lihtsalt pulgariseerit, integratsioon, seda ei saa kindlasti olla. Nii et see ei ole nii nisu probleem. Õpingutega on probleem natuke see, et eelmise õppekava puhul oli lubatud tundide loksed, näiteks ühes kooliastmes võis olla olla kohustuslik, kuna siis ütleme 15 kuni 18 tundi või nii ja koolis siis vastavalt paljunenud tund andsid, õpiku koostajad tegid, et õpikud muidugi maksimum tundide arvule, mistõttu need õpikud, mahukamad, kui nad võib-olla võiksid olla rõhutades ka sellele, et kõik ei pea läbi võtma kõiki lugemispalasid ei pea käsitlema, et õpetaja teeb oma valiku arvestades oma selle tunde, resurssi, aga no sellega ei oldud nii päris hästi harjunud. Kavavariandi juures, mis aastal 2002 rakendus, on nüüd öeldud, et see kohustuslik tundide arv on nüüd kindel igas kooliastmes ja õpikut tuleb vastavalt sellele ka koostada ja niisugust suud liiaga koostamist nagu ei tohiks olla. Aga ikkagi arvan ma tema keele õpikus peaks see valikuvõimalus olema, et ei saa päris olla nii, et seda õpikut niimoodi võetakse kaanest, kaaneni ja tund-tunnilt, õpetaja ei või teha seal mingisuguseid kõrvalepõikeid, tuua sisse teisi tekste, jätta mõningaid tekste välja, mida ta arvab, et ta ei ole nii olulised käsitleda? Meil on õppeülesannete hulk on ikkagi väga palju, on muutunud ülesanded ja tekstidega töötamine. Väga palju on õpikutes ka niisuguseid loomingulisi ülesandeid, mis võtavad rohkem aega, aga samal ajal annavad õpilase arenguks hoopis teisi võimalusi. Nii et see selles osas on ikkagi õpetamine väga palju muutunud. Selle mõttega võiksin lõpetada ja siin on sul ees veel hulk pabereid ja nimekirju, mis näitavad, kui suur on ikkagi see valik, kui palju tehakse tööd. Ja ma tahan siin küll öelda, et eesti keele ja kirjanduse ühesõnaga emakeeleõpetaja töö on ikka väga loominguline ja küll sõltub see palju sellest inimesest, kes kes selle elukutse endale valinud. Jah, kindlasti on see nii ja mina kasutaksin võimalust, tahaksin tänada meie ainenõukogu liikmeid, eson, õpetajad, kes sõidavad kokku Viljandist ja, ja Vändrast ja Tartust ja, ja vildist Märjamaalt, Raplast ja mujalt ja kes tulevad ja teevad seda tööd tasuta ja kes loevad neid pikki mitmesajaleheküljelisi õppekompleksi Te, sest sinna kuulub ikkagi õpik, töövihik, õpetajaraamat, mida me küll ei kinnita ja peale selle igasuguseid harjutustike, sellepärast me räägimegi komplektist ja kõik on väga suur ja vastutusrikas töö ja et seda hästi teha, see võtab ikka tublisti aega ja seda tehakse kõik oma põhitöö kõrvalt ja ja mina olen küll märganud seda, et ikkagi õpetajad väga tõsiselt suhtuvad ja autoritele antakse väga tõsiselt nõu, kuidas asja paremaks teha. Ja kui ma mäletan oma tööd siin mõni aasta tagasi alustasin ainenõukogus menetlenud kirjastused olid kuidagi niisuguse hoiakuga, et noh, nagu retsenseerinud noriksid või nagu Aini nõukoguga nuriks. Nüüd on nagu see suhtumine hoopiski muutunud, vastupidi selliseid retsensiooni, mis on ainult kiitvad, ei taha kirjastusele autorid. Nad tahaksid nõu ja abi saada, seda meie ainenõukogu pakub küll. Suur tänu. Mari Kadakas ja lugupeetud keele kõrva kuulajad, kellel on kas väikseid või suuremaid koolilapsi. Heitke siis pilt Ko nende õpikutesse ja vaadake ja aidake neid selle õpiku ka koos head, ilusat ja õiget keelt ja väljendusoskust omandada. Keelekõrv on tänaseks lõppenud. Kuulmiseni nädala pärast, ütleb toimetaja Mari Tarand.