Mul on tunne, et Rootsi kirjandust on viimastel aastakümnetel meil üsna palju välja antud. On mitmeid inimesi, kes tõlgivad rootsi keelest. Aga mis te arvate üle vaala, kui me läheksime teiega näiteks täna raamatupoodi? Vaataksime inimesi, kes ostavad raamatuid. Pöördusime nende poole küsimusega. Keda nad tunnevad praegu kirjutavatest Rootsi kirjanikest, mis te arvate, mis nad meile vastaksid? Noh, praegu on lettidel näiteks Beer vale järjekordne kriminaalromaan. Ma arvan, et noh, juba selle vaatamine tuletab meelde, et valvest on ka varem midagi ilmunud. Raamatupoes on ikkagi inimene, kes raamatut ostab ja loeb, siis ma arvan, et nad ütleksid kindlasti ka Karl Lagerfeldi. Nad ütleksid, võib-olla mitte ainult raamatu järgi, vaid ka teadmiste järgi strinbergi ja muidugi ka Ingmar Bergmani ja Astrid Lindgren kahtlema. No kindlasti Lindgreni tunnevad kõik. Ja, aga mis te arvate, on meil küllaldaselt rootsi keeles tõlkijaid? Kahe otsaga küsimus sellepärast et tõlkijaid ei ole kunagi liiga palju ja ma olen tihtipeale tundnud seda, et kui mina ideed, kes siis ikka teeb, see tunne on, et, et meil on nagu vähe olnud, Arnold Travel hakkas ju praegusest generatsioonist noh, kõige varem alustanud. Aga siseselt hiljem olime, ütleme Haaveli järel juba niimoodi aktiivsuse poolest paistsime vast kõige rohkem silma. Anu Saluäär ja mina siis oli veel üksikuid inimesi, aga. Neid, kes oli puhtalt keskendunud rootsi kirjanduse peale see eeldab ka kirjanduse tundmist ja neid küll kindlasti palju ei olnud. Aga praegu on juurde tulemas noori tõlkijaid ja inimestel on keele õppimine muutunud palju lihtsamaks, on võimalik. Käia kohapeal ja juba keele õppimisel on hoopis teine stiimul. Nii et ma arvan, et neid tõlkijaid tuleb ja, ja arvestades seda keele ja seda kirjanduse mahtus, ma arvan, et hetkel tõlkijaid jätkub. Aga need noored inimesed, need peavad saama veel praktikat ja mis on parem kui tõlkepraktikaga? Mina oma kuldses keskeas igal juhul tunnen, et noh, et mis rootsi kirjanduse tõlkimisse puutub, et tööpuudust meil küll niipea karta ei ole? Nojah, kui oleks ainult kirjastamisvõimalusi ka, tulevad. No see oht on muidugi olemas, aga siin tuleb arvestada ühte neist momenti, et seesama geograafiline ja muu lähedus Rootsiga ja väga tihedad majanduslikud ja kultuurilised suhted need aitavad sellele kaasa, et näiteks Rootsi kirjandust on meil põhimõtteliselt võimalik palju rohkem tõlkida ja avaldada kui mõne palju tugevama kirjandusega maa nagu noh, võtame kasvõi Prantsusmaa või mingi muu suurigi teoseid proportsionaalselt muidugi. Sellepärast et Rootsis on olemas sellised organisatsioonid, näiteks nagu Rootsi Instituut, kes toetab suurt osa sellest tänapäeva kirjandusest, mida mujal välja antakse, nii et kui eesti raamat annab välja mingi tänapäeva rootsi kirjaniku teose siis Rootsi riik maksab eesti raamatule toetust. See on niisugune asi, mis paneb kirjastused juba huvituma, see toetus Rootsi kroonides. See teinekord katab juba kõik paberikulud, selle arvelt on võimalik muretseda võib-olla mõne paljundusmasina, nii et sellest ollakse huvitatud ja ei toetata mitte ainult et väga suuri kirjastusi, vaid ma tean näiteks toetajatega Väikekirjastust, vaakumit rootsieestlanna Maria Talgre teose Leo väljaandmiseks, nii et see rootsipoolne toetus on kindlalt üks niisugune asi, mis paneb eesti kirjastused Rootsi tänapäeva kirjanduse vastu huvi tundma. Klassikat ei toetata ja ja sellepärast näiteks Eesti raamat, noh, klassikast on huvitatud märksa vähem Sestada üha kommertslikumaks asi muutub ja asi peab olema kindel, et ta läheb. Meil on siin lõud raamatuid täis, kõik on teie tõlked, aga ma mõtlen, et kui te oleksite ka nendest kasvõi ühe ainsa raamatu koostanud ja suurem osa sellest näidendit tõlkinud, oleks teie elutöö ka juba tehtud. Ma mõtlen August Grinbergi näidendit kogumiku koostamist ja ja sinna te olete tõlkinud kuus näidendit. No neid näidendeid iseenesest on rohkem ja kui ma siin rääkisin klassikast siis kuulub ka nende hulka, kuigi näiteks mul endal praegu kunagi sai nüüd lahkelt kingitud Steinbergi näidendi valimik ja mulle endale ei olegi seda olemas enam. Ja olen teda otsinud igalt poolt, aga mitte kusagilt ei, oleme seda saanud, nii et mul oleks praegu juba välja pakkuda, ma olen seda ka eesti raamatule teinud. Teine analoogiline köide, kus oleks siis sees seitse kaheksa uut Steinbergi näidendite tõlget. Aga noh, see arvamus on, et näidend ei müü mingis osas peab paika ja ega see näidendi valimik tuli ju välja väga suurte tiraažid ajal ja sellele väga suurte tiraažid ajal see tiraaž, ma ei kujutagi ette, mis ta seal oli 8000 10000, väga suur, ta ei olnud igal juhul. Raamatule siis odav ja siis osteti kõik ära. Trükiarv 6000. See tol ajal, see oli ikka niisugune luulekogu tiraaž, teised rootsi kirjanduse tõlked on ju läinud ikkagi 30000 Loomingu raamatukogus seal 20000 ja niimoodi, nii et see on ka üks põhjuseid. Et ta on muutunud selliseks rariteediks. Strandbergi hakati meil lavastama juba sajandi alguses, kas see oli 1912 vist või te olete kirjutanud järelsõnas ja siis ka kahekümnendatel aastatel, aga te mainite, et vahepeal oli 45 aastane paus, et teda ei lavastatud meil siis tuli Draamateatris prillišilyya teised lavastused millest see võis tingitud olla. Strinbergi lavastatud terves Nõukogude liidus samal ajal Kuipzenit mängiti tohutult palju. Gibson oli selline, keda võis pärast neljakümnendaid aastaid pakkuda kui ühiskonnakriitikut ja kui ta seal midagi ründas ja siis oli see ühiskonnakriitiline näidend kapitalistlikku korda kritiseeriv ja nii edasi, aga sama lüps energia, võtame selle rahvavaenlasega, kus ta tegeleb miljööprobleemidega. Need on aktuaalsed noh, iga aeg ja igas ühiskonnas ja. Meie lavastajate poolt oli see tark tegu, et neid neid asju tehti. Aga Steinberg oli liiga suur, üksik lane ja anarhist ja temasugune mees paneks inimesed natuke teistmoodi mõtlema. Sest Ibseni andis ikka rahulikult suunata sellesse. Üld üldises ei hakka jah, mis voolas ja niimoodi rahulikult suu, kus siis sinna, aga aga strinberg oleks noh, paratamatult kohe hakkad hakanud tekitama skandaale oma teravusega. Aga kuidas Rootsis on, kas seal ka väga palju Ibsonit lavastatakse, kuidas võrreldes Trindbergiga? Rootsis lavastatakse Steinbergi siiski märksa rohkem, kuigi kuigi Ibseni lavastatakse ka piisavalt. Aga sellist aastat vist ei olegi, kujutleme ei oleks, ei tuleks välja, ütleme, viis, kuus Steinbergi näidendit erinevates teatrites. Aga Ibseni lavastatakse ka, lavastatakse tulemuslikult ja näiteks Ingmar Bergmani kaks viimast suuremat lavastust kuninglikus Draamateatris Ongi onu Tibson oli Noora. Ja siis nüüd viimati Berganud. Nii et ega rootslased oskavad Ibseni hinnata küll. No siin Tallinnaski oli võimalik lõhna Stockholmi linnateatri lavastuses luurata. Jah, olin ise selle tõlkija. No ma tõlkisin jah seda sünkrooni, aga kuivõrd seal oli kasutatud ka Ibseni algvarianti, siis selle variandiga, mis on ilmunud Ibseni kogumikus selle variandiga välja ei oleks tulnud. Ja see keel, mida kasutas lavastaja Rootsi lavastuses Jan Hocanson oli märksa kaasaegsem kui see keel, millesse oli Nora tõlkinud Hendrik Sepa, noh, iseenesest täiesti korrektne tõlge, aga aga selle rootslaste lavastusega see kokku ei oleks läinud, nii et sisuliselt olema selle asja uuesti ära tõlkinud ja kui Ugala selle kunagi lavastas, siis kasutas ta juba seda Jan Hocanssoni mitme erineva Ibseni pealt kokku pandud versioon. Ja sama Jan Hocansonal tulemas muide veel Eesti draamateatrisse külalisena lavastama Ibseni rosmorfolmi. Seal on täpselt samasugune lugu, et on kasutanud erinevaid variante aitäh ja võrreldes selle meil eesti keeles ilmunud variandiga noh, need on niivõrd erinevad, et eeldavad jälle täiesti uut tõlget, kuigi noh, kui ma seda uut tõlget teen, vana on mul kõrval ja suureks abiks, nii et ma ei saa seda nimetada, see oleks päris niimoodi minu tõlge ja see on niisugune pooleldi uus tõlge ja pooleldi toimetamine, nii et kui ta kavale läheb, siis on ikkagi sepa nimi seal kindlasti ka tõlkijana kirjas. Aga niite tõlgitega norra keelest siis. No need Skandinaavia keeled on parajasti nii nii sarnased, et kui oled ühte õppinud, siis teist selgeks saada on küllaltki lihtne ja ülikooli ajal ma kaks aastat õppisin ka foportatiiv kursusel taani keelt janu ja Taani ja Norra keele vahel praktiliselt ei ole, mingit vahet, nii kattub, see on juba palju lähedasem, kui ütleme seal eesti ja soome keel, nii et et taani keelt nuusutanud olles ei ole norra keelega küll mingeid probleeme. Aga noh, nii nagu isegi kirjanikud jaotatakse vahetevahel tõlkide vahel ära, sina tõlgid seda ja see sobib nagu sulle rohkem ja tee sellest veel midagi, samamoodi on ju ka maadega ka ainult keele tundmisest ei ole alati kasu, nii et oleks vaja, on vaja teada jah, seda kultuuritausta ja selle pärast ma olengi jäänud ikkagi valdavalt rootsi keele, aga ka soome, rootsi kirjanduse juurde. Kellele te kõige rohkem tänu olete võlgu oma rootsi keeleoskuse eest? Iseendale muidugi kõigepealt et olete viitsinud selgeks õppida, aga ikkagi. No tähendab, ma hakkasin õppima Paul Ariste juures fakultatiivselt tema juures sai õpitud esimese aasta ja sel ajal sealt kõrvalt ka ise küllalt palju, aga ma arvan, et Ma ei oleks iialgi saavutanud nende fakultatiivselt loengute pealt seda taset, kui ei oleks ülikooli just sel ajal tulnud Johannes tuldav, tema ütleme, metoodika ja, ja see kõik see tema suhtumine ja kuidas ka õpilased tema tundideks ette valmistasid. Õpilased, üliõpilased sellena tugeva põhja andis ikkagi tema. Ja noh, sellessamas tema nendes Docultatiiv gurustest on ju ka pärit sellised noh, väga head rootsi keele spetsialistid, ilukirjandusest nad on ka tõlkinud ja vähem teinud, aga skeem kirjutanud keele õpikuid ja väga head spetsialistid nagu Ilmar murrama, keda kahjuks enam ei ole. Ja Henno Turmann, me alustasime kõik samal ajal. Nii, aga ma läheksin ikkagi trump tõlgi juurde tagasi. Kas on tunda ka tänapäeva Rootsis Kirjanduses tema mõjusid ja kui on, siis kes on nagu kõige ilmekam tema järgija. Rootslased Trinbergist ei saa kohe kuidagi mööda, nii et tema on jätnud oma mõju ikka ikka kõikjale dramaturgia üksi otsene järgi ja see on Lars noreen. Sest noh, mitte otsene etanud veel midagi väga-väga maha kirjutatakse, vaid noh, et kellel on noh, täiesti suveräänne liidrikoht. Rootsi dramaturgia. Ja tema näidendid ongi suures osas just niisugused perekonnadraamad, inimese äng ja meeleheide ja need on demanist valdavad valdavad teemad, teda mängitakse Euroopas väga palju. Viimasel ajal tuleb teda üha rohkem välja ka meie põhjanaabrite juures Soomes, aga Eestis ei ole veel ühtegi noreeni. Siiamaani mängitud. Kas teile tundub, et Sternberg on sünge? Nii ja naa. Muidugi on ta sünge, aga, aga kohati ta on erakordselt vaimukas ja tal on väga tabav ja röövsõna. Ma ei ole nõus näiteks sellega, mida paljudes Rinbergi uurijad on kirjutanud, et tema lähtub vihkamisest. Ja ma ei taha sellega väga-väga nõus olla, sellepärast et üks asi on asju teravaks ajada ja teha nad läbi selle huvitavaks. Aga Ta on ühes kirjas lõhnama. Oma sugulasele ka maininud, et tegelikult noh kui me neid ei armastaks, siis me ei saaks pühad. Ja ma arvan, et seal on ikkagi üksjagu armastust kõige kõige selle taga. Aga muidugi tal on ka väga süngeid asju seal võtame surmatantsu ja mingid niuksed. Aga kummitussonaat on ikka noh, väga väga sünge ja võib olla väga pikka aega järjest tegeleda temaga. Vahepeal tahad nagu midagi muud tõlkida ja mul just sattus niimoodi, et Steinbergi vahele ma tõlkisin Jalmar söderberi näidendi Gertrud, mis on lausa vastand kõik ema kogumikust mis on lausa lausa häädvusest kantud ja noh, kõik inimesed on häädia, ma kõik on nende suhted sassis ja ega ta sellepärast vähem seal käia. Ega sündmus ei ole patt. Te olete Pärnu teatri peanäitejuht, kas on ka Pärnu teatris tulemas, kas Trindbergivi, mõne Rootsi kirjaniku näidend lavastust? No ma olen kunstiline juht, tähendab, peanäitejuht on see mees, kes ise ka lavastab, nii et ma püüan kunstiliselt seda tegevust seal suunata, vaadata repertuaari ja valida lavastajaid ja tegeleda trupiga, jah, aga otseselt. Ma ise ise ei lavastanud. Praegusel hetkel Pärnu teatri Steinbergi tulemas ei ole, Steinbergi on ju, on ju tehtud. Pärnus näiteks võlausaldajaid, viimati kaheksakümnendatel aastatel. Mati Unt. Kindlasti oleks niisugusi Steinbergi näidendeid, mida tasuks Pärnus teha ja võib-olla et paari aasta pärast on ka midagi tulemas, aga. Peab olema lavastaja, kes seda tahab teha. Ja peale ei tahaks hakata kellegile suruma. Eriti veel, kui on tegemist oma. Oma tõlkima tõlkega. Kuidas te saategi ühendada nüüd selle teatritöö tõlkija tööga, kas üks segab teist või või täiendab? Ikka segab põhiliselt ma olen nüüd Pärnu teatris olnud 10 aastat, ligi üheksa aastat oleme olnud dramaturgi kohal ja see oli koht, mis soosi, soosis ja toetas tõlkimist. Praegu võtavad need muud asjad küll niivõrd palju aega, raat tõlkimiseks jääb paratamatult vähe aega, aga, aga teisalt, kui see koha muutus, annab jälle tõlkimisele mingisuguse uue võlu jälle juurde. Kui sa oled tükk aega seal nagu orav rattas ringi jooksnud esse istud natuke aega kolm-neli tundi, saad rahulikult ehk järjest tõlketööd seal oma kabinetis teha ja näed, et sealt mingi tulemus ka tuleb, siis sellest tekib mingi eriline rahuldus, nii et samas mingis mõttes väljapoole rahmeldamine stimuleerib sellist tegevust nagu tõlkimine. Kui on ikka õnnestunud näiteks teha seal nädalas juba proovid, on hakanud mind 11-st kolmeni praktilist niisugune aeg, kui ma ei peasaalis istuma, siis võiks olla see aeg täiesti minu päralt. Ja kui on õnnestunud nädalas kolm päeva järjest teha, siis on endal hea tunne küll. See on nagu puhkuseks. No mingil määral vahelduseks toiko. Recola kas te olete nende kirjanikega kokku ka puutunud, keda te olete tõlkinud tänapäeva kirjanikest. Ma olen küll, olen küll kohe päris mitmega, hakkan mõtlema, et kes need siis on. No näiteks peroludenkris, keda te olete üsna palju tõlkinud või tähendab vähemalt kolm asja Kristiga olen ma kokku saanud paaril korral. Ta on käinud siin. Ja siis olen saanud temaga ka Rootsis kokku. Aga need kokkusaamised on siiski toimunud niimoodi, et nad ei ole seotud konkreetselt tõlkimise protsessi. Ka selle aja peale on juba olnud olla see tõlge valmis olnud. Tükk aega varem juba näiteks oli magnetisööri viiest seal tehtud ja autoroolis raamat käes, seda isegi. Ma tean seda, et andis selle ühele õpsala õppejõule lugeda, tsenseerida, et kuidas tõlge on ka. Ja kui ta siia tuli, siis tuli juba huvitatud, et nad tõlkiga kokku saada. Kas see, kes läbi vaatas, oli eestlane? Siis see oli eestlane, jah, aga noh, kes on seal sündinud ja õpetab seal soome-ugri keeleni. Võtsin raamatukogust teie tõlke Bergunner evanderi romaanist esmaspäevad vanniga, see raamat on üsna ära loetud. Pealiskaudsel lugemisel tundub, nagu oleks tegu ajaviitekirjandusega, aga tegelikult ei ole, eks ole ju? Ja minu jaoks on see ka ikka ikka tõsine raamat, see põhimotiiv on niux lihtsalt üks armulugu või abielu kõrvalt veel. Siis tegelikult on siin väga osavalt tabatud tegelaste psühholoogiat ja perekonnale von der on üleüldse selline kirjanikes. Enamus tema romaane räägivad tavalistest inimestest, tähendab veenkristel Nikoga siis magneti Sõõruing, erakordsete saatustega inimesed või. Aga palju kirjutatakse raamatuid kirjanikest ja kunstnikest ja ka siin on üks lihtne remonditööline ja ja mulle väga meeldis, et ühes raamatus räägitakse ühest lihtsast remonditöölisest. Tema tundeelu on täpselt samasugune nagu kõikidel teistel inimestel, mõnes suhtes on seal primitiivsem, aga mõnes suhtes on see võib-olla hoopis keerulisem ja ei saa kirjandust liigitada niimoodi, nagu kunagi meil siin püüti teha, et meil puuduvad töölisklassi elu kajastavad romaanid, noh see oleks läinud ilusasti sinna töölisklassi elu kajastava romaani hulgaga. Aga ma ei torkinud teda sugugi mitte sellepärast, vaid inimese situatsioon, kui ta niimoodi on jäänud sellises elementaarses olukorda korduda iga inimese elus, et ta on abielus, armunud teisesse naisesse, tal on isa haiglas suremas. Mis siis ühe ühe inimese sees toimub. Ma arvan, et see on huvitav. Minu arvates oli kõige huvitavam tema suhe isaga need vestlused haiglas isaga, see oli nii napp, aga seal oli nii sügav sisu kaks erinevat põlvkonda ja mida üks mäletas oma minevikust ja mida teine tahtis mäletada, ei tahtnud mäletada ja nagu möödarääkimine omamoodi. No näiteks sama teema, niisugune vestlused isaga on ju praegu väga käib läbi mitme Bergmani värskeima raamatu laterna maagikamis eesti keeles juba on siis hea tahe, mida Soome televisiooninägijad on ilmselt seriaalina tõrjega seriaali näinud, aga romaanina on see väga võluv teos ja see on mul ka kunagi plaanis tõlkida. See tähendab just seesama meenutust, kuidas tegelikult oleks võinud olla see suhe isaga. Ingmar Bergman juba teab, milline see suhe oleks pidanud olema, aga seda enam ei tee, aga siis siis jääb ikkagi mingisugune leppimine minevikuga ja. Mis annab talle endalegi? Ma arvan, mingisuguse rahu ja rahuldustunde praegu ja ma arvan, et sama on ka Võrkonna revanderil kindlasti olnud, sest ega neist asja sulepeast välja ime. Bergman on järsem Fannysi Alexander-is ja ka laterna maagikas. Ta otseselt ütleb, et temaga käituti jõhkralt ja ta ei ole rahul sellega, kuidas teda kasvatati. Ta ütleb selle otse välja, siin on see kõik nagu mahendatud. Jah, aga Bergman nii nagu strindberkki utreerib. Jaa, autoveerib teadlikult, nii et Bergmanni biograafid väidavad, et pole tal see elu sugugi nii hull olnud. Ja näiteks nüüd see viimane romaan, hea tahe, see on tegelikult lugu sellest kuidas tema isa kunagi armub temasse, nii et ajaliselt peaks selle rooma laternamaagi kätte laternamaagi, kas on juba mina ise ja mingit meenutusest isast, aga see on puhtalt niisugune ilus, korralik juturaamat. Ja seal on nähtud ikkagi isa jama läbi läbi väga suure armastusejanu toredas põrades valguses, nii et, et see on nagu see on nagu leppimine ja lepituse otsimine sellest lepituse otsimisest räägib Bergman juba. Võib-olla täna magikas päris palju. Olete kohtunud ka Ingmar Bergmani ka? Ingmar Bergmanni ka, kui võib öelda, et on kohtumine see, kui inimesed suruvad kätt ja ütlevad tere ja noh, võib-olla mingis viisakuslause selles situatsioonis ma olen paar korda temaga kohtunud. Ja siis peale selle, noh ma olen näinud Bergmani proove, kuidas ta lavastab teatris, jah. Ma olen näinud, kohtunud Bergmanni ka kunstimuuseumis ja nii edasi ja nii edasi, aga hiljem, kui mul on juba olnud valmis ka mõned tema tõlked, siis ma olen need viinud draamateatrisse, aga maestro ise on olnud siis kas oma Stockholmi teraapia on siis olnud kas oma kodusaarel foorumil või, või parajasti haiglane ja aga enne, kui ma neid raamatuid ei olnud. Ma lihtsalt ei söandanud teda tülitada. Aga mis mulje ta niimoodi eemalt vaadates jättis? Suur inimene, energiline tagasihoidlik, väga sümpaatne, väga heatahtlik, kui ma oleksin pidanud jälgima seda inimest lihtsalt kõrvalt, oleks keegi mulle öelnud, et vaata lihtsalt jälgi natuke aega, 100 inimest ja ma ei oleks teadnud, et see inimene on Ingmar Bergman, ma arvan. Oleks öelnud sedasama. Mulle meeldib, kuidas inimene käitub, üks selle sajandi suuremaid režissöör, aga nüüd nendest kohtumistest algasime, siis läks jutt niimoodi ringiga, vahepeal peroloffeinkvistist. Tulime Bergmanni kohtumisele välja, aga mul on mõned kohtumised olnud ka nüüd tänu lahedamatel aegadele nende inimestega, keda ma tõlgin nende autoritega. Ja seda peab küll tunnistama, et niisugust kohtumist on väga palju tõlkijale kasu. Kindlasti ma olen kohtunud Christian silmaniga aga Soome Rootsi kirjel soomerootsi kirjanik ja, aga no aga tema puhul oli siiski ka nii, et kallis prints, raamatu tõlge oli enne valmis, aga siis kui ma tõlkisin katkendit tema järgmisest romaanist selle aja peale. Ma sain juba üht-teist küsida ja ja varem oli kirjanikega, kui sa tahtsid neile küsimusi esitades oli täiesti võimalik, siis kirjutasid omad küsimused ja saatsid kirja ära ja sealt tuli viisakalt ka vastus, aga kogu see protseduur võttis paar kuud aega, nii et ega seda eriti efektiivseks mooduseks ei saanud pidada. Aga kõige kõige tulusam kohtumine on mul olnud märtodicaneniga sajandi armastus, looma tõlkisin siis, kui ma ei olnud temaga veel kohtunud, aga näiteks punamütsikese ajaks olime me juba üsna head tuttavad ja mulli käsikiri valmis, siis ma sain temaga Helsingis kokku. Ma pean ütlema, et sellest oli noh, tõlki tõlkile tuli see väga kasuks. Mingid asjad, millele ta juhtis tähelepanu ja ma nägin tema korteris, nägin ära täpselt sellesama toa ja selle atmosfääri See on nii tähtis. Aga kas te võite öelda, kas on ka mingi vahe rootsi kirjanduse ja soome rootsi kirjanduse vahel, milles vahe seisneb, kui on? Ei erine mitte ainult. Rootsi ja Soome Rootsi kirjandus seal eraldi seisab Soome, Rootsi kirjandus ka soome kirjandusest. Ja vist kõige täpsem ongi öelda, et on kusagil seal nende kahe vahepeal. Ta on rootsi kirjandus kirjutatakse rootsi keeles ja paratamatult kõik need rootsi keeles kirjutavad, soome kirjanikud on oma lugemiskooli saanud ennekõike ikkagi Rootsi kirjandusest ja rootsi klassikast. Aga nad elavad soome siiamaani vähemalt. Ta on ju pikka aega olnud ja noh, ma siiski kaldun arvama, et on ka praegu vaesem ühiskond märgatavalt kui Rootsi oma. Nii et see on siis Rootsi kirjanduse ümber kantuna teise ühiskonda. Ma arvan, et see mõttekäik oli vast mõistetav kuidagi ja sellepärast mulle tundub, et eestlasele võiks tänapäeva soome rootsi kirjandus olla isegi lähedasem kui tänapäeva Rootsi kirjandus, kuna Soome on meile lähedased. Noh, soomerootsi, kirjanik viimasel ajal on käinud terveid kirjanikke delegatsioone ja kunagi korraldasime Kirjanike majas seal Soome, Rootsi kirjandusõhtu ja nendega kontakt on tekkinud lihtsalt fantastiline kohe. Ja see ei käi mitte ainult kirjanikke, vaid see on üldse Soome rootslasega minul isiklikult, kui ma räägin mõlemat keelt noh, enam-vähem võrdselt ilmselt tuleb see mängib omakasu ka see, et soomerootslased on väga üllatunud, et keegi noh, siin on suuteline nendega peale soome keelega rootsi keeles suhtlema ja nad eelistavad seda. Tuleb kogu aeg juurde, aga aga soome rootslasega on tõesti väga väga hea kontakti saada ja nad on kuidagi inimesena, nad on avatumad. Aga siis on terve rida nisukesi rootsi kirjanikke, keda ma olen kohanud erakordselt sümpaatseid inimesi, keda siiamaani lihtsalt ei ole noh, au olnud tõlkida näiteks Jonathan Strange ja nii et ma arvan, et seda nimekirja ei ole mõtet pikaks ajada, aga neid tuleb ikka oma farmid kirjanikuga kohtunud. No siis te olete ikkagi õnnelikus olukorras selles mõttes tõlkijana. Teil on võimalus olnud käia Rootsis nendega kohtuda. Ja ka siin, et see läbikäimine on ikka tihedamaks muutunud. No praegu on ta juba piisavalt tihe. Te olete ka kirjandust? Jah? Seda ei oleks osanud kunagi vana vanasti ette kujutada, et võivad tekkida sellised kontaktid, et sa lähed, jalutad kirjastusse, ütled, et sa oled huvitatud sellest sellest raamatust ja et sealt kirjastusest pakitakse sulle kohe kõik need asjad kotti rootsi keeles ja ja varem mäletame, sai kunagi oma Nappe vöörisid või krooniseid või penne kulutatud raamatute peale ja noh siis sealt otsitud ise, mida mida võtta, aga nüüd on vähemalt sealtpoolt ka siiski see nii-öelda ametlik tunnustus käes. Et võid pöörduda ja sind aidatakse ka sõnaraamatutega ja noh, see on tõlkija jaoks tõesti hindamatu väärtus.