Tere õhtust, mina olen Mari Tarand ja palun teid kuulama saadet, mis sai valmis, oli esimest korda kavas tänavu jaanipäeva paiku. Usun, et ta sobib tänasesse uue õppeaasta alguse eelõhtusse. Mängib instrumentaalansambel harv lekk. Nimi peaks ütlema midagi neile, kelle noorusaastad on seotud 50.-te 60.-te aastate tart. Aasta tagasi kogunesime ühel valgel varasuvisel päeval Tartusse meie, kes me 30 aasta eest olime lõpetanud Tartu Ülikoolis eesti filoloogia osakonna. Jälle kõmisesid meie sammudest peahoone koridorid. Vaatasime üle uksega aulasse, kus 35 aasta eest olime kätte saanud õpinguraamatud ja 30 aasta eest diplomid kus olime ülikooli Just asutatud segakoori esimesel proovil, õppinud selgeks Gaudeamuse ja sisestasime eesti keele kateedri ruumidesse, kus meie päevil veel ei rippunud seda Andrus Saareste portreed. Tagaruumis oli see eksam ja ja seda Võib-olla mu mälu ja vahepeal nii kiire, mina olen siin Aristel ühte eksamiga valetama, muude. Nad teevad mina ennast hästi, ei tunne, on. Nii ma ütlesin, et ma ei taha mõelda tava taga, Voom jahe eriti tuleb. Õudne oli ja teine jalg ei veriseks, jalg väriseb. Rätsep eksamile tulla. Eluks ajaks, need seinad on nii palju näinud. Aga Uno Rätsep kui meieni meenutame seda, et me oleme 30 aastat tagasi siit enda meelest tar pikkade ja valmis erikooli lõpetajad inimestena ära läinud. Aga kui meie astusin ülikooli, siis teie enam-vähem alustasite oma noore õppejõu tööd, mina alustasin 54 ja meie tulime 58, kaheksa. Jah, olid noored. Kas te mäletate seda ETV kursusega kolhoosis, olite? Ta on mu elu lugenud ka kodus just naisele rääkisin, et vaat, et on teatud niisugused, mis on meelde jäänud, eks ole. Neid ei ole palju, aga teie oma rüks vana Kandle koolimaja ja vana kandlas seal jah, ilus sügis. Kuldne sügis oli, meil pikendati seda veel kahe nädala võrra. Olite enne olid lastehalvatuse eest paos? Täpselt lahtialase epideemia. Ma mäletan veel seda, kuidas kandlas vilja tuulasime ja ja siis kus oli, siis palusime, Andresel räägiks meile Tarzani. Andresel oli Tarzani lood pääs alles, rääkis juba tol ajal. Võpatas Streeti tänava keskel kohe, kui, kui me, tüdrukud tüdrukutega hüdrotulime ja Andres läks teises suunas ja mina tegin seda vana hõiget meile, ahhaa andres kohe-kohe, ühesõnaga need, kes olid kandvad kolhoosid, peavad seda laulu Andrusega. Nagu kuulsite, oli minul magnetofon kaasas. Kavatsesin saadet oma noorpõlvekaaslastest. Millegipärast pidi kuluma veel aasta enne kui see valmis sai. Ikka tundus aine mulle liiga kallis, et seda puudutada. Liiga suur, et sellest jagu saada. Tänavu kevadel käisid mitmed meist austamas Juhan Peeglit tema juubelipäevil. See elustas uuesti ülikoolimälestusi ja tuletas meelde teatud võlga oma kursuse ees. Asusin tööle, otsisin välja oma vanad päevikud ja kirjad. 13. oktoobril 1958 on üks seitsmeteistkümne aastane Tartust koju läkitanud järgmised read. Eile algas ülikool, esimene loeng oli marksism. Lektor oli Reiman oli võrdlemisi raske konspekteerida, sest ta väga selgelt ei rääkinud. Aga eks Harju üks poiss Andres Ehin jäi loengule hiljaks ja sai koledasti pahandada. Teine tund oli soome keel. Paula palmeos ütles, et kes väga hoolega tööd teeb, saab kõnelema soome keelt ülikooli lõpuks. Aga kes keskmiselt teevad, see on kõik omandavad passiivse keeleoskuse. Ladina keel toimus klassikalise filoloogia auditooriumis. Istusime hirmus kõrgetel pinkidel ja kõlgutasime jalgu. Kuulasime hoolega ja ümberringi olid kipsist hoomerased ja Marcus, Aurelius ja tont teab veel kes. Ja siis oli kehaline kasvatus, hiiglapikk, kõne peeti meile spordi tähtsusest. Tänapäeva eesti keel Gerda Laugaste ütles, et laupäevaks tuleb meil kindla suurusega sedelitele kirjutada nii palju kooliargoo sõnu, kui meelde tuleb koos tähendustega. Ta tõi näiteid, naersime lausa kõhud katki ja Peeter Hein arvas, et talle ei mahu need sõnad kusagile ära. Sisseastumiseksamite ajal olime muidugi saarlased, kõik oma klassi poisid seal koos seal 10 poissi vist üritas arstiteaduskonda astuda peaaegu väiksed, siis. Aga enne viimast eksamit seisime kõrval kuskil mingi tabeli juures ja keegi mulle näitas näpuga, et see on nüüd Marju Lauristin ja siis ma vaatasin ja Lauristin vaatas minu poole, küsis, kuidas on, kas saame sisse? Temal, eks, esimene esimene nagu meelde jäänud nägu minule tõesti, ma ütlesin, et joome kuidagi ekesesse, saame. Nii rääkis Jüri Tuulik meie marjust, kellest hiljem sai ülikooli õppejõud ja nüüdseks on saanud minister. Ma loodan, et Marju, kes kokkutulekul sulges käega mu mikrofoni ja ütles, jätta see praegu. Ma loodan väga, et Marju teab, et on üks hulk inimesi, kes tema aususes ja omakasupüüdmatu ses iialgi ei kahtle. Ja Jüri jätkab. Leidsin juhuslikult üles Paksu glademaalin pärast ülikooli sõjaväes ja proovisin kirjutada ka nii-öelda üliõpilasromaani üks sadakond lehekülg on sellest valmise. Ta tundub mulle praegu vaadatlemisi võrdlemisi naiivsevõitu ja ma ikka mõtlen, et just sellised medist olimegi. Sellel ajal vist oligi omane, see vaatlesime omaks selle teadmisega, et õppimine läheb nüüd edasi ja ja see ilus noorusaeg koos romantika kõige kestab nüüd veel neli-viis aastat ja tol ajal ei olnud mingit hirmu selle pärast, et mis siis küll saab, kui see aeg läbi saab, sellest ka selles suhtes oli nagu mingi garantii olemas, et sendium määratakse töö ja kui sind juba kusagile määratakse tööle, siis sa hakkad seal tööle ja sa saad ka sellega hakkama. Ja meil oli pikem lapsepõli selles mõttes minu jaoks olid niisugused asjad ja suured sündmused Tartus nagu esimest korda elus ooperis käia, et adverbid, ravi ja ta oli esimene, ma elus kuulasin ooperit, no see oli Tallinna inimesel, see ei olnud sündmus, võib-olla tol ajal me ei saki käsi väga vähesel kuulsas Werneri kohvikus, ma nagu häbenesin sinna minna ja ikka ikka külapoiss rohkem või nii-öelda maalt olnud. Ja niisugused Tartu boheemlaslik ringkonnad jäid minule võõraks peaaegu ülikoolile lõpetamiseni ja kui meid nüüd kusagile pannakse 60.-te nii-öelda põlvkonda kirjandus, siis eakas ka tekkima pisut minu meelest pisut hiljem, 63, neli, viis. Ja see hakkas tekkima just siis, kui meie ülikoolist lahkusime, kui ka meie rajal oli juba oma salong, mille peameesteks olid Kaplinski, Kangilaski, Ehin ja Lauristin ja üht-teist senisest me tegime. Lugesime neid Karl Ristikivi luuletusi ja saime väga pahanduse noomida, et me niisugused Oma kirjast koju detsembrist 1958. Meie kursuse mõningad inimesed kavatsevad teha ühe niisuguse kitsas ringis Lääne kaasaegse kirjanduse arutamise õhtu või tutvustamise õhtu. Korraldajad on Andres Ehin ja B'd kepik kolmandalt kursuselt keda tuntakse ülikooli peal kui inimest, kes on endale kohutaval kombel tarkust sisse ajanud. Nii et meil, Maiega ja Marjuga oli suur au, et meid ka sinna kaasa kutsutakse. Suure eruditsiooniga, härrased Lepik, Kaplinski ja teised pidasid meid külvist, rohkemaks oleme, ei tea me midagi sellest asjast, kuid eks näe, põnev on. Igal juhul otsustasime laupäeval toomel raamatukogus istuda, võtta välja terve kuhja antirealismi ja lugeda marjustin, naeris au ja kuulsus meile. Kui me siis nii targaks saada, et seal kuulsate tarkpeade kõrval päris lollid pole. Meil oli väga häid õppejõude ja minul oli see alati niisugune üks suuremaid elamusi kohe alguses Tartus peale, et nad näedjale elavaid professoreid. Ma ei tea, kumb oli, kumb on suurem elamus, kui mulle näidata esimest korda professor Ariste, et või kui ma ühel väga palaval juulipäeval see oli vist juba 63 tänaval. Tollal vist mitte veel. Professor Lotman tutvustas mind väiksekasvulise tumedates ülikondades mehega. Ja ütles, et saage tuttavaks, on Standard Solsanyydson. Issand, vallal puhkas Eestis Võrumaal mitu korda. Lotmaniga tutta. Kindlasti tahaksin tänuga meenutada professor Uno Rätsep, et ta oli nii noor siis alles ja niivõrd nakatav oma nooruse ja uute ideedega. Et mul on see küll jäänud terveks eluks eeskujuks, aga teisest küljest hoopis teistmoodi oma karakteri poolest. Õpetamismetoodikat oli professor Arnold Kask. Ta oli ka mu juhendaja, ma kirjutasin kandidaadiväitekirja ja nii et mul on temaga olnud hilisem kontakt, niisugune töö kontakt. Ja kuigi teda peeti ju äärmiselt igavaks, loengud olid kuival, eks ole. Siiski ma pean ütlema, et tänasel loengul, et mulle mulle meeldisid ka need, nii et ka tema on jäänud mulle meelde just. Ja kuigi ei õpetanud mind otseselt, Juhan peegel, aga tema küll on oma isiksuse võluga meelde ja, ja kindla peale ka mõjutavamad, raku osaleb murdepraktika ja seal olid toredad nädalal Saaremaal ja Gerda Laugaste, kes meie tänapäeva eesti keelt õpetas. Siis oli küll niisugune tunne, et neid kriitilisi vorme suudad. Nii-öelda une pealt käe kaotaja drill, mida tema tegi, tore, aga no ei olnud mingi. Ohtu, ega lähed näiteks kooli ja sa ei tea ise, kuidas üht või teist asja kirjutatakse või kuidas mingit vormi moodustatakse. Neid on üsna tavaline asi. Meie nisust vigu küll ei olnud, nagu praegu olevast tohutult raskelt läheb sisse olen kokku puutunud pedagoogikainstituudi eesti keele eriharu lõpetajatega jään vanad, kuidas nad lõpetavad viletsa tasemega ja lähevad kooli, siis mind on see isi kurvalt küll üllatanud. Meie ei pidanud küll häbi tundma oma taseme pärast. Silvi Vare on keeleteadlane. Ta pole ainus meie kursuselt, kes on kaitsnud väitekirja. Meie rahast töötab hinnatud toimetajatena nagu Tiiu viiranud kunsti kirjastuses ja Paavo Kivine, kelle sulest on ilmunud mitu tavalisest sügavama taotlusega spordiraamatut. Nii Teaduste Akadeemia kui rahvusraamatukogus on meie kursusekaaslasi. Ajakirjanikest on vahest tuntumat Peeter Hein ja eesti naise agar perenaine. Aimi Paalandi on eestlastele soome keele ja venelastele eesti keele õpetajaid. Ja igal kokkutulekul on ette hõigatud need, kes on õpetajaametile truuks jäänud. Kindlasti Juta seersant, Raplas Heli ojad, Pärnumaal Endla kaar, Ene Oja ja muidugi meie Kersti Kersti Link, kes on tartlaseks sündinud jäänud. Kersti õpetab Tartu viiendas keskkoolis. Ma ei kujutaks end ilma nendeta enam ette, kellega ma koos olen elanud kooli heast 30 aastat kuidagi üllatavalt on, saavad iga kord lähedaseks, aga kas niimoodi, eks ole, neid on, on need eksamiteemad ja kõik on vabaneda, siis on teistmoodi, natukene järglastunne. No muidugi on ja kõik tunnevad seda, lapsed tunnevad ka ja väga muide keskkooli kirjandustund on läinud ka nii vabaks, et inimesed on lahkunud vabamalt rääkima ja teoseidki, saad valida huvitavamalt ja kõik ja programmi enam nii ei aeta taga, eks ole, nii teost teoses, aga kurb on, et ei jõua nendega sammu pidada ja neid asju lugeda, mida nemad tahaksid, et ma olen ka lugenud. Kersti on tartlasena ka alati meie kokkutuleku põhiperenaine tänu meie kursuselt võrsunud kirjanikele Andres Ehinile ja Jüri ning Ülo tuulikule on meil siiani alati võimalus olnud kokku saada Tartus õpetaja tänaval Kirjanike Maja ruumides. Siin me siis nüüd istume pika laua taga ja kuulame järjest oma kaaslaste jutu. Marianne tuhkanen tuli meie hulka omal ajal juba õpetaja praktilist tööd teinuna ja sestap on temaga kõige enne pensionile jõudnud. Lõpuks on täitunud minu eluunistus. Mina saan hommikul magada nii kaua, kui mina tahan. Sest terve eluaeg olen mina pidanud ennast vägistama ja ennast poole öö aeg üle sai hõlma, mis on olnud minu jaoks kohutavalt raske. Ja nüüd ometi juba neljandat aastat olen ma saanud igal hommikul magada oma une täis. Ma magan iga päev kella 10-ni. Vahel läheb ka 11. Aga tavaliselt 10 poole 10-ni, ütleme niiviisi, Jaano, last ei ole vaja enam toita, sest laps kaitseb kahe päeva pärast oma diplomiprojekti. No nii palju muidugi pean ütlema, et täit vabadust mul ei ole olnud, kuna pension või elatusraha on olnud nii väike. Ja ma olen olnud sunnitud juurde tegema, aga õnneks olen ma saanud endale keelega leiba teenida. Ma olen pidevalt siis kodus tõlketöid teinud ja sellega juurde teeninud. Ja ei ole viga. Olen hakkama saanud. Silvi Vare jätkab mu edaspidine elu. Kujunenud niimoodi, et ta on võimaldanud mul edasiminekut palju rohkem kui võib-olla see ühel kohal istumine. Sa oled keele ja Kirjanduse Instituudi kaudu jõudnud keeleametisse ja ma leidsin, et nii on õige või õigem. Nägin, et eesti keel vajab nii uurimist kui kaitset. Ja ma arvasin, et võib-olla ma suudan kaitse poole pealt ehk rohkem ära teha. Sina oled siis üks neid meie Kurselt, kelle elukäik tõestab, et meie ei ole veel alla andnud kõrvale jäänud elust vaid saame veel edasigi minna. Ma arvan küll. Ja eks elu karma. Ka õiglane, eks ole. Nagu öeldakse, et küllap peab pingutama. Mitte alla jääda. Aga ega siis elu ei peagi kerge olema, on ju niimoodi pingutamine, teeb rõõmu. Ülikool õpetas. No mind küll ka tööd tegema kõvasti, ma ei karda tunnistada, et ma tõesti tegin ülikoolis tööd, see andis harjumusi just nimelt süsteemipäraselt tööd teha ja teine asi on see, et ülikool õpetas mõtlema. Mul on küll olnud terve elu, nii et ma väga ei ole tahtnud käia sissetallatud rada. Ma olen ikka püüdnud ka ise mõelda, et kuidas on õigem ja parem. Ja isegi kui mul on juhtunud nii et ma olen risti vastupidi läinud kellegi teise mõttega, näiteks kartnud seda teha. Tuuliku Ülo pöörab selle töökuse jutukirjaniku kavalusega pea peale. Kui Saksamaa jõukast perekonnast pärit vennad mannid mehena elasid natukene aega Roomas, siis nad vahel saatsid oma vanematele ka kirju. Ja toomas formuleeris nende viibimise Roomas tegevuseks, mille nimi oli Dolczefaagniente magus, mitte midagi tegemine. Kogelemine. Mina paneksin sellesamasuguse terminina alla aja, mis me olime ülikoolis. See on olnud üks kõige meeldivamaid lõbusamaid, kergemaid ja muretamaid perioode ilmselt enamuses meie elust. Sel ajal, kui meie ülikoolis olime, oli ju meie kõikide üheks iidoliks Ameerika Ühendriikide president John Kennedy kelle kõnesid tookord hakati ka juba avaldama ja mäletan, me olime neljandal kursusel, kui ta pidas ühe kõne Stanfordi vedjeeli ülikoolis, kus ta ütles tudengitele, et inimese elus ei ole mitte midagi nii ilusat, kui on ülikool. Ja ilmsesti see peab väga suuresti paika, aga ma tahaks öelda veel ka niimoodi, et praegu on selline imelik aeg, kus kõiksugupõlved, nii palju kui meid on, tegelevad sellega, et vaatavad natukene tagasi. Kes nad siin on olnud selle viimase 50 aasta jooksul, milline on olnud nende roll ja hirmus palju tohutu armee on meie hulka tekkinud äkki vabadusvõitlejaid, kes väidavad, et nad kõigest hingest tuliselt võitlesid Eesti iseseisvuse eest? Ma tahaksin öelda, et meie kõik ilusasti kuulume lihtsalt passiivset vastupanijate põlvkonda, kes tegelesid eestluse hoidmisega, kultuuri loomisega ja kultuurikandmisega. Varsti tuleb meie hulka professor peegel, kes on meile kõigile olnud eeskujuks mitte ainult targa inimesena kama, vaid Kaieetilise mehena õppejõu töös ja nii edasi. Me olime peegliga neli aastat tagasi Ühel väga madalal umbtuisusel päeval Maavianhaminas ja me ei saanud hotellist välja ja peegel istus mureliku näoga, ütles. Ja mees, kes nii palju on eesti kultuurile kurnavad, kuidas elu ikka vahel läheb, et sa ei oska õigel ja õigeid samme teha, kogu meie põlvkond oleks pidanud 40. aastal minema idapiirile seal surma saama ja selleks kõige targem tegu olnud. Ma usun, me oleme umbes samalaadselt kultuuri suhtes kõik täitnud oma missiooni, kes õpetajana, kes ajakirjanikuna ja kes kuidas veel. Ja loomulikult me oleme üks kõige paremaid kuulsusi, kes ajaloo keele on lõppenud. Veel üks päikseline loomus meie kursuselt, Anu Teesalu. Mul oli ju vanaisa, oli õpetaja, ema oli õpetaja. Läksin mina ülikoolis ju selle teadmisega, et minust saab õpetaja, aga mis õpetaja minust saab, mõtlesin, kas kehalise kasvatuse õpetajaks. Aga kuna mu klassijuhataja, eesti keele õpetaja Moidele Tõnisson oli värvikas eeskuju mul ees, siis ma valisin siis eesti keele selleks aineks. Ja siis sinul esimene töökoht oli kohe Tallinna esimeses keskkoolis, sinna sinu õpetaja aastad möödusid ja kõik see ala, need 20, peaaegu ja peaaegu 20 aastat ja siis ta oli esimene keskkool, nüüd on Gustav Adolfi gümnaasium. Mäletan, et tollel ajal sai sõrmuseid tehtud Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Toppida, nii et ma olen ikka pagari tänavas ära käinud ja minu käest on küsitud, mida, millega õpilased tegelevad ja üle kuulatud lausa nende sõrmuste pärast. Ja nii et pärast hiljem õpilased nagu ei hakanud pind enam pühendama asjadesse, et mul oleks kergem elada, et ma ei peaks valetama, siis õpetaja töös. Just see ideoloogiline nisugune pinge oligi see, mis kõige rohkem ära väsitas, see oli ikka unid, tagantjärele mõtlen ja kui videol loogilised asjad Need said kohati tehtud ikka ära, täiesti niimoodi mõni asi lausa paberil. Seepeale mul tekkis niisugune suhe oma õpilastega, et siin kõvasti ei tohiks see niisugust asja isegi tagantjärele rääkida, aga aga kui ma olin neid tundma õppinud ja kui me olime oma Mihhailovski ekskursiooni ära teinud üheksanda klassi alguses kohe ja olime need nõndanimetatud komsomoli laagrites koos pajas suppi söönud, siis oli mul selge pilt kohe, kes mul selleks korraks klassis on, sest ma hakkasin klassist peale klassijuhataja üheksandast klassist, nii et mul olid üheksa, 10 11 jälle tagasi, nii et ma jõudsin viis lendu ellu saata. Enamasti oli see töö ikka ikka sisukas ja tõesti-tõesti loominguline, palju pakkuv ja sina tulid ülikooli ja meil oli ju ka kursusel väga palju kommunistlikke noori või suhteliselt palju oli, et oli see asi olemas ja igaühe tee sinna oli ka natuke erinev. Meil oli keskkoolis väga selge. Moydela Tõnisson oli meie klassijuhataja. Tema ei sundinud mitte kedagi komsomoli. Ja ma ei mäleta, kas meil klassi suli, mõni kommunistlik noor või olnud Elva keskkoolis lõpetasime 50 58. aastal ma sain ülikooli sisse niimoodi, mitte kõige paremate seas, vaid seal kusagil tagapool. Ja mind kutsuti välja ja nuga vesteldi teemal. Et me teame, et sinu isa on välismaal, kui sa tahad ülikooli nagu edasi, Ta siis mõtle selle üle, me teeme ettepaneku sul komsomoli astuda. Mõtle selle üle. Mul tuli kohe meelde, et minu üks osa suguvõsast oli Siberis. Ma ei saa, oli Siberis surnud, isa oli mul nii-öelda põgenenud 44. küüditamise eest välismaale ja teadsin täpselt oma perekonna suhtumist. Komsomoli astumine, see oleks kõige suurem surmapatt olnud. Siis ma läksin koju ja rääkisin, pidasin emaga nõu ja ema ja ema ütles, et tütart. Et võib-olla on mõistlikum siiski komsomoli astuda, küll sa ise tead, mis sa oled, ja Ülikoolijäämine, see oli väga tähtis ja tuli tuli see valik, nii et mina astusin komsomoli. Niisugustel asjaoludel. 19. märtsil 1959 on lennanud Tallinnasse koju niisugune kiri. Ühel päeval levis kuuldus ülikoolis, et esimese kursuse Lääne filoloog Jaan Kaplinski on mingi hirmsa pahandusega hakkama saanud olevat levitanud Nõukogude liidu vastast kirjandust. Tal olevat kirjavahetus mingisuguse eesti pagulasega, see saatvat temale igasugust kirjandust. Muidugi levitas ta seda ja andis teistelegi paari Ristikivi luuletust olen minagi näinud, sest mind huvitasid need, aga need sain marjustinilt. Võib-olla oli nende algallikas just Kaplinski. Igal juhul oli ka andnud kellelegi füüsikule kaks Underi luuletust. Missugused pole teada, vaene tüdruk, sest keegi nende kursuselt andis asja üles julgeolekusse. Kolm hüüumärki. Tolleaegses Tartus Hruštšovi-aegse sula tingimustes elu tundus iga päevaga Padanevat ja vaimne ahistus tundus kuhugi kaugemale taha jäävat siis mina võiksin küll öelda seda, et ülikool oli lapsepõlve pikendus, kahtlemata tolle ajaperioodile oli üldse omane see, et vabandage, protsent noori inimesi, lõpetasid ülikooli ilma mingisuguse Vähimagi elupraktikate ja enamus nendest puutus nii-öelda täis ja k ja vastutusega kokku alles oma esimesel töökohal. See oli niisugune mööda mingis konveierilinti minek esimesest klassist kuni ülikoolil lõpetamiseni kokku 16 aasta jooksul. Ma isiklikult oma elus pean kogu õppeperioodi väga õnnelikuks ajaks. Just nimelt see sula, vaatamata sellele, et kestis okupatsioon ja okupatsioon oli tegelikult aina süvenemas. Ometigi oli see niisuguste täiesti uute vaimsete võimaluste vaimsete eksperimente digiaeg, sest 60.-te aastate alguses, kui on teise aasta lõpul näiteks tuli eesti kirjandusse Paul-Eerik Rummo maa oli kirjanduse uuenemise aeg meiega ühel kursusel õppis Jaan Kaplinski. EPAs proovis pisut õppida Hando Runnel. Ja minu üks nägemus on tõesti niimoodi olnud, et nimelt et too 60.-te algul kirjandusse tulnud põlvkond nimetatakse suure hea meelega uuesti need kolm nime, Paul-Eerik Runnel, Kaplinski ja õige paljud, kes nendega koos tegid kirjandust väiksema eduga või väiksema talendiga. Et just nemad oma loominguga lunastasid eesti kultuuri uuesti paremik meesti kirjanikkonnast, teadlaskonnast, haritlaskonna oli 44 sügisel suundunud läände, Eesti oli kaotanud valdava osa oma vaimsest potentsiaalist. Kuuekümnendate aastate põlvkond Ki suutis mingisuguse vapustava plahvatusega tõestada, et rahvas on säilinud kõik geenide eeldused. Selleks, et lahvus omaks talle väärikat vaimset eliiti. Ja see, selle, selle sünni juuresviibimine ja sellest osavõtmine on ilmselt üks suuri saatuse kingitusi. Et need noored inimesed halveneda võisid halveneda said, selles on suuri teeneid just nimelt nendel mõnelgi prilliantsele õppejõul. Me kõik oleme nimetanud tänuga. Professor Villem Alttoad, kelle humaanselt iroonilist ja elutarka esituslaadi tasub ikka jälle meenutada, aga teadusilmas ei olnud sugugi väiksem legend, professor Paul Ariste, kes kehastas koguma olekus täieliku eurooplust ja täielikku eitust kõige sellele Slavilikule, mis oli peale tulnud. Ja maad on, et meile, kes me oleme õppinud lisaks ajakirjandust jääb alati eetiliseks eeskujuks professor Juhan peegel. Loomulikult ka meile ladina keelt õpetanud vihaselt Leis. Ja loomulikult kuskil Meis näiliselt kõrvalt oma vaiksele albel kombel mööda astu meiega otsekui üldse mitte tegelev Jürime häälevitš Lotman, kellest ameti hakkasid tekkima aina rohkemad ja rohkemad jutud. Kui suure teadlase kui põneva inimesega tegemist on, see oli niisuguse äkki kuidagi idanema pandud uute vaimsete võimaluste aeg, mis kestis minu oletus järgi küll välja vähemasti kuulsa neljani, Need kirjanikud, kus seesama just sündinud Eesti uus vaju intelligents oli sunnitud esimest korda avalikult protesteerima uue, sündinud ängistus venestamise vastu, selle selle vahepeale siis 1960 kuni 980 mahubki pädema, osa meie ülikoolist, Baden, osa meie kujunemisest. Ülikooli ajal kippusime kaksikuid Jüri ja Ülo tuulikut segamini ajama, kui need ühekaupa kuskile ilmusid. Praegu kuulen linti ja kipun hääli segamini ajama. See, kes rääkis, oli Ülo ja nüüd jätkab Jüri. Ma hakkasin ka ülikoolis kirjutama, aga maas muidugi tartus, seda otsust veel ei jõua selleni jõudnud, et kas ma nüüd hakkan ainult ajakirjanikuks või kas minu arust võib kirjanik saada, sellest ei julgenud tol ajal veel unistada. Ometi olid ülikoolis tol ajal ka kirjandusringe, tehke kirjandusüritusi mitmesuguseid. Ja tollal olid juba küllalt elav kirjandustegevus ülikool, sest ülikoolis välja kirjandusliku halvana ja seal ta nimi oli vist loov mõte ja näiteks minu töös taaski hakkab sealt pihta, sest seal on esimene jutukene nii-öelda paksude kaante vahel ilmunud aastal 1961. See oli vist minu esimene JS vaja esimesel kursusele kirjutasin ja millega ma esimesel kursusel ülikooli kirjandusvõistluse ära vaid sind ja pealkiri oli räime rahul, kohiseb meri hääletamiseks ja siis ma sain, ma mäletan, ma sain oma esimese suure kirjandusliku auhinna ja see oli siis kaasaskantav raadiot, tuurist, mis tol ajal oli väga suur haruldus. Teatud loomingulisus igapäevases elus saatis mõistagi kogu meie kursust intre ellu kuulus vaimukusele püüdlev Toa päevaraamat. Agaralt tegime isetegevust, võtsime osa ülikooli olümpiaadidest ja lavastasime rahvaluulelisi kiigepeo, millest meie rahvaluule õppejõud Udo kolk ka osa võttis. Ise lõime oma aja rahvalaule. Suurem hulk neid sündis esimesel kursusel kolhoosi päevil. Sellest ajast on paljudele meelde jäänud meie kursusemaalaste töökus ja oskus. Anu räägib. Maalin jumal, maalaps eluaeg olnud, kuigi koolimaja koolimajas ja päris talus maa elanud ei olnud, aga ma ju emaga pidasime lehma ja loomiase lehm nii-öelda koolitas meid jaajaa lehmale tuli heina teha ja kogu minu suved möödusid lehma saba taga heina tehes ja meiereisse piima viies ja sport oli mul juba siis ühesõnaga, aga ma ei saanud spordilaagrites ja ma mäletan, et Elva haridusosakonna käidi ema palumas, et spartakiaadil on vaja minna ja, ja treeninglaagrisse Edgar ehk tuleb, ema ütles, et ma ei saa üksinda heina teha maise üksinda, seda heina, mille ma küll üksinda ära niidan, aga ma ise teda enamalt koju, nii et see oli minu lapsepõlv oli töömaal ja, ja kui ma siis ülikooli läksin, noh miks siis mitte jaa algus, aga pärast me meie ülikooliaedu langes sellesse aega, kus ikka Ihast suvel oli mingisugune asi sai olnud päris vaba, sul oli, murdeekspeditsioon, oli keele inimestel siis olid need ehitustel töötamised, konda tsemendiga riik ja Narva. Aga sina vist olid kõige rohkem nende hulgas, kes Kääriku spordihooneid ehitasid. Sattusime sinna porti tehes ja treeningute kõrvalt, ühesõnaga põhiliselt tuli päeval tööja ja siis me hakkasime seda ülemist maja ehitama. Mul on pildid veel sealt, kus me lubjaauk on seal, kus Kääriku see nii-öelda see esimene saalisaali maja on ja ja siis ma olin seal peaaegu kõikidel suvedel, mälestus käärikust, iial ei kustu Mehis ja need laulud. Käärikule lähen ma nüüd lõdvet, ranide Vabariiklik spartakiaad oli Käärikul. Millal säki veteraniks ja kuidas see tuli? See oli fordiga, olen majasõber olnud algkoolis peale, kui mu onu oli Uderna koolis käelt, kas õpetaja ülikoolis oli raske, et nüüd tuleb valida endale üks ala, mäletad? Me pidime valima minema, tahaksin kõigepealt ratsutama. Siis Erbetaabel, kui ta kutsus mind suusatama, seda ma tegin natuke siis võrkpalli ja lõpuks maandusin ja võimlesin ka veel keskeskort. Ma võimlesin ülikooli, Kaarel, tegin teise järgu ja siis veel veel kergejõustik ja ja kui ma ülikooli ära lõpetasin, tulin kooli õpetajaks, no siis läks, spordi tegemine tähendab sellel tasemel, et õpilasi viia suusatama ja ja kui minu klass võistles ja mängis seal kooli võimlas, siis mina olin muidugi alati kohal ja see lähendas mind õpilastega muidugi eriliselt, aga siis juhuslikult sattusime, olin 31 aastane, kui ma sattusin oma esimesele matkale ja kuna grupi juht oli vapustav matkajatele kõigile suusamatkal matkajatele tuntud Aleksander annus, kes oskas meid panna joonele niimoodi, et et sellest viima esimesest käimisest Teie viimaseks hea sõnaga, siis me hakkasime käima Koola poolsaarel. Vapustav. Vapustav loodus. Nii, ma 17 aastat veetsin oma puhkused märtsis-aprillis polaarjoone taga suuskadel matkates elamine telkides, mäleta kõike, räägiti. Õudne asi, mida see Anu teeb, et et mingi niisugune matk, kus, kui sokid, Märjaks, heid tuleb õues kuivatada midagi juurde. Õige tõsi ja need olid siis need külmad matkad. Alguses oli ahi kaasas ja Koola poolsaarel kuiva puud. Ja soojaga pärast hiljem läksime, nii et juba. Nii et mina olen nagu maailma ääre peal jalgu kõlgutanud tšiljuskini neem, see on maailma mandrite kõige põhjapoolsem tipp. Ma ei tea, kas äsja Kreekast veteranide võistlustelt saabunud Anu jõudis Tartu laulupeole. Igatahes kooris laulavad Anu ja Mari Tuulik siiamaani oma kunagise ansambli juhi Noora Voites juhatuse all. Nii et meie oleme esindatud ka laulupeol. Olgugi, et me olime enamus meist meie kursuselt enamus olnud keskkoolide Solvikud ja omavates nutikad lapsed ja nutikat noorukeid suurte teadmistega ülikool, oli see Paikus äkki halastamatult hakkas selgeks saama, kui napilt ja kui vähe seda on. Ja kui uskumatult suletus maailmas me elame. Imelikul kombel see Sostšovi sula hakkas seda ikka enam enam, vabadus tuli jõude, aga hapnik oli ikka veel puudu. Läheb meil vedas, et meie ajal oli veel piisavalt ülikoolis õppejõude, kes olid saanud oma koolituse teistel aegadel kes oma väärikuse ülalpidamisega keele oskusega näitasid meile mingisugust inimest mingist teisest ajast, mis oli ametliku ideoloogia poolt hukka mõistetud. Aga mis just seetõttu ilmsesti tekitas nahades inimeste huvi, mis oli miks nad on, miks nad nii oluliselt erinevad sellest, kes, kes kannab uut ideoloogiat ja selle eest võitleb, selle eest kirjutab see võimalus äkki kaeda sellesse minevikku, mida me nüüd seesama praeguse ajas ehk olen natuke või isegi üleidealiseeritud. Oli suutnud säilitada selle osa sellest sellest ajast, mida taheti meie mälust jäädavalt maha kustutada ametlikele loengutele rääkinud, aga peale selle olid sügisesed kolhoosis käimised. Peale selle oli meil olemas kursuse hooldaja kadunud kestvat laugast näol ja peale selle olid ikkagi õppejõudude kohtumised meile väga armsaks saanud ülikooli kohvikus, kus istuti laua taga rääkida ja neid asju, nii et me, me kõik võime ilmsasti meenutada. Pikajada professoravistel kuuldud lugusid. Kirjast aastal 1959 istume kohvikus, Ariste kutsub meid oma lauda, jutustab Valmar Adams ist, kuidas too õpetatud nõukogus jalgadega toolile ronis, kuidas ta viimasel koosolekul sõimas kanni natsionalistiks. Ei tea, kas Aristel peaks vahel pahandusi olema, et ta kõike üliõpilastele kõneleb? Oleme vaimustatud Altuast. Nagu ütles Maie, pillub enda ümber hiigla palju, veel rohkem kui äriste. Oleme vaimustatud skandinaavia saagadest Rolandi laulusteni pelungidest, kuigi neid ise lugeda ei saa. Kõige vastuvõetav mõõtumalid ikkagi marksismi loengut minule isiklikult, sest neda neid pidasid ka suhteliselt kõige madalama kvalifikatsiooniga õppejõud mitte ainult kelle aine, vaid kes ise olid inimestena kahvatuvad kui mitte ütelda nürid. Ja see ja baasi ja samal ajal, kui me tahtlus alles hakkasime nägema Ma ja lugema esimest korda maailma mõtestamise muid filosoofilisi võimalusi. Esimest korda puutusime kokku sellega, et kuule, me saame midagi lugeda ka, ütleme tookord populaarsete saal ei või ka müü hiljem juba ka Kafka loomingu kohta ja kui me olime piirdunud oma filosoofiaõpingute staatus ainult teiste filosoofiliste koolkondade kriitikaga siis see võimalus pani äkki tõsise kahtluse alla kogu selle ainuõige maailma, tõlgendab süsteemi, milleks marksism ennast tituleeris. Mul on nende kahe-kolme esimese ülikooli aasta loengutel liialda raisatud ajast kõige rohkem kahju sellest, et elus kõige tarvilik on distsipliin maailmameistriks filosoofia oli meile antud sellise nämmutatud madala distsipliinina paljusid filosoofe juurest ära hirmutas. Ja näiteks Eesti ajalugu meiega, eesti filoloogid, üldseeveebeeennist kursust ei olnud olemas. Ja me olime suure kodumaa osa, aga meil ei olnud oma kodumaad sel ajal selle tõttu meil neid ohtlikke Eesti ajalugu olla. Jah, ja ometigi need killud tulid meile, kui ma praegu mõtlen tagasi, mida Peegia meile õpetas, ta õpetas meile sügavalt sügavalt seda eesti kirjasõna ja kultuurilugu. Kuule, aga räägime meie kursuse tüdrukutest, keda sa meeldisid nii paljudele, Jüri missugune tuntuse käratseb plikade täri alguses? Ja ju me olime käravikad ka, aga mul meelest nii väga kärarikkaks ei läinud, nii vara, kui nüüd minnakse. Mulle tundus, et me tegime neid ilusaid, niisuguseid olemisi vist neljandal ja viiendal kursusel ja need ei olnud enam võib-olla mulle toodud tagantjärele need ei olnud ka enam ei algusest lõpuni, nii, nii, nii joviaalsed hakkas nagu mingi selline noot olevat, et õige õige pea me hakkame lahku lendama. Mul on ikka alati selline tunne, kui ma mõtlen nende koosolemuste peale kursuse kokkuhoidmise määras ikkagi minus sel kadusamiselgi vaimsus, mitte mingisuguste ühisti, pidude või joomaaegade tulemusena ei liitunud see või puht vaimselt l alustel. Oli see meeldiv, meeldiv kokkuhoidmise tunne, mis tänaseni alles jäänud on peale selle mina, mis ma eriti ma võiksin küll ütelda, et meie kujusseli kõige mitmesäravalt humoristliku ande keelepruugi või maailma nägemise inimest. Ma tuletan mitmeidki nende hulgast ikka tänulikult meelde niisuguseid, nagu minu kadunud ema ütles. Helge ja heleda meelega inimesed ilmselt on hiljem aidanud elus vastu pidada ja edasi minna. Aga meie kursusel ei olnud mitte ühtki silmatorkavalt kaadi risti mitte ühte sellist inimest, kes oleks hiljem hakanud mööda partei vedelik üles astuma üsna hõlpsalt tookord kätte saadavatele amet kohtadele, kus selle vaja ühesajateks ennast unustada, üle mõne inimese astuda. See kaunistab meie põrsast. Minu meelest veel kõige lahkem. Just meie ülikooli aastail, mil August Sang uuesti luuletama hakkas, kirjutas ta nostalgilise luuletuse pealkirjaga mälestus mis algab nii. Mul meelde tuleb kauge kevad peal taevas nagu akvarell all orus Toomed õilmitsevad. Kolmveerand üheksa lööb kell. Ma vaatan inglisillalt linna, mind ootab auditoorium. Kuid kuidagi ei tahaks minna. Nii. Sinine on taevakumm. Selles luuletuses on ka read elu ja ajalootormidest valiku raskusest. Ometi rõõmsast teadmisest, et mu oma laps on nende seas üliõpilaste seas siis Tartus. Nüüd on neistki paljud näinud oma lapsi, ülikooli astuvad ja õpinguid lõpetavat. See teadmine, et su lapsed on õppinud nendesamade seinte vahel, et sul võivad äkki olla nendega ühed mälestused kas see polegi siis see Tartu vaim? 30 aastat tööd elusüdamik on läbitud. Ka meie hulgast on kaks jäädavalt lahkunud heli ja halo. Inimestena oleme kogenud elu põhirõõme ja mõned neist ka väga suuri lööke ja kaotusi. Ja kõige selle all põhjas on üks kiht. Üks aastatering, mille oleme kaasa võtnud Tartust. Minu meelest ei olegi kõige olulisem see, et missuguseid teadmisi meist keegi sealt on saanud kaasa võtnud. Tähtsam on see, et missuguse mõttelaadi Neeme kaasa saanud, missuguse väärtushinnangud, see on ju tegelikult see, mis inimesest inimese teeb niisugusena, nagu ta siis oma elu pärast pikale jätkab. Ma olen pärast ülikooli lõpetamist korduvalt selle peale mõelnud, et mis siis ikkagi loob selle mõttelaadi ja väärtushinnangud. Ülikoolis, olles ikka see, missuguste inimestega sa kooselul olematud. Ja minu meelest on küll suur õnn olnud sattuda just nende inimestega vakku. Raske ütelda, mis sinus lõpuks on sellest, mis sul endal kunagi oli sees või sellest, mis teistest nendega, kellega sa oled kaasanud, on sinusse jäänud. Head kaaslased, ka mina olen teile tänulik ja tervitan teid kõiki nagu ka kõiki oma kunagisi õpetajaid. Tartu ülikool on ja jääb. Usume, et muutused temas on alati edasiviivad. Kord kirjutas Bernard Kangro raamatu oma noorpõlvepäevade tartust mille esimene peatükk viib Gustav Suitsu loengule. Meilegi nii tuttavas auditooriumis. Armas Jüri. Sa otsi välja oma noorusaegne romaani visanud ja kirjuta valmis raamat meie päevade tartust.