Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust, head kuulajad. Kell on 10 ja 13 minutit, on pühapäev. On alanud vikerraadios uus saatesari sel sügisel. Ja selle saate idee on see, et kaaslaseks kolmveerand tunni jagu ühe toreda külalisega, kes minu valikul siia stuudiosse on palutud. Tere hommikust, Maire Aunastet. Enne kui nagu pikemalt juttude juurde läheks, ma mõtlesin, et teeks sellise lühikeste küsimuste vooru. Et hääl lahti läheks ja, ja mõte kiiremini jooksma hakkaks. Ma pean vastama hästi lühidalt. Just et meile näidatakse. Sa peaksid natuke tulema mikrofonile ligemale ja siis siis kostub kõige paremini. Maire, kui vanana sa tunned ennast? Normaalne inimene selle peale ei mõtle. Nii et ma ei oska sellele küsimusele vastata. Igatahes ma ei tunne ennast vanana. So horoskoopide suusad vä? Horoskoopide see võib olla nii palju, mitte aga küünostroloogilisse kaarti mille ma näiteks Ameerikas olles lasin Pauksonidel ära teha aastaks 1000 2004, et kas mul tasub üldse oma saatega tegelema hakata ja vastus oli positiivne. Tähtkujult oled sa skorpioni aastal madu. Kas on veel paremate sümbioosi? Ma ei tea, ma ei ole üheski teises tähtkujus kunagi olnud. See sobib sulle sellest. No inimene ei saa ju nahast välja karata. Aeg-ajalt ma mõtlen küll, et võiks võiks olla natukene leebem ja vähem rääkida ja, ja mitte toppida oma nina igasugustesse asjadesse, et lasta lihtsalt elul minna, nii nagu ta läheb ja aga ma ei suuda. No need, kes kardavad, ei tule mulle seda ütlema, aga need, kes mind ei karda, need mind ei karda ja nendega on mul väga tore. No kas otsuseid teete üldiselt kaalutletult ja ise või, või emotsionaalselt ja ise? Ja juba ammuilma Igor ning ma arvan, et ma olin siis 34 aastane. Ta tuli mu ühesse pühapäeva hommikusse TVs ja tegi esimese aasta loogilise kaardi mulle, mis siis tähendab, et igal inimesel on oma astroloogiline kaart, mis näitab, missugune oli planeetide seis sellel kellaajal sellel päeval, sellel aastal ja sellel maatükil, kus sa elad, et noh, et see on erinev, kas sa sünnid Eestis või Austraalias ja, ja tema ütles, et minus on mõistust ja tundeid täpselt pooleks. Nii et mitte kunagi ei teema ainult emotsioonidest lähtuvalt ühtegi otsust ja mitte kunagi ma kedagi ei kuule. Viis aastat tagasi. Ma ütlen juurde, ma kuulan küll, ma kuulan kõik oma nõuandjad ära, aga lõpuks ma teen ikka nii, nagu isegi siis, kui 99 inimest mulle ütlevad, et ära tee seda, siis ma ikkagi teen. Aga kui sa võtad kedagi, kuuldakse, ütled ka selle inimesele, et see on sinu nõuanne. Ja ma olen seda isegi paar korda teinud ja et võtan mingi märkuse, on väga hea meel, kui kui mind parandatakse. Öeldakse, et tead, et sa oled teinud näiteks aastaid ühte mina valesti öelnud ja seda ütles minu kunagine pinginaaber mulle kahjuks sellel suvel, kui ma teda külastasin. See oli selline pinginaaber, kes oli igas aines minust 100 korda targem ja ta ütles niimoodi. Maire, Reisile sinuga aja ütlesite sõna, kaat ju valesid, kas sa siis ei tea, et kaart kaardi Soniust sandi tüüpkonnas, mõtlesin, oleks ta mulle varem öelnud, võitlesin alati kaart kaardi. Ja nüüd ma mitte kunagi seda viga enam ei tee. Viis aastat tagasi sa läksid Ameerikasse mõneti ootamatult, kui kauaks Ameerikasse läksid? No ma lootsin, et ma ei tule sealt, ma ütlesin küll, teeme ühes, et ma lähen kaheks kuuks, aga ma mõtlesin, et ehk ma ikka saan seal jõuludeni alla, nii et tema viis kuud, aga aga kui ma olin juba seal viis kuud olnud, siis ma sain aru, et et ei ole mitte mingit mõtet tagasi minna veel, sellepärast hooaeg on nagunii alanud ja, ja ma ei suudaks hakata jaanuarist lihtsalt tulen ja hakkan kohe tegema mingit saadet ilma ettevalmistuseta, et mõtet, et parem ma olen selle aasta ära, sest noh, aasta seal kuus kuud ära siis sa võid anda pikenduse ja pikendasime, andsime kõigile sisse, ma oleksin võinud, olingi olimegi üks aasta, siis me tulime Eestisse tagasi ja, ja siis me läksime uuesti ja siis me olime jälle, sest sinisena ei tulnud nagu TV üht enam eriti ei olnud ja mul ei olnud ka nagu eriti põhjust tagasi siia jääda. Sina ja sinu abikaasa, Indrek, sa läksid Ameerikasse. Vabandust, 45 aastaselt. Miks sa vabandad selle juures? Võib-olla see number on liiga suur või ma mõtlen, et et sa olid veel seiklusteks nagu valmis 45 aastaselt. Ei olnud, asi on selles, et minu seiklemise aeg. Ma mõtlesin, sai läbi sellel hetkel, kui, kui ma sain Indrekuga kokku ja ja, ja kahju küll, ühesõnaga ma olin nii naiivne, nii rumal nagu enamus inimesi, kes olles seal kuskil 40 piirimail, nii kramplikult kardavad üksi jääda ja kramplikult otsivad inimest enda kõrvale jumala pärast mitte mitte olla üksi seal 43 44 55 69 ja nii edasi. Ütle, mis minust saab, kui ma olin ühel päeval voodis ja, ja, ja ma ei suuda ühtegi asja liigutada ja mitte keegi mind ringi seal linade peale keeravad täpselt niimoodi ma mõtlesin, et mu kõrval peab ikka olema üks sõber ja siis selle suurema leidsin ja, ja igasugune seltskondlik eluigasugune ühiskondlik aktiivsus kustus minusse puldiga. Ma suutsin teha veel ainult tööd ja, ja siis olla ninapidi koos oma mehega ja me ei läinud enam, lõpetasin ära igasugused tantsimas ja muid asju tegemas. Neid hullusi, mida linna peal räägiti, mida sa teed? Nojah, ühesõnaga see lõppes kõik sekundi pealt ära, siis ma mõtlesin, et nüüd on aeg saada lõpuks täiskasvanuks ja nüüd ma olen leidnud inimese, kellega ma võin istuda siin kahekesi kodus koos ja loomulikult noh, kuna mu mees oli 26 aastane, siis ega ta väga õnnelik ei olnud, pidime, hakkame nüüd kahekesi koos istuma, eriti Talle meeldis kohutavalt väljas käia, tantsida ja niimoodi me istusime kodus ka neli aastat Ameerikas. Kas see su abikaasa oli märgatavalt noorem sinust, see oli ka selleks, et, et tal oleks jõudu sind vanast peast voodisse ringi keerata ja ja puhastada soliinus valve. No tagantjärgi on seda muidugi niimoodi väga romantiline arutleda, aga asi on selles, et ma olen seda, mulle ei meeldi ennast üldse elus korrata ja sellepärast ma ei, ma ei taha anda ka mingeid intervjuusid ega käia saadetes, sest inimene paratamatult pean ennast kordama. Sest ma mõtlen ühtemoodi, aga ma loodan, et seda vastust keegi praegu ei mäleta. Oleksin küll valinud enda vanuse mehe, oleksin võinud valida ka endast 10 aastat või 20 aastat vanuse mehe, aga lihtsalt olnud, keda valida, nii et kui, kui ilmus üks inimene, kes vaatas mind säravate silmadega ja ütles, et ma olen sinu jaoks kõigeks valmis, siis ma ei hoolinud House vanus? No tähendab, et kui, kui inimeste hinged niimoodi põiuvad ei põrku tagasi, tähendab kui inimene tunneb, et tema ei ole minu jaoks liiga noor, siis noh, sai minul selle vastu olla. Kui Indrek oleks tahtnud minna Lõuna-Aafrikasse, siis oleksid ka selle hinnaga. Oleks veel parema meelega kaasa löönud, Lõuna-Aafrika on üks koht, kuhu ma väga tahaksin minna, tähendab, et kui, kui sa oled armunud ja armastad seda inimest, kes on su kõrval, sa ei küsi, kuhu ta läheb, kui kui tema minek on tema jaoks motiveeritud, siis, siis noh, ma ei olnud nii oma karjääris ja töös kinni, et ma oleksin öelnud. Ei, ma sellepärast ei tule, et mu töö jääb pooleli. Minu arvates ei tohi olla niimoodi oma töös ja karjääris kinni, et sa, sa lõikad läbi omal sellepärast kogu ülejäänud elu. No inglise keelt Sovskasid ei osanud üldse. No igatahes, kui ma Olles seitse kuud elanud Brooklynis ja võtsin esimest korda taksojuhi, kus või takso, kus ei olnud teine taksojuhti Brooklynis nimetan selles linnaosas, kus elavad venelased, aga noh, neid on mitu miljonit või noh, vähemalt poolteist miljonit. Seal on kõik venelased, taksojuhid siis päeval, kui ma sattusin ühe musta taksojuhiga sõitma, ta ei saanud küll aru, kuhu ma tahan minna. Ainult pidin niimodi koputama aknaklaasi peale ütlema siia-sinna, sest see lihtsalt oli kohutav ja, ja pärast seda seal oligi ainult veel loetud päevi, kui ma ütlesin Indrekule, et nüüd on küll lõpp seitse kuud, me oleme siin rääkinud vene keelt, ma ei ole Eestis ka nii palju vene keelt rääkinud. Ma ei rääkinud Venemaal ka nii palju vene keelt, et et me peame siit lihtsalt ära minema ja siis me sõitsime teise osariiki. Inglise keelt ei osanud üldse, sest et no eriti ei õpetatud öeld vajaja vanasti ülikoolis. Ka inglise keele tund algas sellega, et mõtlesime, George, kuule palun, ärme räägi täna inglise keelest või keeles, ärme üldse sellest ainest meil ei ole seda vaja, räägime elust. Ta on väga huvitav inimene ja alati tuli meile vastu ja ja mõnikord on, noh ma ei tea. Ühesõnaga null oli mu inski. Miks te sinna venelaste hulka siis sattusite? See oli kõige odavam elule. No see on selline asi, et kui sul ei ole tööd ükskõik mida sul elus ei ole ja kui sa satud Ameerikasse, siis tuleb minna venelaste juurde, sest nii on absoluutselt kõik, nad leiavad sulle kõik võimalused, ei ole ühte asja, mida venelased ei ole alternatiivselt välja mõelnud ameeriklastele, ainult et seal on poole odavam ja poole lihtsam ja Nad lähevad mööda igast seadusest ikkagi kuidagimoodi mingites seadustest kinni pidades ja nad organiseerivad, sulab kõik ära, ainult maksa ja ongi kogu lugu ja kõik alustavad tavaliselt, kes lähevad New Yorki austavad Brooklynist, sest sul ei ole alguses kuskil elada. Mitte ükski ameeriklane ei võta sind enda juurde elama, kui sa ei maksa kahe või isegi kolme kuu üüri. Aga venelased teavad, mis tähendavad inimesed, kes tulevad Ameerikasse, nii et nad elavad sellest. Siin Tallinnasse elasid ühiselamu tüüpi korteris, seal Ameerikas oli sul nagu paremini elamine. No mis parem jumal, jumal küll. Varem. Minu korteril siin ei olnud viga mitte midagi, see oli väga hea korter, ma elasin mitu aastat kahes toas ja täielikus vaikuses, Stalini-aegses majas oli väga hea maja. Aga seal me alustasime kolmes osariigis, neli korda nullist niimoodi, et meil oli maas mis tra ja köögis pliit, mitte ühtegi teist asja ei olnud. Nii et ma ei tea, kas seal peab neid elutingimusi paremateks vihanemateks, aga nii alustavad absoluutselt kõik. Kui nad just ei ole. Noh, ma ei tea, Viktor Siilats, lapsed või, või keegi teised, see tähendab, et kui sa lähed ja muidugi sa võid olla näiteks üliõpilane ja, ja pead ka tegelikult üürima endale täiesti tühja toa, võid ka üürida häiritud toa, aga need algused on väga-väga rasked kõigile, kes lähevad armeeks. Kui sa ei ole just krossi seiklusalustest. 100 korda loomulikult. Aga ikka oli nagu tore olla. Tore olla, saadi aru, kõige toredam on see, kui su ees on mingid takistused ja ta peab nendega võitlema. Siis sa tunned, et sa teed midagi, mingi mõte, kõige mõttetum asi on see, et sa lähed, vaatad, et on raske ja keeras otsa ringi siis ma oleksin võinud ju siin olla, edasi. See ongi tore, jõuavad järjest edasi edasi edasi ja ja ega siis sinus sisemuses mitte midagi ei muutu. Aga sa saad teada, et sinus on potentsiaali eluga toime saada ja mina olin igatahes väga õnnelik, et need viis aastat olid väga rasked, ütleme, viies aasta oli, kui ma elasin juba keset mul hektareid. See oli kõige kergem, sest olen tõesti, see viimane aasta oli minu jaoks väga kerge, sellepärast et ma lihtsalt tegin niisugust tööd, hoidsin vanainimeste öösiti ja päevad olid kõik minu omad ja, ja kui ma õhtul vanainimese panin magama, siis ma vaatasin lihtsalt poole ööni televiisorit ja. Ma ei oska öelda ühtegi asja, mis oleks olnud viimasel aastal minu jaoks raske avaid selleni jõuda. Selleks on vaja läbi elada pik, juhuste jada ja ja saada endaga nii kaua hakkama, et sa jõuad selle hetkeni, et kõik on korras. No tuleme selle alguse juurde tagasi seal Ameerikas, et sa olid üks üheksast miljonist, palju neid. No ma neid ära ei lugenud, aga selline on ametlik statistika, kui sa räägid nüüd kaalsel elavatest inimestest, aga ma tahaksin siin veel kord öelda, kui õhtuleht tegi minuga intervjuud, siis ma pikalt rääkisin sellest, et illegaalselt elamisest või inimese staatusest Ameerikas on tabu rääkida, mitte keegi mitte kunagi ei küsi, missugune mitte iialgi, sellepärast et seal on ju miljonid alustanud täpselt sama Moody, mitte kedagi ei huvita, kõiki huvitab ainult see, kuidas sa teed oma tööd, kui sa teed oma tööd hästi ja ausalt seal ainus kriteerium, mis loeb, mitte kedagi ei huvita, kas sa oled illegaal, et mehhiklased, keda seal reaalselt tööl noh, ligi seitse miljonit, nad on maailma kõige töökamad ja kõige usinamad inimesed. Ameerika on neile tänulik, et nad selle töö ära teevad ja, ja mitte keegi ei hakka rääkima. Olen vaadanud läbi kingisaadet sellest Ledermanni, saades sellest, kus räägitakse pikalt illegaalide võimalustest Ameerikas ja nad räägivad ainult selles võtmes, et kuidas me saaksime neid aidata, et peaks ikkagi välja mõtlema seadusi, mis legaliseeriks neid kiiremini, et nad ei peaks ootama aastat kümneid, kuigi nad aastakümneid teevad tööd, aga tõesti läheb umbes 15 aastat, enne kui üldse mingisugune teoreetiline võimalus tavaliselt on, siis peab tööandja olema nii julge, et ta ütleb, et jaht on viis viimast aastat minu juures töötanud. Leedu tooks selle tööandjale nii palju probleeme, sellepärast et see tähendab, et tööandja on talle ümbrikus raha maksnud. Ükski tööandja ei taha seda tunnistada ja nii need illegaalid jäävadki illegaalide, eks see on niisugune surnud ring, millest välja Ning see kirves oli nagu kogu aeg, siis pea kohal. Seda hirmu tegelikult ei olnud või noh, kas see, kas Eesti võiks Eesti, kas see Ameerika riik siis kontrollis seda ka kuidagi või kui suures hirmus pidi see inimene elamu töötama? Tähendab näiteks kui ma töötasin alguses neli kuud venelaste kondiitritsehhis, siis sinna mind pandi tööle, ühest saadeti ühest agentuurist valede vale vale Aidiga. Sul peab olema Security selleks, et sind vormistatakse tööle, mul anti vale inimese lõpp ja seal oli see suisa security number peal, seal oli vale pilt, seal oli vale perekonnanimi ja vale eesnimi ja mina jäin selle vale eesnime perekonnanimega tööle, kusjuures ma ei taibanud isegi vaadata, mis mu perekonnanimi siis on, sest ma andsin selle dokumendi kohe käest ära. Ja põhjus, miks see kondiitritsehh nüüd enam ühtegi illegaali tööle oli see, et neil oli mõni kuu tagasi olnud selline paranged kondiitritsehhi esimese tagumise ukse juurde korraga tuli immigratsiooni kuni teenistuse imeametnikud. Sa ütlesid, et nüüd kõik, palun iga inimese dokumendid lauale, ülemus pidi näitama, et kõik töötavad dokumentidega ja seal oli siis mitmeid inimesi, kes ei olnud ja neile öeldi, et te peate, nüüd ei tohi siia enam tulla, aga see muidugi nad ei saanudki enam tulla, sest nüüd ülemus oli niimoodi ära hirmutatud, sest ta sai kindlasti väga suure trahvi selle eest ka neid inimesi. Kui ta ei jää seal teist korda vähemalt vahele siis siis viiakse, räägitakse juba niimoodi, võib-olla ka juhused, kui inimene ütleb, et mul on raha, et ise lennukikomme ära sõidetud, omme ära sõita, siis, siis nad usuvad. Aga kui inimene mul ei ole raha, et ära sõita, siis viiakse jõuga, pannakse mingi lennuki peale, aga seda juhtub ainult siis, kui keegi on koputanud. Arvata võib lihtsalt kondiitri tšehhist lasti keegi lahti, kes koputas sellele immigrationile. Minge nüüd ja, ja kontrollige, et jalu palju illegaale ja, ja siis nad kardavad just ülemused, sest nad peavad ometi omanikud, sest nad teavad palju selle eest maksma. Üldiselt mitte keegi niisuguseid asju kontrollima. Küsimused ja nägin seal, ma ei teinud ühtegi kooki, ma tegin seal sadat sorti noorte ja mul oli ees pidevalt on 60 erinevat retset Reitseptuuriga papitükki, noh, mida ma siis esimesel päeval enda jaoks välja kirjutasin ja siis ma tegin neid, nad on sellised kõrged kihilised, nii et on hästi erinevad kreemid ja taignas ja kõik see on selline väga keeruline. Igatahes oli, mul on Ameerikas selline tunne, kui ma nägin neid torte, mida nad seal teevad, et ma pole Eestis ühtegi torti üldse näinud, aga maitsev muidugi, Eesti kõige lihtsamal tordil 100 korda parem, seal on ainult suhkur ja vesinik. Tööpäev kestis 12 tundi. Minu jaoks üksteistmoodi siin esimesel päeval ära, et ma ei suuda 12 tundi töötada. Iga nädala lõpus sõit nädala palga kätte, mis sa selle rahaga tegid? Ostsin ainult süüemaksi nööri, rohkem selle jaoks, sellest ei jäänud mitte ühtegi senti. Siis kui selliselt töölt tulla, kus 12 11 tundi on tööd tehtud, siis minnakse koju ja. See valdava meil televiisorit nii pool tundi ja siis jääd kohe magama, sellepärast et hommikul kell kuus teeb üles tõusma ja sa oled ühesõnaga sa oled täielikult läbi täielikult ja sa seisad püsti 11 tundi ühe koha ja töötad kogu aeg kuumas tsehhis. Seal mingit lõbu ka nende kuude jooksul oli seal alguses Absoluutselt mitte mingisugust. Seal eesti poisid suutsid ennast lõbustada sellega, et läksid Brooklynis või seal Brighton Beachil, kus me elasime vene restorani ja jõid ennast korralikult täis ja seal sai väga hästi süüa. Ma kordagi ei sisenenud ühtegi vene restorani, sest ma ei kujutanud ette, et see võiks minu meelt lahutada. Kas niimoodi need uue aja eestlased seal elavadki, nagu sina elasid? Niimoodi elab, ma arvan, 80 protsenti, aga 20 protsenti, see on niimoodi nagu Eestiski, 80 protsenti teevad oma igapäevast tööd, lähevad õhtul koju, söövad, lähevad magama ja alustavad hommikul sama asjaga peale 20 protsenti, karjendavad iseennast ja ka, et noh, nad võivad teha küll tavalist igapäevast tööd, aga nad kogu aeg otsivad midagi enda jaoks huvitavat ja ja kus on 50 osariiki elades selles riigis ja öelda, et sul on igav, siis, siis sa oled küll absoluutselt, see on sinu enda süü, ma kohtasin seal palju inimesi, kes kes võtsid ette oma autoga aastas kaks-kolm-neli, pikka reisi, oma autoga läbi igasuguste osariikide. Nad käisid vaatamas järjest kõiki vaatamisväärsusi, tegid pilte, ühesõnaga, elasid niimoodi täis rinnatäie rinnaga, muidu tegid tööd, siis võtsid ennast kuuks Läks vabaks ja, ja nautisid nautisid elu, mida elul pakkuda on, muidu ei ole mõtet minna. See see eestlane, kes läheb Ameerikasse nüüd nii-öelda praeguse Eesti vabariigi ajal, kas tal läheb neid vanu eestlasi ka üles otsima ja kas need vanaaja, eestlased uue eestlasi sallivad ja ootavad ka üldsust? No ma ei oska niimoodi öelda, aga loomulikult eks nendel viiekümnendatel aastal väljarännanutele on väga suured eelarvamused just nende suhtes, kes nüüd tulevad, sest ega nad ennast eriti kaunist küljest seal näiteks Eesti majades või või suvistel laulupidu jaanipäevadel üleval ei pea, et see on ikka väga suur kultuurierinevus, et ühed on siit ära jooksnud noh, selleks, et raha teenida, aga teised on siit omal ajal ära läinud, noh hoopis teistel sügavamatel põhjustel ja, ja nemad teevad kõik, et eesti kultuuri säilitada. Ja, ja nad nad ei saa sellest aru, et kuidas on võimalik olla nii pinnapealne ja, ja mitte olla selline tõsimeelne eestlane, nagu nemad on suutnud olla 50 aastat. Ühed hoiavad mälestust Eestist ja ja teised saavad lihtsalt maimu kodanukse. Jah, just nimelt tähendab, et kes saab, kes ei saa, tule osa inimesi, seesama 80 protsenti. Nad kui tulevad tagasi, on täpselt sellised, nagu nad sinna läksid ja või siis nad üldse ei tule tagasi, ma täpselt ei tea. Selles jutusaates on mõnel muusikalõigud ka, mis plaadise kaasa võtsid. Ma võtsin kaasa plaadi selle muusikaga kõige suurem armastus ja, ja kõige suurem pluss, mida oma ameerika elust sain, on see, et ma avastasin seal 30.-te 40 aastate Ameerika muusika, mida, mida meil on siin ju astub niivõrd vähe, sest lihtsalt need ajad läksid niimoodi mööda, seda muusikat ei olnud. Ja kui ma selle avastasin, siis ma sain aru, et vot see on see aeg, kui ma oleksin tahtnud elada, oleksin pidanud sündima 1900 täpset koos Armstrongi ja Tšassiga ja siis oleks olnud sellel suure depressiooni ajastul oleks elanud New Yorgis, siis oleksin olnud tõeliselt õnnelik ja see plaat on muusika on kõik sellest ajast, aga lihtsalt See tähendab, interpreet on noh, praegu on, ta on 53 aastane ja ta hakkas ta on ise saksofonimängija, aga ühel päeval ütlesid sõbrad, et kuule, Steve, et sul on nii ilus hääl, et sa võiksid neid samu laule ise laulda ja siis ühesõnaga need on need niisugused paari aasta taguseid arranžeeringuid. Tema nimi. Kell on 10 39 minutit, minu nimi on Margus Saar ja tänase jutusaatekülaliseks on Maire Aunaste. Maire Aunaste keelest Eestis viis aastat tagasi teadsid peaaegu kõikjal kodus. Televiisor on. Nüüd on uued põlvkonnad kasvanud. Ja väidetavalt on inimesi, kes ei tea, kas Maire Aunaste Ameerikas ei tundnud sind mittegi keegi, kas sind kuidagi? Pahandas, oi. See oli täiesti tundmatu küsimus. Lihtsalt rumal, aga aga see oli ainukene hea asi, mida ma nautisin. Mitte et ainukene hea Ameerikas, mis minu jaoks oli, vaid see oli fantastiline, sest kui sa oled 15 aastat elanud teistsugust elu, siis ükskord ometi su närvid puhkavad ja sa võid käia ühe kleidiga või, või ühtede teksapükstega terve aasta ja mitte keegi isegi ei märka, seal ei märka isegi seda, kui sul üldse mitte midagi seljas ei ole, nii et, et Ameerika on selles suhtes noh, väga kerge elada, et mitte keegi ei pea kulutama mõttetud rahaasjade peale, et näidata, kui hästi ma käin riides seal, mitte keegi selle peale ei mõtle. No kes Eestis käsib seda mängu mängida? Ole selline friik, saatejuht, kes käib ühe sama riietusega. Ei, no ega nüüd noh, eks varsti hakkate nägema, aga ma loobusin igasugustest riidefirmadest, mingi. Tähendab, see on absoluutselt teisejärguline asi, mis inimesel, kuidas ta välja näeb Selleks sa siin Ameerikas ei läinud, et Ameerika televisioonis läbi lüüa, nagu siin inimesed rääkisid. Ameerika televisioonis, kui ma räägin nüüd neljast üle üle Ameerika nähtavast kanalist töötas üks välismaalane pide Jennings ja tema Kanadast. Ja talle aeg-ajalt ka ameeriklased heitsid ette, mida sina räägid siin oled Kanadast ja et sa oled korraliku inglise keele veel ära õppinud. Nii et see on täiesti mõttetu küsimus, mul ei olnud iialgi ühtegi mõtetega, võiks seal saada ajakirjanikuna töötada. Aga et ennast ajakirjanikuna tunda, ennast sellel alal täiendada sisemised enda jaoks. See oleks väga imelik olnud, kui ma seda poleks teinud. Nendesse professionaalne kretiin, istusin, nagu saatis kogu aeg, et sa vaatasid saateid. Aps analüüsisid neid. Kas ameeriklased teevad häid saata? Mina, kuna seal on nii palju võimalus valida, siis ma lihtsalt halbu ei vaadanud. Need saated, mida mina vaatasin, olid ainult head ja ma vaatasin muidugi ka kõiki igal sügisel alanud uusi saateid, valisin jälle mõne välja, mida ma siis jäingi vaatama ja ja ma arvan, et ma olin väga-väga suur televisioonispetsialist selles mõttes, et minu käest oleks võinud ükskõik mida küsida, et kas meeldib või mitte, sest ma teadsin absoluutselt kõike kõikide saadetega tuli sul seal oma lemmikud. Kellelt sa siis võtsid šnitti? Ei no tähendab see Smithi võtmine on mitte, õpid seal midagi ära, et kuidas mingi saatejuht teeb, seda sellist asja ei ole võimalik. Saatejuhid ei tee mitte midagi Nadoni ise. Ja see ongi põhiline reegel. Sa pead olema ise ükskõik mis, mis riigis sa elad ja mis televisioonist töötajad. Ja, ja teine asi on see ainukene reegel. Kuula oma saatekülalist, mitte midagi muud ei ole vaja teha. Aga kas järsku nad mängivad iseennast selles mõttes, et nad on ikka mingi rolli võtnud ja siis petavad vaatajaid, et nad nüüd ongi sellised. No see on ju tore selline eestlase kahtlus, ta iseloom, aga, aga see on väga tore, kui inimene mängib iseennast terve elu. See on täpselt seesama mäletage valesti siin. Pärast tõsine ülikoolis käimist ja minu kursusevend Enno Tammer küsis ühel päeval kuradi aunaste, ma ei saa aru, kas sa oledki selline või seal mängib täpselt sedasama küsida praegu? No vot, ma ei oska öelda, kas ma mängin iseennast või ma olen ja ma ei oska öelda, kas David Peterson näiteks, kas ta ongi teeveedilterman, võidab, mängib, loomulikult kui sa tahad olla natukenegi huvitav inimestele, siis sai lao kõike välja. David lettermad ei rääkinud kunagi, ta ei anna mitte ühtegi intervjuud, ma nägin viie aasta jooksul ühtegi intervjuud ja see oli öisel ajal 25 minutit ja täiesti ebahuvitav, sest ta rääkis seal neid samu asju, mida ta rääkinud 10 aastat tagasi eelmises intervjuus, oma infarktid ja nii edasi. Nii et on inimesi, kes räägivad ära endast kõik, nagu näiteks mina ja arvatavasti sellega olen ma kahe kuu pärast ei viitsi mind kuulata enam mitte keegi. Aga aga noh, praegu ma siis veel räägin nii palju, kui mul rääkida on, sest sa kutsusid ja mul ei ole mingit põhjust ära öelda. Üldiselt saatejuhid on äärmised, avameelsed, kohutavad, ausad ja tänu sellele on nende vaadata, kus nisu Noh, nad räägivadki iseendast, nende saadetega. Näiteks on üks fantastiline saatejuht, 68, kui ta sai üle Ameerika noh, nii populaarseks, et ta ei olnud varem nii populaarne olnud, kuigi ta oli töötanud televisioonis 40 aastat ja selle hulgas oli ta viimased 15 aastat teinud hommikuprogrammi MPC üheksast kella 10-ni. Regis Filbinunda nimi, tema on ka Ameerika selle, kes tahab saada miljonäriks, saatejuht ta sai 68 aastaselt selle miljonäri saate ja siis tema siis oli tema reiting vot selline, et, et need hommikud 15 aastat nagu ei oleks olnud selle kõrval veel midagi. Ja see mees on teinud 40 aastat enne tööd, enne kui ta sai, siis noh, ütleme niimoodi üle Ameerika maailma kuulsaks või nad, keegi enam temast populaarsem ei olnud ja tema oli 28 ja ta oli töötanud mõne aasta televisioonis, oli ta küsinud oma produtsendi käest, et noh, tegin niisugust mingisugust magasini tüüpi saaled ja et kuule, mis sa arvad, millal ma võiksin saada oma saate. See produtsent ütles, et kui hästi läheb siis 20 aasta pärast, aga riigi seal ei läinud nii hästi, ta sai selle noh, kuskil ta sai, ta sai selle oma saate, aga see ei olnud, see oli kahepeale, ta sai täielikult oma saate 40 aasta pärast ja ta ootas selle ära, kusjuures ta on töötanud 40 aastat viiel hommikul nädalas. Oleneb sellest, et oli kogu aeg võib-olla nii hea vä. Ta oli absoluutselt kogu aeg nii hea, lihtsalt sa pead ära ootama selle, mis sulle äkki kohutavalt hästi sobib. Ainult et kui sa vahepeal annad järgi ja ära lähed, siis keegi sind tagasi kutsuda. Staari edu on siis selles, et sa pead sama hea saate heal vaatuse ajal ja see peab olema mingi hea mängija, hea formaat. Jah, sa pead, intuitsioon on kõige tähtsamad, sa pead tundma, et sellel hetkel on vaja seda saadet näiteks, kes on kõigi tooksud isa film Dono ahju. See oli kohutavalt hea mitukümmend aastat, aga 60 aastaselt läks ära pensionile ja ma nägin, kui ta tuli nüüd tagasi. Seitse aastat ei olnud ta teinud, tuli tagasi ja põrus haledalt läbi mõne kuuga, sest lihtsalt vaatama. Ta ei olnud sellest sellepärast, et täpselt samal ajal teistel kanalitel olid umbes samasugused saated ja oligi kogu lugu. Kas 68 aastane miljonäri mängujuht on veel atraktiivne? Ta on väga atraktiivne. Ja see ei ole niimoodi, et, et oi, et lihtsalt on kuued, nüüd on ta juba 72. Et lihtsalt on jumal andnud kellelegi erilise sära, ei, nad teevad endaga nii metsikult tööd. Nad käivad nii metsikuid trennis, nad, nad hoolitsevad oma füüsise, oma vaimu oma välimuse eest ja seda kogu aeg, kusjuures nad teevad igatahes saateid. Ma ei tea, kuidas see on võimalik, sest ma nägin, kuidas näiteks seesama rezis Filbin kaks korda aastas käib ta 10 päeva puhkusel ja see on kõik. Seal on väga palju saatejuhte ja aga kui siiski see galerii nagu silmade eest läbi lasta, siis noh, üle 50 aastaseid on vist ühe käe sõrmedel naisi üles lugeda. Ma ei hakka sind praegu siin nimetama, Maire Aunaste läheb ka kohe nende loosi loosi, nende sekka, et sul ei olnud nagu kõhklusi, et et see Maire Aunaste nagu ei ole enam vaadeldav vä. No kui vaadelda ei saa, siis tuleb kuulata, aga kuidas saavad olla kõhklused, kui minuvanuseid ja vanemaid inimesi on Eestis nii suur protsent, mis nad siis peavad kõik vaatama suurema Margus, Margus, Margus Saart ja nooremaid või tähendab, et kuidas me saame alahinnata neid inimesi, kes on juba keskeas ja vanemad? Neil ei ole võib-olla väga huvitav kuulata 25 aastast inimest, võib-olla isegi 35 aastastele. Elasin Ameerikas kolmes osariigis ja Pennsylvanias ja Colorados seal ma nägin ekraanil noori inimesi ka 30 ja, ja vanemaid aga New Yorgis mitte ühtegi, mitte ühtegi Eibyysii MPC, BBC jaapana fakt ja siis on seal veel see avalik-õiguslike 13. kanal, ainult keskealised, aga keskealine saatejuht tähendab, et kuni 65 aastani loetakse keskealiseks ja 65 aastast alates algab siis noorem vanade inimeste grupp. Nii et neid keskealisi 50-st kuni 65-ni neid on. Nonii, need ongi kõik, noh, Ricky Lake on ainukene noor saate juhtida, ma olen näinud nendes kanalites sellepärast, et, et oleks äärmine tobedus, kõik saavad seal aru, et kui üks inimene on inimestele armas, siis on ju mõttetu teda ekraanilt ära saata. Kas ta näeb välja ka nagu 65 seal kui nagu Eestis? Et arvatavasti ta ei ole enam 35, aga nad näevad välja taga head. Nad ei, nad ei lase ennast käest ära. Lõikavad lobivad, hõikavad, lappivad, sa pead kõige rohkem tegelema oma toitumisega ja, ja füüsilise vormi hoidmisega. Ja siis lõikamine, lappimine on kõrvalprobleem, lihtsalt tegelevad iseendaga iga päev tundide viisi, sest kohe, kui sa lähed vormist välja, keegi sind ühesõnaga muidu seal on ka näiteks poliitiliste saadete juhte, on selliseid ka ülekaalulisi, kui ta on väga hea, siis ei, ei kaalul ei ole mitte mingisugust tähtsust. Mis hea võtsid ette, et et ekraanile tulla? Kõigepealt. Siis ma Ameerikas ette selle, et ma läksin 12 kilo raskemaks ja, ja siis, kui ma olin kaalusin 72 kilo ja ja, ja kandsin kogu aeg ühte laia kleiti, sest teised asjad selga ei mahtunud. Ja kui ma aastal 2003 jaanuaris andsin Eesti televisioonile telefoni teel lubadus, et jah, ma tulen ja saatsin ära oma esimese hooajaplaani, siis siis nelja kuu pärast mul ei jää jäänud midagi muud üle, kui ma alustasin kaust mahavõtmisega. Lihtsalt ma enam ei söönud õhtut. Nelja kuuga võtsin maha 12, kilojooksud. Seitse kilomeetrit. Jah, seal ma hakkasin jooksma alles eelmise aasta oktoobris, suvel lihtsalt New Yorgis, nii kuum, et ma ei saanud seal joosta, aga, aga nüüd ma jooksen iga päev. Ühe muusikapala kuulan veel siin poolikul seal. See on minu üks lemmikheli loetama Clinton, kes on niivõrd fantastilise biograafiaga inimene ja kuna ma sain tema pojapojaga tuttavaks, kes juhatab sedasama bändi, mida te, mu vanaisa ja mida isa omal ajal ja täpselt selles samas püüdlandi klubis siis siis mõtlen pärast seda lugu, ütleme väga hea mõttetera, mis ainult juugeeningtonilt täita. Kuid juugeeringdorali 66 aastane, siis tuli arutluse alla, et ta võiks saada Pulitzeri muusikapreemia. Ja selles žüriis oli kolm meest, kõik olid valged. Do Clinton teatavasti must ja ta ei saanud seda. Seda auhinda ja seal oleks olnud muidugi esimene auhind üldse talle tema neljakümneaastase bänd liider ja ja pianisti ja, ja kogu selle kohutavalt suure muusikalise töö eest, mida ta oma elu jooksul oli teinud ja ta ei saanud seda auhinda ja tema kommentaar sellele oli. Mulle meeldib, et ma ei saanud seda auhinda. Lihtsalt saatus pani käe ette, ta ei lase mul liiga noorelt kuulsaks saada. Fantastiline suhtumine. Ma ei tea, kas Ameerika lugu, mida me põgusat jõudsime siin käsitleda. Need. Töökohad, mida ei olnud põgus, oli terve saade nüüd meie järgmise teema juurde. Et et kas see oli see lugu sellest, kuidas karastus teras või said sa iseendaga sõbraks? Kuna ma olen ammuilma karastunud, kui ma ei oleks olnud karastunud, siis ma ei oleks sinna läinud, ega siis, ja kõik sind ees ootab. Ei, ma ei. Ma ei teadnud, aga ma läksin siit mugava elu pealt ära. Elu peale, kui see ole mul, ma ei teadnud üldse, kas mul on katust pea kohal, kas ma hakkan kunagi jõudma, süüa, osta ja nii edasi. Mis siin üldse sellest rääkida, lähme nüüd selle järgmise. See saade, mis sa tegema hakkad, on meie meistri? Jah, see on meist ja meist eestlastest. Nii et tegelikult võib nüüd mind täna tehti juba sellest suvest, kui ma siia nüüd ilmusin, võib mind lugeda kollektsionääriks makollektsioneerin positiivseid toredaid sooje inimesi. Nii et kui keegi teab mõnda sellist, paluks mõlemat kanda, kollektsioneerin neid, sõidan mööda Eestit ja, ja igal pool küsin, et kas, kas te teate mõnda, mäletad sooja inimest? Ja siis igaüks teab ma niimoodi neid leiangi ja niimoodi need saated tulevadki, ainult et ma otsin neid inimesi käsikaudu ja eks mul natukene muidugi närv on sees selles mõttes, et, et kas mul ikka jätkub neid igaks nädalaks. Kas need inimesed peavad midagi olema läbi elanud, need räägivad oma kogemusest. Muide, kõik inimesed on midagi läbi elanud. Igavat elu on nad ka läbi elanud? Ka lihtsalt suhtumine sellesse, kuidas ta on läbi elanud ja kuidas ta on sellest välja tulnud või kas ta üldse on välja tulnud ja mida ta sellest õppinud, see on erinev ja, ja kõik me oleme midagi läbi elanud ja kui ma leian sellise inimese, kes oskab oma elu ja, ja oma kogemustega õpetada ülejäänuid, et teie võite täpselt samamoodi teha, et ärge muretsege, et lõpetage muretsemine ära, vaadake oma oma saatusele elule julgelt silma ja, ja te saate iseendaga hakkama, sest mina sain. Kas siit Eestis näeb satelliidi kaudu taolist saadet kuskilt? Ma ei tea, mul ei ole satelliit mulje, jäi isegi tavaliselt telefoni, mis me siin satelliidist räägime. Ma elan maal, kus ei ole mitte mingit levi, mitte ühegi asja. Ma olen, elan leviaugus, nii et ma ei tea, aga ma olen neid. Noh, ma olen Ameerikasse neid saateid küllalt näinud. Kui sa tegid saadet reisile sinuga pärast TV1 saadetis sul õude Trumpi peal. Ameerikas sa puhkasid naisest imet ja nüüd hakkab jälle stamp peale. No ta ongi peale alanud jah, loomulikult, ja niimoodi, kuna mu leping kolmeks aastaks, siis kolm aastat ühtegi ühtegi niisugust hetke, kus aju puhkaks enam ei tule, aga aga kuna viis aastat mind peaaegu ähvardas juba ajusurm, siis, siis ta on selline tühi kohakenemissis praegu ennast lihtsalt täidab, nii et ma praegu veel säravate silmadega mõtlen selle peale, et mul on palju tööd ja see on väga hea, kui inimesel on paljude Mis seal peale töötegemise, tahad ka veel midagi teha? Kas iseendale kaakadele? Oota, mis sa nüüd kujutate ette, et me ühel päeval nüüd muutun, vaat kui ma muutun ühel päeval selliseks rasvaste juustega selliseks, et rull hakkaks sigar näpu vahel ringi, tormavaks ajakirjanikuks, vaat siis on aeg jälle saate tegemine lõpetada. Ja sa jaksad jälle avalikkuse ees olla ja olla siin Eestis avalikud. No ma võtsin selle otsuse vastu, elus ongi kõige tähtsam on võtta vastu iseenda sees üks otsus ja siis selle otsuse järgi talitada ei ole mõtet võtta vastu otsust, kui sa ei ole selleks valmis. Mina, ma väga pikalt mõtlesin. Poolteist aastat umbes Ameerikas, kas ma ikka lähen, kas ma ikka tulen, kas ma saan sellega hakkama ja mis kõige tähtsam, kas seda on vaja. Ja kuna see kõige tähtsam vastus oligi see, et seda saadet on vaja, mu intuitsioon ütleb seda siis ainult sellepärast ma tulin. Ma tean küll, et mind hakatakse seal publiku algusest saadik pilduma, ma ei tea, mis asjadega, noh ma räägin seda ülekantud tähenduses igasuguseid kriitika poolt, sest on alati inimesi, kelle jaoks tavaline elu on igav. Ja need hakkavad, ütlevad saane on, igaveses on tavalisest elust aga aga neli, aga need inimesed, kelle jaoks seda on vaja, et vaatad ega siis ma ei saa teha ju 100 protsendi jaoks saadet ja nii ongi. Aitäh Maire Aunaste tulemast vikerraadio stuudiosse, minu nimi on Margus Saar.