Kaks. Tähelepanu algavas saates kuuldu ei pruugi ühtida teie arusaamadega reaalsuse olemusest ega pretendeeri juhtiva tõe tiitlile vaid on silmaringi avardav audiorännak maailmavaadete äärealadele erinevate võimalike ja võimatute tunnetus akende kaudu. Rahvusringhääling ei propageeri ei kinnita ega lükka ümber saatekülaliste väiteid ja seisukohti. Raadio kahe kuulajad juba olemegi jõudnud aprillikuu viimasesse pühapäeva ning seda on tore tähistada ühe huvitava audiorännakuga. Algab saade hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Minu tänaseks saatekülaliseks on naine, kes oma perekonnanime auga välja kannab. Disainer ja teatri-filmi- ja moekunstnik Reet Aus. Loomu poolest maailmaparandaja reedel on Eesti kunstiakadeemia kunsti ja disaini doktorikraad moekunsti magistrikraadi, millega sündis kaubamärk hulapärjast ka cum laude. Aastatel 1995 kuni 2002 oli ta ERKI moe-show peakorraldaja. Täna peab Reet Aus nagu hunt kriimsilm seitset ametit. Ta on Eesti kunstiakadeemia vanemteadur, jõud, tekstiilijäätmete kaardistamise ja tekstiilijäätmetest valminud disaintoodete esitlemisega tegeleva MTÜ riius ja platvormi trastu trend looja ning omanimelise kaubamärgi disainer. Ta teeb koostööd vaali teatriga hästi draamateatriga Pärnu Endla, Tartu Vanemuise k polügoon teatriga, Nargen Operaga ja Tallinna linnateatriga. Reet Ausi kostüümi loomerenomees on tohutul hulgal teatrietendusi, näiteks Romeo ja Julia, Eesti meeste laulud, eesti naiste laulud, võluflööt, aida elu kuu peal ja paljud teised ning ka mitmeid filme, näiteks Tallinna kilud detsembrikuumus tabamata ime, kuhu põgenevad hinged ja paljud teised. Lisaks muidugi moeetendused ja osalemine maailma moenädalatel näitused, stilistitööd ja ka näiteks vabariigi aastapäeva kontsert aastal 2013 ning tema looming on ka tänavusel laulu- ja tantsupeosärgid, mis tehtud, kasutades apsaikil tehnoloogiat, millest ta meile ka täna räägib. Auhinnariiulil on rikkalikult trofeesid moemootor 2009 Eesti vabariigi kultuuripreemia Eesti teatripreemia Vicky nõel kaubamärk hula eest. Eesti teatriauhind 2006 Nataly Mei nimeline auhind. Reet Aus on Eesti disainerite liidu juhatuse liige ja Eesti lavastuskunstnike liidu liige. Aga ennekõike on ta kolme lapse ema ja naine, kes hoolib sellest, kuidas elu ja inimtegevus siin planeedil saaks olla eetilisem jätkusuutlikum. Täna ei räägime mitte moest, vaid pigem moetööstusest. Me räägime teemadest, mis puudutavad meid, kõiki, kõiki, kes me kanname rõivaid, läbime tooteid. Reet on neid teemasid väga põhjalikult uurinud ning tema teadmised ja ettevõtlikkus on imetlusväärne. Aga sellest kõigest räägib ta juba ise üsna pea lähemalt. Rääkides kestlikkusest ja hoolimisest, siis on hea meelde tuletada seda, et juba järgmisel laupäeval, kolmandal mail ühinevad inimesed üle kogu Eesti suureks talgupäevaks koos ühisel jõul teha meie elu siin maarjamaal natukene paremaks ja ilusamaks. Eelmise aasta talgupäeval korraldati üle Eesti 1522 eriilmelist talgud, kokku 40098 osalejaga. Nii et mingi, aga lehele www. Teeme ara poee ja vaadake järgi, kuhu te järgmisel laupäeval talgutele lähete, et koos natukene oma kodukanti kõpitseda. Väga-väga hea uudis on ka kõikidele dalai-laama austajatele. Nimelt tuleb Tiibeti usujuht ja Nobeli rahupreemia laureaat tema pühadus 14-st dalai-laama pensing jätso viiendal ja kuuendal mail Riiga, kus annab budistlikke õpetusi. See rahvusvaheline suursündmus toimub kipsala messikeskuses ning sellel osaleb üle 5000 inimese balti riikidest, Venemaalt aga ka Tiibetist, Soomest, Indiast, Mongooliast ja mujaltki. Riias antavad dalai-laama õpetused keskenduvad budismi kahele peamisele tugisambale kõikehõlmavale, tarkusele ja kaastundele kõigi tajuvate olendite suhtes. Esmakordselt balti riikide ajaloos aset leidvate le dalai-laamat harma õpetustele on korraldatud ja kinnitatud ka eestikeelne sünkroontõlge. Ühenduse Tiibeti sõbrad eestvedamisel suundub Eestist õpetustele organiseeritud grupp, nii et kellel huvi, minge üsna kähku aadressile WWW dalai-laama poee. Sealt leiate täpsemat infot selle suursündmuse kohta. Nüüd aga tänase saate juurde, mille külaliseks on disainer ja maailmaparandaja Reet Aus ning me asume jutustama eetilise elustiili võimalikkusest ja võimalustest. Enne aga väike muusikapala tänased laulud pärinevad saatekülalise plaadiriiulist ning avalooks kuulame legendaarse Ameerika rokkmuusiku. Avangard, istliku helilooja, fotograafi ja ansambli The Velvet Underground, kitarristi, laulja ning põhilise laulukirjutaja, luu, riidi lugu Perfect Day. Minu tänaseks saatekülaliseks on moe-teatri- ja filmikunstnik Reet Aus, tere, Reet. Tere. Enne kui asume uurima eetilise eluviisi võimalikkust ja võimalusi, tahaks muidugi teada sinu lugu, et paljud on sinust kuulnud sinu tegemistega kursis, teised jällegi mitte. Nii et ole hea, palun räägi meile natukene oma elust oma arenguteest kõigepealt, kuidas sa jõudsid moeni ja sealt ka eetilise tootmiseni ning muidugi tahaks teada ka sinu sisekosmilistest avast retkedest. Siin on võimalusi varsti palju, kuidas seda rääkida, aga olen ju tegelikult päris pikka elu juba elanud. Aga noh, kui me räägime võib-olla sellisest, minu haridusteest, mis on olnud üsna lihtne ja kui, kui vaadata, miks ma olen võtnud võib-olla sellise suuna, mille ma olen võtnud disainerina ehk siis ma tegelikult olen keskendunud disainerina ka hästi palju ikkagi probleemsetele kohtadele, selles töös ja, ja sellele, kuidas leida seal lahendusi siis ma arvan, et ega seal Anky keeruline nagu jagada kaheks või kolmeks või neljaks, et selles mõttes on see ikkagi olnud nagu üks terviklik retk. Ja ma olen ilmselt siis nagu inimesena arenenud käsikäes selle ka, kes ma olen siis nagu disainerina arenenud vangid mingis mõttes hästi raske lahutada nagu siin kuidagi nagu tegemisi ja, ja, ja elu ennast, et ongi üks jada tegevusi, mida ma olen teinud ja läbi mille ma olen siis kuhugi suunas liikunud, et et, aga kui nagu korraks vaadata sinna tagasi lapsepõlve poole, siis ma pean ikkagi tunnistama, et üsna suureks mõjutajaks mingisugusel ajahetkel on olnud skulptorist vanaisa, kellega üsna palju aega koos veetsin kelle võib olla eluhoiakud ja, ja tõekspidamised kuidagi jäi nagu minuga kaasas käima, välispäris pikaks ajaks ja siiamaani ma arvan, et, et on nad minuga kaasas, aga. Ma arvan, et mingisuguse loova alaga ennast see on, see on, oled mulle päris kaua aega selga päris varasest lapsepõlvest. Nii et see, et ma just sattusin moega tegelema, see lihtsalt oli ainus asi, mis mind tol hetkel huvitas, kui ülikooli oli vaja minna, et see oli, tundus mulle, ma isegi ei oska öelda, miks huvitav, vahest mingid asjad lihtsalt tunduvad põnevamad kui teised. See, kuidas ma siis omakorda sellelt valikult ole nüüd jõudnud, siis sellise kutsutakse eetiliseks disainiks ma enda jaoks pigem nagu vaatan seda kui nagu teadlikkuse rakendamist oma töös, ehk ma siis tegelikult proovin kõiki protsessi mõista lõpuni, et see on nagu selline väikene kõrvaltegevus, mida ma pidevalt teen, on see siis seotud töö või igapäevategevusega, et ma proovin nagu aru saada, mis on millegi taga ja, ja miks mida midagi teha ja kui midagi teha, siis kuidas see mõjutab midagi muud, ehk siis selline pidev või tervise tervikpildi vaatamine. Et aru saada, kuhu siis mina aset on selles pildis ja, ja kuidas ma teisi mõjutan ja ja kuidas läbi minu otsuste läbi tegevust saavad mõjutatud teised protsessid. Ja selline nagu ütleme siis nagu universumi disain kogu protsesside selline nagu koostoimimine on see, mis mis on, nagu on alati hästi huvitav olnud ja võib-olla nagu see, kui me ühel hetkel taipasin, et disaineri amet või noh, need oskused, mida nad disaineriks õppides ja disainerite tehes omandan, et need tegelikult võimaldavad mul maailma näha palju laiemalt siis kuidagi sellest hetkest ongi sellest nagu kuidagi üks selline praktika, mida läbib siis nagu selline soov mõista kõiki neid tegevusi, mis ma teen lõpuni. Ehk siis niuke süvenemine läbi erinevate protsesside, kui sa mainisid universumi disain, milline see on, noh, see niuke natuke suurelt öeldud on ju mille üle on nagu hea itsitada, aga aga tegelikult on see, ma arvan, et see on nagu iga disaineri niukene salaoskus, kui ta ühel hetkel taipab, et läbi süvenemise jõuab ta mingisugusele sellisele tasandile, kus ta kab mõistma kuidas asjad üldse toimivad, kuidas asjad toimivad, nagu siin selles meie igapäevatasandis, kuidas nad toimivad meie selja taga ja kuidas nad toimivad, jällegi seal eespool eksis minevikus, olevikus, tulevikus ja kuidas need asjad nagu kokku saavad ja kui sa vaatad järjest sügavamale ja sügavamale ja sügavamale, siis pilt läheb järjest laiemaks ja laiemaks ja laiemaks. Ja tihtipeale nendest sügavamatest kihtidest rääkimine muudab nad ka nihukeseks nagu tihtipeale natukene labastab, aga, aga teisest küljest jällegi tuleb proovida neid ka sõnastada, et mul ongi siin nagu keeruline öelda või keerulistes selles mõttes sõnastada, et ega ma ei olegi seda proovinud teha, see on niisugune nagu mingi tunnetuse küsimus või vaatamise küsimused. Sa näed, ühel hetkel sa tajud mingeid protsesse ja sa saad aru, kuidas sa sinna asetud. See aitab su sellistes igapäeva tegevustes sind väga palju. Sa mainisid enne sinu skulptorist vanaisa Enn Roos, mis on olnud sinu suur mõjutaja, et ütlesid, et mitmed tema elupõhimõtted on sinu tänase põhimõtted või sinu sellise kujunemise alustalaks olnud, et mida ta seal õpetas? Noh, tema oli lihtsalt üks erakordselt hea ja lahke inimene. See oli lihtsalt palju selliseid omadusi koos, mis lihtsalt ma arvan, et väga hästi sobivat mulle jaga kõikidele paljudele teistele inimestele, et oli erakordselt lahke, väga loominguline, samas väga selge niisuguse talupoja sellise mõistusega, et milleks mingid asjad on vajalikud ja kohutavalt naljakas inimene ja mida ta mitte kunagi teinud ei virisenud mitte kunagi ja see on üks omadus, mida ma väga temas hindasin ja mida ma hindan nagu läbi sellega inimestes praegu väga. Et noh, lihtsalt üsna palju aega veetsin temaga tema ateljees koostööd tehes. Või no mis te nüüd, mina tegin, mina niisama jaga, eks mul oma tööd seal ma pidin harjaga põrandat pühkima ja tema kujusid veega pritsima, et need ära ei kuivaks. Meil ei olnud ka seal lastelastel olid ka omad nagu kohustused alati ateljees, kui me seal käisime. Et ma arvan, et selline esimene selline nagu töö tegemise kogemus ongi mul sealt pärit, kus ikkagi mitu tundi vaikides tema tegi tööd ja mina askeldasin seal ümberringi tegin nagu siis mingisuguseid neid kõrvalteid, mida vaja teha olijat. Ühest küljest hästi lihtne ja selge inimene ja teisest küljest väga loominguline ja väga aus. Aga millal sul tekkis, ütleme selline huvi siis eetilise elustiili ja maailmavaate vastu, et noh, ütleme lapsepõlves laps ei mõtle või ta ei taju neid teemasid, et kuidas kõik on omavahel seoses, millalgi pidi sul läbi millegi tekkima ju äratundmine, taipamine, et ohoo. Ja ma arvan, et nagu võib-olla kui mõelda tagasi, siis kaks sellist nagu olulist hetke üks on läbi oma erialad, oma magistriõpinguid tegin ja pidime. Meie nagu magistritöö oli kaubamärgi hula loobin loomine ja ma siis olin esimest korda oli mul võimalus vaadata siis moemaailma sissepoole, näha neid protsesse. Ja siis tol hetkel tekitas kõvasti frustratsiooni, sest ma sain aru, et seal on väga paljud asjad nii nagu. Või et ei sobi. Ja tol hetkel ei läinud ka ma mingisugust nagu võimalust, kuidas neid asju teistmoodi oleks võimalik teha ja siis ma, kui ma magistri ära kaitsesin, siis ma enda jaoks tegingi otsuse, et ma hakkan üldse teatrit tegema, et ma kuna seal moetööstuses on asjad, nagu on minu nagu sisemise eetikaga, nagu tol hetkel kokku ei loksunud, siis ma nagu võtsin nagu sellise sellise noorele inimesele kohase seisukoha, et kui kui ei saa teha üldse, teen midagi, mis siis nagu sobib ja hakkasin tegema teatris üsna palju, mis oli sellel hetkel äärmiselt nagu suur kergendus ja väga õige suund, kuhu minna. Teine hetk kus ma moe juurde tagasi ilmselt rohkem hakkasin pöörduma, oli see hetk, kui ma sain aru, mis on nagu teadlikkuse jõud. Ehk siis, kui mul tekkis võimalus hakata neid probleeme, mis mu taga mu peas ju kogu aeg kerisidega, siis või kui sa näed midagi, mis on probleem käimine ja oled selline nagu otsija tüüp ja tahavad ikkagi lahendust leida, siis sa ju ikkagi mõtiskleda, vaatad neid asju ja ja kui ma ühel hetkel sain aru, et mul on võimalus et probleemid kõik ritta laduda ja nende taha hakata vaatama ja, ja igal asjal, mis on valesti, on tegelikult olemas ka mingi lahendus, mis seda kuidagi paremaks muudab siis sinna moetööstuse juurde tagasi pöördusin ja ja see hetk tuli läbi teadlikkuse õpetuse, mida ma olen praktiseerinud siis pikemat aega läbi kriya jooga. Ja siis sellest hetkest saigi minu nagu tööga minu mingis mõttes vaimne praktika. Nad ongi olnud siis nii-öelda käsikäes sellest ajast ja see teadlikkus on siis levinud niimoodi ühest või noh, kõikjale tegevustesse, millega ma seotud olen. Enne, kui läheme lähemalt sinu tegemiste juurde, kuulame natuke muusikat, et mida sa täna mängid meile? Ma pakuksin sellist nagu põhjamaise regiooni nii muusikat ma mõtlesin, võtta kaasa lood või artistid, kes on nagu olnud minuga kauem kui mõned aastad, ainult et üllatuslikult on siiski artiste ja ansambleid, mida ma olen kuulanud tõesti, juba nüüd ma saan öelda nagu aastakümneid juba. Põhiliselt ongi siin nagu Soome ja Eesti artiste, et ühest küljest seetõttu, et võib-olla siis minu sellisel nagu kujunemise perioodil üheksakümnendatel mingi hetk oli väga suur, selline soome muusikalaine kuidagi mina sellesse sattusin. Ja siiamaani on seal niisma alangu kui i karjalaineni, keda ma suurima heameelega tihtipeale kuulan. Ja samamoodi on Eesti artiste, keda ma siiamaani kuul on tõesti võib-olla sama palju kui, kui, siis kui ma olin viieteistaastane, nagu näiteks JMKE või, või Tõnis Mägi. Et sellest lähtuvalt ma olengi pannud kokku nagu sellise väikse muusikavaliku, mis küll ei, ei ole nüüd 100 protsenti see muusika, mis mind igapäevaselt saadab, aga samas on ta midagi sellist, mis on nagu olnud, et väga pikka aega minuga. Mida me järgmisena kuulame, näiteks me võiksime kuulata mõnda Isma alango lugu, näiteks rakk, ausun rumazana. Räägime eetilise elustiili või eetilise eluviisi võimalikkusest ja võimalustest, et kõigepealt tahaks defineerida mõisted, mida tähendab eetiline eluviis mis on selle nii-öelda alussambad, kui sellest rääkida laiemalt, siis on see lihtsalt enda ja teistega arvestav eluviis. Ma arvan, et seda võib taandada väga-väga lihtsaks. Kui rääkida disainist, siis eetilise disaini puhul tegelikult vaadeldakse kolme aspekti vaadetakse keskkondliku aspekti, sotsiaalset aspekti ja siis ka majanduslikku, kuidas panna siis üks mudel toimima niimoodi, et keskkonna suhtes on ta jätkusuutlik või kestlik samamoodi nagu sotsiaalselt ja samamoodi ka majanduslikult ta ei kellegi teise arvelt, siis ei ei toimi Vaideta tegelikult toodab ka nii palju, kui ta ise vajab, et ta oleks tasakaalus. Et kui me vaatame kapitalistlikku mudelit, siis vaadatakse, tegelikult keskendutakse ainult ühele aspektile sellest, et mis loomulikult ei ole mudel, mis väga kaua saaks püsida, sellepärast et millegipärast arvatakse olemasolev ressurss inimeste kui looduse näol, et seda meil piiritult ja see justkui peaks meil olema nagu, ilma et tegelikkuses see nii ei ole, et igal teol on tagajärg, igal ei ole olemas tasuta asju, et seda tegelikult. Me ju kõik, et see on ju väga lihtne, et kõik, mis sa võtad, pead sa tagasi andma niimoodi see on elu üks põhiseadusi. Eetiline elamise mudel ongi see selline mudel, mis siia asetub selliselt, et ta on tasakaalus, võtab nii palju, kui ta annab ja ei tee kellelegi liiga. Kas sa oled mõelnud, et mis võiks olla siis alternatiiv kapitalismile? Palju öeldakse, et praegune maailmakord, see ei ole jätkusuutlik, tänapäeva majandus kihutab täie laurul vastu seina, ainult et me noh, praegu veel ei taju seda või kui tajume meid ikka midagi. Aga samas justkui noh, väga palju ideid, et mis siis selle asemel võiks olla, mis hoiaks kogu seda seitsme miljardilist elanikkonda siin planeedil, kus keskkonnaga edukalt toimimas seda nagu noh, väga palju värvikaid ideid ei ole ilmnenud või on äkki tegelikult tegelikult ju neid lahendusi on ju aastakümneid välja pakutud erinevaid ja tegelikkuses ma olen täiesti veendunud, et see mudel on olemas vaja üldse pikalt mõeldagi, kui me võtame kas või näiteks permakultuuri, mis räägib inimese ja keskkonna kooseksisteerimise eest, mis on täiesti geniaalne disainimeetod, kuidas panna niimoodi toimima oma eluvorm, et, et see on tasakaalus. Mina saan rääkida ja mu kogemus on ja see, mida ma natukene tunnel lähemalt on, eks ole, tekstiili- ja moetööstus, et kui ma vaatan selle globaalse tööstusharu sisse see on nii suur ja see on nii suur masinavärk ja see on seotud nii suure hulga inimestega reaalselt. Viimaste andmete kohaselt on ta tööstusharu number kaks on ju, et nad on, tõesti ei ole sõjatööstust leid, statistikaid on ka nii erinevaid, et tegelikult ei saa ma siia alla kirjutada, aga see number üks siis oleksid sõjatööstus ja aga ma ei tea seda, et selles mõttes seda infot on vaja kontrollida, ütleme ta on igastahes väga, väga suur. Ja tegelikult ühel hetkel hakkad vaatama, et kes nagu otsustavad neid asju, siis tegelikult jõuad sinna püramiidi tippu, seal on tõepoolest nagu sa võid ühe käe sõrmedel üles lugeda, kes on need isikud kes määravad selle ehk siis kes on need suurkorporatsioonide juhid, kes kes tegelikult neid otsuseid teevad, et ühest küljest võib ju olla? Võib ju mõelda niimoodi, et äkki ühel hommikul tõuseb see korporatsiooni juht ülesse ja mõtleb, et see ei ole tegelikult õige tee minna. Et oleks vaja siin midagi muuta ja nii kui tema otsustab midagi muuta, nii see kogus ahel muutubki. Aga see otsus kohe automaatselt tähendab ka seda, et tema kaotab oma väga paljudes kasuminumbrites ja, ja ta päris ainuisikuliselt ei saa seda otsust teha, et et noh, midagi pole teha meid, nagu seda masinavärki lihtsalt juhib hoopis teine motivatsioon. See motivatsioon ei ole tegelikult eetiline nagu selles valguses, millest meie noh, millest me siin praegu räägime, see on teistsugune motivatsioon ja nii need inimesed on nagu otsustanud elada ja nii nad on oma valikud teinud, et mul selles mõttes selline nagu revolutsionäär minus nagu kustus juba aastaid tagasi jõudsin arusaamisele, et, et ega siin nagu noh, mis sa siin ikka võitled tegelikult. Et maa on ju suur ja võimas, et ühel hetkel, kui ikkagi inimesed on nii palju rumalad, et nad ise aru ei saa, mis nad teevad siis ega noh planeedil on ju väga lihtne korra ühe lainega üle tõmmata ja mütsid ära pühkida, et ainuke, mille pärast natukene tasub muretseda, on ikka see meie enda lollus või meie enda rumalus. Kuidas me tegelikult ei arvesta sellesama keskkonna, kui kus me elame, et et kui sa loed mingisuguseid keskkonnaraporteid või ülevaateid, siis tegelikult see pilt on ju väga tume, et kui sinna sellesse teemasse, aga kui ma oma doktoritööd kirjutasin ja ja tõesti nagu sellesse teemasse, siis proovisin nagu sisse minna, intervjueerisin erinevaid teadlasi ja mis teemal see doktoritöö oli? Doktoritöö oligi väärtustava taaskasutuse teemal ja seal oli väga suur osa oligi keskkonnaprobleemidel moetööstuses. Ja just nagu mitmetele ma keskendusin, aga siis ühel hetkel oli küll niukene hetk, et mõtlesin, et ei tea, kas tasubki edasi uurida, pilt kisub väga tumedaks. Aga siis ongi kaks võimalust, kas nagu jääda heietama ja mõtlema, et kõik on ikkagi suhtkoht kehvasti või proovida midagi ära teha, et et ilmselt seetõttu oma loomu poolest olen ikkagi nagu tegutseja ja praktik, et mulle meeldib asju väga ise teha, siis oleme proovinud aru saada, et kui teha teistmoodi, kas siis on võimalik neid protsesse muuta. Ja ma olen aru saanud, et jah, on küll, et Öelda, et ah, mis nüüd, mina, ainult üks inimene, mis sellest ei muutu midagi, siis tegelikult sellest kõik muutubki ja sealt kõik hakkabki muutuma, et minu selline üks suur kogemus, mis, mis ma aastatega oma tööd tehes olen saanud, ongi see, et ühe inimese tegutsemine tegelikult võibki viia väga suurte muutusteni. Ja sellest saabki kõik alguse, ütlesid enne, et turg määrab, aga kes määrab selle turu määramise, et see, mida turg tahab, arvab vajavat see tänapäeval on ju puhas marketing, et see, mida me tegelikult vajame, see on kordades väiksem kui see, mida meile nii-öelda sisendatakse, mida me kõik vajame ja tahame. Loomulikult inimene ju tegelikkuses vajab väga vähe, aga me ju tegelikult teame, on ja kuidas see masinavärk toimib, et sellest räägitakse nii palju ja mina tean ja sina tead ja enamus kuulajaid jääb samaks koodi. Loodan jah, ma arvan, et nagu ikkagi kõige nagu kriitilisem küsimus on siin, et millal ja kuidas inimesed hakkavad võtma nagu vastutust ja saavad üldse teadlikuks sellest, et neil on võimalus vastutus võtta. Ma arvan, et selline nagu määrava tähtsusega ongi teadlikkuse tõus mitte siis ainult selle tarbija poole peal, vaid ka disaineri tootja suurkorporatsiooni poole peal, et niikaua kui näite, kui me räägime näiteks kiirmoest niikaua kui need inimesed, kes seda kiirmoeideed jätkuvalt jätkuvalt üritavad müüa, niikaua kui tarbija seda osta tahab, sest et emotsioon reaalselt midagi müüa inimestele on ju ülimalt lihtne. Inimesed on ju väga emotsionaalsed olendid paraku ja väga harva tegelikult oskavad seda emotsiooni kõrvalt analüüsida. Tihtipeale nad isegi ei saa aru sellest, see emotsioon ju möödub. Võib-olla kolme minuti pärast ja siis tuleb uus emotsioon, mis ütleb talle, et on midagi muud vaja, et et see tegelikult on üsna korralik manipulatsioon. Kuna sa lähed moekunstnik ja disainer, siis räägime läbi riidetööstuse näite teemadest, mis ilmselt on üsna analoogsed ka muudes tootmisvaldkondades, et alustaks äkki sellest, et kuidas sünnivad üldse maailmas riided. Et ma ei pea silmas sellist salongis tehtud rätsepatööd, vaid just nimelt neid rõivaid, mida me saame laiatarbekaubandusest. Räägi natuke seda taustaprotsessi lahti, et tahan oma T-särk, ehkki või mingisugust seelikut. Mina lähen lihtsalt poodi, maksan seal, ma ei tea, 10 kuni 30 euri on ju noh näiteks. Ja saan selle, ma isegi ei mõtle selle peale, mis on selle seeliku lugu. Jah, see on üks aspekt, mis kuidagi jääb Meil kõigil kahe silma vahele ja ma arvan, et üks põhjus on ka see, et meilt, Euroopast on kogu selline suurtootmine ära kolinud, et meie jaoks seda ei olegi olemas, see on kuskil kaugel. Laevaga või lennukiga tuuakse meile need ilusad asjad ja pärast lähevad jälle kuhugi ära. Et seda ilmestab kunagi pargis, ma küsisin ühe sealse elaniku käest lihtsalt, sest huvi oli mul teada, ma küsisin, kas sa tead, kuhu New Yorgi Manhattani prügi viiakse, kuhu ta läheb, kuidas ta siit ära viiakse? Mõtles, tükk aega, ütles, ma ei tea, rongiga linnast välja. Praegu see illustreerib nii hästi seda mulli, milles me elame, me ei tea, kus need asjad tulevad ja me ei tea, kuhu nad lähevad. Aga see hetk, kui see toode on seal poes ja inimene selle ostab, on selle toote eluahelast kõige väiksem moment on ju, tihtipeale isegi see kasutamise aeg on sellest üks pisemaid, eriti kui me räägime masstootmisest ja kiirmoest sellele eelneb terve pikk tootmisprotsess ja kui see ära visatakse, peab sellega ka samamoodi midagi juhtuma. Ja neid võimalusi on hästi palju. Aga noh, üldine selline nagu lihtsa t-särgiahel on väga lihtne hakkab puuviljakasvatusest mis on ka globaalne nähe ja noh, ütleme siis nii, et sellised nagu ikkagi jõulisemat keskkonnaaktivistid ütlevad, et puuvill on esimene asi, mis tuleks ära keelata, kuna ta on kõige Eba kestlikum toormaterjal üldse. Põhjus on selles, et ta võtab väga palju magevett kasvatamine. Ja võrreldes paljude teiste taimedega on ta väga madala saagikusega ja selleks, et taim normaalselt kasvaks, tuleb teda väga palju siis noh, mürgitada ehk siis pestitsiide helbed, side läheb sinna meeletutes kogustes ja ta kõrbestub ka need piirkonnad mingi aja jooksul, kus teda siis kasvatatakse. Põhiprobleem, mis taga on, ongi see, et suured piirkonnad kõrbestuvad puuviljakasvatusega käib ka kaasas väga suur hulk sotsiaalseid probleeme, terviseprobleeme, sest need ained on tõesti väga mürgised. Üks lahendus sellele on, on loomulikult orgaanilise puuviljakasvatusele minek millega vaikselt tegeletakse väikest viisi teatud piirkondades, aga noh, seda ei saa nagunii mingi osa seal mingi aeg tagasi oli vist kaks protsenti kogu Puuviljakasvatusest oli, oli orgaaniline ja nad töötasid selle nimel, et jõuda 10 protsendini. Ma ei ole tükk aega tegelikult vaadata, kuidas see olukord on, sest ma olen rohkem jäätmetega tegelenud, see on minu selline nagu lemmikteema. Aga seal on samamoodi, noh, tegelikkuses on, jõujooned on väga paigas Peruus üks puuvillaperekond, kes tegelikult oli siis nagu nii-öelda nagu ikkagi väga hästi hakkama saav suur perekond, kellel oli korralik puuvilla, farm see süsteem ikkagi toimub niimoodi, et me neid kutsutakse, Milmen, need niisugused nagu sisseostjad, vahemehed, vahemehed jah, et nemad ikkagi tegelikult hoiavad kogu seda süsteemi enda käes, et nad on kõik need perekonnad ikkagi sisuliselt nagu orjastanud, et seal Ta on niimoodi, et kui tuleb esimene saak siis esimene korje läheb kõik sellele vahemehele siis teine korje on seal umbes poole võrra vähem, et teine korje jääb siis sellele perekonnale. Aga iga kord ta peab laenama raha selleks, et osta järgmise hooaja mürkained ära see katabki enam-vähem täpselt selle teise korje et lõppkokkuvõttes ja lõpetavad nad jälle oma selle kogu selle tsükli selliselt, et teil tegelikult ei olegi mitte midagi, et ja noh, meil kahjuks ei õnnestunud küll näha, aga noh, puuvillatööstus on näiteks Peruus, Lõuna-Peruus on veel reaalselt orjapidamine on täiesti olemas, et me kohtusime seal naisega, siis võitleb tööliste õiguste eest ja ta rääkis päris uskumatuid lugusid siiamaani tuuakse Aafrikast orje sisse ja see on täiesti reaalne orjapidamine. Et see on midagi niisugust, mida ei saagi teada, mida sa ei teagi, kui sa ei hakka tegelikult uurima, sest et seal tuleb nagu välja nii palju teemasid, millest ühest küljest loomulikult tootjad ei taha rääkida. Ja väga paljud inimesed ei taha ka tegelikult sinna vaadata, sest see ikkagi nõuab Niukest nagu noh, teatavat nagu julgust või mehisust, et nagu seista silmitsi nende probleemidega, et et kust ta seda puuvilja siis ostad. Tegelikult hea oleks ju teada, milline see puuvill on, sa ikkagi ostad seda kuidagi eetiliselt kasvatatud. Ettevõtja käest, noh, selleks on meil Tertreid sertifikaat, mis on laienenud nüüd kohapuuvillale. Et põhimõtteliselt seal on see lahendus olema seitse aastat sertifitseeritud orgaanilist puuvilla, mis on kordades kallim ja, ja peabki olema, sellepärast et need inimesed saavad selle eest ka palka, et nad saaksid üldse kuidagi pakkuda kasvõi seda kõige lihtsamat võimalust oma lastele, et nad saavad minna kooli ja puuvilla kasvatatakse siis põhiliselt Lõuna-Ameerika, India, Türgi, Bangladeshi, Pakistan, Usbekistan. Ja siis ta rändab sealt üldjuhul merd mööda väga paljuski Indiasse, Hiina teistesse tootja maadesse. Noh, oletame näiteks, et meie läheme oma puuvillaga Indiasse, Lõuna-Ameerikast ja on üsna suur hulk ookeani kilomeetreid. Ja siis tehakse sellest puuvillast niit. Tihtipeale rändab see nyyd järgmisse kohta, kus kootakse kangas siis enamalt jaolt rändab see kangas veel järgmisse kohta, kust siis tehakse tas toode ja see toode ka tihtipeale tehakse niimoodi, et räägime õmblusest siis, mis seal on nagu samamoodi on üks selline, kõige suurem murekoht on see, et tegelikult need kaubamärgid, kes siis toodavad nad tegelikkuses väga tihti ei tea üldse omaste tootmisahelat. Ja ega nad ei tahagi eriti teada ja sealt hakkabki hargnema üks suur probleemide pundar. Koostöö tegelikult tellija ja tootja vahel puudub, et seal on täpselt samamoodi, on niinimetatud. Paynchoussis, kes siis võtavad tellimuse sisse ja organiseerivad tootmise saadavad valmistatud tooted tagasi seal tihtipeale võib-olla see allhankeahel võib minna, kuni ma tea, kuni 10 lüli allapoole ehk siis igaüks tahab oma osa sealt saada. Ja siis otsitakse neid võimalikult odavaid võimalusi. Silk tikitakse kuskil ühes keldris trükitakse mingis teises keldris kokku, õmmeldakse neljandas kohas, pakendatakse kuskil ma ei tea veel kuuendas kohas, et seal on võimalik niimoodi teha, sest ta on võimalik teha niimoodi, et, et sul on üks konkreetne korralik partnerettevõte, kelle puhul sa tead, et ta toodab kõik ühes kohas. Kõik on nagu läbipaistev ja nähtav, aga noh, loomulikult anda ka siis natukene kallim, sellepärast et seal on ühtlane palgatase, seal on kõik seaduspärane ja nii edasi. See on tegelikult see valik, mida teeb kaubamärk, kuidas ta ostab sisse oma toote, kuidas ta laseb selle teha. Ja siin me ei saa absoluutselt süüdistada Aasiat, me ei saa nagu öelda, et miks nad teevad niimoodi, et lõpetagu ära, me tahame, et nad eetiliselt toodaksid. Nemad on õnnelikud, kui neile tuleb töö, sest et nii kui nemad natuke hinda tõstavad, siis läheb seesama kaubamärk läheb sinna kõrvale ja võtab sealt, sest et tema tahaks võimalikult odavalt seda tegelikult määrab ainult ainult ja ainult see kaubamärk, kes tegelikult seal oma asju toodab. Nüüd on nagu küsimus, et miks nad siis teda nii teevad, on ju male õigustatud küsimus. Ma küsin seda jumala tihti seda küsimust, et miks nad seda küll niimoodi teevad ja ma ei tea, mis nad nimed teevad. Noh, tegelikult ma Diana tahavad võimalikult odavat hinda, aga noh, miks ei võiks maksta teksapaar 20 euro asemel, miks ta võiks maksta näiteks 30 eurot? Et see on tegelikult ju üsna väike vahe, aga aga seal, kus seda toodetakse, seal on see väga suur vahe, et enne nagu see muutuma ei hakka, kui tegelikult me ei ole valmis ostma kallimaid tooteid ja kaubamärgid ei ole valmis müüma natuke kallimaid tooteid, et see, kui vähe praegu asjad maksavad, see on minu arust kriminaalne. Euroopas ei oleks lihtsalt võimalik, sa lähed näiteks Bangladeshi, kus ma olen tõesti väga palju aega veetnud viimase paari aasta jooksul näinud väga erinevaid tehaseid, väga erinevaid tootjaid ja ikkagi üsna hea pildi sealt seestpoolt saanud, kuidas asi toimib? Siis noh, järjest enam on mul see küsimus, et kuidas see võimalik on, sest et see me ei räägi ainult keskkonnaprobleemidest. Me räägime sotsiaalsetest probleemidest, kui me räägime keskkonnaprobleemidest, siis need on tegelikult mingis mõttes väga lihtsad probleemid, seal on meil tegelikult on lahendused olemas. Et neid ei rakendata, need on kallid. Aga noh, seal on tegelikult tehnilised lahendused olemas, kui me räägime sotsiaalsetest probleemidest, siis see ei ole lihtne, seal ei ole lahendusi, samas need Laansi ei saabu ka, kui ei saabu kõrgemaid palkasid nendele inimestele. Arvan, et sellistele usinatele tarbijatele üks väike ekskursioon bangladeshi slummi, kus elavad need inimesed, kes meie rõivad toodavad, ma arvan, mõjuks aga vägagi kainestavalt ja, ja väga õpetlikult, et saada aru tegelikult, mis tingimustes need inimesed elavad ja töötavad, kes meie asju õmblevad. Ja saad aru ka sellest, et nende tingimused ei ei saagi mitte kunagi paraneda enne, kui meie, nagu siin pole midagi ette võtta, sest et nemad töötavad selleks, et need asjad oleks neil siin selga panna. Seetõttu on see ikkagi ennekõike niukene, totaalne dialoogi puudumine kahe maailma vahel, mis seal hämmastav. Ja. Ja ja siis. Ja. Ta tui. Hirv. Kirjelda näiteks ühe siis sellise T-särgitöölise argipäeva, et ma olen ikka aeg-ajalt satun mingite õudusvideote peale, kus tüübid istuvad ja ka lapsed, eks ju, 12 tundi järjest mingite masinate taga vuristavad haiged depressiooni Tiinas nad on üldse mingites kohutavate selliste tehaseüksustes kinni. Hiljuti oli mingi vaatasin mingit lugu, et suurtehase töö, töölised kuidagi neid on reguleeritud, et nad ei saaks nii palju enesetapp enam teha, et noh, see on nii kohutav. Ma arvan, lääne inimene ei tahagi näha seda. Aga kui sa tood nüüd ütleme ühe näite, et sellest, et milline siis selle bangladeshi tehasetööline, kes meile neid toredaid odavaid särke ja pükse õmbleb, et milline tema, see argipäev on? Natukene on vist mõistlik rääkida, kuidas see olukord seal üleüldse on, Bangladeshis näiteks on rõivatööstus ongi rõivad ongi nende ekspordiartikkel number üks vist 80 protsenti töövõimelistest inimestest, on, töötab, töötab rõivatööstuses, kui ma. Ma mäletan. Ja kui sa vaatad, kuidas on see mõjutanud kogu selle maakeskkonda siis noh, näiteks seesama jõgi, mis, mis tuleb ülevalt inglist ja läbi bangladeshi läbi nende pealinna taaka voolab, on nad ise kutsuvadki seda D-driver täiesti surnud, seal ei ole mingit elu, ei, ei ole selles jões enam juba aastaid. Ja magevesi selles riigis on otsas ja ka maagaas, millega nad oma energiat toodavad, on kohe-kohe lõppemas. Et tegelikult tööstusharu on teinud täiesti üks null ühele konkreetsele riigile sellele keskkonnale, mis seal on. Kas sa vaata neid inimesi, kuidas see siis juhtub, et ühest inimesest saab siis tööline ja ta elu muutub selliseks, nagu ta on? Seal on see klassikaline lugu, on selline, et laps läheb tööle juba kaheksa-aastaselt. Miks ta kaheksa seitsme üheksa aastat tööle minema, põhjus on selles, et tema vanemad jäävad pensionile. Miks ta vanemad jäävad pensionile kolmekümneaastaselt? Mis seal ikka, keskmine, mitte meie mõistes pensionile, meie siin jääme pensionile, meil on sotsiaalsed garantiid. Me saame pensioni, aga kuna seal üldjuhul väga suures osas ettevõtetest, kes just nimelt, et siis proovivadki pakkuda võimalikult odavat hinda, ei teiega mingeid lepinguid töölistega, ehk siis nad lihtsalt heidetakse kõrvale, kui nad ei ole enam piisavalt kiired, sest see on ju kõik on selleks, et kui sa tahad pakkuda nagu müüa teksapüksihinnaga üks ükskümmend välja, siis peab see teatud sekunditega olema see protseduur tehtud ja kui sa enam ei ole piisavalt kiire siis ukse taga on järgmine sa lähedki välja. Ja nendel lastel seal see, mis on, mis olukorras on, miks peab minema nii vara tööle, kooli on see, et nad peavad kogu peret üleval pidama mitte ainult oma õdesid-vendasid, vaid ka oma ema ja isa, sest et teil ei ole alternatiivi, kuhu mujale minna. Ja see niukene, surnud ring, millest nagu on praktiliselt võimatu välja tulla, sellest ringist tuleks välja ainult siis, kui nagu ma korra ütlesin, meie riided lihtsalt makstaks 10 korda rohkem. Ja Me maksaksime nendele inimestele enam-vähem mis enam-vähem lihtsalt nagu mõistlikku palka, et lihtsalt, kas sealsel lapsel oleks mingisugunegi nagu võrdne võimalus, et ta saaks minna kooli, et ta saaks kooliharidust ja tal üldse tekkiski mingi võimalus ennast sellest süsteemist kuidagi nagu välja murda oleks võimalus sealt välja astuda, hetkel seda ei ole, et kui sa lähed sinna slummi ja sa näed, kuidas elavad mitu sugupõlve 15-l ruutmeetril. Ja kui jões vesi tõuseb, siis, siis see vesi on neil ka seal põlvini. Selles mõttes see on noh, see pilt ongi selline, mida tegelikult ei kujuta ette, kui sa ei ole seda näinud, sest et ta on üsna jahmatav. Aga need inimesed ise on kohutavalt südamlikud ja armsad seal, mis on nagu selle juures nagunii leplikud. Ja nad on nii alandlikud elu ees. See on jälle üks asi, mida nagu mida ma nagu seal olles väga palju olen nagu neid inimesi vaadates mõelnud, et mis on tegelikult siis nagu vahe siin nagu meie nagu sellises nagu lääne heaoluühiskonnas elades ja ja seal, kus nad tõepoolest ütleme siis niimoodi, et austus elu ees, sealpool on väga-väga palju suurem. Tulles tagasi nende probleemide juurde, mis seal on ja kõrvutades siis neid sotsiaalseid ja keskkonnaprobleeme. Rääkides korra veel sellest, mis neid keskkonnaprobleeme tekitab, siis seal ongi kaks nagu suuremat valdkondadeks on jäätmed. Kõik, mis on siis selline nagu käega katsutav jääde, mis tekib selles tootmisprotsessis. Ja teine on tegelikult seesama vaktsiinidega seotud temaatika, ehk siis kogu rõivatööstuse keemia, kuidas tehakse järeltöötlust, kuidas tehakse värvimist. Sest et enamus piirkondades Aasias puudub selline jäätmekäitlusnagu, meie seda siin tunneme. Ta lihtsalt ei ole p, puudub ka finantsiline võimekus ehitada veepuhastusjaamu. Ehk siis kõik, mis tekib, lõpetab enamalt jaolt lihtsalt looduses. Ja kui me rääkisime sellest jõest, siis ega selle jõe reostus ei olegi ju midagi muud kui seesama järeltöötluse ja värvivesi, mis seal tegelikult lastakse otse jõkke. Siis mingi aeg tagasi levis hästi palju materjali niukestest, kopter võtetest Hiinast, mis teksade tootmise põhiline piirkond muidugi siin on täiesti võimatu üldse pääseda, kui oleks soov filmida. Hiina on väga hästi nagu selles mõttes nagu ka kaitstud, aga aga Sa näed nagu reaalselt. Selles mõttes need õhuvõtted on väga hea, et sa näed ülevalt väga reaalselt seda jõge ja siis sa näed neid tehasekompleksis konkreetselt, saad aru, mis värvi teksad parasjagu toodetakse, tuleb tumesinine ja sealt tuleb ilusa helesinine, kuskilt tuleb punane jookseksin. Et see on ikkagi väga mürgine staff, nii et kui te mõtlete, et nendesamade tööliste peale, kes enamalt jaolt elab seal jõe ääres magevett neil ei ole, raha neil ju ei oled pudelivett. Vetost nad loomulikult joovad sedasama jõevett, nad sellega ju keedavad endale süüa pesevad ennast seal. Ma sattusin korra rääkima ühe inglanna, kes aastaid on olnud seal Bangladeshis arstina töötanud. Et millised on põhilised terviseprobleemid vaeste hulgast, noh seal on vähki väga palju. Ja loomulikult nagu üks põhjus väga suur põhjus on seesama toksiline vesi, mida nad tarbivad ja ega see eluiga on, loomulikult ei ole seal. Jah, see kõik, mis sa räägid, tundub nagu väga-väga karm hind, mis me siis tegelikult jätame maksmata nende toodete eest, et kui me nüüd kuidagi tooks võrdluseks selleks, et ütleme, et selline kiirmoe tavaline mingi trikotaažpuuvill T-särk või selline ütleme, T-särk maksab näiteks kuskil 10 euri, võib-olla on üheksa, 90, eks poest. Et mis selles siis õiglane hind oleks, kui sa oled seda ahelat nii-öelda jälginud, onju et mis on, kas sa enam-vähem oskad näiteks ütleme, sellise kümneeurose T-särgi tegelikku hinda tuua, et mis oleks, kui oleks õiglaselt tehtud ja mis on praegu näiteks see in, mida siis mida siis näiteks Bangladeshi inimesed saavad, sest et iga pood iga vahemees tahab ju omakorda sealt mingisuguse protsendi. Ma mingi aeg teksapükstega ma seda natuke vaatasin, et ma sain sealt neid välja, võrdlesin veidike need, mis on sealt nagu väljamüügihinnad ja mis on nagu see arutasin protsente. Et noh, laias laastus see toode, mis siin maksab 19 90 poes saab üks ja siis see Getkes 119 910-ga müüb, ostab ta tootena umbes üks 20 välja. Selleks enam-vähem nagu tasakaalus. Laias laastus peaks toode tegelikult poes maksma viis korda rohkem ja see protsent, mida saab tootja, peaks olema ka tunduvalt suurem, kui aineteks sisuliselt 10 protsenti. Eks tegelikkuses ma arvan, et võib-olla keegi on tegelikult teinud seda põhjalikku kalkulatsiooni, ma ei ole seda teinud, see on, mõtlen seal praegu täiesti niukse nagu mingi kõhutunde pealt seal on nii palju asju, mida tuleks arvesse võtta näiteks Bangladeshist ja me räägime Eestist siis juba elatustase nii erinev, seal ongi kõik asjad odavamad ei saa nagu kunagi nagu kõiki võtta nagu üks-ühele. Et noh, tegelikult nagu hea uudis on ju ka see, et, et siin paar kuud tagasi tõsteti seal jälle miinimumi veidikese võrra, et et noh, et see vaikselt nagu kuhugi suunas liigub. Aga see tuleb nii vaevaliselt liigub nagunii nii aeglaselt. Ja mis on nagu see probleem tegelikkuses on see, et, et kuna see tööstusharu on nii kohutavalt suures ulatuses hävitanud nende maad, nad on ju tegelikult ajaloolised riisikasvatajad on ju siis on see ära võtnud ka väga palju võimalust tegeleda näiteks Maviljalisega tegeleda mingisuguse alternatiivse tööstusharuga, mis mis oleks tunduvalt sobilikum sellele keskkonnale. Et see on ka põhjus, miks nii palju tekib töötuid inimesi ja nad koonduvad linnadesse ja slummidesse ja, ja otsivad seda tööd seal. Ja, aga kui me räägime näiteks selle ettevõttega, kellega, kelle juures meie oleme teinud, noh, selle pika uurimusperiood ja kellega me koostööd teeme, peksimko, nemad on selline ettevõte, kes teeb kõike nagu oma kindlal kinnisel territooriumil ja kogu see protsess on sul läbipaistev. Et nad toovad sisse toormaterjali ja kõik alates niiditegemisest kuni valmis tooteni tehakse ühes konkreetses müüridega eraldatud nagu tootmispargis nii-öelda ja nad maksavad ka kolm korda kõrgemad, et palka ja sa lähed sinna ja sa unustad tegelikult ära selle, mis seal teisel pool müüri on, sest see on jumalast okei, täiesti, seal on, toimib kõik väga kenasti, inimesed on õnnelikud, meie mõistes saavad nad vähe palka, aga bangladeshi mõistes tegelikult teenivad nad väga, väga hästi. Ja ja, ja see tehas 32000 töötajaga tehas näitab, et see on võimalik ka nii teha. Ja noh, nad muidugi toodavad kvaliteetkaubamärkidele, kellel nagu vaikselt noh, muidugi ideega kogu oma tootmist seal, aga, aga noh, kuna nad suudavad ka teatud kvaliteedi tagada, siis, siis siis siis on ka teatud kliendid, kes, kes nende juures on, kelle jaoks siis võib-olla nagu kõige olulisem ikkagi ei ole see see ühe sendi tagaajamine, mis nagu paljude jaoks on oluline. Et nii nagu igal pool niga, seal on see valik tegelikult laiem, et neid võimalusi on, seal on noh, on tegelikult on väga häid ja ilusaid asju ja on ka väga koledaid asju lihtsalt kahjuks nagu seda nagu rasket poolt on rohkem. Ja, ja kui sa nagu vaatad nagu keskkonna poolt noh, võib-olla üks selline pilt, mis, mis nagu võib-olla minu jaoks esimesel seal esimese seal käigu ajal oligi vast kõige šokeerivam oli see, et ma sain aru, et et on kolm meetrit, plastik ja tekstiili, Te olete siis see siis sealt alt kuskilt tuleb nagu mingi osa mulda ka, et see kihistus on lihtsalt päris hirmuäratav enne kui sa jõuad mullani, kuhu üldse midagi istutada. Nendes tööstuspiirkondades nad lihtsalt panevad selle kuhugi nii-öelda õuekuhja või kui sa kujutad ette, kui palju nad toodavad, onju? Ma ei kujuta ette, hallinatoodriximko toodab aastas ligikaudu 200 miljonit toodet umbes 40 protsenti kõigest, mis seal luuakse kanga ja ületoodangu näol jääb sinna jäätmele maha. See, see hulk materjali, mis on tegelikkuses uus materjal jääb sinna meetmena maha. Nii pööraselt suur hulk, et seda nüüd ei mahu siia pähe, ära see nii palju on ja ja loomulikult siis see, kuidas nad proovivad sellega kuidagi hakkama saada, otsida erinevaid lahendusi. Ja nüüd lähen siis ei ole ju väga palju. Ületoodangut oli väga suur, üle Donald tähendab täiesti korralikke riideid on ja keskmiselt viis protsenti on ületoodang mida tehakse ainult sellepärast, et on vaja ajaliselt saada tellimus välja ja, ja sul peab olema, seda teevad kõik see nagu reegel peab olema ületoodang, et kui mõni toode on praak, siis sa saad ära vahetada, sest kui sa täpselt seda kogust ei ole võimeline nagu viima, siis tellimus tühistatakse ja see jääb sulle kõik. Aga enamus kaubamärkidega on sellised lepingud, et nad peavad need hävitama. Need rõivad, aga hävitamine on kohutavalt kallis, kellelgi ei ole nagu noh, väga keeruline protsess on ju. Ja siis loomulikult nad proovivad mustal turul maha müüa, mis tegelikult täiesti illegaalne tegevus, onju, proovivad leida mingeid lahendusi, sest et igapäevaselt tuleb seda ületoodangut ja jääki nii palju peale. Noh, kui mõelda selle peale, et kui seesama tellija peaks võtma vastutuse selle oma ületoodangu ja jäätmeeest siis noh, tegelikult noh, põhimõtteliselt selle kõrval, need teevad nagu moeäri saaks neist jäätmekäitlejad, sest see maht on enam-vähem sama. Aga noh, nemad, tegelikkuses praegu on olukord selline, et ükski kaubamärgi võtta selle jäätmeeest vastutust, mis ta seal toodab, see sinna, see jääb sellele tootjale veel lisakohustuseks ja ta peab sellega kuidagi hakkama saama. Et see ongi see osa, millega me siin pikalt oleme töötanud ja proovinud leida nagu masstootmises lahendust. Et kuidas oleks võimalik seda jäätmemahtu vähendada. Aga kuidas see on võimalik, kas apsaicel, teema, millest sa oled rääkinud, räägi natuke lähemalt sellest. Aps, haiglin eesti keeles on tal natuke kohmakas väljend väärtustav taaskasutus. Aga see on üsna lihtne disainimeetod iseenesest, mis võimaldab läbi disaini sedasama materjalivoog tootmisse tagasi suunata. Ja Ta on lihtne just seetõttu tootjale lihtne, ta ei vaja mingisugust uut tehnoloogiat või ei ole vaja osta uusi masinaid, et on vaja lihtsalt natukene ümber disainida tootmisprotsess. On vaja lihtsalt nutikat disaini noh, natuke laiema põhist nägemist. Et üks suur puudus, mis meil siin moe ja disaini valdkonnas tootmisvaldkonnas on, on see, et, et kõik on nagu väga spetsialiseerunud. Et et see on tegelikult ka see, kus kui suunas disaineri õppe näiteks noh, ja õnneks neid järjest rohkem liigub, aga veel mingi aeg tagasi meil ikkagi õpetati tootmise jaoks spetsialiste, et tegelikult seesama disainer, kes läheb sinna ka suure kaubamärgi juurde tööle ja disainib seal seelikutele, pole õrna aimugi, mis tegelikult üldse milline tootmisahel võib välja näha, et see on nagu see esimene muutus, mis, et tegelikult kõik lülit peaksite teadma, mis, mis toimub teistes kohtades teineteisega arvestada. Ja see ongi selle väärtustava taaskasutuse. Nagu esimene ja kõige olulisem lähtekoht ongi see, et sa teadvustad kogu seda tootmistsüklit kogu toote elutsüklit ja sa vaatad, kus on siis need kohad, kus sa saad muutuda ökonoomsemaks. Ja ta on tegelikult selline kõigile nagu positiivset lahendust pakkuv meetod nii tootjale kui suurele kaubamärgile keskkonnale, millel iganes, see, mida me seal peksimkos oleme teinud, me tegime korraliku tootmiskaardistuse ja siis tegime ka jäätmekaardistada. Ja kui ma seal oligi juba teist korda seal olin ja, ja siis nende juhatusele tegin siis väikese nagu presentatsiooni, et et seletada, kuidas nende, kuidas nende tootmine siis toimib ja, ja kui palju meil jäätmeid tekib, siis tegelikult tuli välja väga oluline asi, mida ma ei kujutanud ette nii olla, et nii suure ettevõtte puhul tegelikult üks osakond ei tea, mida teine osakaal teeb. Ja juhatuse esimees kuulis esimest korda, et neil on nii suures mahus ületoodang või et neil üldse tekib nii palju jäätmeid. See on see info, mida, mida tegelikult ei ole kunagi olnud vaja, sest et põhieesmärk on saada sisse tellimus ja see võimalikult kiiresti võimalikult hästi ära teha ja välja saata. Aga see tegelikkuses on ju ainult üks väikene osa, et tegelikult on sealjuures ju väga palju kõike muud. Räägime nagu suurtest kaubamärkidest siis kui nemad lähevad oma suure tellimusega mõne mõne tootja juurde siis tegelikkuses alati toodetakse mingi hulk kangast rohkem. Seal on väga suur hulk, mis nagu väljalõikusest jääb järgi, tegelikkuses neil oleks võimalik sellest samast kangast saada kuni 20 protsenti rohkem tooteid, kui see nutikalt läbi mõelda. Ja tegelikult võidavad ju kõik, on ju, me tegime seal erinevaid noh, poolteist aastat tegelesimegi sellega, et me testisime siis erinevaid meetode tootmises läbi ja oleme võimelised efektiivsus tegelikult niimoodi väärtustava taaskasutuse tooteid samal ajal integreerida sinna tootmisse. Samal ajal tehes me oleme võimelised tegelikult noh, ligi 50 protsenti lihtsate vahenditega vähendama seda jäätmehulka. Et seal on seda arenguruumi küll ja küll veel. Et et see on selles mõttes olnud väga, väga, väga huvitav, et noh, kui me räägime, vaata sama apsa ikkagi väärtustav taaskasutus on siin, Euroopas on ta ikkagi olnud niukene nagu niuke, päikene, disaineri stuudiopõhine tegemine, niukene, natuke avangard disain, üsna kallis, sest on kallis teha. Sest materjal on alati erinev. Samas ei saa nagu kunagi suurt kogust teha, sellepärast et materjalivoog on selline ebaühtlane. Aga meil siin Euroopas on hoopis teistsugune probleem, meil on siin kasutatud rõivaste probleem, meil on väga tõsine jääther, probleem kasutatud rõivastega, meil ei ole neid kuhugi panna, sest see on väga keeruline jäätmeliik, mida ümber töödelda. Hästi, nööbid lukku, hästi palju aksessuaare küljes. Koostis on alati erinev. Ei ole nii, et 100 protsenti puuvill, 100 protsenti polüester, et sa võtad ja töötled selle ümber. Ja väga keeruline, väga keeruline jäätmeliik on see, mida me produtseerime igapäevaselt niimoodi neid odav rõivaid palju ostes. See ongi nii naljakas, tohutu masinavärk, tohutult tehakse asju. Ja kui sa siis vaatad nagu siiapoole, sinnapoole, seal tekitab tohutuid keskkonnaprobleeme ja väga-väga suurt tootmisjäätmeprobleemi ja siin. No tekitab selle väga suurt kasutatud rõivaste täiesti mõttetu jäädena. Sellepärast et ta on väga-väga raske taaskasutada. Sellega tegeletakse aastaid ja aastaid, et proovida leida nagu head lahendust. Ei, tegelikult ei ole siiamaani nagu head lahendust sellele leitud sest selliseid väga väga kallis protsess. Õudne raiskamine, täitsa mõttetu, olgem ausad, on ju kohutav, aga nüüd ma saan aru, et asjad on liikumas paremuse suunas, et vähemalt ongi valguskiir paistab kuskilt tunnel lõpust, et kui sa ütlesid, et enne see Absaycling oli selline nii-öelda avangard või pigem sihuke luksuslike teadlikule ja keskkonnast hoolivale inimesele, et nüüd, kui sa oled seal peksinud, koos tehases käinud kõik need süsteemid välja mõelnud ja välja töötanud ja ka ära testinud, kas see tähendab seda, et tegelikult on võimalik sellist tehnoloogiat või tootmisviisi siis viia masstoodangusse? Kas on võimalik, et näiteks suured kiirmoebrändid, kui neile see kuidagi maha müüa, et väga khuul ja nende tarbijad siis omakorda tahavad ka seda saada, siis võiksid teoreetiliselt kuidagi rakendada sedasama tehnoloogiat. Ja ehk siis mis on tulevikuplaanid ja eks me tegelikult üsna pikalt oleme olnud sellises nagu testimise faasis ja teinud siin selliseid nagu koguseid 100 ja 200 ja 500 ja 1000. Aga tegelikult esimene selline suur tellimus, mis me nüüdseteksimkos just see nädal oleme lõpetamas, on sama laulu ja tantsupeosärkide tellimus mis on 23000 särki, mille me teeme kõik ületoodangust? No väga selgelt me saame nüüd öelda, nüüd enam ei ole nagu siin oleme ühtegi küsimärki, me saame väga selgelt öelda jah, apsaidlikud on võimalik teha masstootmises. Ja me oleme teinud ka kalkulatsioonid kui palju, võrreldes siis nagu tavatootega või kui seesama T-särk oleks tehtud esmasest materjalist. Ja kui see on siis tehtud ületoodangust. Milline on see keskkonna keskkonnamõju vahe, et selline nagu väärtustava taaskasutuse meetodil tehtud T-särk on hoidnud kokku 91 protsenti vett ja 85 protsenti energiat, et see vahe on tegelikult väga-väga suur. Ja, ja see on see põhjus, miks seda on mõistlik teha. Kui me ei oleks teinud nendest 70-st 1000-st särgist laulu ja tantsupeo särke, siis need oleks läinud hävitamisele, ehk siis on loodud. Väga suur hulk mingisugust väärtust, pandud sinna ressurssi, siis pannakse veel omakorda resurssi, et sellest teha mitte midagi. Ja, ja minul on äärmiselt hea meel, et laulu- ja tantsupidu tegelikult on nad olnud meile suuremas päraseks partneriks, et üks selline tegelikult selles tööstusharus üsna suur samm nagu ära teha, et see teadmine nagu tegelikult meieni tuua, sest et see on selline kogus, mida ei ole varem tegelikult testitud masstööstuses. Ja tegelikult on see nakkupiksimko poolt tähendanud ka väga suurt tööd, et meiega koos see protsess läbi teha. Me võime rahulikult öelda jah, see on võimalik ja, ja, ja ma arvan, et see järgmine samm ideaalis võikski olla see, et, et suured kaubamärgid saavad aru, et see on võimalik ja hakkavad tegelikult rakendama seda, seda meetodit ja kuidas sa jõuad nende suurte kaubamärkideni ja kuidas sa üldse on lood suurte kaubamärkidega, et tihtipeale sajatatakse, et need teised ei hooli ja, ja vaesed mai tea aasialased teevad näpud veel kõiki neid moodsaid, brändi, asju, mida meie siin läänes tahame ja iga hooaeg välja vahetama. Samas rääkisin ühe sõbraga, kes on seotud HM-iga ja kes oli väga pettunud, et ma niimoodi suvaliselt lahmi, sest et HM ei ole nagu ükskõik me selle teema suhtes, et nemad on hakanud ka jälgima, et mis olukorras on töölised nendes vabrikutes, kus nad saavad õmblevad oma riideid ja viljelevad rohkem sellist nagu teadlik kui tootmist ehk siis keskkonnaaktivistide survele on ka nemad hakanud üha rohkem seda teemat kuidagi tajuma ja sellega tegelema. Siin kindlasti on ka selliseid argumendid, et seal loogiliselt väga oluline, eks ju, et muidugi kui sa ikkagi tuleb välja, et noh, nagu mäki asjad või Apple'i asjadele mingid väiksed lapsed, näpud verel, panevad sinu Aifooni kokku, et see noh, kole lugu, eks et kuidas on lood suurte brändidega. Kui sa HM-i välja köitis, HM-iga olen, oleme kohtunud mitu korda, et neil on tõesti väga suurepärane, sest teine bility tipaastmed, kus töötavad väga kihvtid inimesed ja H ja M on tegelikult väga suuri novaator. Tegelikult selles valdkonnas, et noh, eks skeptik siis küsiks siinkohal, et no et kas neil ei oleks mõistlikum paar liini sulgeda, selle asemel, et rääkida, et nad hoolivad keskkonnast. Aga jällegi, et ikkagi põhiline on ju proovide ajal leida mingeid lahendusi ja tegelikkuses väga reaalselt sellega tegelevad. Ja H ja M on tegelikult ka aastaid proovinud leida lahendust sellele samale Postgunud Jover võiski probleemile ehk siis sellele kasvatatud rõive probleemile, et nad on tegelikult teinud päris palju head selles tööstusharus, et ma tõesti, ma ei ole nagu radikaal selle koha pealt juba tükk aega kunagi olin, aga tükk aega juba ei ole ja ei ole sellepärast et ei vii mitte kuhugi lauale. Aga klaasi veini kõrval on jube mõnus kiruda, kõiki rääkida, kui nagu kehvasti need asjad ikka on ja kes kõik, mida peaks tegema, aga aga noh, kui käed taskust välja võtta ja minna nagu sinna saada aru, siis me saame väga selgelt aru sellest, et tootmine ei tule Euroopasse mitte kunagi tagasi. On tõesti kindel, et ükskõik kelle käest tänaval küsib, et kas sa siis tegelikult tahad või mitte, keegi tegelikult ei taha, seda küsimust polegi enam tahtmisest, seda pole kuhugi tuua. Kui sa näed neid, no seesama peksimko, see on nagu Kuressaare linn see tootmisüksus, võib-olla siin Euroopas polegi kuhugi panna seda suurtootmist. Ja meil ei ole panna inimesi sinna tööle ja minu arust see vaidlus on nagu lõpetatud, et tootmine on aasias, sinna ta jääb, kui me tahame midagi paremaks muutuks ja me peame nendega tegema koostööd. Ja, ja see koostöö ongi kaks võimalust, kas proovida leida nagu nii hästi toimivaid tootmisüksusi, kes tahavad muutuda paremaks või kes tahavad muuta neid protsesse nagu saab eksimko või siis koostöös suurte brändidega, kes seal toodavad, sest need mahud on väga-väga erinevad. Kui me räägime väikestest kaubamärkidest sellistest disainer kaubamärkidest nagu tegelikult nagu ka minu kaubamärk on olnud aastaid, siis noh, see midagi nii pisikest, et see tegelikkuses ei muuda mitte midagi, onju. Tegelikult ju käinud seda ideed tutvustanud nii mõneski suures rõivakorporatsioonis ja see tagasiside on äärmiselt positiivne sest kõik saavad aru, et see on geniaalne seal lihtne, see on teostatav. Aga seal on üks väikene, aga üks aga on see, et, et nüüd me tõesti jõuame selleni, et me teeme selle esimest korda ka suures mahus läbi ja nüüd lõpuks nagu palju vastuseid, on olemas ka nendele küsimustele, mis olid, aga teine, aga on see, et, et selleks, et, et niimoodi asja teha, peavad nad kõigepealt tunnistama, et neil on jäätmeprobleem. Et nad toodavad nii palju ületoodangut. Ja ma arvan, et see võib võtta natukene veel aega, sellepärast et see probleem on nagu üsna kaugel neist sotsiaalsed probleemid on nii palju emotsionaalsemad probleemid. Kui sa näitad ikkagi seitsmeaastast tüdrukut trükkimas mõne kiirmoebrändi maikasärki siis see on noh, niivõrd tugev emotsionaalne nagu imidž või noh, nagu pilt, et kõik võtavad nagu jalad kõhu alt tõmbavad välja ja hakkavad tegutsema ja see on väga õige, nende teemadega peabki tegelema, peabki tegelema kohe esmajärjekorras. Aga jäätmeprobleem on natuke sügavam ja natukene nagu peidetum. Nii nagu ka keskkonnaprobleemid, sest et see, kuidas tegelikult need keskkonnaprobleemid meid mõjutama, Nad ei ole nii silmaga nähtav ja ma arvan, et järgmine nagu kõige suurem teema, millega hakatakse tegelema, ongi seesama toksilisuse teema. Sest et viimased uuringud, mis on avaldatud ja mis on nüüd tehtud, siis nagu rõivakemikaalide mõjust inimorganismile noh, toovad väga selgelt välja need seosed, kuidas mis haigused reaalselt tekivad, selles nimekirjas on Altžeimer, seal on vähk, kas seal on astma, seal on erinevad allergiad ja, ja kui me nagu ühel hetkel saame aru, et, et mida rohkem neid rõivaid välja vahetama, et tegelikkuses ei jõua neid läbigi pesta, et see on iga uue rõivaga, tuleb väga korralik uus nagu mürgidoos, mis me, mis me oma kehale anname, mis läbi naha meie organismi jõuab. Ja läbi selle, kui me neid oma pesumasinatesse peseme ja ja see heitvesi jõuab ju meie oma merre siinsamas ja sealt läbi kalajale meie toidulauale või läbi põhjavee ka meie nagu kaevudesse. Sest et kõike seda sealt välja puhastada ei ole võimalik, et noh, siis tegelikkuses ju saame aru, et see ei ole nagu noh, et see on dialoog mitte nagu hala, nagu ühelt poolt, et tegelikkuses on, puudutab see meid väga-väga lähedalt. Ta oli haljas. Nüüd on murtud kõigi metsik ja muus. Nüüd on kõle kõik juurdee, nii. Paljas valuvai ja riistu. Oli kõik, siis tulin maru. Murdis taimed ja tühjaks jäi ja. Kallis naine, saade, muust aru pole käes meie. Naine ooda. Veini. Kõigepealt. Teie nii kaua tuli kiige kleidi välja vaalik prossi ja keeldus. Naine. Ootan laiali, aasa painud. Seal siis teemegi. Peo. Ei ole. Tõesti aga ei. Päike soojendas maailma eile. Täna maru on rüüstanud, ma loodan, ma. Seda ei ole mul süda. Raeruut armast Ruus, mul. Naine olen minu. Rida. Päike paistis ja nii ma olen ilus. Tulvil. Taim. Armas luust. Naine. Kas sarnased teemad ja probleemid on aktuaalsed ka kõrgmoes Hutkut süü, kus disainerid teevad fantastilisi taieseid kasutades pärlisulge ja eksklusiivseid materjale ja kõik õmblejad on kunstnikud. Et kas seal ka tegelikult see üldse nagu teemaks on? No vaata, Hodgotöörist muidugi olema kuidagi aastate jooksul väga kaugele kukkunud, aga üks mu väga hea sõber ütles minu arust väga lihtsa, aga vaimuka lause, et temale meeldib Fatcotüür ja tema arvates kõik peaksid seda tarbima, sest kui keegi juba endale ühe Atatürk kleidi ostab, siis talle jää raha üle seda paska osta. Jumala õige suhtumine, noh, osta nagu võimalikult kallilt, aga võimalikult vähe. Aga noh, igal juhul on kvaliteetne käsitöötoode ikkagi äärmiselt mõistlik valik. Juba mitmel põhjusel. Üks on see, et, et noh, ma arvan, et siin on ka väga tugev, noh kui me oleme, kuna me oleme natuke rääkinud emotsionaalse, sest see siin on väga tugev nagu vahe, kui ikkagi inimene ostab endale teksapüksid mis maksavad 600 eurot. Nad ei viska neid nii kergelt prügikasti, kui need 20 eurosed ta ikkagi hoiab neid ja ta kannab neid nii kaua, kuni ta vähegi nagu saab neid kanda. Ma arvan, et hind tegelikult annab tootele ka väga suure väärtuse. Ja see ongi üks põhiprobleem, mis tegelikult praegu on, on see, et selle loodu väärtus on kahanenud. Nendel esemetel ei ole mingit väärtust ja läbi selle üldse selline nagu ma ei tea, mingis mõttes ka elu väärtustamine on kuidagi mulle tundub sõrmede vahelt välja voolanud. Aga kui inimene ei ole nii jõukas, et osta mitte isegi nagu kõrgmoeasju, aga ka kodumaiste disainerite toodangut, et ei ole raha, et osta jakki, mis on 300 krooni. Et tahan ka olla ilus, tahan käia tööl ja peol, näha hea välja, lähen ja ostan selle, mis mulle meeldib, aga on ka soodne. Aga siis on ju mõistlik minna teise ringi poodi, meie meil on hetkel, kui sa vaatad Tallina näiteks. Meil on tõesti vapustavalt suur valik teise ringi poode ja ma tooks välja olulise nüansi. Teise ringi poed on juba sellepärast mõistlikud külastada, et sealsed riided on juba paar korda läbi pestud, ehk siis nende mürgisuse aste tunduvalt madalam. Tänasel päeval on lihtsalt see teise ringi riiete turg on nii lai, et ma arvan, sa leiad sealt praktiliselt kõike. Ma ausalt öeldes, kui sa räägid seda kõike, mõtlen selle peale, et kui palju tavaline inimene tavaline tarbija üldse mõtleb selle peale, et lisaks sellele, et poest ostetud ese on, ütleme ilus ja moodne ja noh, enam-vähem kvaliteetne, istub hästi seljas, aga just materjal, et okei, ma kõik tahavad, et see on hea materjal, eks, aga, aga kõik, see, millega sa värvitud, kui sa räägid sellest, et et need on juba läbi pestud ja mürgisuse aste on väiksem, et tekib selline kerge nagu õõv, et issand jumal, et ostad endale uusi riideid ja siis need vaiksed mürgitavad sind. No nii on, selles mõttes on ju teaduslikult tõestatud fakt, et jah, ja kui sa mõtled selle peale on alati ikkagi tegelikult, kui sa ostad endale Rõivasest asutaja esmast kandmist tegelikult läbi pesta, sest et kui toode pakendatakse, siis sinna, kuna ta veedab ju üsna pika aja kuni neli kuni kaheksa nädalat merel konteineris siis pritsitakse sinna aineteta ei läheks hallitama, aineteta niiskust, ei võtaks siis aineteta nii väga kortsu ei läheks, noh, et selles mõttes on see üks korralik keemiapomm, mis seal tegelikult endale tood. Ja nüüd ma mõtlen just nagu mürgi toksi, toksiline niukene, korralik plahvatus, kui sa selle eseme endale ostab koju toodet. Et see peaks olema küll reegel, et esimese asjana tegelikult keskeltläbi, et esimene lihtsalt kätte saada, mille tagajärjel munenud riided kaotavad oma algse ilu ja välimus venivad välja, värv lahtub? Jah, ja see ongi nüüd see koht, kus siis tuleks tehase valikust Frosk tegelikult. Aga kui me räägime materjalidest korra veel, et enne sa rääkisid sellest, kuidas puuvill on võib-olla kõige vähem selline jätkusuutlik taim ja materjal rõivatööstuses kasutamiseks, aga mis on alternatiivid, et viimasel ajal on hästi palju räägitud näiteks kanepist mitte ainult ravikanepist või toidukanepist, vaid ka kanepist kui fantastilisest materjalist, millest ju eluaeg on tehtud köit ja kangast ja mida kõike veel. Et mis oleks siis need ütleme globaalse pilguga vaadeldes alternatiivid, millest inimkond võiks endale riideid teha? Kõigele levinumad alternatiivid ongi, kanep, bambus ja, ja lina, kõik väga kvaliteetsed, palju suurema saagikusega. Noh, võib-olla bambusest vist isegi kõige enam ja väga head alternatiivid pika kiuga, kvaliteetsed imekaunid. Ja ma arvan, et ühel hetkel vaikselt-vaikselt Nad vahetavadki ära lihtsalt jälle noh, sama asi, kuna puuvill kasvab sellistes piirkondades, kus tööjõud on väga odav, siis puuvilja hind on odavam. Et kanep. Lina tahavad nüüd teistsugust kliimat, lina kanep kasvavad veelgi väga hästi ja mingit tüüpi bambus kasvas ka meil väga hästi, et et seetõttu lihtsalt noh, see selle toorme hind on kallim. Et vahe tuleb hästi palju ka sellest piirkonnast, kus kasvatada, seda saab. Aga kui vaadata, millise kiirusega piirkonnad kõrbestuvad ja millise kiirusega magevesi lõpeb planeedil maa, siis ma arvan, et ja ma väga loodan väga-väga varsti puuvilja kasvav kasvatamine pööra lõpetataks. Kuigi noh, mingit tendentsi sinnapoole ei ole. On sul veel mingit sellist hüva nõu tavatarbijale just nimelt kes tahab endale ikkagi mingi riide selga saada, jälgida lisaks materjalile lisaks värvile püüda selgitada välja see nii-öelda Peetreid jada ehk siis kus ja ausalt see toodetud on. Noh, kui tahta, nagu mõelda, niimoodi kompromissitu, siis mis oleks nagu kõige eetilisem viis endale uusi rõivaid tekitada, on loomulikult oma vanadest riietest ise tehes. Väga populaarne liikumine on tegelikult juba ju pikemat aega. Do it yourself liikumine õpetab üsna hästi, kuidas sa omaenda rõivaid väärtustavad, saad taas kasutada, lõikeid jagatakse ja, aga vaata, õmblemine on selline asi, et ta ei ole väga lihtsalt omandatav oskus tegelikult ju väga paljud inimesed ei omandage teda perfektselt, mitte kunagi. Et seetõttu, kui sa ikkagi tahad kvaliteeti rõivas, siis sa pead ikkagi pöörduma spetsialisti poole, siin ei ole nagu muud varianti, aga aga põhiline asi on ikkagi nagu aru saada, et mis on selle, mis on selle toote taga selle kaubamärgi taga, kes seda teeb. Sest neid alternatiive praeguses ajas on ikkagi juba piisavalt palju. Mille vastu seda tavatoodet vahetada, et tahab lihtsalt nagu noh, jälgimist ja teadlikkust seda, et sa, et sa võtad selle aja ja süvenetud hetkeks teed endale selgeks mis on mis sest, et kui üks kaubamärk ikkagi juba oma tootmisahela, kas või kodulehel teeb avalikuks, see näitab seda, et selle teemaga tegeleb ja, ja tal on mingisugused vastused leitud, et alternatiiv on päris palju. Aga ise on vaja lihtsalt natuke vaeva näha. Ja üks hea ideega neile, kes kes taaskasutamisega ikkagi sõbralikes suhetes on jagada oma riided oma sõpradele-sugulastele ja nii-öelda vahetada, saadan head vastu, et alati ei pea minema kuhugi nii-öelda kaltsukasse, mõnedel inimestel kuidagi on tõrge selle vastu, aga lihtsalt vahetada omavahel, et see on ka väga värskendav muidugi oma lähiringis teha vahetusi. Eetiline eluviis ei tähenda mitte ainult rõivaid, vaid teadlikkust igas meie elu puudutavas valikus, et mis vallasse veel teadlikke ja eetilisi valikuid teed, et kas kogu sinu elu on selles osas nagu läbimõeldud alates kosmeetikast lõpetades toiduga mingite muude asjadega, noh, siin saab nagu öelda, nii et kui see, kui sind teadlik, kus tabab, siis ta tabab sind läbistavalt kõikides kihtides on et jah, ma ikkagi väga selgelt vaatan, mida ma ostan. Mida ma ostan endale, mida Mostel, mida ma ostan lastele, mida me endale peale määrin. Noh, kui me räägime kosmeetikast, siis ma olen küll väga. Ma olen ka oma loomult väga lojaalne. Sellest hetkest, kui doktor Hauschka tuli Eesti turule ja ma aru sain, kuidas nemad oma asja toodavad, olen ma nende andunud klient. Samal ajal olen ma väga räägime kosmeetilistest toodetest, mida naised ikkagi tarbivad. Üsna palju siis ma olen nagu väga lihtsate lahenduste pooldaja ka, et et väga hea nipp on lihtsalt omada üks suur pudel orgaanilist seesamiõli ja see lahendab väga palju kreemi ja muid vajadusi ära, et räägime toitumisest. Jah, loomulikult ma eelistan kohalikku orgaanilist mahetoitu nii palju, kui, kui see mul vähegi võimalik on. Ja mis puudutab rõivaid, siis nii palju kui võimalik teema muidugi ise endale riided ja üsna palju on võimalik. Aga kui ma midagi endale soetan, siis just nimelt nagu mingisugust üldjuhul üsna nihukest väga konkreetse taustaga disaintoodet või siis midagi üsna kallist, mille puhul ma tean, et, et see on mulle teatud väärtusega, et ikkagi valelik, selles mõttes ma olen ikkagi üsna teadlik tarbija, et ma niimoodi huupi ei soeta asju. Mulle meeldib, kui ei ole niukseid hallalasid et on niisugune nagu lihtsus ja selgus jaam ja, ja nii nagu ma enda töö puhul esitan neid küsimusi, siis tarbides teiste tooteid, siis ma tahan, et nemad oskaksid ka vastata mulle nendele küsimustele. Kas sa lihased ei liha ise. Miks liha annab jõudu ja liha kindlasti annab jõudu. Tead, see on niisugune lugu, et mul on tegelikult põhjus, miks ma liha ei söö, läheb ajas tagasi ja ja mul on see nüüd on tõesti hea jutt eetris, onju. Aga mul on tegelikult selline lugu, et juba lapsest peale mul oli niukene lubadusi, liha õudselt hakkas kõht valutama alati ja külma proovisin aru saada, miks see nii on ja proovisin, ühtepidi oli liha väga maitses, ühel hetkel ma lõin käega ja loobusid. Või siis aastaid hiljem tehti mulle kõhuõõne ultraheliuuringut, siis arst küsib mu käest. Kui teil on nii huvitav sapipõis, kas te ise ka teate, ma ei tea, mis tal siis on. Sellist suurt midagi rasvast süüa ei saa, sest ega me ei saa küll ja ühesõnaga ma olen sündinud sellise, nagu vahest juhtub natuke eripärase sapipõiega, mis on S tähe kujuline. Ja ma lihtsalt ei seedi loomset valku. Nii et minu jaoks on see valik olnud nagu väga, väga lihtne, et see tugevat loomset valku valutav kõht, aga kuna valu ei ole väga meeldiv, siis ma tegelikult sain väga kergeid toite ja ühel hetkel olen ma ka aru saanud, et kõik mu tõekspidamised, millele ma võiksin tegelikult alla kirjutada, organism on need eelnevalt juba dikteerinud, et tegelikult mu taimetoitlus ei, ei ole saanud alguse mingisugustest tõekspidamistest täiesti lihtsast S-kujulisele siis abil või eest. Aga muna ja piimatooted, kas neid seedida? Teatud hulgal küll, jah, ma ei, noh, muna on ikkagi minu jaoks väga rammus roog, ma, aga liialdada temaga ei saa, vahest natuke kalaga söön. Aga ma jah, ei saa, ütleme nii, et ma liiale minna. Kui ma räägiks Ühe sõbraga, jutu ütlesin, et ma tulen sinuga intervjuud tegema, siis talle meeldis see mõte, ta on ise ka väga teadlik. Ja selline tervise Priit või kuidas öelda. Aga samas ta ikkagi küsis sellise küsimuse, mille ma sealt küsingi, et kas elu liiga tõsiseks ei muutu, et kui sa kogu aeg muretsed, kas iga su liigutus alates kuni siis püksipaari ostmisest kuni hambapasta või tee või toiduvaliku, nii et kõik see on kõikide asjaosaliste jaoks õiglane? Tead sellega, et miks niisugune lugu, seda küsimust mu käest aeg-ajalt küsitakse, olen aru saanud, et ma vist väljapoole Edamega tõsise mulje mis tuleb mulle väga suure üllatusena. Aga ma olen hakanud aru saama, et kuidagi selline kuvand minust on tekkinud. Tegelikult on niimoodi, et mille peale ma absoluutselt ei mõtle. Sest et kui on mingi asi, mille, mida sa oled taibanud ühel hetkel oma elus, siis see nii on ja nii jääb. Minu jaoks ei ole see üldse mingisugune nagu analüüsi hetk, kuidas teha valikut, vastupidi see, et sa mingitest asjadest loobuda oma elus, see annab sulle nii palju vabadust tegeleda mingite muude asjadega mis on tunduvalt olulisemad, lõbusamad, loovamat, mida iganes, elu edasi viivamad. Ma arvan, et see nagu väljend nagu loobumise ilu on tegelikult nagu väga-väga tõene. Sest et see annab sulle tegelikult vabaduse teha nagu hoopis teistsuguseid valikuid, kui sa ei ole kinni pidevas sellises ühte või teistpidi otsustamise protsessis. Et ei, sugugi mitte, ma arvan, et mida selgem on sul pilt või mida teadlikumalt sa teed neid valikuid, sest see ei ole ju ometigi mingisugune igipõline reaalne protsess, vaid see on noh, nagu ma ütlesin, mingisugune taibatud asi, mis on mis on sinu jaoks öelda ebaoluline, aga sa lihtsalt ei tegele sellega. Ja selline nagu teadlikkuse kasv on, vastupidi, toob väga palju rõõmu juurde. Ell. Tead, võib-olla sellepärast peetakse tõsiseks sind, et sa tegeled tõsiste teemadega. Reaalselt suures plaanis vaadata ees see, kas asjad on jätkusuutlikud. Kas nad on eetilised, milline on nende keskkondlikud sotsiaalsed mõjud lisaks majanduslikele kasumitele? Et see on ju tõsine asi, see on oluline asi, et võib-olla sellest tuleb see nii-öelda kuvand. Et sa käid ja muretsed, valutab südant maailma pärast. Tegelikult lihtsalt on uudishimu. Aga kui nüüd võtta seda eelnevat juttu kuidagi kokku, sa kirjeldasid moetööstus selle tegeliku olukorda, seda, mis on selle hilbu taga, mis mul seljas on tegelikult, eks, et kui palju on seal lülisid, kui palju on seal inimesi, ressursse, kõike seda. Et kuidas see kõik saaks suures plaanis reaalselt muutuda, et kuidas 500 inimestele kohale. Et, et tekiks teadlikkus, et nad jälgiksid, et see on oluline, kust ja kuidas asjad tulevad, mis on nende tegelik hind, et kuidas üldse panna piire ja muuta kurssi meie tohutul tarbimisele, raiskamisele põhineval eluviisil? Ma saan nüüd küsis mu käest niukese küsimuse, millel ei ole vahetust olemas, onju see on maailmaparandajatel ikka on ju visioonid ideed ja no no üks asi, mida ma olen mõistnud ja mis on erakordselt oluline, et tegelikult me, me peame nagu minema laste juurde. Sest et erakordselt oluline, kuidas väike inimene sirgub, millises keskkonnas ta on inimestega ta koos veedab oma aja ja millised inimesed tema, selle noh, ütleme siis nii tulevikku tegelikult kujundavad. Ja seetõttu mina olen saanud väga selgelt aru, et meie siin ühiskonnas absoluutselt ei teadvusta seda, kui oluline roll on meie laste õpetajatel, kellega lapsed tegelikult veedavad väga suure osa oma ajast. Ja see on üks amet, mis on jõhkralt alahinnatud. Ja see on üks põhjus, miks mina proovin oma lastega võimalikult palju aega koos veeta ja neid asju lahti seletada neile, et nii kui tal tekib küsimus, nii tal on kohe võimalik vaadata asjade taha, et et lapsega koos kasvaks kus tema arenguga vaikselt imbuks, selline õigus otsustada ja, ja ka just nimelt seesama analüüsivõime n eneseanalüüsi võime ja maailmaanalüüsivõime ja teadlikkus. Ja ma arvan, et noh, tegelikult ma vaatan seda 20.-te põlvkonda nad on väga palju avatumad ja väga palju. Isetumad mõtleksin, et kui me räägime tarbijast, siis kõigepealt on nagu vaja ikkagi avardada seda maailmapilti, et saada aru, mis asi on üldse, eks toote elu vahel. Et tarbija nagu seda teadvustaks. Ja siis ta saab ka nagu teha mingisugused järeldused ja ta saab nagu kuhugi suunas krabada, siis natuke õigemas suunas, onju. Räägime suurkorporatsioonides, kes tegelikult määravad kogu selle toimimise ahela. Ma arvan, et, et see unistus, et üks mees ühel hommikul ärkab ja otsustab teistmoodi teha. Et see on tore mõte, aga nii ilmselt ei lähe. Ma arvan, et see neid survestab ikkagi väga selgelt see, et et tegelikult me oleme noh, niukene väljendit toanurka ennast kinni värvinud ikkagi juba jupp aega tagasi on ju, et toormaterjali hind muudkui tõuseb, sinna on vaja leida lahendusi. Ega niisama HM investeeriks päris korralikke summasid sinna, et leida ikkagi võimalust taaskasutuskanga tegemiseks. Ühel hetkel tootja maades elatustase kasvab, inimestel on vaja hakata kõrgemat palka maksma, ma arvan, et see on aja küsimus, et kõik liigub sinna suunas ja ja naljakas on, ma mäletan, nii hästi kui ma 2007 aasta olin vist Berliini moenädalal ja ja siis noh, see oli selline, nagu see oli enne enne meie sellist väikest teda kriisikest kus oli tarbimine, oli ju täielikus haripunktis, onju? Jaa. Ma mõtlesin, et huvitav, et millal see neid juhtub, millal see esimene niukene põmakas tuleb. Ja haarasin Taani viis aastat läheb, ei läinud, viis aastat. Läks, ma ei tea, mis aasta sõime, mäleta praegu peast võib vist kaks või kolm aastat läks kui käis pauk ja peale, aga tegelikult on, ma vaatan, on väga kiiresti kõik muutunud, on muutunud nii Testuse sees kui ka kaubamärkide nagu suunad, kui sa vaatad, no tegelikkuses ei ole enam mitte ühtegi kaubamärki meil praktiliselt, kes ei tegeleks kas sotsiaalsete või keskkondlike teemadega, tegelikult panustavad sinna, jah, võib-olla see esimene tõuge on olnud. On olnud ikkagi surve nagu väljastpoolt, et te olete pahad ajakirjanduse poolt, mis uuriv ajakirjandus kriinbys, mis iganes. Igal juhul on see olnud nagu samm nagu kuhugi kuhugi edasi ja, ja kuna see hüpnese tööstusse masinavärk siis kiireid, kiireid muutusi seal kahjuks ei ole, aga selline vaikne muutus on kogu aeg seal tegelikult olnud. Järjest rohkem ja rohkem, lihtsalt tulevad need teemad üles ja järjest rohkem ja rohkem. Nendega tegeletakse niimoodi, et see ei ole lihtsalt nagu suitsukate vaideid, kal tulevad mingid lahendused, et ma arvan, et see on nagu selline jõuline protsess, mis on nagu käima lükatud ja mis ühel hetkel ju noh, saab täistuurid ja enam nagu tagasi. Kui puudega täis loodus virgub taas koiduga. Mul õhtul Moskva lähistel jäävad Kall elas köiteedes. Mul õhtul. Moskva lähistel jäävad kallimas köiteedes. Looge raudajana pelitõve Q7 veel õlad vaibub laul kuskil kaugemal, nendel vaiksed õhtutel külad vaibub, laul kuskilt kaugemalt. Vaiksed õhtud, kuulageemistaja, poorne painuta, milles pelgu, peidad mu ees raske kõnelda. Raske vaikida kõigest sellest, mis söödamees raske kõnelda. Ta oskab vaikida kõigest sellest söödamees. Sa lähed tänases saates korduvalt viidanud teadlikkusele, et teadlikkuse kasv, taipamised, kuidas teadlikkus avardab võimet näha suurt pilti, kus sa selle teadlikkuse võtad, kuidas sa, ta enda äratad endas käivitad, rakendad? No ma olen praktiseerinud üle 10 aasta kriya joogat, mis on väga terviklik süsteem ja annab väga head praktilised vahendit igapäevaelus rakendamiseks, ehk siis see on üks väga hea harjutuste praktikate kompleks, mida sa saad jooksvalt igapäevaselt teha, mida sa saad rakendada oma oma argiellu väga lihtsalt. Ja seal on üks väga oluline eesmärk, kuhu poole siis õpilane hakkab alguses liikumas on teadele tulek. Ehk siis sa astud välja oma sellisest mentaalsest emotsionaalsest ringlusest ja oled võimeline vaatama teadvustama siis oma sisemaailma ja nägema, mis seal, mis seal on ja läbi selle ka see loomulikult siis kajastub ka väljapool ja, ja sa õpid nägema paljusid protsesse lihtsalt väga palju selgemalt. Üsna pea seitsmeteistkümnendal mail algab Ingvar Villido teadliku muutumise Kunstiuus kursuste sari, et sina oled sellest omal ajal tohutu tõuke saanud teadlikkuse poole, samuti ka siinsamas saates käinud ville ehe haigi Vahing paljud teised tegijad, et ometigi tundub, justkui ei tihkaks, või siis ei viitsi inimesed sinna minna öeldes või mõeldes, et ah, et ma ei ole mingi vaimleja, olen tavaline normaalne inimene, ma näiteks sihukeste fraasi kuulnud mõnedele ei meeldi õpetaja või peljatakse lilleorgu mingit kummalist kommuuni. Aga samas vaatan ja kuulan sind ja sinu selliseid elu tegemisi ja globaalseid maailmamuutmisplaane, mis on täiesti reaalsed. Siis ma mõtlen, et kas kõik see, millest sa räägid, täna toimub tõesti tänu sellele, et sa oled süstemaatiliselt tegelenud oma teadlikkuse suurendamisega sellele väga-väga suur osa, jah, sest et kui teadlikkus kasvab siis see annab sulle väga-väga palju aega juurde ja ruumi juurde ja selgust juurde. Jõudu ja ja väga palju seetõttu seeläbi ka tegelikult vabadust ja võimalust Sul endal oma elu juhtida. Ja ja noh, nagu ma enne ütlesin, et nagu neid hall alasid jääb järjest vähemaks see tegelikkuses minu kogemus on kriya joogapraktikaid tehes väga selgelt ikkagi selline, et läbi selle tulebki tegelik sisemine vabadus, et et jah, ma olen lilleoru kogukonna liige üle 11 aasta. Mida see minu jaoks tähendab, see tähendab seda, et see on tegelikkuses üks kogukond? Ma ei ole teist sarnast näinud, kuigi ma olen üsna palju rännanud, on ju kus, mis, mis nagu isetult vabatahtlikkuse alusel nii pikalt toimiks, on juba üle 20 aasta. Põhjus, miks inimesed sinna, noh, ta on avatud keskus, miks inimesed sinna kogunevad, on seesama õpetus seal noh, ei ole mingisuguseid isiklikke motiive. Ja noh, kui mina lihtsalt vaatan ajas tagasi, siis mind on see küsimus, mis on asjade taga huvitanud väga nagu noorest põlvest peale. Et ühel hetkel ma lugesin läbi kõikvõimalikku esoteerilised kirjanduse, mis eesti keeles olemas oli, sest et see tundus mulle kohutavalt huvitav. Katsetasin igasuguseid asju ja proovisin ja ise püsi ja me olime väga pikalt arvamusel, et ikka ise tuleb nagu teha neid asju. Aga kui ma ühel hetkel nägin, et et tegelikult võta see teoreetiline teadmine, et ta tekitab küsimusi ainult juurde ja kui sul ei ole tegelikult vastuseid ja praktilisi lahendusi, siis lihtsalt ajab sind väga suurde segadusse. Ja kui mina esimest korda sattusin lilleorgu siis ma arvan, et see oli ainult üks hetk, kus ma sain aru, et et see õpetus, mida Ingvar edastab seal nendele, kes soovivad sinna minna. Kuldaväärt, ja ennekõike sellepärast, et kui sa tegelikult tahad hakata oma sisemaailmaga tegelema ja sellega silmitsi seisad, siis sul on väga head Teiusti vaja, kes on selle teene läbi käinud. Ingvar Villido on selline õpetaja, kes on selle tee ise läbi käinud ja oskab sind väga hästi seal juhendada. Ja kui me räägime emotsioonide ja kontseptsioonide lahendamisest, siis see on see esimene samm, millega tegelikult sa siis alustad, sest et see on see, mis kõige võimsamalt meid juhib. Needsamad emotsioonid, millega sa pidevalt sõidad nagu ühele ja teisele poole ja, ja mis röövivad väga-väga suure aja sinu elust samamoodi kontseptsioonid, mis on natukene sügavam kiht ja mille nagu läbi hammustamiseks läheb natukene rohkem aega ja teadlikkust vaja, aga jällegi, kui sa ühel hetkel teed endaga nii palju tööd ette, et see selgus seal sisemaailmas tuleb, siis ühel hetkel tekib sellest selline nagu heas mõttes. Nagu siis, et sa juba näed, kui kui tuleb mingi segaja, kuskilt sa jooskul jooksvalt oskad tegeleda nende teemadega ja ja kui sul korra on nagu see Vabaduse tunne käes, siis seda ei taha käest enam ära lasta, sest sellega koos tuleb hoopis teistsugune rõõm kui, kui selline lihtsalt emotsionaalne, õnnelikus ja sellega koos tuleb nagunii palju. Nii palju häid asju nagu sisemine rahu ja jah, kes seda siis ei tahaks jah, just et selles mõttes on see tõepoolest üks väga-väga-väga väärtuslik teadmine. Aga mis sinu jaoks on selle asja võti, et kuidas saab mentaalsest emotsionaalsest inimesest teadlikuks inimeseks? Ikka tööd tehes? Keegi, keda kõik teavad, mis mõttes tööd tehes muudkui tegeled oma sisemaailma, kõik tahavad, ütle nüüd jah, ja valmis, see on hetkeline Virgo ja nad tegelikult need praktikad või need harjutused, mis, mis ingver õpetab, ongi väga, ilma ka lihtsalt need on geniaalselt lihtsad. Need on nii lihtsad, et ma kogu aeg mõtlen, et, et kuidas ma varem seda siis nüüd ise ei teadnud või miks ma ise selle peale ei tulnud. Selle peale ma isegi ei mõtle. Ja selleks, et selleks on vaja ikkagi natukene rohkem taiplikum neljale tulla, aga ütleme nii, et need on tõesti väga, väga lihtsad praktikad ja nad on tegelikult nende lihtsus on selles mõttes geniaalne, et nad on kõigile tegelikult kättesaadavad. Kui sul käib see krõks ära, et sa saad aru, kuidas ta toimib, siis seda on väga lihtne rakendada, samal ajal, kui sa, ma ei tea teed tööd ja näed, et hakkab tulema midagi peale, mis võib-olla ei ole see, mida sa hetkel sooviksid, siis sa rakendad seda kohe vabaneda. Tahab natuke harjutamist nagu kõik asjad, kui sa tahad millestki nagu ütleme siis nii, et sihikindlalt natukene ja tihtipeale noh, loomulikult oma sisemaailmaga silmitsi seismine ei pruugi ka olla kõigile kõige meeldivam kogemus. Et mina ei saaks öelda, et see minule väga meeldiv kogemus oli kunagi, kui ma sellega ühel hetkel silmitsi olin ja mul ei olnud neid vahendeid tol hetkel. Et no see oli ikkagi üsna keeruline hetk, mis sul sealt vastu vaatas. Ega seal midagi meeldivat vastu ei vaata, kui kui sa oled elanud sellist aktiivset ja suht-koht, egoistlik isiku elu. Aga. Siis ongi väga oluline, et sul oleks keegi kõrval kes sind aitab sealt läbi, juhul kui sa ise nagu ära eksid või kokku jookseb, et et see on ikkagi teekond, mida on ilma õpetajata väga raske tegelikult läbi käia. Seal on kolm last, tohutult igasuguseid töid, ettevõtmisi, mis ulatuvad Bangladeshi ja mujale maailma ja suured plaanid, suured visioonid, ma kujutan ette, et sa pead veel tegelema ka naiseks olemisega, kodu eest hoolitsema ja nii edasi ja nii edasi. Pluss sõbrad-tuttavad, kõik tahavad veel osakest sinust, et et kuidas sa kõike seda suudad ära hallata ja veel nii harmooniliselt, et kui ma sinuga räägin, vaatan, sa oled rahulik, selline meelekindel kuidagi kohal ja paigas, et. Nii sellega on selline Kuue mu käest on hästi palju küsitud, et kuidas ma jaksan, et liistud, mis see saladus on? Ma arvan, et siin ei ole tegelikult mitte mingisugust muud saladust, kui ainult seesama teadlikkused, üks taipamine oli väga oluline, ma arvan ühel hetkel, kui ma sain aru, et ma olen kogu aeg tegevuses ja see on tegelikult mu enda valik, milline on see tegevus, mida ma teen, et ma saan seda ise valida. Ehk siis see on lihtsalt fenomenaalne, et kui sa tuled teadele, siis sul tuleb väga palju aega juurde. Jah, ma loomulikult ma vahetasin ära, muidugi see on noh, kui ma vaatan kõrvalt, siis ma saan ise ka aru, et see on tegelikult suur koormus ja kolm last tahavad oma aja ja ja tööd ja toimetamised ja kõik, aga eks mul on ka väga hea tugigrupp loomulikult, aga aga see on ikkagi noh, kui sa nagu ise oled leidnud selle koha iseendas, mille kohta saab siis öelda, et et see on kas sina ise või või teadvelolek või kus on selline, nagu selgus ja, ja, ja ja lihtsus siis noh, ega naljalt ütleme siis niuksed iga päeva askeldus, et ei väsita ja sellised igapäevased toimetused või igapäevajuhtumit naljalt jah, nagu ei, ei eksita. Sellest tulenevalt on stressitaluvus lihtsalt parem kui, kui aegadel, kus ma olin kordades emotsionaalsem. Et kui ma mõtlen enda peale 10 aastat tagasi, siis ma arvan, et seal on väga, väga suur vahe. Et pina 10 15 aastat tagasi, ma arvan, ei oleks selle olukorraga toime tulnud, sellised, nagu ma tulen praegu. Kus mulle tundub, et mul tegelikult on, jääb aega ülegi veel. See on küll hea uudis. Aga lapsed, kuidas sa neid teadlikuks kasvatad? Eks ikka läbi sellise lõputu, kannatlik, kui dialoogi ja lapsed on haruldaselt uudishimulikud ja vastuvõtlikud, et kui sa vähegi anna teile aega ja mäletad asju, siis no natukene, nad on nii targad, nad küsivad tõesti vapustavaid küsimusi ja, ja kui noorelt tegelikult hakkavad need seosed tekkima ja eneseanalüüs ja, ja seesamasugune peegeldamise võime ja ja noh, mul on neid lapsi ju nii mitmes vanuses, et mul on nagu hea jälgida, tütar on, mul saab 15 ja ja ma saan natukene ju vaadata, kuidas siis minu kasvatamine on on täkkesse läinud või ei ole, või noh, see, kuidas ma, kuidas ta on minuga koos sirgunud, et ta on väga-väga arukas laps ja ja seda on puhas rõõm vaadata jah. Et mõistlik on ikkagi lapsesse suhtuda kui normaalsesse inimesse. Et ta tegelikult vaatan oma kõige väiksemat ja ma saan aru, et ta näeb ju maailma täpselt samamoodi nagu mina näen, et miks ma siis peaksin talle söögi asemel nämma ütlema ja koera asemel kutsu, et tegelikult ta tahab väga selgelt olla nagu koheldud nagu normaalne inimene ja ja kui teil on küsimusi, siis ta lihtsalt ei oska neid meil sõnastada, aga ka seletada on ikkagi mõistlik, et sellises nagu dialoogi vormis kasvatamine ma ei saa öelda, et mul, ma olen kindel, et mul õigus on, aga ma vaatan, et oma kogemusest, et see ikkagi toimib. Ja vägivallatu vägivallatu suhtlemine sellel lapsel ikkagi ta sirgub, tal on turva hea tunne ja ta on hoitud ja ta on nagu avatud valmis ja julgeb nagu maailma vastu võtta sellisena, nagu, nagu see maailm on. Sest et ma arvan, et see on ikkagi äärmiselt oluline jõuda selleni, et meil on terved täiskasvanud ja see kõik hakkab ikkagi lapsepõlvest peale. Kuidas nad sirguvad, see on nii kummaline, on ka, isegi enda jaoks on see kummaline, et kuidas ma järjest rohkem ja rohkem mõistan või näen sedasama vajadust järjest nooremate inimestega tegelikult, et tegeleda. Ja järjest enam ja enam tegelikult üllatab see, kui vähe meie ühiskond seda teeb. Et see tegelikult kordades olulisem, ma arvan, kui seda julgemalt tunnistada, kuid ma arvan. Jah, lapsed on väga, väga huvitavad. Vaadates meie praegust poliitikat, siis ei pruugigi nagu märgata mingit sellist, selget ja tugevat visiooni Eesti tulevikule, et kas sina näed seda, et milline see võiks olla, mis meist võiks saada ka Seco riik või maailma käbinääre või mis? Oh Eestil on üks nagu suur pluss, tegelikult on see, et me oleme noor tänu sellele paindlik ja väga väike. Me asume väga heas kohas, meil on kõvasti sademeid seeläbi, meil ei ole veega muret, meil on kõvasti metsa. Me keskkond ei ole saastatud võrreldes väga paljude teiste piirkondadega. No põhimõtteliselt istume niukse kullaaugu otsas, ma arvan, kui vaadata nagu suurt pilti. Ja nüüd isegi nagu merevee tõus eriti ei ohusta väidetavalt noh, ma arvan, et me Eestil on potentsiaalne kuhjaga ja kõigele lisaks meil on juba väga kõrge haridustase ja nii edasi. Ühest küljest tundub, et me oleme niisugune just üks paras kogukonna suurune riik, mis võiks tegelikult väga hästi toimida ka täiesti sõltumatult. Energia ja mõned teised küsimused vajaksid siis küll kiiremas korras lahendamist, aga ma olen kunagi Niimoodi süvenenud ka ökokülade kontseptsiooni ja proovinud aru saada, et milline võiks olla selline nagu alternatiivne elumudel või külamudel ja noh, permakultuur näiteks meetodina annab seal nagu väga selgeid vastuseid ja ma arvan, et ta tegelikult ongi üks erakordselt hea mudel, kuhu tasuks vaadata ja mida tasuks laiemalt tutvustada inimestele. Just neil samal põhjusel annab väga tervikliku pildi. Valiksin selle tee, kui, kui keegi sa ju küsisid. Vastan, mina valiksin vist Eesti puhul selle sellise nagu sõltumatuse tee, et proovida aru saada, kas on noh, vähemalt mingites keeruvaldkondades jõuda sellise lokaalse toimimise nina. Õde mõtlen sellisel füüsilisel tasandil tooted, toit ja nii edasi, et see oleks nagu, väga huvitab, ma arvan, et noh, meil on piisavalt ressurssi, meil on piisavalt maad, meil on piisavalt tarkust, inimesi, väiketootmist. Ma arvan, et siin on, siin on nii palju võimalusi, aga, aga selleks oleks tore. Seda ma ei kujuta ette, kas seda võiks juhtuda või mitte, aga no mina võiksin küll proovida sinna suunas liikuda. Tegelikult räägime sellest, millega ma tänasel päeval tegelen, siis, ega siis laias laastus ei ole ju see ka lahendus, on ju, et see on tegelikult tulekahju kustutamine, et, et tegelikult kui vaadata nõksa veel laiemalt, siis ikkagi lahendus on tavalised kestlikud kiud, lokaalne tootmine, aga lihtsalt need mahud peaksid olema hoopis teistsugused, et selleks peab tegelikult kogu noh, me ei saa ennast või ära lõigata ülejäänud maailmast, selleks peavad toimuma nii palju suuremad muutused, et selle selleni jõuda. Aga ma arvan, et tegelikult nagu selles suunas see maailm liigub, noh, kui sa vaatad nagu niukseid üldiseid trende, siis tegelikult selles suunas liigub. Aga ma ei tea, kui kaua see protsess aega võtab, aga noh, tunne on sinnapoole läheb lokaalsuse suunas siis tegevustes just nimelt globaliseerumise ajastul jah, just nimelt Tavaliselt see nii kõik, iga saate lõpus on selline rubriik nagu ankeet kõikidelt külalistelt, seal ma küsin samad viis küsimust ning sinu käest. Ja esimene küsimus on, mis on elu mõte? Elul imelik mõelda, et elul oleks mingi mõte. Ma väga loodan, et elul ei ole mõtet, elu ei juhi mõtte. Aga noh, ma saan aru, mis sa selle küsimusega mõtlen, et ma arvan, et elu mõte ongi elu ise ja, ja, ja siis inimese mõtte või nagu see eesmärk sellel, selles elus on. Täiustamine mida ootad homselt, kuhu ja kuidas edasi? Nagu sõbranna üks, üks kord veel hommikul puhkes, ütles, et kaua veel ja kuidas edasi. Mida ootan homselt homselt? Ilusat ilma aga suuremas pildis tegelikult ootama ikkagi seda, et inimestel, sealhulgas ka minul endal tullakse taipamist ikka järjest rohkem juurde juurde. Mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik? See kõlab nagu vastuoluliselt, kui ma niimoodi vastan, et mida vähem sa tead, seda õnnelikum sa oled. Aga ma arvan, et see on niisugune sõnakõlks, onju, aga seal on nagu väga tugev tõepõhi all, et sellel hetkel, kui sa oledki väljaspool seda segavat mõttemüra või häirivat emotsionaalset põrinat. Selline õnnetunne valdab sind, mis on selline üsna õrn aga nii piisavalt hea, et seda ei taha ühegi ärritava mõte või, või segava emotsiooni vastu vahetada. Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida sa neile ütleksid? Ega ma midagi muud kui peale sellise viisakusavaldus ilmselt ei oskakski neile öelda, sest et midagi rohkemat öelda peaks ilmselt teadma, mida nad teada soovivad, et viisakad tervitus esmaseks kontaktiks on kiisale. Mida sa soovitad, inimesel veel lisaks uurida? Eks ikka iseennast tuli meelde kunagi nihukeses, õrnas puberteedi eas. Kangesti oli ka vaja otsida, siis ma mäletan väga hästi, kuidas ükskord minu isa, kes on erakordselt rahulik inimene, vaatas mind ja küsis mu käest. Et Reet, Reet, miks sa arvad, et alati, et seal, kus sind ei ole, on parem? Ma arvan, et see oli mingis mõttes ka nagu pöördeline hetk mu elus, kus ma järsku sain kuidagi justkui aru, et tõepoolest, et väljastpoolt ei peagi kõike otsima. Raamatuid on kirjutatud väga palju ja kõik räägivad kogu aeg, aga, aga üks hästi lihtne asi, mida me ikkagi kipume ära unustama, on see, et enamus väärtuslikke asju, mida me tegelikult vajame, on sees, olete väljaspool, et et iseennast ikka tuleb õppida tundma. Ja sinu tegemist kohta saab uurida, on sinu kodulehelt, Reet Aus punkt, komm. Aga trastu trend, punkt com, kas see on see, kus saab osta neid ägedaid noolega särke ja uurida rohkem selle Absaycling analoogia kohta, see traste trend on üks, selline mittetulundusühing võiks selline nagu Absaycling disainereid kokku toov platvorm kus me ka üsna palju siis nende disaineritega vahetame infot materjalide kohta ja seal on võimalik siis, kui keegi soovib, nagu alternatiiv tavatootele, siis on võimalik endale ka osta aksessuaare ja rõivaid, mis on toodetud siis väärtustava taaskasutuse meetodil ja kus on siis nagu seid tootmistsükkel on ka läbipaistev, et täiesti hoolega valitud asjad on seal, mille puhul on kindlalt teada, et nad on eetiliselt valmistatud. Ja siis on üks selline sait nagu Apmeid, punkt, org, kus meil on tausta meie tootja kohta ja, ja natuke sellise nagu tootmise tausta kohta ka vaikselt oleme seda koondanud. Ja laulupeo sark poee on, eks see, kus saab siis valida endale neid särke ja need särke veel veel on võimalik endale soetada ja, ja need nägid päris kihvtid välja. Hästi, selline värske ja mõnus suvine jah, nad on niuksed üsna üsna nagu rõõmsad. Ja need, keda huvitab teadliku muutuse kunstikursus, mis algab seitsmeteistkümnendal mail, et siis saad vaadata lilleoru poee. Suur tänu sulle, Reet, aused meiega oma teadmisi ja neid lugusid ja ilmavaadet ja mõtteid jagasid, aitäh aitäh kutsumast. Ja muidugi tänu teile, kallid raadiokuulajad, et meiega kaasa mõtlesite, et olge siis teadlikud, kui te poes käite, mõelge hoolega, kas teil on ikka kõike seda vaja ja kui on, et mis on selle asja tegelik hind. Nagu teate, saate kõiki neid sise, väliskosmilisi fenomene uurivaid saateid alati üle ja järelkuulata selleks mingi raadio kahe kodulehele. Et te saate hallo Kosmos lehe ja kus on nupp nimega arhiiv, sealt saabki saateid kuulata ja alla laadida. Ning sealsamas kõrval on ka foorum, mis ootab teie mõtteid, ideid, ettepanekuid, saate, hallo, kosmos, küberväljundid on ka Facebook'is portaalis alkeemia ning kõik need viidad leiate väga lihtsasti aadressilt hallo, kosmos. Punkt e. Kohtumiseni taas nädala pärast samal ajal samal sagedusel kell kaks raadio kaks. Seniks aga olge teadlikud.