Eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Kusagil 14. sajandi paiku, kui elu oli lühike matused kogukonnas regulaarsed nagu aktuaalne kaamera ühines ära saatjatega tihti võhivõõraid, kes hakkasid siis kadunukest haledalt taga nutma. Kuigi neil puudus seos surnu ja tema lähedastega ja nende võimuses polnud ka midagi. Kurva seisu muutmiseks maksti neile raha. Väidetavalt koli neist kasu vähemalt surnule. Kui Abraham Lincoln lammas 14. aprillil täpselt 149 aastat tagasi Fordi teatri vastas asuvas Hotellis kuulihaav rinnus otsustas arst näärida haava peale muumia määret. Egiptuses välja kaevatud muumiaid jahvatada teemitesse arstide seas levinud veendumuse põhjal. Nad annavad elavatele tervistavalt lootust. Tegelikult uskusid arstid ka rebase, kopsude, konnasilmade nahkhiire, tiibade ja teiste huvitavate asjade Travibasse toimesse. Miks nad seda uskusid? Loomulikult seetõttu, et pärast patsiendile manustamist tunnistasid viimased. Neil hakkaski parem. Miks need parema hakkas? Kui täna võime kindlalt öelda, et Pulveriseeritud muumiat puudub tervistav efekt nende tervis hakkas paranema, sest arsti antud rohi peab ju mõjuma. Olgu nüüd see mõte lõpetatud märkusega, et 14. sajandi kontvõõraid matusekülalisi tunti ladinakeelse nime järgi platseebo platseeboefekt toimib, kuna oleme inimestena lõksus oma arusaamades ja uskumustes. Lõksust pääsemiseks on vaja neutraalset, kolmandat osapoolt, keda ei sega meie. Ootused. Loomulikult on, taolisel kõrval oli arvamustega raske arvestada. Nii juhtub kõigiga, kuigi sellest oleks kõigile kasu. Teisalt aga soovivad paljud elada illusioonis, põgeneda tegelikkuse eest ja neid võimalusi pakutakse üha kasvaval määral. Miks aga peaksime seostama plasse võtanud tervishoiuga? Vaadakem näiteks usku tehnoloogiasse. Eelmisel nädalal lavastati Opennesselli peitnud viga, mis raputas usku internetis andmevaatusel turvalisusesse. See on objektiivne juhtum, millega toideti kaks aastat turvalisuse illusiooni. Aga see ei ole. Platseeboefekti näide, sest viga on löök teadmatusest ja keegi ei ole ju uskunud, nagu oleksin vigane protokoll üleüldse kunagi turvaline. Keegi lihtsalt ei teadnud diaolemasolust. Lootkem, et mitte keegi sellest veast ei teadnud, sest turvaaugu ekspluateerimine toimunuks jälgi jätmata. Platseeboefekti juttu võib rääkida hoopiski levinud usu tõttu avatud lähtekoodi headusesse kuusk, et avatud lähtekoodiga tarkvara on kindlasti sadade. Tuhandete silmapaaride poolt üle vaadatud ja seega turvaline usk tarkvara loomise metoodiliste eripärasem on motiveerinud vähemalt kahte kolmandikku IT maailma koorekihist usaldama sel teel loodud turvalisuse protokolli. Platseebo efekt baseerub. Kahel eeldusel, esimene ongi usked, meetod töötab. Teine on aga nähtusega harjumine, nagu Pavlovi koera puhul kell heliseb ja sülg jookseb. Aga turvalisusega on olukord põnevam, kuna turvalises olukorras lihtsalt ei juhtu midagi. Keegi ei tea, kas ei juhtu, sest keegi ei tee halba või siis hoitaksegi halb päriselt ära. Ja sellises olukorras esineb platseebo kõrvalnähtus. Notseebo. Keegi ei tea, kas esile tulnud vea võimaldatud turvaauku on kurjaks tööks kasutatud. Või mitte, leiab kindlasti neid, kes püüavad nad taolist määramatust ära mõelda. NSA kinnitusel pole nemad viga avastanud ega kellelegi andmeid salaja kopeerimis käinud, aga juba levivad. NSA-le oli kuus nuuskimis võimalus, selge mõned päevad pärast uue protokolli tutvustamist aastal 2000. Üks neist nosseeba ongi nähtus, kui inimesele antakse sisult täiesti ohutut ainet, aga tema nii ei arva ja. Hakkab peagi kaebama igasuguste vaevade üle. Openesesselli juhtum pakub selleks suurepärase võimaluse. Nii paistabki nüüd üha enam, et vähemalt osa internetiturvalisusest on rajatud usule. Andmatu. Turvalisuse kui nähtuse sisu on kasutajatele liiga keeruline kuigi see on inimese loodud erinevalt. Tema enda kehast, kuhu evolutsioon on miljonite aastatega peitnud keerukaid mehhanisme ja tajumatuid seoseid. Keerukuse mõistmisel on lihtsustused paratamatud. Ja mõned neist siis seostavad elav hõbedaste surnud rebase kopsus segatud määrde, hea tervisega. Seetõttu võib nüüd küsida, kas tänu andmeturvalisuse keerukuse jätkuvale kasvule ja seda ümbritsevatele uskumustele saabub kunagi ka aeg, kui keegi määrib. Heas usus arvutile muumia kreemi, õigemini noorelt surnud häkkerileotist või midagi analoogset. Et oleks turvaline. Ja kui seal arvutiandmetega lähiajal midagi halba ei juhtu, siis järelikult. Tuli meelde tõhus ja seda võib teistelegi soovitada.