Isiklikud asjad. Tere esmakohtumise tõeline uudishimu on arvanud praeguseks hetkeks siin stuudios olijaid ja ma väga loodan, et pisut ka meie kuulajaid. Mina olen toimetaja Haldi Normet-Saarna, minu kõrval istub hästi tuntud psühholoog Aleksander Kulver. Ja on alanud esimene saade uuest inimsuhetele pühendatud sarjast. Isiklikud asjad hakkavad uurima neid. Mitmekesiseid ja äraarvamatuid suhteid, mis meid päevast päeva ümbritsevad ja ja seavad endale eesmärgiks jõuda alati mõne elujaatava lahenduseni. Tegelikult õieti võiks ju ka nii-öelda, et mis muu kui inimsuhted, määravadki meie elu on aluseks kõigile meie tegudele ja tegematajätmisele. Loomulikult on siinjuures väga tähtis ei jää meie heade kuulajate arvamus ning kõikvõimalikke küsimusi ühel või teisel teemal või miks mitte. Ettepanekuid teemade endi suhtes tahame teilt kindlasti teada saada. Need teadasaamise mooduseid on meil välja pakkuda rohkem kui üks neid tutvustama õige pea, nii et selge on, et uus saatesari sünnib eriti tihedas koostöös kuulajatega. Ja mis siis hakkab toimuma täna inimsuhetele pühendatud sarja avasaade on üksindusest mille kohta võiks ju kujundlikult öelda, et see tähendab kas suhete puudumist üldse või nende nappust või halba kvaliteeti. Ja kes teab mida veel. Aga sellest me kohe Aleksander Pulveriga rääkima hakkamegi ja seejuures tähelepanuta ei jää ka esimesed sõnumid, mis te meile olete juba jõudnud saata. Seejärel on kavas meil üksilduse teemal ära kuulata mõned raadiokuulajad, sest siin otsestuudios on mõistagi telefon ja siis räägib oma loo meie tänane stuudiokülaline. Sinnagi ootame pärast asjalikud telefonid kommentaari. Olen välja valinud ka mõne laulu, mida mõne aja pärast mängime, jääge meiega. Nonii Aleksander Pulver, meie järg, kuidas siis on? Kas peaksime võib-olla alustuseks veel üks kord lahterdama, et üksildus ei ole teps mitte üksindus ja siis asjaga edasi minema? Ta on nii, et kõige lihtsam asjadest arusaamise mõttes on vaja midagi lahterdada. See muidugi ei tähenda seda, et lahtrid ongi elus niimoodi täpselt olemas. Aga mõistlik on tõepoolest väita midagi niisugust, et et kui on midagi väga puudu, puudu saab olla kas suhetes inimese seisukohalt või, või näiteks ühiskond. Ehk teiste sõnadega ei ole nagu aru saada, kas, kas meil üldse vajatakse kellelegi inimese poolt või kas mind vahetatakse ühiskonna poolt või teiste teiste inimeste poolt kõiksuse poolt, et siis see puudujääk on psühholoogia jaoks saanudki nime üksildus, ehk siis selline hinnang. Et ei mõisteta, ei saada aru, ei ole vaja. Ja teiselt poolt, kui on midagi väga palju kõike sedasama inimesed mõistavad liiga palju, ühiskond kisub tükkideks ja kogu aeg vajab, siis, siis on, on nagu selle asja teine pool, et tahaks nagu, et nii ei oleks, et vot see on nüüd see vajadus, mida saab nimetada privaatsus vajaduseks või siis üksinduseks, kus inimene naudib seda. Et mobiil ei helise, keegi tema käest midagi ei küsi. Ja siit me saamegi väga lihtsa sellise võrdluse, et, et, et suuresti sõltub see inimese arvamusest, kas tal on mingeid asju liiga palju või mingeid asju liiga vähe. Ehk teisisõnu, üksindus kui niisugune on siis ikkagi suhteliselt rõõmsa alatooniga sõna. Meie räägime täna üksilduses, sest üksildus on probleemne ja mõistagi probleemsetest asjadest rääkimine koos lahenduste otsimisega on üksjagu mõttekam kui niikuinii juba rõõmsamatest asjadest rääkida. Seega mis võiksid siis olla nüüd olulisemad üksilduse põhjused? Kui kasutada väga akadeemilist kõnepruuki, siis, siis ongi nii, et on olemas emotsionaalne üksildus ja on olemas sotsiaalne üksildus. See, mida me suuresti kohtame psühholooga raames ja psühholoogide elus ja olus on just see emotsionaalne üksildus, kus põhiline väide on minust ei saada aru. Mind ei ole kellelegi vaja. Juhul kui Ma olen hädas, siis ma tunnen, et, et ei ole nagu kellelegi loota. Ja põhimõtteliselt see tähendabki seda, et see emotsionaalne üksildus on see valdav osa kogu sellest probleemistikust, mis võib viia suhteliselt kurbade tagajärgedeni. Kui aga võta nüüd see teine voose sotsiaalne üksildus, see on nüüd võib-olla üks keerulisemaid valdkondi üldse ehk need on need elusolevad murdepunktid, kus inimene võib muuta järsutama harjumusi oma elustiili ja kus ta võib väita seda, et et maailm on julm, jube ebaõiglane ja et selles maailmas ei ole mõtet elada. Et põhimõtteliselt võiks väita midagi niisugust siis, et see emotsionaalne üksindus võib meile külla tulla sagedamini. Mõneti ka nooremas eas, sest muuseas, muuseas, mida vanemaks inimene saab, seda vähem ta üksildust tunneb vastupidiselt kõigile ootustele. Aga see, mis on sotsiaalne üksildus, kus on tüdimus maailmast, see ootab ees meid. Noh, ma ei taha öelda, et igal juhul nädalas mitu korda, aga suuresti jah, kuskil peale kolmekümnendat eluaastat hakkavad tekkima ja kuskil seal kesk ja lõpupoole on suhteliselt tihedalt võivad tekkida küsimus, et miks ja milleks. No see on seotud väga palju ka, mis inimese sisimas toimub. Et on sinu enda kätes ka ilmselt siis ühel hetkel neid asju muutma hakata. Kas siin tuleb kõne alla sellised iseloomud nagu ütleme, kinnisus kui inimene on näiteks miskipärast saanud endale valed kaaslased elus, kui inimene on häbelik, kui inimene Ennast alahindab need on kõik niisugused väga soodsad pinnased, et ta ühel hetkel tunnetaks totaalset üksindust. Jah, see märksõna on ju tegelikult kogu selles valdkonnas suuresti inimese arvamus. Asena nimelt niisugune, et kui mul on ootus näiteks ma ootan inimest, kes on valgel hobusel ja kes mind mõistab lõpuni saab minust aru ja kui ma teda ei kohta siis järelikult ei vastada minu ootusele ehk teiste sõnadega, üksilduse taga on alati teatud tüüpi ootused ja kohtamatanud reaalsus, seda inimene leiab, et on midagi väga palju puudu. Lahendus sellele on alati inimeses endas ümbritsevaid inimesi ja maailm oli, väga ei muuda, saab aga muuta küll neid ootusi ja saab aga muuta seda, et kas ja mil määral on üldse õigustatud küsida, et inimesed üksteisest või teineteisest aru saavad või et kas armastus eksisteerib ja nii edasi. Nii et iseendaga tuleb jõuda ühele väga otsustavale kokkuleppele, kui on tunda, et enam ei suuda hakata ennast muutma, kuidas, kuidas ikkagi see algus võiks välja näha, no täiesti piltlikult, kujutame ette, et neid praegu sellised inimesed kuulavad, kes on võib-olla isegi kuskil seal ütleme, kukla taga mõelnud või adunud ja, ja ei ole. Ei ole nagu suutnud seda teha, et mis, mis võiks olla nüüd need paar-kolm märksõna? Retsepte ei armastata anda, aga ikkagi küsiks, võib-olla on midagi, mis kedagi aitab. Jah, meil on siin laua taga hea öelda, sest et nagu, et teeme nii ratsionaalselt ehk siis mõistuspäraselt istun maha, võtan lehe ja ütlen, et tuleb muuta sedamoodi või teistmoodi. Teil on suur praktika selja taga, aga, ja selles hetkes, kus inimene on üksildane on, on tegelikult kogu see ratsionaalne pool läinud. See on erakordselt raskesti ülalt ülejata seisund, võin seda kinnitada. Ja mis tähendab siis seda, et neid siis juba midagi ette võtta, natukene palju tahta. Küll aga on võimalik meeles pidada või hoida tasa tagataskus teatud kaarte nii-öelda jutumärkides kaart ehk toorikuid, kus ma olen nagu valmis. Kui ma tunnen sümptomite, tunnen, et mul hakkab midagi niisugust juhtuma, siis ma mõtlen midagi ümber. Ja see asi ongi võib-olla suuresti selles, et inimese psühholoogiline ettevalmistus on tulevikusündmuste jaoks ka muuhulgas selline, et ma mõtlen läbi, kuidas mind maetakse. Ma mõtlen läbi, mis siis saab, kui jaa, selles mõttes on, on psühholoogas väga palju soovitusi, mille sisuks on teadunud mõttemängud. Et kujuta läbi, mõtle läbi sündmused, mis võib-olla kunagi ei juhtu, kuid kui nad juhtuvad, siis sa tunned nad ära ja sa oled teatud mõttes ette valmistada. No see on väga kena, see ikkagi eeldab seda, et inimene mõtleb, ütleb ja tegeleb iseenda hingeseisunditega ja nõnda edasi ja nõnda tagasi, aga võin mürki võtta Ta praegu siinsamas, et on terve hulk neid inimesi, kes just nimelt ühel hetkel istuvad kõigi nelja jalaga selle üksilduse sees ei ole nad midagi ette mõelnud, mitte midagi kavandanud. Nii nagu te praegu suurepäraselt soovitasid ja nüüd, kas nad siis peavad nüüd leppima sellega, mis te ütlesite, et vot kui sa oled selle üksildustunde sees, et siis on ratsionaalne mõtlemine kuskil seitsme mäe ja mere taga, siis on juba kõik hilja, kust siis leida ülesse nagu öeldakse, lootuse, niidi otsakene. Kui ta on, nagu öeldakse, kõriauguni selle tunde sees. Nii nagu igasugune valu on individuaalne, nii on ka igasugune rõõm individuaalne ja sellest tulenevalt on mõistagi ka iga üksildus individuaalsete nägu mis tähendab seda, et, et kellelegi jaoks on vaja sundida vestlusele kellelegi jaoks on mingeid kavalusi, kellelegi jaoks on eduelamust pakkuda ja nii edasi, et tegelikult nii nagu ka masendus hoogudes ise sellest nagu välja ei tule. Eks Lääne kultuuris selleks ongi inimesed, kes on võimelised ja suutelised seda tegema. Ehk siis psühholoogia inimesed, sest üksildus sellisena ei kuulu psühhiaatria valdkonda. Need psühholoogid oskavad ja on kohustatud oskama ladud pass. Selge see ja vahel võib juhtuda ka nii, et mõni hea kaaslane või päris võhivõõras võib-olla ka. Noh, kas ma nüüd teid väga pahandanud, mõtlen heaks psühholoogiks, aga vähemalt hetkekriisist üle aidata. Vastupidi üks kõige paremaid viise on sõita rongis, ütleme kaks ööpäeva, sest selgub, et juhul kui inimesed teavad, et nad kunagi elus enam ei kohtu ja ka näiteks suurlinnas on sama asi siis on märksa lihtsam endast välja tulla selles sellest oma rollist või igapäevaelust jaka kuulajal, sest põhilised, mis inimesi suhetes ju häirib, on see, et, et see ei ole mitte üks episood meie vahel, vaid see on pikk ahel ja ma ei saa lubada endale luksust, et ma ütlen midagi niisugust, mis võib mis võib selle suhte katkestada. Aga anonüümne inimene ja millest ka usaldustelefon ja on sisse tulnud, on see, et mul on lihtsam kõikidest asjadest rääkida inimesega, kellega ma tõenäoliselt kunagi ei saa enam kokku. Millegipärast kangestuvad mingisugused lüürilised Vene filmid, kus oli hästi armastatud Se kupees võhivõõraga rääkimise motiiv, kui ma ei eksi, siis vist isegi Moskva pisaraid ei usu, aga seal seal juhtus küll nii, et sellest kobee vestlusest või vaguni vestlusest said hiljem elu. Nii et mõnikord tasub soovitada, sõitke rohkem rongiga. Kes iganes suudab tagada, siis muidugi. Nii. Üksindusest võib veel rääkida palju ja meil loomulikult teemegi seda tänase saate jooksul, aga aga praegu, enne kui hakkab laulma Urmas Alender, ütlen ma välja, et meil on stuudios telefon kuus 410 613 ja pärast Urmas Alendri laulu kuulame pisut ka, mida arvavad need, kes on praegu teisel pool siin raadioseina. Ei teagi, mis see on peidus küll. Nii ilusti laulis siis Urmas Alender ja ütleme tere meie esimesele helistele. Nonii kuulame teie mõtteid tänase saate teemal. Üksilduse vastandiks on ikkagi nagu lähedus ja inimene, kellel on see läheduse vajadus väga suur ja see on rahuldamata. See inimene tunnebki, üksildast, väike prints on öelnud, et nüüd on olla võib ka inimeste seas, ma arvan, et üksildane saabki ainult olla inimeste seas, et, et inimene, kes on üksinda ei saa üksildane olla, sest et tal on iseendaga ja ümbritsevaga nii palju tegemist talle aega üksilduse tundmiseks. Üksildase ja tunned siis alles, kui teised inimesed ei jõua sinuni või sa eirad neid. Ja, ja see on nagu siiski jah, lääne lääne ühiskonna suurem probleem, kui ma arvan. Kus on raha muutunud väärtuseks inimeste vajadus? Tähendab vajadus inimese järgi sõltub väga palju sellest, palju tal on anda ja see kuidagi see materiaalne külg on nii tugevalt ja kuidagi ootamatult sisse löönud, et tihtipeale inimese väärtus tõmmatakse. Selline pöördus joon ka materiaalse väärtuse. Juurde, et sellest tuleb ka igasugune noh, ütleme need sotsiaalsed probleemid, aga üksildus ei peaks olema, ma arvan, niisugune meeleheide, et see võib olla ka suur võimalus jõuda iseendani ja üksildase inimesel on endale jõudmisega endaga tegelemiseks väga palju. Väga suur maa ja võimalus. Ehk teisisõnu, kui inimene on üksildane, ta tunneb ennast tohutult viletsalt, tohutult roostitult, aga ta ei tohi nagu hetkekski ära unustada. Et võib-olla ta tänu sellele kannatusele jõuab kuskile mingile uuele tasandile. Aleksander Pulver, kuidas te seda hindate? Aitäh no absoluutselt õige sellepärast et, et tõepoolest üksindus hinnang ongi ju sõltumata sellest, kas inimesi reaalselt on palju ümber, võib-olla 10 sõpra ikkagi tunda ennast üksildasena. Aga kahtlemata on väga õige ka see, et, et just nimelt nendes elude ja murdepunktides, milleks on ka üksilduse seisundit otsitakse iseendas lahendusi ja need on ka need õnnistatud kohad, kus tekib ütleme, nii jumalik rahu või mingi selgus. Ja selles mõttes jah, täiesti õige. Teie olete tunnetanud seda jumalikku rahu, meie austatud helistaja. Jah, mul on elus olnud paar niisugust momenti, et kus kus on vaja enda juurde pöörduda ja otsida võimalust edasi elada endaga saada hakkama endaga ja see oli uue tee algus. Õppida tundma nii oma füüsist, oma luma keha oma hinge oma mõttetu mees. Ja te saite sellega hakkama, ma ei tea, kas edukalt või mitte, aga, aga ühesõnaga te olete omadega selles mõttes praegu rahul. No suurepärane, andku see jõudu ka kõigile teistele, ütleme, kellel see teekond on alles pooleli. Aitäh esimese kõnest, meie telefon stuudios kuus 410 613, aga hetkel on selline asi, et üks kena inimene, Järvamaa muuseumi direktor Tiiu Saarist, kes tahtis ka hirmsasti meie esimesse saatesse sõna sekka öelda Kahjuks ütles, et tal täna ei ole võimalik meiega olla, aga temaga oli siis selline kaup, et ta räägib oma, et ette ja praegu need kõlama hakkavadki. Tere. Kas kuulaja arvab, et inimest on üldse olemaski, pole tundnud üksildust, mina arvan, et sellist inimest ei ole ja ja kui väidetakse vastupidist, siis see on lihtsalt hea mõttetöö tulemus. Vähemalt nii on minu arvamus. Ja üksildust on meie igapäevane kaaslane, kellega tuleb lihtsalt ütleme viisakalt ümber käia, ta meie oma tegutsemises võimust ei võtaks tunnetamatu kas või hetkekski üksildust. Me ei oska ju näha ümber enda jaoks Warhilluste headust ja mõistmist ja üldse maailma imelist sära, meil pole seda millegagi võrrelda. Ja teiselt poolt Ta tundub mulle, et üks selline saade nagu praegu kuulajatele tuleb on väga hea, sellepärast et oma elu läbikaaslase mõtete välja tuua oma probleeme lahata mõttes kaasa. Kõik see annab ühe väikse tõukega nendele, kes oma hingega vaevas, on ja tema mure muutub nõnda hästi pisikeseks sest ta saanud mõtetes vähemalt seda kellegi teisega jagada. No kas ta nüüd hästi pisikeseks muutub? Aga ta muutub, sinu mõttetööna muutus sinu mõttetööna, mitte sinu elamist segama. Vähemalt muutub ta väiksemaks väiksemaks kindlasti. Vot minul, Tiiu Saariste tekkis siin veel üks naljakas mõte teid kuulates, et et tõepoolest vist tuleb kogeda selleks midagi halba, ebameeldivat, tüütut ja nii edasi, et siis jälle head ära tunda. Me armastame ennast väga palju sellega lohutada ja ega vist paremat retsepti ikkagi välja ei mõtle. Ega ei mõtle küll, ja kui ongi jäänud selle üksilduse võrku kinni, siis minge loodusesse, minge metsa, niidule või järve või jõe või mere äärde või lihtsalt linnatänavale kõndima ja vaadake inimesi, mõelge mida see inimene võiks praegusel hetkel tunda, mida ta mõelda, kest täitsa võhivõõrana mööda läheb. Olete ise proovinud, olen proovinud seda ja see aitab, sest mitte ainult üksilduse puhul, vaid ükskõik kui see elulõng kipub sassi minema igas hetkes. Niimoodi vaadata teist inimest, siis tunned, et aga mulle tundub, et temal on palju suurem mure. Ja enda mure läheb natukese tagasi. Sa hakkad teda mõtetest läbi kerima hakanud mõtlema ja ta aitab. On teil veel mõni vahva nipp, mis te just nimelt ise olete kogenud omal nahal ja no mis on väga hästi tööle hakanud. No ütleme kasvõi see, et peab olema igas hetkes tugev ja muusik ka on üks selline asi, mida tasuks kuulata, aga jumala pärast mitte võtta nüüd seda muusikat sellisena, et ma nüüd kuulan, ma hakkan nüüd mõtisklema, oi kui ilus siis oli, kui ma seda esimene kord kuulsin, see heietamine melanhooliat, sest üksildus on tegelikult pisikene samme enne melanhooliat. Mida siis tuleb ilusat muusikat kuulates mõelda, et see aitaks järgnenu ennast nagu rõõmsamalt tunneksime. Mõelda nende helide peale, mis sealt tulevad ja kujutada nende helide taustal mitte seda, mida sa kord läbi tunnetasid. Võid otsida seda uut mõtet temast kujutada ennast hoopis teise kohta. Mitte selle kunagise hetkega kaasav ja son, tohutu mõttejõu töö. Ega ei peagi ju tegelikult võtma ja panema mängima selle muusikapala, millega on mingid kunagised, näiteks kaunid mälestused, mis iganes seotud võib võtta ju midagi hoopis uut ja põnevat. Aga loomulikult ja see muusikakogu on mul päris korralik olemas, siit ikka aeg-ajalt jällegi vaatad, ahaa, seda pole tükk aega kuulanud, kuulame, ja kui ei meeldi, ma vahetan kohe välja. Mis ei ole hetke minu meeleoluga klapil. Nonii igal juhul on need pisikesed soovitused siia teie toredate mõtete lõpetuseks minu meelest päris asjakohased ja küllap on ikka nii, et kellelegi jälle miski kuskil sobib väga hästi. Ja ütleks lõpetuseks seda ilusat laulusalmid, et igaühe jaoks on kuskil keegi. Ja olgu see keegi kasvõi tema ise, aga hoopis uue näo ja uue teoga täpselt nõnda. Isiklikud asjad. Nii ja meil on liiniluus, helistaja, tere. Tere. No kuidas siis teile tundub kõike seda, mis me siin täna mõtleme, räägime arutleme edasi-tagasi, kuidas siis teil endal need suhted selle üksildusega? Suhted on nii ja naa, eelmised helistajad on üldiselt kollektiivne mõtted juba ära rääkinud nendega täiesti nõus. Aga saate nimi on ju isiklikud asjad, siis ma olen mõelnud just nende isiklike üksildust koha pealt, et mina nagu minu jaoks on tegelikult kõige üksilduse moeg ikkagi jaani. Just see suur seltskond, kui on, kõik on kellegagi koos ja siis sina seal suured seltskonnas, nagu oleks kõik ümber sul sõbrad, aga ikkagi üksinda. Aga noh, ma siis olen hakanud neid vältima, ma ei tea, kas see nüüd õige on, aga igatahes ma juba mõnda aega ei lähe niimoodi jaaniõhtul välja. Aga ma ei tea, kas see ei ole minu enda jaoks õige, ma lihtsalt olen sellise tee valinud, et ma siis ei ole enam nii kurb. Selline asi siis, kas te räägite edasi või ütleb vahepeal näiteks Aleksander. Pulber mulle tundub, et on pool küsimust juba küll ja ma ei tea, kas ta nüüd, mis sa arvad sellest asi. No mis te arvate? Aleksander pulber niisugusest asjast. Ma vist ei eksi, kui ma ütlen, et väga paljud inimesed just nimelt tunnevad väga suurt sellist üksildus seisundit jõulude ajal. Aastavahetusel suurte pidude ka näiteks sünnipäevade ajal ja nii edasi ja nii edasi. See on nüüd rubriigist, et elamine tähendab teatud julgust ja, ja suurem osa meie niukestest tegevustest ja elamistest võib olla vaadeldav kui demõtlemine oma oma olemusele või oma maaeluteele. Ehk siis selle oma tavalise rutiiniga. Me tapame ära selle mõte ja küsimus, et miks ma siin maailmas olen, kes meil üldse vajab, kas ma üldse kedagi vaja. Et selles mõttes on jah ju tore, et osatakse vältida tõepoolest aastavahetust ja nagu väga ei väldi, aga aga on, on võimalus tõepoolest ka siis teha mingeid selliseid ettevaatusabinõudesse kuuluvaid asju, et mitte lasta ennast. Kui on teada, et see võib kutsuda esile selliseid mõtteid. Siis ma ei olegi väga valesti käitunud lihtsalt enda rahustamiseks. Aga noh, kui nii võtta igapäevane elu on ju tegelikult ju kõik rahva sees ja ja seda üksildust nagu ei olegi, et tegemist on ju palju ja pere on ikkagi ümber olemas ja lapsed ja aga et seesama, mis ennegi jutuks oli emotsionaalne üksildus on minu meelest ikka tunduvalt raskem kui, nagu oleks kaaslane, aga ei ole ju seda hingelähedust, et sa oled kellegi kõrval, aga ikkagi üksinda, et noh minu arvates on see tunduvalt raskem variant. Aga lapsed on suured, lastele. Ja tütre pere elab minu juures ja see ongi minu selline seltsielu. No siis ei ole ju sugugi nii hirmus troostitu? Ei ole sugugi mitte, ma ei ole üldse õnnet, miks jaaniõhtul selline probleem on minu jaoks selline tütar tahab oma lummav ja midagi armastusega seotud. Jõulud ei ole sugugi minu jaoks õnnetusest, siis on pere ja lapsed ja vanemadki veel olemas ja ja sugulased, aga, aga jaaniöö on minu jaoks selline. Noh, midagi paari paari jaoks, kuigi pere võib ümber, on mingi pere võib-olla, aga ma ei tea, kust maalt see tulnud on, kas vanast eesti vanadest eesti kommetest aga igatahes ei saagi. Minu mina seostan jaaniõhtut ikkagi paari üritusega. See on siis ikkagi üksildus niimoodi keset rahvast, aga, aga küllap siis küllap siis Aleksander Pulveri mõtted aitasid siin nii teid kui ka kedagi teist, aitäh teile. Ja nüüd laulab Jaan Tätte. Siin on nime too kaja kuu ka. Minu tuuleiili vaim palve on, see ei ole nõus, et ma vann kiiva suu ka. Sul sädelen kaelas, kuigi võhivõõrad, mu laulud, on sul. Ja me vahel on kaugust tuul, viska siiski mu vai omatul. Ja Valähedast kahuri. Minu hall justkui allikat kaljust. Tähelt tähele saad, kui su pukk tahan maitsta sulle Gidev valmiliust. Jah, olla su kulmade uhk, materja, et sul aega on palju. Läbitaevas tõustas, kui tamm Nii, ja nüüd on neil see hetk siis isiklike asjade saates, kus saame tuttavaks meie tänase stuudiokülalisega. Tere tulemast. Disainer ja maalikunstnik Sirje Runge. Tere. No Sirje Runge. Mina tean teid kui inimest, kellel on pööraselt huvitav elukutse palju tegemist, põnevad ja loomingulised mõtted ja kes te ometigi ei pääse aeg-ajalt üksildustundest, miks siis nii? No ma pean kohe alguses ütlema, et ma olen olnud kogu aeg üksildane, nii palju kui ma ennast mäletan ja pidevalt mitte aeg-ajalt. Ma küll räägin siin praegu tõesti oma väga isiklikest seisukohtadest ja kogemustest. Ma olen ametilt tõesti kunstnik, kunstnikke veel kord kunstnik, nii et nagu ma ütlen, ma ei ole naine, ma olen maalikunstnik ja selle tõttu võib-olla minu jutt praegu siin noh, niisugune natukene liiga minu erialaga seotud. Aga mina olen oma üksilduse tööle pannud, üksildus on üks minu töövahenditest kunstnikuna ja ma ei ole ainukene, kes seda on teinud, tähendab kunstniku või ütleme siis looja loova isiksuse üks vahenditest on üksildus. Ja minu kolleegidest väga valjud on ka samasugused nagu mina. Nii te juba peaaegu vastasite ära minu järgmisele küsimusele, kuidas üksildusega toime tulla. Aga kuna ma ikka väga püüdlikult olin seda küsimust ette valmistanud, siis võib-olla te lisate juurde. No ma kõigepealt jälle minu isiklik arvamus loomulikult, et üksildus on paratamatus järelikult miks temaga siis peaks üldse toime tulema, et pigemini tulekski võtta kui sõpra? Noh, selles mõttes, et teda on küll raske taluda, aeg-ajalt. Aga teisest küljest minu seisukohast võttes mida raskem see raskemini talutav see minu isiklik üksinda parajasti on, seda, seda ütleme siis paremini oma tööd teen. On olnud teie elus kindlasti aegu, kus te pole ennast kaugeltki mitte nii üksilduse üksildasena tundnud ja kus teil pole ka, ütleme, tarvis olnud mõelda, et nii üksilduses nüüd tuleb teha, mulle pean ma tegema endale oma sõbra Nojah, selle üksildusega on selline lugu, et ma mõtlen praegu tagasi minevikku teatavasti ei ole olemas, et me kogu aeg mõtleme, iga järgmine hetk on minevik meie jaoks teistsugune ja, ja ütleme siis nii, et see üksildus alguses oli pigemini kui hakata mäletama, pigemini oli süütunne, sest ma ei teadnud, mis asi see on. Ma sain pärast alles aru, et see oli tegelikult üksildus mida ma tundsin, aga, aga ma ei teadnud, et see on üksildus ja, ja seesama nisugune defineerimata tunne tekitas minus sellist tunnet. Ma olen, olin väga palju teistsugune kui teised. Te olete ilmselt nõus, sest te olete kuskil ka välja öelnud, et inimene üldse areneb edasi ikkagi rohkem läbi valu ja probleemide mitte siis, kui tal parasjagu kõik hästi on. Jah no ma arvan, et sellega on ikkagi väga paljud inimesed. Kui ma nüüd seda ütlen, nõus, et tõepoolest me õpime läbi ikkagi negatiivse. Nii et ja, ja tegelikult on ju kõikidel asjadel mitu otsa ja ei ole olemas ainult negatiivseid, ainult positiivseid nähtusi, seisundeid ja nii edasi ja nii edasi. Nii et ajas muutub kõik Õpime läbi mingite viletsate juhtumite läbi riidude läbi lähedaste kaotuste. Need kõik on niisugused elu õppetükid, mis tagantjärele võttes oma hindamatu väärtusega. On nad tõesti on hindamatu väärtusega ja ja mida suurem suurem õnnetus meid tabab tegelikult ja mida raskem on meil seda üle elada. Ja kui ma sellest siiski lõpuks välja tuleme. Ja kui me tuleme sealt välja paremate targematena, kui mitmesuguseid võimalusi on, aga tasub sinnapoole ikkagi nagu pürgida. Et siis järelikult me võime ka öelda, et teine ots, sellel asjal oli hea. Ja seda kõike ei räägita praegu lihtsalt niisama, et ilus on niimoodi filosoofiliselt ja elutargalt kõnelda, vaid te räägite seda ka sellepärast, et te olete nii mõndagi sellest, mis me siin praegu rääkisime, ise omal nahal läbi tunnetanud ise sellest, nagu öeldakse, väljajupphaaval tulema. Jah, ma olen olnud ninapidi pori sees, õhku pole enam üldse olnud ja olen püsti tõusnud, nii et selles mõttes noh see on võimalik ja ega ma ei ole seal mitte ainult üks kord olnud. Põhjuseid on mitmesuguseid olnud surmad, ametialased, raskused, muud asjad. Aga pidevalt olen saanud muide ka tänu sellele, et ma sealt läbi tulnud välja tulnud, targemaks saanud, olen ma saanud ka palju vabamaks ja kunstniku seisukoha pealt on see vabadus, seesmine vabadus. Loomulikult ma mõtlen, on hästi tähtis, mida vabam kunstnik sees, need on, seda parem. Ta on. No see on see, mida on armastanud Artur Schopenover rõhutada tema muide üksildust just nimelt üksildust ülistab taevani, et see on vabadus, on võimalus olla targa iseendaga ja nii edasi ja ja ühesõnaga kes kardab, üksildust ei salli vabadus, noh umbes sellised huvitavad mõtted, mida ma lugesin ja mis mind natuke turri ajasid, aga, aga huvitav oli sellegipoolest lugeda Aleksander Pulver, kas te tahate midagi Sirje jutule kommentaariks öelda lühidalt? Jah, muidugi sellepärast, et iga inimene on mõnes mõttes loovisiksus. Teiste sõnadega, kui me oleme kristlikus kultuuris, mille üks põhiline tõde ütleb, et me oleme süüdi juba sellest selle faktiga, et me elame sest kristlik kultuur on üles ehitatud niisuguse mõtteviisile siis on ka selge see, et inimese kõne tugevus on mõlem määral mõõdetav ka sellega, kui kui palju ta julgeb mõtelda sellistele suhteliselt vähe. Populaarsetele asjadele nagu mina ja minu maailm ehk teiste sõnadega selline üksildus, mis on loovisiksustena, ehk siis, nagu ma aru saan, on meil kõigil munadel rohkem, mõnedel vähem on vajalik kas või juba selleks, et, et vastata lihtsale küsimusele. Oletagem, et me kõik oleme ideaalsed inimesed, nagu sellised sädelevad läikivad viljandimunad. Mis huvi on siis sellises maailmas veel elada, kus ei ole ühtegi viga kellelegi? Ehk teiste sõnadega see teatud enese piitsutamine või midagi niisugust on see, mis, millel tõepoolest võib näha väga paljude loojanad, puuride alge, ehk teiste sõnadega näit teks, pluus ei ole võimalik laulda siis, kui sul on kõik hästi või, või, või, või teha midagi, mis tuleb hingest, on ka väga raske teha, siis kui kõik on väga hästi. Ja selles mõttes on, on täpselt see, mis seal üksilduse temaatikas ka ka oma sisult on olemas. No see oli nüüd praegu jälle minu meelest väga hästi öeldud. Ei saagi muudkui kiita, aga praegu laulab Keit ja minu meelest see, mis ta laulab, sobib ka meie eelnevate mõttekäikudega kenasti kokku. Kaardinaken lehe, mida ei muuda, see ei meeldi, et tühjaks jääke. Lootsile, aheks seda suunda, et me paele leida muidu unenäoks. Kas. Ta ei olnud nagu ka asi. Minus möll murrab välja, kui lööte. Ja tere päevast meie uuele raadiokuulajale helistajale. Tere. See kõne tuli nüüd Sirje Runge äsjase jutu peale. Ühelt poolt Sirje Runge äsjase jutu peale ja teiselt poolt ühe Aleksander Pulveri märkuse peale, mis sellele jutule järgnes. Et igas inimeses on osa loojat, loovisiksust. Aga teiselt poolt igas ühes on seda erinevalt ja siis ongi, et see, kellel on seda loovust antud palju, ta näeb kuidagi sügavamalt ja teravamalt seda, mis tema ümber toimub ja paratamatult hakkab sellest nagu võõranduma, kui see talle ei meeldi. Ja teiselt poolt on see seltskond, siis kes kasutab oma selle loovuse iva, see ära nimelt selle nii-öelda ideaalinimese, aga teiselt poolt ma ütleks, et võib-olla standardi inimese kujundamiseks et kõik oleks kena, korras üheülbaline, meie kodu, meie ideaalsed lapsed, meie ühtemoodi autod ja nii edasi ja nii edasi. Ja, ja see vastuolu, ütleme selle sügavama nägemise looja ja pealiskaudse lahuse vahel vist tekitabki selle lõhe paratamatu tult, suured loojad on üksildased võtta siis Eesti või maailma mastaabis. Aleksander Kulver See märksõna on rohkem üksildased või vähem üksildased, sest. Pole eriti otstarbekas, nagu asetada inimesed oma probleemidega näiteks või, või oma omadustega teatud järjekorda ja öelda, et minu üksildus on suurem kui sinu üksildus või et sinu nägemus maailmast on sügavam kui teise oma. Need on niivõrd individuaalseid on niivõrd erinevad maailmad. Et nende inimeste jaoks, kelle jaoks on mingit muud prioriteedid nii-öelda nende jaoks on see üksildus hoopis ühes tähenduses võib-olla maisem ja need inimesed, kelle jaoks on kõiksus väga tähtis või harmoonia väga tähtis, nende jaoks on see üksindus hoopis teise maitsega, selles mõttes on, on nagu raskemad isegi võrrelda. Küsimus on selles, et kui sügavalt elate, takso seda või teist seisundit läbi ja ilmselt ei eksi vist keegi ütleb, et suured loojad, suured loovisiksused, nende üksildused on, kuidas öelda, väga tormilised või et väga väga palju muutvad, aga palju lõhkuvad või väga palju teisendanud. Ja on üksildus, et mis on noh, sellised, et mõtled, et näete, et ei ole mind vist kellelegi vaja. Järgmisena mõtled, et ah, lähen nüüd kinno ja kõik. Ja, ja selles mõttes on ka viieaastase poisi üksildus väga suur, kui isa läheb tema juurest ära täpselt sama suur nagu ka kolmekümneaastasel 20 aastat, et ühes ja samas elupaigas elanud inimesel ja ka kaheksakümneaastasel kes vaatab oma elule tagasi, need on kõik üksilduse taga, nad on erineval moel, erineval viisil. Inimese jaoks ilmselt kirjeldatavad. No kindlasti ja muidugi nüüd see suure loova vaimuga inimese üksildus annab võib-olla teistele inimestele väga positiivsed tulemid, aga samal ajal ta on rängalt läbi elada Ta isikule endale. Aga samal ajal jah, et väikse lapse traagika, üksinduse moment, mis võib-olla kestab suhteliselt lühikest aega, aga ta võib hullema jälje jätta sellesse hingekesse, väiksesse hingekesse. Aga tegelikult ma tahtsin oma jutuga selle noh natukene jah, liialdatult vastandades, et tõepoolest üksildused on on igalühel ja selle sügavust ei saa. Ta niimoodi kõrvaltvaatajana. Aga selline vastuolu nagu selle niisukese standardiseeritud materiaalse maailma ja, ja natukene teisiti mõtleva inimese elude vahel kuidagi nagu vist süveneb ja põhjustab omakorda mingisugust üksilduse varianti. Ma mõtlen just seda, et ütleme, inimene, kes on olnud tegus, mõtlen, lihtsalt tegus inimene. Töötav inimene võib olla peret kasvatanud ja mingil hetkel ta jääb oma sellest tegusast elust ilma, no kasvõi läheb pensionile või, või koondatakse no mis iganes, eks ole. Et selleks, et leida nisukest võrdväärset seltskonda, on tegelikult vaja mingisugust materiaalset tagatist, aga kui tema valik on olnud olla suhteliselt väiksel palgal ära elada, siis võib mingisugusel hetkel teha tekkida see, et pole seda materiaalset baasi, et minna kas või teatrisse, minna sõbrannadega kohvikusse. Ja selline noh, pealesunnitud üksindust tahaks kellegiga suhelda, aga pole kohtagi tegelikult mäletate, millised toredad kohvikud vanasti Tallinnas oli? Praegu on juba raskem leida niisuguse kindla mõnusa klientuuriga. Jah, aga tõepoolest, mis, mis saab siis, kui või mis teha siis niisugune kurb küsimus, kui materiaalsed võimalused takistavad suhelda sellisel moel, kui tahaks, Aleksander Kulver? Noh, kõige ratsionaalsem vastus on, et ära suhtle, siis andke andeks, asi ongi selles, et et kui me lähtume inimesest, kes mõtleb ja teeb otsuseid ratsionaalselt siis väga paljudel inimestel on väga paljud unistused, soovid ja nii edasi. Minu kui inimese otsustamine seisneb selles, et ma antud oludes leian maksimaalselt enda jaoks parima väljapääsu, mis tähendab, et tõepoolest on parem teha näiteks sellised või sääraseid asju. Kui ei ole võimalust, siis ei ole mõtet selle probleemiga tegeleda, sest on muid probleeme, millega tegeleda. Ja loomulikult see nagu vist vihjab koha nägem inimesed, ärge nurisega ise pole nii ainus probleem, mis, mis tasulised mõelda, mööda lahendada. Et rahulolu iseendaga maailma maailma elavilomeietagi hästi, ta teeb oma tegusid, tähtis on see, mis on, mille arvamus mul endast on. Ja probleem, mis on minus, ei ole mitte maa loovalt lahendatavaid, paratamatult ma pean ise selle lahendama. Siit ongi nagu jälle tagasi tulles sinna, et kui ei ole võimalik, kes siis ei ole mõtet piinata ennast selle mõttega, et ei ole võimalik, ei ole võimalikele võimalik ära. Just nimelt ütleme suur tänu meie praegusele helistajale aitäh kena sisukat kõnest ja ja tõepoolest on vist niimoodi, et ega mõtlemine kui niisugune ju kulukas ei ole ja raha ei maksa mõelda tasub hästi palju iseenesest maailma asjadest ja nii on öeldud, et meie elu on just täpselt selline nagu selle nagu selle teevad meie mõtted, nii et kui meie mõtted teevad meie elu huvitavaks, siis olemegi omadega mäel. Aleksander pulber, on teil ka midagi niisugust ilusat lõpetuseks öelda? Oi, see on nüüd väga ootamatu soov eesti rahvale öelda midagi ilusat, ilusat. Tõepoolest on võimalik öelda väga palju ilusaid asju, aga inimese jaoks ükskõik kes ta ei ole, ükskõik kus ta ka ei viibiks, on väga ilus soovitus see, et julge elada, ole sina ise. Kõik, mis on minu maailmas minu suhetes on minu isiklikud asjad ja see tähendab siis seda, et ainult mina ja ainult mina vastutan, lahendan ja elan nendes asjades. Aitäh ja selline oli meie esimene saade uuest inimsuhetele pühendatud sarjast isiklikud asjad. Täna rääkisime üksindusest ja lisaks stuudiot. Afonile on meiega võimalus ühendust saada veel meili teel ja vikerraadio koduleheküljele. Meiliaadresse isiklikke Erboee, kuhu võite millal iganes oma mõtteid kirja panna. Sama kehtib kodulehekülje kohta aadressil DVD-R punkt ee kaldkriips. Vikerkaldkriips leiate foorumi rubriigist meie saadete kommenteerimise paiga. Seal näete ka isiklikke asju. Nädala pärast on stuudios Ellu Eik ja Tõnu Karjatse. Siis räägitakse kooselust siinolijatega kohtute uuesti kahe nädala pärast ja näiteks erisoove meie järgmiste jututeemade suhtes, siis needki on oodatud meiliaadressile isiklikke TRUE või kodulehele. Www. R punkt. Ee kaldkriips Slikerd kaldkriips. Seniks kuulmiseni Aleksander Kulver ja Haldi Normet-Saarna poolt. Isiklikud asjad.