Keelekõrv 537. saade. Tere, siin Mari Tarand, head kuulajad. Ärge pange mulle pahaks, kui selle saate esimese minuti kasutan tänu avaldamiseks ühele inimesele, kes tegi mulle suure teene või võttis minult ära ühe suure mure jäädes ise tundmatuks. Loodan, et minu tänusõnad kuidagiviisi ühel või teisel moel nüüd tema juurde jõuavad. Möödunud laupäeval eelmises saates, kui te mäletate, rääkis õppekirjanduse asjatundja Mari Kadakas eesti keele õpikutest ja aabitsatest. Ja see on äratanud kaasa kõlamist mõneski kuules. Ma ise hakkasin ka mõtlema, et missugune minu esimene aabits õieti oli. Ja kui ma ei eksi, siis oli selle pealkiri esimesed vaod. Ja kaanel oli kündja kujutatud ja see kündmise kujund õppimise, kooli alguse kirjatarkuse omandamise juures on vähemalt eesti keeles meie kui põlluharija rahvas väga kinnistunud ikat kultuuripõldu harima või hariduspõllul töötama. Ja ma mäletan isegi lapsepõlvest, küllap ema on lugenud niisugust salmi mõista, mõista väike vader, kivist põld ja kivist ader. Maa on must ja vaod valged, kündjal alles noored valged. Eks see on mõni nii vana lugemiku salm, kus kooliõppus oli tahvli Krihvli abil. See kivist põld ja kivist ader, must maa ja valge vagu on ikkagi grislikiri tahvlil või kriidikiri tahvlil, aga tänapäeval ei olegi tahvel alati musta värvi, on ka pruuni ja rohelist tahvlit ja nii, kuidas psühholoogid ja asjatundjad seda on kõige paremaks pidanud. Ma meenutasin seda, sellepärast see õpikute jutt kõlas natuke kokku, aga oli natuke vastuolus nädalateemadega, mis pärast seda keelekõrva tulid kõne alla. Nimelt see, et laste õpikute ja töövihikute hind on väga kõrge, et nad maksavad liiga palju, et hirmus palju kulub nende peale raha. Meie rääkisime oma saates meelel ja heatujuliselt sellest, et kui tore on neid üha uusi ja uusi õppevahendeid tehakse ja et need on kõrgel tasemel. Aga hinnale ei pööranud tähelepanu, see ei olnud meie teema. See ei tähenda, et sellele asjale läbi sõrmede vaataksime. Ja sellega seoses tahan teiega, lugupeetud kuulajad, jagada veel ühte muremõtet. Ma kuulasin esimesel septembril ikka nii armsat lapsesuusaadet ja seal rääkisid Tallinna ühe juhusliku kooli juhuslikud esimese klassi lapsed. Väga südamlikult ja avameelselt oma esimesest koolipäevast. Aga muuhulgas kõlasid ka lauset. Mina sain 500 krooni, mina sain 300 krooni ja mulle andis, ma ei mäleta, kas ema või vanaisa 100 krooni, need kolm arvu olid kindlasti. Ja mu süda läks raskeks ja ma mõtlesin, et kas tõesti esimese koolipäevakingitus või hea meelevalmistamine lapsele peab olema raha rahatäht. Ja kui suur see siis võiks olla või saaks olla kallite raamatute ja muude kallite koolil kulude valgusel? Minu arust oleks ilus nii, nagu need lapsed ka rääkisid, et tehti pidu ja söödi torti ja ja mõni ilus raamat või mõni hoopis väiksem, aga südamlik, hästi välja mõeldud asjakene leida padja alt või hommikul piimatassi kõrvalt, esimesel koolipäeval oleks siiski midagi muud. Ja miks ma seda räägin, ma ei usu, et see on väga üldine aga kui niisugune nähtus on olemas kasvõi erandlikult, kas ainult mõnel lapsel, siis meedia kaudu selle paljundamine tekitab mulje, et seda on palju rohkem kui tegelikult ja siis võib tulla see lastele nii omane, et kõigil on, kõik teevad nii, aga teised kõik saavad ja nii edasi. Iga ema on niisugust lauset kuulnud ja teab, kuidas sellesse suhtuda. Aga nüüd läksime keeleküsimustes juba väga kaugele. Ühel hommikul kuulsin raadiost varase hommiku kuulaja kohta, et varajane lind leiab bussi. See on ilus vanasõna ja kindlasti on ta vanem, kui hommikutunnil on kuld suus, mis on ju otsetõlge saksa keelest Morgenstunde Hadcolt, Kim munde, kui ma õigesti mäletan. Aga on ka meil vara tööle hilja voodi, nõnda rikkus batoodi, mis eelmise rahateemaga kokku läheb. Või ole hoolas hommikul rahvaluulest. Aga mina hakkasin mõtlema sõna varane ja varajane üle, nimelt mul ei tulnudki meelde, kumba vormi saatejuht kasutas ja hakkasin mõtlema, et kas nad langevad täpselt kokku ja kas nendel on ka mingisugust vahet. Otsustasin oma peas ära, aga läksin siis muidugi õigekeelsussõnaraamatust tõsist kontrollima. Ja tuli välja, et mul oligi õigus. Üks ja see sama vara ja see kohta on kirjutatud nii. Vastand hiline. Pisut hiljem vara, see kohta on kirjutatud, võrdub varajane. Ja näited on niisugused, ma loen need ette ja proovime mõttes katsetada, kas igal juhul sobiksid mõlemad variandid või kumba teie keelevaist sooviks kasutada. Varajane kevad, varajane kartul, varajane aeg, varajane tund, kapsa sort, kuusiku varajane, kõige varajasemat külalised. Ja varase juures on niisugused näited. Varane äratus, varane lapsepõlv, varased marjasordid, väga tore, siis võiks ütelda, et varane kapsa sort, kuusiku varajane või varajane kapsa sort, kuusiku varane. Aga miks ka mitte? Nõnda siis enam-vähem üks ja sama üks ja see sama ükskõik kumba võtta. Või katsetame ka oma moodsa keeleteadmisi ja slängi tundmist. Muidugi siis tuleks öelda, vahet pole või isegi suva või suva, see mõnikord ongi. Keele, moe ja slängi tähendab moodsa uuendatud ees tundliku keele ja slängi vahe väga habras. Minu arust. Aga see ükskõik suunas mind veel vaatame kontrollima, kui palju selle sõna variante õigekeelsussõnaraamat pakub ja seal on tõepoolest olemas nii ükstaskõik ja ükstakõik ükstapuha ja ükstaspuha märgitud argikeelena. Ja muidugi on argikeelne ükstakama. Ja kui siit edasi mõelda, släng on sellest moodustanud silmas pidades arvatavasti seda üks osa, et kama kaks, noored räägivad nii. Kama kaks, kas sa tuled või kas see asi on nii või naa? Kuid siinkohal jätame selle mõttekäigu katki, ma lihtsalt tahtsin teile näidata, kuidas vahel mõte jookseb ühelt kuuldud sõnalt teisele võrreldes mõeldes ja arutledes. Aga see märgusõna moodne keel on mul märkmiku lehel või arvutikaustas kirjas üsna tihti. Nimelt pakub mulle huvi keele moodi natuke jälgida ja järeldusi teha. Mõnda uut sõna olen ise kasutama hakanud kindlasti mõnda kasutan pooliti nagu vastumeelselt. Ta on nii levinud, et tuleb ise suhu. Kuigi olen ise teilegi rääkinud, et olen suhteliselt konservatiivne keele suhtes. Vahel kasutan mõnda moodsat sõna, nii et annan hääldades mingi erilise rõhu või tooni sellele umbes nii, nagu kirjapildis teeksin sõrendades või rasvases kirjas kirjutades see väljendaks siis seda mõtet. Näe, nii, nüüd öeldakse, aga mina pole veel päriselt otsustanud, kas ma seda sõna pooldan või mitte, kas see minu kasutusse tuleb või mitte. Keele moodide kohta on öeldud ju ka seda, et nende vastu võitlemine on mõttetu. Sest niipea, kui me ühe pliikasutusse tulnud sõna hurjutamise ja, ja sähkutamisega kaugemale tõrjume, tuleb selle asemele mõni teine ja muutub valdavaks. Minu arust on tore retsept see või õieti ei olegi retsept, vaid see on keeleelu ise. Et alati leidub keelekasutaja skonnas natuke konservatiivse maid vanast kinni hoidvamaid inimesi, nii nagu rahvas koosneb ju eri vanuses inimestest ja kui ühed on väga erksad ja kiired moega kaasa minema või soovivad olla nagu kõik, siis alati leidub teisi, kes vanast kinni hoiavad. Ja nõnda on keele üldpilt ikkagi rikkam ja värvikam. Ainult et kui meediainimesed moesõnu liiga ekspluateerima hakkavad, siis on sellel juba suurem mõju kogu keelekasutusele. Ja võib juhtuda isegi nii, et kui mõni näiteks raadios rääkija mõnd moesõna liiga tihti kasutab, siis juhib see tähelepanu sisult kõrvale. Nii hakkasin Üht telespordiajakirjaniku kuulates sisu asemel hoopis kuulama, kas sõna taaskord esineb tal 10 15 või rohkem kordi. Aga moesse sõna praegu on ja enamasti ikkagi tähenduses jälle. Mina kasutaksin teda stiililiselt natukene eriliselt, ta tähendaks minu keele arusaamades seda, et taaskord üle pika aja pärast pikka vahet või midagi niisugust, et ta ei ole see harilik jälle, vaid ta näitab, et selles tegevuses või nähtus on olnud mingisugune paus. Aga see on muidugi iga kõneleja enda otsustada, niisugused peenemad stiiliküsimused. Veel ühest moesõnast raekoja platsil võeti vastu sportlassangareid ja seda kohtumist teleekraanilt jälgides oli väga ilus südamlike meeleolukas, panin ma tähele, et kasutati. Suured tänud ikka mitmuses kogu aeg, suured tänud, suured tänud ja see esines hästi mitu korda. Olen varemgi sellele mõelnud, et kas tänamine suur tänu peab saama endale uue kuue meie ajal või võiks jääda selle viisi juurde, nagu on rääkinud meie vanaemad-vanaisad emad ja isad. See on muidugi maitseküsimus, aga minu arust niisugused põhilised olulised ütlemised, igasugused teretamised ja tänamised võiksid kuidagi põlised olla, mina tunnen, et nad sellega nagu õilistuvad, lähevad nagu üha üha paremaks ja üha õigemaks, kui nad püsivad endisena. Peale selle on ju olemas tänu suuruse rõhutamiseks võimalus 1000 tänu. Aga sellel sündmusel, millest mina räägin, ei oleks seda küll vaja olnud, sest siin see suured tänud oli määratud nendele riigiametnikele ja tegelastele, kes olümpiakangelasi õnnitlema tulid. Ühesõnaga, nemad tulid tänama, lilli andma, said selleks sõna ja siis tänati neid nii suureliselt suured tänud selle eest, et te tulite tänama. Järelemõtlemise koht. Minu meelest oleks seal aidanud lihtsalt sõnast tänan või täname või suur tänu või palju tänu. Aga mitmekordistada seda ei olnud mõtet. Samasse rubriiki kuulub ka see paljuräägitud vastus sõna palun kadumine eesti keelest. Üks sõna, mille üle olen mõelnud, on ka või õigemini väljend sõnapaar tänasel hetkel. Kas siin ei ole mingi vastuolu sees, mis asi ikkagi on see tänane hetk? Praegusel hetkel hetk on ju viiv üks õige pisikene ajalõik, aga täna koosneb õige paljudest hetkedest. Veel olümpialainel päev enne sportlase etteastet, siis rääkides täna homsest kasutati väljendit. Loskutov on minemas võistlema sel ja sel kellaajal. Siin oleks sobinud küll otse, läheb võistlema. Või isegi võistleb, sest teatavasti Eestis saab tulevikku väljendada oleviku abil. Homme lähen, kooli mitte olen minemas kooli. Ja nüüd mõned päris vead, nagu need, kes ei vaatanud hommikupoole. Või kõikjal on näha pakituid, kohvreid ei olnud oodatuid saavutusi. Ja just täna kuulsin uudistest Iraagis hukkunute sõdurite arv. Kas on tegemist mingi uue levima hakanud keeleveaga nud-kesksõna muuta, kui ta täiendina seisab? Panite tähele me korda neid näiteid veel üle. Pakituid, kohvreid, tro pakitud kohvreid, oodatuid, tulemusi, õige oodatud tulemusi või langenute sõdurite arv, langenud sõdurite arv. Ja kuulake nüüd seda lauset. Samal ajal kehtivad riigi erinevad sätestatud soodustused. See lause on natuke lombakas kõigepealt sõnajärjekorra poolest aga jutt ei ole mitte mingisugustest erilistest teistsugustest soovitustest vaid tahetakse öelda, et kehtivad riigis sätestatud soodustused. Kui tahetakse rõhutada, et neid on palju või mitu või isegi mitut liiki siis võiks kasutada sõna mitmesugused või mitmed või igasugused. See oleks stiililiselt parem. Kas sellel laulul on ka oma stoori? Küsib reporter. See on tegelikult niisugune südamlik, tore, lõiguke. Laulja vastab. Igal laulul on oma stoori ja kui nüüd hakata seda ära seletama, siis peaks jutustama terve loo. Siin tulevad siis laul, lugu ja stoori igal laulul oma lugu. Ja siis sekka see võõrast keelest laenatud stoori. Muidugi, kui teda kirjutada kahe hooga, siis teatud tekstides, teatud ümbruses, eriti ka noorte muusika keeles võiks ta olla, aga see oli iseendast nii lõbus, et lugu on stoori või lool on stoori. Saate aru. Ja nüüd peaksin ütlema mõne sõna kuulajatele, kes ootavad oma kirjale vastust oli huvitav kiri väldete küsimuses. Ja sellele kavatsen ühes lähemalt saates pikemalt vastata, eriti et väldete küsimust meie oma raadiokanali inimestele selgitas hiljuti meie keelenõunik Einar Kraut. Aga saate lõpuks, lubage väike lõbus lugu. Ostja läheb Rimi kaubamajja Tallinnas. Ja näeb silti, mis kutsub soodsalt ostma. Juri pelmeene. Noh, Juri või Jüri mõlemad nimed on ju olemas. Võtab pelmeenipakki, näeb küll, et seal peal on kirjutatud Jüri pelmeenid astub edasi. Näed toodet, jälle niisuguse kutsuvalt eraldi kirjutatud sildiga soodne lohepulgad. Nüid astub lõbustatud ostja juba kassiiriga vestlusse ja küsib. Kas tõepoolest ei ole võimalik siis täppidega tähti kirjutada, sest tegemist on ilmse lohakusega. Kassatöötaja selgitab, et arvutil ei ole täppidega tähti või et seda on raske teha. Olgu sellega kuidas on, aga pannes välja soodusmüügikuulutusi, mis ju iga päev ainult ühte kohta ja eraldi pannakse, võiks ju võtta kätega viltpliiatsi ja joonistada need puuduvad. Õ ja ö täpid sest Juri pelmeenid ja lohepulgad. Annika tõesti lõbus. Aga võib-olla peabki lõbus olema. Nii lõpetan oma tänase keele kõrva. Kohtume nädala pärast, ütleb toimetaja Mari Tarand.