Toots jooksis koolimajast välja, viskas kivi õhku ja hüüdis teistele. Vaadake, poisid, kus on alles jõul mõni jõud pisikest kivi üles visata, ütlesid teised. Narrid, ega siis minul maakeral vastasviskaja. Need read Lutsu kevadest näitavad, et isegi paunvere kihelkonna kooli kõige suurematele vään kaeltele jõudis pärale tõsiasi, et õhku visatud kivi sinna mitte rippuma jää vaid maa peale tagasi kukub. Iga terve mõistusega inimene arvestab oma tegemistes gravitatsiooni ja muude loodusseadustega ega jää ootama, kuni taevasse visatud kivi tagasi langeb ja tal pea lõhki lööb. Paraku ei pea suur osa neist sugugi vajalikuks arvestada ühiskonnas toimivate seaduspärasuste halvemgi. Veel mõned kipuvad arvama, et mingeid objektiivseid ühiskonna seadusi polegi olemas. See tähendab, et seadused küll on kuid need on inimese enda, see tähendab juristide teha. Ning kui kivi on lendu lastud, võib seadusega keelata tal maa peale tagasi tulla. Ent ühiskonnas nagu looduseski ei kao visatud kivi olematusesse vaid kukub alla tagasi sageli üsna ette varvamatusse kohta ja põhjustab mõnikord üsna kaugeleulatuvaid tagajärgi. Kui me loodusega ei arvesta, saame varem või hiljem ikkagi karistada. Džuurinliku hüüdlause. Meie ei oota looduselt armuande, vaid võtame ise, mida tarvis. Rakendamise tulemusena näeme praegu maakera ökosüsteemi seisundi pidevat halvenemist. Seevastu sotsiaalset uurimust harrastatakse endiselt tagasilööke kartmata. Kui tõlgina eelneva mõtte ühiskondlikesse terminitest, saame tulemuseks väite meie joota avalikus ja sotsiaalteadlaste nõuandeid. Kati ame ise, milliseid otsuseid on vaja langetada. Kas ei tule sellises mõtteviisis tuttav ette. Paljude Eesti valitsuste mõtteviis. Alustasin Tootsi kivi viskamise tsitaadiga sellepärast et eelmisel nädalal oli Eestiski üsna palju tegemist erinevat sorti kividega. Kõigepealt liigutati ühte suurt kivi, mis riigivõimule tüli tegi. See pani lendama palju väikesi kive. Need visati monumendi röövijate pihta. Ja pärast sõda maandusid mõned agressiivsema loomuga hinged endasse kogunenud pingeid varasematest aegadest pärit mälestuskivide peal. Tundub, nagu oleks valitsus eesotsas peaminister Juhan Partsi ja siseminister Margus lõivuga tõemeeli uskunud et mälestuskivi tema asukohast vargsi minema toimetada, siis sellega lugu lõpebki hoopiski mitte. Lõppkokkuvõttes jäävad nii vabadusvõitlejate mälestuskivi, korravalvurite pihta visatud kivid ja viimase nädala jooksul rüvetatud hauakivid kõik praeguse valitsuse vastutuse koormusse. Sellise koorma all on üsna lihtne kokku kukkuda. Ometi oleks seda sündmuste ahelat, mis teisest septembrist alates tänaseni on aset leidnud suutnud igaüks, kellel vähegi tahtmist süveneda Eesti avaliku arvamuse ja Eesti inimeste väärtus hoiakutesse suutnud kergesti etena. Juba 19. sajandi esimesel poolel hakkas Euroopas arenema üks teadusharu mis püüdis ühiskonna toimimises leida loodusseadustega sarnaseid seaduspärasusi. Seda nimetati esialgu positiivseks, see tähendab faktidel tuginev aks filosoofiaks. Hiljem hakati kutsuma sotsioloogiaks. Uus teadusharu väitis, et siis, kui inimesed elavad ühiskonnana koos tekitab nende igapäevane ühistegevus uue sotsiaalse reaalsuse mis mõjutab igaüht, kes selle keskel elab. Just nii, nagu elektromagnetiline väli mõjutab aineosakeste liikumist. Nii mõjutab ka sotsiaalne väli oma seaduspärasuste ka iga ühiskonna liiget ühiskonda. Masin, mida juhtpuldis istuv valitsus võib nuppude ja hoobade abil omatahtsi liigutada. Ühiskond on keerukas ja isereguleeruv süsteem, mida suudab soovitavas suunas ümber kujunema panna vaid see, kes tunneb ühiskonna ülesehitust ja toimemehhanism. Päikesekuninga mõtteviisiga riik see olen mina ja teen riigi just selliseks, nagu mina tahan. Ei ole tänapäeval enam midagi teha. Ühiskond on juba piisavalt tugev, et sellise suhtumisega juhid võimult kõrvaldada. Nii mina kui ka järgmisel nädalal samal ajal raadioeetris esinev Andrus Saar oleme mõlemad pikka aega töötanud selle nimel, et otsustajatel oleks parem ettekujutus ühiskonnas toimuvatest protsessidest sellest, mida inimesed valitsuselt ootavad ja kuidas tehtud hindavad. Muide esimese avaliku arvamuse uuringu tegime Andrusega koos siinsamas Eesti raadios töötades täpselt 20 aastat tagasi. Ei tahaks uskuda, et oleme kogu selle aja teinud tühja tööd. Demokraatlikus ühiskonnas oleme me kõik tegelikult otsustajad ja seeläbi ka vastutajad. Seetõttu on ühiskonnas toimuvat vaja mõista igalühel meist ja just seda teadmist tegelikult ühiskonnas aset leidvate sotsiaalsete faktide selgitamist, sotsioloogi vaatevinklist, üritamegi oma reedestest sotsioloogi minutites teile pakkuda. Kuulmiseni.