Margus Saare jutusaade Jutusaade. On 12. september kell on 10 12 minutit. Tere hommikust kõigile. See on jutusaade kolmveerandtund. Külalisega tere hommikust, Liina Tõnisson. Tere hommikust. No homme algab riigikogul uus ühe aasta ja räägiks natuke sellestki missuguste mõtete ja ja programmidega uut aastat alustatakse, aga praegu on pühapäeva hommik, kuidas Liina Tõnisson teil pühapäeva hommik tavaliselt kulgeb, kutsute raadiosse? Ja see on õige märkus. Täna hommik on ebatavaline. Mai tõuseb pühapäeval kunagi nii vara üles, sest ma tulin 100 kilomeetri kauguselt. Tavaliselt ma magan suhteliselt kaua. Pühapäeva hommikul ärkan aeglaselt. Vaatan, missugune on ilm. Ehk teisisõnu ütleks nii, et püüan tunda rõõmu elust. Et seda aega ikka on, et, et mitte tööd teha. Pühapäeval kindlasti need ajad on möödas. Ma mäletan ka neid aegu, kui ka pühapäeva hommikul sai pool kaheksa üles hüpatud ja mõeldud, no kuhu ma nüüd täna pean tormama. Aga kuidas ka ei ole Eesti poliitikaelu, milles mina nüüd kaasa löönud palju aastaid ikkagi on nii palju vaiksemaks läinud, et eks nyyd ei alga. Allpool seitse. No homme mõnes mõttes algab tegelikult Keskerakond ja, ja nüüd sündinud sotsiaalliberaalid pakkusid kevadel ja suvel palju kõneainet homme võtete taas koha sisse akna all, need aknaalused kõlab natuke nagu ahjualused või et palju teid seal nüüd siis on. Kaheksa keskerakondlast, kes nimetavad end sotsiaalliberaal liberaaliks. Ja meil on tõesti seal akna all kaheksa, aga enamus meist ei ole keskerakondlased, kes on välja heidetud, kes on ise veel astunud. Minu staatus on ebaselge, aga kuna maa fraktsioonist olen lahkunud, siis, siis küllap ma olen ka Keskerakonnaga ikkagi lõpparve teinud. Ma mõtlesin riigikogu koduleheküljelt kõik need Mark Soosaare Liina Tõnissonil on Keskerakonna liikmetel. Nojah nagu bürokraatia ikka, ta, ta töötab põhjalikult, aga aeglaselt. Nii et mina vaatasin ka teatud põhjustel hiljaaegu oma CV'd ja leidsin sealt hulka ebatäpsusi. Aga no tühja sellest oluline ei ole ju see, mida sinust kirjutatakse. Oluline on see, mis sa ikka ise nagu oled. No sotsiaalliberaalid lubasid sügiseks välja mõelda ka oma selle programmi või praegu olete te siis mõnes mõttes nagu Keskerakonna programmist juhinduvad inimesed, kes keskerakonda justkui kuulu või vähemalt oletegi keskerakondlased, ilma Savisaartele. See on tsipa keerulisem, ma võiks öelda vastupidi, et Keskerakond tegutseb meie poolt välja töötatud programm. Sest et see programm on suurel määral nende inimeste kirjutatud suurel määral. Aga kui nüüd tõsisemaks muutuda, siis jah, me oleme oma põhimõttelised teesid paika pannud ja kui mitte algaval nädalal, siis sellele järgnevalt tahame me neid ka ametlikult niimoodi avalikustada ja propageerida. Ega meie Meie maailmavaade Keskerakonnast niimoodi kardinaalselt ei erine, küll on neil seal mõningased rõhud, need kaks sõna sotsiaalsus ja liberaalsus on meile mõlemad väga olulised ja kui Keskerakonna programm Ammy tasuda kritiseerima, siis võib-olla seal ongi liiga palju sotsiaalsust ja väheliberaalsust. Aga see nüüd kindel, et et te olete selle siis rikas pruut, kõik tahavad teid oma meistri tõmmata. Kelle, kellega koostöö kõige paremini klapiks Keskerakonnaga enam mitte kunagi. Ei, ma ei kasuta üldse mingisuguseid selliseid väiteid, aga mis puutub nüüd rikkasse pruuti, siis teate, kui rikkad pruudid jäävad väga pikalt passima, siis neist saavad vanatüdrukud. See on elutõde? Ei jah, võib olla ka see, et kõik meid nii hirmsasti igatsevad, on natuke ülepakutud hapukurgihooajal meedias üle võimendatud seisukoht. Aga kuna me, kuna me mõistame väga paljude parlamendierakondade sellist ideoloogilist baasi, näiteks meile sotsiaaldemokraatide sotsiaalne programm väga hästi sobib, samas me oleme sunnitud nentima, et neil ettevõtlusalane majandusprogramm üldse puudub. Reformierakonnal on jälle vastupidi, need on väga hea majandusprogramm, sotsiaalne pool puudub. Nii et. Me ei näe ühegi erakonna programmis ideaali aga me oleme otsustanud, et liitumine saab toimuda ikkagi programmiliste põhimõtetel ehk teisisõnu me oleme valmis liituma selle erakonnaga, kes tahab ja on võimeline ka meie mõtteid endasse võtma. Selles erakonnas peaks või võiks meie liitumise tulemusena ammiliselt midagi muutuma. Vaat niisugusel, kuidas tuleb öelda käepalumise oleks nagu mõtet. Aga ma arvan, et meil ei ole põhjust hirmsasti kiirustada ja ummisjala kusagile tormata. Ta nii või teisiti algab sügisel riigieelarve menetlemine, arutelu raske ja keerukas protsess. Ma, ma olen päris mures Eesti riigi pärast, et kuidas see eelarve küll kokku saadakse, eriti sellises närvilises valitsuskoalitsioonis, kus 11 enam ilmselgelt ei usaldata. Tuleme veel selle teie grupikese juurde, kas kas see on siis niimoodi, et Peeter Kreitzbergi peab saama asespiiker ka nüüd järk pärast järgmisi valimisi. Ja pärast seda olete te nõus nagu vaikimistasuna vastu vastu võtma? On selle kauba? No kõigepealt me ei ole grupikene, sest ma tuletan teile meelde, et parlamendis on kaks erakonna fraktsioon, kahe erakonna fraktsioonid, mis on väiksemad. Sotsiaaldemokraatia on kuus, Isamaaliidu esindus on seitse. Meid on tervenisti sel juhul kaheksa. Kahtlemata meeldib, meeldiks, kui Peeter Kreitzberg jätkaks asespiikrina sellepärast et tal on kogemus, et tal on teadmised, tegemist on soliidse inimesega. Ta avaldab keeli tal rahvusvahelised suhted, tähendab, tal on isikuomaduste poolest. Ta on igati sobiv sellele kohale. Kas teda valitakse või ei valitav, eks see oleneb tõesti erakondade otsustamisest. Ja ega me sellesse ei sure, kui teda ei valita, aga meile meeldiks, kui ta valitaks. Niisiis kaup kauba vastu käib ka nagu. Teate, ma pean ütlema, et parlament alustab ju esmaspäeval alles, see tähendab homme, praegu ei saagi veel Kaupo niimoodi osta-müüa. Ilm on ilus ja kui nüüd küüniline natuke olla, kõik alles puhkavad. Aga üheksa tundi on veel aega, aga kindlasti esmaspäeval räägitakse üksteisega umbes nii et te võiksite ju meid toetada Ooey meedeedeedide toeta iialgi. Selliseid jutte räägitakse Parlamendis pidevalt ja seda nimetatakse poliitiliseks diskussiooniks ja see toimub suurte ja väikeste küsimuste otsustamisel kõikides maailma parlamentides. Mis te sellest arvate, kas riigikogu soome keel kolm alustab tööpäeva peab veel enne jõulusid valitsusvahetusega ära nägema? Hiljaaegu üks üks välismaine analüütik küsis minu käest sedasama ja siis nädal aega tagasi ma ütlesin, et ei, ei, et nad saavad oma sisetülide kakama. Täna ma enam selles nii kindel ei ole. Lahkuma, majandusministri ütlused on siiski üsna tugevad. Et Res Publica aadressil. Et võib-olla siiski nad ei suuda konsensust leida. Aga mulle siiski tundub, et soov jätkata valitsemist või osalemist valitsuskoalitsioonis on tugevam kui ideelised. Lahked. Kas see mees, kes väidetavalt varsti majandusministriks saab saab siis peagi hoopis peaministriks? Ei, seda ma ei tea, vaadake, asi on selles, et, et härra Ansip on kindlasti tugev isiksus küll täiesti erinev härra Kallasest, väidan mina. Kuigi nad on ühe kuivid? Ei, ma seda ei tea ma, teda, ma teda niimoodi inimesena ei tunne, aga ma olen teda kui poliitikut juba pikemat aega jälginud. Huvitav vaadata. Olen kuulnud ka ühte härra Kallase ja Ansipi omavahelist diskussiooni, mis oli üsna põhimõttekindel. Neis on erinevusi, aga see, kes saab peaministriks, on teate vahetevahel täiesti juhusest sõltu sellepärast, et tänane parlamendi koosseis on selle võrra eba ebaõnnestunud, oma oma fraktsiooniti jagunemiseks jagunemise tõttu, et sealt ei anna väga hästi paljusid kombinatsioone teha ehk paljusi. Väga mitmed nii-öelda liitumised koalitsiooniks on võimatut, seal ei ole, seal ei ole kombinatsioone ei ole võimalik suhteliselt palju halbu valikuid ja väga vähe häid valikuid. Ja mis seal salata, meie kaheksa yldumine keskfraktsioonist muutis seda olukorda veel segasemaks ja ütleme nii valitsuskoalitsioonide moodustamise mõttes ka viletsamaks vähem annab kombineerida. Kas teid on kaheksa, 27 või, või sadu ja tuhandeid, ehk siis 27, vist oli kevadel neid Keskerakonna liikmeid, kes ühise kirja kirjutasid Savisaare juhtimise meetodid vastu või kui suur hulk ideid on? Ah, et kui suur hulk meid on raske ütelda, need inimesed, kes oma allkirja andsid, no need inimesed on muidugi olemas, aga neid on tunduvalt ja tunduvalt rohkem. See oligi minu võib-olla emotsionaalselt kõige suurem ehmatus, et kui ma siis pärast nii pikki aastaid ausalt Keskerakonna liikmena oma tööd tehes nüüd suu lahti tegin ja ütlesin, et ma nii enam ei taha. Siis selgus, et mul on kohutavalt palju tuttavaid, kes kõik ütlesid, et nad on ammu imestanud, et ma ikka olen veel sellisel moel jätkanud, ehk teisisõnu nad lausa tänasid mind tänaval, et ma olen selliseid otsustavad sammud teinud. Ja ma julgeks ütelda, et minu poole on pöördunud küll sadu ja sadu inimesi ka teiste poole on pöördunud. Aga teate lahingusse? Ei, see ei ole sugugi kindel. Vaadake, inimesed on eriti Eesti inimesed, nad on alalhoidlikud, nad on ettevaatlikud. Ja elu on meid õpetanud, et tark on olla ettevaatlik. Nii et ma ei taha neid mingil juhul hukka mõista, inimestel on palju põhjuseid miks nad ei tee üht või teist sammu. Potentsiaalselt olime Keskerakonna fraktsioonist palju rohkem lahkumas kui kaheksa aga igaüks omal põhjusel neelas rahulolematuse alla võib-olla ka natuke häbitunde. Ebameeldivustunde kindlasti jätkab, samal ajal nad. No kui ei naera, siis väga tugevalt selja taga jätkavad kritiseerimist. Aga ma veel kord kordan, ma igatse ühegi poole näpuga näidata igaüks oma inimigaüks, oma valikutes on ühelt poolt vaba, aga teistpoolt seotud 1000 niidiga oma käesoleva või momendi elu külge. Ja seda ei olegi nii lihtne lõhkuda, mina olen üksi, ma ei vastuta kellegi eest peale iseenda. Selle võrra oleme vabamad. Kas see ongi siis nii, et kui oled parteisõdureid, siis ametikohad sellest tulenevad hüved, et need ongi selle hääle tõstmise hinnaks hääle andmise hinnakse? No see on nüüd natuke lihtsustatud lähenemine, nii lihtne see lugu nüüd ikka ka ei ole. Seal nüüd sealhulgas on. No kõigepealt ma ütleks nii, et, Ma hakkasin Edgar Savisaarele esimest korda vastu eelmises riigikogu koosseisus ametlikult ja avalikult fraktsiooni koosolekul aga sellele vaatamata sai minust seejärel majandus- ja kommunikatsiooniminister Keskerakonna poolt esitatuna. Nii et see on ainult üks näide, mis mul hetkel meelde tuli. See nii hull see lugu siis ikka ei ole. Kui Aivar Riisalu sai Tallinnas Mustamäe linnaosa vanemaks, siis tema ütles küll, et Keskerakonna pink on lühike, et pole nagu kuskilt siis võtta neid inimesi temast paremaid näiteks linnaosa vanema kohale. Kas Keskerakonna pink on siis lühike vä? Teate mulle tundub, et kõikide erakondade pingid on lühikesed, sest ma ei julgeks praegu nüüd just näpuga näitamata öelda, et tänases valitsuses on üsna mitu ministrit, kes kindlasti sisuliselt ei ei kanna seda, ei kanna seda ametit välja, aga nad on seal ja tead rahvas eriti protesteerigi sellepärast et annab jumal ameti, annab jumal mõistuse. Ja, ja seepärast ma nii kuule. Ega ma ei taha sugugi näiteks ütelda, et Meelis Atonen on, on kuidagi kehv inimene või vilets oma teadmiste poolest ta lihtsalt oli noor ja kogenematu ja tal tal elukogemus ei kompenseerinud teadmiste puudust ja teadmiste teadmised ei, põevad kompenseerinud elukogemust, nii et noh Te olete öelnud, et teil on inimlikult Meelis Atonen ist kahju. Sellepärast, et ta nii suure bravuuriga alustas ja muidugi rääkis rohkem kaugelt kui vaja ja rääkis asjadest, millest ma midagi ei teadnud. Aga ta ju väga pingutas, iseasi on see, et minu arvates ta ei pingutanud õigesti või õiges suunas, õigemini. Te olite tema eelkäija Majandus-Kommunikatsiooniministeeriumisse ühtpidi ka Saaremaa laevakompaniiga seotud. Ega Atonen teid väga palju süüdistanud ei olegi, et põhimõtteliselt oli see nagu õige, et selle konkursi tulemused tühistasite dollalist, eks ju. Et et mis siis oleks pidanud tegema, kui ta, kuid ei kui valitsus oleks vahetunud, mis siis majandusminister Tõnisson oleks teinud nüüd sellega, et näiteks Tallinnast Tartusse või Tallinnast Pärnusse saab sõita oma autoga vabalt Tallinnast Kuressaarde, lõpeb järsku riigi tee ära. Ja, ja ei olegi, kes, kes viib sind koju? No see on pikk teema, selle üle võib pikalt arutleda, siin Meelis Atonen on öelnud, et 97. aastal laevade müük oli vale ja nii edasi mina jälle laevu müünud, ma ei sõlminud käsimest rendilepingut, seega ma ei tahaks minevikust rääkida ja, ja oleks on üldse paha poiss. See tehti tol ajal ära. Mina ei tea, võimalik, et sellel olid väga kaalukad põhjused, ma loodan, vähemalt nii. Aga tänases situatsioonis tegi Meelis Atonen ühe ja esimese vea, kui ta minult ameti võttis, siis ta ütles Liina mõne nädala pärast, kui ma juba natuke asjast aru saan, siis ma räägin suga ja sa ja ma kindlasti kuulan su soovitusi. Ja ma olin täiesti selged soovitused, mida peaks tegema Saaremaa laevakompaniiga. Sest tõesti asi murdus selle koha peal, kus esimese konkursi ma olin sunnitud tühistama. Ka laevakompanii tunnistas, et kuna meie esitasime väga kõrged kvaliteedinõuded, siis sellele vastavalt esitasid nemad ka väga kvaliteetse teeninduse hinna. Me saime mõlemad aru, et see läks valesti. Ma tegin suunatud pakkumise laevakompaniile, sellest ei räägi täna mittegi. See oli aastal 2003 algus, siis oli kõik veel võimalik teha. Tuli Meelis Atonen ja see suunatud pakkumine kadus kusagile, see tühistati ilmselt kohe ja kiiresti. Arvati, et Liina Tõnisson ei tea, mida teeb, aga mina juba tolleks ajaks väga hästi teadsid, milline on olukord maailmas nende laevade osas ja millised on võimalused maailmas kuskilt saada laeva väljaspool Saaremaa laevakompanii siis oli võimalik Saaremaa Laevakompaniiga tingida, siis oli Saaremaa laevakompanii valmis igasugusteks kokkulepet, eks, sest esimene nende pakkumine, kui liigkõrge oli tagasi lükatud, tänaseks on asi nii kaugele viidud, Saaremaa laevakompanii on tõesti kuningas ja riik käib, müts pihus ja nutab. Hilja. Liina Tõnisson on ka öelnud seda, et Vjatšeslav Leedo don bäntsutatud terve aasta, et tal ongi õigus nagu küsida kõrget hinda. Ma ei ütle, et tal on õigus kõrget hinda küsida. Vaadake meie teiega praegu ei tea täpselt, missugust hinda täpselt küsib. Aga mina tean seda, et teda on kutsutud konkursile, tema pakkumisi on tagasi lükatud ja jälle uuesti ja jälle vastupidi. Tähendab, no niimoodi äri ei aeta eriti, kui tegemist on ühiskondliku teenusega ja ma väidangi seda, et kõik, mis saare laevakompaniiga on tehtud, on valesti tehtud. Nüüd tunnistab Meelis Atonen ise ka, et see, et ta selle Tallinna Sadamale andis, oli vale. See oli ju ette teada, et see on vale. Tallinna sadam ei tegele laevaliiklusega. No mispärast pidi seda veel Tallinna Sadamale kaelame. Tagantjärgi aga praegu on ikkagi söödud. Pressib riigil oma tingimusi, eks ju jah. Ja sellepärast, et riik ja tema valitseda lollitanud. No ma ei kasutaks just seda sõna See, et, Noh, ma ei tea, see Saaremaa laevakompanii mõned ütlevad, et sarm, laevakompanii lugu ei ole Eesti riigile strateegiliselt nagu väga oluline küsimus, minu jaoks on ikka küsimus minu meelest see, et üks terve maakond ja teine seal kõrval ka võib-olla lõigatakse mandrist ära. No ma ei tea. Kas, kas teie riigikogu majanduskomisjoni liige ja olen küll, jah, kas majanduskomisjon ka arutab seda asja või see ei ole nagu nii tähtis küsimus veel Eesti riigi jaoks, et see teema seal üles võtta? Ei, me võime omal omas omas komisjonis selle teema üles võtta ja võimalik, et meesigi, arutame seda, aga see ei muuda mitte midagi, sellepärast see on valitsuse valitsemisalasse kuuluv küsimus ja riigikogu ei saa siin sekkuda sellesse küsimusse. Valitsus, ükskõik kes on nüüd uus majandus-kommunikatsiooniminister, peab selle lahendama ja mina siiski arvan niimoodi, et see ei ole riigi arengu seisukohast strateegiline küsimus. Jontaktikaline küsimus, kus ei suudeta lahendada ühe maakonnaga sideme pidamise? Noh, ütleme meetodit, et inimesed jõuaksid mandrile ja mandriinimesed ka saartele. Riigi arengustrateegia seisukohast on nüüd midagi lõplikku, ei ole, seda enam, et õhus hõljub ikka see, see silla ehitamine, kuigi. Köik majandusest õhus kuigi kõik majanduslikud Vastused näitavad, et tunneli tegemine tuleb muidugi odavam. Aga, ja see on ka üks põhjus, miks mina arvan, et kui sellesse tõesti tõsiselt suhtuda, et siis ei ole ju mõtet riigil endal hakata laevu hankima, kuigi ma näen tuhandeid takistusi selle silla või tunneli ehitamisel. Son väga suur investeering ja meil aati armastatakse igasugustest sellistest illusoorsetest, projektidest või hüpoteetilistest projektidest hästi palju rääkida, aga siis käib suss ja selgub, et kust need kaks miljardit võtta. Kuna vahepeal plaati tänased lood on minu poolt valitud Kell on 10 ja 36 minutit. Jutusaate külaline täna Liina Tõnisson, Liina Tõnisson on kogu aeg võitleja olnud vä? Noh, ma olen sõjajärgne laps või vähemalt see sõja järel üles kasvanud ja ajad olid rasked ja ja isa istus vangilaagris ja ema kasvatas meid kolme tüdrukutega, ma siis ei saanud väga äpu olla, et üldse üldse ellu jääda. Ei tulid, ta jäi sinna Garagandaavangi laagrisse. Ja, ja kuigi ma päris lapsepõlves olin oma kahe õe vahel niisugune vaikne ja tossike nagu nemad arvasid. Aga noh, nii see siis ilmselt leiad. Niisiis jäänud ja mul on sosistatud sedagi, et Liina Tõnisson oli kõva sportlane, jooksud tüdruk või neiu. Kui kui head ajad olid, siis. Ei no ütleme niimoodi, et minu vanem õde, kes oli Nõukogude Liidu meistersportlane sportlikkus võimlemises ja nooremal õel oli samal ajal ka esimene järk, siis mina seal olin ikka tossike ja sain hakkama ainult keskmaajooksuga ja ütleme niimoodi, minu võidud piirdusid ikka siin vabariigi tasemel ja, aga noh, koolinoortes ma ikka olin, olin kuidas tuleb nii-öelda tegija käsi, sellepärast et nelja 400 meetri jooks nõuab visadust. Mati Talvik on seda meenutanud muuseas. Ja täiesti õige Mati Talviku ka tegime me koos ühe treeneri juures trenni ja olime kamraadid ja mulle tundub, et me võiksime seda veel tänagi olla. Kamraadid. Mis siis edasi sai? Siis tuli see tipi kool mingi mingil imelikul põhjusel, et üks naine rauakooli minema. Vaat tol ajal ei olnud nii imelik põhjus, nagu ma ütlesin, ega ajad olid ju ikka kehvad ja materjaalselt kujutlematut kehvad minu lastelastele täna rääkides nemad mind muidugi ei usu, aga kõigepealt tuli vaadata, et kus sa saad õppida ja kassa saadab ja sellepärast mul väga palju valikuid ei olnud noh, ega siis majandus, mida ma tippis õppinud olen, siis nii rauakool ka ei olnud, kuigi ma olen tugevus, õpetuste ja metallide tehnoloogiat ja kõike seda õppinud. Põhimõtteliselt oli seal muidugi tipise humanitaarala. Ja see oli kepi humanitaarala ja poisid veel ütlesite tahk plikade ala ja väga kõrgelt ei hinnanud. Aga noh, need olid ikkagi arenguaastad ja need olid ikka suurepärased aastat. Meil oli ka täna tagasi vaadates minu arvates Ka väga huvitav töö normeerijana. Ei, see ei olnud üldse huvitavat. Aga ma mõtlesin, nagu instituudi hambaid mul olid, meil oli väga huvitav grupp ja ja see gruppe ja on ka elus hästi hakkama saanud, ma ikka alati ütlen, et leidke mõni teine ülikooli grupp, kust on tulnud kaks majandusministrit lõimunud jah, jah, ma olen Leimaniga õpingukaaslane ja üks üks hilisem majandusteaduskonna dekaan oma olime je instituudiga hoopis nii et see ei olnud kehv keskkond, kus, kus ma nagu õppisin ja kasvasin, Joa edasi muidugi esimesed aastad normeeriana ja ökonomistina ja olge arvestatud, jää palga arvestama päris ei ole olnud, aga aga see oli tsipa igav aeg, aga, aga tagi lõpuni igav aeg ka ei olnud, sellepärast et jällegi saatus halastas mulle või ma oskan sattuda kokku huvitavate inimestega. Minu ülemuseks oli pikki aastaid üks, üks härrasmees, kelle nimi oli Martin Taevere, tema poeg, ta on ka Eesti ühiskonnas natuke natuke tegutsev inimene ja tema oli suur kinohuviline ja tema oli selline laiade humanitaarsetel huvidega ja kuidas siis ära tüdis siis ta ütles. Pabetsiga krabime, räägime natuke elust ka. Nii et elust rääkimise kogemuse omandasin ma tema juures. No kui olekski jäänud nõukogude liit, siis 17 aastat seal Pioneeris olekski läinud 40-ks aastaks pioneeridele. Ei, no ma tulin ära ikkagi pioneerist 80 821 81 niiet raske südamega mulle tundus, et ma olin jõudnud seal juba asedirektori staatusesse ja mulle tundus, et ma olen nüüd nii tark, et ma kõike maailmast ja absoluutselt kõike ja kui ma siis Mainorisse jõudsin, siis selgus, et ma ei tea mitte midagi. Ma olin nagu kassipoeg, kes oli veti visatud ja esialgu oli õudselt raske, ma tegin majandusanalüüse, kirjutasin neid vene keeles, siin öösiti neid vene keele grammatikareegleid unes. Aga noh, pärast pole, läks huvitavamaks ja no siis See Mainor on kergetööstuse kerge kergeministeeriumi juurde moodustatud juhtimissüsteemide konstrueerimisbüroo ei aita seal nagu tark asja või nagu ise iseendale kirjutati neid või kuidas? Ei no neid majandusanalüüse, mis need pold, mingid targad asjad sellepärast et mul oli majandusanalüüsibüroo ja selle büroo ülesandeks oli, oli kirjeldada kõik, mis hästi kergetööstuses toimus vaatevinklist. Et kõik on väga head. Ja see oli siis raske töö, kui, kui arvud ei näidanud seda, siis pidi neid arve niimoodi põhjendama ja, ja nii et said siis selle eest veel nii, et tolmas ka, kui su analüüs ei näidanud kasvavat edukust kommunismi ehitamisel. Jutumärkides. Aga, aga muidu elu ja noh, ma ei tea mingil määral nagu seltsielu või omavaheline suhtlemine ja arutelud, kui ma juba Mainori elusse natuke sisse elasid. Ja vaat sellepärast, et selles majas oli palju selliseid kuidas öelda havi lõugadega, noori mehi, kes, kes olid karjäärihimulised püüdlikud aga samal ajal muidugi ka ka muidugi haritud ja laia silmaringiga ja seal oli, mida õppida. Ja ma olen läbi elu endajas ümbritsevate inimeste käest õppinud, nii et. Ega seal ju riigikukutajate aga ei olnud, eks ju kõik oli ka kehtiva süsteemi raames, aga jaa, segaksin isemajandava Eesti probleem nõukogu või mis? Probleem nagu sündis seal, noh see oli noh, siis oli juba Edgar Savisaar kohale jõudnud ja noh siis ikka lõhnas juba riigikukutamise järgi, nii et noh, Mainori kool ikka alatasa pahandusi selle pärast, seal räägiti nagu rohkem, kui lubatud oli. Ma veel kord kordan, ega siis 80.-te keskel keegi seal riiki kukutanud, aga nagu kiputi rääkima rohkem kui vaja oli, nii et pärinud seal natuke oli siiski tegemist. Nooja, kui ime probleem nõukogu tööle hakkas, see oli nüüd ikka selge riigikukutamine, see sai isegi mulle selgeks juba esimeseks paari kuu jooksul. Eetika ikka niimoodi jah. No ja sealt see tutvus Edgar savisaarega ja, ja ja sealt tõid ära meeldigi. See tuleb niimoodi samm-sammult, see ei ole võib-olla nõidumine, aga ma olen hasart, siinse loomuga inimene ja kui sa näed, et et see läheb kokku sinu mõtetega ja sa tahad midagi teha ja sa saad midagi teha siis sa tahad ju väga hästi teha ja tol ajal keegi hoolinud ajast. Ma mäletan 80.-te lõpus poja, 90.-te algust. No minu läbi elu hea sõber Erik Terk, tema ei tunne üldse kella, kui tööks läheb. Ja, ja tollel aegadel ei tundnud mina ta mingit kella. Nii et eks mu mees, kes oli Siberist läbi käinud, ütles küll vahetevahel, oi-oi, lina, sind pannakse ikka vist sinna esimesse vagunisse veduri taha, kui Siberi poole tee hakkab minema. Ma siis olin ikkagi nii palju kangelt ütles, et noh, et, aga leivakoti sa ikka mulle ju kaasa. Aga noh, see jäi muidugi Eestis kõik naelaks. Abikaasa oli siis kodus see, kes poegi toitis ja vaatas, et puhas riie seljas ollakse. Noh, ei, eks maja ta kahtlemata aitas ja selles ei ole mingit kahtlust, aga ma nüüd ei julge ütelda, et või nii ei tahaks ka enda kohta öelda, et nad nüüd üldse enam ema ei näinud, eks ma siis. Eks ma siis pingutasin nagu selle võrra rohkem küll need olid. Need olid kõva tööaastad, aga poisid kasvasid tol ajal nad enam nii väga pisikesed poolt kaja. Neid kutsuti plaanikomiteesse ja pärast läks majandusministeeriumiks. Tulite nagu tubli ametnik või, või olite poliitiline? Oi, mina olen poliitiline ametnik, sellepärast et mina olin nagu komissari asetäitja selles mõttes, et meie, Erik Tergi, kas siis peaaegu nagu siirdusime vaenlase tagalasse, sest tegemist oli plaanikomiteega, kus olid läbi elu, sellised veendunud bürokraadid istusid kindlasti nende hulgas oli ka laiema silmaringiga inimesi, aga enamus neist hoidis meeleheitlikult kinni oma kohast ja nad lihtsalt ei saanud aru, mis me rääkisime. Nii et see oli ikka üsna kole hakatuseks. Sest meil ei olnud me jõudnud kõike seda teha, mida teha oleks olnud vaja. Aga kelleltki midagi paluda teha oli peaaegu võimatu, sest nad, nad isegi ei saanud aru. Mis kui te seal ettevõtlust kureerima hakkasite hilisema nimetusega majandusministeeriumis ja siis värskel Eestil ei olnud. Kuidas on turumajanduse tingimuseks, kes tegutsemiseks isegi seadusi ei olnud, kas, kas see esimene ettevõtlusseadus on teie laual sündinud vä? Ja mina mõtlesin kunagi, et mingisugused suured töögrupid ja justiitsministeerium ei tea, kes kõik on selle kohta kirjutanud. Ja ma ei mäleta, et justiitsministeerium sinna üldse kätt pani, küllap ta kuskil midagi pani. Meil olid omal mõned juristid, aga eks me ikka konsulteerisime ka, Erik Tergi oli, et noh, vanast ajast niisuguseid ettevõtluse konsultandid ja nende käest mõnda asja küsisime ja ma ei ole nüüd aastaid enam seda seadust lugenud, aga jube neli-viis-kuus aastat tagasi ma mõtlesin, et no kuidas me julgesime niisuguse asja valmis teha. Et nii väikeste teadmistega nii suure asja võtsime ette. Aga meil ei olnud nagu valikut ühiskond tahtis. Aga vene kriminaalkoodeksi kohaselt oli ettevõtluskriminaalkuritegu ja, ja see vene kriminaalkoodeks eksisteeris Eesti riigis. Ja, ja me tõeliselt tol ajal siin Nõukogude Liidu koosseisus 89. 90. ja veel 91. algul keetsime ühe suure pajanurgas teist laadi suppi, see tähendab, panime Eestis kehtima seadused, kes Nõukogude Liidu mõistes olid ju täiesti seadusvastased. Aga noh, keskvõimu käed enam ei ulatanud siia. Tänu sellele, need asjad võisid siin olla, kui tagantjärgi võtta, et kuidas üks küll peab üks riik ikka olema. Kui ta mitte midagi ei saa teha, kui ta näeb, et et tema hääl ja tema provintsis asehaldurid on võimetud ja mingisugused nakad kamandavad. Nii, see oli. Eestlased hakkasid siis kõvasti oma ettevõtteid tegema aktsiaseltse ja pärast siis tulidki osaühinguid sinna juurde ja mina mäletan seda aega, et et erinevates Eesti nurkades loete sedasama ühte seadust erinevat moodi. Tallinnas tegelikult ühtemoodi Harjumaal teistmoodi. Lõpuks inimesed kaklesid, et et kas nüüd tagantjärgi vaadates saite te sellega hakkama või ei saanud hakkama või? Ma ütleks niimoodi, et see, et seda seadust oli võimalik erinevates kohtades erinevalt lugeda, siis see on objektiivne tõde. Aga teistpidi see on objektiivne paratamatus. Tänases mõistes me tegime täiesti kõlbmatu seaduse. Aga võtkem nüüd 13 aastat tagasi, isegi 14 aastat tagasi oli see siiski väga hea seadus, ütled ma veel veel niimoodi häbenedes sellepärast et kuskil mujal ei olnud midagi, lätlased, leedulased käisid vaatamas, mis me valmis olime teinud. Sellepärast ma ütleks, et tolle aja oludes oli ta talutav lõugu. Julgeks mõelda nii. Aega meenutada ja pärast neid aegu, kui erastamisagentuuri kuldajad olid, mille nõukogus te olete ka olnud, eks ju. Kas nüüd tagantjärgi võib ikka öelda, et Eesti on korporatiivne ühiskond? Korruptsiooniühiskond seal on sõpruskonnad ja, ja algus oli ikka niimoodi, et suurem osa ettevõtetest rändas tegevjuhtide tasku. Korporatiivne ühiskond on küll, ma ei tea, kas ta sündiski korporatiivse ühiskonnana ja kõik ettevõtted läksid, et nii-öelda tolleaegsete juhtkondade tasku jah jäi, ma ütleks, et kõik ikka mitt ja, ja, ja paljud ikka ebaõnnestusid ka ja mitmed osteti nii-öelda, kuidas, tuleb öelda läbi erastamisagentuuri erastamispakkumiste konkurentsis välja. Aga minu meelest korpurat korporatiivsus kasvab iga päevaga, mitte nüüd selles mõttes, et, et mees selline, kuidas tuleb öelda nõukogudeettevõtte, endiste nõukogudeettevõtete juhtkondade poolt loodud aga korporatiivses väikses ühiskonnas on täiesti ilmselgelt tõusuteel ja ma kardan, et selles on ka meie nii-öelda klassikaline tänapäevane seadusandlus süüdi. Kuidas korruptsiooniga on? Teate, mulle tundub maili aega kuulasin kuulasin just ühte raadiosaadet, kus arutleti nagu korruptsioonispetsialistide poolt seda teemat ja seal öeldi minu jaoks üks väga õige mõte Wella maid, tsiteeri jõust, aga see mõte oli see, et inimesed nagu tunnetavad, et korruptsioon on palju ja neile tundub, et kõik asjad lahendatakse korruptiivsed moel. Aga kui teha näiteks küsitlust, no oled sa selle looga niisuguste asjadega kokku puutunud, siis inimesed ütlevad, et ei ole. Ja, ja tõenäoliselt see meelse korruptiiussus ja, ja korporatiivsus on läbi põimunud. Et inimesed teevad üksteisele selliseid, et noh, vastutuleku korras tee neid, mitte igatahes meid niisugusteks klassikaliseks korruptsiooniks. Aga väike ühiskond, kõik tunnevad üht-teist ja. Kui juba ühest tipi rühmast tuleb, kas majandusministri ei läinud küll? Jah. Erinevad vaated. Aga siiski me suutsime tänu sellele 11 võib-olla paremini mõista. Kui Liina Tõnisson oleks sealt imegrupis hoidnud Siim Kallase poole siis oleks ta teises parteis täna. Siis oleks ta mitte astunud Keskerakond. No võib-olla küll, aga, aga Siim Kallas hoidis tol ajal rohkem valitsuse poole, Siim Kallas oli tol ajal tuletan meelde Rahva hääle asetoimetaja asepeatoimetaja ja ja see seltskond Jah, ma tõesti, noh, jah, ei, mina ei ole vähem revolutsiooniline. Ei, no ma ei ole kunagi näiteks. Rafael oli enne enne või ENKP. EKP häälekandja, mina ei ole kunagi kommunistlikku parteisse kuulunud, noh, see, see oli minu jaoks see piir, mida ma kunagi ületada ei tahtnud, järelikult ma juba sel lihtsal põhjusel ei saanud. Teiseks, mul oli see see isa, kes oli riigivaenlaseks kuulutatud ja Garaganda vangilaagris surnud. Maalin Ma olingi must lammas selle võimu silmis. Keskerakonnas olete te 10 aastat ei olegi väga pikk aeg. Kuidas nüüd edasi? Ma saan aru, et kui on kaheksa inimest riigikogus, mis ei ole ainult ja on palju sõpru selja taga, aga kas sellest Keskerakonna sellest paleepöördest midagi välja ei tulnud, eks ju. Et jätsite Savisaare kuule, kui ta eelmisel aastal infarkti ka põhimõtteliselt tagasi tuli. Õige aeglasti mööda, et parteid poolitada või võim üle võtta. Vaadake, küsimus on see, iga eeslinlane respekteerib olukorda, kus inimene Nike ja haige inimesega ei saa pidada sõda, sellepärast et keegi ei taha võtta endale ju südametunnistusele seda tunnet, et sa oled teisele liiga teinud olukorras, kus ta noh, ei ole sinuga võrd võimeline tervise seisukohast, see on. See oli siis nüüd saatus, see oli, see oli paratamatus. Gordon, halvas tervises oleva inimesega ei saa pidada sõda poliitilisel tasemel, see on sõnasõda. Kui inimesel südaikke inimesel käsi haige. Või siis võiks? Edgar Savisaar on minu meelest tempot natuke maha ka võtnud, et väga-väga palju avalikkuses. No aga, mis tal muud üle jääb, õigesti teeb. Et te olete nüüd loobunud sõjas temaga Vaadake, see ei ole ju mingi isikute vaheline sõda, me, me oleme loobunud selles mõttes, et me oleme Keskerakonnaga oma vahekorrad nii või teisiti lõpetanud ja me püüame vaadata tulevikku, kui ei ole ju mõtet vaadata tagasi, me oleme analüüsinud omakeskis eriti põhjalikult, miks, kuidas, mispärast, mis kellegile. Aga aeg on vaadata edasi, lõpetada ära see, mis on olnud, kuigi minul oli vist kõige raskem see minevikuga lõpparve tegemine. Ma pidin päris põhjalikult läbi mõtlema, et äkki ma olen 15 aastat hoopis midagi valesti teinud. See ei olnud nii lihtne. Olid no ma jõudsin otsusele, et küllap ma ikka ei ole valesti teinud võib-olla ette, et ma oleks pidanud olema veel sõna-, selgem, kui ma senini olen olnud. Saate alguses ütlesite, et põhimõtteliselt seesama seltskonna kunagi keskerakonnale programmi kirjutanud kirjutage üks uus programm. Me ei välista selle kirjutamist, me sellega praegu tegeleme. Eks me oma, kuidas tuleb öelda oma põhitõdesid, tahame ühiskonnale peatselt tutvustada. Paljud rõõmustasid, kui siin kaks parteid hiljuti kokku vastasid, ma isegi ei mäleta enam, mis nimed olid. Kas Eestisse mahub veel mõni partei? Ma olin täiesti kindel, et ühtegi parteid ei mahu enam eesti poliitika põllule enne seda, kui sündis Res Publica. Täna ma ütlen, selgub, et põllul on kündmata vagusid veel külluses. Iseküsimus on, et kas partei loomine on Eestis tehtud küllalt töö ja finantsi mahukaks. Et noh, et kas, kuidas tuleb öelda, hakkas mängitav. Levini sataega ei ole jäänud palju. Te olete seitse aastat põhimõtteliselt olnud üksinda. Pojad on tellija, pojad elavad oma elu, elu. On see vabadus või, või üksindus, mis te olete seda seitset aastat veetnud? Need kaks asja kombineeruvad omavahel. Kuna nagu ma juba ütlesin, mul abikaasa oli, oli selline leebe iseloomuga võrreldes minuga siis ta suhteliselt palju leppis sellega, mis ma, mis ma tegin, mis ma ette võtsin. Nii et. Kahtlemata on see palju üksindust, kahtlemata see on väga palju vabadust, sellepärast et. Ma ei tea, kellegi eest vastutan. Vaat seda vabadust on mul nüüd tunduvalt rohkem. Ütleme seda banaalselt vabadust minna, tulla, teha süüa või mitte, selle vabaduse puudus, mis selle vabaduse puudust ei olnud mul ka. Nii et see, et ma ei pea kellegi eest vastutama, see vabadus on ju suurepärane vabadus. Aga aeg-ajalt ju tahaks, et Alex dieedid. Kelle eest kasvõi natuke hoolitseda või kes siin. Kas see on see lugu, et auto teil on, aga autojuhti ei ole, eks? No see on, see on, see on lugu sellest ooperis. Vanadus on valus teema. No eks ta natuke ikka on. Öeldakse, et mõned inimesed vananevad väga valuliselt, mõned inimesed kergemini. No ma olen seal kuskil kergel keskel, ma ei ütle, et ma väga lihtsalt vanad Ma lugesin mingit kummalist lauset ühes teie poolt antud intervjuus Areenis oli see vist, kui ajakirjanik küsis, mis neist lõpuks saab siis lõpes indile, sellega ma ei taha muutuda väetiks hooldatavaks asjakohased korraldused oma poegadele antud. Ja seal on lause, võib-olla on natukene lühike, aga seda võiks ütelda nii et ma ei tahaks muutuda ühiskonnale koormaks ja kõndida siin koperdasin kuskil kepp käes. Ma lohutan ennast sellega, et siis siis on võimalik mind kuidagi niimoodi teistpidi hooldada. Aga ei, no vaadake noored inimesed ei oska seda ette kujutada, aga ma elasin toas. Aga ma pean ütlema, Ma vaatan tõeliselt eakaid ja noh, ütleme juba raskesti endaga toimetulevaid inimesi tänavatel ja mõtlen, et kas siis tõesti kedagi ei ole, kes, kes teeks ära nende eest selle töö, et nad siin peavad, peavad sellise vaevaga mööda neid tänavaid kobedam. Vatt sellisesse olukorda sattuda ei taha. Aga ma väga loodan, et, et mul on veel aega. Nii on, kahjuks ei ole meie saateaega rohkem aitäh saatesse tulemast. Liina Tõnisson on 12. september. Minu nimi on Margus Saar. Kohtumiseni nädala pärast.