Siin tõlkijate saateid tehes olen tulnud niisugusele järeldusele, et meil inimesi, kes tegeleksid ainult ilukirjanduse tõlkimisega õieti nagu ei olegi ikka peetakse teisi ameteid või on varem peetud. Ja sinul on ju samuti ka praegu pead teisi ameteid. No selles mõttes ma olen siis tüüpiline tõlki, et maja ainult tõlkimisega ei tegele. Võiks isegi öelda, et ma olen nagu kolmestunud, mitte kahestunud, kolmestunud ja selles mõttes, et noh, esiteks ma lõpetasin juba ajakirjanduse osa konna, olin niinimetatud peegli õpilaste esimesest lennust ja, ja töötasin tükk aega ajakirjanduses, alguses Keeles ja Kirjanduses, hiljem ka siin majas Raadios sirp ja vasarale sea olen kaastööd teinud väga paljudele väljaannetele. Teiseks ma olen olnud pikka aega kultuuris, ametnik 76.-st aastast vähemalt mil ma läksin tööle Kirjanike Liitu, kus ma ka praegu töötan. Teiseks ma olen olnud ka kirjanduskriitik, kirjandusteadlane ja entsüklopeedia nii nimetabki. Kuigi erinevatel aegadel on nende omavahelised suhted olnud juh erinevad. Kord on esiplaanil olnud ajakirjanduslik töökorda ilukirjanduse tõlkimine, kord jälle kriitiku ja kirjandusteadlase töö viimasel ajal. Ehk on tõlkimine jälle valdavaks kujunenud. Kas ka soome kirjanduse tõlkijaid on vähe? Siis, kui mina alustasin, siis oli peaaegu et ainult meil üks tõlkija haarat, Lepik, kes on jäänud siiamaani Soome Kirjanduse kõige viljakamaks tõlkijaks. Aga vähehaaval hakkas neid tulema ka teisi. Tuletame meelde. Tiiu Kokla, kes küll on ka saksa keelest tõlkinud ja Ungari keelest tõlkinud siis luule sirp. Tol ajal, kui me õppisime ühel kursusel, oli ta luule kasteil. Kahjuks viimasel ajal ei ole enam. Tõlkinud. Ja nüüd hiljematel aegadel on juurde tulnud veel Piret Saluri Anssalia oma Paikre, nii et neid on, aga viimasel ajal on ka paljud nendest jäänud kõrvale või eemale. Mitmesugustel põhjustel. Harald Lepik tõlkis üsna palju klassikat, eks ole. Tol ajal ju ei olnud võimalik eriti uuemat kirjandust tõlkida, seda esiteks ei tuntud ja teiseks oli selle vastu küllalt niisugune ettevaatlik või, või isegi tõrjuv hoiak, kellele ei sobinud elulugu kellele ei sobinud temaatika ja nii edasi. Mäletad neid aegu ise küll väga hästi ja selle tõttu ta alustas temaks esimene ja kõige olulisem. Ja suurem töö ehk oligi penti Haanpe, keda küll õnneks ei olnud ka varem meil eriti tõlgitud üldse talle meeldisid rahva elukujutused ja niisugune soome huumor ja need tulid tal ka kõige paremini välja. Hiljem, kui mina liitusin soome kirjanduse tõlkijate perre siis meil alguses Sündiski niisuguna oma omalaadi tööjaotus, et minu peale jäid tolle aja kohta modernistid. Aga tema püüdes ikkagi edasi tõlkida seda rahva elu, kujutist, diamoristlike teoseid. Ja ma ei tea, kuivõrd õige see oli, aga aga võib-olla see oli tõesti parem nii. Just nendest aastatest pärinevad mu Holapa ja manner Korbija, Kaweiu mere esimesed tõlked. Kuigi neid praeguse hinnangu järgi Hewitti modernistid eks enam pidada ei saa, aga omas ajas olid nad kahtlemata eeskäijad. No ise ma alustasin, 60.-te aastate esimesel poolel. Tõlkisin lühiproosat põhiliselt ja need esimesed katsed ilmusid ajakirjades noorus, Nõukogude naine, mõnda loeti raadios. Ma mäletan ühte palu hõimu novelli laiaks litsutud latikat, et seda esitas isegi Voldemar Panso ja hiljem temaga kohtudes selgus, et talle väga meeldis novell. Kui rääkida nüüd esimesest raamatust esimestest raamatutest siis siin juhtus niisugune lugu, et minu noh, võime öelda, esimesed raamatud ilmusid 68. aastal ja üks nendest ilmus Helsingis, eks ilmus Tallinnas. Nimelt kui ma 66. aastal olin pikemat aega Soomes kirjanik Aarne kruuni külalisena siis maha kohtusin seal ka mitmete kirjastajatega ja tol ajal oli Soomes taassündinud huvi eesti uuema kirjanduse vastu ka selle kirjanduse vastu, mida kirjutati kodumaal. Vahepeal oli tõlgitud põhiliselt väliseestlaste kirjandust ja siis kirjastuses Werner söödestada osage ühtia. Sündiski niisugune idee, et ma koostan neile uuemast eesti kirjandusest ühe kogumiku. Hiljem liitus selle projektiga ka Eeva lille, tol ajal oli ta Eeva hüvariinal, nii on ka raamatu peale kirjutada toimetanud Eva Ivarile. Nii Endel Mallene ja selles kogumikus olid siis esimest korda trükitud soome keeles noored. Prosa eestid Mati Unt, Enn Vetemaa ja Arvo Walton. Täpselt samal aastal ilmus Tallinnas antoloogia soome novell. Ilmusid niisugused novelli antoloogiad väga paljude kirjanduste kohta. Isegi oled sa mõnes kaasas olnud Austraalia novellikogu, koostasin ja ilmus Itaali novell, Rootsil novell, Ungari novell ja, ja nii edasi. See oli võib-olla mõnes mõttes erandlik, kui ülejäänud novelliantoloogia haarasid antud kirjandus tervikuna algusest kuni tänapäevani siis Soome poole otsustati teha nii, et sinna valiti. Vali oli muuseas Johannes Seilenthal, kes oli selle kogumiku koostaja, kes mulle tegi ettepaneku sellest osa võtta, et sinna valiti ainult pärast sõda. Avaldatud soome proosa tõlkisin sinna. Kui ma nüüd täpselt mäletan, seal olid Veiu meri, Nikola Palo hõimuannus, alama vardja. Noh, need on kõik niisugused natuke uuema aja ja natuke moderwelsemad kirjalikult välja arvatud võiva palu hõimu, kes esindab traditsioonilist realism. Aga sul oli üks huvitav lugu veel selle Aabeli pisikese Peetruse hooviga. No sellega on jah niisugune lugu, et see on katkendid sellest romaanist on minu esimene trükiproov, Need katkendid ilmusid 64. aastal ajalehes edasi siis praeguses Postimehes. Ma olin saatnud juba sinna varem kaks või kolm kuud varem, aga siis saabus Eestisse külaskäigule Soome president Kekkonen. Ja, ja, ja siis nähtavasti otsiti need kuskilt sahtlinurgast välja ja nii et need katkendid ilmusid samas numbris Gusson kekuse. Ja tema abikaasa, kes oli teatavasti kirjanik Silvi Kekkose pildid ja teisel leheküljel minu minu tõlge, need seal. Pärast seda ma pakkusin seda, seda teost, millest ma siiani lugu pea Loomingu raamatukogule, aga vahepeal olid ajad muutunud enam nisust traditsioonilist realistlikku kirjandust, humoristliku kirjandust, eriti Loomingu raamatukogus ei hinnatud. Tulid prantsuse modernistid ja, ja teised mis läksid väga moodi, Loomingu raamatukogu seda ei avaldanud, aga ma oma mulgiliku jonni ei jätnud ja mõned aastad tagasi see siiski lõpuks ilmus ka Loomingu raamatu. Tähendab läks ainult 24 aastat. Ja 24 aastat oli vahepeal ja. No see on küll üks suurepärane teos nii muheda huumoriga kirjutatud No kui üldse rääkida Soome Kirjanduse eripärast, siis ma arvan, et üks kanal või kustkaudu see eriti selgesti tuleb ilmsiks on just soome huumor, see on teistsugune, tolle eesti huumor, see on erinev, kui on inglise huumor või saksa huumor. Ja see annab sellele kirjandusele oma näo ja Aabeli on selles suhtes väga tüüpiline näide. Lugesin hiljaaegu Tammsaare artiklit 39.-st aastast. Ja see artikkel on kirjutatud sel puhul, et silland sai Nobeli preemia. Ja niimoodi ütleb Tammsaare tema loomingu kohta. Juba mõne lehekülje järele piirab lugejat eriline õhkkond mida tunned ainult siin. Midagi sama taolist võib ehk tajuda veel kivis tema, seitsmes vennas. Ei, mujal. See kuulub ainuüksi Soomele ei kellelegi muule, selles on midagi nii ainulaadsed, et hakkab rõõm ja hea olla. Tammsaare suri 40. aastal ja sõjajärgseid kirjanikke. Ta ei saanud tunda, mis sa arvad, kes on praegu Soome kirjanduses niisugune kuju, kelle kohta Tammsaare oleks võinud öelda, et tema looming kuulub ainuüksi Soomele. No kahtlemata kahtlemata Väino Linna. Ja kui Tammsaare oleks elanud, ma ei tea. Kui ta ei oleks väga kade olnud, oleks ta kindlasti seda meest hinnanud kirjandusteadlased nii hästi siin kui ka Soomes. Ja ka ma ise olen isegi võrrelnud Tammsaaret ja Väino linnad, nendes on midagi ühist. Väino Linna triloogia siin põhjatähe all ei ole küll viieosaline, nii nagu tõde ja õigus vaid kolmeosaline. Kuid ta meenutab väga paljus tõde ja õigust. Niisugune perekonnakroonika, mis algab möödunud sajandist, jõuab kaasaega vainu linna puhul kaugemasse aega. Kui Tammsaarest Väino Linna teatavasti suri alles hiljaaegu. Nende kirjutamislaadis on midagi ühist. Tammsaare küll ehk on filosoofilisem. Väino Linna kujutab rohkem seda argielu et ta on vähem filosoofiline, nii otseselt filosoofiline, kuigi nende karakterite kaudu tuleb teistpidi välja tema elufilosoofia ja nende tegelastevaheliste suhete kaudu. Noh, samas laadis on ka hiljem jätkanud Eeva Joen Deldu kelle romaanisari on ka peaaegu täielikult eesti keeles kättesaadav. Uuemal ajal enam niisuguseid pikki romaani sarju ei kirjutata. No võib veel ju tuletada meelde heinu, seisa vastavat romaanisarja, nii et soome kirjanduses on sedalaadi jätkatud. Nüüd jõuame ehk selle küsimuse juurde. Kuidas sa ise oled need teosed valinud, mida sa oled tõlkinud näiteks oled tõlkinud Veia meribiograafilise teose Alexis Stenvalli eluraamat, Alexis kivielust ja kivist on ju Soomes väga palju kirjutatud. Ja miks sa valisid just selle? No siin on minu valikut ilmselt juhtinud minu tegelemine kirjandusteadusega sest et mulle tundub, et tõlkimine on vahetevahel aidanud mind kui kirjandusteadlast ja kirjandusteadlane on aidanud mind kud tõlkijad. Aga selle ma valisin just sellega pärast, et see Veiu merekäsitlus erines väga paljudest teistest, oleks siis Kivielu ja loomingu käsitlustest, neid on teatavasti Soomes väga paljudel suur raamatukogu, mis on kivist kokku kirjutatud. Aastatetagune Alexis kivivaatus meeldis mulle just sellepärast, et siin Veiu meri kui kirjanik näeb. Alexis kivi kui kirjaniku ja kui tavaliste inimest, ta ei näe teda kui mingit ausammast, mis on Helsingis rahvusteatri ette pandud ja mis on kivistunud ja ja teed käsitlused temast. Ta näitab kivi igasugustes seostes tema nõrkustest, tema tugevustest. Ja hiljem, nagu ma olen kuulnud, on see üks teosed, mis ka otseselt on eesti kirjandust eesti kirjandusteadust ehk mõnevõrra mõjutanud. Näiteks. Ma pole küll nirgia enda käest küsinud, aga ma olen tema kolleegide käest kuulnud, et ta olevat väitnud, et oma laitma raamatut kirjutades on ta mingisugust, noh, ma ei tea, mõjutusi või eeskuju või igal juhul mingil moel on kiiranud see, see teoska nirgi laitma. Käsitlust teatavasti seal nähakse ka laitmatu üsna inimlikul tasandil. Ja mis puutub üldse nende teoste valikusse, mida ma olen tõlkinud, siis ma ei ole mitte ükski kord täitnud ühtegi tellimustööd. Alati olen ma ise valinud teosed, mida ma olen pakkunud kirjastustele väljaandjatele, iga kord põle muidugi minu ettepanekut respekteeritud, need ei ole lihtsalt võetud ilmumisplaani. Mis teha, aga aga kunagi ma ei ole tellimustööd teinud, võib-olla üks erand on, nimelt tõlgin praegu eelnimetatud linna siin põhjatähe all kolmandat osa mis omal ajal ei saanud ilmuda. Noh, kasvõi sellepärast, et selle tegevustik jõudis talvesõjani ja talvesõda oli teatavasti nendel aastatel, kui Lepiku tõlkes ilmusid triloogia esimene teine osa, see olin tabu. Ja nii jäigi see kolmas osa omal ajal tõlkimata. Muidugi on väga raske jätkata teise tõlkija tööd, sest mingil määral tuleb sul arvestada eelmise tõlkega, aga samal ajal me teame, et igal tõlkijal on ka oma käekiri. Kui kirjastus Eesti Raamat tegi mulle ettepaneku kolmas osa ära tõlkida, siis ma lausa olin sunnitud seda tegema kasvõi juba sellepärast et ma mõned aastad tagasi sain Soomes Väino Linna seltsi esimese rahvusvahelise stipendiumi. See oli väga suur tunnustus. Kuna see oli just Väino Linna seltsi stipendium, siis loomulikult ei olnud mul mingi mingisugust taganemisteed, aga noh, see oli meeldiv tellimustöö. Kas sind on aidanud ka see, et sa tunned küllaltki paljusid soome kirjanikke? Isiklikult tunned Kaweeemmerid? Või Hiiumaal ma tunnen väga palju aastaid. Tõsi, siis kui ma tõlkisin seda Alexis teel manni elu, siis mul ei olnud võimalik temaga kokku saada. Nimel Ta jäi umbes kümneaastane auk, kui mul ei õnnestunud Soomes käia. Aga mul oli küll palju küsimusi. Ja nii sugenes mul Veiu merega väga pikk kirjavahetus. Põhiosas on nad küll vastused minu küsimustele, sest tõlkija tekib alati küsimusi. Kahtlusi. Aga 79.-st aastast tunnen teda isiklikult, oleme väga palju koos olnud tema kodus temaga minu kodus. Ja näiteks on meelde jäänud üks ühine sõit Veiu merega usmäe. Käisime läbi kõik Alexis kiviga seotud kohad ja kuna selgituste andja oli leiumeri ise siis oli see loomulikult eriti huvitav päev. Minule. No oleks siis kivi, on niisugune kirjanikele. Päeva peetakse Soomes ja on ka riigilipud üleval. Meil niisugust kirjanikku ei ole. Ma arvan, et meil niisugused kirjanikud on olemas ja hiljuti, kui toimus viimane Alexis kivipäev mida ma ise juhtisin Estonia talveaias, siis seda õhtu tavades. Ma ütlesin välja ka niisuguse mõtte, et miks meil ei võiks olla oma Juhan Liivi päev, kui Tammsaare päev või Koidula päev, ükskõik kelle päev, aga põhimõtteliselt nisugune päev võiks olla sellest, see jääb väheks, kui nende pildid pannakse kroonide peale. Aga neid on vaja ka vaimselt austada. Aga kuidas üldse on kirjaniku seisund Soome ühiskonnas, kui võrrelda meiega? Me saame nüüd rääkida eesti kirjaniku olukorrast hiljaaegu ja praegu. Ja selles mõttes varasem eesti kirjaniku olukord erines küll soome kirjaniku olu korrastestes. Varem püüdis ju valitsev võim meie kirjanik ja kuidagi kavalalt ära osta, maksis neil küllalt suuri onu, rare ja nii edasi. Aga seadis nad kas siis sõltuvusse valitsevast ideoloog Aga kas Soomes seda sõltuvust ei ole olnud? Muidugi on, muidugi on, aga ma tahaks seda rõhutada, et soome kirjanik pole kunagi võib-olla nii palju teeninud kui eesti kirjanik hilises minevikus, aga nendel on väga hästi korraldatud abiraha süsteem, stipendiumite süsteem. Nii et iga korralik kirjanik, ka tõlkija ikka mingisugust stipendiumi saab. Kui nad peaks ära elama ainult honorari eest, siis ma kahtlen, kas niisugust soome kirjandust oleks olemas, nagu meil praegu on. Aga on meil ka elukutselisi tõlkijaid, kes tegelevad sellega. On üksikud tõlkijad küll ja ma tean mõnda oma sõpra, kes tõlgivad neli, viis raamatut aastas on muidugi palju, aga nad on tihtipeale, kui nad on tunnustatud tõlkijad, siis nad teevad nii, et nad tõlgivad ühe prestiižse teose ühe niisuguse klassikalise teose ühe täiesti heagi ilukirjanduslikud teose ja mida nad teevad siis ka hoole ja armastusega. Aga ülejäänud on mingisugused kriminullid või need, mida tehakse nii mõne nädalaga ja sealt saadakse võib-olla isegi rohkem raha kui selle selle prestiižse kuradi idas on suured ka ja tee tiraažid on ja kuna seal Me juba rääkisime sellest, et sa tunned mõningaid soome kirjanike. Sinu hea tuttav oli ka Eino Saise, räägi temaga suhtlemisest. Noh, nüüd ma tahakski siit edasi minna, kus me mõnes mõttes pooleli jäime nimelt, et siis seitsmekümnendatel aastatel mul ei olnud isiklikult võimalik kirjanike käest küsida ühte või teist asja. Aga hilisematel aastatel, kui läbikäimised on tihenenud, hõlpsamaks muutunud, siis olen ma kohtunud nende kirjanikega isiklikult, keda ma olen tõlkinud. Ja nii oli ka Eino seisaga Eino seisaga. Kurb selles mõttes, et me jõudsime koos läbi vaadata novellid, mis mul olid selleks ajaks tõlgitud kuma, käisin Oulus ja Oulust, tulin Iisalme kaudu. Iisalmest teatavasti elas Eino säisa. Ja siis vaatasime need läbi ja oli kokku lepitud juba ka romaani läbivaatamise aeg mida me otsustasime ühendada ühe Ilusa saunaõhtuga ja, ja käiguga tema saarele. Tal oli nimed oma saar kus ta elas ja kus ta kirjutas üks väikene saar. Ja see romaan oli viimane suvi. Ja see oli viimane suvi, mis on nagu tema emast kirjutatud. Ja ka just enne seda nädalapäevad enne seda, kui me pidime saama kokku Eve romaani tõlget koos läbi vaatama, ta uppus traagiliselt. Nii et pool raamatut on meil ühiselt läbi vaadatud ja pool ei ole. Buss Oma Saarele minnes Oma Saarele Minnas ja kukkus läbi jää. Ta ilmselt oli liiga kindel, et ta, et ta tunneb seda, aga seal üsna lähedal oli üks allikas ja ilmselt jää ei olnud veel nii tugev, kuigi ta oli tõukekelguga või nagu me ütleme, soome kelguga. Mis aastal see oli? See oli 88. aasta sügisel oktoobrikuus. Seevastu nüüd see minu viimane tõlge, Daniel Katz kulmuvanaisa Soomes suusatas. Selle vaatasime küll koos See oli ka mõned aastad tagasi, see käsikiri natuke seisis Loomingu raamatukogus, need ta ilmus alles sellel aastal. Noh, see on nendest kirjanikust võiks rääkida nii palju, et ta on mõnes mõttes erandlik soome kirjanduses. Ta on nimelt juudi kirjanik, kes kirjutab soome keeles. Noh, me teame juudi kirjanikke, kes kirjutavad inglise keeles ja nii edasi, aga soome kirjanduses vastavat nähtust siiamaani ei olnud. Ja selle tõttu on ka Ta sisuliselt mõnes mõttes soome kirjanduses erandlik. Tema huumor ei ole eht soome huumor, vaid siin on segamine juudi huumor ja, ja soome huumor ja ja veel midagi. Kui rääkida kirjanduslikest mõjutustest, siis penti Holapa romaani pärija omadused järelsõnast sa kirjutad, et et tal on prantsuse kirjanduse mõjusid, millest need tulid. Pentium Holapa teatavasti elas tükk aega Pariisis oli seal ühe ajalehe kirja saatja, pealegi ta on tutvustanud prantsuse kirjandust, oli just siis selles eas, kui inimene on välismõjudele, aga Haldis. Sedasama võiks öelda ka võib-olla minu teise tõlke kohta manner, korbi, närilised, ka tema saanud prantsuse eksistentsi jalistidelt. Oma mõjusid tema küll rohkem selle tõttu, et ta tõlkis prantsuse kirjandust, aga samas me ei saa kuidagi öelda, et nemad oleks nagu nüüd prantsuse kirjanikud. Nad on ikka ehtsad ehtsat soome kirjanikud, võib-olla meetod on, on natuke laenatud ja kujutamisviis aga kõik see olustik ja karakterid ja niivõrd on nad ikkagi läbi põimunud Soomest ja soome kirjandusest. Kui sa nüüd küsid mu käest, et miks ma seda tööd olen aastaid teinud siis võib-olla võiks nii vastata, et et keegi on öelnud nii, et kui sa korra juba oled hakanud kirjutama, et siis on sul see pisik sees ja sa oled sellest nakatatud ja sai, sellest ei pääse. Umbes nii võib öelda ka tõlkimise kohta, kui sa juba korra oled hakanud tõlkima. Ja kui sul on võimalik häid ja meeldivaid autoreid tõlkida, siis sellest iialgi ei ei pääse. Ja nii nagu ma ütlesin, et iialgi ma põle tellimustöid teinud, järelikult ma olen valinud endale meeldiva Töömeeldivad autorid meeldivad teosed. Noh kui, kui siin näiteks lemmikutest rääkida, üks minu lemmikuid on kahtlemata või meri, keda ma olen ka kõige rohkem tõlkinud ja oma viimastel kokkusaamistel ma olen teinud isegi etteheited, miks sa enam ilukirjandust ei kirjuta, tahaks veel midagi tõlkida, aga nüüd on ta läinud rohkem esseistika peale ja praeguste kirjastamisolude juures Kuu esseistikat kirjandusteadust enam ei taheta üldse enam välja anda. Ei ole ka nendelt mingisugust minekut.