Ja Toompealt ja tõepoolest tule üleandmise tseremoonia on. Dirigeeris Lydia rahula ja siin Toompeal lossi platsil on kõik suure peo alguseks valmis. Kella seitsmest hommikul on Pika Hermanni tipus põlenud laulupeotuli ja nüüd Tuleb tuld tervitama Eesti vabariigi peaminister. Kuna Mul on saanud teatavaks, ütleme, mikrofon niikuinii ei tööta, siis ma ei üritagi sinna sisse rääkida. Ma püüan rääkida kõva häälega, nii exe kostub. Ma loodan, et on kuulda. Veegol kallis laulupeorahvas. Täna on meil kõigil ja kogu Eestil tõeline suur päev. Pika Hermanni tornis süüdatud tuli alustab siit oma teekonda laulukaare alla. Süütamaks seal mitte ainult laulupeotuld, vaid ka lootused olnud kõigi meie südameis. Täna lauluväljakul süttiv tuli on kindlamaks tõendiks Eesti kultuuri ja elujõu püsimisest. Ühel meile lähedasel maal otsustati laulupidu sel aastal ära jätta. Katku ajal olevat pidutsemine võimatu. Kuigi Eesti on viimase aasta jooksul tundmatuseni puutunud muutunud pole veelgi järge ja ometi ei tekkinud kellelgi mõtet pidu pidamata jätta. Sest mis kasu on meile iseseisvusest, kui kaoks läbi raskemate turvaaastate püsinud laulupeotraditsioon? Eesti vabariigi valitsuse nimel? Eesti vabariigi valitsuse nimel tahaks tänada kõiki neid, tänu kellele see pidu teoks on saanud nii organiseerijaid kui lahkeid abilisi, eeskätt aga kõiki peolisi, kelle laululusti ja tantsu vastu on jõuetud. Ka viimase agarad tänane pidu on pühendatud Eesti vabariigi 75.-le aastapäevale. Ühelt poolt oleks juubilari, palus otsekui soliide teisad, on ta täis nooruslikku jõudu, energiat ja meeletuski. Eesti vabariigi noore peaministrina on mul täna suur Rõõm tervitada noori peolisi kõigist Eestimaa nurkadest. Teie olete Eestimaa tulevik ja lootus. Teie järgi omandab ta Eesti vabariik. Teie tegemistest ja tegematajätmiste eest. Sõltub kõige otsesemad, milliseks kujuneb elu Eestis uuel aastatuhandel. Oma kuulsas laulupeokõnest 1869. aastal Tartus, ütles Jakob Hurt. Kui me ei saa suureks jõult ega arvult, peame me saama suureks oma vaimult. See foto on kandnud Eesti rahvustänapäevajaan praegugi sama aktuaalne kui 100 aastat tagasi. Meie ainsaks võimaluseks on tõepoolest saada suureks oma vaimult. See tähendab oma teadmistelt ja haritused, oma tööoskused ja tööarmastuse, oma vaimukindlused, jaate puhtuselt. Laul ja sellest tekkiv ühine meel on meie rahvast liitnud läbi aegade. Laul liitis 1869. aasta esimesel üldlaulupeol mitmesse harusse kasvava maarahva ühtseks rahvuseks. Laul, mis eesti rahvaviis aastat tagasi vastu uuel ärkamisele. Mäletan hästi seitsmeteistkümnenda juuni 88. aasta meeleavaldust sealsamas lauluväljakul, kuhu me kõik koos varsti siirdume. Kuigi mõni tola kartis, jälitas enne rahvapidu sinimustvalgeid lippe keelata, lehvisid need ometi võidukalt lauluväljakul, kuulutades uue ajastu algust. Täna lauldakse lauluväljakul laule nii esimesest kui teisest ärkamisajastust. Kalco neis sisalduv ühine vaim, ühine usk, lootus ja armastus meid vastu paremale tulevikule. Palju jõudu ja õnne teile. Ja praegusel hetkel alustab siis laulupeotuli teekonda alla linna sinna, kus on tulekoht tänasel päeval kõigepealt siis kolonni peasse ja siis loomulikult teadagi lauluväljaku tuletorni. Lossi platsil olid tulp teele saatmas poistekoori. Ja mis te maksate märkida, et juba varasest hommikust peale juba siis kell seitse, kui enamus Eestimaa rahvast alles rõõmsalt pühapäeva hommikust und võttis, olid vanalinna poistekoor ja poistekoor ja mahl ja ja ka Saaremaa laulupoisid siin tuld läitmas. Ja kogu see vägi, kes siia lossiplatsile koondunud oli nüüd selleks pidulikuks hetkeks alustab siis siit ülevalt, nüüd teed linna poole kolonni ette ja siit Toompealt annan sõna üle Ageraale, kui sa nüüd kuuldaval oled lauluväljaku tornis, mis toimub lauluväljakul? Lauluväljak on ootel, mingi seletamatu rahu valitseb siin veel praegu. Suured tugevad väravad laulukaare kõrvalkülgedel on suletud. Ükski jalg ei astu laululavale ega selle esisele asfalt teletänase päeva pühakoda hoiab endas veel vaikust. Ta ootab, et pisut enam kui tunni aja pärast haarata oma hõlma see tugev laulu lahvatus, mis enam kui 17000-st suust valla pääseb. Et see siis üle Eestimaa laiali paisata, tõendavaks pessimistidele ja virisejatele, andmaks jõudu hakkajatele ja tulehoidjatele. Eestimaa elab, tema lapsed on terve mõttega ja avala südamega. Või nagu eile õhtul seitsmendat noorte tantsupidu lõpetades ütles meie kultuuri ja haridusminister Paul-Eerik Rummo. Kasvutingimuste suhtes vähenõudlik, kuna nii tormi kui põuda taluvana kõrgustesse pürgiv ana on eesti rahvas sarnane Männiga. Nagu männijuured on sügaval maa sees, on eesti kultuuritraditsioonid sügaval rahva sees ja kerkivad sealt aeg-ajalt esile hiigellainetena, laulu- ja tantsupidude näol. Need korduvad paljus sarnased, kuid alati siiski omanäolised ning uudsed sündmused seovad inimpõlvi ning pakuvad suurt rõõmu nii tegijatele kui nägijatele. Üleeile tantsupidu vaadates ja eile selle lõpu Trallile kaasa elades tabasin ma end taas mõttelt. Me kuuleme iga päev kümneid kordi helinat. Oleme vaesed. Kas oleme? Mulle tundub, et vaesuse üle kurtmine on saanud laiskade ja lohakate kasimatute ja mugavate inimeste enesekaitsekilbiks. Pole ma veel kuulnud ühtki lauluõpetajat või tantsujuhti väitmas, et ta on jätnud midagi tegemata, sellepärast et raha on vähe. On asju ja nähtusi, mida selles sinad selles maailmas ei saagi raha ja rikkusega hinnata. See on meie inimeste tahe teha midagi ilusat, teha oma elu paremaks ja kaunimaks. Laul ja tants on siin hindamatut vahendid. On suuri hõime ja rikkaid rahvaid, kel kuningaid ja vürstide vallutusi ja võite. Meie oleme väikese rahva lapsed, kellele vanemad võinud parandada esmajoones vaid töölaulu ja tantsuvara. Ja seda suurem rikkus on ja seda hoolsamine. Püüame seda hoida. Seda suurem austus ja au neile, kes neid väärtusi meie päevi on suutnud kanda. Kui palju on maailmas neid, kes võivad oma ajaloo annaalidesse kirjutada 124 aastasest ülemaaliste, laulupidude ja 31 aastasest Ülemaaliste laste laulu- ja tantsupidude traditsioonist? See on ime, mille prioriteet kuulub Eestile. Me võime nüüd küll kõvahäälselt sajatada aja ideoloogiat 31 aastat tagasi aga samas peame tegema sügava kummarduse inimestele, kes just neil aegadel kandsid südames meie rahvusliku kultuuriaadet. Tagantjärele mõeldes praegu oli see geniaalne idee tähistada 1962. aastal Vladimir Iljitš Lenini-nimelise üleliidulise pioneeriorganisatsiooni neljakümnendat sünnipäeva Eesti NSV pioneeriorganisatsiooni viieta, kui tulekuga, mis hõlmas ka koolinoorte laulupeo. Tallinna saabus 44000 pidulist, neid neist 17760 koolinoorte laulu- ja tantsupeost osavõtjat. Tea, kas oskasid tollase pioneeride suur peo tagasihoidlikuma osa eest võtta nii et üldjuhid ja pealavastaja arvata et selle peoga pandi tugev alus veel ühele toredale eesti rahvast ühendavale traditsioonile. Küllap nad oma südames midagi ikkagi aimasid või vähemalt lootsid. Olgem ausad, just nende puhul on ju tegemist D inimestega. Lasteaiapoistekoorid üldlaulupeol polnud ju enam uudis, sel ajal 1910. aastal seitsmendal üldlaulupeol osales 1740 lastekoorilauljat 1947. aastal 12.-le üldlaulupeol aga juba 7020 laululast poistega. Koorid esinesid omaette 1960. aastal 15.-le üldlaulupeol. Laste tantsupidu oli aga siis veel midagi enneolematut läbi keeruliste aegade ja on kõige aluseks jäänud meie oma rahvatants. Koos sellega hoidsime alal rahvarõivaste kandmise tava nende võrratu ilu. Need pole siiski ainsad põhjused, miks üldtantsupeod nõnda oodatud on olnud. Aastakümneks said peod kohaks, kus isegi isamaaliste loosungite välja ütlemiseta võidi end eestlasena tunda. Tajuti sõnulseletamatut, ühtekuuluvustunnet aeti selg sirgeks. Jälgiti selle Ilo jõe voolamist ehk pisar silmanurgas. Hea on tunnistada tõde, traditsioon toodi läbi aegade. On kirjutanud laste tantsupeo mõtte algataja, koolinoorte esimese, teise kolmanda ja neljanda tantsupeo üldjuht ning viienda ja kuuenda peo aujuht Alfred Raadik. Audoojaile. Neid oli vaid 15. Dirigendid Gustav Ernesaks, Kuno areng, Heino Kaljuste, Karl Leinus, Jaan Kääramees, Aksel Pajupuuvilja, Toomi, Jüri variste, Lembit Verlin ning tantsujuhid Niina ja Alfred Raadik, Erna Kaasik ja Ilkka Tomingas. Liikumisjuht Fret Raudberg ning lavastaja Leo Kalmet. See oli hea seeme, mida nad külvasid. Massikultuurile ajastul olid parteifunktsionäärid, aldid, kõlavaid parteid ja suurt kodumaad ülistavaid loosungeid illustreerima, vormilt rahvuslikke ja sisult sotsialistlike suurpidudega. Nüüd täname jumalat, et see nii oli. Juba viis aastat hiljem oli lastel taas põhjust pidutseda. Kooliõpilast teine laulu ja tantsupidu oli pühendatud suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 50.-le aastapäevale. Selle peo vabariikliku komisjoni esimees, Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretär Leonid Lentzmann kirjutas kooliõpilaste laulupidu. See on uus nähtus. Arvult on see teine. Esimene laulupidu oli viis aastat tagasi, järelikult on tekkimas uus traditsioon mis võimaldab palju ära teha laste ja noorte esteetiliseks kasvatamiseks. Õpilaste massiline osa võtta oma laulupeoüritustest kindlustab üldlaulupidude tulevikku. Braavo. Väga õige, teadmata, kes tegelikult on need sõnad kirja pannud. Peab nentima, et neis on oma tõetera. Rahvuslik traditsioon, rikastus tõepoolest eriti tantsu osas. Selleks peoks Niina ja Alfred Raadiku väike polka ja soovide valss Salme Ott Valgemäe nokiline polka, Helju Mikkeli kullaketrajad ja siiruviiruline kaileete viire takka salme lilletanutikkijad ja ilma Adamsoni kodu painul. Kunagi meie rahvatantsijate repertuaari püsinimestikus. Tantsu, loojail ja tantsijaid oli noil aastail kergem. Tantsusümbolite keel oli eesti keelt nõukoguliku loosungite sisu järgi mõistvatele aparatsikutele vaid süütuks lusti keerutuseks. Tegelikult aga lükkisid autorit tantsukeelde kõige Hellemaid tundeid ja kaunemaid igatsusi. See tunde keelel kõneleb loojate ja vaatajate ühtsus oli mõistetav lõpuni vaid asjaosalistele. Kõrgete külaliste jaoks olid peapeopaiku deklareerivad punased loosungid ja transparendid. Sotsialismi Päikese väline pimestab kiirgus ei lasknud seltsimeestel näha kustumatut leeki hõõguvate süte all. Kuigi olgem ausad, oli ka kõhklevaid valvsad silmi. Sageli nähti tonti ka seal, kus seda tegelikult ju polnudki. Märksa raskem oli aga koorijuhtidel vaid Riho Pätsi sarvelaul Adolf vedru lõoke ja Mart Saare leelo olid meie oma laulude varamust. Ülejäänud Eesti heliloojate laulud ülistasid kaasaja muretut elupidu, algas Gennadi Podolski lauluga sinust laulame revolutsioon ja lõpes revolutsioonilise lauluga noor kaardivägi. Esimest dirigeeris Jüri variste jätteist Gustav Ernesaks. Praegustel manalameestelt pole enam võimalik küsida, mida ütles nende sisetunne neid laule dirigeerides? Me võime vaid aimata seda Üht, aga ei saa salata. Tegelikult olid need pidude kavad koostatud küll. Kui neid nüüd sirvida ja analüüsida, siis saab selgeks, millise visaduse ja kavalusega trügisid koorijuhid oma rahva südamelaulude poole. Kuidas kisa ja kärata toodi päevavalgele niinimetatud keelatud laulud. Sageli toodi ohvriks nende laulude sõnad, aga viisid jäid ja tänaseks on need laulud meil kõik olemas. Tasa ja targu hakati neid õpetama ka lastele, tänastele suurpidude lauljaile. Selle ilmekaks tõenduseks on koolinoorte kolmanda laulupeo kava, kust me leiame Mihkel Lüdigi, Koidu, Riho Pätsi laulud, hiir hüppas ning laulge poisid Miina härma nooruse unenäo ja lauliku lapsepõlve Aleksander Läte, kus põhjalahe kohiseb Raimond kulli kodumaa ja Gustav Ernesaksa laulu Mu isamaa on minu arm. Komsomoli staadionil pidasid tantsijatega oma pidu Raina, Valgevene, Poola, Tšehhi, Leedu ja Läti tantsudele riputati külge sõpruse pärg ning nii said meie omad tantsud peo pärisosaks. Ka see kolmandal kolmas laulud, tantsupidu 72. aastal oli pühendatud jälle Lenini nimelisele Üleliidulisele pioneeriorganisatsioonile selle 50.-le aastapäevale. Koolinoorte neljandat pidu tuli aga oodata taas viis aastat. Meie suurpidude tsükkel kujuneski 62.-st aastast nii 65. 69. 75. 80. 85. ja 90. olid suurt üldlaulu- ja tantsupidude ajad. Nendel pidudel on lastel ikka olnud oma kindel koht ja roll, aga mitte nii suur kui täiskasvanutel. 1962 67 72 70. Seitse-kaheksakümmend 287 olid koolinoorte laulu- ja tantsupidude aastat. Võõrale võib tunduse tunduda see liialdusena, sest iga teine või kolmas aasta oli suur pidu aga nende pidudeta poleks meie jäänud kestma. Iga peoga kasvas koolinoorte pidudest osavõtjate arv, ka see oli aja märk. 82. aastal osales juba 25454 lauljat pillimängijate tantsijat. Selleks ostaks oli Nõukogude Eesti koolinoorte laulu- ja tantsupidude traditsioon saanud juba 20 aastaseks. Need peod olid ja on olnud ka ikka oodatud üle Eestimaa. Tantsupeopiletitest oli saanud suurt defitsiit. Komsomoli nimeline staadion pole senini kunagi mahutanud nii palju pealtvaatajaid, kui on olnud soovijaid. Pastaga suurendati tantsupeo kontsertide arvu. Lõpmatuseni neid aga juurde panna ei saa. Tantsupidudest on selleks ajaks 1982.-ks aastaks saanud ka turistidele omapärane atraktsioon eesti rahvariiete ilu. Tantsumuru laiuvad etnograafilised, mustrid, vöökirjad. See kõik on olnud võrratu vaatepilt, milleta tänast Eesti kultuuri on võimatu ette kujutada. Koolinoorte viies tantsupidu kandis aga pealkirja Meie päev Pealt vaata ja Mait Agu jagas tantsupeo osadeks. Päikese lapsed koolis pärast koolitunde koolipidu ja rõõm päikesest kätkasid endasse küll arhailisi rahvatantse ja autorite juba populaarseks saanud tantse kuid tõid tantsumurule sootuks ka uusi tuuli. Noor juht raputas lapsed lahti senisest väljapeetud soliidsusest ja Bay väljakutäie rublikuid, mürsikuid ja teismelisi hüppama ja kargama kaasaegsetes Prütmides liikuma. See oli uus lehekülg meie tantsupidude ajaloos ja nagu hiljem ajakirjanduses kirjutati, tähistati sellega väärikalt suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 60 viiendat Nõukogude Liidu moodustasime, mis kuuekümnendat ja Lenini-nimelise pioneeriorganisatsiooni kuuekümnendat aastapäeva. Samad tähtpäevad ainult uute arvudega leidsid tähistamist ka viie aasta pärast. 1987. aastal. Kuuendal koolinoorte laulu- ja tantsupeol. Juba kuues kord tulevad vabariigi noored kokku selleks, et läbi laulu tule ja tantsukeerise edasi kanda. Meie rahva igikestvat traditsiooni kirjutas tol ajal peojuhis Eesti NSV haridusminister, koolinoorte kuuenda laulu- ja tantsupeo komisjoni esimees Elsa Greczkina. Tantsumurul keerles aastaringtantsuringis. Mait Agu üllatas publikut ja tantsijaid uue neljaosalise originaalse lavastusega. Tavalistest lavastatud rahvatantsukontsertidest oli saanud susheeline etendus sügisest suvest, talvest ja kevadest. Laulupeo lavastaja Neeme kuningas oli kooride ja orkestrite kontserdi lauluväljakul jaganud temaatilisteks osadeks. Pidu algas ikka koiduga, jätkus ülistuslauluga Leninist. Veel ei osatud aimata, et aasta pärast peab eesti rahvas siinsamas lauluväljakul uut laulupidupidu, kus pole üldjuhte ega lavastajaid kus liikumapanevaks ühte liitvaks jõuks oli laul. See iseeneslikult kokku tulnud üldlaulupidu sai tuntuks laulva revolutsioonini. Mu isamaa on minu arm, ei teda jätama. Ja peaksin 100 surma ma seepärast surema, ütleb Eesti rahvale kõige püham, Gustav Ernesaksa laul Mu isamaa on minu arm. Laul, millega lõppes kuues koolinoorte laulupidu, millega on lõppenud kõik meie üldlaulupeod. Isamaa mõtteid ei mõlgutanud ta iga päev argipäeva tegevuse, täidetakse lihtsalt oma kohust, ilma et see sõnades seletamist vajaks. Ometi elab meis kõigis kodumaa vaevalt küll lapikesena maakaardil või Teppikesena gloobusel rohkem ehk talvepakases krudisema lumena sügist sadudes looka vajunud soogasena kevadise jonnakas Ulavee nirena koduvärava ees, jaaniussikest vilkuvate tähtedena, suveöö piimjas hämaruses rukkileiva ja kaevuvee maitsena kadaka laidudena maasika, lagendikena, sambla, selgete päikesesoojade rändrahmudena kõige selleni ka, millena kõige sellena, millega oleme oma vajaliku ilu algusest alates harjunud nagu oma käte ja jalgadega ja millest loobudes jääksime ilma osakest iseendast. Kõigest sellest on lauldud ja tantsitud. Kõigest sellest lauldakse ja tantsitakse ka sel nädalal noorte seitsmendal laulu ja tantsupeol eesti rahva järjekordsel ühtekuulumise peol. Gustav Ernesaksa on öelnud, kuidas me ajaratta ringega ei loeks, kas aastate, päevade või tundide kaupa kaalu saavad nad ikkagi tehtud tegudest. On taas tegude tegemiste aasta nüüd juba võõrvõimu aastapäevade tähistamise kate varjuta. Täna õige varsti hakkavad meie lapsed siin lauluväljakul laulma oma kodust, oma kodumaast ja oma laule laulavad iseenda ja oma emade, isade, vanaemade, vanaisade, õdede-vendade rõõmuks öeldakse, et laul teeb rinna rõõmsaks. Olen seda adunud vaid kõrvaltvaatajana osa saanud, aga tantsijana. Ja oli äraütlemata mõnus tunda, kuidas tantsupidu vaadates üle selja jooksid taas tuttavad vidinad, kuidas süda hakkas rinnus kiiremini lööma ja jalgmuusika taktis kepslema. Oi kuidas oleks tahtnud, eile ja üleeile olla seal all tantsumurul. Ja veel kord tunda seda ülevust, mille tähendust mõistab vaid see, kes ise on rahvatantsu tantsinud. Ja seal tänasel rõõmupeol on paljude Eestimaa kodude seas üks kus Ailipäine mees, kes kõigeks selleks, millest ma kuigi siin on andnud oma jõu, energia, geniaalsed ideed ja tervise, kes haigevoodi külge aheldatuna võib vaid oma südame ja mõtetega olla seal tänasel meie lastepeol oma peol. See on koolinoorte tantsupidude traditsiooni looja. Alfred Raadik. Kallis õpetaja, need punased nelgid, mis ma teile teie abikaasale tantsupeolt saatsin noh, mitte ainult tervituseks, vaid ka kõige siiramaks tänuks selle eest, mis meil on täna siin täna siin selline pidu. Ja et ma saan siin olla tänutundest, teile mõelda ja öelda. Küll oli ilus tantsupidu, küll tuleb kena laulupidu. Tükk aega pole meie tantsumurule enam olnud, nii ilusaid, selgeid ja puhtaid jooniseid. Ja teie perekonnavalss saab iga peoga uusi nüansse juurde. Olge tubli ja jätkub teil jõudu saatuse halastamatu selle vastu panna. Lauluväljakul on endiselt vaikus. Me oleme harjunud laulupidude otseülekannete alguses rääkima verevatest lippudest, nende lehvivast siidikangast. Täna neid ei ole. Ei ole ka meie oma trikoloori, sinimustvalge värvilisi lippe. Need on praegu veel alllinnas tantsijate, lauljate ja mängijate kanda. Laululavakülgi kaunistavad hoopiski selle peos sponsorite logod ja firmamärgid. Tuletorn onu ootel. Lauluväljaku pingiread on tühjad. Ilmselt on kogu tallinlaste pere Tallinna tänavatel ootamas laulupeo kõige dünaamilisemad ja kõige kaunimat hetke rongkäigu algust. Ja nüüd ongi aeg niikaugel, et iga hetk peaksid puhkpilliorkestrit Vabaduse platsil kuulutama tänase päeva kõige kaunima osa rongkäigu algust. Annaksingi siit lauluväljakult sõnajärje Vabaduse platsile. Haldinud armetileja aim Saarnale. Päevas ja Eestimaa rahvas, mul on hea meel kuulda, et me oleme tõesti eetris. Igal juhul on rongkäik nüüd siit Vabaduse platsilt reipalt vastuma läinud. Ja mis muud, kui, et mis siin kolonnis toimub? Tere päevast ka minu poolt ja hetkel väike seisak siin meie juures. No mulle tundub, et on Harjumaa siin meie ees ja kui ma enne pisut enne rongkäigu algust juttu Harjumaa noortega, siis nad teatasid uhkelt, et enamikus enda tehtud rahvariided seljas ja seda on ka tõesti näha nende kolonnist on erakordselt armas ja värvi kere. Igalühel oma voodi. Ja võib-olla üldisemalt kõnelda siis, seda on märgata ka kolonnides maakonniti, et mis seal salata, Eesti riik on saanud vabaks riigiks ja seda vabadustan, tundasin kolonnides ka. Loomulikult on vanema inimese silm harjunud vaatama kolonn, nii nagu nad varem olid, siis oli karm kord ja käsk. Aga jumal, kes on selle laulupeo kolonni peakujundaja on tõepoolest lähtunud sellest, et meil on vaba riik ja on antud ka kogu kolonnile maakondadele koolidele kätte. Vabadus, ainus palve, mis tuleb meelde kümnendat koosolekut, oli võimalik, et olge head, ärge siis nii kõrgeid materjale kolonni kaasa võtke, et nad kogemata trammi või trolli paatidesse peaksid puutuma, siis need on voolu all, aga kõik muu on väidetavalt on lubatud ja kiviaeda on palutud ka mitte kaasa tassida. Aga, aga selle vabadusega on siis igaüks niimoodi ümber käinud, nagu ta parasjagu fantaasia lubanud. No ma väga loodan, et härra Bööman on jäänud siiski rahule, vaatamata paljudele muredele. Enne rongkäigu algust ta käis edasi-tagasi, heitis niimoodi lausa vaatlikke pilke, nii palju, kui see võimalik oli, üleplatsi ja mulle tundus, et et ta nagu väga kurb ei olnud, et paistis kõik on niimoodi siiski läinud nagu kavandatud, sest tihtilugu on kuulda, et mõeldud on ühtepidi ja väga kaunilt ja mis välja kukub, pärast on hoopis midagi muud. Aga väga palju lõbusaid nägusid ja sellega seoses mulle meenub üks eilne jutuajamine lauluväljakul Liisi ja Marjuga Keila esimesest keskkoolist. Kelle käest ma küsisin, et noh, mida nad näiteks ütleksid head oma koorijuhi kohta, siis Koit Kirberi kohta öeldi esmajärjekorras, nii et ta on just nimelt niisugune koorijuht, kes mõnikord teeb nii palju nalja, et lõuad on kanged naermises ja katsu siis laulda, aga siis pidid laulud ka selgeks saama nagu imeväel ja kiiremini. Võib-olla kui muidu. Meil on reporteripunktid ka mujal trassi peal, täpsemalt öeldes siis üks punkt küll peale Vabaduse platsi. Aga ma loodan, et kolonni pea kirjeldamine jääb siis kolleegide Silvia Karro ja Leho männiksoo tehasest kolonni pea jõudis meile siit eest ära libiseda, seni kuni me siin nagu öeldakse, õigeid juhtmeid tagasi otsi taga, otsisime eetrisse pääseda. Noh, ma eeldan, et Silvia Leho jälgivad siis kolonni pealt ja kui see kolonni pea on juba teie vaateulatuses, siis ma oodan etega trassi pealt sekute, sest me oleme sedakorda kuulajale selgituseks leppinud kokku niimoodi. Me töötame lahtise eetriga. Varasematel laulupidudel ja rongkäikudel niisugust asja tehtud ei ole. See on nagu öeldakse, vabalt saab trassi pealt, vanasti on ikka olnud niimoodi käsu korras või noh, käsu korras, aga ikkagi öeldud, et nüüd tulete teie eetrisse, aga täna me siis ka natukene eksperimenteerimine, me siis palume natukene ette võib-olla vabandust, kui mõned asjad päris täpselt ots-otsaga kokku ei lähe, aga me loodame ikkagi kõike paremat. Jah, aga ainsal kolonni peas on suurepärane laulupeotuli ja seda me käisime hommikul vaatamas, käisime tuld vaatamas Pika Hermanni tornis ja ma ütleksin, et linn ei olnud päikesest särav. Ei, aga linn oli salapärane ja muinasjutuline ja noh nagu justkui ütles, et tegelikult tuleb ilus ilm. Küll. See oli, oli muidugi eriline tunne seal olla Pika Hermanni tornis, kus tuli põles ja vaadata neid toredaid tüdrukuid poisse. No Saaremaa tüdrukud patujutud küll ütles, et nad on kangest juunis kui ma lootsin kuulda, et küll on ülev ja küll on tore, aga noh, samas nad ütlesid, et kui ei, eelmisel õhtul küsiti, et kes siis tahaks minna, siis sama tüdruk, kes aitsetan Unina ütles, et tema oli esimesena öelnud, mina tahan minna, sinna andis ronida. Ausalt öeldes jah, ma kujutan ette, et eks ta võttis ka lapsed lõõtsutama, aga, aga selles olen ma täiesti kindel, et see on üks vahva ja uus traditsioon. Et tuli just nimelt Pika Hermanni tornis ja et tuli lihtsalt ei sütti, vaid tule valvamise tseremoonia. On ka nüüd selle peo uus moment, sest seal pattu salata, eks me kõik mäletame, kuidas sündisid ja süttisid eelmisi laulupidude tuled ikka Tõnismäelt ja igavesest tulest. Nii et see aeg on ümber ja otsitakse uusi traditsioone. Ja tänane hommikupoolik tõesti kell seitse, kui tuli süttis Hermanni tornis on siis selle uue traditsiooni algus. Eks siis näis, kuidas asi edaspidi läheb ja kujuneb, aga igal juhul lastele oli see küll väga suur elamus, kes seal Pika Hermanni tornis maakonniti said olla? Loomulikult need olid vaid väike osa nendest, kes seal oleksid tahtnud olla, aga elamus oli see igal juhul absoluutselt kõigil seda ei lasta silmist näha. Ja nii, et pikk ja kõrge üles ronimine vääris seda vaeva ja pingutust seal üleval oli täiesti vapustav vaatepilt, aga meest jätkab pikkamööda marssimist. Veel Harju maakond. Ja näeme ikka neid ilusaid rahvariideid, mille kohta öeldi, et nad on enamikus ise tehtud, eks see ole ka nii, et kodudes on ikka ühes ja teises kodus mõni tore vanaema, kes oskab siis äriideid teha ja mis veel toredam, oskab ka lastelastele oma kunsti natukenegi edasi õpetada. See praegune õpilastööde näitus, mis on sinises paviljonis. Ma tean päris mitut tüdrukut, kes on siia laulma, tantsima tulnud, nende tööd on seal ka väljas ja tegelikult on kudumine, heegeldamine, õmblemine kuidagi väga-väga au sees ja eesti rahvariietes rääkides on tüdrukutel säravad silmad peas. Ausalt öeldes tahaks kuulda pisut puhkpillimuusikat tükimat aega on vähemalt Vabaduse platsil juba küll orkestri vaene olnud ja eks lapsed üritavad siis rongkäigus praegu liikumist teha, nii nagu varem kokkulepitud osa lähevad päris rahulikult. Aga osa on liikumisrühma, tüdrukud oma liikumised paika on pannud ja ja loomulikult on nende värvidesse võimalik pakkuda ühtteist huvitavat. Nüüd on ta igatsetud portfelli mullitaja jälle platsis ja pidu läheb edasi, nagu rongkäik tuligi tellimise peale. Harju maakond on kõige arvukamalt esindatud nii lauljate kui tantsijate poolest ja puhkpillimuusika saatel. Tõepoolest see samm ootas ka Kõht tähestiku järjekorras Aseri keskkool. Ja sinna tulevad seda hoidva Virumaarahvast. Ida-Virumaal on ka Toila keskkool ja Toila keskkooli väikeste tantsutüdrukutega ajasime mõned päevad tagasi juttu tantsu proovide aegu. Ja Ma mäletan, see oli väga vahva pähe selles mõttes, et ta oli väga vihmane, no mis seal vahvat, aga naljakas oli see, et esimene vihma hoog hakkas, vaated tantsijaid murult ära peletama ja tõusis üldjuht. Süüdised, ärge minge ära. Me tantsime päikese välja, siis täpselt nii juhtuski. Ja Toila tüdrukud leidsid oma kodukandi kohta, et kuigi räägitakse, et Ida-Virumaa on saastatud siis nemad oskavad seal ilu ja kauneid kohti leida küll väga kiideti oma oru lossi ja kõike seda kaunis, neid toredaid üritusi, mis seal korraldatakse. Nii et nad olid väga rahul nii oma kodukandiga kui ka loomulikult selle peoga, kuhu neil õnnestus pääseda. Ja ilmast oleme me täna ausalt öeldes veel päris vähe rääkinud, natukene muidugi olema, aga ma enne kohtusin siin Tallinna linnapea Jaak Tammega ja tema ütles küll, et see on igal juhul linnavalitsuse kokkulepitud juba varakult ja nad olid vanataadi ilmataadiga kokku leppinud juba sügisel. Jaak Tamm oli siiralt õnnelik selle üle, et mõned mehed ikka sõnaga peavad, niiet. Jumal ise on ka täna piduliste seas. Ida-Virumaal on kokku 355 lauljat ja 249 tantsijat. Kui nüüd kirjad ei valeta ja sinna tulevad järjest pisikene Ulvi Põhikool ja sealt ongi näha siis meie vanade tuttavatega Toila keskkoolirahvas, no see on ikka päris suur kollektiiv, kes sealt on tulnud. Ja ilmasse veel puutub, siis päike on küll ära läinud, aga õnneks on ilm soe, sest eelnevatel päevadel oli külmetamisi ja märjaks saamisi päris hulgaliselt, aga imekombel said kõik rahvariided kuivaks ja. Ja käed-jalad said ka sooja, sest noh, hing oli vist kogu eks. Ja Vabaduse platsil on jõudnud Jõgevamaa kolonn. Loomulikult koloniees maakonna lipp ja loomulikult on tänasel päeval kohal ja platsis ka maavanemad, sest kus üks maavanem veel peaks olema või mitte tänasel päeval just siin oma laste eest? Jõgeva maakonda iseloomustavad niisugused toredad nimed näiteks Linda Laur, kes on 50 aastat Jõgeval rahvatantsu õpetanud ja tema juhendab Jõgeva esimese keskkooli kolmanda neljanda klassi tantsurühma. Jõgeva esimese keskkooli. See segarühma juhendab matemaatikaõpetaja Vivian baasi ja päris palju. Tegelikult kohtasin selliseid matemaatika või füüsikaõpetajaid, kes samas leiavad, et nad ei ole mitte ainult füüsikud, vaid Kalöörikud ja leiavad, et on väga kena, et lisaks oma realainele võivad tegeleda ka nii toreda asjaga. Oli kuulda, et Jõgeva teises keskkoolis oli tänavu päris palju lõpetajaid hõbemedaliga. Ja muidugi on legendaarne mees Jõgeval Kaarel Tetsmann, kes juhatab päris mitut koori ja oma poistekoori kohta. Ta ütles, et poisid laulavad ka siis, kui on eksamite aeg. Mitte keegi ei jääproovidele tulemata. Minu lauljad meil alt ei vea ja vastavalt sellele on ka tulemused. Vastavalt sellele kõlab ka nende kaunis lauluhääl. Kaarel Tetsmann poistekoor on esinenud vabariigi aastapäeval ja emadepäeval koos Jõgeva meeskooriga mehis, mida samuti juhatab Kaarel. Pala Tabivere ja eks Eestimaal teadupärast ei ole neid kohanimesid palju ja, ja suur osa nendest saab täna siin rongkäigus ka nii-öelda ära märgitud, sest selle peo puhul on neid uusi momente ja muidugi palju. Aga mis on nüüd tõesti olemata koolinoorte laulu- ja tantsupidudel, see on täiesti uued kollektiivid, keda nimetatakse valla kollektiivseteks. Ja varasemal ajal on ikka käinud kogu asi juht nii-öelda kooli nime järgi, siis nüüd on tõesti ka mitme koolilapsed näiteks ühes valla kollektiivis kokku saanud. Ja, ja, ja ka see on uus momente. Selleks laulupeoks paljudes maakondades olnud selline tore ette valmis Sa ei peaproov, kuidas teda nimetada, et on olnud päris palju kohalikke laulupidusid, näiteks Jõgeva poisid ja tüdrukud olid osalejad ka Elva segakooride laulu päeval, mis sattus tegelikult just eksamite aega. Aga ometi ei seganud. Eksamite tegemist sai korralikult ära tehtud oma koolitöö ja Saiga laulust rõõmu tuntud. Rõõmsad hõiked ikka kostuvad. Kohati võib tunduda, et võib-olla see rahvas on kuidagi rikkuselt unine, aga aga ei pea. Paistab, et see meeleolu ikkagi läheb tõusvas joones ülespoole ja. Ja nagu kostub läbi mikrofonide ilmselt ka pidu on tõepoolest noortele. Praegu läksid neist mööda liikumisrühma tüdrukud kes tõesti ilusti esinesid eilsel tantsupeol sellel kõige viimasel midagi Meie vaatamas käisime, loomulikult esinesid nad ilusasti ka teistel tantsupidudel ja nagu juba mitu-mitu korda öeldud, nad olid eriti tublid, nii tantsijad kui liikumisrühma tüdrukud, et ei olnud üldse mitte ideaalne ilm kõikideks nendeks proovipäevadeks. Ja Vabaduse platsil on jõudnud Järvamaa. Järvamaa. Maakonnas on nimetatud Liidia laidine on üks väga tubli tantsujuht ja ta on Koeru keskkooli viienda seitsmenda klassi laste tantsurühma õpetaja. See on pisike kool, aga seal koolis on väga tublid tantsijad. Samuti on nimetatud Marius autoneni. Tantsurühm on siis Järvamaa kultuurikeskuse 10. 12. klassi tüdrukud, poisid, ka nemad olid ülevaatusel väga-väga tublid. Ja vaadates kell on mul niisugune tunne küll, et kolonni pea peaks olema vähemalt jõudmas igal juhul meie r, millise. Punkti vaatevälja, kui nüüd vähegi võimalik on, siis püüaksin ka eetrisse Silvia Karro ja Lehomeniks. Ja kalja Valti meie lehmaga oleme kuuldel ja tõepoolest on praegu saabunud mees etne, kui kolonni pea juba paar meetrit mööda läinud. Kõigepealt muidugi laulupeotuli ja ma loodan Tallina rahva tänavaga laulame joonistele. Nõrka klusiili, muusika siis praegu on pannud ka peale panna, et jalad natuke liikuma ja see on väljas ja tegelikult on meeleolud peekri. Ma ütleks, et ülev ja nii nagu ütles kõikidele lauljatele René Eespere praeguse kordse noorte seitsmenda laulupeo muusikajuht toetudes ühe jalaga minevikule, teisega olevikule, võime taas lootusrikkalt vaadata tulevikku ja tõepoolest praegu marsib mööda Tallinna tänavat rongkäigus meie Eestimaa laulev ja tantsiv noorus ja see jätab meile väga kindla tunde, et meie laulupeod kestavad veel aastasadu. Praegu on meie jõudnud külalise ja Leedu tantsijad annavad väikese tantsukontserdi siin praegu vaatajatele ja sammuvad Lätis. Tantsijad on tulnud külalised Norrast, Rootsist ja Soomest. Ja soome lauljad. Praegu laulavad pealtvaatajatele. Romaani pea on meie eest juba mööda läinud ja On juba sealt üle trammitee marssimas. Kuid meeldiv oli see, et kolonni pea juures tähendab mõni mõni meeter pärast kolonni pead kanti ka nende firmade tänu selliseid loosungeid kes aitasid seda laulupidu korraldada, kui nüüd nendes, kes marssisid kolonni peas. Seal olid kõigepealtnäha Maido Saar, Linda pihu, üldjuhid, tantsupeo üldjuhid, Urve Kilk, Ene Jakobson, Angela harrastaja, Tõnu Pomerants, Virve kurbel, Liia Palmse ja Tiina Randla, Tiivel, Tõnu Lindved, Margus Veenre. Nemad on kõik üldjuhid. Kuid mind paelus praegu siin selles rongkäigu kõrval üks mees pikas mulgi, kuues kes pühkis liigutusest pisara silmast ja ma kõnetan teda kohe. Vabandage, kas nimi on kingu räim? Oletada siin Tallinna mehed või Tallinna inimene Tallinna ja osalejad tõid? Ei, ma ise ei osale, et mul lapselaps on kaasas ja lapsed osalevad. Ja see väikelapselaps, kes tema Nemad on, muidugi võtavad osa sellest teada anda, et üles ja uudistada, et kas vanemad lähevad mööda, siis me vaatame, võib-olla näeme, et teil on seal suur pikk-kuub seljas ja see näitab, et olete ilmselt osalenud kael. Laulupidu olen, aga ma olin siis, aga nagu öeldakse, et aastaid-aastaid tagasi elu on niimoodi sättinud, et pole hiljem osa võtnud, aga hingelt olen ikkagi ja laulumees ja tantsumees. See suur tänu. Kes need poisid-tüdrukud, Aegviidust, rahvatantsijad ja tänavune laulupidu tantsupidu ongi eriline, selle poolest veel, et hästi väikesed, lausa mudilased on palutud esinema ja nad on olnud äärmiselt tublid. Tantsijad ei ole nad väsinud, ei ole neil vaibunud tahtmine tantsida ja, ja rõõmu teha. Ja kui natuke tagasi mõelda eilsele tantsupeole ja ütleme eriti sellele lõpule, siis tõusin sealt vaatajate hulgaski püsti ja mõtlesin, et nii nagu lapsedki ise ühes intervjuus mulle ütlesid, et ega seda sõnades seletada, aga aga see prantslaste laulsin Eestimaal, see on ju meie oma. Eesti. Sellepärast mulle meeldib tantsida oma rahvatantse, laulda oma laule ja, ja hurraa hõigati meelegi siin vahepeal. Ja eks see olegi vast kõige paremini ja õigemini ja kõige tänulikum on öeldud, et see on meie oma Eesti laul ja meie oma Eesti tants. Praegu läheb meist mööda Jõelähtme valla. Ja tulemas on loo kooli Laulupeolised. Ja sellesse tantsupeoliste laulupeoliste rivis näen ma enamasti lapsi rahvariietes. Ja see on ka tänavu üks eriline omadus vast meie laulu ja tantsupeole paljud lapsed on oma emade käest laenanud või õigemini öeldes, emad on andnud, edastanud, kinkinud oma lastele ja vanaemad lastelastele oma rahvariided ja need on parajaks juba. Lapsed on selle nende sisse parajaks kasvanud ja nad kannavad uhkust, sai auga neid riideid. Peaks ütlema, oskavad neid ka kanda, nad on väärikad nendest rahvariietes ja võib-olla, et see on just ka veel kõige ilusam selle meie ajastule omane. Et me tunneme, et me oleme vabad inimesed ja me oskame ja tahame olla väärikad. Ja tantsupidu ei alanud mitte müüd paar päeva tagasi, vaid hoopis hoopis siis, kui tehti esimesed tantsusammud peaproovidel ja proovidel. Ja ma käisin mitmel mitmel tantsuproovil ning just huvitas see, kuidas tantsivad esimese ja teise klassi poisid-tüdrukud, sest nemad on ju esimest korda laulupeol. Ma jätsin meelde mõningad fragmendid kui Maido Saar lootuse staadiumil staadionil. Õpetus koerapolkat ja ehitame maja tantsima. Ja siin mõningad repliigid. Ma katsun nüüd syyte leida üles need väikesed tüdrukud, tulge natuke siiapoole, tüdrukud, tulge siia, tulge rääkige paar sõna juttu, kust koolist te olete, kus sa oled, savile. Oled sa tantsija, ehk mis sa siis teed siin laulupeol? Laulu, sellena laule? Mõtlast peaproovid on juba seljataga, no mis sa arvad, kas on tore, saad olla laulupeol? Paljude harjutasite kodus. Kuidas meil tee äärde nüüd ühe korra läbi jääk, nii hea laulja, kohe oled jah. Ja nüüd oled pool maad juba rongkäigust ära marssinud, ei kasinust näos, õlg ei Tartus näol ja no mineja clip panid oma kolonnile järele ja head laulu tujusele. Niisiis, sealt harjutusväljakult. Maido Saarehüüded jalg üles, ma ei näe seda jalga liputa seda jalga, see on ju koera saba koera pulga puhul. Ja fonogramm alguses oleme valmis, genegi enam ei jookse. Mis juhtus, läks nii. Tund tunni kõrval. Praegu on mööda marssimas Kuusalu vald. Taga on noored tüdrukud, kus koolis sa oled, Kuusalu kallis, Kuusalu keskkool on suurte laulu ja tantsutraditsioonidega, kas on küll? No mis sa veel ütled oma laulupeoliste kohta Kuusalust? Väga tore, toredad rahva, tead, tare marssida siin üldse. Kuidas üldse teie seltskond? Ma mõtlen nii, laulja, tantsija, kes seekord tuli seitsmendale laulupeole on. Üldse, see on väga tore traditsioon ja ja väga tore on, lauldasin ja tunda seda ühist tunnet. No see on ilusti öeldud, et nüüd ma luban sul edasi lipata, aitäh. Kui rääkisin rahvariietest, siis ega me kõik rahvariideid ei tunne ja kes me ei ole asjasse pühendatud. Aegade jooksul on need rahvariided ka muutunud. Päike kooli lauljad marsivad mööda ja nende koorijuht on ka omad äski pisikese tütre kaasa võtnud, rahvariietes temagi ema süles vahetevahel. Aga te mõelge vaid, ma arvan, et ka võib-olla üks kolmeaastane, temagi on otsustanud terve selle rongkäigutee marssida labaduse platsist kuni lauluväljakul. Nii, ja nagu ma ütlesin, on rahvariided ka muutunud on saadud kulutusi. Näiteks idaslaavlaste on saadud soomlastelt väga tuntud linnu soome sussid ja on saadud ka rootslastelt. Nüüd aga läheb meist mööda muna laskma algkool, pisikesed poisid kannavad ees sellist ketast, mis kujutab vest natukene päikesetaolist midagi ja muna laskma. Alkohol. Ja ja seal oli väiksele oli ka pärg pähe pandud ja neid on hästi vähe. Kui ma nüüd ära loen, siis üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, kaheksa last olnud laulupeole ja õpetad ka veel. Nii nüüd läheb meie eest läbi Ruila põhikool. Talle järgneb kohe turba. Siis tuleb Padise vald. Harju rajooni kolonn on kõige pikem. Täna siin. Sellel laulupeol. Nagu ikka traditsioonipäraselt, meie laulupidude rongkäigu korraldamises asuvad ju laulupeo rongkäigu ette siis tuli kõik juhid ja siis tulevad reas meie maakonnad, h täht on neil tähestikus nii ees, et alustab Harjumaa. Seal lõpus on Valga ja Võrumaa ja viimasena või külaliste vastuvõtjad marsivad tavaliselt Tallina tantsijad ja lauljad. Kohe meie ette on jõudmas Jüri keskkool, ka Jüri keskkool on tuntud oma oma suure laulu ja tantsu traditsiooniga ja nende kolonn on väga kaunis. Neil on pihutäite viisi kaasa võetud lilli, rukkililli ja natukene ka teisi värskeid lilli veel. Ole hea, tule räägi mulle üks jutt, tule, räägi, ütle, kes sa oled, Kiwa ja miks koolistusin Oledge erikoolist, mis sa arvad, kui palju teil lauljaid tantsijaid? Jälle lugege selle, lugenud kohe nii palju. Arvad, kas teie õpetajad on teile kõik laulud, tantsud hästi selgeks õppeke? Millest sa nii kindel oled? Ei tea, võib-olla sellepärast, et üldse siia pääses. Seekord oli ju suure nagu õppimine tuli enne teha, sellepärast et olid ülevaatused, ülevaatused läksidki, kästi ja kui palju teid koolist on neid väiksemaid sinu tantsurühmas? 16, siis 16 ja küll jooksen nüüd järele teistele. Kohe-kohe hakkab mööduma see moment siis, kus me näeme Harju maakonna lapsesin, käimas on väikene vahe ja sealt tuleb puhkpilliorkestri saatel juba järgmine kolonn. Aga Harju maakonna kolonni lõpetab üks väga oluline auto. See on kiirabiauto. On ju tarvis? Tere, kas me oleme teiega proovide ajal kohtunud ja tuttavaks helverakasel keskkooli neidude rühma juht ja te olete hästi kaua tauto tantsu-laulupidudel käinud ja 65.-st aastast alates osavõtt ise osa võtnud, jää rihmadega käinud, ütlete hiidlaste kohta. Saare rahvas armastavad ja armastavad laulda, tantsida ja väga tore on seal töötada. Kes need veel on tulnud seal Hiiumaal tänasele veone tänasele peole on meil tulnud veel tantsijaid. Hiiumaa huvikoolid, Punamütsike. Siis lauljad laukalt Emmastest ja Käinas. Mis on teie põhi, ütleme, loosung või idee põhirõõm ja sõbralikult. Ja Peebeelesid naele? Kui veel rääkida, siis on tuldud ka laukast ja Emmast. See on sammumas orkester ja nüüd me anname sõna taas teele seale haldja, ain, olete valmis? Meie oleme absoluutselt valmis ja mul tekkis vahepeal üks päris huvitav küsimus. Nimelt ma nägin, kui siit möödusid Kiviõli lapsed ja nemad olid teinud nii vahva asja nagu püramiidi mäletate, vanasti olid need asjad kangesti moes. Aga Kiviõli poisid, vähemalt siin Vabaduse platsil jaksasid küll püramiidis olla, see oli nii-öelda kolmest milline püramiide ja mul on küsimus, kas nad on teie juurest juba ka mööda läinud, kas nad on jaksanud kogu trassi püramiidis kõndida või olete tähele pannud, et, et niisugust asja ei ole olnud? Küll, aga, aga püramiide meie ei ole näinud. Siis ära väsisid ikkagi küllatu asi ka nii on, et osa asju, mida meie näeme, siis jäävad märkamatuks Silvile veole ja vastupidi. Aga nüüd on minu kõrval ajakirja täheke peatoimetaja Helju margi, tere tulevas. Heljo. Sa oled hea Köök ja eluaeg mõelnud ja töötanud laste jaoks ja nüüd oled sa siin laste peorongkäigus? Jah, ma ei ole vist põhja leiatud, ei ühtegi laulu-tantsupidu, olen omamoodi emotsionaalne inimene ja kuidas ta saaksin töötada lastega, kui võtavad osa sellest üle aastate jälle toimuvast suurest laste peost? Rõõm on kuulata täna meie lapsi ja korraga nii palju rahvarõivaid, nii palju säravaid silmi ja ilusat reibast olemist. Et ma usun, et me, Eesti vabariik on olemas ja elab meie tänastes noortes Eesti Vabariigis. On kindlalt olemas, ma vaatasin praegu siin kraamitud ka mõned vanemad asjad välja ükse pioneeritrummi ja silma, aga ausalt öeldes ega siis pioneeri trummiks olemine ühte head trummi ometi ei riku, nii et selle trummi kannarikat põristada nüüd Eesti vabariigis ka. Seal võttis silma märjaks, me oleme ka siin väga liigutatud, aga Helju, kes sa oled ka ise tantsija lauljana niisugustel suurematel pidustustel osalenud olen küll ja lapsena käisin ma ära meie nii laulu kui tantsupeod ja mäletan, et vedasin tol korral tädi juures ja minu orienteerumiseks oli kahe torniga kirik, son, Kaarli kirik. Kui ma siis linnas ära eksis, ilmad siis selle kiriku järgima orienteerusin omale. Ja kui nüüd võrrelda tollast ja võrrelda tänast praegust, tegelikult meeleolu on igal juhul sammastele kõiges muus osas on vahepeal toimunud suuri muudatusi, aga see tunne, mis hinges on, see on ikkagi vist üsna sarnane. Ja see tunne on kindlasti osavõtjale üsna sarnane, sellepärast et selles on midagi nihukest, ilusat, ülevat, võib-olla algat eelmistel laulupidudel. See lõpp oli natukene kurb, kui me pidime sealt lavalt alla jooksma ja kõiki laugule ei saanud niimoodi lõpuni laulda. Ma arvan, et nüüd on jälle see võimalus kõik olemas. Tähekese peatoimetajana tähekesel on palju kirjasõpru lapsi, kes joonistavad, kas suur koolinoorte laulu-tantsupidu, seitsmes laulu-tantsupidu on kuidagi ka kajastus tulnud selles, et lapsed on näiteks joonistanud, kirjutanud sellest ette, mis nad sellest arvavad, sest mis tagantjärgi tuleb? See alles tuleb, jah, me hulk aega mõtlesime, kuidas seda laulupidu meie tähekeses temast kirjutada ja siis me pöördusime, kirjanik leelo tungal on kirjutanud meile väikese ilusa loo, näiteks tema emaga juhtus niisugune asi, et tema oli kunagi laulupeo rongkäigus ja siis ta tunnetused hakkab ilmale tulema uus elu, elu ja laulupeopäevadel sündis siis Tungalite perekondade tüdruk, kellele tänu laulupeole pandi nimi nimeks leelo, noh, niisugune. Minu meelest on see väga ilus ja nagu ma tean, et näekeseni kaupper ja kauaaegne autor ja laste sõber leelo tungal on ka olnud siin tantsu ja laulupeol osaline. Ja väga paljud, me kindlasti peame ütlema ilusaid sõnu. Nimelt leelo on igatepidi ka oma nime õigustanud. Aitäh helio mardi ei taha rohkem tülitada, ilmselt oli sul üks hea koht, kus ta seda rongkäigu vaatasid. Veel parem kui meil siin jah, kõigile ilusat peotuju ja televisioonile kenalt tema näitamist. Suur tänu. Ainsal Vabaduse platsil ja me kuuleme veel ja me tahaksime nüüd natuke rääkida, sest meil on jälle niisugune Reilobida, luksuslik meeleolu ja meeleolu. Meil on praegu mööda marssima Jõgeva maakond, me oleme kuulnud, et juba meie kuulajatele natuke rääkisite, aga praegu on sammumas Jõgeva puhkpilliorkester ja lihtsalt natuke tahtsin öelda, et mina usun küll, et meil on nii palju laulupidusid juba toimunud nii suurte kui laste omasid ja teda, et Jõgeval Põltsamaal on väga heade orkestrantide olnud läbi aegade, keda juba Eestimaa teab, et seda polegi nagu mõtet üle rääkida. Ma tahtsin veel rääkida Ida-Virumaast, Ida-Virumaa kolonn on meist juba küll möödunud, kuid eile, kui ma käisin nende juures peastaabis, siis palusid nad tingimata üle anda tänu maavanem Märt Maritsale jõhvi linna peale Avo keermile selle eest, et nad siin laulupeol edukalt võivad esineda. Teiseks, Eesti raudtee on ju korraldanud erirongid nendele laulupeost osavõtjatele, kes laulupeole tahavad tulla ja nende erirongidega, siis pääses ühtki ka Ida-Virumaalapsed Tallinna, nii et suur aitäh ka nendele, kes need veosed või vedu korraldasid. Kui nüüd kuulda natuke läbi mikrofoni, oli siis Adavere väikesed liikumisrühma tüdrukud hõikasid heia heia hiphop Adavere. No ja ma usun, et niimoodi tipp-topp võivad enda kohta öelda küll kõik laulupeo rongkäigulised, sellepärast et nii lauljatel kui tantsijatel on olnud tõesti mitmed ülevaatused selja taga ja peole said ainult parimatest parimad. On ju nii, et kooridele anti esinemiste järgi ülevaatustel oma kategooriad ja laulupeo rongkäigus on ju väga palju neid koore, kes said esimese kategooria, see tähendab, nad on väga head. Praegu on meile lähevad nemad purema tantsijad ja kaks või isegi rohkem paari poisse tegid ühe tõeliste poiste tantsu tantsupeol, mäletate, kui keegi käis vaatamas? Seal oli üks paar tantsu, kus suured poisid tantsisid väikeste poistega ja nii nad tegid praegu veel pealtvaatajatele ühe väikese etenduse ja ma vaatan, kas mu mikrofon küünib tantsupoisi. Tulge mulle natuke lähemale, te jõuate järele minna. Tulge palun, mõlemad tee praegu siin, tegite ette pealtvaatajatele ka ühe ägeda tantsulusti, jätkub, jätkub kaastäpne, tulete kuremaalt natuke praegu võttis võhma ka välja ja võttis selle. Kuidas teil on läinud Teie tantsupeol, mis te arvate? Päris hästi. Kõik on korda läinud, enam-vähem. Mina arvan samamoodi. Ma arvan, et, Seda on vaja, et oleks koolinoorte laulupeod ikka on vaja ikka nii kindel oli. See niuke kolinud rõõmus pidustus või niimoodi noh minu meelest tõsisem, kui oleks muidugi. Ajal ja siis on hästi lipaka nüüd järele, tehke neid laule, tantse veel. Ei tasu praegu mööda Pärnumaa ja tuleb meelde, et Vändra keskkooli lapsed tõsiselt Vändra on Pärnu maakonna siis küll niisugune koht, kus on kõige rohkem osavõtjaid selles laulu ja tantsupeost ja palju osavõtjaid on ka näiteks Häädemeeste keskkoolist, Vändra keskkoolist endast. Ja tuleb ka meelde kahe lustaka poisi ütlemine kes ütlesid, et neile meeldib Tallinna laulupeole selle pärast tulla, et esimest korda elus sai ka rongiga sõita. Nii et tegelikult siin laulupeo tule, tule ja tuleku taga on väga palju toredaid ja naljakaid asju, mille peale ise ei tule. Kes seal esimest korda elus rongiga sõita, aga nende rongidega seoses kolleeg Leho ka meenutas sinepit et Eesti raudtee on abiks olnud peole ja tõepoolest on, sest väga kujundlikult, sest laulupeo pressikonverentsil Eesti üldlaulupeo direktsiooni direktor Ilmar Moss et vanasti oli nii, et panid kaks sõrme suhu, vilistasid ja Riiast rongid muudkui tulid. Aga tänapäeval kahjuks nõndamoodi ei ole, nii et eks raudteeosa oli tõesti tänuväärne ikkagi, tulin elulistele vastu. Sest mis seal salata, võib-olla natukene imelik küll, Sa pead, rongid sõidavad ja see on täiesti normaalne, aga ega Eestimaad tegelikult neid ronge nüüd ülearu ei ole ja kõik on ikkagi täpselt nii-öelda jaos. Ja niimoodi enam tõesti ei ole vilistada siis Riiast nõukogude võim toob vajaliku rongi kohale, aga pidu peetakse, rongkäik toimub, läheb lõpuks korda, kuigi jah, võib-olla emotsioone nii-öelda kas olemise või mitte olemise seal on enne pidunud olnud rohkem kui vanasti. Sest et aeg on tõesti muutunud. Eestil on oma rahaga häda selles, et raha on natukene vähevõitu ja juurde trükkida lihtsalt ei ole ju ka nagu võimalik ja mõttekas tegevus igal juhul sellel peol uus ka see, et ei maksa ju pahaks panna, sponsorreklaamid on ilmunud näiteks staadionil. Ja täpselt samamoodi ilmselt ka lauluväljakul. Ja see on uus ja paratamatu ja see juhtub ikka järgmise üldlaulupeo ajal. Ja ausalt öeldes härra massi informatsioonile toetudes. Paraku ei ole osanud meie ärimehed ikkagi tabada, et just nimelt laulu ja tantsupidudega on võimalik kirjutada end ajalukku kui me võtame näiteks kas või teatmiku, mis on ka selleks peoks trükitud sponsorreklaam sellel teadmikul on ausad võrreldes asi, mis kannab firma ajalukku, nii et kõik, kes natukenegi tulevikku mõtlevad võiksid ka mõelda selle peale, et varsti on tulemas üldlaulupidu. Ja nüüd ma sain kokku ühe toreda Vändra prouaga Vändra ilusates rahvariietes, tema nimi on lilli Ennotki ta nimetas ennast saatjaks. No missugune teie peotuju on? Lapsed on rõõmsad, meie tantsulapsed ja tantsulapsed on oma töö juba teinud. Nad küll pisikesed, hästi vaprad ja lubasid veel tulla. Tantsulastel on täna eriti tore marssida, sellepärast et noh, neil on nagu eriline kergendus hinge, sest et suur töö on tõesti tehtud ja need on ainult rõõm ja lust sellest vastavalt kaunist rongkäigust. Tunnete te ise ka sedasama. Hääl ütleb juba seda, seal ütleb seda hääle olete ära hüüdnud, aitäh teile. See on vist jah niisugune natukene sümptomaatiline, et ausalt öeldes kõik tantsujuhid kipuvad pärast pidusid häälest ilma jääma. Olgu see siis härra luht, olgu see siis mõni teine tantsujuhte, neid praktiliselt on minule meeldivas alati kuulata, sest et pärast pidu on nende hääl tõesti omandanud täiesti erilise kõla, aga ju see käib sinna juurde ja mulle kangesti meeldis kolleeg lego meenutas just mõningaid ütlemisi tantsupeol proovidest ja ja kes vähegi pidudel on käinud ja proove jälginud, minu meelest on juba juba ainuüksi tubli tantsujuhi jälgimine ja kuulamine eriti just kuulame omaette elamus. Siit nüüd ainult aastaid ei räägitud, püramiidid on jõudnud täpselt meie ette tõesti andma, aupüramiidid on kõndinud siiamaani juba niimoodi, et poisid on jaksanud hoida neid oma kaaslaste üleval ja meist möödubki praegu Kohtla-Järve keskkooli tantsijad, lauljad, see on siis Ida-Virumaa. Tulemus. Kuid ma tahaksin siin nüüd mainida seda, et sellest Eesti laulupeost võtavad osa ka vene koorid seekord ja nad laulavad sedasama repertuaari, mida laulavad eesti koorid ja sulaselges eesti keeles ning on saanud vodka kategooria võistlusel või kategooria määramisel küllalt kõrged kohad. Ma tean, näiteks Ida-Virumaal on kaks lastekoori saanud esimese kategooria vene kooris. Nii et on ju väga kena, et testima Meie elu läheb ühes suunas, et meie, Eestimaa vene rahvusest lapsed tegelikult tahavad õppida eesti keelt ja oskavad suhelda omavanustega ka eesti keeles. Ja kui me ükspäev siin hallis sinuga rääkisime Meie raaduga kooliga, kes on Tallinna huvikeskuse Kullo lapsed, siis nemad võiksid küll, et ei olnud raske, mis siis need laulud olid rasked, aga õppida küll ei olnud raske. Kui nad ütlesid, et huvitav, tahan õppida laule eesti keeles. No vat niimoodi, et nii nagu meie lapsed laulavad ju teistes keeltes nii laulavad, laulavad ka vene keeles ja, ja teisteski keeltes on on rõõm tõdeda, et lapsed on ikka laulumaiad ja tahavad osata paljusid keeli, nii et ma arvan, et selles on ka meie Eestimaa tulevikuusk tegelikult selles heas mõttes näha. Ja siia vahele ma tahaks öelda seda, et me kohtusin eile Ainiga, Narva laste muusikakooli lastega ja meile mõlemale oli see kohtumine tegelikult väga suureks elamuseks. Jah, sest vaadake, see ei ole niisama lihtne, kui inimene on juba võimeline eesti keeles laulma elaga ta siis Narvas, kus teatavasti siis selle keeleoskusega on nagu on, aga kui laps juba eesti keeles laulda oskab ja päris siiralt nad ütlesid, et see asi nendele meeldis siis vabandust, sellest inimesest kasvab ju kena inimene ja keegi ei taha ju temast teha eestlast. Aga tema jaoks on loomulik, et oskab selle riigi keelt, kus ta elab, aga nüüd ma panin kolonnis tähele, et Kuressaare esimene keskkool läheb ja mis te arvate, Silvia Leho, mis on nende kolonni peas? Ega ei arva ära küll kuivatatud kala. Kuivatatud kalad on tõmmatud nii-öelda nööri peale ja kõnnivad kolonni ees loomulikult vabadus on antud ja tõepoolest suitsukala või, või, või kuivatatud särg on ju saarlastele igati paslik rekvisiit. Siin laulu ja tantsupeo koloonias. Saarlased nimetavad Helgi Allikut oma väga suureks tantsuentusiastid, kes on pikki aegu hoidnud laulu ja tantsuvaimu üleval. Kuivatatud kala kohta nii palju automaat. Taas. Wabariigi taassünniga on juba rannad vabad ja rannapoisid võivad taas kala püüda vabalt ning saada vabades kalurit, eks, kui ka meremeesteks verekoolidesse minna ja see on ka meie üks suur suur aja märk. Praegu aga lähevad meie eest mööda siin mitte kalamehed, vaid päris Maarjat. Minu ees on Vasta põhikool mööda minemas, siis on Võsu Haljala, seejärel nii Haljala andis? Ei, Võsu andis praegu märki oma olemasolust edasi Kadrina. Ja see tähendab, et möödub meie eest. Lääne-Virumaa kolonn. Ja meie juurest, ma loodan, et on kuulda ka pealtvaatajate elavat tõeliselt kaasarongkäigus minejatele. Näod on kõigil rõõmsad, lilledega lehvitatakse neile, kes neid vaatama tulnud. Aga kuulsin, et age, sina juba tahad lauluväljakut ka midagi rääkida? Palun ja tuli laulupeotuli jõudis praegu lauluväljakule ja just praegu süüdatakse üldjuhi puldis ühest tõrvikust teine. Laulupeo peakolonni pea on lauluväljakul, tuleb eesti poistekoor, tuuakse noorte laulu- ja tantsupeo lee tulevad üldjuhid. Lauluväljak hakkab juba võtma ilmet. See vaikelu, mis siin kestis, on otsekui läbi lõigatud. Mäenõlvadelt hakkab see vähenegi rahvas, kes siin praegu kui on, sest ilmselt suurem osa on kõik veel rongkäiku vaatamas, jooksma alla laululava poole. Lauljad, tantsijad tulevad lusti täis. Ei ole seda nägugi, et rongkäik oleks neid väsitanud. Sõpruse rahvatantsurühma neiud jäävad üldjuhi pulti tule juurde seisma. Revaalia noppemeeste käes on laulupeotõrvik. See jääb ootama viia niikauaks, kuni kõik see lauljate, tantsijate ja mängijate vägi jõuab lauluväljakule. Tallinna noorte puhkpilliorkester Vello Loogna ja Kalev kütter juhatusel võtab koha sisse laululava kaare all. On ju vaja mängida tulijatele marssi. Puhkpilliorkestrite marss, laulupeo rongkäigu ajal oli ilmselt niivõrd tugev, et ka see tohutu pilvede mass, mis vahepeal, mis lauluväljakut jajah, suisa hirmu nahka, et no mine nüüd tea, äkki hakkab sadama hakkab hajuma ja päike piilub pilveriba tagant. Tulevad lätlased ja leedulased tulevad tantsides näiti. Rahvatantsurühm on võtnud oma hüpak polkasammu ja see tuletab mulle meelde meie esimees üldtantsupidu 1963. aastal, kui kõik rahvatantsijad olid rivistanud vöö kirjalistesse mustrites ja me tantsisime selle rongkäigu algusest lõpuni maha, tantsisime, mitte ei marssinud. See on olnud tantsijatele iseloomulik. Lätlastest on saanud tuld ka Soome rahvatantsijad, kes tulevad siit laululava kaare alt praegu mööda. Tants lust, rõõm, laul, see on noortele nii omane. Ilma selleta ei kujutaks üldse ette ja on ikkagi pidu. Üldjuhid on võtnud kohad sisse laululava kaare all, esimestes ridades. Kolonnides joostakse lilled käes, antakse oma alaliigi üldjuhtidele lilli. Üks kena kihelkonna rahvariietes näitsik, tuli, andis suure rukkilillekimbu jüri rendile. Noh, ilmselt oli tegemist segakoorilauljaga. Siia on jõudnud nüüd juba ka Harjumaa kolonn. Siia on jõudnud Norra puhkpilliorkester. On kena, et meie külalised on tulnud ka meie käigule Marsile hoogu juurde andma oma meloodiatega oma pillidega. Oli ju meie oma puhkpilliorkestrit Belgi ärevad päevad siin ees. Reedel toimus Eesti Raadio esimeses stuudios Helmut Orusaare-nimelise noorte puhkpilliorkestrite neljas konkurss, mille disüllatuslikult Nõmme muusikakooli puhkpilliorkester tehes nii-öelda puhta töö sai kooliväliste puhkpilliorkestrite osas. Esikoha sai debüüdipreemia ja Saiga Grand Prix ja nii nagu ütles Norra puhkpilliorkestri dirigent hooge Cornelius Sven, kes oli ka žüriis, et see oli tema jaoks täielik šokk, terve selle konkursi ja täna mängib nõmme puhkpilliorkester siin rongkäigus marssi. Pidu hakkab juba võtma siin lauluväljakul ilmet. Rahvas hakkab kogunema. Pidulised hakkavad kogunema, puhkpilliorkestrid võtavad üksteise järel laululava kaare, allplatsid sisse. Väikesed tantsijad lähevad sööma, nendel pikk tee pikk-pikk tee selja taga pikk päev ees tulevad lauljad, ka nemad lähevad oma söögipaikadesse. Aga rahvast näikse kogunevat. On ka viimane aeg, sest palju siis enam selle laulupeo alguseni aega on jäänud. Kell 15 viiakse seesama tuli, mis praegu väga ilusa, rahuliku leegiga põleb, üldjuhi puldis üles tule torni. Ega midagi. Elu on jõudnud lauluväljakule. Kuidas on Tallinna tänavatel, Silvia Leho, on seal midagi põnevat, on kohe palju põnevat, aga ma praegu hetkel tõmbasin rivist välja ühe poisi. Vihane rahvariietes peaks ikka olema, nii, on. Ja kas sa oled tarva pääste Rakverest tarmanud päev, see on ekslik, on suurte traditsioonidega, kuidas teil neid tantsijaid saab, niisugusesse rühma või seid? Tantsime targana. Alguses oleneb see sellest, kui vana sa oled, siis ole müks, rühma lähed ja siis noh, iga-aastane kui võetakse sügisel, võetakse uusi vastu ja noh, poole aasta pealt oleks see, kui sa tõesti tahad tulla. Teil on üks kaunis traditsioon seal ristimine ja veegaja. Kas minna puhkama, kas nii raske on? Pannakse nagu vett pritsitakse, nagu ristimine on, niimoodi võetakse nagu vastu. Kõige tähtsam. Eks Maie Orav ja meie juhendaja ja siis seal teised, noh kes on nagu juhtivad seal midagi härjapõlvlane. Jah, tema ristibki, neid lapsi seal pritsib veega. Kas ta on väga heatahtlik? Eks ta muidugi, jaa, ega ta kellelegi halba ei soovi. Palju teid on tulnud sealt Rakvere kandist veel siia tantsupeole laulupeole. Ja on küll, see on meie Tarvampena laste rühti saanud arvampe noorusega rühm ja siis on siis on Rakvere esimese keskkooli segarühm ja siis on Rakvere esimese keskkooli neiduderühm ja siis on veel Rakvere esimeses keskkoolist lauljad. Heidan kohe, suur vägi on. On teil läinud? Huvitavalt ja põnevalt? Tantsupoiss oled, ei ole, ära väsinud, ei ole veel ära väsinud. Kõige meeldivam tants teie rühmal oli, mis sa arvad? Teama trühmaistest öeldakse, igalühel on eriarvamus, aga ma ei tea. Jaan läheb jaanitulele, on küll jäätants, minu arust. Ja praegu oled ikka veel täis jaksu sinna lauluväljaku poole minema, olen. Panin järele, me oleme siin üsna tükk aega kinni pidanud ja hästi kiiresti joosta. Aitäh. Age rääkis. Natukese aja eest kestritest, kes on jõudnud lauluväljakule ja ma tahaksin siin tähelepanu juhtida ühele orkestrile see on küll meie juurest juba ammu mööda läinud, kuid sellel orkestri meestel olid peas rohelised barretid ja mitte sugugi rahvariided ei olnud seljas. See oli piirivalveameti puhkpilliorkester ja olgugi et selle ameti ümber on siin poliitilisi piike murtud mõnda aega ütlema, et mina olen selle orkestriga tuttav ka sellest ajast, kui see orkester on mitmetel noorsoo-organisatsioonide kokkutulekutel käinud mängimas ja ilmselt mängulustist, et sellega ei ole hiilanud, et suurt raha sellest võtta. Nagu mõned orkestrid teevad. Ma ei tea, palju siin veel selliseid orkestreid on, aga minu arust väga omapärane orkester ja ilmselt peab nendele aitäh ütlema, et nad siin toredat muusikat tegid, kui see kolonn meist mööda läks. Praegu on neist mööda minemas Pärnu ja Pärnumaalapsed ja võib-olla. On kuulda, et hoog on endiselt säilinud ja ma ütleks kord, tahaksin veel öelda, et tänases rongkäigus minu arvates on üks omapära ja eriline rõõm minugi silma jaoks, et väga paljud lapsed, peaaegu kõik lapsed on rahvariietes, on ainult võib-olla mõned laste või mudilaskoorid, kellel on oma kaunist vorme. Meist möödus enam ei mäletagi, missugune koor, see oli. Türi kammerkoor tuli mul meelde nüüd ja neil on ka väga ilus, ilus, ilus sügavmeresinine on nende kleidivärviks kaunid valged kraed ja tõesti kõik tüdrukud seal sees olid väga ilusad, aga enamasti ollakse rahvariietes ja niivõrd kena on veel kord öelda, et Eestimaal rahvariided on olemas ja küllap lapsed nende sees mõistavad väga hästi ja tunnetavad, kui mina nendest seal olla. Ja kui ilusad nad on. Rahvariietes. Rahvariietel on veel teine otstarve nimelt kaugest minevikust pärinevate arusaamade järgi olid ehted, nagu ka rõivaste ornamendid mitte ainult ilustusteks, vaid neile omast omistati eelkõige kaitsevõime kõige kurja vastu. Helmed pandi väikestele tüdrukutele kaela juba siis, kui tal tuli esimene hammas. Ja samuti kanti vööd selleks, et kaitsta ennast kurja vastu ning villaseid kindaid. Suure jõe tali põhikooli lauljaks tantsima tantsijad, tihemetsa põhikooli lauljad, tantsijad on praegu siit mööda minemas ja võib-olla natuke ühe tilga tõrva võiks sellest. Ja neil on praegu rongkäigult täielik hoog käimas, aga lauluväljakul, mis toimub, palun, Age. Lauluväljakul on ka rongkäik täies hoos seda kilkamist, vihkamist, seda lusti ja lõbu jätkub siin. Hästi. Tore on vaadata, kuidas enne hommikul kasteti siin teid nüüd on jäänud laululava ette suur veeloik. Alguses mõtlesin, et no näis, näis, kas need väiksed poisipõnnid põrutavad otse läbi veeloigu, nii nagu viimasel tantsupeoproovil. Aga ei, kõik teevad ümberloigu au, Kaare. Keegi ei tee enam enda riideid märjaks. Kõik tahavad kuiva jalaga lauluväljaku eest mööda minna, päike annab lootust, et ta varsti kuivatab selle loigu ära ja võtab ka selle mure pleki peolt. Aga minu kõrval on praegu tänane sünnipäevalaps Ülle raud. Ülle kõigepealt palju õnne juba sulle anduse roosite. Minule on tänane päev vist üks kauneimaid sünnipäevi tõesti ilusaid, nii kõrget sünnipäev olnud, kui tema ajab naerma see kõik need, kes on olnud tantsupeoga seotud on oma hääled ära tantsinud. Hääle, sinitihe, kehtiviieti, rehetuse. Ülle, sina olid selle tantsupeo muusika üldjuht ja see oli sulle esimene suur pidu teha. Nüüd on ta sul selja taga. Mis sa ütled, pisar väreleb. Vehkimine nii vesise kohapeal, aga üldiselt väga tore oli ja, ja elus esimest korda, kus nad tuttav kokku nagu tantsijatega. Ja ütlesin seda, et tantsurühmas on väga tore rahvas ja, ja, ja see töö, mis sai tehtud, see on väga tore. Nii et kõigile tahaksin öelda, suur, suur tänu. Ja kõigile, kus kenasti ja mis ma peaksin ütlema veel seda, et laps, need olid võrratult toredad, meil oli peaproov, suure vihma, selliseid ma praegu vaatan, kantimised, lauljad tulevad ja ei taha sinna veeloigu sisse astuda. Siis meie tantsijat tuli vihma nii nagu nagu kate tuli kohe ette ja kõik nad tantsisid meile vihma, seisi naeratasid. Nii et minu jaoks on need tantsijad üks, üks fantastiline rahvas. Nii et tahaksin öelda praegu eetri kaudu kõigile tantsijatele suur-suur, tänu. Mõelda ka brigaadile, kellega mina koos töötasin, oli, nagu esimest korda elus olin, oli mul juhtida muusika poolt, oli nagu muusika üldjuht, aga ega mina ei oleks saanud üksi olla, mul oli väga tore brigaad. Raadio ja helitehnika, nii nendelgi tahaksin öelda, suudan. Oled sa väsinud. Ja ma ei ole mitte niivõrd füüsiliselt väsinud, psüühiliselt väsinud, sest see oli nii tore ja, ja samale nii raske, nii et ma ütleksin nüüd puht, kus su kure kellan ongi, süda natuke valutab selle pärast, kure kirjutas, et ma peaksin nendega koos marssima, aga kusagil tuleb kuskil seal viimaste hulgas ja, ja Kristjan on praegu Soomest liimid, temal kure, kellega koos ilusat pidu sulle ilusat sünnipäeva, aitäh sulle kõige selle eest, mis sa oled mitu aastat siin vaeva näinud ja viinud ja ma tahaks loota, et see jäänud sulle mitte viimaseks EDI esimeseks ega viimaseks peoks. Aga nüüd anname jutujärje üle jälle Vabaduse platsile, mis seal toimub? Vabaduse plats siin toimub üks väga kena asi, et meie juurde tuli üks väga. Nojah, pealtvaataja üles viieaastane poeg ja selle pealtvaataja nimi on Ivalo Randalu. Töömees me oleme jah, kahe mehega väljas. Kõigepealt üritusena niisugune klubid on ikka omamoodi kordumatu seal laste esimene vabalaulupidu ja ja muidugi meil on isiklik põhjus ka. Me hoiame pöialt ja, ja tuleme pisukest uhkus sellepärast, et õde laulab Ellerina veekooris ja ema marsib oma Westholmi kooli kooriga koos. Varsti hakkavad nad minema siit platsi pealt. Vot siis on meil kõvasti põhjust tõesti pöialt hoida, kuidas minu nimi on? Sina oled Martin ja kuidas on isa süles pidu pealt vaadata? Mina ei tea. Ega sa ei taha süles olla, mehe mehel on natuke häbi, aga mikrofon, osake kõrgel, sellepärast. Mängime natuke redeliks. Martin, kas sa ise ka lauluga või tantsuga tegeleb? Oli veel, on vara? Ei veel jah. Ta klaverit toksib küll oma meel oma meelest möödumiseks kantaat redeliks, laulab juurde. Ma pean ütlema, et tore on see, et ei tee seda mitte nii nagu läks, kahe aastaselt juba. Aga nüüd hakkab järgi jätma. Aga ta ei teinud seda mitte niimoodi, nagu mudilased, tants, perspets täitsa kuulas ja, ja huvitavat kujundit tekkis ja kui midagi leidis, siis tekkis seisundi muusikastaks kordama ja. No kui kodu on otsast otsani muusikat täis, ma usun, et nii-öelda väikevennast ja pesamunast ei saa seda vist päris mööda minna, mitte mingil juhul. Tead, mul on niisugune tunne, et laulupeo aeg on seda muidugi inetu rääkida seda, mida rohkem meil lauljaid ja rahvas laulab, seda parem. Aga ma mõtlen, et neist kutselisi muusikuid on Eestis isegi liiga palju. Alustame pianistidega juba nii Ühendriike kui Saksa liitvabariiki ja, ja, ja paljude muusikutega, Soomet ja nii edasi. Ja heliloojaid on meil tegelikult ju vaat Stagmajalikega hukustati. Suht protsent teiste liiduvabariikidega oli meil võrratult kõrge. Ja veel ma pean ütlema, et juba sajandi alguses seal on, lätlastel on üks väga, väga tore mees, oli Nende parim organist kallis ja tema, tema üldse lätlased pidasid eestlasi millegi palju muusikaalsemaks, kui kliendid võrdlesid ja muide, lätlased on väga uhked enda peale, aga aga vot selle tunnustusena eestlastele külatsid. Ja nüüd on vähemalt rongkäigus nii palju jälle uudist, et mida ei ole ma varem näinud. Aga mis täiesti loogiline, no siin on, igal juhul sõidab kolonnis kaasa jäätmise buss. Ja asja juurde kuulub loomulikult, kes siis muu kui pingviin, teatud-tuntud firma, aga mulle näib, et see buss, buss leiab siin ikka tegevust ka. Jäätist ostetakse. Kui on lastepiduses lastepeol, ei saa puududa jäätis ja Ivalo Randalu kuidagi kõiki neid lapsi vaatate. Kas te oma hinges, kui mitte kõvasti, tahaksite neile midagi kaasa hüüda? Ma olen väga kade, pole üldse kade inimene. Ma olen neegermuusikute peale kade, milline, milline noh, kus seda annekil sinna sisse on tulnud ja, ja kuidas seda seal jagub ja, ja vot ma olen ka nende päris lihtsate laulatusele lihtsalt. No see on rõõmus kadedalt, aitäh teile ja veojõu. Ja tõepoolest jäätisebuss seisab siinsamas, meie lähedal, nii et vaat et endale hakkabki suu vett jooksma ja väga armas ja parajalt suur ja parajalt pirtsakas pingviin tatsas seal ka ringi. Aga siin Vabaduse platsil, paraku tüürib kõik sinna suunda, et ükskord saab rongkäik otsa ja praegu ongi jõutud tähestiku järgi Võrumaani ja seejärel nagu ikka kombeks võõrustajatel jääb see kolonni ennetamise au või rõõm või, või kuidas siis võtta, aga igal juhul. Tallinn lõpetab rongkäigu. Aga sinnamaani on veel natukene aega, nii et mis mujal ka rongkäigutee peal toimub. Ai-ai, meie oleme kohe valmis jutu järgi enda kätte võtma ja ma olen siit rongkäigus nüüd välja kutsunud ühe poisi, mis rahvariided sul seljas on. Pärnumaa rahvariideid ja poiss oled. Räägin oma kandist. Hool Kletsa polügoon. Nii sellepärast, et metsa poole pool sellepärast siia kutsusime, olgugi et Pärnumaa kolonn, ammu-ammu sinna rohelusse kadunud. Aga sina seisad veel siin, kas oskad oma kolonni üles leida? Hakake. Me peaksime sinu sellepärast, et ma tean, et metsa poole poistekooris on 46 lauljat ja peaaegu niisama palju. Poiss õpib metsakooli koolis. Metsapolügoonil. On see nii? Ja laulavad ka mehed. Terve koolipoisid on täna laulupeol. Mida seal siis oled, need on need laulu peale, jah. Kas teil tantsijaid ka all? Ma ise käisin. Laulate tantsite, nii tublid olete muidu, eks ole, kõik peavad tegema kõike. Võid kaks sõna rääkida oma metsa poole koolist, mis kool see on? Palju teid on, seda ma juba ütlesin, 46 poissi. Ma kutsuksin sulle apiga teie õpetaja, sa mõtetega tuttavad õpetajalaidla metsapoole kooli, neid on nii vähe, aga te olete väga tublid. Ame, püüame ikka, oli rõõm tulla terve kooliga tegelikult ju laulupeole oli küll nii laulupeole kui tantsupeole meile poistekoor siin laulupeol ja tantsupeol oli seitsmendast viienda, seitsmenda Ri tantsimas. No ma arvan, et järsku te olete ainulaadne kool terve Eestimaal, kus terve kool on laulupeol kõik viimseni. Kõik ei ole väri, ei olegi Hei mõni jäi koju ka, mõni jäi ikka koju ka, aga küllaltki palju oli neid. Aga te laulsite välja ka esimese kategooria ja aste olete osa võtnud ka folkloorifestivalidest, mis Pärnus on väga moes. Eide leiale veel ei ole, mitte niigine kenasti, et veel ei ole, järelikult mõte on minna olla laulukarussell 93 toimus ja mis seal ikka, nüüd pead sa vist lippama küll rikka maad oma koori taas üles leida õpetajaga käsikäes, küllap te leiate, jääd laulupeotuju teile. Aga on juba Orissaare keskkool selle järel kohe pärsa maa, nii et tegemist on saartega. Ja kuivatatud kala, nagu sa, Ain enne meile ütlesite, et pange tähele, mis tulemas on, tõesti, on meist juba mööda läinud ja natuke isuäratav küll sellepärast et eks ole juba aega ka kulunud, kui rongkäik konsiit marssinud meist mööda sinna laululava poole ja mul jäi enne üks lause pooleli, enne kui ma andsin sõna ogele lauluväljakule, et üks tilk tõrva, ma tahaksin siiski tänasesse ronge ülekandesse panna, et vaatajaid on tegelikult täna väärtel tõesti palju. Kuigi ma olen näinud ka palju rohkem vaatajaid rongkäiku jälgimas, siis mulle tundub, et mõnikord vaatad natuke loiude, nad võiksid rohkem kaasa elada ja rohkem häält teha. Aga noh, kui lauljad ja tantsijad natuke üles ergutavad, siis nad on pankrot küll ka. Praegu surra siis Saaremaa poistekoor. Poistekoor on poiste maja kasvandik ja me oleme tuttavad nendega juba õige õige kaua aega. Nad ei ole küll rahvarõivastes, vaid on stiliseeritud rõivastes mustad püksid, sinised vestid ja valged särgid, nii et sinimustvalge. Need aga jõudis meie ette. Tartu linn. Tartu viies keskkool puhkpilliorkester ja sealt nende kolonnis tüütakse ka hüüdlauseid vaatajatele, noh et nad natuke nagu rohkem rõõmsamad oleksid ja Tartus on palju kuulsaid koore. Võib-olla ei jõuagi kõiki neid üles lugeda, aga ma tahaksin esile tõsta just nimelt poistekoore poistekoorid, kes hiljem kindlasti hakkavad laulma mees koorides ja kes hoiavad eestimaa mehiste meestelaulukultuuri kõrgel ja, ja kaunina. Ja lihtsalt ise pean ütlema, et mulle endale lihtsalt väga meeldivad poistekoori esinemised ja sellepärast nagu võib-olla praegu natuke rohkem tõstaksin esile just nimelt poistekoore. Noh, see on nagu maitse küsimus, rohkem aga Leole, missugused koorid sulle meeldivad? Koor on kurekell lennud jõeli juhatusel kuid Lennart Jõela on ka üldjuht siin laulupeol, kuid ma peaksin selle lisama sulle poistekoor. Tartu poistekoor käis äsja Saksamaal festivalil ja tuli sealt tagasi neljanda kohaga. See festival toimus Linburis. Festivali nimi oli Harmony 93 ning 16.-st streigist võttis osa 21 koori, nii et neljas koht küllalt hea koht. Tartu neljas keskkool, seitsmes keskkool, kõik nad on esindatud oma tantsijate-lauljatega ja Tartu seitsmenda keskkoolitantsijad annavad siin praegu väikest etendust. Lennart kohta peab ütlema, et kui me räägime finantsides, siis tartlased korraldasid loterii loteriil osales 18000 piletit ja nendest summadest sai tõhus abi selleks, et Tartu linnakooris ja liikumisrühmad orkestrid. Rahvatantsijad saavad siin peol osaleda, sest Tartu linnast on ju palju rahvast siin 1625 osavõtjat. No Tartu ülikoolilinn Tartus on kuulus oma traditsioonidega, aga mis salata või ei saa ju sellest nüüd rääkimata jätta. Tartu on ju meie esimese üldlaulupeolinn see kaunis traditsioon, see, et üle Eestimaa tulevad kokku lapsed, neiud, noormehed, mehed ja naised laulupeole, see ongi sündinud seal. Ja ma usun siiski, et meie, eestlased, teame oma laulupidude ajalugu ja traditsiooni ja vahetevahel võib-olla loeme üle mõnest raamatust, kui me päris kõike ei mäleta. Aga see oli aasta 1869, kui toimus esimene üldlaulupidu Tartus ja läks veel mitu aega, enne kui laulupidude traditsioon jõudis Tallinnasse ja nii kaua. Ja kui, kui, siis ühel aastal ta siia Tallinnasse jäigi, aga Tartus on taas võiks öelda sündinud ka üliõpilaslaulupidude traditsioon kus on ju peetud poistekooride päevi ja nii edasi ja nii edasi ja Tartu on praegu meie eest mööda marssima. Seekord on Tartust ka venelaste koorid Inessa mo Kirna ja juhtimisel kaasas ning suurim liikumisrühm. Vabaduse plats aine Haldi, olete seal valmis rääkima? Meil on nüüd siin varsti jõudmas kätte see kurb hetk, et rongkäik saab otsa. Tallinn juba on liikumisel ja vanasti öeldi, et maalt ja hobusega huvitaval kombel ainsad hobused on kolonni toonud just tallinlased, nii et tallinlased on tulnud siis linnast hobusega kolonni. Aga mikrofoni juurde palusime korraks ka Heini Valdmanni, kes on kogu selle rongkäigu põhiline viima lükkajad. Teil on raadiosaatjaga näpus, kuidas kogu trass on sujunud? Siiamaani on väga-väga rahulikult ja väga üllatavalt sellepärast ongi rongkäigu pea jõudis seitse minutit varem kohale ja ja, ja, ja praegu peaks jõudma sinna kusagil, ma arvan, niimoodi noa Põlvamaa, isegi Pärnu linn. Ja ütleks, et tõesti väga ilusad, väga reipad on lapsed ja, ja ma ütleks, noh, niisugust rongkäikudes tempoga trump käiku ma ei ole kaua aega näinudki. Mis mulle väga head abilised, kes juba tükk aega panime asja paika eelnevalt, tegime seal igasugust, nii ja naa plaane ja ja ma arvan, et see on hea, kui lastel jääb natukene aega ütleme, seal lauluväljakul hinge tõmmata ja, ja saavad rahulikult süüa ja saavad jäätist osta. Sellepärast vanematel aegadel oli näha, et ta nii et et aegadeni Teil on mehed mitu korda selle distantsi nii-öelda läbi jalutanud kõikvõimalikes tempodes, nii et kõik on täpselt ära proovitud. Ja teie olete ka mees, kes oskab öelda, millal see viimane piduline peaksime lauluväljakul ju praegusel hetkel viimane peaks jõudma niimoodi. Ma arvan, et veerand kaks, pool kaks, paneme pool need praktilised plaanist 45 minutit varemnähtust. Öelgem. Palun, Heini Valdmann, nii tähtis mees, nagu te siin olete, kas on ka mingi hetk selle rongkäigu jooksul olnud, kus te olete ära unustanud oma väga tähtsa tööülesande olete lihtsalt lasknud ennast sellest meeleolust kanda? Või ennekõike töö? Et kas vahel, nagu öeldakse, emotsioon ka üle käib? Loomulikult oluliselt, sest ilma ei saagi siin tööd teha absoluutselt sellepärast, et see on minu, ta ei ole isegi töö lemmikharrastus, kuna ma olen kaua aega lastega koostööd teinud varematel aegadel, õpilasmalevas ja veel mujal, nii et see on minu täiesti lemmikharrastus, mitte töö. Ja ilmataadiga olete te ka ilusasti kokku leppima, hommikul käisin Pika Hermanni tornis lipuvabaduste tuld süütamas. Siis palusin jumalat üleval kõrgel ja aitas, võttis kuulda, teedist kuulda. No linnapea Jaak Tamm väitis küll, et see on tema teene, mitte teie omaga, jäägu siis au ja kuulsus teile mõlemale. Ta väitis, et nemad juba sügisel leppisid vana laadiku kokku, et täna ilus ilm, eks pidigi palju neid olema, kes palumas käisid, siis. Öelge siis oli asi mõjuvam. Kas selles kolonnis sel aastal on midagi korralduslikul ka täiesti uut ja erinevat, ma vaatan, et niisugune vabadus on üldiselt jaagu suurem ja küll nad on esiteks meie teinud mingisuguseid sektoreid, ei pannud kinni, ei Vabaduse väljakut ei pannud, kinni piiranud ei ühtegi Pärnu maanteeserva. Ühesõnaga kõik oli täiesti vaba. Sellel rivistusel tegime hoopis teist poodi, tõime natuke lähemale, kõik Tallinna panime hoopis Vabaduse väljakule kogunema ja, ja võib-olla ka sellepärast me nüüd võiksimegi selle 45 minutit ajaliselt ka teinekord oleme teadlikumad ja oskame teha veel paremini. Siis jäid ära igasugused müürid ja tribüüne ei ole jah, vanasti kõlasid siin vaimustatud tervitused ja ei ole sellised jahelanud hurraa-hüüdeid, vaid väga ilusad, sellised elagu ja muud muud lauset väljendusviisid, nii et kindlasti on siin palju-palju muutunud selle aja. Ja uskuge mind, see vabadus. Te ütlesite, et tundub, et ta mõjutab ka niisugust üleüldist atmosfääri, ma vaatan siin neid inimesi, kes käivad ja päris palju linnas külalisi on meist möödunud neegrid ja mu latt. Ja kõik nad on kuidagi väga muheda olekuga, nad tunnevad ilmselt ennast, kuigi see kõik on, võib neile ka natuke võõras olevat, tunnevad ennast kuskil täiesti peo osalistele. Seda kindlasti, seda sellisel kohal ei saagi niimoodi tõsiseks muutuda, seni oleme täitsa vaba ja, ja rõõmsameelne ja lastega kaasa elama ja. Kolleeg Silvia Karro küll ütles enne, et rahvas võiks nagu natukene rõõmsam emotsionaalsem olla ja rohkem kaasa elada. Ausalt öeldes Vabaduse platsil on kohati niisugune tunne, et et võib-olla mine tea, selle tribüüni kadumine äkki võtab nagu rõõmustamise motivatsiooni maha või kuidas, aga no ma ei tea, eks igaüks omaette ka rõõmudel võib-olla ka see, et ta on tõesti kunagi väga raske ametlik, tõsine koht olnud ja ka see, aga siiski ma just raadiodel kuulsin Pärnu maantee ääres ja Narva maantee äärest tõesti elavad inimesed väga hästi, kaks. Mis ikka umbes poole kahe paiku prognoosite, siis on jõudnud see sabaots ka nüüd laululine kontrognoosin killast, sest praegu on tõesti ots näha, et viimane otsa näha ja nad ei muudaks. See sõna on lõplik. Aitäh teile, härra Valdmann ja lubame teid siis jälle edasi toimetab vaatama minna, aga pisut ka Tallinna kolonnist, mis seal salata, kohe saab siin Vabaduse platsil meie jaoks ronkkatse. Ja, ja vestlesin eile päris mitme Tallinna tüdrukuga, naljakal kombel sattusid nad kõik olema kas põhikooli lõpetajad või siis verivärsked vilistlased, näiteks Kertu ja Katrin Tallinna 37. keskkooli lastekoorist küll aga üheksanda klassi lõpetanud tüdrukud, sammas tundsid väikest kahetsust. Et edasi on minek reaalkooli ja noh, mine tea, kuidas seal nüüd selle laulu ja kõige muuga on sammas reaalkooli eesti keele õpetaja, kellega kohtusin pisut hiljem, kinnitas, et on küll ja Kertu ja Katrin rääkisid, et Tallinna 37. keskkool on ju teatavasti koorilaulukallakuga kool? No sellel asjal on olnud niisugune kaksipidi tähendusest pidi loomulikult need lapsed, kes seal laulavad, nad tahavad laule teineteisest küljest, on võib-olla mõnikord olnud ka natuke rohkem tagant sündimist ja ja tänu sellele ka mõnikord mossis tuju, aga nüüd, kui see põhikool on läbi saanud, oli tüdrukutel vaated väike pisar silmas ja just põhikooli läbisaamine langes kokku nii toreda peoga, nagu seda on koolinoorte seitsmes laulu ja tantsupidu. Ja meie eest möödus äsja just Tallinna vanalinna poistekoor ja nagu lubatud oli dirigent Lydia Rahula oma poiste juures enne justkui rongkäik algas, siis, siis ta ütles, et jah, tema kohta on küll tegelikult seal kolonni peas, aga tema ütles, et mina lähen oma poiste juurde, see on õige koht ja täpselt õige koht ja niimoodi kaliidi rahul oma poistega. Asja mööda marssis vanalinna poistekoor on ju väga tuntud poistekoor, ta on päris palju käinud, ringi sõitmas ja kontserte andmas ja tõtt-öelda igal poolt suure auga tagasi tulnud. Ja seal on palju toredaid poisse, kes ei oska ainult hästi laulda, vaid nagu sain, mäletad, oleme nendega ka nii mõnegi intervjuu kunagi teinud, nad on ka tublid ja toredad ja vaimukad jutumehed, need väikesed poisid seal vanalinna poistekooris. Ja mis muidugi põhiline tõepoolest võib-olla selle kohvriga kujunenud kuidagi parem suhe ja side, aga tore on vaadata, kuidas üks koor kasvab. Ja kuigi tegemist on poistekooriga, on seal osa poisse juba päris meesteks saanud ja näiteks terve tuletoimkond nii-öelda oli praegu suuresti just vanalinna poistekoorist välja kasvanud poiste peal, nii et mehed on poistekoorist välja kasvanud ja igatpidi jäänud ikkagi peoga seotuks. Ja siin oli näha ka tantsuansambli sõleke rahvast. No nende legendaarne juht Ene Jakobson on teada igale tantsusõbrale. Teleke pühitses hiljaaegu esimest suuremat juubelit ja seal on niisugune kena lugu seal sellekeses. Nende tantsulastega tegeleb ka edasi Ene Jakobsoni tütar ema kõrval. Ja loomulikult on seal tantsulapsi päris pisikestest, kuni päris suurte nii välja. Mõtlen veel seda, et eilsel tantsupeol oli terve suur osa pühendatud jaanitulele, jaaniõhtu on ju tulekul ja ma mõtlen, kui kena see on, et just enne jaanipäeva oli see suur laulu ja tantsupidu, mine tea, võib-olla nii mõnegi tule ääres meenutatakse seda pidu ja mitte ainult niisama ei meenutavaid ka lauldakse ja tantsitakse äkki teistmoodi kui mõnel varasemal. Kuidas sulle tundub? Tahaks loota jah, aga ma ausalt öeldes ei jaga nende inimeste muret, kes mõtlevad, et kuidas nende pidudega saab, et justkui jälle motivatsioon on ära kadumas, et vaba Eesti ja ei ole nagu enam mille nimel laulda. Laul saan alati mõtet ja ja seda rõõmsam, kui saab seda avalikult ja täie suuga teha. See salamisi laulmisaeg on õnneks ümber saanud ja ma arvan, et pidude tase sellest nüüd küll ei peaks kannatada saama. Aga kõik siin Vabaduse platsil tüürib sinnapoole, et tõesti kolonnid varsti saab otsa ja kõva punkti paneb minu andmetel kaitsejõudude puhkpilliorkester. Kui kolleeg Leho männiksoo enne kirjeldasin piirivalveorkestrit siis jah, nii-öelda kõva sõna on kolonnis veel tulemas. Kas neil on natuke kurb ka, et ronge hakkab otsa saama juba, aga mis sa mõtleksid? Neil teistele rõõmu üsna palju tulemas veel, kas ütlete nüüd sealt oma viimased Ena tron käigulistele? Mulle näib küll neid nõndamoodi, et teatavasti pärast rongkäiku tuleks eluproosa ehke tänava pesemise masin, nii on see alati olnud ja küllap see täna ka niimoodi on. Ja sellepärast ütleme meie siit Vabaduse platsilt tõesti oma viimased saatesena rongkäigule kaasa ja head sirget teed ja kerget jalga teil minna kesta siit veel praegu minemas, olete. Ja kui lubate, siis mina tsiteeriksin Paul-Eerik Rummot, kes on olnud ja minu jaoks ka jäänud eelkõige poeediks. Ta on kirjutanud väga kaunid selle käesoleva laulu ja tantsupeojuhis ja üks mõtlesid kõlab nii, et nagu männijuured on sügaval maa sees, on eesti kultuuritraditsioonid sügaval rahva sees ja kerkivad sealt aeg-ajalt esile hiigellainetena laulu- ja tantsupidude näol. Tänavune laulu- ja tantsupidu on siin praegu nüüd ja hetkel meie kõigi päralt. Ilusat peo jätku, ilusat pühapäeva jätku, head laulutuju kõigile. Ja nii see rongkäike siin sammub lauluväljaku poole ja tõesti väikesed poisid ja väikestes tüdrukud on, ma ütleksin kui ühed väikesed lillenupud. Paljudel tüdrukutel lillepärjad peas rukkilillest ja igasugustest muudestki põllulilledest lihtsatest lilledest, nad on kaunid ja ma ütlen, et veel ükskord ma olen mitu kord täna öelnud, et meie, Eesti rahvas näeb, et meie laulu-tantsukultuur ei kao iialgi. Need lapsed, kes siit lähevad, praegu need seda tõestavad. Ja kuna meil on tsentrum käigu minemise seest üsna raske vahel neid laulu ja tantsupeo oli sisenagu oma mikrofoni juurde võtta, siis oleme natuke ringi vaadanud ka pealtvaatajate hulgas ja väga palju inimesi on tulnud ka rongkäigu rongkäiku jälgima. Rahvariietes. Ja üks nendes jäi mulle silma kohe, kui ma siia oma tööpaiga juurde jõudsin, Linda mullas. Mul süda juba aimas, et teie olete ka olnud laulupeo line. Ma olen väga laululembene selline ja üldse kunsti kunst mulle meeldib. Ja ma olen laulnud juba. Esimene laulupidu oli 33. aastal, kus ma laulsin ja Tallinnas üldse esimest korda tulin. Ja meie 10. üldlaulupidu ja see toimus 23.-st 25. juuni ning see oli just täpselt nagu jaanipäeva ajal. Jah, oli küll. Ja väga ilus sellest noh, aeg on palju mööda läinud ja ega midagi erilist nagu ei ole meile jäänud mingisugust momenti, seal ei ole jäänud meele. Kui vana te siis olite, siis ma olin üheksateistaastane, noor neiu. Ja Maal sai, seekord elasin maal, siis seal nii palju käidud laulukooris, harjutustel maa oli pikk ja teate siis solist, sügav lumi, meil, aga nooled olid nii erksad ja niisugused. Tahtejõulised Me käisime kolm, neli, viis kilomeeter lauluharjutustele ja mis mul on siis sellelt hästi meelde jäänud, selles maaelamises. Et ma kartsin üksi koju minna, tuli ju vahest üksi minna, vahest olid mitmed inimesed väljas, kohe lapsed laulmas ja noored. Aga siis kartsin hunti siit. Siis olid need ja, ja siis marukoeri kui talvel kuu paistis ja läksid mööda maanteed süstis näiteks must koht on seal, hakkas seda ennem ei olnud, kui ma tulin, mõtlen, aga no mis ikka, ma lähen mööda ja mis minust saab lugu siis enam. Vaat niisugune. Peale selle kolisin 33. aastal Tallinna ja ma olen teinud siis laulupeod kaasa. Lauljana. Kuni 50. aastal oli mul viimane, kus ma laulsin laulupeol kaasa. Kas te natuke mäletate seda 50. aasta laulupidu? Me teame oma rahva ajaloos, see oli üks rängematest rängem aeg. Ma ei oska nagu öelda, midagi erilist mul selliseid meelde jäänud ei ole. Mäletan, et olime siis rukkilillesiniste värgadega oma segalaulukooris, see oli teise haiglakoor. Ja seal ma laulsin siis sellel peoga laulupeoga käisin kaasas ja laulsin siis nagu viimasena tegelasena. Aga teised teod, mis iialgi on olnud, nii et ma olen kõik kaasa marssinud ja kaasa kuulanud ja kaasa elanud nii-öelda väga-väga ma armastan laulu. Te olete tänast käiku jälginud algusest peale, tulite varakult platsis. Kuidas te ütleksite, missugused on meie Eestimaa noored poisid ja tüdrukud? Ma ei oska öelda, eks nad ole palju energilisemad, kui nad olid varem arvati seda energiat nii palju. Ma olen pannud, täna panin tähele, et meil olid ennem lapsed nagu tasakaalukamad, käsivad nagu viisakamalt, vaid ma ei oska küll mitte seda ei või vist öelda, aga aga nad olid niisugused. Tõsiselt võtsid seda siin ma vaatan praegu. Eks nad väsinud ka, nad ei jõua ka ennem seda distsipliini ega seda kordasin käigus hoida, mis te arvate. Ja mulle tundub küll, et nad on siin väga ilusti marssinud rõõmsameelsed täna? Jah, võib olla küll. Osaliselt jah, aga lapsed on ikka energilised, palju energilisem, kui vanasti oli. See on tore, nyyd te tahate öelda, et praegu nad on veel tublimaid varem tublimad kui varem ja, ja sest nagu meiegi tulime tookord Valgamaalt, tulime oma kooriga meile, me olime ikka maalapsed siis ja, ja siis oli nagu. Kõik oli nagu võõras linn ja just kõik linn oli ka teistmoodi. Linnas olid ka rahulikumad inimesed ja niisugused, kes, kes tulid linna turu hobustega, nüüd sõidavad autodega, kõik on ülbed ja kõik oskavad oma kaupa pakkuda hästi energiliselt ja ja ikka teisest üle ja niimoodi, aga siis oli tasakaalukus on see elu. Nii et võib-olla see üks soov teil oleksid, meie elu muutuks veidi tasakaalukamaks tasakaalukamaks ja aga ma mõtlesin, see vist ei muutu, see läheb ikka edasi. Energilisem ongi hea energia ja viib elu enam. Seda küll jah, ei saa paigal, ei tohi ka olla. Aitäh teile meenutuse eest ja soovime kahjad, laulupidu ja meeleolu. Ja need on siia jõudnud siis Tallinna kolonn ja meist läheb mööda, kuidas? Gustav Adolfi gümnaasium? See kolonn on muidugi kõige pikem. Ja kui ma siit vaatan Vabaduse väljaku suunas, siis ega otsa ei paistagi. Aga ma tahaks ära märkida veel. Meie tantsupeokangelasi. Ma käisin neid jälgimas ja minu arvates me oleme liikumisrühmadest natukene vähe rääkinud. Kuid või oli peaproov ja kui tuli see suur suur vihmasagar, siis võtsid selle vihma ja v enda õlgadele just liikumisrühmad. Ning tõepoolest seal vihmavarju all istudes neid vaadates tekkis küll tunne, et ei tea, mis nendest nüüd järgmisel päeval saab. Ja kui ma mainisin, et kolonnis käis kaasas ka kiirabiauto, siis ega see naljaasi ole. Meditsiin peab olema igal pool kohal, aga kui ma käisin hiljem, siis järgmistel päevadel mööda linnade ja maakondade laulupeostaap ja küsisin, kuidas tunnevad ennast kumis rühmade tüdrukud, siis öeldi mulle, et kõik on korras ja tänati väga. Et Tallinna koolides oli soe vesi. See oli tõesti kena, sellepärast et siis said lapsed tantsijad oma natuke kuri ja, ja higi maha pesta said ennast puhtaks ja ja tõepoolest, see on olnud ka minu arvates meie tantsupidude fenomen, et mõelge, way Nad annavad kontsert kontserdi järel etenduselt etendusele ja kui sajab, siis nad saavad mustaks ja poriseks. Aga järgmisel hommikul järgmisele etendusele tulles on nende pluusid taas puhtamast puhta puhtamad lumivalged. Nende näod säravad ja, ja neil on jälle energiat ja jõudu taas tantsida samasuguse rõõmuga ja jälle neil on jõudu ja energiat jagada vaatajatele seda rõõmu ja energiat. Aga siin ma võiksin öelda ka veel nii paljud, rääkides tantsijatega on lapsed nagu hea sõnaga meeles pidanud tallinlasi, et pärast seda vihma olid nii mitmeski Tallinna koolis lähemal elavad inimesed tulnud ja võtnud nende vettepükse ja nende rätikuid ja kodus läinud pesema ja kuivatama, et on hea, kui inimestel on seda sooja südant oma lapsi aidata ja lastele on selle eest ka väga tänulikud. Kui ma ta nakatu juures olin külases Pärnus, öeldi mulle niimoodi, et Pärnu linnas eesti rahvuskultuur välja ei sure. Sama kordasid ka teised igal pool, kus me oleme käinud ja kui me praegu vaatame nüüd teid tüdrukuid, poisse, neidusid naisi-mehi. Sa vaata, Leho, no need on siin kolmeaastased vist või nelja aastased. Mööda marsivad pisitillukesed poisid ja tüdrukud ja nad lähevad tervelt. Nii et nii et need sõnad peavad paika kindlasti. See on praegu Tallinna kolonn ja mööda marsivad sõnekese tantsulapsed. No siin on Kullo kollektiivid ja need on kõik toonud ju Eestile väga palju kuulsust ka väljaspool Eestimaad. Varastad, mida tuntakse välismaal, Eestis võib-olla mitte niivõrd mingit rokkansamblit, kuivõrd just nimelt rahvatantsuansambleid, koore ja rahvakoorid ongi toonud Eestile õige õige palju esikohti kui ka paremaid kohti ära rahvusvahelistel festivalidel, kuid viinud ka teate maailma, et Eesti on ole. Ja väga palju, vaat sellest teate viimisest on enda peale võtnud just nimelt meie lastekollektiivis meie lastekooris, meie poistekoorile. Praegu loodetavasti on kuulda ka kuulajatele. Kuidas seda nüüd öelda šoti torupillimuusikat, siis meist läksid mööda kaks rida niisiis enam-vähem 16 noort inimest šoti ruudulistesse seelikutes, nii poisid kui tüdrukud ja need olid siis meie laulupeole tulnud külalised. Aga praegu hakkab meie ees mööda minema, meie, ma ütleksin tõesti legendaarne ellerhein tüdrukud oma ilusatesse Mustjala rahvariietes oma pika tutiga mütsidest. Ikka lauluga lähevad nad rongkäigus ikka lauluga. Ma pean nüüd pöörduma ka oma isikliku mälestuse poole, see oli 1947, kui mina võtsin lastekooride koosseisus osa laulupeost, tähendab, tol ajal ei olnud selliseid koolinoorte ja laste laulupidusid, vaid lapsed esinesid koos täiskasvanutega ja mul on väga meeles Carleenus, meid juhatas ja tema tema unistus tol ajal võis öelda, et oleks üks lastekoor, üks lastekoori Eestis kuhu saaks võtta kõiki paremaid lauljaid, see esindaks ka Eestis igal pool. Nii tegigi võib-olla laste koolidesse just nimelt Helle Hein, selle esimese sammu, kes viis meid maailma professor Heino Kaljuste juhatusel ja mina mäletan oma laulupidusid ka laste koorina lastekooris lauldes kõigepealt, sest et ikka on nii, et kui laulavad lapse, siis laulavad ka emad ja isad ja, ja vastupidi, kui laulavad emad ja isad ja tantsivad emade isad ja vanaemad ja vanaisad, siis hakkavad nii laulma või tantsima ka lapsed ja lapselapsed. Ja see niisugune põlvkondade järjepidevus ja suhe ja armastus kandub edasi inimeselt inimesele lapselt, täiskasvanule ja vastupidi ja see viibki meie elu edasi. Praegu läksid meist mööda taanlased oma pannkoogiga kui taanlastega juttu vesta, sest nad meenutavad alati seda, et see lipp on pärit Eestist. Kui meie ajalukku veel minna, siis on juba meie ülekande alguses öeldud, et 1962. aastal oli esimene laste laulupidu ja ma arvan ka, et see on olnud siiski jumala õnn, et meil need laste laulupeod on. Et nad on jäänud, aga kui minna veel sügavamale ajalukku, siis esimene lend Leidis aset Põlvas 25. juulil 1858 kus osavõtjaid olid vaid maa peal, kihelkondadest aga tuleb nii välja nagu Richard Ritsing on rääkinud, et lastekooride laulupidusid peeti juba enne täiskasvanute laulupühi. Nii et meie lapsed on armastanud laulda ja peab ütlema, et muidugi meie täiskasvanud on kandnud siis hoolt selle eest, et meie lapsed saaksid laulda jätkuvalt ja rääkides siin mõnede koolikooride juhtidega, kes on olnud just koolinoorte laulupidudel dirigendid, meenutasin seda aega ka tõesti, nagu meie laulupeoväljaku reporter Age Raa alguses tuletas meelde, et tuli ju laulda Leninist ja Stalinist ja auparteile ja nii edasi. Et huvitaval kombel need laulud ununevad nii kiiresti ära, et ei mäletagi nägu, et oled laulnud seda ülistusoodi, aga meelde on jäänud, see laulmist läks hinge ja südamesse ja loomulikult on meie laste laulupidudel kõlanud Mu isamaa on minu arm. Hoolimata sellest, kas ta on seal kavas olnud või mitte, sellega on lõpetatud alati meie laulupeod. No küllap see tuleb tänagi ja ühel lastelaulupeol. Ma arvan, et see oli aastal 1987. Mäletan, et ei tahetud seda laulu laulda, aga noortega segakoorid olid seal üleval laulukaare all ja nad alustasid seda laulu ja rahvas laulis ja ei olnud midagi teha. Ja lapsed ei läinud meie laulukaare alt ära, sest nad tahtsid laulda neid laule, mis on neil hinges ja südames. Ja nad kannavad just nimelt seda ülemust edasi ja usume, et see ülevus see uskuma Eestimaasse oma isamaasse armastus meie vanade traditsioonide vastu, vaid see läheb edasi. Muidugi, meie peame olema toeks meie suured inimesed, et lapsed saaksid seda endas kanda ja ka endas seda välja anda. Mina siin eriti palju liikuda ei saa, kuna ma olen siin ühe juhtme otsas nii-öelda kinni tahaks hea meelega muidugi rääkida seal ka nende poiste-tüdrukutega, nii et ma arvan, Silvis aitab. Kui ma nüüd, et praegu on tulemas puhkpilliorkester ja sealt rahumäe põhikooli väiksed poisid ja tüdrukud ja ma orkestrist mööda minnes katsun mõnega nüüd rääkida. No tere, tallinlased, teie olete rahumäe põhikoolist, tunne siit natuke kõrvale, rääkige mulle, kuidas on läinud rongkäik, hästi-hästi? Ei ole väsinud? Ei ole, ei olete, kuidas te laulupeoks valmistusite? Aasta otsa tuli valmis? Muidu ei saa. Kõvasti tuli trenni teha. Teie koolis seal peale lauljate ka veel. Ja ei tantsijaid jala. Lastekoorid on ka veel. Teie olete ravilme mudilaskooris, ta meie klassist olete kollane. Kooliaasta läks hästi ja kas saab üldse kehvade hinnetega hästi laulda? Ei saa eriti muidugi, et kui tehasest teha kõike ja selles mõttes ka tore, et te olete ju Tallinnasse, te võtate üle Eestimaa teisi laulupeolisi, vask on tunne, et ta natuke vastutust ka. Ja mismoodi see vastutus on, mis sa arvad, oskad sa seda sõnadesse panna, et oleks teistel, kes tulevad Tallinnasse, oleks hea ja toidu toiduvõimalused siis tip-top ja. Samad sõnad, et nad tunneksid ennast hästi. Teie olete vastuvõtjad ja külalisi peab alati kenasti ennast. Hästi, aitäh, lipaka, edasi jäin, peatuma jäi, mis koor siin minu juures rivaali, Revaalia töötavad, kaar asükseksid edasi rivaal ja kuidas on teil sellel aastal läinud väga hästi? Tulime tagasi rootsist, tuli asjad, läheks konkurss väga hästi, hoidsime kolmandal ja et vägasvaks, aga ühes nii heas kooris laulmine nõuab poisid ka ikkagi üht-teist. No küll jah. Ei oska öelda. Järsku ei oskagi, aga no peab kindlasti igal proovil kohal käima ja peab vist tahtmist olema. Peab küll alati kohal olema. Ja ma küsisin väikeste poiste käest, et kas nemad tunnevad vastutust, et ikkagi Tallinna poisid ja külalised tulnud Tallinnasse, mis sina arvad? Üldse pole selle peale mõelnud. Äkki põhiline, et hästi laulati, aitäh, jookse edasi. Ja nüüd vasta, anname sõna Agela. Mis toimub? See oli kuulata seda vürtsuvad puhkpillimuusikat, mis sealt Narva maantee poolt seda lauljate, tantsijate mängijate rivi siiapoole tõukab. Siin lauluväljakul hakkab juba pilt võtma ilmet, rahvast hakkab kogunema ja rongkäik oma kirevuses voolaksid meie ülekandekabiini alt kogu aeg läbi. Aga ma tahaksin rääkida ühest valgest sinipunases laigukest laululava kaare all. See on Põltsamaa keskkooli puhkpilliorkester, mis praegu annab marssijatele nende sammule, hoogu ja rütmi. See on meie kooliorkestrite üks vanimaid, ta on juba 1922.-st aastast tegutsenud muidugi sõja-aastad katkestasid selle tegevusega. 48. aasta sügisest alates mängis orkester pikka aega Voldemar Lemmiku juhatusel. Niikaua, kuni 60. aastal võttis taktikepi üle Lembit Vink ja 78. aastal tuli Lembit lingile abiks tänaseni peo üks puhkpilliorkestrite üldjuhte Eino Georg. See on orkester, kus on pidevalt mänginud oma koolis 50 kuni 70 õpilast ja alates 56.-st aastast mängivad selles koolis selle kooli orkestris ka tütarlapsed. Just see oli aeg 50 kuuendat aastat, kui Eestis tegutses ainus naispuhkpilliorkester ja see oli Põltsamaal ju sealt emadelt kandus siis üle ka see traditsioon tütardele. Tänavu mängib selles orkestris 70 liiget ja üleeile, kui oli Orissaare-nimelise konkursi lõppvoor raadioteatri, anti Põltsamaa puhkpilliorkestrile kooliorkestrite kategoorias esikohti. Praegu nad lõpetasid mängu ja taktikepi võttis üle tallid, kuna noorte puhkpilliorkestri dirigent Vello Loogna. Nii et muusikat jätkub rütmitakt antakse puhkpilliorkestritele, kelleta ei kujuta ühtki oma suurt pidu. Nüüd aga Lähen siit tornist, et minu kolleeg Lembit Lauri on leidnud üles Sid rahvamassi põlise pidulise rippraud Bergi. Lembit Lauri, palun. Uusi koore möödub laululava ees trükkates ja hõisates loodetavasti kuulduks rõõmuseisega täieni. Väljakul on kogunenud üsnagi palju rahvast, kuid sellegipoolest on see veel pooltühi. Ent ometi on see petlik pilt, sest suurem osa laulupeoliste on praegu laululava taga tervitamas siia saabujaid palistamas rongkäiguteed lauluväljakule. Nagu Akira ütles, olen ma leidnud mehe, kes varasematel laulupidudel on juhatanud vägede liikumist ja vaataksime nüüd koos seda suurparaadi pretrautberg. Mis aastal oli teie esimene laul? Muidu 47 oli Harju rajooni laulupidu ja 48 suur laulupidu, see on siis juba mitmes. Nüüd ta on, peaks mul olema kõik kokku 12. 12 suurt laulupidu läände silmad on niisked. Võtab ühiskonnast, mis on sel laulupeol teisiti. Senise. Mulje põhjal meeleolu, laste meeleolu, mis mulle on ääretult üllatus. Ma olen kõike proovi proove jälginud ja, ja süda läks soojaks, kui lapsed Liiver hasartselt kõik oma asjakesi. Kõiki tehti hõisata, Skatke tehti seisatesse ja kõik see oli täitsa juba oma elamus juba seda proovi kuulata, aga kas vähem jälle kuulda ka käsutamist ja ja kavandamist, no hakkamatuses proovidel peab see olema, siis on pidu ka, läheb täie ees. Minu meelest on teisiti ka pilt teekonnal siia, sest ma mäletan, kaheksakümnendatel aastatel me nägime, kuidas laulupeo rongkäik pidi marssima läbi punaväe. Kadalipp. Puu- ja kadalipp oli meil praktiliselt võin öelda 47 ja 50 ja, ja peale seda juba tuli nii-ütelda miilitsapoiss. Nii et sõjaväkke siis oli ainult saatjatega teede ääres. Kas on olnud ka keelatud laule eelmistel laulupidudel, mis viimasel hetkel jäid laulmata? Oi, ja kuidas veel kõige rohkem mu isamaa on minu arm. Selle lauluga oli niisugune asi, et ta võeti kuud enne laulupidu repertuaaris maha, kuna kooridel oli ta selge, siis koorid algasid teda laulma 40 vabandust 55. aastal iseseisvalt ja esimene salm läks ilma dirigendita ja siis küsis Gustav Ernesaks, mis ma nüüd peaksin tegema? Mõtlesin maestro, nüüd ei jää muud üle, ainult lavale kliendipulti ja siis lauldi tõesti see laul esimest korda südamest südamesse. Ja seda on lauldud alati, nii ta on jäänudki kehtima ja lauldakse täna ausalt laulupeo algul kahtlematult ja seal on teatud meenutus meie maistele. Suur tänu teile, Fretraugerg ja edu järgmistel laulupidudel. Lava ette on jõudnud Tartumaa Rannu keskkool, Tartumaa Huvikool, Rõngu keskkool, Võnnu keskkool. Laste meeleolu on juba niivõrd ülev, et minu meelest ei ole siin rivis küll vist mitte ühtegi morni näoga ega väsinud näoga last. Nad suurest rõõmust ei teegi muud, kui ainult hüppavad, kargavad hõiskavad. Sealt Valgamaa tuleb ja Valgamaal on kaasas oma rahvariietes puunukud. Äraütlemata tore pilt. Kuidas siis poisid neid nukke üles-alla tõstavad, siin tribüüni ees? See on väga tore efektsid. Eemalt vaadates ma vaatasin, et nendel on pisikesed tüdrukud tõstetud õlgadele ei, need on Valga maakonna rahvariietes Puulukud. Valga esimene keskkool. See on kool, mis on läbi aegade Valgamaal olnud suurte laulu ja muusika traditsioonidega õpetaja Ilmar kõrbe lähedki praegu oma puhkpilliorkestriga kolonnist välja laululava kaare alla, et seal ühineda Marsi mänguks teiste orkestrite ka. Aga Valgamaalt on tulnud, et tantsijad on tulnud, võimlejad on tulnud Valgamaa huvikooli lapsed. See kolonn on päris pikk. Esimene ots on juba jõudnud siia raadiotorni alla, aga lõppu pole sealt tuletorni juures veel näha. Ja miks ka mitte, Valgas on ju laulutraditsioonid aastakümneid pikad. Kui me tuletame meelde praegu seda kaunist igakevadist traditsiooni Valga dekooride festivali Valga kevad, mis tõmbab igal maikuul Valka vähemalt 15 Eestimaa uut noortekoori minna, tullakse suure rõõmuga, sest see on festival, kus lauldakse ühiselt, kus tuntakse rõõmu iseenda ja teiste laulust. See on festival, kus lauldakse mitte ainult publikule kaaslauljatele, vaid ka žüriile, aga žürii on nii heatahtlik, et auhindu saavad kõik osavõtjad, seal ei teki mingisugust vaenutsevad konkurenti. Seal on heasüdamlik lahe laulmine. Ja küllap see festival on andnud muidu ka Valga kruulidele, sest igal aastal on ikkagi üks uus oma maakonna koolikuur sinna festivalile tulnud. Praegu tuleb siit mööda Otepää keskkool oma lipuga, ilus karumõmm on koolilipule valitud. Kolmas 10. 1907. aasta märgib kooli asutamise aastat. 1767 pat külakool, ütleb avatud raamatukujuline silk, tütarlapse käes tuleb Lüllemäe kool tuleb Keeni Põhikool. Valgalased tulevad küll praegu jah, saarerahvariietes. Huvitav, miks nad ei kanna oma maakonna rahvariideid, ma mäletan, et ühel laulupeol oli küll niisugune soovitus, kõik koorid ja tantsitud muretseksid oma maakonnariided ja see oli äraütlemata kena pilt. Aga no teadagi, saate rahvariided on ju meil kõige kirevamat kõige tuntumad. Ja nad, nad on tõesti ilusad. Lauluväljak, tule, e marsib nüüd mööda juba Viljandimaa. Tulevad Viljandimaa noored võimlejad lehvitades oma kollaseid ja valgeid tuunikuid. Pidu jätkub, nüüd on suurt sagimist juba laululavateeradadel. Pinkide vahel tulevad kuulajad-vaatajad, tulevad tantsijad, lauljad, kes otsivad endale parajat paika nii kauaks, kuni pidu algab. Mis aga toimub Narva maanteel? Narva maanteel on juba saabumas vaikus, sellepärast et laulupeo lõpprongkäigu lõpp on meist juba nüüd mööda läinud. Puhkpilliorkestri mürtsumine kostab juba üsna kaugelt ja laulupeo osaliste rongkäik. Kes aga peab ütlema, et rongkäiku niisugune ei ole lõppenud, sellepärast et ühtlasest tihedas peaaegu samasuguse rivi sirgusega astuvad laululava poole praegu ka pealtvaatajaid. Nii et laulupeolisi tuleb järjest juurde ja rongkäiku lõpetas puhkpilliorkester, nagu ain enne Vabaduse platsilt juba pikalt rääkis. Ja nemad on. Ei puhkpilliorkester sammurütmi aitamas kaasa teha ja Rõõm on nüüd meiegi südames, sest rongkäik läheb lauluväljakule ja piduvaid meiegi poolest varsti alata. Ja Meie hakkame siin nüüd oma viimaseid sõnu ütlema jah, et siis kolleegidele age sulle ja kolleegile Lembit Laurile siis ülejäänud töö teha jätta. Meie küll lõpetame, aga ma vaatan, siin katusel istub üks seltskond inimesi, kes ilmselt veel ei lõpeta ilmselt muljed on niivõrd tugevad, et nad istuvad seal edasi. Nii et head teed rongkäik ja anname sõna teele tagasi lauluväljakule. Kohtumiseni. Kaks tundi on siis Ilo jõgi voolanud pikki Tallinna tänavaid ja jõudnud siis nüüd siia lauluväljakule Viljandimaal ja on juba üks viimaseid kolonne, jääb veel võru maakond ja Tallinn ja pea see viimane kaitseväe orkester kysis siia ei jõua. Lusti jätkub, lapsed, tantsivad, pealtvaatajad plaksutavad. Pidu hakkab võtma sedapuhku juba hoogu, et esimese pingiread on rahvast täis. Tagumistes on veel kohti, nii et kes meil kodudes kuulavad, üks asi on kuulata raadio ja televisiooni vahendusel laulupidu, teine asi on olla ise siin näha ja kuulata kõiki oma kõrvaga. Ei jäägi muud üle, kui soovida teile kõikidele head marssimist. Rong käigulistele, rongkäigu lõpetamist vaatajatele, võtke rongkäigu sappa ja tulge kehtri helide marsi saatel lauluväljakule. Pidu tuleb täna ilus. Ütlen siit lauluväljakult kohtumiseni kuni kella 15-ni. Siis algab VII noorte laulupidu Tallinnas lauluväljakul.