Tere ja kena kevadehommikut kõikidele, tegelikult on vist nüüd nii, et tulgu tuul või külm või mistahes kevad on siin ja see on vääramatu. Nii nagu seegi, et pühapäeva hommikuti külastab teid raadio kaudu ikka mõni armas inimene. Mina olen Margit Kilumets ja täna hommikul on selleks armsaks inimeseks näitlejanna Ene Järvis, tere tulemast. Tere. Kuidas siis on selle luuletusega, et see kevad tuleb teisiti, kas see kehtib teie suhtes sel kevadel ka? Tippma ei ole kunagi niimoodi nagu mõelnud, sest et aastatega ikka see vanusega see kevade võlu tükib natuke muutuma, sest noorena sirelid õitsesid, ma läksin nagu peassegi, igas mõttes ma armusin ja, ja kuidagi see oli niisugune. Siis praegu ma püüan, sest ma tean, et et palju neid kevadet siis äkki mul ikka on jäänud. Ja see kevad on nüüd selles suhtes eriline, et mul on väga huvitav. Ja ainuke, mida ma kardan, et kevadeti vanemad inimesed natuke väsivad rohkem. Ja ma ise ka tunnen seda, et energia energia peab väga ettevaatlik olema saan seda suunata ainult ühele asjale ja kui mul tahetakse veel midagi kuskilt, siis ma tunnen, kuidas ma ei taha anda, sest ma tahan ainult selle oma tööga praegu tegeleda. Aga kevad on tore, ei. Pungade puhkemise aeg on, on selline. Psühholoogiliselt üldiselt raske aeg. Ja vanadel inimestel on kõige raskemad ajad, ongi puhkade pungemine ja lehtede langemise ajad. Paraku aga sa tead, et see varsti on nad lehes, need puud ja ja elad üle ja väga ilus on. See töö, mis teie juurde tuli, kas ta tuli juhuslikult või või te ise tegite selle heaks midagi? Ta tuli ikka juhuslikult. Et kõik ta tuleb seal teater, vaariuses, üldsuse teater, vaariust tuli minu juurde täiesti ootamatult ja täiesti nii, et et Heidi Sarapuu, kes seda teatrit juhib, oli äkki minu peale mõelnud rolli suhtes Anton Hansen Tammsaare abi, kaasakett kette Hansen. Ja tema oli, nägi just nimelt mind seal ma ei tea, no tore. Ja siis me koostöö hakkas ja kuidagi mul väga klappis nendega. Võib-olla ma olin linnateatris liiga. Sest ma ütlen, joone peal pidin olema ja minult nagu seal ikka nõutakse. Kohe tegemist vist hakkas mulle natuke. Sest ma olen näitleja, kes tahab aega. Ma ei ole see, kes teeb niimoodi, et lavastaja ütleb, et vaat, palun tee nii ja näitab isegi ette. Ja ma olen täiesti null maska. Ma ei oska kohe nii teha. See peab minust seisma mitu päeva ja, aga, ja siis ma võib-olla teen selle ära täpselt selle, mida lavastaja tahtis. Ma ei suuda, aga seal teatris oli sihuke võiti kuidagi kõik, nii loomulikult mul ei tekkinud mingit krampi. Ja siis me leidsime, et tahaks nagu veel koostööd teha, aga minul ei olnud mingeid plaane. Aga siis tuli üks suur teatrifänn, on Norra saatkonnast üks proua. Ja, ja tema, nemad kahekseediga mõtlesid välja, et mina võiks Sigrit tundetit mängida kuna seal Norras kirjutati temale munatükk kuskil 2005 või 2001, ma ei teagi täpselt. Ja kuna tuleb Norra Iseseisvuspäev seitsmeteistkümnes mai, siis me mõtlesime seda nagu sellega tähistada. Noh, algul mõtlesin küll, kas ma nüüd ikka olen hulluks läinud või ei ole, või? Mitu päeva mõtlesin, et nihuke asi ette võtta, see on väga suur vastutus ja mida vanemaks saad, seda rohkem see vastutus kasvab. Ja siis mõtlesin, et no millal siis veel millal siis veel, ma julgen praegu ei julge, siis, ma tähendab ei julgegi enam midagi sellist ette võtta. Praegu mulle tundub, et tunnen seda naist, proua Sigrid Undseti väga hästi. Ma võin hakata inimestega vaidlema, kes ütlevad, et nad ka tunnevad, siis mina tunnen teda. Ja mõistan teda. Ja ta meeldib mulle. Ja meil ei ole mitte mingeid, mitte mingeid kohti, ei ole seal monotükis, kus ma tahaks öelda, et mina iial nii ei käituks või mina iial nii ei teeks või nii ei ütleks. Ma noh, ühesõnaga ma olen väga rahul, et ma julgesin. Näis, mis sellest siis, kuidas see publik vastu võtab, aga aga mina, ma ei tea, mul on praegu kõik selle, see on mu praegu keskpunkt nagu selle kevade keskpunkt. Ja see nagu uus algus, nii et ei, rõõmustavad. Sigrid Undseti on Eestis väga palju tõlgitud väga kõrgetasemelise keelega, väga ilusa keelega ja, ja ma arvan, et on suur hulk Eesti vist rohkem küll naisi, kes on tema raamatutest väga palju leidnud ja väga paljuski ka oma maad ja rahvast ära tundnud. Kuidagi meis ja norralastes on palju sarnast Tärnole. See ongi see, et ma see põhjamaine mingi värk, millest ma ka nii hästi saan aru. Ja meil on veel üks kummaline asi, tema ema oli taanlanna ja ta on sündinud Taanis ja minu vanaisa oli taanlane. Ja siis see on ka üks asi, mis meid nagu seob, et kuidagi me oleme juurte pidi üht mina olen isa poolt totaallane, nagu selles vanaisa tuli sajandivahetusel Eestisse ja jäi siia, aga ta on ikka rahvuselt taanlane ja nii et meil on ka veel see nagu ühine. Nii et ta on tegelikult Taanis sündinud norra kirjanik. Ja siis, kui ta räägib oma lapsepõlvest Taanis. Oi, mul on see kõik nii lähedane. Ma tunnen ka, et ja ma olen Taanis käinud. Me oleme vanaisa vanaisa haual olnud. Kõik see on, need on ka minu juured. Nii et selles suhtes ei teki mingit küsimust. Ta nii lähedane mulle. Ja räägitakse, et norralased on veel vaoshoitumad, aga Sigrid võib-olla ta natuke erines, ta oli väga julge naine, väga otsese ütlemisega. Nii et ta isegi nagu Ta pihiisale räägib sellest, et ta peaks inimestega ilusamini paremini käituma. Aga ta on spontaanne. Ja selles ma jälle tunnen, nagu, et mõistan teda, kuidas ma võin käituda, aga kui mul äkki miski nagu käib närvidele, siis ma seda ütlen. Tsiklid oli samasugune, ma olen, kuulad ühte. No natuke intrigeerivat ütlust ja nüüd ma luban, katsetan seda teemial, et monotükist hirmsam on veel ainult naiste monotükk. Ja et see on veel suurem katsumus vaataja jaoks. Ja, ja võib küll olla, eks ma seda ikka mõtlesin oma teatud, et noh, niisugune proov on mul siiski olnud, oli Priit Pedajase lavastus friili imearst linnateatris, kus, mis siis koosnes kolmest monoloogist. Nüüd ma seal tegelikult ei olnud nii pikk. Aga see hirm, et publik läheb käest ära. Siis ma ei tea, Priit oskas mind küll suunata, seal, ma suutsin küll publik oli ikka väga menukas etendus ka, kas Jahnud oli, oli ja, ja, ja noh, mis hirv saab olla, hirv saab olla see, et nad lähevad ära, sul käes. Hakkavad telefoni vaatama ja jah, kella ja. Kella ja, ja, ja kõige hullem on see, kui nad lähevad nagu järje pealt ära. Ja ma ei tea, mul on üks nipp, aga ma olen sellega alati saanud nagu publiku taga, siis see on see, et sa ei tohi olla. Jumala eest ei tohi muutuda järjest agressiivsemaks. Laval kuulake nüüd. Vaid vastupidi, see on, kuivõrd tegevus isegi kui sa vait jääda, sest nad hakkavad vaatama äkki, miks ta vait. Ja miks ta ei räägi enam ebaloomulik? Mida ta mõtleb? Ja see oli väga huvitav, mida laval mõeldakse ja. Aga mida ta mõtleb, kohe on tagumiku äkki paigal. Suurt linnateatris ma nii hästi seda tundsid, nihelemine muutus saalis ja kõik hästi vaikseks. Ja tuli selline küllalt tähtis koht ka seal monoloogilisi, ma sain täpselt kätte jälle. Aga kui ma oleks muutunud niimoodi peale tükkivamaks ala, kuulake mind, ärge sepike ja natuke karjunud sellise kõva noh, jah, agressiivsemaks nii žesti žestidega kui häälega, kui terve oma olekuga rabelema ütleme siis siis nad enam ei, sa ei saa neid enam kätte. No ma ei tea, ma loodan. Sest et kuskil mul tuleb, see teksti on kuskil kahes vaatuses, teksti on 40 minutit, ütleme kummaski lootuses, aga siis on mul veel kvartett muusikud ja elavad laval. Ja mul on teil vaikiv partner, kes on minu sohver ja truu sõber. Kes nii oligi. Kui tsehhid ameeriklastelt pagenduses tagasi tuli, siis ta oligi üksi oma majas ja sela elas tema autojuht, kes oli elu aeta, kõrval olnud, elas oma autojuht oma naise ja kahe takti kui pojaga ja nii ta seal elu lõpuni oligi. Nii et päris üksi ma ei ole. Ja ma väga loodan selle peale, partner ikkagi ta liigub, käib, me suhtleme, olgugi ta ainult pilkudega ütleb kas ei või ja, või nii ja, ja elav muusika ka väga intrigeeriv. Sõnu. Ja nemad toetavad mind siis norra muusikaga kriigiga kõige sellega, mis, mis teatud kohtadesse sobib ja ma arvan, et sellest on suur suur abi mul sest muusika alati tekitab atmosfäär ja meeleolu. Et kui mina isegi muutun võib-olla igavaks mõne siis muusika aitab mu hädast välja ja tõstab jälle nagunii, et mul on suured lootused, et mul on abilisi, ma ei ole päris üksi. Te olete ene juba mõnda aega ilma teatrite näitleja. On see siis kokkuvõttes olnud hea või halb? No nii hea, et ei oska kohe öelda, kui hea sest. Tööta näitleja ei ole näitleja. Ta on nime poolest, jah. Aga linnateatri viimased aastad olid mul kurvad, minu lavastajad lahkusid rohuma ja Koldits. Ja paraku tekkis küll selline tunne, et et aasta läks ja teine ja tilkus mõni rollike, aga masendus tekkis meeletu, sest ma ei taha ju palka saada. Tööd. Aga nii palju jõudu jälle ka ei ole, eks, et tuleks ise ära, ei. Sellist julgust mul ei olnud, sest mu enesehinnang langes iga kuu iga päevaga. Ja mul oli selline tunne, et kui ma ei ole linnateatris, siis ma ei ole üldse keegi. Ja siis ei taha mind üldse keegi. Selline tunne oli. Nii et minu meelest tehti see otsus ära ainuõige. Ma olen väga, väga õnnelik, et see nii läks, sest muide, mul läks nagu nagu teine, teine asi hakkas toimuma täiesti, mul läksid nagu kõrvaklapid ära või need silmaklapid nagu hobusel on, ma hakkasin äkki niimoodi suurelt kahele poole nägema ja, ja tuleb välja, et mind vajati küll. See aasta on mul sellepärast väga tore aasta. Et on nüüd nagu kaks meeletult head tööd, mida, mille puhul ma hakkan värisema, on üks, ongi see untset ja teine, mis mind Ugalas ootab. On Faspinderi hirm sööb hinge seest pida, Taago Tubin hakkab lavastama. Ja et need kaks rolli, et need lavastajad on mõelnud minu peale mitte tahk, keda me võtame, kes on vaba, ei ole nii. See teeb väga rõõmsaks ja asjad on meeletult, ma armastada spinderit, olen kunagi mänginud seda Petra von kanti kibedaid pisaraid. Madis kalmeti lavastuses tegime linnateatris nii, et mulle spindel meeldib, mulle meeldib tema ausus isegi julmus. Ja selle juures Uskumine armastusse, headust see kõik, see on natuke hull inimene ja mulle hullud meeldivad. Te peate hakkama, siis Viljandis proovis käin, jah. Istute hommikul bussi, sõidate viljana. Ma arvan, peatuslike seal kui proovida aega. Sest see oleks liiga ränk sõitmine, väsitabki kõige rohk. Aga teine tore punane auto on. Ma armastan oma autot aga, ja sõita mulle meeldib ka väga. Ma tõesti puhkan, kui ma sõidan, mul mõtted liiguvad millegipärast aktiivsemalt, kui see ma kodus istun. Autos, mul käib sihuke. Väga aktiivne mõttetegevus. Kas teksti saab ka autos õppida või vähemalt korrata omaette või ma ei kujuta ette, kuidas näitlejanna üksinda autos, et mis siis toimub, suitsu teete, eks ju? Suitsu teen, kuulan raadiot, mida ma muidu kodus väga harva teen. Vikerraadiot muide praegu oleks ka olnud piinlikud, oleks öelnud, et see on ainuke kanal, mis mul seal on ja, või noh, mitte ainuke, aga see on mul kogu aeg sees ja seda kuulan. Aga nüüd on mul üks hea nipp, et ma selle teksti õppimisega nagu ostsin endale diktofoni. Ja lugesin selle näitemängu niimoodi sisse. Ja kui ma autos sõidan, siis ma panen sulle diktofoni käima. Ja ega ma kogu aeg ei viitsi niimoodi, noh. Nüüd ma kuulan, aga see mõjub, see tekst tuleb ja, ja kuidagi jääb vähe paremini. Nii et, et sellega saab autos tegeleda, aga aga muidu see tee jälgimine ja ma ei tea, mingi sõidu. Ma naudin. Ja. Ma mõtlesin enne teiega kohtumist millegipärast selliste Eesti avalikkuses tuntud inimeste peale, kes on kusagil keskealistena äkki orbiidilt ära kadunud noh näiteks nagu isegi mitte keskealistena võib-olla varas varraste keskealistena nagu Kare Kauks kas laulumaailmast või Reet Oja teleekraanilt või et, et kui hea meel mul on, et mõned ikkagi jäävad alles, sest vahepeal mul oli tõesti ka selline tunne teiega kaote ära ja ei tulegi enam tagasi. Olingi kadumas ja ongi kadumas. Et ma lihtsalt tajun seda, et et ütleme, ma olen Põlvast pärit ja mul on seal väga hea sõbranna ja ja teine hea sõbranna on kooliajast, juba on Pärnus ja nemad ikka ülevalt, mida rahvas räägib. Ja siis tuleb välja, et ega mind n eriti ei teatudki. Aga nüüd on nii, et sõbrannale töö juures öeldakse. Ai, sa oled Ene Järvis ja sõbranna ja ta on nii tore, ütle talle edasi, et kuidagi. Mina ei tea, läks nii nagu Jaan Tätte ütleb. Läks nii, jah? Siis tuli teisi teatreid, tuli teisi kohti Eestis, sest kui paljud Eesti inimesed siis näiteks kusagilt Lõuna-Eestist jõuavad linnateatrisse? See saali, kus on 80 inimest, veel ei jõua väga tihti, et see on niisugune väga väike ring, kes seal noh, üldse saavad löögile, ma ütleks. Ja, ja sellepärast see on niuke nishivärk. Aga nüüd ma nagu, nagu ma ei tea, naisteks televisioon aitab ja filmid aitavad, aga, aga seda kõike ka tuli minu jaoks. Selle üle ma olen väga, väga rahul. Sest ma ikkagi imestasin, et heldekenema olin noorena päris kena inimene. Aga nüüd, kui ma olen vana ja vormist väljas ja näos on kortsud nüüd makki filmi diivaks saanud noh, onni ütleme, deemonid ja kormoranid ja, ja siis ka sutsuke seal Kettus ja et, et äkki nüüd nagu, kui pole enam tega näkku õlvi tiiva, et kuidagi hiljem tuli see kõik mulle, ju siis peab nii olema. Jah, keegi teie kohta kirjutanud ja ma ei saa öelda, et see oleks vale, et on näitlejaid, kes saavutavad oma sellise loomingulise küpsuse kusagil kolmekümneselt ja siis on selliseid, kes saavutavad selle kui nad on 50 pluss ja te rahulikult liigitute sinna selles rohelises parteis. See lihtsalt on nii, sest väga palju on on selliseid, kes noh, tõusevad noorusest kuidagi hästi orbiiti ja nad säravad ja on ja kuidagi 15 20 aasta pärast kuhugi ära kadunud. Ei teagi, millega seda seletada. Aga see on siis ilmselt see, et kellel on, millal õitseaeg minu õitseaeg on siis tähendab küpsus ja ja no eks ma olin noorena hästi rumal ka. Ja nüüd ma võin, ma ei saa öelda, et, et ma nüüd olen tark. Aga elukogemus on kuidagi. Minu valikuid. No ma tunnen, ma ei taha enam noor olla. Kui mulle keegi pakuks. Et homsest peale oled 18. See ma olen nõus olema 18, mul on praeguse ja kogemused, arusaamine, pind jalge all. Hingerahu, minu väärtused paigas, väärtushinnangud, aga alustada kõike seda 18 aastaselt seda rasket teekonda siis ma ma ei tahaks. Ma arvan, et et ehk siis järgmises elus, kui ma olen selle pagasiga läheb siis ma juba mul kergem. Kõik see nooruse aeg ei pea enam nii palju läbima raskusi elus. Meil on ikka väga keerulisi aeg elus olnud ja väga-väga-väga, nii et. Et on selliseid hetki olnud, et jah, et ega siin suurt valida ei ole. Õnneks valisin elu, et. Et see kõik on, on minu kogemus, et kõik kortsud näos no kõik minu omad Iga asjaga on seotud mingi asi ja sellepärast on nad mulle armsad ja see on minu elu, mis on aja jooksul. Ja. Olen uhke enda üle, et ma olen tulnud välja olukordadest, kust paljud kahjuks välja ei tule. Väga tubli natukese pühapäeva, hommikune aeg, ma arvan, on selline inimeste, kuulajate julgustamise aega. Teie siin sellist saadet, et kõik on alati jube hästi ja kõik on tohutult geniaalselt, lahendavad oma isikliku elu probleeme. Ma ma ei oskagi öelda, millist lugumadelt ootan, aga, aga ma nii tahaksin, et te räägiksite inimestele ühe loo mingist keerulisest olukorrast ja sellest, mida te nüüd tagantjärele oma elus sellel hetkel arvate. Päris jah, mitme vaat siin ongi. Ongi nüüd nagu valikuvõimalus. Pigem valiksin selle nagu elutraagika, et mul ei ole lapsi. Ja kui ma sellest aru sain, et mul on sellega probleemid. Ja sellel ajal, kui mina noor olin, siis ravi ja kõik ei olnud veel sellel tasemel, mis praegu. Siis ma ikka kannatasin väga. Aga siis üks hommikul tõustes ma leidsin, et no no see ei muuda midagi, ma tõusen üles, hakkan kannatama, et mul ei ole lapsi. Muudkui kannatan ja kannatan, see ei muuda. Mina ei usu juhustesse. Aga saatus või miski võttis ära minult minu arust neli aastat vanema õe meilt kõigilt, kui ta oli 51 aastane praegu, kui mina olen 66 siis ma leian, et see oli meeletult vara. Ja see oligi vara. Aga temalt jäid järele lapsed, poeg ja tüdruk, nad olid juba suured inimesed. Vedasin neid nagunii enda omaks. Aga nüüd on nad päriselt minu omad. Ma tahan Mare eest oma õest. Olla neile ema, vanaema, toetaja sõber. Ja mul on niisugune õnn, et see on läinud korda. Ma näen, kuidas nad vajavad mind. Kuidas mu kallis pelikene helistab mulle ja me arutame igat asja, kuidas tema lapsed on mulle 25 aastane, 26 vabandust ja 20 aastane sõbrannad. Vanatädi on neile sõbranna, nad ütlesidki, et see on nii naljakas, et siis ütles, et ma räägin telefoniga ja keegi sõbranna küsib, kelleks sa räägid. Vanatädiga, vanatädiga, nisukesi jutte ja, ja nii vabal toonil nagu noh, et mitte. Vanatädi, kuidas sul läheb, eks ole, vaid? Ma olen selle üle nii õnnelik, tähendab ma olen ennast rehabiliteerinud. See siiski tuli minu juurde, et ma olen vajalik ja oh, mul on nii, et ega ma ise ei ole enam tähtis, tõsiselt, ma leian, mu elu on elatud. Noh, mis siis on? Terve elu on ju valmistumine surmaks tegelikult ja kõige tähtsam sellest hirmust ülesaamine, et ükskord tuleb Milt. Surmahirm ei tohi meid saata terve elu, eriti kui me saame vanemaks, siis muudkui aga mõtled, et ei tea, millal surnd tuleb, no milleks? See on loomulik asi ja kõik on sellega hakkama saanud ja. Saan mina ka, nagu Ellen Niit ütles. See on nii ilus tsitaat, ma ei taha seda enda nimele võtta, aga ma ütlen seda. Ja nüüd ma ei tea, ma olen nagu nemad on tähtsad, kui neil on kõik hästi. Isegi kui nende koer on haige, olen mina mures. Seda praegu ei ole haige, ma loodan, ei ole, ei ole, kõik on praegu korras, mul on kogu aeg kõik kontrolli all. Korraks räägime sellest orbiidilt ärakadumisest, dispeli on natuke see samas Belgias kuldsed intides laulis on ju natuke orbiidilt ära. Et kas ma ei tea, kas me tohime siin seda loorikest kergitada, et, et mis ta teeb? Mis ta teeb, ta on vägagi orbiidil, aga ta ei ole enam avalikkuse ees, selles mõttes. Speli võttis heas, milles mina ei julgeks iial enam kuhugi õppima minna, läks Tartu ülikooli, lõpetas psühholoogi ära ja. Ta nõustab inimesi. Ta tegeleb joogaga. Aga laulda ta enam ei taha. Tüdrukut isegi vist. See Kuldsete lintide punt, nagu oleks valmis uuesti Kambäkki tegema, sain ma ükskord aru, aga speli ütles, et tema jaoks on see aeg möödas. Ja ma arvan ka, et kui ta nii tunneb, siis neid asju saab teha ainult siis, kui kui sa tahad, teid on vägagi orbiidil. Üks päev oligi, no mis, olid paar päeva, aga ei, me ikka peaaegu iga päev helistame. Aga hommikul hakkas see tunne, et no mis mul viga on. Jumal, kuidas ma teda armastan, mis ma nüüd. Niisiis haaran telefoni, läks ikka läks ikka kaks-kolm tundi mööda ja ikka mind piinab, mul tulid meelde kõik lapsena ja ja armas ja minu väike ja ja siis ei siis võtsingi toru, ütlesin, tead, mul ei olegi sulle midagi öelda. Et ma lihtsalt tahtsin öelda. Nii väga, sind armastatud. Tõesti selline uudisait oli. Ma teadsin, et sul on midagi tähtsat öelda, sind oligi tähtis. Vot öelge siis nüüd, et ma ei ole õnnelik, olen ja ja see, mis oli tegelikult minu elu tragöödia. Kuidagi mulle. Noh, ma olen ikka mõelnud, et ja isegi kui ma nende pingid, otsuseid aitan lahendada või siis ma isegi mõnikord mõtlen, kui ma kõne lõpetan, et et Mare ütleb, praegutublijene aitasid aitäh sulle, kallikene noh, nagu saanud heakskiitu. Ja siis on vennapoeg, kes Põlvas elab, Väikse puudega, tema on ka minu vastutusel. Selles mõttes, et ma olen ta eestkostja. Emale andsin lubaduse, et elan Rairetest, hoolitsen jälle, tunnen, et ma olen vajalik. Ma olen nii vajalik, et kuidagi elu on mulle andnud selle et näht, ma tulin välja sellest olukorrast. Kes teid veel toetab, teie olete rääkinud kahestama väga armsast sõbrannast ja oma siis peaaegu oma lastest. Aga kas on veel keegi, kes aitab siis, kui tõesti masendust tahab uksest ja aknast sisse tulla? No mul on lapsest peale Põlvast kaks sõbrannat, kellega me moodustame sellise kolmiku kellega ma tõesti võin rääkida kõigest kõigest ja ei reeda iial Trinidadist. Ma olen kurtnud ilmele helistanud, et mul on selline paha päev täna, mis sa teed ja seal hakkama ja väga tihti helistab tema mulle. Tead mind vaevab ja kas ma tohin sulle rääkida, mõtlesin muidugi, võid, sa võid mulle alati kõike rääkida. Nii et. Aga kui mul. Kui mul on mingid majandus, noh, ma mõtlen, niuksed praktilised probleemid siis on Gunnar alati, kes mind haid tähendab, kui ikkagi toru on ummistunud või aut, seal on mingi probleem või? Siis minu kaljuaitab mind alati ja mina teda ka, kui on probleeme, kuid ma saan aidata, nii et ma võin öelda, et tema on mul ka tõeline sõber ja üks mees peab naise elus või üks mees peab olema kasvõi torude parandamise jaoks torude parandamise ja kes sünnipäeval ikka ehteid kingib ja kulda ja. Kunagi noorena ütlesin talle suht vaesest perest ja ja kunagi ütlesin talle, et ma ei salli seda, neid pudinaid, mida kõik kannavad mingit plastmassist ja ja ma ei tea millest, et, et mina ei, mina ei taha neid, et kui ma kunagi taha, siis ma tahan. Kas kulda. Ma tahan ehtsat, väärtusliku asja, mitte plastmest pudinad ja siis ta võttis seda nii südamesse, et no mul ikka on teda. Aga ma mõtlen, et see, see on asi, mis jääb ja, ja meenutab ja ongi ja jääb minust veel edasi ja ja noh, ei lähe ta katki ja ei kulu ära. Nii et ei, mul on, mul on inimesi, neid on vähe. Liina Olmaruga üks inimene kes on mul Vahni kallis. Ja mulle meeldib see tega, Teiga ei häbene sellest rääkida ka ei muidu eestlaselt nagu tangidega muidu välja seda, et kas keegi neile kallina Mina ütlen seda nii tihti ja need, kellele ma seda ütlen, ma saan seal alati vastu täpselt samuti Liinaga on täpselt sama suhe. Et me kohe heldime ei saa nüüd viimasel ajal nii tihti kakkusest, et me saime isegi rohkem kokku, kui ta Viljandis elas. Absurd ju. Praegu ta elab Tallinnas on tagasi, aga lapsed võtavad tal ikka väga palju energiat ja ta läks seal õppima ja ja minul on seal monotükk ja, aga kui me ainult korjaks, siis oi-oi. Nii et noh, küll me saame nüüd kokku ka ükspäev ja räägime jälle kõik hingelt ära need tema mulle kallis ja Piret Kalda mulle kallis, nii et mul on selliseid inimesi parasjagu täpselt parasjagu. Sest sest edasi juba läheb nii. Et siin päris avatud ei ole. Südamest. Te olete üksindusega harjunud. Et lähete õhtul koju ja saate ise olla oma peremees, ükskõik siis teha, süüa, mitte teha, süüa. Koristada, või mitte? Täpselt, ma vajan seda vaatatega tolmurulli mitu nädalat, nagu vaadata, võin vaadata ja ma isegi ütlen talle, et rahu, tänaveli, teesuga, keegi midagi vaatame homme ja ära ära vahi mind sealt mina ei taha ja kõik. Nii et see mind ei häiri, ma teen jah, no ega ma siis päris räpane ei ole ja mustusesse ära ei upu, aga aga koduori ma ei ole. Ja, ja mul on vaja seda oma ruumi nii meeletult. Mida aasta edasi, seda rohkem kuidagi vaimselt väsin ära isegi mitte füüsiliselt, vaid vaimselt tekib niisugune plokk. Et kui ma koju lähen, siis ma ei taha nagu televiisorit ka kohe panna, vot see on see mingi. Ja niimoodi on minuga ma sellepärast kardan ka reisidele minna ja kuhugi 10-ks päevaks sõita. Ta, ja ma ei pea seda vastu. Ma ei pea vastu päevast päeva seltskonnas olemist kellegagi ühes toas elamist. Ringid peab minema, seda kirikut vaatama ei pea. Muidugi ma olen sõitnud teatriga palju ja ise ka. Noh, eks ma käisin ka Taanist sugulastel külas ja see oli kõik teistmoodi, aga ikkagi hakkas nii meeletu koduigatsus, et see võib mu ära tappa. Te olete maatüdruk sealtsamast Põlvast pärit, kas päriselt sinna kolimine on ka elu jooksul kõne alla tulnud. Olete mõelnud selle peale, et ikkagi tahaks tagasi? Vahepeal, kui ma olin sellises masenduses siis ma mõtlesin seda rohkem. Mõtlesin kohe päriselt, aga miks ma pean sind kükitama? Et et lähen sinna tagasi, kus on mu vanemate ja õdede hauad ja, ja, ja, ja sinna, kus on mu juured. Aga nüüd ma mõtlen juba vähe. Sest Põlva jääb järjest võõramaks, uus põlvkond on peale kasvanud. Need inimesed, kes, Kes keda kooliajast mäletan ja kes mul on seal Aliidekene sõbranna, eks ole. Aga nüüd jääb järjest vähemaks, järjest vähemaks, nii et ma ei tea. Jah, nüüd ma ei tea, kas ma, see, võib-olla ma mõtlesin, aga miks ei või olla Keilovi Kehra. Kas ta peab just põlva olema? Ei, kindlasti ei pea. Aga oli aeg, kus ma seda väga tahtsin, aga nüüd ma nagu mõtlen, et ei tea. Ei tea. Võib-olla on praegu veel vara, ikka tahan tööd teha ja siis ei tule nagu väljagi. Kui ma enam võib-olla ma ei tea. Ja sellest hirmust, et vabakutselistele näitlejanna le keegi helistaja tööd ei paku ja äkki ma nüüd istungi kuu või kaks ja keegi mind ei taha, sellest olete praegu täiesti prii. Momendil aga ma ei tea, mis järgmine aasta toob see selles selle vabakutselise nagu see ilu ja võlu ongi, et samas sa võid istudagi mitu kuud ja ei olegi midagi. Ja muidugi see on niimoodi, see on no see on nii, see on nagu Murphy seadus, et kui tuleb, siis tuleb hästi palju korraga ja siis tõmbad ennast kas või lõhki. Ja, ja, ja see on väga ohtlik, sest et noh, jõuvarudele on ju piir. Paraku ma olen nüüd see suvi sellise patu teinud, mul on veel suveetendus ka vana Baskini teatris vaja vahepeal ära. Mida arstid ütlevad, kes teie südame terveks tegid, kui nad kuulavad? Arstid arstidele mõtlen nii, võtad päev korraga, ei muretse ette, ei muretseda, mis augustis saab või mis juulis saab, vaid enevate päev korraga ja niimoodi ma saangi hakkama ja rahulikult. Sest et noh, kust ma tean, varsti tuleb tõesti periood. See on nii ja siis kui tule siis tule tule pool aastat, mitte midagi. Äkki nagu oled ära unustanud, seda räägi unustatud, seda räägivad kõik vabakutselised. See käib nagu hooti, aga noh, võib-olla suuremad ja, ja hästi tuntud näitlejad neil võib-olla ei ole seda, aga minu eas on küll, sest juba ealine piirang On ju probleem igas tükis ei ole. Ei ole vaja eakaid näitlejaid, aga ja väga palju teatrit lähevad selle peale välja nagu ka Linnateater suurelt, et, aga miks peab vanainimest? Vana inimene mäng, noored saavad ju ka sellega hakkama, aga huvitavalt võivad teha, ongi nii. Ongi, nii ka vastupidi juba raske. Mina enam lumivalgeks dimengina. Aga õnneks võib-olla tuleks väga huvitav. Muide, nalja pärast oleme Jüri Aarma ka rääkinud sellest, et lumivalguke ja et tema oli minu prints ja tema oli minu prints. Ja nüüd me teeme ühes etenduses koos tule tagasi, Gaabriel on pealkiri ja Jüriga mõelnud, aga teeks sellise 30 aastat hiljem. Prints ja lumivalgeke, mis neist saanud, kuidas nad elavad, millised nad on? See peaks üks väga hea hea autor olevat, kes kirjutaks, sellest võiks väga hea lugu tulla. Nii et tegelikult on selles mõttes. Need võiks küll lumivalgeks veel mängida, miks mitte? No esialgu te mängite ikkagi Sigrid untsu ja, ja me võime kõikidele kuulajatele öelda, et alates mai keskpaigast saab Ene Järvis lavale. Kuuendal mail juba. Ja kevadel on nüüd ainult kahjuks kolm etendust, suvi tuleb peale ja aga siis mängime edasi? Jah, tulge siis jah, et kuidas ta hakkama saab, kuidas ta hakkama saab, kuidas ta suudab teid kuulama panna. Ja ma ei tea, see tekst on. See tekst on selline, et see on huvitav. See on huvitav, kui palju neid inimesi huvitab untset Ma mõtlen, vanem põlvkond teab väga hästi. Ja mina ise olin ka suhteliselt noorkuma. Kristiina lauritsa tütart lugesin. Ja mulle meeldis see raamat, aga vapustav oli minu jaoks lõpp, viimane osa, kolmas osa, kui ta on juba vana. Kuidas sain noorele inimesele meeldida, surma kirjeldus? Mulle see nii meeldis. Ja nüüd ma lõpetan selle etenduse Kristiina surmakirjelduseks, see on imeilus, imeilus surm ja vaata, kuidas asjad kõik kokku, kõik saavad kokku. Sest Sigrit ka ta ju tegelikult sureb. Etenduse lõpul. Igal juhul. Suur aitäh, Ene, täna hommikul stuudiosse tulemast, aeglex, nii aeg läks nii ruttu, nagu ta üldse kipub minema elus ka. Ma sain, jutupaunik on hea, aga me mängime siia lõpetuseks ühe toreda muusikapala, see on teie valik. Frank Sinatra ja nagu kiuste või nagu meelega on selle loo pealkirjaks, et andke mulle ikka viis minutit ja saade sai läbi. Kahjuks ei anna seda viit, aga anname natukene aega muusikale ja ilusat kevadet teile ja ilusat esietendust, aitäh. Et sa väga meeldid mulle, ma olen alati mõeldaks sinuga juttu ajada. Aitäh.