Tänases fotokoolis tahaks rääkida ühe pildiloost ja selleks pildiks on Kaupo Kikkas. Sinu üks foto, mis paar kuud tagasi ka meil siin natukene ajakirjandusest läbi käis, seal olid pildistanud kino kõrbes ja mis on huvitav on see, et selle pildi sa tegid mõned aastad tagasi ja siis hakkas järsku elama oma elu, ole, räägi mulle kõigepealt, kuidas pilt sündis ja kus kõrbes need toolid siis täpselt oli ta kino. Tegelikult nagu paljud head asjad, jällegi tegu ühe juhusega, ma olin juba päris õige mitmes kord Egiptuses ja Siinai kõrbes ja üks mu sõber Tony, kes on päritolult austerlane, aga me leppisime kokku, et ta viib mind kõrbe hommikul pildistada päiksetõusu, õhtul päikseloojangut ja öösel siis tähistaevast ja magada kõrbes. Kui me olime seal kõrbes ära tõlkinud ja väga, väga kaunis oli, väga kihvt oli seal siis tagasiteel ta ütles, ma näitan sulle midagi, mis sulle kindlasti meeldib. Sõidame tagasi. Ta pöörab ühest vadist, Need on siis sellised mägedevahelised nii-öelda orud, kus siis kunagi on, on liikunud tegelikult jõed ja praegu kui tekivad välkvihmad, mida muidugi juhtub äärmiselt harva, siis tegelikult need valid, samuti täituvad vee ja mudaga, pööra sellest vadist ära ja põmm äkki keset kõrbe. Ta meile vastu sinise taeva all välikino ja mitte lihtsalt kino, vaid seal on vanad, 70 aastat vanad, Kairost toodud puust teatri või kinopingid mis on väga huvitavate maalingutega, seal on näha projektsiooni suur rauast raam ja seal on sellised savimajakesed, kust seest siis seda borrektsiooni või kino pidi näidata oma. Ja noh, ütleme ausalt, et ühte realistlikumalt vaatepilti on päris raske ette kujutada, kuivõrd sa oled üksinda keset kõrbeavarust justkui maailma, ma nimetasin selle seeria maailma lõppu, Ginak, sest et tegelikult tunne on selline, et inimkond on kadunud maailma otsa lõppenud, sest sinu ümber on igal pool igav liiv ja tühi väli pea kohal, täiesti kärts sinine taevas öösel tähistaevas ja sealgi seisab see kino ilma ühegi inimeseta. Võib-olla seda emotsionaalset plaani veel aitab minu jaoks veel selgitada, see kino ju oma olemuselt on ääretult sotsiaalne paik sinna minnakse nii meeldivalt aega veetma, emotsioone saama. Ja eelkõige kino ei ole, ei tähenda kunagi üksindust. Kino tähendab alati just nimelt sellist suuremat hulka inimeste sotsiaalsest ja seda maailma lõpulisem või ma ei oskagi öelda, täiesti selline pärast inimkonda tunne seal seda enam. Nii et selline kummaline paik ja tegelikult ma pildistasin seal üles 2011 aastal. Ja postitasin need pildid ka blogisse. Ja peale selle, et paar mu sõpra ütles, et oi, väga sürr koht, nii-öelda sinna see asi jäigi. Juhtus, et järsku sündmused hakkasid äkki juhtuma, nüüd siis tsirka kolm kuud tagasi. Ma ei tea, kuidas leidis selle minu vana muideks eestikeelse blogipostituse üles. Üks reisiblogi Messinessyczyk on selle nimi ja see on päris loetud blogi mitusada 1000 lugejatel sellel blogil. Taevas need pildid üles Lazimu teksti Google Translate'i pool vigaselt ära tõlkida tegi selle kohta oma blogis postituse. Ja tagantjärgi öeldes ma hakkasin uurima, et kuidas ta selle leidis ja kust see välja tuli ja arvatavasti on põhjus selles, et nagu te teate, on olemas selline asi nagu guugeldama, eks ju, mis on siis satelliidi pealt pildistatud üles kogu maakera ja Google Mapsi siis surfavad inimesed, kes otsivad erinevaid anomaaliaid, mida on näha ainult satelliidifotodel, ehk siis kuskil keset džunglit keset kõrbe, nad leiavad niimoodi vahest üles, aga mingeid militaarsalajasi rajatisi leitakse siis äkki üles mingisugused maamärgid ja hakatakse uurima, mis nad sellised on ja kas keegi on seal ka reaalselt käinud. Ja kui see Messinesi tšikk mu pildid üles leidis, siis äkki selgus, et seal kinos ei ole mitte keegi pildistanud mitte kunagi ja sellest algas nende piltide täiesti kosmiline võidukäik, mis kestab kuni tänaseni. Need avaldada on ära avaldatud paljudes inglise, Itaalia, Saksamaa suurimates, ajalehtedes, ajakirjades, rääkimata sadadest blogidest, kes neid pilte on avaldanud. Ma proovisin hakata arvutama, siis ma sain, kui vähemalt 100 miljonit inimest audientsi nendele piltidele. Nii et see näide sellest, kuidas tänapäeval seal internetiajastul võib mingisugune lugu hakata veerema nagu laviin või nagu lumepall. Ja sellele on sadu tuhandeid kommentaare Facebookis. Naljakas on see tegelikult minu pildid kui sellised ei ole ju selle antud konteksti suhtes midagi nii erilist. Aga lihtsalt seesama tunne, mida need pildid kannavad, ehk siis maailma lõpus keset kõrbe paiknev kino kus ei ole mitte kedagi, kus ei näidatud kunagi mitte ühtegi filmi, tekitab inimestes seid sarnaseid emotsioone, mis, mis paneb neid neid, seda kohta need pilt armastama isegi ilma seal käimata. Aga räägi mulle nüüd, kas ka need, kes selle kino ehitasid, on asja vastu huvi tundnud, kui sa igal pool see pilt ilmus maailmas, siis mis edasi? Just et tegelikult kõige toredam lugu on see, mis nüüd järgnes. Et kui need sajad, et tuhanded ja miljonid inimesed need pildid ära nägid, siis loomulikult jõudsid need pildid ringiga selle meheni, kes selle kino ehitas. Mul ei olnud temaga mitte mingit kontakti ja mul ei olnud ka võimalust temaga kontakti saada, sest ta nii-öelda kodus ära pärast selle kinoehitamist, kuna sellega olid seotud meeletud jamad. Ja tagantjärgi vaadates tema ise ei olnud nendes absoluutselt süüdi. Kuivõrd Egiptus, nagu me kõik praegu teame, on väga raskes nii-öelda sellises poliitiline kriis selle kohta öelda on juba selgelt liiga vähe, see on sisuliselt igapäevane sõja puhkemise oht ja selline väga pingeline nii-öelda nagu pommi sütiku olukorras siis tol ajal, kui ta selle ehitas, kahe tuhandete aastate alguses oli olukord küll oluliselt leebem, aga Siinai poolsaar on olnud, et alati selline kuum kartul, kuivõrd ta on piir Aafrika ja Aasia vahel, mõnes mõttes on ta kristluse ja islami vahel, mõnes mõttes on ta Euroopa mõjujõu alati huvides, kuna seal on ju teatavasti Suessi kanal siis ta on üks selline kuum kartul tul, millest nii-öelda ohud ei kao ära sealt mitte kunagi, sest seal on liiga palju huvisid mängus kogu aeg. Tegelikult põlisasukatega on seal ju kõrbeelanikud ehk Bedwiinid ja Pedrueenid ei identifitseeri ennast sugugi egiptlasteni, nemad on Bedwiinid ja, ja sellega on nende identifitseerimine ka lõppenud. Mis tähendab omakorda seda, et nad on tegelikult pidevas vastuolus egiptuse riigiga. Ja nii juhtuski, et selle mehe nimi on linn, linn, Hull prantslane, kes seda kino sinna ehitama hakkas, saavutas Bedwiinidega kõik kokkulepped, et ta nende nii-öelda nende aladele selle kino võib ehitada. Seejärel hakkas siis Siinai poolsaare võimudega kokkulepped saavutama ja saavutas tegelikult ka sealt vajalikud kokkulepped. Aga tulemus, lõputu korruptsioon, lõputu kiusamine, mis seda vaest hullu prantslast kogu aeg saatis, lõpes tegelikult sellega päeval või õhtul, millal see kinopidi avatama, Shapoteeriti ära see generaator ja Ühtegi kino seal kunagi näitama Jakatudki. Ja loomulikult oli see Tinn hankinud endale vahendeid ja raha, küllap ta sellest me nüüd enam ei tea, rääkida võin ainult oletada, oli ka kellelegi võlgu jäänud ja tulemuseks oli see, et see timm nii-öelda haihtus. Kino jäi sinna keset kõrbe seisma, kuni sisuliselt 10 aastat hiljem sattusin sinna juhuslikult, mina, kindlasti kohalik Pedueene, kohalike egiptlased ei ole neile uudis, et see kino olemas oli, aga võib-olla nad isegi natuke pelgasid, sest nad teadsid, et midagi seal juhtus ja otseselt sinna oma nina toppima ei läinud. Pärast selle loo välja kutt võttis tindmuga ühendust, rääkis nendest samadest piinadest, mis teda saatis seoses sellega, kuidas Egiptuse omavalitsus talle valetas, Vassis ja lõpuks koguda, ürituse ära rikkunud, kus ja rääkis, et nende piltide väljatulek oli ühes ühel hetkel talle tohutu südamevalu ja nagu vana haava lahti kraapimine, kuna ta oli enda jaoks selle koha juba maha matta. Teisest küljest oli see kõige ilusam asi, mis ta elus on juhtunud, näha, et kümned ja sajad miljonid inimesed armastavad seda, mida ta oli teinud. Sest et ta tegelikult ei ole kunagi olnud ise mingi rikas mees. Ta oli väga lihtne tegelikult töötu näitleja, kui ta seda tegema hakkas ja tema eesmärk oli müüa sinna pileteid ühe Egiptuse naela eest, mis on olematu raha ja kinoseansid pidid hakkama alati sel hetkel, kui tähed taevas süttivad. Ehk siis tähistaeva allmaailmalõpu kinos oli tema unistus näidata seal selliseid pisut apokalüptilise filme nagu David Lynchi või või, või kosmoseodüsseia Stanley publikult, selliseid, kes on mõlemad sellised kultusliku, pisut pisut apokalüptilised, tal režissöörid, nii et tal oli väga-väga ilus mõte, mis rikuti ära. Ta võeti ta elust ära õige mitu aastat ja tänaseks on Tinn teinud Facebooki gruppi Let's reviivita, ehk siis taastame, proovime selle kino uuesti luua. Ta otsib vahendeid, et on täielikult tagasi selle projekti juures, nii et minu jaoks on see kõige ilusam punkt. Kui alguses ma pildistasin maailmalõpukino, mis on maha jäetud, kadunud justkui mingisugune pisut häbiväärne mälestusmärk millelegi siis tänaseks hetkeks on vähemalt lootus, et needsamad pildid äratasid uuesti kellelegi unistused, mis võivad ka ehk teoks saada. Neid pilte saab näha sinu blogist, nii et lähete sinna, vaatate ja saate aimu, aga enne veel mind huvitaks, mis see sulle tööalaselt nüüd tähendab, sinu pildid on maailmas läbi löönud või vähemalt seda on nähtud. Kui palju see äratas huviga, agentuuride seal tuli tööpakkumised, mine otsi veel selliseid kohti. Ei ole kahtlust, et kui ikkagi mingisugune projekt saab nii suure mastaabi siis minu jaoks on see ka toonud väga palju huvitavaid kontakte, alates dokfilmi tegijatest kuni testi fotoagentuuridega, Ni, kellega ühe New Yorgi agentuuriga, ma sõlmisin lepingu. Nii et see, mida see tähendab päeva lõpuks ehk siis nii-öelda, kuhu see kõik välja viib, sellest on veel täna vara, keda, aga vaieldamatult on see minu nii-öelda fotograaf ellu toonud murrangu, et kui, kui ennem pidin ma minema ise mingisse puhta ja oma pilte pakkuma, oma pilte näitama, siis täna on olukord, kus minu piltide vastu tuntakse huvi ja see positsioon on alati fotograafile või kunstnikule või kellele iganes alati hoopis teistsugune. Ehk siis sinult tahetakse midagi saada, mitte sa ei ürita kellelegi midagi välja pakkuda. Nii et see selline paradigma muutus. Minu jaoks on tegelikult olnud praegu tohutu suur võit. Võib-olla mõne aasta pärast saame rääkida, tänu sellele jõudsid mu fotoseeriad nõnda maailma suurde ajakirja juba need fotoseeriad, mida me ise sinna tahtsin pakkuda, seda näitab aeg. Kas pole huvitav, et õnn see vist ongi ikka ööks pime. Pingutad, mis sa pingutad ja siis lihtsalt keegi leiab Su kolm aastat vana blogipostituse ja järgmisel hetkel on seda näinud kümned ja kümned ja kümned miljonid inimesed. Nii et see on olnud mulle tegelikult väga-väga huvitav ja uus kogemus ja praegusel hetkel tõesti ma ütlen, et see kvalifitseerub küll täielikult sinna õnne rubriiki ehk siis mingisugust tagasilööki mul sellega seoses küll olnud ei ole, tõesti, naudin naudin väga seda, kuidas mu pildid elavad täiesti oma elu ja kuidas vahest minu isik seal taga ei olegi üldse oluline, lihtsalt sa näed, et pildid tekitavad uusi reaktsioone, käivitavad uusi ahelaid ja jõuavad aina kaugemale, aina kaugemale, aina kaugemale. Aga lugu on tore, aitäh sulle, Kaupo Kikkas, täna ja kohtume järgmine nädal.