Keelesäuts. Hiljuti ringles üks pildinali selle kohta, kes või mis on stereotüüp. Pildil oli kujutatud ühte tüüpi ehk noormeest. Sellel oli õlal stereo ehk Mac. Nali oli mõnusalt mitmekihiline, kujutatigi ühte stereotüüpi ehk kinnisaru saama. Missuguseks peetakse teatava ajastu mingit moodi käituvaid noormehi. Stereotüüpseid ehk stereotüüpilisi kui soovita. Nimelt võib sõnast stereotüüp tuletada omadussõna nii neegriga line-liitega. Sõnamänguga on ka sõnast stereotüüpiline saadud vahva sõna selle kohta, kes ei ole stereotüüpiline seal tüüpiline mängus, nagu vahel juhtub, läheb kõik pahupidi. Tüüpiline on pigem miski miinuspoolel, liigselt üldistav, kivinenud ja seedetu sammaldumagi hakkav. Aga helimaailmas just hindame stereoheli. Monoheli ehk monofoonia on selle vaene sugulane. Selle viimase metafooriga vaese sugulasega toidame muidugi taas mingisugust stereotüüpi, kas pole, oleme keele ja kultuurilõksus, kas teadvustame seda või mitte ja taastoodame seda ka reaalsusse. Oleme sõnausku, kuidas ütled, nii on, on ju meil ka selle kohta väljend, kui sa nii ütled. Ja ilmselt sellepärast ka vanasõna, rääkimine hõbe, vaikimine kuld.