Kell sai kolm jaan taas iga pühapäevane valguskiire aeg. Meie stuudiokülaline on täna kirjanik Rein Põder ning Me tahame temaga koos rääkida raamatu sünnist. Stuudiolaual on kirjaniku värskeim romaan jahedad varjud kuid ka teisi raamatuid, mida Sirvime TTSi loeb katkendit ühes tema väga kummalisest ja omapärasest jutustusest. Pardiajajad. Niisiis on esimesed poolteist tundi võib olla küll meil koos kirjanik Rein põdraga. Muusikas kõlab Hitler Dylan loobushi looming. Kiride Kanawa laulab aaria, tema Brasiilia pahianast aga Kapper Henrik Nord kreeni. Muusika. Too põhjamaine muusika kõlab Põhjamaade kammerorkestri esituses. Juha kangase juhatusel soleerib ergi Raudio tšello all ning Me kuuleme hümni kontsetest number üks tšellole ja keelpilliorkestrile. Johann Sebastian Bachi muusikat ta täna samuti ei saa. Norra lauljatar Kirsten flaxtat esitab tema aariaid Bachi motite kuulemaga monteeriti koorile ja inglise barokk solistidelt. Ma usun, et peale kella viit on meie saatekavas heliplaadi kuulamine plastiga domingoga mõnusad laulud domingult varaseks õhtutunniks. Nonii saatejuht on Ene Pilliroog, helirežissöör Külliki Valdma ning alustame valguskiirt. Tänu lauludega tundmatult heliloojalt 18-st sajandist. Ja nüüd laulab Soome kantus koor Tauno sadama juhatusel. Valguskiire stuudiokülaline on täna kirjanik Rein Põder. Me tahaksime rääkida väga paljust. Rääkida sellest, kuidas tekivad inimesel ideed kirjutamiseks, kuidas tähendab see protsess? Kui kaua elatakse Nende mõtetega enne kirjutamist, kuidas tähendab kirjutamise protsesse, mis saab siis, kui hoiate käes värsket raamatut trükilõhnalist peaaegu et sooja. Ja mis saab mõne aasta pärast, kui võib-olla kirjamees on unustanudki tolle raamatu tegelased ja mõnes kohvilauas keegi vaimustunult räägib talle aastaid tagasi ilmunud raamatu tegelastest, mis on võib-olla peast juba läinud. Aga kirjutamine on see üldjuhul teile kergem kui rääkimine. Näib küll aga ma olen kohanud ka kirjanikke, kes on palju kidakeelsemad, kui mina seda nii-öelda enesekiituse korras. Mul on muidugi tulnud oma raamatutest rääkida lugejates ja mõnikord ma olen tundnud ennast üles, sulavad ja olen suutnud oma raamatute sünniloost üsna üsna palju endast välja anda. Mõnikord aga see teabe nagu tõrgub minus ja ei taha kõikideni jõuda. Ja muidugi kirjanikul ei sobiks rääkida oma teoste sünniloost, kõiki detaile, kõiki aktsente, seda peab iga lugeja selt ise leidma. Ja üleüldse ma arvan, et kirjaniku kirjutatud tekst on ainult mingisugune juhis või mudel, millele iga inimene lugedes annab oma konkreetse ainulise tähenduse. Tähendab tahan öelda, et iga raamat ja eriti luuleraamat on ainult tõukepinnas, et inimene saaks välja elada oma mälestusi jooma elu. Täpselt niiviisi on ju ka muusika ja kunsti küllap kõigi muude kaunite asjadega siin ilmas. Aga valguskiire kuulajat huvitaks? Ma arvan, see kirjaniku töö tegemise köögipool. Selles mõttes, et, Paberile pannes on kindlasti juba aastaid võib-olla või, või palju hetki koos elatud nende mõtetega, nende tüüpidega nende situatsioonidega mis peavad nüüd sõnades paberil sündima. Ja üldse kavatseme rääkida, et juba lapsepõlvest tahtsime saada, kelleks kõik kokku. Kas kirjanikuks tahetakse saada ka juba kauges lapsepõlves? No ma ei oska nüüd enda näitel seda päriselt öelda. Aga ma usun, et igas noores inimeses on mingisugune alateadlik pulbitsus mingisugused vastuolud ja mingid küsimused. Ja teatud eas ta nähtavasti esitab endale oma sisemuses küsimused, kelleks siis mina õieti kõlbad. Mõned kunagi esitasin ka mina endale niisuguse küsimuse. Ja see muidugi ei olnud päris niimoodi vaimult küsitud, mitte niimoodi otseselt, aga kuidagi sisemiselt ikkagi oli see küsimus esitatud ja ma nähtavasti siis oma sisemiselt sai niisuguse vastuse, et ma võiksin proovida kirjutamisega. Kuivõrd minu lapsepõlves mul ei olnud endal võimalik mõnda teist humanitaarala proovida, ei olnud võimalust muusikas ennast proovida või. Kinoalal või fotograafias, mis on mulle hiljem väga meeldinud. Ja mul tuli valida kõige lihtsam võimalus ennast väljendada kirjutamise sõna kaudu. Aga sellest valikust kuni päris kirjutamiseni oli ikka tohutu pikk-pikk, aga kus ma ei teadnudki, et ma ennast valmistan kirjutamiseks sinna sisse mahtus ülikooliaeg peaaegu täienisti, kus ma õppisin geograafiat siis sõjavägi, vene kroonu, kolm aastat, kus ma pidasin noh, kuidas öelda, pidasin mingil moel Rajevikud, kuigi sõjaväeelus ei ole ju midagi niisugust mälestusväärset ega toredat midagi kirjutada üles, aga ma kirjutasin lihtsalt enda sisemuses toimuvat. Ma kirjutasin nendest raamatutest, mida ma seal lugesin. Ja mõnikord, kui sai õppustel käidud, siis ma kirjutasin lihtsalt vene loodusest selle muljetest. Seal on ka palju, kui need vihikuid iroostikut loendusel on palju Moskvas käimisi muuseumides. Mõni nendest muljetest mulle hiljem väga kasulikuks osutunud. Kas kirjutama tõukab siis väga harmooniline elu, harmooniline ümbrus? Õnnelikud hetked? Elu naeratus. Või tõukab kunsti poole? Ei, ma olen sügavalt veendunud, et harmooniline ümbrus ja kaunis lapsepõlv ei pane kedagi kirjutama, vastupidi suunab inimese mingisuguse teise ala peale. Minu meelest kunsti tegemise alus, kui nii kõlavalt öelda on ikkagi konflikt. Tähendab raamatu aluseks on konflikt, aga kirjutaja jaoks peab olema ka midagi konfliktsete. Ja kui mina hakkan maaeluloos liikuma mõttes, siis mis võiks olla seal see niisugune konfliktne või puuduv siis esimene asi, mis selleks võiks olla, on isa varajane kaotus. Ja ma olen selle isatuse tegelikult kirjutanud ja välja oma raamatus romaani selliseid asju. Sugulaste juures ja minu elul ei olnud seal midagi viga. Aga ikkagi sisemiselt ma olin isatu laps. Ja võib-olla ka hilisemad niisugust perekonnasuhted, mida ma olen püüdnud kirjutada, need on kõik olnud nagu mõttes isa otsingud. Ja ma mäletan, et hilistes astrites on üks tagumises osas on üks koht, kuidas minu alter ego Enno poodnik istub vanaema majas aknal ja vaatab välja ja lehitseb ühte vana raamatut antiikajalugu. Ja siis ta samastab ennast. Võib-olla minu lapsepõlv oligi niisugune, et ma ootasin isa, keda ma teadsin, kes kunagi enam ei tule tagasi aga võib olla ka mingisuguseid teisi impulsse. Ja kui väga sügavalt endasse vaadata, siis võib-olla üheks niisuguseks impulsiks minu elus on see, et ma koolipõlves kadestasin mõnda poissi, kellel oli pealtnäha väga ilus romantiline armastuslugu. Muidugi, hilisem elu on teinud selles osas kollektiiv ja ma saatusele niisuguseid etteheiteid enam ei julgeks teha, aga kuidagi koolipõlves ülikooliaastatel ma tundsin ennast kuidagi üksikult. Ja veel üks asi võib-olla see, et minu ülikooliaeg sai ära lõhutud Vene kroonu poolt pidin nimelt kolmandalt kursuselt minema, sõjaväkke teenisin kolm aastat, siis tulin tagasi, need kursusekaaslased, tüdrukud või neiud, kes olid olnud eelmisel kursusel vaid selleks ajaks juba lõpetanud uude kursusesse ei suutnud igale sisse elada, jäigi ülikool kuidagi niisuguse halli kriipsuga keskel. Ja seesama kehtib ka Tartu kui linna ja ülikooli. Aja kohta, et see linn ei suutnud mind minu sõjaväe tõttu või selle katkestuse tõttu ei suutnud mind nagu vastu võtta ja mina ei ole seda linna ka suutnud endast täielikult läbi lasta. Mõttest ja vaimust. Ometigi, ma arvan, et te peate väga tänulik olema sellele linnale, ülikoolile ja merehüdroloogi kutsele, mis te sealt saite siis tänu sellele nägite maailma ja ma arvan, et see nägemine tõi kaasa kõik selle millest nüüd on põhjust rõõmu tunda. Ja muidugi ma nähtavasti alateadlikult valisin viiendas-kuuendas klassis endale erialaks geograafia ja püüdsin seda ainet endast nii palju areneda, kui ma suutsin tolleaegsete raamatute varal ja. Ma mäletan, et et keskkoolis ma olin ilma Hitlematama, olin oma geograafia õpetajatest natuke targem, mis võib-olla mõnikord ütlesin seda rumalasti välja. Ja see tunne mulle iga kord kasuks. Aga ma tahan öelda, et ma seda ainet jalale endas alati väga oluliseks pidanud. Ja nähtavasti see selle eriala õppimine ülikoolis õppisin süldiga ka kuidagi saatuse või elu poolt, mulle lihtsalt kingitusena mõeldud, et ma võimalikult palju näeksin maailma niisuguse vastuvõtlikkus eas, nagu tudengiaega on ja et hiljem oleks sellest maailmanägemisest võib-olla siis kirjutamise juures kasu. Mida te olete näinud, milliseid maid, milliseid inimesi? Noh, ma olen näinud natuke merd ja natuke lähenenud Siberit ja natuke olen näinud. Ka Lääne-Euroopa reisijal on teinud Ameerikasse. Aga ega need seosed ei ole ka nii väga vahetud olnud. Mõnikord on ka kujutluslik maailma ülikoolis õpitud mingisugune maailmanurk osutunud kasulikuks ja ma võiksin selle näiteks tuva ühe jutu või novelli. Ta on ilmunud möödunud aasta detsember loomingus, selle nimi on mägi. Ja selle eellugu on niimoodi, et kunagi neljandal kursusel avastasin maailmajagudes füüsilist geograafiat ja mulle sattus sugune kant nagu ajana mägismaa nagu ajana, mägismaal Lõuna-Ameerikas ja üldse see manner on mulle millegipärast väga meeldinud oma looduse poolest ja ja Lõuna-Ameerika. Tõeline ja väljamõeldud nii nii lahutamatult kokku saavad. Mis muide ka on selles novellis mägi ma olen püüdnud seal jah, kuidagi nagu kummardust välja tuua selle mandrikirjanduse vastu. Ja selles kojana mägismaa eksami peletis, vastasin siis veel ühest kummalisest mäest, ta nimi Raima, indiaanlastel on temaga seotud väga palju legende. Hästi markantne mägi. Juba kasvõi noh, õhust liginejale. Ja mul tekkis mõte kirjutada mehest, kes tõuseb sellele mäele leiab seal mäel eest tühjuse. Aga ka tühise teadasaamine on tegelikult ju teadasaamine. Ja siis, kui ma olin selle tegelase nii kaugele viinud, siis aitas mind just seesama ladinaameerika maagiline realism markes ja teised kirjanikud ja lasin sellel mehel sellelt mäelt lendu tõusta, ise tehtud tiibadega. Mis minu mõtte järgi siis peaks kehastama nagu inimese vaimupüüdlusi? Ongi see raamatus sünnihetk niisugune kummaline. Kust tulevad ideed, mis toovad impulsse, on siis see kujutlusmaailm või on see reaalsus? On need inimesed teie elust? Milliseid variante on rohkem kujutlust või, või reaalset pinda? Ma olen kusagilt lugenud, et kirjanik toetub oma loomingus või kirjutamisel nagu kolmele vaalale. Esiteks omaenda elukogemusele. No mis mõnel on suurem, mõnel on väiksem teiseks eluvaatlusele ja muidugi lugemusele selle vaatluse raames. Ja kolmandaks pean väga tähtsaks, on kujutluslik võime ja fantaasiavõime, ma ei tõmbaks nende vahele hõõrdumise märki päriselt. Aga see kolmas omadus on väga-väga vajalik. Ja ma lisaksin siia veel selle, et tegelikult toetab meid veel üks, üks nähtamatu hoovus ja ma nimetaksin seda geneetiliseks hääleks või pärandiks inimeses. Kui väga mõnesse aega või nähtusse süüvida, siis tunned, nagu hakkaks sinus mingi teine mina kirjutama, mõtlema ja siis tunnet, nagu tuleks kusagilt sinu elust kaugemast minevikust mingit informatsiooni. Ja ma illustreerib seda väidet ühe ühe oma unenäoga, mida ma olen väga tihti näinud ja ma olen selle unenäo ka kirjutanud välja novelliks põgeneja. See on minu raamatu kivide aed, avalugu. Ja ma olen tõesti niisuguseid und näinud, et, et ma olen keegi eelmise elu inimene, meesterahvas ja põgenen tagaajajate käest. Ja ükskõik kuidas põgenemine ka konkreetse soojenevas välja näeb, igal juhul ma pääsen. Ja väga tihti on selleks pääsemiseks öine jõgi, kuhu ma jõuan ja mis kannab mind sellest ohust eemale. Ja õieti selle näo laiendus ongi minu raamat, romaan pardiajaja, kus on ka juttu. Ühest niisugusest väga kaua maailma eest põgenemist mehest. Majan toonuta siia Eestimaaolustiku mujalt. Rääkigem sellest ajast sellest mehest, sellest ajast sellest olustikust nendest soodest ja rabadest, üksindusest ja tagaajamisest, diad taga ajajast ja nende suhetest. Ja siis ma peaksin natuke kaugemalt alustama nii-öelda impulsi test, aga, aga see võib-olla ongi meie tänase jutu üks eesmärke. Sellest unenäost ma juba ütlesin, see on siis üks impulss. Tähendab, geneetiline hääl, et keegi minu eellastest ükskõik kes ta siis oli üks võõramaalane või omamaalane aga võõrast verd on meis kõigis nähtavasti paras annus. Et see on üks selle romaani. Lähtepunkte kaugemaid aga üks teine oli see, et ma olin kunagi haiglasse, siis lugesin oma hea sõbra Hendrik Relve ühte artiklit Eesti looduses. Ja ta rääkis metsast, rabast ja muuhulgas ka muistsete eestlaste pelgupaikadest. Tsiteeris sel Eerik Laidi Eesti aja. Ajaloolist või etnograafia ma täpselt ei teagi. Kuidagi tekkis minust välgatusi, mul tuli meelde üks rabasaar kakerdi rabas kõrvemaal, kus ma olin käinud. Hiljem sai sellest saarest üks seen sellesse tulevasse romaani ja romaani lõpu jaoks, ma käisin seal saba saarel veel teinegi kord. Nii et see on nagu tegelikkusest võetud, see see saar, aga see impulset suurte sõdade ja muude hädade ajal on eestlane ikka ennast varjanud ja, ja ennast kui rahvus üleval hoidnud. See on ka sellesse romaani sisse kirjutatud see sõnum või seletus. Nii et see oli teine impulsse rabasaar ja see raske raske aeg. Ja siis sattus võib-olla natuke hiljem, pärast seda sattus kätte üks vana Eiseni Eestimaa ajalugu hästi repetanud lehtedega. Ja ma lugesin tähelepanelikult ja mõtlesin missugusesse aega. Ma peaksin oma niisuguse embrüonaalse romaani paigutama ja siis ma leidsin ühe musta augu Eestimaa ajaloos. See oli seitsmeteistkümnenda sajandi algus 1600. Ja sealtsamast aastast selle aasta lõpust ma leidsin endale ka selle võimaliku peategelase nimelt 1600., aasta jõulude ajal vallutasid rootslased tookord poolakate käes olnud Tartu ja ajasid laiali jesuiitide seminar ja jesuiitide Gümnaasiumi. Nii, mul tuli mõte, need vangiks võetud jesuiidid, neid kindlasti veeti läbi Eestimaa Tallinnasse, et sealt siis rootsi püüad, neid veeti kindlasti regedega. Kuidas muidu võimalik oli sel ajal et see kestis väga palju päevi. See teekond oli pikk ja vaevaline ja siis hakkas mu kujutlustööle, mis liiki inimesed võisid olla ja kuidas nende teekond läks. Aga sellest sai ainult romaani üks väike osake. Tegelik lugu on sealt sellest ongi roodust või tapist ära põgenenud noorest mehest, keda noh, tegelikult üheski ongi võetud nimekirjas sees, et ta on nagu minu suva kohaselt sinna paigutatud liigse isikuna. Ja minu arvates see ongi üks kirjaniku eeliseid ritta võib oma tegelase valida sealt, kus ajalugu lõpeb. Ja. Talle ei tohi seda ette heita. Mõnikord on ajalooliselt olnud norivad ajalooaineliste romaanide suhtes, otsinud seal detailitäpsust ja isikutäpsust ja muid loogikaid. Minu arvates need kaks on siiski kaks täiesti ise asja. Romaan ajaloo aine põhjal kirjutatud romaan areneb ikkagi täiesti oma sisemise loogika järgi. Ja tema maaelu on ikkagi täis teine kui, kui mingisuguse perioodi ajaloolise käsitluse maailm. Ajalooaines vaid romaani kirjutajad aidata. Ma ei tea, kas šamaan Realoolast aidata, võib-olla ainult selles suhtes, et ergutada teda suuremale niisugusele loogilisele mõtlemisele või kujutlusele. Mida minu arvates mõnikord ajalooalastes töödes puudu jääb. Nad on kuidagi väga asised ja. Mõnikord mõne väikse, väga väikse detaili näol, mida võib-olla ajaloolased ei peagi millekski aga kirjutajale anud mingi ese või mingi detail väga oluline, ta võib nendest oma teose jaoks saada täiesti mingi käändepunkti või, või midagi muud olulist. Jällegi impulsse ajaloo mõttest pidite ju ka usuküsimustega tuttavamaks saama ja tegelema. Kuidas oli siis paganluse katoliikluse ja luterlastega, kas või tolles hetkes? Ja ma ei tea, kuidas mul see on õnnestunud, aga ma pidin selle kõik selgeks tegema, missugune oli ususeisund sel sel hetkel Eestimaal, missugused usud siin omavahel, võitlesid nii-öelda kokku, põrkusid. Ja minu üks teesidest, mis ma selles romaanis tahtnud ridade vahelt kuulutada, on see, et tegelikult sel ajal Oli loodus ja aeg kuidagi takistasid ristiusu siia tungimist ja lõpuks minu peategelane ka kapitaleerub oma usuga selle metsa niisuguguse pantistliku elu vaatluse ees jääb ta kaotab oma ristiusu. Ja selles väites mind toetab ka see, et mida kaugemale põhja aga see minu pea tegelema tuleb Josoojast, Itaaliast mida kaugemale põhja, seda väiksemaks muutub ristiusu mõju. Ja tookord oli, Eestimaa oli selle nisust tsiviliseeritud maailma ääreserv. Selles raudkülmas tundetuna seistes lohutas ja soojendas teda teinegi. Et võib-olla pole ta praegusel Kelle ainus säärane seis ja, ja mõtleja küllap neid on tõesti teisigi ja väga erinevais paigus kui nii, kas ta ei kohtu siis pilgu abil mõnega neist? Ega sellest ei sünnimõtte ülekandumist? Ta ei saanud üksi säärane olla. Mitte üheski oma tegevuses või mõttes. Mitte hetkekski ei saanud ta olla maailmas üksi. Pidi olema veel keegi temataoline temavanune tema saatusega, ükskõik siis, kus. Äkki hakkas ta seal pimedas lõpmatuses nägema siravate õppi, mis suur, kus ja nagu kihutas tema poole sellest sugenes kohutav tunne. Siis ta taipas, et seisab, pea kuklas ning silmad kinni. Aga täpp püsib tema kinni pigistada. Silmade ees ta peaajus kusagil silmade vahemikus. See asustas ise ilmas ühest teistsuguses ja sootuks teises suunas minevas lõpmatuses. Järsku sähvas tas millegi kahe ühtsus veel hetk ja talle oleks, teab mitmes kord selgeks saanud midagi enamat ja ühenduvat. Kuid samas oli see välgu valguse viiv otsas ja mõtteruum taas oma tavalist tuhmi valgust täis. Enam ei saanud ära libisenud kätte. Kuid ometi jäi tollest jälg õige nõrk jälg, mis nüüdsest peale laevas. Ning sellega koos lootus, et see sähvatus võiks mõnel uuel soodsal mõistuse puhanud hetkel korduda. Võis end teisiti lohutada, kuni kestab elu, kestab kase teadmatus. Hetkel, kui sähvatu ülim siredus hävitab ja neelab see tema enda. Ent neil öistel seismistele oli algusest peale olnud ka oma selgem asjalisem põhjus, mida ta märkas alles mõne aja möödudes. Just nimelt märkas. Kummuva tähistaevaga harjunud silm eristas seal üht tähte õigemini tähe moodi taevakeha, mis aina kasvas kuni oli heledam ja suurem, kõige eredam Ast nende hulgas. Ja mis veelgi veidram sellele suunduvale punakas kuldsele tähele hakkas nädalatega tekkima järjest pikenes jälg. Siis ta teadis sealt ilmaruumi sügavusest ligines maale sabatäht, kõige halva kuulutaja. Kas jälle võpatas ta õudusest? Jälle uued õnnetused, taudid, uus sõda, uus laastus kadu ning eluga jõledus. Või ähvardas ainult väiksema õnnetusega põua, paduvihmade, ikalduse, karmi talvega. Keegi ei võinud praegu veel öelda, mida see tõotas. Siinsetel suve lõpu öödel samas muutus üle mitme aja tumeda põhjaseks oli ta sageli olnud tunnistajaks ohtrale lendtähe sadudele mis polnud üldse hirmutav. Vastupidi, selle äratanud Ati imetlust, et paljud paljud hääletud pool kaarjad, vilksatused, mis sarnanesid mõtte loodete sünni kadumisega inimese sisemises mõtteruumis. Ka sabatähe liikumine oli hääletu, ent see oli tuhandeid kordi aeglasem ning kestis juba nädalaid, sisaldades kohutavat ähvardust. Sabatähe kuldne saba aina kasvas ja laienes nagu tuhastanuks sabatäht üle terve taeva liikudes üha suurenevat taevaala. Võimata suurdumisest liikumismuljest jäi sabatäht peaaegu samale kohale. Tase oli korraga nii liikumist kui paigalolekut. Kui oskasid teisiti vaadata, oli nagu rippunuks. Laatuses põle naise pea läikivad juuksed järel. Kas polnud just ta lapse eas räägitud millestki sellisest sabatähehaigusest ajaloo käändest? Katsus seda mõtet eemale juhtida, kuid see aina tükis talle peale. Ja mõnda aega märkas ta, et enesetunne pole kiita. Mingi ahistus hoidis keha. Õhk oli kahe tuntavalt täis mürgiseid aineid sabatähe poetatud peeni kibedaid. Ta polnud enam Taise. Väsimus ja uimasus valitsesid keha, maailm hakkas mõjuma suure unena. Tundus äkki unena see talveöö oma hullus kauniduses, levini lumes, mets, pakasest kumises, laotuse kumm, need tähepunktid, selle endelise lõpmatuse külalise kõver kuldne jälg taevaaluses. Lõpuks tema ise. Sellesse sulas kõik temast kaugemal olev ja mäletatav. Kõik see moodustas kui elu une, millest ta ei suutnud ärgata ega tahtnudki hästi. Sõnatu üldsegi mitte inimkeelne kuulutus või ähvardus rippu sedasi maa kohal sundides teda ägama ja kartma enam kui pühakirjas sisalduvat ennustust maailma lõpust. Ta kiskus liikvele ära sest paigast. Aga samas ta teadis, et sabatäht on ka järgmise paiga ja ta järgmise kohal. Ei, ta ei tohtinud kõike seda ähvardust uskuda sest veel polnud midagi juhtunud. See ei saanud olla uus karistuse Kuulutus sellest oli küllalt vaid tundetu mõistuseta juhuslikkuse valitseda. Maailmaruum võis läkitada praegusel ajal sabatähe viinutada inimeste mõistust nende oma, kes olid nõdrad vastu hakkama. Ta pidi uskuma mööduvat. Elu oli lihtsalt pik inimesele soodsate, mitte soodsate õnnetute vältimatute juhuslikuste rida. Temal oli õnnestunud sellest saatuslikumat pooltzeni vältida. Küllap tal õnnestub edaspidigi. Sest kogu see aeg oli ta tundnud ühel üldisemal palju sügavamal viisil, et temaga ei saa neis segaste aegade tehnikumis midagi halba juhtuda. Vaid alles siis, kui need möödas ja enam-vähem rahulik elu pihta hakkamas tuleb ta lenda pärast tõeliselt kartma hakata. Ta polnudki kogu aeg nagu tema vaid kellelegi millegi katsealune või proov. Kas inimene suudab kõigest säärasest läbi tulla? Tauni võib aine hakkas seesugusest sisendusest tõesti nõrgenema, ehkki päriselt ei kadunud. See kestis nii kaua, kui ta märkas, et sabatähe punakas kuma justkui nõrgeneb ja sabatäht ise hakkab kahanema. Sabatähe kaugenemine läks kiiremini, kui ta tulek siis ühel ööl oli ta nii kaugel, et paistis tavalise pool heleda tähena. Siis oli juba vaja teada, kus ta oli asunud. Ja siis polnud teda enam üldse ometi hajunud ähvardus ja kartus päriselt ka pärast seda. Õieti oli öö talle nüüd ainuke enam-vähem turvaline aeg. Mitte valguse ta avatuse pärast, vaid selle kellegi kartusest kes võis igal päeva hetkel tulla talt selle peavarju tagasi nõuda ning tema enda tagasi õhkrusse talvekülma paisata. Öös teda just ei pruukinud karta. Iseenesest polnud see mingi maja ka mitte metsa õnn, vaid ainult hädakatusealune majavare kuigi samas palju suurem, kui olid olnud mõlemad onnid ning ka eraku oma. Kunagi võis olla elatabki. Nüüdseks olid alumised palgiread ära vajunud ja katus laskis mitmest kohast valgust läbi. Ent seinad hoidsid ruumi ikkagi koos ja uks sulges sissepääsu ning rohmakas kolle nurgas täitis kuidagi oma ülesannet. Ta sattus sellele elamule krõbedal talve hakul, kui oli päev otsa sihitus lumes sumpamisest nii väsinud et võis esimese tihedama kuuse alla variseda. Sel hetkel kasvaskid are nagu ilmutus ta ette tumeaval juuksega. Sel esimesel õhtul ta tuld üles ei saanudki. Ruum oli poolenisti lund täis ja seda oli sattunud isegi kehva koldesse. Ta oli vaid ukse kinni pannud krampi, sest kramp oli alles ja ennast ainsas kuivas nurgas kerra kiskunud siis varsti magama jäänud, teadmata, kus ta tegelikult asub. Ja kelle ulu all märjad jala nartsud oli ta harjumuspäraselt rinnale pealmise ammuse alla toppinud. Et hommikul oleks midagigi meeldivat kuivad jalad. Mis sest, et lühikeseks ajaks. Hommik oli olnud ahk ja trööstitu ja ainult elamise jõud oli sellele elu sisse sundinud. Ta oli alustanud sellest, et kandnud kolde märjast paakunud tuhast tühjaks ja püüdnud sellesse tuld meelitada. Pikkamööda oli see korda läinud. Nagu palju kordi varemgi oli ta tulest tundnud turvaja poolelulist sõpra. Ent juba siis sel hommikul oli ta aimanud ühte asja, mida hiljem tundis aina sagedamini sest ares ja mitte ainult ses tares vaid ka väljas selle tare ümbruses pidi olema midagi võõrastavat. Mis õigupoolest pidanuks siit eemale tõrjuma mis nimelt ei osanud vaist talle veel öelda. Midagi sootuks muud kui seniseid hirmud, oli see, ent häda, elu nõue oli suurem ja ta jäi paika. Tükk aega hiljem, kui tal selgus käes oli, veendus ta juba mitmendat korda, et aimus polnud teda petnud. Metsaeluaastate jooksul oli ta harjunud pidevalt otsustama sisehääle järgi mõistust peaaegu kunagi kuulda võtmata. Neil kordadel, kui ta ka seda tegi sattus ta varem või hiljem täbarasse olukorda. See mingi sügavam tema oskus ette näha, aga olematu. Igatahes oli ta esialgu otsinud lähemalt ja nähtavast seletust, kellele ulualune ikkagi kuulus. Teda hämmastas, et selles polnud ühtki eset või midagi muud elamise jälge kandvat. Ainult neli umbset seina uks. Pajaauk, mille sai kinni tõsta. Kolde pimedast taganurgast leidis ta ainsa eseme väheldase katlapuulusikas sees. Kõik ammuse juba iseennast sööma, hallituse võimuses. Katla puhastas ta suure vaevaga ära. Seda läks tal ju vaja. Katlaseisukorra järgi võis umbes öelda, kui kaua siin polnud elatud. Vähemalt terve sügise ja talve. Alguse oli ulualune tühi olnud. See pisut leevendas karistatava tunnet. Ometi usaldas ta sõlmitut ööd edaspidi enam kui päevaonni, neli kehva seina kaitsesid vähemalt ühe eest kindlasti väljast vallinna peale suruva pimeduse ning selle isemoodi kidura kuidagi haiglase metsa tumeduse eest. Tultki tegid vaid pimedas, kui sõit võis sulada pimedusse. See aga ei tahtnud ega tahtnud ruumist välja roomata. Nii et tuli kuuseokstega vehkides kaasa aidata. Kuivõrd ta kartis valges tuld teha, siis sundis kartuste taga igal kuuel hommikul oma tuletegemise jäljed hävitama. Ta kandis tukid tuha välja lumme bestukidel viimased tulejäljed küljest ning trumpis need siis sügavale metsakõdu alla. Õhtul tuli alustada eimillestki ilma süteta. Kuid kuivkolle võttis tule kergemini sisse. Valge varuks püüdis, ta on seinte vahelt juba ära olla. Päeva veetis ta metsas. Selleks oli peale ebamäärase pelguse veel puht asiseid sundusi. Tuli hankida kütust ja liha. Pimeda hakul onnile uuesti liginedes metsakuivlatvapidi järel. Headel päevadel mõne loomalat kere turjal, püüdis ta liikuda kuuldamatult liginedonnile, selle umbsemast küljest ukse avastada iga kord järsu rapsakuga veendus igal uuel korral. Mitte keegi pole vahepeal selles käinud. Ehkki sedasama kinnitas puhasjälgedeta lumi ümberonni. Kui mõni teine jälg peale tema omade oligi siis ainult linnu või juhusliku looma oma, kelle elualale ta oli sattunud. Sellest viimasest andis mõnikord tunnistust onni nurgale jäetud kollane lehkav märk. Iga uus talvepäev tundus usaldamatuse silmik koguni metsama raskes lumises vaikuses tundus ausam ja läbi nähtavam, kui see lagedus ümberonni ja onnise. Kui palju ta ka ei võidelnud oma kujutluste vastu. See oli tugevam onud tema neli seina, mille väljastpoolt kinni lükata Vuks sulges kujutasid endast siia lagendiku servale üles seatud suurt karpi. Ei puuri. Talle viirastus keegi sammuga ajatu, kes on teda juba kaua passinud ja kes tuleb ühel hetkel, kui tahan hirmuga juba harjunud ning lükkab ukse tasakesi ta järel kinni suleb selle väljastpoolt palgiotsaga. Ja ta ongi jälitajat ennast nägemata ta lõksus kus tool asetada nii kaua meeleheitlikult rabelda kuni meeleheide, hirm teda täielikult valdavate muserdavad. See kujutluskord tugevnes, kord vaibus ent ei kadunud päriselt. Ka veel mitu kuud hiljem ei tundnud need seinad talle kodustena ootas seda tulijat ja kartis, et hetkel, kui ta laseb oma kartusele uinuda see ähvardaja tulebki. Kuid ei tulnud kedagi aeglikus kevade suunas. Alles nüüd, valguse rõõmsamail hetkel hakkas mõte esialgset teise vastu välja vahetama. Ta mõtles sest peale peaaegu vastupidist tonn polnud mõeldud muuks kui vaid niisuguste hädasolijate jaoks nagu tema kõigi peavarjuta ja vähese inimarmuga inimeste jaoks. Et need järgemööda siit turvaleiaks ja olemiseks kinnitust saaks. Siis aga edasi läheks, vabastades koha uue teadmata hädalise jaoks. Ja kord juba leitud lõng keris end aina edasi. Kui nii, siis võinuks ta siia sattuda juba oma metsaelu esimesel, kõige rangemal talvel, sest see koht ei saanud asuda kuigi kaugel tollest soo servast kus ta tollal liikus. Kui siis mõni Jego lõuna pool, küllap ta kohanuks siin siis kedagi teist oma sugustki ja koos oleks olnud palju hõlpsam. Või kes teab, kas too kult siiasattumine olekski teda edasi säästnud. Vist oli ikka kõrgem õigus see, et ta pidi tundma kogu tolle talvekülma, nälga ja hinge kõledust mille puhul on tagantjärele võimatu öelda, mis kolmest oli kõige rängem. Ja ka järgmiste talvede omi. Elu ei sallinud sääraseid otsioon, seid teid, elujoon oli ikka tahtlikult kõver, mis viis tihti ligidalt mööda sealt, kuhu ta oma järgmise või ülejärgmise keeru ajal pidi käenduma. Kaugelt ja keeruliselt tulemine oli saadetud aina Värmetest kaotustest. See käis haavade hinnaga ning need just need aitasid elu sündmusi jäädvustada ja mitte seal tühjalt mööda lasta voolata. Jah, karm metsaelu oli teda säästnud halvimast meelte lõtvusest. Aga ei olnud võimalik, et keegi muretsenuks nende vaeste ära märgistatud inimeste pärast ja ehitanuks siia soisesse metsa, selle onni. Viimase pagula. Siit siis ka tagaajajad, kaetava põgeneja järeltulija suhe ja. Vahekord kummal. Neist on rohkem šansse alles jääda, ära kaduda. Hoidma sihukese pinget, see noormees, kes ennast algul metsas ja rabas, varjab, et ta on pideva jälitatuse seisundis, kuigi ta kogu aeg need helid ei kuule ega näe, aga tema jälitamine kogu kogu aeg kõigi nende seitsme aasta jooksul kestab ja lõpuks see vaenulik maailm või kurjus, ükskõik kuidas nimetame saab ta ikkagi kätte. Aga sellest ei ole midagi, niimoodi peabki üks teos lõppema, sest teisiti ta sisemise loogika järgi ei saagi lõppeda. Ja see on äärmiselt huvitav suhe kirjutaja jaoks. Ma ütleksin, et see on üks, üks põhiteemasid üldse kirjaniku jaoks. Kui siia lisada veel elu ja surma teema ja mõned muud tagaaetav aia tagaajaja suhe. Ja kusagilt lugesin vist William folknerilt. Tegelikult jälitatav ja jälitaja võrdses seisundis elu teatri suhtes. Neil on mõlemal 50 protsenti šansse. Kuigi meile võiks pealiskaudsel vaatlusel tunduda, et tagaajaja on kuidagi eelistatum või et tal on rohkem võimalusi oma mõtte teostamiseks. Elu ja surm oleks tõesti ka üks väegade põnev ja huvitav teema ja eriti kui minna seda rada pidi, et meil tõepoolest on raamatuid nii kujutlus maailmast kui reaalsest maailmast, tähendab tuginedes ühele või teisele pinnale siis kui kaugele sellel teemal elu ja surma teemal. Olete kasvõi mõtteski läinud, kuid kirja pannud kõike veel ei ole. Ei, ma ei julge selle kõige põhilisemal teemal siiski väga kaugele minna. Aga mis puutub reaalsuses tarinamasse materjali, siis, Võiks öelda, et minu kaks ülejäänud romaani hilised astrid ja jahedad varjud, mis ilmus sel aastal et need tuginevad siiski reaalselt selle oludele ja reaalsuses elanud elavatele inimestele kuigi siin peab ütlema ühe, aga ega mina ei ole sedalaadi kirjutaja, kes viitsiks väga Küsitleda oma sugulasi või, või neid inimesi, kelle ma olen võtnud mingil moel prototüüpideks. Mulle piisab, kui ma tean mõningaid sõlmhetki inimeste elust ja ma nagu kardan liiga palju detaili liiga palju üksikasju teada saada, sest need hakkaksid mind minu skeemides segama. Ja nõnda on ka siis nendes romaanides, et jah, tõesti esimeses lähenduses võiks öelda, et jahedad varjud, et see on minu vanaema ja vanaisa ja minu onu ja minu ema lugu. Aga siiski päriselt seda väita ei tahaks. Kas tähendab see lugu algas tõesti vanaisast ja vanaemast peale hakata tuleb ajaliselt samm-sammuga meile üha lähemale. Eriti kui pidada silmas seda selget ajalist jaotust, mida te olete peatükkide või kuidas nimetati novellid või, või kuidas need klotsid on, mida te olete kahes romaanis kenasti kokku seadnud. Ja, ja nagu selgus, Te olete kirjutanud neid erinevaid mõtteid täiesti erinevatel aegadel ja nüüd kahte romaani niimoodi kokku pannud, et täiesti loogiline tegevustik tuleb välja ja, ja lugedes ei saagi aru, et tõepoolest miski on sündinud ka täiesti erinevatel aegadel. Rääkige natukene lähemalt nendest. Ja kui nüüd vaadata romaanide ilmumise järjekorras, siis hilised astrid räägib hilisemast ajast, aga on kirjutatud 10 aastat varem. See on siis selle isatuks jäänud poisi Enno Bootniki lugu ehk tema elu omakasuvanemate juures. Paar sõna minu tegelaste nimedest Ennobotnek, see nimi näiliselt ei ole minu nimega sarnane. Kui natuke süüvida, siis mõlemas nimes, nii eesnimes kui perekonnanimes on minu tõelisi nimega ühiseid tähti. Ma ei tea, kas lugeja on seda märganud. Perekonnanimi poodnik on väga vähe levinud, mõtlesin, et vähe levinud nimi jääb lugejale paremini meelde. Ta lõppude lõpuks algab ka kõva p-tähega nagu no perekonnanimi või meie suguvõsa oma. Ja seal on siis veel e-täht, on ühine ja nõnda edasi. See on minu alter ego Enno, minu eesnimega natuke sarnane, jälle kaks tähte nühist. No nii palju, võib-olla nühist ka meis. Ja siis need ülejäänud kaks tähtav siis ikkagi kujutluslik pool sellest poisist. Nõnda siis, et üks romaan, mis ajaliselt on hiljem on kirjutatud varem ja mis ajaliselt varem toimus minu vanavanemate ja vanemate Seal sellel põhjusel, et ma riskinud või mul ei olnud jõudu, oskust selle vanema aja kallale minna varem. Aga mis siis sellest, nüüd on ta kirjutatud, et raamatena asetavad nad oma kohtadele. Rääkida kirjutamisest kui protsessist, siis ma ka kirjutades tihti teen seda, et ma kirjutan mõne peatüki mis hilisem, kirjutan varem. Ja mõnikord töötan mitme peatüki kallal korraga. Kui üks ei edene, siis võtan teise. Aga ükskord saavad nad ikkagi oma loomuliku järjekorra ja asuvad oma kohtadele. Ja siis ma tahtsin veel öelda, et mõlemat romaani lõpus on üks niisugune. Mitte eriti tegevustikuga seotud peatükk või novell järel novell epiloog. Plaanide ja, ja loomingu üldises pildis siiski olulisteks, kuigi võib-olla lugejate jaoks, kes süžeed jälgivad, ei ole nad nii tähtsad. Mina pean neid ja vahe või järel järel novellideks ja selleks eeskuju on andnud mulle niisugune väga tähtis teost nagu foor, saitide saaga. Kui lugeja neid Forsate saaga osasid jälginud, siis need iga osaleb ka mingisuguse järel looga. Ja järgmine osa algab teatud ajalise. Tähendab, jahedad varjud, Te hakkasite kirjutama 88, välja tuli nüüd 90. Kas hilised astrid hakkasite kirjutama 77? Välja tuli 84. Ja kogu see lugu algab siis peale jahedatest varjudest ja hilised astrid, nagu järg tähendab. Üle 10 aasta olete kandnud kogu tegelaskonda mõtteis ja südames. Ja pannud segi neid tekste kirjutades vastavalt hetkel häälike mõtteid üle 10 aasta. Mismoodi see kandmine on? Ma kujutan ette, et jah, võib-olla tõesti metsades ja rabades käimine väga palju aitab süvendada iga hetke igast hetkest igast puuoksast midagi kaasa võtta. Sest metsas käituda vist palju ja seal mõtet sünnivad. Ja muidugi omaenda ja vanemate lugu, ega seda ei olegi nii raske nüüd korrastada, eksles talle lapsest peale kuuldud. Ja ta on kusagile ladestunud. Kirjutama hakkad siis, detailid tõusevad kuidagi üllatuslikult sinu alateadvusest, jumal teab, kuskohalt tõuseb pinnale, asuvad täpselt oma kohale kus neid vajatakse. Nii et selles mõttes ei ole tähtis, missuguses järjekorras kirjutada ja ja kui pikk on see ajavahemik. Aga muidugi on see ettevalmistav periood pikk ja romaani sünnitusvalud on väga rasked ja romaane on üldse üks väga-väga raske ettevõtmine. Mulle tundub, et seda iga kord ei osata hinnata. Meil on kuidagi läinud käibele niisugune komme, et väiksemahulisi ja suuremahulisi asju vaadeldakse kuidagi ühe pilguga. Ma ei rõhutakse mitte niivõrd oma teoseid, aga, aga ma olen ju oma toimetaja tõttu kirjastuses pidanud läbima ka teiste kirjanike kirjutatud romaane. Ja ma võin näiteks öeldad. Väljapaistev romaan nagu karu süda, Nikolai batuurinilt, et see on ikkagi titaani, tee seal on iga lause on väljakannatamatud ja lihvitud. Jaa. Ta peent niisugust konstruktsiooni ja ülesehitust peatükkide lõpetatust ja kogu seda vormi. Vahelduslikust, mis sellesse oma isa seal selleks on läinud ikkagi kohutavalt inimese energiat. Aga ma ikkagi võib-olla tüütuseni tulen tagasi selle pika sünnitusvalu juurde ja mõtlen, et kui ikkagi 15 aastat sünnib üks romaan siis vaene naine, kes 15 aastat ei tohi oma kirjanikust mehe töölauda koristada, jah. Ei, no nii see päris ei ole ka seal vahepeal on kirjutatud ka midagi muud väiksemaid asju kirjutatud ja mis ei nõua nii palju niisugust süvenemist ja mis ei nõua nii suurt ajatüki endale või või vaikust või midagi muud. Ja muidugi romaan nõuab palju eeltööd ja minu puhul näeb see niimoodi välja, et, et ma hakkan korjama mingisugust detaili tähelepanekuid ja, ja need noh, need on erineva pikkusega, mõnikord on üksainus sõna. Või kaks sõna. Mõnikord on ka niimoodi, et Ma olen paberile kirjutanud, aga kui ma hakkan nüüd kasutame, siis ma enam ei mäleta, mis need märksõnad enda taga sisaldavad. Ja see on äärmiselt ängistav seisund, kui kirjanik on kaotanud mõne oma mõtte. Tal on küll sellest mõttest märksõna alles, aga ta oma mõtte kaotanud. Ja niisugustest ülestähendustest mul on, kõigi romaanide puhul on terve suur mapp olnud. Ja muide osa nendest ülestähendustest detailidest või millestki see jääb üle, see maa võrdlen siis ta nagu mingi omaniku autoparandaja mutrikastiga, kuhu jääb siis alles kasutamata varandust. Aga ma usun, et ega ta päriselt kaduma ei lähe. Küllap need need mutrid ja poldid sobivad kuskil aja pärast millegi muu jaoks. Ja siis ma olen veel tähelepanud. Romaanides jääb tihti mõni niisugune niidiots sellest kerast välja ja tuleb tahtmine see niidiots kuidagi edasi arendada uueks keraks. Ja ma tooksin niisuguse näite, et jah, et varjudes on üksainus lause vist sellest, et kui venelased taganema hakkasid, siis nad õhkisid seal mostiel oleva puusilla ja tahtsid õhku lasta ka raudsilda, kust käis raudtee kitsarööpmeline raudtee üle. Selles romaanis piirdutakse selle lausega. Aga kunagi varem raamatusse armastus lühiproosakogumikus olen ma kirjutanud juba sellest raudsillast palju pikema ja siis hoopis teistsuguse loo. Ja seal on kõik kõik see täpselt alles, kuidas see sild terveks jäi, sõja ajal kesta päästis ja missuguseks, see sild on siis saanud sel hetkel, kui see novelli tegevus toimub. Ma ei hakka seda siin ümber jutustama seda silla nimelist novelli. Ma pean endale väga hingelähedaseks ta mulle meeldib mingil moel. Aga ma ei ole kuulnud, et keegi teine, ükski lugeja oleks selle veel osutanud, on küll räägitud teistest lugudest ta sellest sillast sellest nagu ei ole keegi juttu teinud, kas ta on liialt arusaadav või vastupidi. Ma ei ole suutnud seda välja kirjutada, mida ma olen tahtnud. Kui te oma mõtteid välja kirjutate sünnib Pelgulinnas või sunnib see mingisuguses metsamajas. Ja kas sellel väljakirjutamise hetkel on ka oluline, missugune heliline taust teie ümber on? Ja ma sel määral ikkagi on, on tähtis, missuguses missuguses keskkonnas kirjutad. Aga ma ei ole, üldiselt Niib Ps kirjutajad, mul peaks olema absoluutne vaikus, vastupidi mulle nähtavasti sobilikku natuke elu siiski liigub minu enda seal liigub inimesi ja kui on ka muud tausta Aga mõnikord siiski teiste inimeste elu kõrval häirib kirjutamist. Ja siis nagu moodsal ajal noored inimesed ütlevad, siis viskab üle. Aga teisest küljest ma olen tähele pannud, mulle meeldib kirjutada just nendel päevadel nendel aasta hetkedel, kus enamus inimesi leiab mingit palju meeldivamat tegevust, näiteks meeldib mulle suvel hästi kuuma ilma, kõik lähevad randa ja nagu protestiks või mingis sisemise trotsina suudan kirjutada endale tõestada, et, et see on minu ainukene. Aga see ei ole nii üheselt määratud kirjutamise aeg ja koht. Peatähtis on, et sul oleks mõttes varuks üsna suur tükk aega, kui sa tead, et miski sinu kirjutamisaega olgu peale, kasvõi pooleteise tunni pärast, segab sa pead kuhugi minema, siis kirjutamine ei edene. Peab olema ebamäärase suurusega ajatükitunne. Kui asud kirjutama. Kui on kirjutatud ja leheküljed on ära antud siis algab ju teine sünniprotsess. Algab koostöö kujundajaga. Algab terve rida ootusi seoses trükkimise ja muu kirjastustegevusega. Räägime teie raamatute kujundajaid. Ja see raamatu sünd sinu vaimus ja lõpuks kas masinakirjas või käsitsi kirjutatult, see on ainult üks osa raamatust, see on tema vaimne send. Raamatul on ju täiesti füüsiline nägu ja tegu. Ja see, kuidas käsikirjaleheküljed muutuvat raamatu lehekülgede, kas see on ka üks üks täiesti niisugune maagiline protsess? Sest et masinakirjas tekst ei ole kunagi see, mis on trükitekst. Seal on mingi täiesti täiesti suur vahe. Mingisugune kvalitatiivne hüpe, juba juba see trükilõhn ja see paigutus ja shift. Ja muide paljusid asju, paljusid ebatäpsusi, vigu, mida. Ei ole võimalik näha masinakirjas need kohe väga hästi raamatuleheküljel, kui ta on Aketeeritud poognates, nagu öeldakse kirjastuses. Aga see on nüüd teksti muundamine aga hoopis isevärki asi on, kuidas sinu tekstile läheneb kunstnik, kes peab raamatu välimuse vormima. Ja see on teine ministeerium. Tahes või tahtmata iga kirjanik kujutab oma raamatut ette kuidagi vaimusilmas teatud paksusena teatud. Kaanetooniga mingite piltidega, kasvõi juba sellepärast, et kirjutades on tal mingit väga konkreetsed pildid silme ees, ei saa kirjutada abstraktselt, nii et sa ei näeks mingeid maastiku või inimesi. Sa isegi need võib-olla Nende näo detaili ja kujutad ette, kuidas nad on. Kõik see ei maksa midagi. Sel hetkel, kui sa saad kätte kunstniku käest oma raamatukujunduse, kui seal sees on illustratsioone selle raamatu tegelastest. Ja siis sa saad aru, et sinu raamatut üks sinu esimesi lugejaid raamatukunstnik-kujundaja on näinud hoopis teistmoodi. Esialgu tundub ehmatav. Esimene mulje on, et sa ei lepi sellega, aga kohe varsti rahuned ja, ja sa leiad, et aga see on üks võimalikke variante. Ja see on päris huvitav. Jaa pärast sulle tundub, et see on ainuvõimalik, nii nagu kunstnik on teinud kaane näiteks mu ees praegu hilised astrid ja muidugi see talusiluett, mis siin antud, ei ole see täis mis minu kujutluses või see protokoht on, mille järgi ma olen kirjutanud selle talu. Ta on täiesti täiesti adekvaatne, et on täiesti üks võimalusi ja see taevas sellel talu kohal. On täiesti võimalik, et niisugune mingil päeva hetkel on. Nii et kunstniku nägemus raamatust on ehmatav ja ja huvi tav, kelles on raamatu sündimise üks võlusid, et üks inimene näeb sinu teksti just niisugusena Ja muidugi üks kord, siis on see kõik tegelikkuses hoiad raamatut käes. Ja see on nagu sünnipäev. Sina kahjuks oma mõttega oletatava raamatust juba väga kaugel. Sa hoiad käes minevikust pärit mingisugust ainest, aga, aga sa mõtet ja vaim on juba kusagil uutes kohtades. Ja kui keegi siis on värskelt su raamatut lugenud ja tuleb ja ütleb kas tunnustavalt või midagi kriipivat siis vaatad talle otsa nagu natuke ebaldes ja nagu ei saaks aru, millest jutt on. Tähendab, su raamat on juba sinust kaugenenud ja ta on jõudnud juba teiste inimesteni, kellele ta tegelikult mõeldud. Ja sellega tuleb leppida siin umbes nii nagu laste suureks kasvatamisega. Ükskord nad lähevad maailma ja sa võid küll ennast julgustada nad sinu võsud, aga nad on sulle ära antud juba emale ja seal pole midagi teha. Ma tean kirjanikke, kes mõningatel põhjustel lihtsalt ei saa lugeda oma vastilmunud raamatut. Kuidas teiega lugu on. Ei, mina ka ei saa, aga teatud aja möödudes siiski saan ja siis, kui ma olen ära unustanud üksikasjad ja ma loen mõningaid kohti kui täiesti uusi ja täiesti võõra inimese kirjutatud. Ja siis ma mõtlen, et küll see kirjutamine on ikkagi ka üks ministeerium, järelikult see ei tulegi päriselt alati kirjutajast küllata tuleb kusagilt kaugemalt. Ja üks minu hea sõber ongi vend. Et teatud ülessoojenemise hetkel või inspiratsioon või kuidas nimetada tundub, et käsi ise kirjutab juba täiesti mingisuguse kõrvalise mõtte kõrgema mõtte ajel ja sina oled lihtsalt üks üks selle vahelülisid. Tänu teile, Rein Põder valguskiire kuulajate poolt. Usun, et, et kui jahedate varjude raamatut käes hoiate, siis mõtted tegelikult liiguvad juba hoopis teistel radadel. Aga missugustel radadel seda jäme need meie ootama. Tänu.