Tallinna 1966. aasta ja 1967. aasta rahvusvahelistest džässifestivalidest räägitakse legende tänini. Kus ka ei olekski koos maailma džässi kriitikud või tuntud muusikud, ikka teatakse Tallinna kui džässi linna just nende festivalide järgi. Arvan Ta tol ajalgi polnud kerge festivale organiseerida. Ja nüüd ongi väga huvitav teada saada, millisest tasemest me siis täna nagu edasi läheme. Festivalide eesotsas oli väga palju inimesi, aga täna on stuudios kaks põhiorganisaatorid, helilooja, muusikateadlane ja džässispetsialist Valter Ojakäär, keda te kõik väga hästi tead. Ja härra Heinrich Schultz, kes oli tol ajal linna kultuuriosakonna juhataja aga kuna ta viimastena ostjatel on väga harva raadios esinenud, siis ma palun Valter Ojaga reete tutvustaksite härra Heinrich. Kõigepealt ma ühe lausega võtan minule osutatud tähtsust vähemaks, Uno Naissoo oli nende džässifestivalide põhiline liikumapanev jõud nende loominguliste töötajate poolelt ja Heinrich Schultz tuli juba kuuekümnendatel aastatel juurde põhilise organis seeriana, kelle käest käis läbi kogu dokumentatsioon ja kirjavahetus. Mina võiksin tema kohta öelda niipalju, et unuga Me vahel omavahel imestasime lihtsalt seda, et ta oli tolle nagu me praegu ütleme, stagnaaja kohta kohutavalt julge inimene ja me vahel isegi mõtlesime seda, et see on hulljulgus. Sellepärast ta andis oma allkirju niisugustele paberitele millele keegi teine ei oleks alla kirjutanud ja ühesõnaga tema selja taga see meie džässilaev läks läbi niisuguse murdlainetuse, milles tõenäoliselt paljudes teistes Nõukogude linnades ei oleks üldse võimalik olnud. Ja kui nüüd teised Nõukogude Liidu pillimehed hakkasid kuskil trükisõnas nimetama Tallinna Nõukogude Liidu džässipealinnaks siis kahtlemata minu silmis on see põhiliselt Uno Naissoo, Inglise Sultsi, teine, kes nii-ütelda selle maine siin läbi aastate lõid. Ja muidugi, eks võib-olla, Heinrich Schultz räägib ise sellest hiljem, kuidas sess ja džässifestivalid ka tema languse põhjustajaks said, sest midagi ei olnud tol ajal. Jäävad aga ma tahaksin küsida, milline oli see pinnas, millele tekkisid need rahvusvahelised džässifestivalid. Ma pean ütlema, et need džässifestivalid toimusid juba enne minu tööle määramist linna täitevkomitee kultuuriosakonna juhatajaks 1961. aastal. Ja mina hakkasin nii-öelda seda koormat edasi vedama. Muidugi püüdes siia midagi uut tuua ja miks ma sellele kaasa lõin on mitte ainult see, et mulle džässimuusika üldse väga meeldib. Aga ma vaatasin, et siin on mul võimalust kaasa tõmmata selliseid muusika tähti nagu Valter Ojakäär, Uno Naissoo, Eri Klas, Peeter Saul ja teised meie linna kultuuriellu. Ja kui ma tulin täitevkomiteesse ja ma varem töötasin partei linnakomitees ja Clint tuttab selle olukorraga kultuuri eluolukorraga Tallinnas, siis ma tahtsin öelda seda, et seminaridel, mis toimusid kultuuriosakonna organiseerimisel, võtsid väga vähe inimesi osa. Ja ma vaatasin, et miks see on selge, et see kvaliteet lihtsalt nende seminaride tase lihtsalt ei rahuldanud neid inimesi, eriti muusikaspetsialiste, kes sellest osa võtsid. Ja ma vaatasin, et kui nüüd džässifestivalidest hakkasin osa võtma, siis näiteks Valter Ojakäär, Uno Naissoo nad kogu aeg meil esinesid seminaridel. Ja ma mäletan, ükskord tuli, see oli vist esimest korda seminaril, minu ajal tuli Valter Oja kark kultuuriosakonda minu kabinetti ütles noh, kuidas on siis, et rahvas ei ole, toob kohale tulnud või? Mina ütlesin, tead täitevkomitee saal on nii rahvast pungil, et ma lihtsalt kardan sinna sisse astuda. Ja see oli õige, sest kui Valter sinna tulid, ütles ja kultuuritöötajate hulgas kõrge distsipliin. Mul ei ole kõik nii põhjalikult meeles, aga ma mäletan küll seda, et ma olin lektorina kultuuriülikoolis, isal oli džässiloengute seeria siis operetist ja no üldse nii levimuusikast ja oli muide ainuke praegu kuulajatest võib-olla, kes mulle meeles on, oli hiljem lauljatari na tuntuks saanud Maie tantsu. Ja noh, teisi ma nagu rohkem ei mäleta, aga vot tema on millegipärast just selle tõttu, et ta hiljem nagu muusikaga hakkas tegelema meelde jäänud. Aga siis noh, džässi vastu ilmselt rahval huvi oli ja tänu sellele ka džässifestivalid Nii hästi. Meil olid külastatavam. Ja näiteks 66 67 ei saanud ju kõik inimesed üldse Kalevi spordihalli sisse. Ja seda pinda 66. ja 67. aasta rahvusvaheliseks festivaliks valmistasid siis nii, et kõik need eelnevad festivalid ja muidugi ka see järjepidev džässitöö, mis siin oli loengute ja kontsertide ja ja muude vormide kaudu. Aga nüüd konkreetselt 1966. aasta festivali korraldamise idee, kuidas, kes ja kuidas saabusid sinna siis ka esimesed väliskülalised. No see idee oli meil juba nii-öelda tekkinud, nii et tegelikult me valmistasime sellega hoolsasti ette. Nii palju oli teada, et Ülle liidu tuleb kokku kuskil ligi 50 ansambleid ja me ise olime mures, kuidas me neid majutama? No sellega said hakkama. Aga üks päev olin parajasti raekojas, raekojas asus täitevkomitee juhtkond ja mul järsku telefoniga helistatakse, et kiiresti kultuuriosakonda, et NSV Liidu kultuuriministeerium, mis on väga tähtis, kuna noh, muidugi jooksin sinna kiiresti ja kohe mulle öeldakse, et Lister toimub, Milatasin toimub džässifestival. Aga te teate, et teil, et soovib külla tulla Rootsi Johansoni džässitrio? Väga huvitav, ma ütlesin, see on väga hea. Aga kas ta saates oli ka hakkama, kas teil ei juhtu seal midagi halba? Ma ütlesin, ei juhtu, kõik saab korda. Vaadake, te mitte midagi ei juhtu loomavaga tänasin neid, lubasid, et kõik läheb korda. Nii palju, kui mina mäletan, Johansoni jazzi trio jäi väga rahule meie džässifestivalist ja sellest oli paljut. Tema jäi meiega jääks meie kuulajad ja muusikud jäid väga rahule jälle Jan Johansoni esinemisega ja said sealt uusi impulsse oma loomingu viljelemiseks ja improvisatsiooni tekst ja, ja lausa võib-olla uues suunas edasi minemiseks. Mul on sellest Jan Johanssoni trio külaskäigust meelesseed muljet, tollal oli väga liberaalne see sadama vastavat laeva vastavat. Siit võisid inimesed minna kaile kohe sinna laeva kõrvale. Ja siis Jaan Johanson, arune Gustabson ja geor riidel kolmekesi vaatasid üle laeva ääre all ja ma mäletan, me olime vastas Peeter, Saul, Eri Klas ja ja vist veel mõned siin kohalikud säsi sõbrad, Uno Naissoo kindlasti. Ja siis, kui nad maha tulid, siis me muidugi pidulikult tervitasime neid ja, ja viisime nad siis hotelli, näitasime neile ka linna, mul on kodus fotod, kus me oleme lauluväljakul. Nad imestasid meie, meie seda suurt laulukaar ja arvestades seda, et nad olid ikkagi esimese suurusjärgu tähed Rootsis ja kaks neist riidel ja kus ta on siiamaani. Kahjuks Johanson sai autoõnnetusel surma 68. aastal. Igatahes see oli fantastiline, nende esinemine, ma tean, meeles on see, et nad esinesid Weinsteini bigbändi järel ja see oli nii kõva muusika ja ja saal värises käes ja kui sa tulid lavale ja hakkasid mängima kolmekesi vaikselt, siis mul on siiamaani ikka meeles, et, et saal nagu pidas hinge kinni ja see oli, see oli nii vaikne ja niisugune kontrast. Ja tõepoolest siis esimest korda. Meie nii-ütelda Nõukogude džässmuusik kuulis seda džässi võib teha ka vaikselt. 1966. aasta festivali kontserdid olid siis laevastiku ohvitseride majas. Palju neid kontsert oli ja pikad nadolid. Oi, seda, kes praegu mäletab, kontserdid muidugi pikad, sest kõik tahtsid mängida ja kõik tahtsid võimalikult palju mängida ja ja pärast kontserte olid need säämsessonid seal restoran noordise, kus nad tol ajal kõik olid kevades ja vist oli Pirital ja mis mulle meenub veel? Siin oli eks kirjanik, hilisem dissident, kas ta oli aktsionofist, kes oli suur džässisõber ja tema kirjutas hiljem kuskil Smeenas või ühes ajakirjas liidu ajakirjas sellest Tallinna džässifestivalist ja ta oli vaimustatud sellest, kuidas siin toimus tänaval Dixilanud ansamblite paraad ja olid loosungid üleval ja Jesi Grazis Pirita teel olid, filmiti kõik neid ansambleid mängisid seal mere ääres ja tänapäevani on Nõukogude džässimuusikute hulgas see niisugune palgi ja selle Tallinna meeleolude järgi, ma mäletan hiljem, noh, me olime head tuttavad, oleks Lonstremiga ja kadunud Aleksander Twasmann mitu korda, meenutas hiljem meie kohtumistel seda Tallinna festivali ja ja üldse garani Ann käis pidevalt siin, tollal Putškov oli, pianistina esines paljudel meie festivalidel ka varem juba nad üldse kogu 60.-te aastate jooksul pidevalt siin käisid ja Kozlo ja Leningradist Kolstennyanossav ja no lihtsalt kõik ei olnud võimalik vastu võtta, kes tahtsid siia tulla? Ja sõna otseses mõttes oli siis Tallinn Nõukogude Liidu džässipealinn 66.-st aastast. Kahtlemata said tegijad innustust siis järgmise festivali korraldamiseks, siis ilmselt oli teil juba ennem plaani paika pandud, keda kutsuda, kui palju ja kui suurejooneliselt siis ette võtsite, 67. aasta festivali. Nojah, meil olid juba kogemused ja üldiselt Need džässansamblit, mis meil liigust tulid, nad olid nõus kõik tulema, kogu aeg ikka helistasid mul terve selle aasta jooksul, et et ikka, millal toimub ja kuidas iga kohale saab ja kus kohas toimub, kes osa võtab kogu aeg nad helistasid ja, aga noh. Sel aastal meil oli võimalus kutsuda Charls Loidi džässansambel siia. Ja see selgus, see selgus vahetult enne džässifestivali. Ma isegi kirjutasin ametliku kutse. Muidugi, mul oli sellega väga suur pahandus. Aga ma ei kahetse sellest, see oli õige tegu selles mõttes, et ansamblil oli mingisugune ametlik kiri olemas. Et neid oodatakse siin, et nad, et nad Peavad siia sõitma, see, nagu nad ise ütlevad. Et see nagu tõukas neid järgi ka meil oli mingisugust ülesanded ka, kus nad pidid sõitma, aga see kiri nagu neid kohustas siia tulla. Nojah, tol ajal oli ju nii, et meil olid juba programmid, kõik trükitud programmides neid ei olnud ja nad on noh, tõesti nii viimasel minutil. Aga kui tagantjärele mõelda, siis me ei teadnud veel, kellega on tegemist, aga kui mõelda seda, et klaverit mängiski särjed, kes oli noh, tänapäevani Pianist number üks ja ja sonett oli trummimängija, eriti suur staar, Ameerikas, rääkimata Loidist endast, kuigi nüüd loid on vahepeal võib-olla oleks 10 aastat olnud varjus aga tema viimased tööd tema viimane heliplaat on saanud väga hea arvustuse osaliseks ja mul muidugi on niisugune noh, kogu aeg kipitab see mõte, et kui saaks selle ansambli kunagi uuesti Tallinnasse, see oleks siis umbes nagu midagi biitlite kokkutuleku taolist, kuigi ma kujutan ette, et see võib kohutavalt raske olla ja võib-olla peaaegu võimatu. Aga muidugi, see oli meie festivalide nii-ütelda surmaotsus, selle ansambli siiatulek, sest need pahandused, mis olid seoses sellega ja tagantjärele võttes nii naeruväärselt pahandused, nii mõttetud, sest tollal kardeti iga väiksemat köhatust, et jumal hoidku, et mis juhtub Ameerikast tulevad ja mis nad teevad ja mis publik ja kuidagi neile ülemustel ei olnud päris selge. Džässi ja rokivahe, nemad ikka arvasid alati ka seda, et džässmuusika on midagi niisugust, et rahvas hakkab toole lõhkuma ja märatsema ja, aga soliidsema publikut ei kujuta ette, kui oli meil džässikontsertidel festivalide ajal lihtsalt ülemuste mõistmatusest nähti kuradit seal, kus teda tegelikult üldse ei ole. Ja tegelikult olid need konkreetsed keelajad ka džässifestivalide orgkomitees. Ja üks nendest oli Rein Rist langes, oli orgkomitee esimees ja kes kogu aeg pani kaikaid kodarasse terve selle aja jooksul, kui seda džässifestivali valmistasime, ette igasuguseid põhjusi otsis. Põhjus on muidugi see, et ta oli üldse, ta on üldse iseloomult väga arg inimene. Aga oma karjääri eesmärkidel ta oli nõus ja läkski üle laipade, kas või. Ja seda muidugi tagantjärgi, kui hakkad mõtlema. Sellist inimest peaks üldse meie kultuurikomitee uurima üldse, kui palju on see mees olles ideoloogiasekretär, on kahju teinud Eesti kultuurile ja kunstile ja üldse loometöötajatele. Ristlejad, mis ta on olnud siin sele ideoloogiasekretärina ja väga palju. Mul on siiski tunne, et, et tolle 67. aasta džässifestivali puhul oli ka tema üks kannatajaid lõpuks sest orgkomitee esimehena muidugi Heinrich Schultz võeti kohe koha pealt maha ja võib-olla sa räägid ise täpsemalt, kuidas see asi oli. Aga siis ma arvan, et kristlane ei pääsenud ka ilma parteilise karistust. Sest vaadake, küsimus oli ju selles, et siin oli koos üle kogu maailma umbes 200 ajakirjanikku, siin olid Raitar ja BBC ja Ameerika hääl, kõik Ameerika häält esindas jahvilisconover. Ja siin filmiti, siin võeti intervjuusid ja tolle aja kohta see oli midagi seniolematut ja ühesõnaga mul on niisugune tunne, et see kogu see olukord väljus kontrolli all mõnes mõttes. No kas või sellega, kui esines seal flöödikvartett lõpuks siiski pärast pikki mitmepäevast ootamist kontserdil siis nende järel pidi olema otseülekanne Moskva televisioonile. Ja nad mängisid 20 minutit üle ja, ja publik plaksutas, umbes veerand tundi ei lasknud neil tavalt ära ja ja muidugi Moskvast kogu aeg, ma olin sealjuures kui televisiooni bussisadasid ähvardused, et mis te seal teete, lõpetage ära, lõpetage ära. Pärast Saasloydi esines Krolli kvartett, mis oli tolle aja kohta ka võrdlemisi metsik ja nii need olid juba Loidi muusikat siin panid ka viimase välja, nii et ühesõnaga Moskvas tuli ka sellepärast pahandus, et noh, mis seal Tallinnas ikka on ja niisugused asjad ja niisugune muusika ja niuksed. Ma ei tea, võib-olla see on legend, aga tol korral räägiti seda, et oodati Moskvasse külla, kui ma ei eksi, vist Iraani šahhi. Ja Brežnev ja kogu see seltskond läks lennuväljale teda vastu võtma ja lennuväljal ei olnud ühtegi välismaa ajakirjanikku. Ja siis küsiti, et kas ajakirjandus ei boikoteerida äkki sahhi. Noh, teate ju, mis mees ta on ja Soomes loobiti teda kartulitega ja kui ta Soomes käis, et äkki Nõukogude liidus on ka nii, et välismaa ajakirjandus boikoteerida ja siis keegi ei, et ajakirjanikud Tallinnas rahvusvahelise džässifestivalil siis mees festivalis rahvus, kes lubas. No ma ei tea, võib-olla see on mingi legend, aga võib-olla see on ka tõsi. Igatahes ajakirjandus oli välismaa ajakirjandus, oli need päevad ainult Tallinnas, kõik? Kardeti ette ja taha, aga kes andis loa Charles slaidile lavale minek? Nojah, ma olin nagu nõelte peal. Ma ütleksin, et vist kuskil poolteist päeva sest luba ei antud ja siis ikka ikka öeldi, et oodake keskkomitee otsust siis lõpuks tähendab sel päeval kuskil pool tundi või tund aega enne nende esinemist anti siis luba. Nii palju kui mina mäletan pool tundi. No, mul on meeles, Me ööl enne, tähendab, nad mängisid pühapäevasel ja laupäeva öösel oli meil orgkomitee koosolek kus seda arutati, aga loomulikult see ei sõltunud need meist, et kas neid noh, nähtavasti mee siis lihtsalt ütlesin, et noh, et orgkomitee poolt niipalju, et tõenäoliselt sellest midagi pahandust ei ole, et neid tuleks ikka lasteaia esineda, seepärast et see skandaal võib minna suuremaks, kui neid ei lubata esineda. Sest milles oli küsimus? Need olid ka kavalad, need mustad, loid Chanet ja Kiisler, et kolm meest olid mustad, bassimängija oli valge, nemad andsid selle asja niisuguse diskrimineerimine ja valged lahja lavale neegredi lasta. Ja selle vältimiseks nähtavasti siis lõpuks ülemused läksid sundseisu, et see on veel hullem kui nüüd niisugune pilt. Ja mina arvan ka see ongi see põhjus, miks anti luba luba. Ja seal slaid oli festivali nael ja kas ka tema muusikast vaid meie muusikud innustust? No kahtlemata mitte ainult meie, vaid nagu ma mäletan, Jan Johanson küsis minu käest tollal, et kas sa oled niisugust meest kuulnud ja, ja kiitis seda väga ja soomlased olid võlutud, Nad tulid ju Soomest ja taoli sel ajal just rahvusvaheliselt niuke, tõesti tõusev täht, jaa jaa. Et noh, see oli, see oli mingi ootamatu juhus üldse, et ta sattus Tallinna ja ja siin kuulistada praktiliselt kogu nõukogude džässmuusikud plejaad, kes siin oli ja noh, mina võrdleksin seda sündmust Oscar Petersoni kontsertidega, mis toimus 74. aastal. Muusikutele oli see väga suur tõuge, mitte ainult saarloyd üksi, vaid kogu see kvartett, Need olid siiski fantastilised muusikud. Kas sa oled ka oma silmaga seda plaati näinud seal Floyd Tallinnas? Ja plaadiga oli niimoodi, et nende mänedžer George Avakkian hiljem kirjutas mulle siia ja uuris võimalusi, kuidas saaks selle lindiga teed, saaks plaati teha ja mina talle soovitasin täiesti legaalsel pöörduda Moskvasse väliskaubandusministeeriumi poole ja andsin talle aadressid ja nii ta tegi ja ilmselt maksis välja selle lindi ja täiesti ametlikult mitte piraadina, vaid kõigi mängureeglite kohaselt omandas selle lindi. Plaat ilmus ja siis ta saatis siia 12. Plaati palus edasi anda endist Sultsi lõuna naissoole artitiidusele ja nendele tuttavatele, kellega ta siin lävimist oli. Ja hiljem ta saatis veel 12 plaati, sedasama. Aga vot seda pakkima enam kätte ei saanud. Aga sa, Valter Ojakäär, mäletad seda et selle plaadi ümarik osa oli Eesti lipu värv? Ja see torkas kohe silma, sest plaadi esikaanel oli, oli see kvartett seisis Moskva punasel väljakul, Vassili plasen kiriku ees. Ja seal oli ümmargune raam ja seda raami ääristas sinimustvalge triip. 1967. aasta džässifestival lindistati tervenisti ja ka sellest andis kilo meloodia välja. Plaate. Ja ma ei mäleta, kas üks või kaks plaati ilmusid tollal peaaegu kõik need Moskva festivalid ja ilmusid plaantidena ja ja Tallinna omad samuti, aga noh, muidugi sinna oleks saanud murdosa sellest muusikast. Minu arust meil raadioarhiivis peaks olema praegu ikka väga palju neid söömsessionide võtteid ja ja siis ma mäletan veel seda, et et Eesti televisioonis oli. Ta oli ise vana bassimängija, režissöör ja Astrid Lepa oli, kes organiseeris nende džässifestivalide ka filmimist. Ma mäletan päeval siis kui ei toimunud kontserdi. Sealsamas spordihallis filmiti Annedomineerust kõiki praktiliselt ainult Ta ei filmitud Charloydi, sest nad olid natuke teistel alustel siia tulnud. Ainult mul on niisugune hirmus kahtlane tunne, et need filmid hävisid selles põlengus mis leidis aset, kus suurem osa Eesti kultuurivara põles maha, mis Eesti telefilm oli filminud. Kes siis veel peale Charles loydini sellist erilist tähelepanu äratas? No välismaalastest oli ju vennamozlovski siin, kes mul on meeles, mängis ühe väga pika kontserdi, viimasena saame ta samme, Tim jah, see oli, tollal tundus, tundus olevat niisugune fantastiline soolo. Ja siis oli veel rootsist, Jevlest oli teine, ansambel oli seekord jänbergi, orkester oli siin. Ole Klonstrem, esines komsomol, mängis temal tol ajal oli noh, nihukene staar, solist, mulje, praegu seda programmi käepärast. Aga ma pean ütlema seda, et see geograafia oli ikka tohutult lai. Tol ajal noh, näiteks Leningradist oli isegi džässballett kohal. Et väga palju niisugust uudset oli ka publikule. Mida teie, härra Sults tundsite, kui pidevalt viibisite nende muusikute kõrval ja kas tundsite muret, kas nad jõuavad õigel ajal lavale või tundsite muret selle pärast, kuidas nad söönud-joonud ja magada saavad. Mis olid kõige suuremad probleemid tol ajal? Ma pean teile ütlema seda, et muusikarahvas on minu silmis jäänud kõige intelligentsemad taks inimesteks, keda ma olen üldse kohanud. Nad on hästi tagasihoidlikud, nad on teadlikud, nende silmaring on väga lai. Ja üldse ma pean ütlema, et väga-väga huvitav rahvas ja ma olen selle tööl kultuuriosakonnas, nendelt. Mulle tundub, et Heinrich Schultz oskas ka selles mõttes seda asja hästi organiseerida, ta ei üritanudki kõiki üksi teha. Kui ma ei eksi, võib-olla parandab mind. Aga seal võis olla umbes 100 inimest, no lihtsalt muusikasõpru, kes jooksid ansamblitele vastu, kes aitasid transporti, kes viisid Teeelli hoolitsesid, et kõik oleks õigel ajal söömas, nii et see on muinasjutuline. Kuidas tollal see džässientusiastide ringkond kõik need päevad aitas kaasa, näiteks noh, Anne Erm, organiseerinud siin käesoleva aasta džässifestivali ja ja ma julgegi sinna lähemale minna, sest ma tean, kui suur töö see on ja muidugi sa ei tee seda ka üksinda. Aga niisugust väge sul vist küll tagasi. Nagu tol ajal oli ja see on õige No praegu on veel aega, vägi tuleb iga päevaga järjest rohkem juurde. Aga ma arvan, et praegu on põhjust meenutada ka neid inimesi, kes siis rohkem vaeva nägid, jooksid, kes meelde tulevad, kes veel teie meeskonnas olid? Võib-olla see nii väga populaarne ei ole, aga mina hindan väga kõrgelt Raivo daamikud. Sest Raivo Tammik oli selline mees, kes hommikust õhtuni ühesõnaga tegi tööd ja kogu aeg küsis, mida ma veel võin teha ja ükskõik mis asju ta oli, väga hea, ansamblijuht ise mängis mitme pilliga. Aga ta oli igal pool abivalmis. Lembit Saarsalu on mulle rääkinud, et tema oli õieti noh, siis hästi noor ja käis kuulamas, ta oli nagu eemal veel sellest sassi ringkonnas ta ise ei mänginud veel tol ajal, aga Ta on ka seda rääkinud, et noh, esimesed niisugused impulsid ja, ja vaimustuse sai ta just nendelt sassi festivalilt ja kahtlemata oli seal palju noori, kes said siis mingit innustust ja inspiratsiooni ja, ja kui ma ei eksi, Tõnu Naissoo tollal kuueteistaastane mängis Lada õige Naissoo oli ka väga aktiivne. Ma ei tea, kas tal juhiluba oli, aga igatahes üks kord. Ta ta viis Naissoo Volgaga Johansoni Trio meile Piritale. Mul oli päris kõhe seal istuda. No kindlasti mitmed varem ju isa kõrval ja ega ta ju minagi vallal ei juhtinud autot ja ma ei teadnud, milles asi on. Tänu naiste oli siis arvatavasti festivali noorim osavõtja ja. Ja küllap vist jah. Nõnda palju siis täna 1967. aasta festivalist, aga mida teie nüüd loodate tänavusest festivalist? Mina ütlen nii palju, et need kogemused, mis me saime nende festivalide läbiviimisest ja mis meil ikkagi läksid hästi, said nad mitte ainult meil liidus hea hinnangu, vaid ka välismaa ajakirjades ja ajalehtedes. Ma usun, et nad halvemini kindlasti ei lähe. Võib-olla veel paremini, aga ma ei oska isegi öelda, mida võiksin paremini teha, sest sest kui praegu kokku võtta need viimased festivalid, mis me oleme Valter siin korraldanud, ega mina küll seal vigu ei leia. Organisatsioon jooksis ikka täiesti nii kui õlitatult ja mul on näiteks üks moment on meeles, kui oli rootslaste sadamasse viimine ja kui pakkimine võttis aega ja kui siis veoautojuht pani läbi Tallinna vanalinnale tolmupilv oli taga ja kõik olid ikka õigeks ajaks õiges kohas ja ja sellest festivalist muidugi mina kõige rohkem mu süda väriseb, sellepärast et meie džässipublik on vahepeal. Osa vanemaid on juba kadunud nud aktiivsete kuulajate hulgast ja kas me saame nii palju rahvast saali, kui olid tol ajal? Sest väga palju häid kontserte, mis on toimunud siin on pooltühjadele saalidele läinud ma mõtlen näiteks siin oli inglise kvarteti chi pinges ja siis koordi paine esines ja ja rannafestivali ajal omo näiteks ükskõik kus kohal on saal täis, meil oli pooltühi saal. Nii et sellest on muidugi kahju, kui kui me kõik püüame hästi teha ja tulevad head esinejad kokku, aga publiku pool jääb hõredaks, nii et siin tuleb üles kutsuda kõiki, kes, kes vähegi on džässi vastu sümpaatiat tundnud. Neil päevadel peab välja tulema. Ja kindlasti ootame saali kõiki neid, kes olid 1966. aastal ja 1967. aastal. Ja muidugi ootame ka noori, kuigi praegu on muusikavalik väga lai, kontsert on igasuguseid, on rokipublikule, kantri, publikule, rahvamuusikutele kõigile kõigile, aga siiski džäss on selline vahet? Jaa, väga omanäoline kunst, mis võib väga palju hingele pakkuda erinevaid elamusi. Ja seetõttu ma arvan, et keegi ei kahetse, kui ta tuleb kuulama festivali. Ja ka kas teie, härra Sults, olete samuti kuulajate seas kindlasti olemas?