Tere kätte on jõudnud suhete klaarimise aeg ja stuudios taas Aleksander Pulveria Hälvin Arnold. Kui me oma esimeses saates kaks nädalat tagasi rääkisime üksindusest eelmises saates arutlesid Tõnu Karjatse ja Ellu Eik kooselu üle siis ega meie tänanegi teema neist kaugelt mööda ei käi. Nimelt võtame jutuks enese maksmapanemise selles keerulises ja põnevas elus. Aga enne veel teeme ühe tagasipõike sellesama üksilduse juurde, sest meie esimene saade sai üsna palju vastukajasid ja taolisi põikeid võtab meie meeskond ette edaspidigi, kui on ilmselge, et eelmises saates üht-teist kripeldama jäi. Niisiis midagi kirjutada, tyh või räägiti meile teemal üksildus, lühike läbilõige teile siinkohal teadmiseks ja miks ka mitte edasimõtlemiseks? Kõigepealt väike ülevaade saatele tulnud meilidest ja kommentaaridest vikerraadio koduleheküljel. Kui ma teen kaheksa tundi tööd, istun üksi kontoris, Lähen koju, olen jälle üksi, kuna olen vallaline, käin trennis üksi, istun restoranilauas üksi, reisin üksinda välja, jalutama minnes eelistan seda teha üksi, sest sõbrad ei viitsi ja kui viitsivad, siis kiruvad elu-olu ja riiki ning valitsust. No mis emotsioone selline jalutamine värskes õhus annab? Olen seltskonnas, tunnen, et pole seltskonnaga millestki rääkida. Kas ma olen üksik, olen üksildane või pistan oma tegemistest ja käimistest saada maksimaalset tulemust. Ja loomulikult on kommentaaride ettelugemisel mõte siis, kui me kuuleme ka kiirelt ostu kommentaari teilt. Aleksander Kulver. Tegemist on üksildusega, sellepärast et hinnang on rahulolematus kõige sellega, mis peaks ju olema, aga ei ole. Järelikult on üksildus näljapääs väljapääs kõige lihtsam muuta ootusi ehk teiste sõnadega olla rahul sellega, et ongi väga hea tore üksi käia, üksi olla, üksi saada hakkama. Ja olla siiski ka sisimas alati valmis ja avatud millekski uueks. Ja seda loomulikult, aga sõltuvalt siis olukorrast, juhul kui tekivad suhted. Kui tekib tunne, et vajatakse, siis minna sellega kaasa, midagi rohkemat. Ja võib-olla ei lase olla juba ette kriitiline? Ei muidugi mitte sellepärast, et suurim viga, mida inimene saab teha, on välja mõelda plaan ja siis sõltumata olukorrast hakata seda realiseerima, siis, siis on nagu rohkem loomariigi maalima. Järgmine kommentaar on selline noh, väga filosoofiline, kuidas käituda elu-olu muutmise muutumise teel, kuidas saada üle kahevahelolekust, kui sind valdab umbes niisugune tunne liiga hea, et lahkuda liiga halb, et jääda. Nojah see on juba, see on juba tõesti filosoofiline, ühtepidi, aga teistpidi ka psühholoogiline. Kaks erinevat ahvatlevat Tartust, mille vahel ei suuda otsustada umbes midagi niisugust, nagu inimene, kes satub vee alla ja pöörab ennast arusaamatus suunas, ei tea, kust kuspool on pind parim viis välja tulla antud olukorrast on sundida ennast midagi mingis suunas liikuma, küll on siis pärast näha, kummale poole asi liikuma hakkab. Niisiis üks selline mitte küsimus, vaid pigem niisugune tõekspidamine meile saabunud kommentaaride hulgast üksildus meid ei kummita, kui inimene õpib mõtlema, mõtleb inimene, loob mõtestatud situatsioone nii enesele kui teistele ja elu on sisukam, põnevam. Selline inimene õpib ka teistelt, nii nagu teised temaltki. Jah inimene on definitsiooni järgi mõtlev olend. Kui mõelda mõtlemise all erinevate käitumisvariantide vahel valimist, mis siis tähendab seda, et et ühele sobib nagu rohkem mõtlemistegevust teisele vähem, kuid nii või teisiti juhul kui seda varastada, siis oletada, et mõtlemine päästab maailma on natukene liiast. Mitte keegi ei päästa maailma. Hea on, kui inimene päästab iseend ja selles mõttes mõtelda ei ole vaja mitte teistele, vaid iseendale. Järgmine kommentaar ebaküpsus on kõige põhjuseks nii üksilduse kui viletsa kooselu põhjuseks. Üksikuks ja üksildaseks jäävad ebaküpsetega kokku puutunud inimesed, olles samal ajal ka ise ebaküpsed ja neil kaob tahtmine uuesti proovida. Ei jäägi muudkui sõnad meenutama seda, mis olid ja halb ei ole leplikkus. Leppida kõigega, mis oli ja mitte teha endale liigseid illusioone ja alla on see inimene kirjutanud niimoodi 31 aastat vana üks ei ole üksi, jääb. Kumab läbi hinnang, meil kellelgi pole õigust öelda, kas keegi on küpsu ebaküps, see ei ole kõrvalolevate inimeste asi. Küll aga on küpsuse tunnuspsühholoogia poolt vaadatuna see, et inimene on võimeline vaatama vastu ka sellele jubedal maailmale, mis tema ümber on ja arusaama ka näiteks sellest, et üksildus ja üksiolek selles kurjas maailmas on paratamatu. Kuid see ei tähenda, et sellega tuleb pida. Ja see tähendabki küpsust, kus inimene jätkab sihikindlalt oma eesmärki või eesmärgist ootamist, mille ta on ise endale seadnud, et selles mõttes on see filosoofiline hinnang, aga ta ei ole küpsusega seotud, ka võiks väita, pigem isegi vastupidi, inimesed, kes on arengus väga kaugele jõudnud nad võitlevad erakordselt raske koormaga, nad vaatlevad ja analüüsivad maailma, mis ei ole teps mitte nii ilus, nagu seda näevad inimesed, kes oma arengus ei ole nii kaugele jõudnud. Ehk nagu eelmine kord ütlesite, tegelikult see mõte kõlbab küll väga paljude teemade juurde, et elamine üleüldse nõuab julgust. Kahtlemata, sest sest inimesed loovad endale muinasjutulossi maailmast ja kuna see läheb vastuollu sellega, mida nad elus kogevad siis on kaks võimalust, kas joosta illusioon koolidesse ja jäädagi unistama või elada kahe jalaga maa peal ja see maa peal elamine on, on suhteliselt ebameeldiv. Nii ja lühike ülevaade kõigepealt nendest telefonikõnedest, mis mulle tookord pärast saadet tulid Töötoa numbril ja siis on eelmise saate teemaga seoses veel midagi ees. Aga need telefonikõned jah, helistas üks autojuht ja teatas, et tema jumaldab üksi olemist. Ei mingit üksildust, ei mingit masendust, ta kohe ootab seda, võib-olla see tema amet, Don teda selliseks treeninud, mine sa tea, siis soovitati pidevat eneseanalüüsi. Loomulikult, mida siis meiegi räägime, peaasi, et väga ära ei tööta. Natuke vahepeal puhata ka. Siis üks inimene soovitas üksilduse vastu sellist rohtu, tehke aga tööd nii palju kui võimalik. Ja nüüd meie üksilduse teema lõpetuseks on jäänud telefonivestlus ühe naisega, kes on aastaid põetanud oma voodihaiget abikaasat. Siin oleks tegu justkui üksilduse, kui parata olematusega või mis? See proua helistas samuti eelmine kord pärast saadet ja me leppisime kokku, et täna võtame temaga ühendust. Tere päevast, kui ma küsisin ka oma abikaasa käest, et mida tema siis ütleb selle kohta, et mis on siis positiivse siis ainus, mis me mõlemad leidsime, on see, et me oleme saanud teada, kes on tõelised sõbrad. Ja õnneks me saame öelda seda, et häid inimesi on, on olemas. Ja, ja selle nimel tasub elada, kuigi neid ei pruugita kohe üles leida. Ja millegipärast alles siis, kui on väga raske selekteerib elu need inimesed välja neid, kes ütleme, noh, elu jooksul Nad muutuvad seoses aegade kõigega, aga, aga sellistes rasketes olukordades on kõige positiivsem just see, et sa saad teada, kes on kes. Jah, kahtlemata on nii, et väga paljudel kuidas öelda juhtudel või elusituatsioonides, me saame teada, mis tegelikult on inimlikud väärtused peale seda, kui midagi on juhtunud. Ja antud juhul on see kahtlemata õige. Et nii väga nagu üksindust ei ole, sellepärast et selgub, et on tõelised inimesed, kes ei mängi ja kes on nendes suhetes ja toetavad teisi inimesi. Ja, ja selles mõttes on, on ime juhtunud ütleme nii. Sest põhiliselt kui kui me tame üksildasi inimesi, siis need on reeglina hästi elavad inimesed, ütleme nii. Ja põhimõtteliselt paradoks aalsus elus seisneb selles, et kui juhtuvad traagilised sündmused, siis just nimelt siis tuleb ka eesti kultuuriinimesel välja see soov aidata teisi. Et antud juhul on, on see, kuidas öelda see keskkond, kus te olete ja kust elata saab, et näha seda tõelist, inimlikku suhtumist tõeks inimeste väärtuste maailma. Kas te elate abikaasaga kahekesi ja kas ta peab tihti olema päris omapäi kodus ka, teil on ju asjatoimetusi ja nii edasi. No ütleme, et maksimaalselt neli-viis tundi päevas on ta täiesti üksi Kuidas te selle aja üle elab? Nii väga, tähendab, kõikidel inimestel on on selliseid hetki, kus, kus tundub, et isegi kärbes lendab Parek pidi ka tema vajab sellist aega, et olla mingi hetk iseendaga ja kasvuri tühjaks nutta või tühjaks karjuda ennast. See on tema aeg, nii nagu on see ütleme see viis tundi minu jaoks minu aeg see on siis niinimetatud minu üksilduse või tema üksilduse aeg. Ja mõnes mõttes, see on nagu puhastustuleks meile mõlemale. Et me kumbki saame siis järele mõelda, paratamatult tuleb erinevusi, erimeelsused ette? Üks üks inimene näeb lamades ühte asja teistmoodi kui püsti seisev inimene. Nii et noh, sinna ei ole midagi teha, aga aga, aga me saame hakkama. Kas see on teid liitunud, see on niisugune trafaretne küsimus, küll, aga siiski. Ma ei oska seda niimoodi öelda, seda seda ei saagi niimoodi öelda. Ma olen alati mõelnud selles situatsioonis seda, et mismoodi käituksin minu kui mina oleks see inimene, kes on haige. Et. Kindlasti kindlasti, meil on ühine valu, kuigi me tunneme seda valu täiesti erinevalt. Esiteks, kas võib olla see, et niisuguseid privaatseid aegu neid on vaja, ükskõik kui kui voodihaige inimene ei ole väga lihtsal põhjusel. Juhul kui inimesed on 24 tundi ninapidi koos paratamatu konfliktide tekkimise koht, ehk teiste sõnadega mingi isiklik elu, nii naljakalt kui see ka ei kõla, peab ka mull jääma, kus ma saan oma mõtteid veeretada nii nagu ma tahan. Aga teisalt tuhanded inimesed, kellel on haiged lapsed, kellel on katastroofi üleelanud abi, kaasab Estonia ellu jäänud inimesed ja nii edasi ja nii edasi. See teadus on mõneti igatsetud taga paljude inimeste poolt, et oleks ometi keegi, kes mind vajaks jäägitult lõpuni. Et selles mõttes teil on. Jällegi paradoksaalselt tuleb öelda, et teil on õnn olla inimese kõrval kes teieta, põhimõtteliselt ei saa enam siin ilmas olla, mis tähendab seda, et see on ülim inimliku vajaduse rahuldamine. Loomulikult ka meil on vahel must auk ja tee on nii püsti, kui veel olla saab. Aga, aga alati on teadmine, et alati tõuseb päike ja pealpool pilvi. Soovime teile vastupidavust ja neid päikselise päevi üha rohkem, aitäh, et olite valmis meiega rääkima, aitäh. Kena päeva. Nõnda palju siis meie esimese üksildusteemalise saate meenutuseks ja veel kord suur tänu kõigile, kes võtsid vaevaks reageerida. Sest nagu öeldud, meie saade sünnib tihedas koostöös teiega, head kuulajad. Teisiti poleks see võimalikki. Saate olemus on juba kord selline. Isiklikud asjad. Juurde võib vaid ette kujutada, kui palju sisemisi konflikte, solvumist ja tõrjutuse tunnet võiksin elus põhjustada. Halastamatu fakt et me ei suuda teisi iseendaga piisavalt arvestama panna. Vahetevahel tundub olukord lausa lootusetu ja välja pääsmatu. Seega räägime järgnevalt enesekehtestamisest ja. Kas ma panemisest ülimalt hädavajalikust asjast, kui tahame omadega kas või enam-vähemgi hakkama saada kuulakem tänase saate teemal kõigepealt üht tänavaintervjuud, kus hakatuseks küsisin, kas inimesel on enese maksmapanemine kerge või raske. No ma arvan, igat raske see konkurents inimeste vahel on nii suureks läinud ja see on nagu rohkem tahtejõudu, see saab ka rohkem ja ma ei ole eriline peale, aga, aga samas on teie töö nagu teie kaaslasel niisugune inimestega suhtlemise töö, et kas need asjad nagu omavahel siis vastuollu ei lähe, et ühest küljest te tunnete, et teil on raske oma tahet nagu maksma panna, teisest küljest te peate inimestega suhtlema ja neile aeg-ajalt nagu oma tahet kuist mitte peale suruma, siis soovitama. Ma arvan, et see töö, mida teen, seda ma ikka tean ja siis kui ma inimestega suhtlen selle dialalis ikka see, mida mina ütlen, siis nad peavad sellega lause, mis ma tean, mida ma räägin. Et selles on nagu eriti vastu vaielda ei saa. Et see on nagu kaks eriasse. Aa, aga see, mis te alguses ütlesite, et ei ole just üleliia lihtne see-eest seista ja oma nii-öelda tahet maksma panna, see puudutab töövälist elu ikka ikka ikka, ma arvan, kas see võiks muutuda, kellesse peaks sõltuma ikka iseendast, Seltakse kellegist, teisest ei sõltu ka asja käsile võtta võib-olla isegi midagi saavutaks? Ei ole. Ja jah eriti ei, ma ei tea, mille taga seisab vaba aega ennast vähe ka ja kas selleks, et natukene oma elu üle järele mõelda, kas selleks on vaja lisaaega, kas selline mõtlemine ei võiks käia, noh, ütleme kasvõi koduse tööga käsikäes ikka saab, kusjuures saab ka mööda. Ega siin erilist rahvasumma ei ole. Aga kuidas teile tundub, kas niisugune asi nagu enesekindlus, enese maksmapanemise oskus, suutlikkus ennast kehtestada, kas nad on inimesel sünnipärased omadused? Ma arvan, et osaliselt kasvatusest on ka. Et kuidas vanemad käituvad ja kas teevad kõik ette-taha ravi, lased ise seal ringi joosta, asju ajada või mida iganes. Näiteks kui mina olin enne keskkooli, siis mul ema jooksis, tegi kõik asjad ära, võib-olla sellest ongi niimoodi, kui ise ei taha, tuleb ise teha ja joosta, mitte lasta teistel enda eest asja iseenda eest seista. Mida kommentaariks öelda kõlas läbi mõte, kõik see sõltub iseendast, enamasti ta nii ka on, sest enesekehtestamine tähendabki kui püüda ette kujutada visuaalselt midagi niisugust, mis asemel on inimene võimeline oma käitumisega tegema seda, mida teine peab karjumise ja muude selliste vahenditega ette võtma. Et see enesekehtestamine tema, tema tulenebki suurest D tõepoolest sellest, milline on lapsepõlvekodu, kuid mitte niivõrd, sellega ei ole ta seotud, et lastakse ise midagi teha, vaid isiksuse ja sellega, kas vanemad suhtuvad oma lastesse persse või kui asja, mida on aeg-ajalt hea teistele näidata. Ma uhkeldavad sellega kaski, klaverit mängib või, ja nii edasi ja nii edasi, teiste sõnadega rohkem alandad lapsepõlves inimest, seda vähem on ta võimeline hiljem enese kehtestatud käituma. Ja see ütleb meile nüüd järgmist asja, et, et lisaks kõigele nendele kodudele isiksuseomadustele on absoluutselt vajalik enesekindlus ehk teiste sõnadega. Ma usun, et mul on õigus. See positsioon on väga kaval. Kas sellepärast, et ma ju ei tea, kas teistel on samasugune mõte ja nüüd, kui saad kokku kaks väga enesekindlat inimest, siis mõlemil on võimalus välja näidata seda, mida nad tegelikult tahavad. Ja selle peal leitakse kompromiss. Ehk ei maksa loota, et enesekehtestamine tähendab sellist noh, autoriteeti, kes vastuvaidlematult nõuab, et teised täidaksid tema ütlemisi. Enesekehtestamine tuleb alati kompromissideks välja, et mina säilitan oma põhilise soovija, sina säilitad oma põhilise soovi ja selles kahe niisuguse nõude kokkupõrkes sünnibki see, et mõlemad on rahul. Jällegi on tegemist subjektiivse hinnanguga. Kui ma arvan, et ma mõjutame teisi, siis sellest piisab, kas see tegelikult nii on, pole absoluutselt oluline. Ja niimoodi me elamegi, et meile tundub, et maailm keerleb minu ümber de facto, ehk siis faktiliselt muidugi nii ei ole, aga seda illusiooni, et ma mõjutame teisi piano, säilita. Nii et enesetundest sõltub tohutult palju enese sisemisest hoiakust. Ma olen väärikas. Ma olen inimene, kellega teised arvestavad. Mul on õigus öelda seda ja teist, mul on õigus olla teiste silmis aktsepteeritud. Jah, põhimõtteliselt igal õhtul, kui magama jääd võiks nagu mõelda, issand, kui hea poiss, ma olen, issand kui tüdruk, ma oleneb. Minust sõltub nii palju. Ja kui isegi, kui see nii ei ole aastakümnete kaupa ei tähenda. Oluline on see, et ma igal õhtul Diannet, ma olen keegi. Ikka tuleb endale öelda ja veel teie lapsepõlve mõtiskluse juurde, noh, väga palju saab muidugi ajada lapsepõlvekaela ja see on muutunud peaaegu et irooniliseks väljendiks mõningate inimeste puhul, Ahmul oli raske lapsepõlv. Ah, sellega võib teist, kolmandat ja neljandat seletada, see võib olla irooniline tõdemuse, võib olla sügavalt õnnetu tõdemusi ja nii edasi, nii edasi. Mul praegu lööb silmad ette ühe raamatu pealkiri. See oli vist jälle mingi Ameerika psühholoogide mõtetest nisugune tulvil, aga, aga miks ka mitte, teisest küljest selle raamatu pealkiri oli, et no umbes nii ta kõlased kunagi pole hilja saada endale õnnelik lapsepõlv, ehk teisisõnu me võime ka, nagu öeldakse, lapse põlve ühel hetkel ümber hinnata enese jaoks. Ja noh, oli raske, oli alandav, võib-olla mõnel inimesel, aga eluaeg nagu öeldakse, ei pea seda, seda taaka endaga kaasas lohistama. Asjad võib endale. Ümber mõelda tasapisi. Jah, eks ta nii olegi, sellepärast et enamik inimesi mäletab lapsepõlvest seda pidada, mäletada tahab öelda, et esimesed mälestused tekivad kolmandal-neljandal eluaastal, siis põhimõtteliselt ma ei tea tegelikult, mis esimesel kolmel eluaastal minuga tehti. Mis aga omakorda siis ütleb meile, et oma lapsepõlve konstrueerime ise vastavalt sellele, millisena me tahame seda parajasti näha. Ainus viis, kuidas normaalselt ennast tunda, on see, et omistada endale õnnelik lapsepõlv. Ja niimoodi siis retsept on väga lihtne. Ja kui oli tõesti magedavõitu olukordi rohkem kui küll kes keelab meil siis näiteks niimoodi mõelda, et aga väga hea, et mul oli see teine ja kolmas raskus tänu sellele ma õppisin, inimene, räägitakse, õpib kõige vähem siis, kui ta ennast väga hästi tunneb. See oli karastus. See halb situatsioon võib ka nii öelda. Oja sellepärast, et et kuidas nüüd võtta jällegi sedasama subjektiivsus, mis ütleb meile väga lihtsat asja. Et kõik sõltub sündmuse interpreteerimist, sest kui ma tahan, siis ma näen seda traagilise. Ma ei ütle, et mul oli kohutav lapsepõlv ja kui ma tahan, siis ma ütlen, et suurepärane peksti sellepärast, et siis ma sain teada. Nii ja teistsugust asja on ainult üks tingimus. Seda ma pean ise ütlema. Kui mulle keegi teine ütleb, et me peamegi sind kloppima, vaid sa saaksid elus tugevaks, siis see pole see, see on see, mis hävitab inimesi, nagu ma ise arvan, et see on õige. Miks mitte? Isiklikud asjad. Kuulakem nüüd järgmist tänavaintervjuud tänase saate teemal, kus kõigepealt esitasin juba tuttava küsimuse, kas enese maksmapanek on problemaatiline või ei. Siiani mul sellega probleeme ei ole olnud, ma arvan, et mul lapsepõlvekodus, ma olen maal sündinud-kasvanud, sealt ma sain juba terve maailma nägemise ja noh, ma arvan, et sellest on tulnud see asi. Aga elutee viib kokku igasuguste inimestega ja ka ütleme ausalt, üsna ülbetega ja teinekord jultunud inimestega, et kuidas te selliste inimestega olete hakkama saanud. Põhimõte on vist ikka nii, et kuidas küla minule, nii mina külale, nii et ega ma ikka päris enda peal ei ole lasknud vägivalda tarvitada nagu öeldakse, teist põske ette ei keera. Ega vist ei noh, oleneb ka olukorrast, ikka tuleb ikka kõigega arvestada, sellepärast et põhjustest, milles tekivad konfliktid, noh, kõik sellest tuleb arvestada, iga maa nii ikka väga peale trügida ka ei ole, aga aga selles mõttes võid enesega rahul olla, et reageerite täiesti adekvaatselt ja vastavalt olukorrale vastavalt inimestele. Ma arvan küll niisuguseid eriti suuri konflikte, mul ei ole olnud elus järeleandlikkuses teinekord suur tarkus üldse mitte nõrkuse näitaja ja kindlasti aga teatud piirini piir peab olema, kus ei tohi järele anda, eneseväärikuse tunnetamine on see mõõdupuu, see peab alles jääma ja ja noh, et ma ikkagi võin pärast vaadata otse pilguga, teistele otsa ja iseendale ka peeglis. Ja mis te arvate, miks vahetevahel enesekindlad inimesed tunduvad meile nii vastumeelsed Sibist oleneb ka inimesi, võib-olla nõrkadele inimestele tunduvad enesekindlad inimesed liiga vastumeelsed ja ma ei leia, kui ikka tal õigus enesekindel olla on mind siis seitse, kasvõi enesekindlus käib koos üldiselt ikkagi sümpaatse inimtüübiga, kelles on sellist elu jaatust ja ikkagi nagu on tunda, et ta aktsepteerib ka teisi, siis selline inimene ei häiri. Ei, ei mul närvid. Ja ise tuleb ka tugev olla, tuleb küll keskikka minu eest seisab, kui ma ise ei seisa. Oli tore kuulata elutarga inimese elutarka juttu, sellepärast et inimene on palju näinud on teinud, järeldusi, on analüüsinud, kõik on õige, on, on just nimelt see enda seljast trumpimine teiste poolt või, või seljas trumpimine teiste poolt, kui täpsemalt öelda, siis sellega on muidugi probleeme, sellepärast et sõltuvad nüüd eesmärgist. Põhimõtteliselt võib kujutada ette ka suhetes olukordi, kus tuleb roomata ja lasta endale näkku sülitada, selleks et tulla järgmises olukorras võitjana välja. Põhimõtteliselt ei pruugi alati säilitada sellist nagu mõtet või teesi, et igal juhul tuleb maksma ennast panna. Aga need erandlikud juhtumid ja selline kogemus ei pruugi kõikidel olla. Enamasti olukorrad, kus mingi hetkeni öeldakse, et aitab küll, et, et see, mis on mulle nüüd ütlesid või see, mis sa tahad nüüd tegema panna, ei lähe kohe mitte, kuna mul on ka mingisugune autunne ja eneseväärikus olemas. Kuid isenesest Nendes suhete maailmas tuleb ette ju ka kõike ja kui inimestel, aga antud juhul ka nii jutus oli. Kui asutus ka sellele, et mitte alati ei tule võita vaid võib leida ka muid võimalusi, kuidas ennast maksma panna, sest maksma panemine iseenesest ei saa olla eesmärk omaette. Sest kujutame ette inimest, kes iga kord peab võitma, kellel peab alati viimane sõna jääma, ka selliseid inimesi on suhteliselt palju, aga absoluutselt õieti ka öeldud. Need on inimesed, kes on sisemiselt väga arad ja ainus viis, kuidas tõestada, et ma olen keegi, ma pean alati ütlema viimase sõna mis tähendabki siis, et tõepoolest tugevus teeb inimese vabaks enesekindlus ehk siis tugevuste vabaks ja tähendab seda, et mulle ei lähe korda, kui näiteks juhtub suhetes nii, et tema võidab või tema peale. No ja mis siis sellest, et juhul kui ma olen suhteliselt org ja enesekindlus põhineb sellel, et alati tuleb kedagi võita, siis loomulikult on see draama elutarga inimese mõttemaailm ütleb, et on olukordi, kus ma võin. Vaata ta, sellest ei juhtunud midagi, sellepärast et ma olen kindel, et kui ma tahan, siis ma võidan. Nii et kui inimene ütleb, et ma võin rahulikult ka kaotada siin-seal, siis vot just see ongi tegelikult see tõeline enesekindluse. Niisugune sisemine maksmapanek võib olla olukorra üle. Jah, jälle paradoks inimese käitumises, et võitma alati see, et ma olen kindel, et ma võin võita, kui ma tahan, vot see on see, mis määrab ära ka minu enesekindluse. Ja seal oli ka küsimus sellest, et miks teeb vihaseks teatud ülbe inimene, kes nagu käitub liiga enesekindlalt, vastus on tegelikult ju ka olemas, nimelt. Kõrvaldada vaataja, kelle jaoks on oluline, et temast sõltuvad kõik asjad. Loomulikult vihastab nende üle, kes näiliselt libisevad selle mõju alt välja, enesekindel inimene ongi selline, et ei ole ühtegi märki, mis ütleb, et ta laseb ennast mõjutada. No teeb ikka vihaseks küll. Sest ma pean võitma, et see ongi selline elutarkuse või eluküpsuse. Kuidas öelda sisu, et et kui, kui on sellised inimesed, siis ei ärrita ka need, kes on iseenesekindlalt. Nii et see oli äsja kuuldud proual väga nutikalt ja jah, nagu te ütlesite tõesti elutargalt öeldud, et ei, et teda ei häiri, las nad olla. Tema on jälle omal kombel ja temal on oma elu ja omad arusaamad ja las keegi olla kõrval enesekindel, miks mitte? Jah, täpselt nii suur hulk suhete ja ka maailma asju või hädasid tuleneb sellest, et, et me tahame muuta maailma, ilma, et me aru saaksime. Et on, on ka teisi variante ja ka teisi inimesi, kes muuta tahavad ja kõik ei mahu üheaegselt muutma ühte ja sama asja, nii ka suhetes. Paindlikkus tulenebki enesekindlate inimeste käitumisest, kes võivad tagasi tõmbuda siis jälle liikuda, jälle mõjutada. Ja niimoodi see suhetama toimunud. Jah, ja olgu siis veelkord öeldud, et tõeline enesekindlus ja enese eest seismine ja kõik sellised asjad, mis paneb meid arvestama. Ja mis teeb meid arvestatavaks teiste silmis, see on tegelikult sisemine sisemine tunnetuseks ole sisemine teadmine, sisemine hoiak, sellest tulenev rahulik ja tasakaalukas käitumine, loodetavasti mitte nii, et keegi väliselt nagu öeldakse, käib ja leiab ja kui see tunne on sisimas olemas ja ta käib nii-öelda kooskõlas inimese tõepoolest üldise üldise, niisuguse kultuurse, käitumise ja teistega arvestava olemusega, siis miks mitte siis ei häiri kedagi? Ja need ütleme tere tulemast tänase saate stuudiokülalisele humorist-ile ja kirjamehele Priit taimlale. Priit, sina oled üks enesekindlamaid inimesi, keda ma üldse tean. Ütle palun, kas see on nüüd emapiimaga kaasa antud ehk teisisõnu, niikaua kui sa ennast mäletad, ongi alati nii olnud. Kõigepealt tänan komplimendi eest. Väga harva öeldakse midagi niisugust, et ma olen kõige kellegi jaoks, see on juba suur asi. Aga äkki ma olen päris kuulekas ja pidev maksumaksja ei ole ma püüdnud kunagi eriti ennast maksma panna? Minu arust see vajadus tekib inimesel siis, kui ta on väga nõrkadel jalgadel ei tea, kuhu poole ja kas edasi astuda. Siis tekib äkki vajadus ennast tõestada. Ja eks ole kõigil teatud eluhetkedel võib-olla nii olnud. Ma mäletan lapsepõlves kooli tegemist niisuguse eksistentsiaalse küsimusega, et kas olla või mitte olla või kas ka midagi tähendada siin ilmas siis et natukene sõprade lugupidamist saavutada, hakkasin ma nende moodi suitsetama ja õppisin nende moodi kätte mängima, siis ma olin kah seltskonnas nagu nõutav ja arvestatav. Tegemist võis olla mu lühikese kasvuga, mis on säilinud kõrge eani. Igatahes nähtus ise on ammuilma kuhugi kadunud. Sest suuremaks saades tuleb nähtavasti arvesse kõik see, kas sa tahad olla siin eluteatris laval või vaatajate rollis. Ja siiski tihtipeale taandub asi ka sellele, et kui hea ja rahulik on olla segamatu ja tundmatu võib vahel tahta Ta olla sama kuulus ja tähelepandav nagu Ivo Linna. Aga samas jällegi on kindlasti olukordi, kus sa tänad jumalat, et võid tänaval käies ükskõik mida vaadata, ükskõik mida mõelda, ilma et keegi sinuga tuleks õiendama, et miks sa oled nii või naasugune ja miks su nägu on seesugune. Nii et praegu ma olen tõesti olukorras, kus ma ei pea endale midagi tõestama. Ja ei taha, ehk jämedalt öeldes ei viitsi, ehkki see kõlab koledasti. Tähtis on see, et inimene kas ei kunagi, kui mitte 20 aastaseks, siis vähemalt neljakümneaastaseks saades. Peab aru saama, milleks ta siia ilma on loodud kas ja kellele teda vaja on. Ja kuidas elada huvitavamalt. Nii et sellest oleks kasu nii endale kui teistele. Sagedasti unustatakse küll need teised ära. Aga on ka inimesi, kes otse vastupidi mõtlevad ennekõike ühiskonnale ja rahvale, kuidas neile toeks või abiks olla. Aga ennast ei tohi ka kunagi ära unustada. Ja nii tore on jällegi kuulata inimesi, kes nendele põhilistele küsimustele vastused leidnud. Ja ka selge see, et. Kehtib psühholoogia positsioonilt vaadatuna oleks väga lihtne mõte enne kuni sa ei ole iseendaga rahul ise saavutanud seda, mida sa tahad, ei saa teps mitte kuidagi olla kasulik teistele ega hooma emale. Mingist vanusest mõttes on normaalne, kus, kus ma olen selgusele jõudnud kõikides oma hädades viletustes jaga positiivsetest pooltes ja jäänud rahule, sellega jäävad peale sõda läheb lahti see, et ma võin seda maailma vaadata nii nagu maad tahan, ilma et mind miski segaks. Antud juhul see vist nii ongi, sellepärast et jällegi elutarkus ja jällegi elukogemus ütleb, et on asju, mida on mõtet lõhkuda, on asju, mida mõtet teps ei ole lõhkuda. Ehk teiste sõnadega asi pole laiskuses, asi on tarkuses ja inimesed, kes on sellesse kohta juba jõudnud või juba sellest ka mööda läinud on väga eluterved, inimesed neid ei, ei ole võimalik enam ei hävitada, ei mõjutada, ei muuta, sest nad on juba kõik oma asjad ära teinud, mis vähegi annab teha. Mis sa oskad kosta, aitäh, Priit Aimla, isiklikud asjad. Ja nüüd tuleb kolmas, mõne päeva eest salvestatud tänava intervjuu, kus nagu ikka, uurisin kõigepealt, kas enese eest seismine on problemaatiline või mitte. Ma usun, et võrdlemisi keskpärane tähendab, no laias laastus ma suudan oma sõna maksma panna küll, ma usun, et olenevalt siis sellest, et kas mu vaatidel on alati õigel või valel sellest tingituna See, et laias laastus ikkagi suudate enesega arvestama panna. On teil kogu aeg niimoodi olnud, te olete selleks pidanud midagi tegema. Olete seda õppinud, seda kunst ja seda enese maksmapanemise kunst. Või kuidas, no ütleme, siin on kaks nagu eri asja, üks asi on elus, teine asi on töö juures mõjutada inimesi vastavalt, nagu ma amet on müügitöö. Et see müügikunsti annab täiesti õppida, eks ta ühelt poolt on nagu kaasasündinud asi, teiselt poolt on õppimise asi. Eraelus usun, et on see pigem nagu ikkagi kaasasündinud ja iseloomujoontest tulenevalt nagu, et kas siis arvestatakse, siis arvestatakse vähem või siis rohkem laena, nii et üldse ei arvestata seda, mis siis saab. Ja ehk siis tuleb sellest üle saada ja eluga edasi minna. Juhtivaati annate siis andeks ka, et tol korral üldse ei arvestatud? Mina isiklikult andestan suhteliselt lihtsalt. Et ei võta nagu asja südamesse või lähen oma eluga edasi ja mis tehtud, see tehtud. Ei ole üldse selline põdeja tüüp. Mitte eriti hea. Järelemõtlik. Võib-olla siin on ka selle põhjus, et te suudate olla ikkagi üldjoontes pigem enesekindel kui kindlusetu. Tõesti, tõesti? Kuidas teile tundub? Nüüd nii palju, kui me siis oleme järeldusele jõudnud, jutt ei puuduta niivõrd teid, kuivõrd ütleme ikkagi sellist inimest, kes onu tige ja järeleandlik ja pigem alandlik ja pigem leplik kui enesekindel ja oma tahte maksmapanija sellisel inimesel lihtsalt ühel päeval saab sellest kõrini ja ta tahab hakata midagi muutma, mida teie soovitaksite tal teha, no ei saa enam kõike alla neelata ja leppida sellega, et teised mind ignoreerivad minu tahet minu sõna, millest alustada? Ei no kindlasti oleks vaja olla kindel nagu oma seisukohtades see kõige olulisem. Et tuleks selgeks teha nagu, mis on tema jaoks vastused, et mida ta hindama. Ja siis alati ei pruugi need seisukohad õiged olla, et võib-olla tuleks vaadata, et kas, kas tal on alati õige olnud õigus olnud või mitte. Ja samas kui on ikkagi õigus olnud, leia järele mõeldes, tuleb, jääb nagu selle arvamuse juurde, siis ikkagi tuleks sellele rõhuda ja kindel olla selle peale. Samas, kui minu seisukohad ei ole alati õiged, et siis mõtlen selle üle, teen järeldused ja, ja püüan järgmine kord paremini. Ja kui inimene, ütleme, võtab need kuulda, mis te talle praegu ütlesite. Aga ikkagi tulevad mingisugused vastulöögid, kuidas siis käituda ka näiteks arvab, et kohe hakkab kõik uutmoodi minema. No kindlasti mitte et vastulöökidest, õppi meie ja kindlasti ja õpime enda vigadest kõige rohkem, et tuleks alati enda jaoks aega leida ja teha omad järeldused iga asjast, et kas, kas neil oli õige või oli vale. Et vähemalt see on minu arvamus. Nii et tegelikult tegema aga rohkem eneseanalüüsiga ja mõelgem, mida paremini teha ja mida teistmoodi teha ja selle poolest elu ongi ju huvitav, et me saame lõputult mõelda. Jah, just nimelt, et minu arust see eneseanalüüs on nagu väga õigesti hääldada millele tasuks rõhuda, et olla kindel oma seisukohtades. Ja teha selgeks, kas nad on õiged või valed. Nonii antud intervjuu on, on hea selle poolest, et kui tahta inimest, kes on, näitan inimest, kes on, kehtestab ja kellel tuleb see hästi välja siis parim on rääkida müügimehega, sest nimelt kapsioloogia okseksisteeribki selline termin müügimehe isiksust teiste sõnadega see on parim näide sellest, kuidas inimene suudab mõjutada, kehtestada ja panna teised, tegema seda, mida, mida nad algselt teha nagu väga ei tahtnudki. Ja antud juhul on ka huvitav just nimelt see, et et kumas läbi ka jutust üks nii-öelda varjatud retsept, kuidas lahti saada nendest oma argustest ja ja seinad tõmbumistest ja nimelt kui lähtuda ideest, et pole olemas väljapääsmatute olukordi see kehtib muuseas, kõikvõimalike olukordade puhul kaasa arvatud ka näiteks viimase astme vähihaige siis on arusaadav, mis selle mõte mõte on selles, et jällegi on oluline säilitada oma sisemine rahu ja kõik vahendid selle rahu säilitamiseks on suurepärased jahja, antud juhul jutus oli eneseanalüüs, mõtlen läbi, saan aru, teen järeldused, kellegi jaoks olnud mingi muu retsept nutab välja, ikka käitub samamoodi, kolmanda jaoks on need lõhub ära pool seina oma toas ütleb, et ilmaasjata see tehtud, aga see on ka väljapääs ja nii edasi. Ehk teiste sõnadega Müügimehe maailm, mis põhineb suhetel, aga müügimehe isiksuse tüüp tähendabki seda, et seal on väga suhtlev hästi sõbralik, kontakte väga kiiresti saavutav ja nii edasi ongi ongi sisse sadanud tänane nii-öelda masin, mis teeb inimesed väliselt väga enesekindlaks, väga kehtestavaktsia sisemine masina oli juba eelnevates intervjuudes see tugev enesekindlus, kõrge usk, suur usk iseenda võimekusse ja nii edasi, nii et niimoodi me saamegi nagu kaks poolt, et üks on see, mis tuleb sellest niisugusest enesehinnangust enesekindlusest ja teine pool on siis see, kus kus igasugune suhtlemine ei ole lõplik. Oma tulemustelt, et ikka ikka jälle saab uuesti, ikka jälle saab teisiti, ehk kui kuidagi ei saa, siis ikka saab. Me oleme täna koos teiega päris palju rääkinud sellest, kuidas tulla välja niisugusest isolatsioonist ja ja ütleme, tõrjutu seisundist, kui sinuga ei arvestatud. Ta kui sulle lausa keeratakse selg, mida iganes. Aga ma küsiksin midagi, mida oleks võib-olla pidanud päris alguses küsima. Ja nimelt on täiesti selge, kui on niisugused välised teravad tunnused. Et üks inimene ei arvesta teisega, et lihtsalt ignoreerib teda sõna otseses mõttes ei kuule, keerab selja mida iganes, aga missugused võiksid olla niisugused varjatud tunnused, millest ikkagi võiks aru saada. Et ahaa, et siin seltskonnas või selle arvamusega pole eriti teretulnud. Varjatud ja mitte esimesel hetkel silmatorkavad üldse. Tegelikult on igasugune asi, mis inimese sees toimub, alati nähtav. Seda ei pruugi teadvustada, aga ta on alati nähtav, teiste sõnadega ei ole võimalik varjata oma suhtumist, ei ole võimalik varjata ka seda, kas, kas sa lähed korda maale või mitte. On väga hea valedetektor, see tähendab seda, et Ta tunneb justkui õhust ja, ja kust see välja tuleb, tuleb hääletoonist jutu pikkusest mingitest sellistest imelikest liigutustest, mis näitab, et need noh, ei ka ei taha küll. Sellest on paraku vähe, sest ma ei tea, mis põhjusel. Üks põhjus võib olla selles, et ma olen väga erutatud ja tahan ilusasti inimesele meeldida. Nii nagu koolipoiss, kel klassiga lastel on meeldiv, hakkab teda teps mitte nii väga viisakalt suhestama, vaid teeb igast asju täitamaksesse, läheb talle korda. Ja vaadake, siin ongi nüüd väga selline huvitav asi, et kui ma tahan välja näidata oma vastikust kellelegi jaoks, siis kõige lihtsam viis seda teha on mitte välja näidata seda, et see inimene üldse eksisteerib. Ehk teiste sõnadega inimese jaoks kõige suurem karistus on see, kui samas ruumis või suhetes on keegi, kes üldse ei reageeri oma vestluskaaslase mingitele suhtlemis. Elementidel ütleme nii, isegi see kuma, see on su peale, on määratult olulisem. Näid selle kohta kuulsa mulle korda, läheb sellest, kui ma ei tea üldse välja. Ja vaadake, see ongi nüüd see omakorda niisugune kummaline nagu suhetesse puudutav valdkond, et et juhul, kui on näha, et, et kohe üldse korda ei lähe, siis see tähendab seda, et tuleb näidata. Et seda inimest ei ole suhetes või selles samas ruumis ja see, kuidas nüüd inimene käitub, sõltub tema isiksusest ja tema oskustest. See, kelle puhul näidatakse, teda, pole olemas. Sest noh, on ju küsida, et aga miks ma peaksin üldse korda minema ehk kas ma pean kõikide kõikidele inimestele meeldima või selliseid Teid võib-olla paljudele inimestele, et nad peavad kõigile meeldima, mis tegelikult tähendab sõltuvust. Sest niipea, kui ma arvan, et ma pean kõigile ja heateo tegema, ma olen kohe sõltlane. Nii nagu ma arvan, et ütlevad mulle naeratava. Ma olen kohe sõltlane. Ehk üks kummaline retsept on ka teraapias nimelt loomulik, et on väga vähe inimesi, kellele sa meeldid ja oluliselt rohkem inimesi, kellele sa käid närvidele. Aga see ongi nii ja nii peabki olema, et ära taha, et enamik inimesi suhtuks sinusse kui väga austusväärsesse olendisse, kelle juurde paslik kummargil tulema. Ehk selline väga suurushullustuse kantimine, mõte, mis loomulik murdajast ülespoole. Või ebaterve sellepärast et ei saa meeldida kõikidele ja vot siit tulenebki, et just nimelt elutarkus kasvav teadmine, et meeldida tuleb vähestele. Esiteks ja tarkus seisneb selles, et ma teen vahet, kellele ma pean üldse põhimõtteliselt meeldima, kellele mitte keda ma tahan mõjutada, keda mitte, ülejäänute puhul on täiesti ükskõik, kas nad näitavad üles minu suhtes sümpaatiad või antipaatiad või ükskõik või ükskõiksust või kiidavad või laidavad see oma mingit tähtsustada. On teatud ring inimesi, kelle reaktsioonid on tähtsad ja nende puhul tuleb mõju avaldada mitte kõikide teiste puhul kelle olemasolu ei ole ju ka inimese jaoks väga oluline nagu näiteks mitte sõbrad, mitte lähedased kassid, koerad ja nii edasi, nii edasi. Meie saade hakkab lõppema, aga kindlasti on üks huvitav ja väga eluline küsimus veel vajalik võib-olla ära lahendada kasvõi põgusalt ja siis on võimalik pärast igalühel edasi mõelda. Kui on tegemist inimesega, kes on oma olemuselt eriti delikaatne ja eriti õrnahingeline ja vaatamata sellele ta ikka tunneb ühel hetkel, et nii nüüd aitab, kõik kasutavad mind ikka väga hoolega ära. Isegi temale tundub ühel hetkel, et on vaja, nagu öeldakse, keerata uus lehekülg. Sammas on talle vastuvõtmatu mõte, et kuidas ma nüüd hakkan, nagu öeldakse, piltlikult rusikat lauale lööma. Samas on see mõte enese suuremast maksmapanemisest enese seismisest talle jälle olemuslikult väga raske teostada. Jah, nii ongi, on inimesi, kes paaniliselt kardavad juhtimist, inimeste juhtimist ja endised teevad õieti, kuna kardavad. Asi on selles, et antud küsimuse juures on märksõna tundlik ehk mitte niivõrd, vaatan, kuivõrd psühholoogia keeles neurootiline inimene, kellel on hirmud, kes kellel on madalam enesehinnang, selle tõttu kohe tuleb siia sisse. Mis tähendab, et probleem on, mida teha inimestega, kellel on madal enesehinnang, kes on tundlikud teiste kiitust ja laitust suhtes ja kas nendest võiks saada, kehtestab inimene. Tuleb kurvastada kõiki neurootikuid Eestis nimelt kehtestataks nad kunagi ei saa muutuda. Elutarkus seisneb selles, et ma väldin olukordi, kus ma peaksin olema, kehtestab ja väldin ka olukordi, kus kus ma hakkan kellestki väga sõltuma. Ehk teiste sõnadega seda tüüpi inimestel on ilmselt kõige lihtsam elada, kui nad on mõneti üksildase mad kui teised. Samas nad ei topi ennast olukordadesse, kus nad peaksid hakkama mõju avaldama teistele, sest neil ei tule see kuidagi välja. Just nimelt neurootilistele. Inimestel on kalduvus kriitilistes olukordades nende jaoks kriitilistes, kus nende sõna keegi, kuula käituda agressiivselt. Et võib juhtuda ka nii, et ma suurest kaastundest lähen nurgas istuvale nutvale inimesele ligi ja saan esimesena kohe jala hoobi, sellepärast et, et noh, see ei ole see koht, ta ei oska teisiti väljendada oma jõudu oma omastanud patust või siis oma üleolekut minust kui kasutades agressiivsust. Ja siit tulenebki, et inimestel, kellel on kalduvus olla siis neurootiline, aga see on isiksuse omadus isiksust muuta ei saa sabaga muutuda, muuta teatud mõtteviisi käitumisviisi ja see tähendabki sedasama eneseanalüüsi, mõtlen ümber. Kas ma olen ikka õiges kohas õigel ajal ja teenus, seda, mida ma teha saan ja kus on paratamatu siis okse minema sellest kohast esimesel võimalusel, sest see olukord, kus ühtepidi on halb, et teised kasutavad mind ära ja teistpidi, et ma ihkan silmapiiri taha midagi paremat, rahulikku elu on hukutav, kui see on väga pikaaegne. See võib tähendada ka näiteks sisemist maailmasse pöördumist, et võimalikult vähe kontakte kuhugi minema ja nii edasi. Sellised huvitavad mõtted siis Aleksander Pulverilt meie viimase küsimuse kohta ja selline oli siis ka tänane saade inimsuhetele pühendatud sarjast isiklikud asjad kus me rääkisime enese maksmapanemise teemal. Lüürika ja kogemus on näidanud, et aktiivsemad ja osavõtlikumad kuulajad eelistavad meiliaadressile vikerraadio kodulehekülge, mis saabki selle vastu olla? Rõõmustame iga vastukaja üle igal juhul, sõltumata sellest, mis teed pidi ta meile tulnud on. Ja siinkohal nimetame need võimalused taas kord üle. Küsimused, arvamused ja ettepanekud on alati teretulnud meiliaadressil isiklikett ERE vikerraadio koduleheküljelt foorumi rubriigis, kust leiate meie saadete kommenteerimise koha? Seal on mõistagi teiste hulgas ka isiklikult Need asjad ning täna kell viis pange tähele täna kell viis, seega kohe varsti ootan teie kõnesid poole tunni jooksul telefoninumbrile kuus, 11, neli, kaks, kuus, kolm kõnesid, mis inspireeritud seekordsest enese maksmapanemise temast ja numbrile kuus 11, neli, kaks, kuus, kolm. Sest viietegijaskonna järgmises saates kahe nädala pärast pühendame, nagu seegi kord algusminutid eelmise teema vastu kajadele. Nädala pärast on stuudios Virko Annus ja Ellu Eik, et rääkida esmakohtumise ja esmatutvuse mõjust inimsuhetele. Aleksander Pulveria, Haldi Normet-Saarna. Kah kohtute siis, nagu öeldud, kahe nädala pärast kuulmiseni.