Kevadel enne suvevaheajale minekut lõpetasin oma kommentaari järgmiste sõnadega. Ei usu, et Eesti esimesed eurovalimised vaatamata oma välisele loidusele mööduvad meie poliitikaelus jälgi jätmata. Küllap lülitatakse muutunud jõuvahekordi hakata realiseerima juba sügisel, kui taas algavad debatid riigieelarve üle. Sel nädalal jõudiski 2005. aasta riigieelarve Riigikogu menetlusse. Ent vaatamata läbi põrumisele, eurovalimistel ning hiljutisele ebaõnnestunud aktsioonile Lihula ausamba eemaldamisel paistab valitsuskoalitsioon olevat ühtsem kui aasta tagasi. Vaevalt küll, et valitsusliit ootamatult koos meelega on õnnistatud. Pigem on tegemist peataolekuga sest kõik viimastel nädalatel avaldatud arvamusuuringud näitavad avalikkuse kriitilise suhtumise kasvu. Saar Polli poolt Lihula sündmuste värsketel jälgedel läbi viidud küsitlus näitas, et eestlaste hulgas langes valitsuse usaldus 55-lt protsendilt 44-le. Peaministri tegevust pidas varasema 51 protsendi asemel usaldusväärseks vaid 30 protsenti. Viimane näitaja tuletab juba meelde Mart Laari usaldusreitingut pildiskandaalile järgnenud perioodil. Ka valitsusliidule erakondade reiting pole kiita. Augustikuine Turu-uuringute küsitlus andis Res Publica olevaid viis ja rahvaliidule seitse protsenti toetust. EMORi augusti lõpus ja septembri alguses korraldatud uuringu kohaselt oli Res Publica toetus 10 ja rahvaliidul vaid kolm protsenti. Tõsi, Reformierakond esineb oma tavapärases tugevuses, kogudes 14 kuni 15 protsenti toetust. Ometi ei saa partnerite nõrkus jätta ärevaks tegemata ka oravaparteid. On ju Res Publica ja Rahvaliit seni üsna kuulekalt realiseerinud Reformierakonna valimislubadusi. Nüüd langusse sattudes või nende käitumine muutuda ettearvamatuks, kui hakatakse paaniliselt püüdma, maksku mis maksab oma reitingut taastada. Ilmekaks näiteks selle kohta on Juhan Partsi tegevus pärast Lihula fiaskot. Äkitselt hakkas peaministri hirmus kiire Vabaduse ausamba püstitamisega. Üleöö kutsus ta kõigi parlamendierakondade juhid nõupidamisele vaatamata sellele, et riigikogu menetluses juba on kaks sellekohast eelnõud. Vastukaaluks Vene suursaadiku etteastele Tõnismäe monumendi juures pühendas valitsus oma viimatise istungi Otto Tiefi valitsuse mälestusele osutades selgelt, et punaarmee mitte ei vabastanud, vaid okupeeris Tallinn. On näha, et parts püüab praegu iga hinna eest valijatele tõestada oma eestimeelsust. Samas tegi Res Publica viimasel üldkogul silmaga mitte-eestlastele viidates võimalusele, et 2007. aastal ei pea venekeelsetes gümnaasiumides ilmtingimata toimuma üleminekut eestikeelsele õppele. Ehkki seda lähenemist õigu hinnata realistlikukski kandis selle avalikustamise aeg riis selgeid PR-kampaania märke. Kõige märkimisväärsem plaan, millega Res Publica üritab kriisist välja tulla, on ristitud torn Aadoks. See on kava Paremerakondade ühinemiseks. Mida see õigupoolest tähendab? Vägisi tundub, et liitumise kavandati jaoks ei jagune poliitiline maastik mitte parem ja vasakpoolseteks vaid paremateks, Jahalvemateks erakondadeks. Head peaksid omavahel kokku hoidma, et halvad mingil juhul võimule ei pääseks. Res Publica üldkogule esitatud resolutsioon samastab parempoolsuse inimkesksusega. Tegemist on poliitiliselt täiesti tühja terminiga. Kui erakonna eestseisus kutsub läbirääkimiste laua taha kõiki inimkeskset poliitikat väärtustavaid erakondi, võivad seal rahulikult istet võtta ka sotsiaaldemokraadid. Tsentristid. Poliitilist parem- ja vasaktiiva võib omakorda jaotada liberaalsuse-konservatiivsuse põhjal. Liberalism seab esiplaanile inimese vabaduse. Konservatiivsusega toonitab ühiskonna edasi kestmiseks vajalike traditsioon ja ühiseid väärtusi. Paremerakondade seas on seni liberalismi esindanud reformierakond konservatiivsust Isamaaliit. Üldkogule esitatud resolutsioon kinnitab, et Res Publica tee on konservatism. Seega oleks ootuspärane ühinemine Isamaaliidule. Samas on Res Publica senine tegevus kulgenud selgelt reformierakondliku liberaalsuse rõivastes. Kas paremini erakondade ühendamisega soovitakse liberalismi ja konservatismi erinevusi ületada või on Res Publica sooviks lihtsalt iga hinna eest võimule edasi jääda? Juba Aristoteles väitis, et keskpaik on alati mõistlik. Siiski puudub mul usk sellesse, et üks super On võiks leida ühiskonna jaoks ideaalse tasakaalupunkti liberaalsete ja konservatiivsete vaadete vahel. Ühiskond on keeruline süsteem, mis pidevalt iseenda jaoks sobivat tasakaalupunkti otsib. Seda on lihtsam leida siis, kui erakonnad üksteisest oma ideoloogiate poolest selgelt eristuvad. Et Res Publica on kogu oma võimuloleku aja jooksul olnud Reformierakonna puudliks paremerakondade ühinemise mõte, ütlesid esimesena välja oravapartei liidrid võib ühe hüpoteesina välja pakkuda, et reformikatel endil on villand kuuluda koos Keskerakonnaga liberaalses internatsionaali. Toetuspinda kaotava Res Publica allaneelamine annaks sobiva võimaluse reformierakonnal oma imagot muuta ja valijaskonda laiendada. Nõndanimetatud esimese Eesti heaolu üles ehitanud partei soovib nüüd võib-olla koos oma elektoraadi ka tehtud töö vilju nautida ja hoida ära ähvardavat pööret vasakule. Selleks sobib konservatiivsus ning ühiskonda kuulekusele sundivate traditsioonide propageerimine. Paremini kui üksikisiku õiguste eest seismine. Madala palga eest tehtav töö teeb õnnelikuks ja streikimine on seadusevastane. Selline näib viimaste päevade praktika kohaselt olevat uue veel ühinemata parempoolsuse sõnum Eesti ühiskonnale.