Puudu on kee. Laofteevee. Taevas on miljoneid tähti, linnadest tuhandeid tulesid, kuid sina oled minu jaoks ainus saksa laagrid jäävad läbi aegade vaid saksas laagriteks. Tugevale rütmile toetub kaunis meloodia ning tekst on unistusi. Tundeid täis. Prügi, sakslasi on ikka praktilisteks inimesteks ja argitegelikkuse meistriteks peetud. On neis leitud ka tugevat kalduvust tundelisusele, mida nende juhid osavalt ära on kasutanud. Ajalugu ongi sakslastele sajandite jooksul õpetanud, et tegelikkuse eest oleks tihtigi õigem unistustesse põgeneda. Need kohutavad kaotatud sõjad, millest sellel riigil ikka ja jälle toibuda on tulnud ja neile järgnev väljakannatamatult raske argipäev. Seekord tuleks hoopis kaugelt alustada kolmekümneaastasest sõjast, Habsburgide liinil mitu ja mitmeid Euroopa riike hõlmanud Habsburgide vastaste ühenduse vahel mis 1648. aastal lõppedes jättis endast maha linnade suitsevad varemed ja hävitatud külad sellest sandistatud. Taas tõusis kaks riiki, Austria ja Preisimaa. Preisimaa moodustasid ajalooline brandenburgi piirkond, kuhu kuulusid Berliin, Potsdami Köln, Oderi-äärne Frankfurt ning siis Ida-Preisimaa, mille keskus oli Königsberg. Jäänud Saksamaa jälitu Austriaga. Preisimaad valitsevast hoovensollernite dünastiast pärineva kuninga Friedrich esimese ajal hakati Berliini lähedusse ehitama lossi mis sai nimeks šarlottenburg. Ilusat pühapäeva, siis jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Kirjade järgi marssisid sõjakad sakslased nende helide saatel juba aastal 1700 ohvensollernid. See oli üks kõige väljapaistvamaid kuningakodasid kogu Euroopas ning mängis Saksamaa ajaloos tähtsat rolli keskajast kuni esimese maailmasõja lõpuni. Brandenburgi, Preisi maa-Saksamaa ja Rumeenia kuurvürstid. Kuningad ja keisrid pärinesid sellest suguvõsast juba 11 10.-st sajandist peale ja oma nime saanud ohjenzollernid šaabimaal seisnud Soloriini võit Valgre lossi järgi. Suguvõsa oli suur ning jagunes mitmeks haruks. Meid huvitab seekord Brandenburgi Preisimaa haru, kuhu kuulus siis ka 1657. aastal Königsbergis sündinud kuurvürst Friedrich Wilhelmi kolmas poeg Friedrich. Ajalooline Preisimaa ei olnud Saksamaa. Ammustel aegadel elasid selle maa lääneosas praeguste poolakate esivanemad ida pool leedulaste lähisugulaste hulka kuulunud balti hõimud. Seitsmendal sajandil vallutasid siinsed alad hiljem Preislastena tuntuks saanud paganlikud saksa hõimud. 11. sajandil sundisid tõotooni rüütlit prioislase ristiusku astuma. Kuid paar sajandit hiljem purustasid Preislased Poola ja Leedu vägede abiga juba ise teotooni ordu. Vene poole jäi siis preisi kuningriik itta. Preisi hertsogiriik. 1657. aastal tekkis lõpuks üks suur preisi kuningriik, mida valitses when Sollernite dünastia. Friedrich esimene oli mitme tiitliga kõrgestisündinud aadlimees brandenburgi markkrahv prints kuurvürst ja preisi hertsog, kuid sellest oli tema jaoks vähe, tema tahtis kuningaks saada. Vastavalt tolle aja seadustele ei tohtinud aga 10.-st sajandist kuni 1806. aastani eksisteerinud püha Saksa-Rooma keisririigi koosseisus teisi kuningriike olla. Ja siiski oli Böömi kuningriik auahne. Friedrich lootis saada Austria ertshertsogi ja tollase Püha Rooma riigi keisri Leopold esimese nõusolekut selle kohta, et Preisimaast ikkagi kuningriik saaks. Aga läbib ikka dialoog, on teada üks ja kindel reegel, iga teene nõuab vastuteenet. Antud juhul oli vastuteeneks see, et Hispaania pärilussõjas pidi Friedrichi jääma Prantsusmaa kuninga Louis Neljateistkümnenda vastaste poolele. Ajalugu ja poliitika. Keerulised nagu elu ise, eks ole. Friedrich väitis midagi, et reisima pole iial püha Saksa-Rooma riigi hulka kuulunudki. Et tema, Friedrich on oma täiesti sõltumatult valitsenud. Miks ei võiks ta siis seda valitseda kui oma kuningriiki ja nii ta võttiski kätte ja kroonis ennast ise 18. jaanuaril 1701 Königsbergis kuningaks Friedrich esimeseks. Selle tuttava marsi nimi on preisi maa hiilgus. Friedrich esimese valitsemisala Preisimaal oli piiratud. Sellesse ei kuulunud Need piirkonnad, mis siiski püha Saksa-Rooma riigi haldusalas olid. Ja Friedrich sai päris ebatavalise tiitli kuningas Preisimaal mitte Preisimaa kuningas. Alles Friedrich esimese pojapoeg Friedrich Suur oli esimene valitseja, kes sai ennast tõepoolest Preisimaa kuningaks kutsuda. Kuid preisi maa hiilgus oli Friedrich esimesele igati tähtis. Ta oli ju kunstide patroon, kes rajas 1696. aastal Berliini kunstiakadeemia aastal 1700 teaduste akadeemia ja ka Friedrich ise oli kuningas Friedrich esimesele tähtis. Ühel maalil on ta kujutatud punasest sametist Hermeliin väärisega kroonimisrüüs, mida kaunistavad kroonikujulised kuldsed tikandid. Selle laia voogava rüü alt paistab sõjakas raudrüü. Kuninga parem käsi on uhkelt puusas vasaku sõna ametikepp. Selles on suur kuldne kett ja peas ilmatu vägev Lockiline parukas. Selline uhke mees oli kuningas Preisimaal. Kui korrektseks jääda Friedrich esimene siis valitsus selle nimel Oll oma riiki aastatel 1701 kuni 1713. Kõik tema kolm abikaasat olid kõrgestisündinud aadlisoost, daamid aga täna huvitab meid abikaasa number kaks Hanoveryde soost pärit Sophia Charlotte. Sophie Charlotte tuli siia ilma 1668. aastal Osnabrükkis, kus tema isa kuurvürst Ernst Augustus protestantliku piiskopi ametit pidas. Kümmekond aastat hiljem kolis perekond Hanowerikus ennistav kustus vürstiriigis, kõrge ametikoha sai meeskondadele. Kasulike abielude sõlmimine oli noil aegadel Euroopa kuningakodades teadagi kombeks. Niisiis sõitis päris plikaohtu Sophie Charlotte koos emaga Prantsusmaale, et kokku leppida abielu Prantsusmaa troonipärija kuningas Louis Neljateistkümnenda vanima poja Luiga. Viimane valisega pruudiks. Baieri hertsoginna Maria Anna-Victoria. Kõlab julmalt, kuid seejärel pakuti 15 aastast Sophie šarlottet juba kuningas Louis 14 Nende enese mõrsjakandidaadiks. Prantsusmaa kuninganna oli nimelt aastal 1683 siit ilmast lahkunud. Kui riigi huvid mängus olid, tuli uhkuse alla neelata. Ei tulnud midagi välja ka sellest ele heitlikuna tunduvast plaanist. Aga nii see kuninglike elu Euroopas noil aegadel käis ja oli iseenesestmõistetav, et noore neiu enesetunded ja soovid olid selliste tehingute puhul kõige vähem olulised. Aga ega kaunis Sophie Charlotte sellepärast peigmeheta jäänud 1684. aastal igati tema pulmad Friedrich Couens dollariga. Suure brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilhelmi pojaga tulevase Preisimaa valitsejaga. Sophie šarlottest sai niimoodi 1701. aastal Brandenburgi Preisimaa kuningriigi väljakuulutamise järel Preisimaal esimene kuninganna, pigem küll kuninganna Preisimaal, sest tema abikaasa tiitel oli mäletatavasti kuningas Preisimaal Sophie Charlotte abikaasa, kuningas Friedrich esimene olnud oma naisesse nii armunud, et kuigi temal oli palees, lõi neljateistkümneda eeskujul oma ametlik favoriit, polnud ta iial viimase teeneid kasutanud. Kahju küll, kuninganna tunded oma abikaasa vastu nii tugevad ei olnud. 1960.-te Saksas laagri täht Sasha distel võitis keerulise olukorra 18. sajandi alguse preisi kuningapalees kokku kuninga kõrval jäi päris sageli tühjaks. BSA Lotte sekkus alguses pisut riigi poliitikasse, kuid hilisemal ajal elas rohkem iseenda jaoks. 1695. aastal kinkis Friedrich talle Berliinist ida pool seisva liitsovi häärberi ning Sophie Charlotte laskis endale siia barokk-se suvepalee ehitada. Saada omaenese õukonnas oma mehest sõltumatult. Friedrich võis siia tulla vaid siis, kui teda kutsuti näiteks 11. juulil 1699, kui Sophie Charlotte oma mehele siin uhke sünnipäevapeo korraldas. Alates aastast 1700 elas Sophie Charlotte siin igal suvel ning lossinimena lisaks oli noil aegadel liidsenburg. Pärast kuninganna surma 1705. aastal nimetati see ümber Shallottemburgi paleeks. Enne kui me sellest tõeliselt uhkest hoonest rääkima hakkame, tuleks Sophie šarlottele veel pisut tähelepanu pöörata. Sest osa ajaloos ei piirdu üksnes lossiproua ning järgmise Preisimaa kuninga emarolliga. Peaasjalikult teatakse Sophie Lottet tema sõpruse ja kirjavahetuse tõttu saksa filosoofi, matemaatiku, entsüklopeediliste teadmistega petlase ja preisi teaduste akadeemia esimese presidendi Gottfried Wilhelm Libnitsiga. Vaevalt usutav, et sellise kaliibriga teadlane oleks mõne tühise lossi prouaga kirju vahetanud. Et ta seda tegi. Eks näitase Sophie Charlotte vaimse maailmasügavust. Kuningannast sai ka filosoofi keeruliste õpetuste andunud järgija. Lisaks saksa keelele rääkis ta vabalt prantsuse, inglise ja itaalia keelt ja ümbritses end oma ema eeskujul filosoofide ja dialoogide rühmaga. Hannes niimoodi aluse preisi teaduste akadeemiale. Muusika huvitas Sophie Charlotte. Ta laulis ise ja mängis tšembalot ning laskis oma lossi Itaalia ooperiteatri sisustada. Helilooja argaanioloo Well I pühendas talle oma kuulsaks saanud sonaadid sooloviiulile. Kuid kui hästi Sophie Charlotte ja Corelli teineteist tundsid, see ei anna ajaloo saladustesse jäänud. Kaunis brünett Sophie Charlotte oli vist tõesti väga silmapaistev daam Vene tsaar Peeter Suur olnud 1697. aastal tema ja tema emaga suursaatkonnas kohtudes nii rabatud, ähmi täis, et ei suutnud sõnagi öelda daamide lahkuse ja sõbralikkuse eest tasunud haaraga õige pea talle omase huumori ja blokaadist ning karusnahast tulvil reisi kirstudega. Kurb küll, võluv ja laia silmaringiga Sophie Charlotte haigestus 1705. aasta alguses kopsupõletikku ja lahkus siit ilmast vaid 36 aasta vanusena. Šarlottenburgi palee on jäänud teda meenutama. Charlotte on turg on suurim palee Berliinis ja asub šarlottenburg filmersdorfi linnaosas. Siin noil aegadel veel liitsovi külas seisnud liitsemburgi härberist kujundas arhitekt Johann Arnold meering 1695. aastal tulevasele Preisimaa kuningannale Sophie šarlottele. Suure ja klassikaliselt kauni barokkpalee 46 eluaasta jooksul jõudis barokkarhitektiks kutsutud neering Brandenburgi Preisimaal hulga losse ja kirikuid projekteerida ning isegi Uude Friedrich stati linna 300 kahekorruselist elamut planeerida. Sophie Charlotte suveloss jäi tema viimaseks tööks. Pärast tema surma aastal 1695 jätkasid selle ehitamist meistrid Martin Grünberg ja Andreas Šlüüter. Palee avati pidulikult 11. juulil 1699, igas Friedrichi 42. sünnipäeval. Mäletatavasti kroonis Friedrich ennast kuningaks Preisimaal 1701. aastal. Kaks aastat varem oli ta nimetanud Johann Friedrich von eo Sanderi kuninglikuks arhitektiks ning saatnud ta Itaaliasse ja Prantsusmaale. Alles seal said arhitektuuri suursaavutusi tundma õppima. Eriti huvitas kuningat Prantsusmaa-ametivenna uhke loss versais. Iilid. Küllap siis imetles too Göte, vabahärra Johann Friedrich eo sander hiilgavat versai lossi päikesekuninga Louis Neljateistkümnenda suurt ja vägevat 1300 ruumiga paleed, kuhu mahtus elama tema ligi 500 staadlikust koosnev õukond. See olime instrite loiult. Oo jaa, sul hardan mansardi elegantne looming, mida ümbritsesid kuulsa maastiku, kujunes Andre Le Notre täiuslikud aiad, Skandinaavia päritolu Berliini õue arhitektil. Johann Friedrich Heozanderil oli siit mõndagi õppida, aga küllap ta mõistis, et midagi nii vägevat nagu versai tol ajal veel väljaspool Berliini seisvast litsemburgi nime kandvast lossist ikka idule. Johann Arnold, meie ring oli kavandanud kauni ühe osalise barokkpalee, millel oli kaks ja pool Rust ning fassaadikeskuses troonis uhke kuppel. Korintose sambad ehtisid fassaadi ja raidkujud karniisi. Palee keskosas oli kaks ovaalsed saali ülemises peeti pidulikke vastuvõtte, alumisest avanesid uksed aedadesse. Lumi oli liitsemburgi loss selle piduliku avamise ajal 1699. Kui vabahärrast arhitekt ja ehitusmeister Johann Sander oma Itaalia ja Prantsusmaa reisil 1702. aastal tagasi jõudis, oli ta pea täis mõtteid ja ideid lossi laiendamiseks ja ümberehitamiseks. Mõlemale poole peahoonet tuli kaks külg, mis tiiba ehitada ning peahoonet pikemaks venitada ja laiendada. Niimoodi tekkis suur kolmest küljest piiratud pidulik lossiõu. Täpselt peahoone keskossa tõusis uus, varasemast hoopis kõrgem ja tugev. Elan torn, mida kattis ümar kuppel. Selle tipus sai tuulelipuks kuldne fortuuna kuju. Kõik need ümberehitused võtsid kõvasti aega. Aastal 1705, kui lossipere naine kuninganna Sophie Charlotte suri, oli töö veel päris pooleli. Tema mälestuseks sai senine litsemburgi palee need uue nime. Shallottemburg. Paleest lääne poole rajati järgnevatel aastatel suur kivist kasvu hoone pigem talveaed, kuhu paigutati talvekuudeks palee aedades kasvavaid haruldasi taimi. Lehtis palee ümbruse prokseid aedu. Enam kui 500 apelsini ja sidrunipuud ning kaunis talveaias korraldati uhkeid õukonna pidustusi kui Fredo esimene 1713. aastal suri valitsejaks tema poeg Friedrich Wilhelm esimene, kelle ehitusplaanid polnud nii auahned, nagu olid olnud tema isal kuid ta nõudis, et Sallottenburg oleks korras ja hoolitsetud. Aastal 1740 sai Preisimaa valitsejaks Friedrich Wilhelm esimese poeg Friedrich teine, keda ajalugu tunneb Friedrich suurena. Ja see marss ongi pärit Friedrich Suure aegadest, kui kirjasõna uskuda. Friedrich teine oli Preisimaa ajaloos tähtis mees, sest just tema ajal kujunes välja tänapäevalgi tuntud preisi traditsioonide maailm. Tema oli see, kes ühendas brandenburgi Pommeri ning Ida-Preisimaa ühtseks preisi kuningriigiks. Ja tema oli juba kindlalt Preisimaa kuningas, mitte kuningas-preester all, nagu oli olnud tema vanaisa, Friedrich esimene Friedrich Suure sõdasid kirjeldavad ajalooõpikud 18. sajandi sõdade musternäidis. Täna pole siis ka ime, et tema ajal loodud sõja marssiga tänapäeval ikka veel mängitakse. Kord nagu preisi sõjakoolis, eks ole tuttav väljend väga tõenäoliselt kujunes 18. sajandi Preisimaast just Friedrich Suure valitsemise ajal riik mis sedalaadi väljendid rahvakeelde on toonud. Euroopa moodsaim efektiivseim riik kus valitsesid karm distsipliin, ranged alluvussuhted, drillitud sõjavägi, täpsed ametnikud, lojaalne aristokraatia, ära ostmatu kohtusüsteem, täiuslik haldusaparaat, usuline Illivus, jäägosmopoliitne kultuuripoliitika, lausa kadestamisväärne riik. Ja kuigi Friedrich teine lasin endale kuningliku garnisoni linna Potsdami lähedale omaeneseromantilise paradiisi viinamarjaistanduse künka tipul seisva väikese Sanzozii rokokoostiilis lossi ei jätnud ta tähelepanuta ka šarlottemburgi. Preisimaa kuningas Friedrich Suur muutis ka suvelossi pisut sõjakamaks laskis talveaiatiivast lõuna poole oma isikliku valve rügemendi hobuste jaoks tallid ehitada ning alustas Johan Sanderi plaani plaanide kohaselt idatiiva väljaehitamist. Lossi välisilme jäi suursuguselt lihtsaks, kuid seda rikkalikum oli siseruumide sisustus. Põhikorrus oli Friedrich teise abikaasa Elizabeth Kristiine päralt, kuid viimane eelistaženhauseni paleed Jeviibiž Lottenburgis suhteliselt harva. Ülemisel korrusel laiusid ohtrate baroksete kaunistustega valge saal, banketisaal trooniruum ja kuldne galerii. Kuldne galeri, valge saal, eks ole juba neis nimedes midagi barokset. Ekstravagantne ülevoolav teatraalsus igasse kõverjoon, teie Voluution, liikumine sisse projekteeritud üllatusi, valgusmänge, meelelisust ja häbenematut, dramaatilisust tulvil stiil. Ütle baroki kohta arhitektuuri ajalugu. Ja jätkab barokk oli kõige hiilgavam, kõige rikkalikuma kujutlusvõimega ja küllusliku arhitektuuriline teater, mis arenes algselt välja Roomas ja levis vähehaaval ka protestandlikesse riikidesse. Lottemburgi siseruumid kujundas peaasjalikult skulptor ja stuki meister Johan August naal. Valk ja seal Lottenburgi välisilmes pole barokkstiil eriti rõhutatud. Teatri deklaratsioonina mõjub küll kolmest küljest piiratud ilmatu suur paraadõu pikkade ümarakende ridadega. Kahekorruselised tiivad on lihtsad, keskosa muutub järkude kaupa kõrgemaks. Jaan hoopis pidulikum. Punaste katustega keskuse fassaadi keskelt tõuseb sissepääsu kolmnurkse viilu kohale ümarkaarakendega kellatorn mida katab dekoratiivsete Royatega Aja jooksul rohekas sinakas tõmbunud vaskkuppel. Meil on uhkete baroksete raamistustega ümarad aknad. Torni ülaosas hapra palus traadi taga seisab ringikujuline latern ning selle tipus näib siis tantsisklevatu juba nimetatud kuldne fortuuna keset saad õue, seisab suureks kuurvürstiks kutsutud Friedrich Wilhelm esimese tume ratsakuju. Muudkui liikus edasi, oli 1786, kui Friedrich Suure asemele astus tema vennapoeg Friedrich Wilhelm teine Need, kes tegid šarlottenburgis mõningaid muudatusi kuid tema vaegpreisi troonil jäi lühikeseks. Tema poeg Friedrich Wilhelm kolmas tuli troonile. 1797 valitses koos oma naise kuninganna luisega tervelt 43 aastat ja seal Lottenburgis viibides elas peaasjalikult lossi idatiivas viimane kuningas Friedrich Wilhelm neljas seevastu las palee keskosa ülemisel korrusel. Pärast viimase surma jäi lossi ainsaks kuninglikuks residentsiks Friedrich kolmas, kes valitses 99 päeva aastal 1888. See kroonprints oli 27 aastat oma aega oodanud lõpuks troonile üheksandal märtsil 1888 ning suri 99 päeva hiljem. Pärast teda ei elanud seal lõdvenburgis enam ühtki kroonitud pead, aga kalossi ümbritsevad aiad on vägagi tähelepanuväärsed. Baroksed šarlottenburgi aiad rajas aastal 1697 kuulsa prantsuse aiakujundaja versa Tai aedade looja annerelanaatori loomingust. Vaimustatud sime on kondoom. Tema pani paika suured ja laiad geomeetrilised. Barokselt looklevad rohuplatside ja lillede mustrid laiade avenüüde ja tiikide vahel, mis eraldasid kujundatud väädu paleed ümbritsevatest, metsadest ja parkidest 18. sajandi lõpupoole. Pole tõusis moodi loomulikum aiakujundus vabamas inglise stiilis, kuid pärast teist maailmasõda restaureeriti osaliselt Sallo temburgi väärsemad barokkstiilis, aiad. Oli 1788, kui Friedrich Wilhelm teine laskis ehitada Lottemburgi aeda kauni kolmekorruselise sammaste jääb alustraadidega barokkhoone Velvet. Tere, kuhu sisestati teema ja, ja vaatetorn. Samal ajal rajati talveaia tiiva lähedalega palee teater. Juba 19. sajandi all kümnendil ehitati seal Lottenburgiga mausoleum, kus Ensollernite perekonnaliikmete hauad ja mälestussambad. Palee vanemas osas on ruum, mida kutsutakse portselani kabineteks. Meil on vaatamiseks välja pandud tuhandeid Ooenzolonitele kuulunud portselanesemeid, aga ka kuningliku hõbedat ja kroonijuveele. Uuemas tiivas on külluslikus rokokoostiilis Friedrich Suure valitsemisruumid ning Friedrich Wilhelm teise tagasihoidlikumad talveklambriteks kutsutud ruumid. Sa võid kõndida mööda seal Lottenburgi lossi, imetleda looklevaid barokkkaunistusi, reegleid, skulptuure maale ja püüda kujutleda, kuidas kõik kadunud Friedrich Wilhelm id nende kaunid kaasad võluva Sofiersal, Lottega eesotsas ja aadlikest õukondlased seeni kristall ühtrite valguses tantsisid. Kuid nendes ruumides, kus sa praegu kõndida võiksid, pole seda tegelikult iialgi juhtunud. Teise maailmasõja rajal sai seal Lottenburg väga kõvasti kannatada. 1951. aastal lammutati Ida-Berliinis puruks pommitatud staadion flos. Et sa Lottenburgist olid ka peaaegu ainult varemed järel, siis kardeti, et sedagi paleed ootab seesama matus. Õnneks võitles lossi eest palede ja lossiaedade päästmise ameti direktor Margarete küün ning pikapeale suudeti seal Lottenburg ehitada samasuguseks nagu ta Friedrich Suure ja tema järglaste ajal oli olnud. Teise maailmasõjaga on seatud Casharlottenburgi ehitatud ning kaheksandaks maailmaimeks kutsutud kuulsa merevaigutoa saatus. Mernstants simmer oli saal, millega Eino katis imekaunis dekoratiivne merevaigumuster. Selle kujundas barokk skulptor Andreas Lüüter ning ehitas Taani öelgem siis merevaigumeister Gottfried volfram. Siis korraks veel tagasi 18. sajandi algusse. Hamburgis sündinud Andreas Luther oli jõudnud töötajana mitmel pool Poolas, enne kui ta 1694. aastal Berliini õukonnas skulptor yks kutsuti. Ehtne paatuslik barokimeister. Tema reljeefidel võitlesid ja surid vaprad sõjamehed, aga seda nõudis pigem ajastu hingus, sest Schröderi enesevaated olnud hoopiski patsifistlikud. Itaalias rännates õppis Andreas Lüüter paljugi sealsetelt meistritelt Michelangelot ja isanlarendsonberniinilt, üks tema kuulsamaid töid juba nimetatud Friedrich Wilhelmi ratsamonument seal Lottenburgi palee paraad õuel. Ja iseenesest mõista siis vaigutuba, mille kujundamine ja ehitamine võttis lausa 10 aastat aega 1701 kuni 1711. Sophie Charlotte käsi oli siingi mängus tema soovil asutigi sellist enneolematut ja päris uskumatut ruumi sisustama. Kõik merevaigutoa seinad kaeti merevaigutükikestest mas õigiga ligi 350 erinevat merevaigutooni ja varjundit on siin kokku loetud Kogoroomse taas erinevates kuldkollastes toonides. Seinapaneelidel looklesid uhked barokkornamendid punasest ja mustjas merevaigust paneelide vahele paigutati väga targalt piklikud peeglid, mis mitmekordistasid kuldsetes lühtrites küünlatulesid kirjeldamatult peenelt nikerdatud väikese reljeef oli kõikjal valgetel ustel looklesid barokkornamendid ikka Kuldja merevaik. Reisidel lõbutsesid väikesed kuldkollased, barokeerubid, butad heledale mäenurki ilustasid südamekujulistes looklevates barokk raamides. Maalid. Mitmel pool seintel oli näha Ooenzollernite kuningliku monogrammi teineteisest läbipõimunud tähti f ja ära pikk rida preisi maa kuningaid olid ju kõik Friedrichi. Ja muidugi seisid siin ka kotkastega vapid. Milline oli siis too särav ja raskesti kirjeldatav merevaigutuba, mis sisustati Sophie Charlotte soovil seal Lottenburgi paleesse, kuid ma kirjeldasin praegu selle toa koopiat, mitte originaali. 1716. aastal Berliini külastanud Vene tsaar Peeter Suur imetles suuresti säravat merevaigutuba ja juhtus nii, et kuningas Friedrich Wilhelm esimene kinkis selle võrratu kunstiteosed saar Peetrile et kindlustada Preisimaa ja Venemaaliitu Rootsi kuningriigi vastu. Merevaigutuba võeti lahti ja viidi Peterburgi, kus Vene ja Saksa meistrit selle taas kokku panid. Peeter Suur kinkis Tallinnale 1700 seitsmeteistkümnendal aastal Katariina paleed särsku tselluloos ja sinna paigutati Ki arhitekt Rastrelli abiga täiendatud merevaigutuba aga seda juba aastal 1770. Teise maailmasõja ajal algasid merevaigutoa nukrad eksirännakud särsku Jese loo vallutanud saksa sõdurid monteerisite ka 1941. aastal kunstiekspertide juhtimisel 36 tunni jooksul taas lahti ning toimetasid laevaga Ida-Preisimaa pealinna Königsbergi. Augustis 1944 jäise linn tugeva pommirahe alla. Aprillis 1945 vallutas linna vene armee ja selle nimeks sai nüüdsest Kaliningrad. Pärast sõda oli merevaigusaal kadunud, liikus igasuguseid jutte, keegi näinud, et selle detaile laaditi raudteevagunisse. Arvati, et kaunis kunstiteos pandi Saksa laevale, mille Vene allveelaev põhja laskis. Õietta peideti kusagile salajasse paika. Ajad olid segased. Pikalt ja põhjalikult on uuritud, mis merevaigutoaga õieti juhtuda võis. Aastate jooksul on tekkinud igasuguseid teooriaid, kuid selge on üks asi. Kunagi Shal Lottenburgis loodud originaal tavaline merevaigutuba on jäljetult kadunud. 1979. aastal teistel andmetel 1982 hakatid särsquesse loos merevaigutuba rekonstrueerima, abiks olid vaid originaaljoonised, vanad mustvalged fotod. Oli inimesi, kes seda tööd suutsid või oskasid teha, sest merevaigu graveerimine oli selleks ajaks sama hästi kui kadunud. Kunsttöö oli tohutu ja loomulikult ka väga kallis. Kolme ja poole miljoni USA dollariga tuli appi ka saksa kompanii Ruur kaasAG. 24 aastat ehitati merevaigutoa koopiat, mis pidi tulema nii original Taali lähedane kui vähegi võimalik. Seened parane tuba pühendati Peterburi 300.-le aastapäevale. Berliini lähedal kline jah, no mis on olemas ka tuurne merevaigutuba, mis sisustati samuti kunagi Shallottemburgi jaoks valmistatud originaaltoa sarnaselt ning valmistati Ida-Preisimaa merevaigust. Selline tuli siis lugu ajaloolisest Shallottemburgi paleest ja selle vapustavalt kaunist müstiliselt kadunud merevaigutoast.