Püüdkem elada nii ja püüdkem ehitada selline ühiskond tõepoolest et inimesed elaksid võimalikult vanaks, inimesed elaksid niikaua, kuni saabub nende loomulik surm. Millal tuleb loomulik surm jälle üle või selle vaielda? Et juba tola elasid inimesed, paljud inimesed 80 90 aastaseks? Võiski arvata, et loomulik surm ei tule mitte varem, kui siis aga levisid kuulujutud räägiti mingitest väga eakatest loomadest, näiteks kilpkonnadest ja nii edasi, kes ka vist tõesti on olemas olnud. Sellel pinnal ikkagi oli kiusatus mõelda, et inimese teda nii-öelda vananemist kuni loomuliku surmatulekuni, et seda võiks järsku ikkagi veel edasi venitada ja sellel pinnal siis ka tekib kõikvõimalikke õpetas, et kuidas nii elada, et kauem elada. Hakatakse siis niimoodi meda enam teadus edasi areneb, seda enam otsitakse organismis neid jutumärkides vaenlasi. Kes meid siis kulutavad, kes meid hävitavad, kelle süü tõttu me kiiremini vananeme. Ja ikka väga palju tähelepanu pööratakse mikroorganismidele, kes elavad meiega koos. Haiguste nisugune bakteri bioloogiline teooria oli suhteliselt uus. Erutas kõiki haigustekitajaid, leiti kõikjalt tegeleti ka muu laiema mikrobioloogiaga ja näiteks tekib õpetus, mis siis hakkabki rääkima sellest? Ta on väga oluline roll. Meie vananemisel on meie soolebakterid soolebaktereid tekitavat mürke, toksiine. Eriti käis jutt jämesoolest, sealt toksiinid levivad organismi ja siis eks ole, kirjeldavad meie eluprotsesse tahavad meid ja me sureme varem, kui peaks. Järelikult tuleb midagi ette võtta. Siin tekib jaburaid ideid, näiteks metsnikovi koolkond, seda küll teadaolevat inimesele kunagi proovitud, aga käiakse välja mõte, et järsku võiks inimesed üleüldse jämesoole ära opereerida või lühemaks opereerida. Soolestik lühemaks opereerida oli nimelt tehtud tähelepanek, ei oska ka öelda, kui õige see on, aga aga tundus omaaegsetele teadlastele, et lindudel, kelle soolestik on suhteliselt lühem et nende nii-öelda keskmine eluiga oli pikem, jällegi legendid, saiaslastest, papagoid ja nii edasi. Et teeme midagi selle soolestiku nagunii, nagu võtame ära uss lipiku või pimesoole. Teoretiseeriti ka selle üle, et kas mitte minna nagu seedetrakti kallale niimoodi nagu tõsisemalt sinuga taustaks jällegi kirurgia kuldaeg. Ta ei jõudnud enam, ei kardeta inimest nagu väga põhjalikult lahti lõigata. Jutt käib 19 sajandi lõpus, 20 sajandi algusest. Et see teema oli üleval, aga teadaolevalt seda keegi nagu ikkagi proovinud ja isegi natuke ironiseeriti selle üle. Nii et otsitakse uusi võimalusi ja siis üks asi, mis tollel ajal esile kerkida, siiamaani ta kestab, see on siis nende probiootikumide kasutamine, teisisõnu jagatakse meie mikrofloora nii-öelda headeks ja halbadeks tegelasteks. Positiivsed kangelased on siis piimhappebaktereid. Jällegi kusagilt kogutakse tähelepanekuid, et mingid rahvad, kes tarbivad palju hapupiimainimesed, kes tarbivad palju hapupiima, et nende eluiga on pikem. Ühel hetkel jõutakse siis juba hapupiima juurest kõikvõimalike muude hapendatud piimatoodeteni, jogurt edasi. Seda mõtteviisi siis viljeleb metsnikovi koolkond ja metsnik kooliga see, kes väidetavalt niimoodi väga tõsiselt kest üritas oma mikrofloorat kontrolli all hoida ja pesi kõiki toiduaineid väga põhjalikult. Ja, ja püüdis siis püüdis siis oma elu elu sel teel pikendada. Ja need sõnumid mõtted jõuavad ka jah, siis eesti keelde juba varakult ka siin Eestis avaldatakse raamatuid hapupiima kasulikkusest, piimatoodete kasulikkusest ja keefirist. Üks asi, mis antud kontekstis esile kerkib, on taimetoitlane ütlus. Kusagil kellelgi ka tehakse, katseid uuritakse asja. Aga hakkab tunduma liha seedimine organismile on pigem kahjulik või vähemalt kahjulikum kui taimetoidu seedimine. See on ka põhjus, miks paljud omaaegsed tuntud tegelased olid, olid taimetoitlased, et seal seal taga oli selline oma antud ajahetke tõsine teadus ja, ja usk sellesse, et läbi taimetoidu suudab oma seda niisugust keha vananemist paremini kontrollida ja seal mingid muud teooriad liha söömine toob kaasa ka vähkkasvajate suurema ohu muud sellised asjad. Nii et jah, rääkides nendest ettekannetest ja nendest surma surma teemal populaarteaduslike kõnede pidamises, siis, siis jah, siin ühest küljest propageeritakse terveid eluviise, räägitakse sellest, et surma ja vananemise edasilükkamine on võimalik. Kui me toitume õieti, kui me elame, eriti kui me kurna ennast. Kui me suudame luua normaalse ühiskonna, kus meid ei kurnata, siis me elame kauem. Üks teema, mis väga aktuaalseks tutvuks, selles kontekstis on karskusliikumine, karskus, küsimus alkohol, kui mürk just kalla küllaltki hiljuti on teadvus lõpuks alkoholi nagu lõplikult mürgiks kuulutanud. Ja nüüdki siis näiteks Henrik Koppel saab öelda, et järjekordne näide sellest, kuidas mikroorganismid võivad meile kahjulikud olla. Et see alkohol ei ole mitte midagi muud kui pisikeste pärmiseente poolt ära rikutud toit. Müüdiks muudetud toit, mida siis inimesed, eks ole, tarbivad ja, ja oma elukäiku nagu kiirendavad need alkoholi vastu tuleb võidelda küllaltki huvitava nurga alt läänes kõigile neile küsimustele omaaegne, siis niisugune väga oluline eesti soost arstiteadlane, kelle nimi oli Peeter Hellat kes töötas Peterburis kõrva-nina-kurguarst suri paraku küllaltki noorelt. Aga kõne võib olla radikaalne tegelane, kaldus vasakpoolsusse, võttis sõna sageli ühiskondlikel teemadel ja tema esines 1909. aastal Narvas karskuskongressil siis kõnega, mille pealkiri, või mille teemaks oli surmahirm, surmahirm ja selles seltskondlik mõju. Ja hellad siis samamoodi räägib sellest, kuidas surm on loomulik. Kuidas me selle elu jooksul juba 1000 korda sureme. Kuidas peaks püüdma selle poole, et see surm oleks normaalne, loomulik? Saabuks võimalikult hilja. Aga tema pöörab siis, kui suurt tähelepanu surmahirmule ta räägib, sellest surmahirm on tegelikult nagu inimese juures selline negatiivne nähe. Sedasama küsimus, millega need üleski surma propageerijad püüdsid nagu tegeleda ja, ja kus nad püüdsid nagu eks ole, inimesi õpetada, ärge kartke, surm on loomulik, et me kõik sureme. See on osa evolutsiooniprotsessist. Aga jah, Peeter Hellat läheb sügavamale, lahkab seda niimoodi eesti kuulaja jaoks rohkem lahti, räägib, eks ole, et inimene on evolutsioneerunud paraku sellisele tasemele, kus ta juba suudab mõelda oma tulevikule ja teha plaane ja karta. Ja see on selline evolutsiooniline arengulooline nõrkus inimese juures, tänu sellele ta, eks ole, teab, mis teda ees ootab, ta hakkab seda suruma kartma. Hellat, kes oli ühiskondlikult aktiivne ja küllaltki kriitiline, siis tema sõnum on see, et seda surmahirmu kasutavad ära siis kõikvõimalikud sellised tagulikud tegelased, seesama kirik, kes meid hirmutama surma ja surmajärgse eluga. Aga ka kõikvõimalikud valitsevad klassid, kes meiega manipuleerivad ja mängivad just sellele nii-öelda surmahirmule. Et meid oma käpa all hoida. Nad kutsuvad siis ka üles ikkagi minema tema seda surmahirmu kasutama seda eelist, mis inimesel on, et ta mõtlev olend, jah, me mõtleme endale selle surmahirmu külge. Aga sedasama mõtlemise abil me peaksime selles surmahirmust lahti saama. Surmahirmust lahti saame, siis, seal on palju vähem manipuleeritavaks ja see ühiskond, kus me elame, muutub, eks ole palju tervemaks, palju normaalsemaks noh, sisuliselt siis siis niukseks uueks ühiskonnaks, millest millest sa elad, räägib. Üks aspekt on Hellati jutu juures veel. Nimelt kui ta üksikindiviidi juures surmahirmu kritiseerib, siis ühiskonna ja populatsiooni juures ta rahva juures ta vastupidi arvab, et surmahirm on kasulik, et kui me tahame rahvana püsima jääda, siis rahvana peame surmahirm olemas olema. See paneb meid tegutsema, paneb meid sigima, paneb meid ennast, noh, oma riiki siis veel eestlastel ei olnud, aga paneb, eks ole selle nimel töötama, et me ei kaoks, meie keel alles oleks ja nii edasi ja nii edasi. Nii et ühelt poolt ja surmahirm kuulutati tagurlikuks, surm normaalseks, aga ühiskondlikus plaanis rahvuslikus plaanis oleks nad surmast siin eesti keeles rääkida, kõik suured rahvuslased. Vaat siis ütlesid, et ikkagi on vaja teatav terve surmahirm populatsiooni pinnal. See peab olemas olema, sest see garanteerib meile tulevikku. Muidu muidu me nagu ei näe üldse vaevama oma saatuse kujundamise teel. Elust ja surmast meditsiiniajaloo vaatevinklist lähtudes rääkisime legend Rolling Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.