Selle mõnusa päikselise muusika saatel tahan öelda, palju õnne meilis ringile, kes on tänavuse Danske džässiauhinna võitja ja see auhind antakse ühele väga andekale väga tegusale muusikule ja Meelis, sa oled selle igati ära teeninud, sellepärast et sul on nii palju erinevaid kollektiive, sul on tulnud välja uusi salvestisi ja sa oled sõber nagu kõigiga, sa oled väga paljude Eesti muusikutega mänginud, nii et palju-palju õnne veel kord. Suur tänu. On sul vähegi IMO mitmeid kordi sa jätkarel oled esinenud? Ega ma täpselt ei ole arvet pidanud, aga noh, eks aja jooksul neid on kogunenud tõenäoliselt neid esinemisi. Ja küllaltki algusaegadel juba vist ikka mõned korrad saiuva esinetud jätskaar algi. Ja see esimene ansambel ei olnud mitte tuua Raivo Tafenau ka, vaid mul on siin salvestiiskuse, mängi trios, Ain Agan, Ants laik ja nemad siis kitarri del ja sina klannetitel, milliseid klarnetit seal sellel kontserdil mängisid, meenub? Ja loomulikult mängin ikka tavaliselt siis harilikku klarnetit, bassklarnetit tähendab minu põhipillid kuulama. Meelis tavaliselt on nii, et see muusikahuvi saab alguse lapsepõlvest ja me ei ole sinuga kunagi sellest rääkinud, aga ma siin vaatan, et sa oled Kiviõli muusikakoolis õppinud. Aga teie perekonnas oli ka muusikuid või, või kõlas laul või pillimäng? Minu peres otseselt päris muusikuid ei ole olnud, aga ema ja isa mõlemad laulsid laulukooris. Nii et ma olen kogu oma teadliku ja tõenäoliselt ebateadliku elu olnud koorimuusika juures ja jale koori koori harjutustel kogu aeg käinud ja jaekontserditel ja nii edasi, aga üks üks kindel asi, kust ma mäleta, Ta on siis oli Kiviõli rahvamaja. Need oli mitmeid kordi, siis kui kooriharjutus lõpp lõppes siis hakkas Stahlis mingisugunegi estraadikontsert. Ma mäletan, Vello Orumetsa või siis ansambel lainet või mingeid selliseid asju säravatest kostüümides mehed mängisid pille ja see see oli, see oli hästi-hästi eriline, et oh, et noh, et nagu päris kontsert, et ma ei tea, kui vana ma võisin olla mingisugune nelja-viieaastane. Juba siis, aga kuidas klarnet siis sinu ellu tuli? Nii nagu üks minu kolleeg kunagine ütles, et me oleme kõik oma instrumendi valinud juba laste muusikakoolis, ise aga pidades silmas irooniat tavaliselt. No minu ema tahtis, et ma mängin akordionit. Aga muusikakooli direktor arvas, et, et see ei ole perspektiivikas pill. Meil oleks praegu vaja puhkpille näiteks klarnet sobib väga hästi. Mis ma oskasin selle peale öelda, ma ei teadnudki, ukse klarnet on tegelikult tol ajal ma teadsin pasunaid efeid hääle kahe välja. Seda ma ei mäleta, tõenäoliselt, et oli, oli, oli Eino häälegi välja, noh, see on õpetaja teha ja see on pilli teha, noh, see on niuke. Ma ei tea, selle kohta ma ei oska öelda, aga ära jooksnud vähemasti ei näe jooksvalt kindlasti ära, et ma olin päris väike siis veel, et see oli kolmandas klassis, kui ma läksin muusikakooli ja Kiviõlis. Aga ma mäletan ka seda, et ma tulin koolist teatega, et ema, ema, muusikakoolis käivad juba katsed, Leiten, Jüri juba käib. Ma tahan ka. No see andur suur eeskuju olnud või selles mõttes, et Jüri on ju ka kaugele jõudnud oma pillimänguga ja kõigega aga jah, ega väga pikalt nagu ei peatuks lapsepõlve juures, et kujunemisaeg on ikkagi need teismeliseaastad ja mis siis edasi sai pärast Kiviõli? Pärast Kiviõli Elmu keskkool kohe ja kaheksandasse klassi muusikakeskkooli ja siis jätkusid siis juba intensiivsemad klarnetit vingus ja ja kui sa nüüd küsida, et kuidas ma siis ikka džässi juurde jõudsin, siis kuskil kümnendas klassis Me hakkasime mängima Dixilendi. See oli jälle Jüri Leiten, kes leidis kusagilt mingisuguseidki noodid ja et teeme bändi. Ja nii, et mina olen oma džässi juurde jõudnud nii-öelda juurte juurest. Tegime Dixi vendi ja ja see oli põnev. Ega see Reval Revaivale, see oli laen isegi ignoomis kuulanud juustu juustust. Hästi tore oli tol ajal. Ja, ja siis me saime ka, me saime ka siis juba nende vanade džässitegijate käest väikseid juhtnööre ja Helmut Anniko, mäletan, seal kutsus meid jämmile, et mehed nüüd nimega ja Lembit Saarsalu käis meil paar korda isegi must keskkooliühik ka puhketoas, kus oli klaver, käis meile pluusi õpetamas seal ja ja et noh, et me saime väikest Niukest teavet, saime juba selle kohta ka ja siis üks lemmikplaat tol ajal oli väga vähe saada, nagu kuidas Dixilanud käib, päriselt, aga oli olemas Leningradi Dixilendi plaat südamesis, ketrasime ja võtsime lugusid maha sealt ja ja sedasi sai alguse. Niisiis, pluus ja Dixilenud ja sinna Leningradi sa läksid õppima. No mina olen niimoodi, ma läksin õppima klassikat jällegi, et siis jäi see mingis mõttes jäise nagu soiku, et ma ju ei teadnud, kust siis ma edasi lähen või mis ma teen, et minu, see rada oli ikka see klassikalise muusikarada ikkagi jalge all nii-öelda. Aga ennem seda veel isegi see muusikakeskkooliaeg siis oli üks üks hetk oli, kus Eino Markus tegi otsa koolis alternatiivse bigbändi, sinna kutsus ta igasuguseid erinevaid tüüp. Seal oli muusikakeskkoolist osa rahvast, mina olin sunnitud tenor saksi mängima, võtsin tenor saki, ma ei tea, kuskohast selle saime sellel tenori. Nii et mina olin, mängisin teist teist tenorit esimesed, tähendab, ma ei mäleta. Ja seal ma sain tuttavaks niisuguste inimestega nagu Villu Veski ja Ants Laik näiteks. Ja seal ma sain tantsuga tuttavaks ja siis me hakkasime juba vaikselt nüüd uurima seda muud jazzi ka. Ja Eino märkus oli ka ja see mees, kes mulle ütles Toomla linte ma lindistan sulle džässmuusikat, mida sul on vaja kuulata selleks, et aru saada, mis asi on selles, et siit siis ma kuulsin esimest korda ka Charlie Parkerit ja see on kolm trenni ja ja käime bladerlit ja selliseid mehi. Nii et sa oled üsnagi palju muusikaharidust džässiharidust saanud just kuulamise kaudu. Absoluutselt ainult kuulamiskaudu ja nende õnnelike juuste kaudu mida siis saatus on minule nende inimeste näol saatnud minu tehele nii-öelda, et see ja sellele tänu sellele on, on kõik niimoodi läinud. Jeans läigiga tegite bändiga Aslaiega, tegime bändi, kaame, üritasime teha kvarteti tookord Taavo Remmel oli siis. Ta mängis ka seal biit bändis. Me hakkasime Avoga koos Pintixilendiga tegema tol ajal. Ja tari Jaagumiks trumme ja, ja sedasi jah, üritasime teha, ma mäletan, meil oli üks tudengijazzimäng, mis meil läks jumalast metsa. Et kõik kõigil oli kole piinlik olla. Aga noh, et need esimesed nuusutud, et siis käisid ära, aga ma käisin ju, ma käisin ju sel ajal aktiivselt valguse baaris jämmilehtedel, džässiõhtul, need olid alati välja müüdud ja noh, mina kui kooliõpilane raha mulle eriti ei olnud, siis Toivo tuberiks seisis ukse peal, küsis, kas pill on kaasas, on küll, siis saad sisse, siis pidin hämmima ka, eks siis ma sain jämmida, sealt ma sain mõned praktilised kogemused. See on väga tore, aga meie nüüd kuuleksime natukene muusikat ja see muusika on aastast 96 salvestatud Sakala väikesest saalist, kus mängisid Aini ja Antsuga ehk siis jälle Ain Agan Trio ja lugu on juba sinu enda oma Kepress. See on väga koloriitse helikeelega logo, mul tuleb silme ette Cordoba, kuigi ma seal ei ole käinud, aga midagi sellist Hispaania lippu nagu natukene on. Et selleks ajaks palju see muusikat olid juba kirjutanud või, või mis perioodi see lugu võiks kuuluda. Selleks ajaks ma, ega ma väga palju polnud kirjutada, tulid niuksed, esimesed katsetused, tegelikult enda muusika esitamise katsetused, et me ikkagi tegelesime põhiliselt ütleme, džässistandarditega ja teiste meeste lugudega. Ja aga siis, kui sa hakkasid mängima Raivo Tafenau ka siis esialgu mängisite ka miskit miskit muud muusikat. Raivoga kohtumine oli ka väga märgilise tähtsusega tegelikult sellepärast, et see juhtus Võsu puhkpillimuusikapäevade ajal. Kui ma olin mingisugusele klarneti ansamblile teinud kaks seadet ja Niukest nagu Tšassiliku seadet ja ja siis juhtumisi oli seal üks nagu džässi, peaesineja oli seal koordina mängija. Maroko Prühmarokourija ja mara kutsus mind järgmine päev tule tema bändi mängima, et nad mängivad, tuled sinuga. Tuleks natukene sellest mööda, kui Tafenau kutsus mind, proovime teha, et, et väga lahe ja tule, proovime teha just nimelt duot. Jah, see on küllaltki haruldane koosseis, et kaks puhkpilli mängivad kahekesi. Et ega seda nii väga palju ei ole siin, kui ma nüüd hakkan mõtlema, kas sarnast toovat meil momendil peale teie on. Ega siin vist ei olegi, meil ei ole. No vaat ja sellepärast te siis olete kahekesi päris palju mänginud ka jätskaarel ja huvitavat muusikat, et võtaksime ette siin ühe kontserdi aastast 1999 21 aprill. Kaarli kirik. Ja see kontsert kandis nime saksofoni sajand, aga lugu on siis rassilverilt. Kas on ka teie lemmikuid? See on kindlasti olnud, ma tean, et seal hori Silver on Raivo üks lemmikuid kindlasti, et noh, et võib-olla tänu Raivole, ma olen rohkem kuule Norris Silverit ja, aga see on jah, niisugune rahulik lugu saanud viidustanz on selle loo pealkirja. See on imeline salvestus, ma tunnen siin, kuidas arvestate ruumi akustikaga ja olete nii keskendunud, et kumbki impraviseerib, et see on erakordne ja see lugu sobis väga hästi, meenutamaks ka Lepo Sumerat, kes kirjutas selleks kontserdiks. Ava Nonii ja see on vist ainus teos, mis ta on jätskaarel kirjutanud ja teie osalesite selles. Aga nüüd ma arvan, et oleks aeg helistada Raivole ja küsida sinu sõbra käest, kuidas teil see koostöö edeneb, vaatame, kas saame kätte. Halloo, tere, Raivo, annesid õhtu tšehhist, helistab, me parajasti mängisime meelisega ühte vana salvestist Kaarli kirikust ja nüüd on see paras hetk, kus sinu käest küsida, et mitu puuda soola sa koos meelisega oled ära söönud ja kuidas te olete vaielnud, kuidas muusikat teinud, mis sa tema kohta ütleksid? Nii kuskohas ma nüüd alustan? Seal pikk jutt tegelikult, aga, aga, aga alustada võiks võib-olla sellest, et, et kui me hakkasime kahekesi meelisega mängima, siis tekkis mingisugune sihuke kummaline olek, et et, et kuidagi väga hästi sobis meil kohe esimesest esimesest korrast, et kuidagi mingisugune niisugune tunne oli, meil mõlemal olid antennid hästi kõrgel püsti, kohe nagu pilli mängima hakkame olukorda tegelikult, et ühel ühe muusikuga tekib selline klapp. Ja see tähendas ka seda, et me suudame siiani laval teineteisest nagu saada inspiratsiooni ja, ja, ja siis sellest lõpp tulemusel võib tekkida päris huvitavaid momente. Ja, ja see ja tänu sellele jällegi tekib selline väga hea tunne. Et muusika ei ole ainult selline puhas matemaatikaga mingi selline asi, aga, aga tekib ka selline emotsionaalseid kõrgpunkte väga tihti meelisega, et see on, seda ma mäletan seda iga kord, kui me oleme koos mänginud, tekib meil selline eufooria natukene nagu sellist euro eufooriline õnnetunne või kuidagi halvustada, seda ütlen, et kõik läheks, aga jumala hästi, sest meil klappis jälle jälle järjekordselt klapis. Ja, ja see õnnetunne on ka kuulajatel, ega siis ilmaasjata jätkarei kutsun teid ikka ja jälle nagu tagasi esinema ja ma arvan, et olete oma tuua ka üks sagedasemaid esinejaid aga praegu veel korraks kõrvalepõiget asja, et mitte ainult tuua, et te olete koos mänginud ka suurema koosseisuga. Jaan on minu esimene plaatija lõundugevemisse ilmus 1999 peal, olime seal ikkagi väga tõsine roll ja ja, ja siis see kõlapilt bassklarnet ja saksofon, et tegelikult et väga-väga palju seda sellist sellist asja nagu jälle ei kuule. Et eilegi oli ju tegelikult petmentiini kontserdil oli, oli see bassklarnet ja bass annab ikka väga jõulise sellise madala otsa või sellise teistmoodi tämbri. Aga, aga jah, meelisega muusikat, Teeaa teha koos, see on nagu tema on üks inimestest, kes on tõesti kellest. Ma õpin siiamaani seda tõsist suhtumist, võib-olla ma ise nagu kipun olema teinekord võib-olla keerama väga paljusid asju liiga palju naljaks või huumoriks või selle selliseks, aga meeliselt ma õpin alati selle, seda, seda tõsimeelsust, seda sügavuti minekut ja ja selles mõttes on temaga hariv koos olla, et kui me räägime midagi ei räägi niisama lahmi, aga me räägime ikka väga tõsistest asjadest muusikas, niiet. Aga väga tore, Ma tänan sind ja siis lõppude lõpuks minu utsitamine andis ka natukene tulemust, et lõpuks ilmus ka teie tuua album selli sisse. Ja see oleks võinud ilmuda juba hästi ammu tagasi, aga kuidagi ma ei tea, miks, ma isegi ei oska öelda, miks seda ammu ilmus juba. Aga võib-olla seda parem, seda, seda võib-olla seda parem. Ta sai. Ma usun ka ja edu teile mõlemile ja me kuulame sellelt plaadilt Lugusisvat Eve meelise sulest. See oli tõesti üks vaba improvisatsiooni moodi lugu, aga tegelikult. Tegelikult on teil midagi nooti ees ka, kui mängite. Nooti konkreetselt meil tavaliselt ees ei ole, et meil on, meil on oma lood ikkagi peas, aga nüüd see lugu oli selline lugu küll, mis ei taha kohe kuidagi pähe jääda, et seal oli üks niisugune päris lühike temaatiline materjal, mis on siis nalja naljaviluks naljaviluks kirjutatud Todeka foonilises kompositsioonitehnikas ja. Sa proovid siis igasuguseid tehnikaid ja koosseise, on sul erinevaid ja kas sa lähtud siis sellest, kuidas keegi mängib, või rohkem nagu instrumendi võimalustest kõladest, et kuidas sa näiteks kokku panid ansambli windprojekt? Et vot see on nüüd siis minu isa, esimene CD-album mille muusika sai kokku pandud selliselt, et ma hakkasin mõtlema mingitele kõladele just nimelt mulle hirmsasti meeldimiseks harf. Ja, ja siin on selle plaadi peal on enamus lugudes on harfikõlad siis sees ja, ja selle tõtt juttu oli mul vaja ka kuna meil ei ole improviseerivad harfimängijaid, siis mul oli vaja kirjutada sinna ikkagi konkreetsed partiisid ja pidime proovi tegema, et kuidas nii ja naa sobib ja ja sellest siis selline valik näiteks, aga selle selle plaadi peal on ka paar lugu, kus seda harfi siis ei ole nii-öelda Kaalu täiteks või kuidagi niimoodi. Aga, aga noh, see on selle võrra jälle siis natukene teistsuguse saundiga paar lugu selle plaadi peal. Nojah, ja see koosseis, kes sinuga koos siin plaadil musitseerib, on Ain Agan, Taavo Remmel, Tatjana Leppnurm, keda me praegu ei kuule ja Toomas Rull ja lugu võiks olla siis. Ja ja selle loo pealkiri on torrent. See tähendab tõlkes mäestikujõgi. See on meil siis praegu vinn projekt, aga sul on neid projekte numbritega rohkemgi, üks ja kaks ja kolm k on olemas ja ja mis neid eristab? Oh nojah, need eristabki võib-olla siis lugude valik ja, ja koosseisude valik ja. Et need ikkagi natukene varieeruvad võlvarieerundliku joo ja milline neist sulle nagu armsam on endale. No mõni ei saagi öelda, eks nad ole, eks nad ole aja jooksul niimoodi läinud ja. Niimoodi ma küll öelda soon, kas iga plaadiga iga stuudiotööga lisandub siis kogemusi, kuidas muusikat kirjutada ja kuidas arranžeerinud. Kindlasti lisandub kogemusi ja loomulikult ja, ja seda, seda peab ka ütlema, et et muusikutega, erinevate muusikute koostöös tekib väga palju huvitavaid mõtteid. Nii et ja ja siis wind power on tõepoolest juba hoopis teistsugune koosseis ehk koos Virgo Sillamaaga kitarril, Raun Juurikas, Mihkel Me kand, Ahto Abner, palju te koos olete musitseerinud? Palju seda võimalust on olnud? Me oleme pikalt tegelikult koos musitseerinud juba et jällegi Mul on väga vilets mälu aastaarvude peale aga, aga me oleme oma kümmekond aastat üle 10 aasta kindlasti juba koos mänginud, aga neid kokkusaamisi on haruharva niimoodi, et vahest jääb aasta vahele ja pole mitte midagi teinud. Ja, ja siis jälle võtame otsad kokku ja teeme midagi ja siis lõpuks tuligi meil siis vajadus nii-öelda teha plaat ja see sai siis 2002 2012 sai see plaat valmis. Lugu, mida me kuuleme, on vaid kuu aja eest. Siin on muusikaline teekond, muudkui jätkub, jätkub ja selle aasta üllitis, värskem heliplaat on siis liiva mandala. Mis on selline eksistentsiaalne, võiks öelda, et tõesti väga segamata selline ja väga huvitava koosseisuga harfi svira Krista Joonas banzuuri, Jarno Kalbous, tabladlejad, pillid, meilis, Win klarnet bassklarnet ja siin on siis veel keelpillikvartett, ehk siis Mari Targo oma eriti linna Sigurss ja Joosep Kõrvits. Ja, ja see on tõesti väga eriline koosseis ja ma tahaks veel lõpetuseks küsida, et mis sind inspireerib ja mis on sinu jaoks muusikas oluline? Elus võib-olla ka. Ja see on kõige põnevam küsimus. Et miks me üldse nagu muusikat teeme, et et minu jaoks ongi tähtis olnud see, et. Et sa ei ole mitte pelgalt pillimees ehk siis mingis mõttes võib-olla käsitööline, et sa mängid ette antud asju, teiste muusikat. Ja see, et ma olen hakanud oma lugusid kirjutama tulebki võib-olla siis sellest sisemisest tungist, eneseväljenduse tungist. Ja seal on üks väike väike konks on veel, et kui Charlesi traditsiooni järgi võtta, siis džässistandardeid mängitakse jube palju, eks ole, ja neid nagu jube hästi mängida sellega kuidagi eristuda on äärmiselt, äärmiselt raske. Ja eks see kõik on alus alguse saanud sellest, et kusagilt sahtlinurgas on kogunenud mingeid mõtteid. Aga et mis nad, inspiratsiooniallikad just parasjagu on, et eks meie ümbritsev maailm põhiliselt inspireerib, aga noh, üks asi on see, et kuidas ma seda maailma näeme, kui palju me viibime erinevas keskkonnas. Et mina ennast ei pea väga siukseks linnainimeseks, nagu nad linnakära ja, ja niisugune melu ja pidu ei ole just niuke minu element. Ma käin looduses päris palju. Nende muusikamaailmas kokku kolmad ja see muusikamaailm on loomulikult kolmas, et loomulikult me kuuleme palju enda ümber toimuvat ja analüüsime seda ja ja, ja olles nii palju erinevat muusikalistest keskkondades oma elu jooksul, et ma olen mänginud ju väga palju erinevat muusikat klassikast alates ja kuni nüüdismuusikani ja siin on omal ajal mänginud pikalt nüüd ansamblis, vahepeal mängisin uue ansambliga ja siis ma katkestan need suhted jälle ära, et sest see võtab tohutult nagu energiat ja aega, noodimaterjali õppimine siis nüüd tal omad asjad leiame, kusjuures ongi andnud. Ühest küljest see inspireerib, see inspireerib hiljem. Et sa, sa oled nende kõlade sees, sa võid kiruda seda, et sa pead nii palju seda noodimaterjali õppima ja uusi mänguvõtteid asju ja pärast hiljem kuidagi tuleb mingisuguse ringiga suurde tagasi. Aga mis puudutab nagu nihukese helikeele osa, siis ega üldiselt ma olen ikka seda harmoonilise ja rütmiliselt voodilise muusika mainimis Rekmilismelooni, absoluutselt, ja need kolm asja on need, need, need, need kolm momenti minu muusikas nagu ikka, hooaeg tähtsad olnud, et tänapäeval loomulikult siis ütleme, tämber, saund ka määrab väga palju selle tõttu me oleme otsinud nende nende koosseisudega, siis kellega ma olen teinud viimastel aegadel just neid, neid kõlasid ka. Ja samamoodi ma selle viimase plaadi juures läksin ka seda teed, et. Mingisugust eksootilist India kõla, ütleme sinna sisse tuua. Jarno kolbusega tuttavaks me hakkasime tegema neid asju, et samuti ma ei suuda harfist loobuda kuidagi harf on mulle, eks lemmikpill. Ja, ja see väljakutsed, et olles ise olnud hästi palju keelpillide läheduses mängime konjakiahjust nime kõrval, jah, ja et võtsin siis selle julguse ka kirjutan kvartetile. See viimane plaat ongi nagu nii-öelda rohkem siis pordituuridena valminud laat, kus on nagu informatsiooni osad on kindlalt kindlaks määratud, aga ülejäänud on, on nii-öelda partituuri jookseb. No nii palju põnevat muusikat ja palju on sul kindlasti rääkida, sest et muusik, kes on nii seinast seina esinenud ja mänginud aga meie saade, et jääb lõpetama üks vana lugu ja ma soovin sulle tõesti loominguliselt eel edu ja ja ilusat kevadet. Ja paljud huvitavaid kontserte. Suured tänud ja siinjuures ma pean ikkagi ütlema, et, et et Me ei ole kunagi üksi oma loominguga oma asjadega, et need inimesed, tänu kellele see kõik sünnib, ilma selleta ei oleks mingisugustki, ei tekiks seda muusikat, ei tekiks seda tähelepanu. Et ma olen ülimalt tänulik nendele muusikutele, kellega ma olen saanud koostööd teha.