Jätkame huvitaja saadet meditsiiniajaloorubriigiga ja Tartu stuudios on ken kalling. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor. Meil on olnud viimastel kordadel juttu elust ja surmast, surma mõtestamisest. Samas ka sellest, et surma on nähtud sellise loomuliku osana elust elu mõtestatud surma läbi ja vastupidi. Aga kui siinjuures rääkida tervishoiust, siis millal see väljend või, või see termin üldse kasutusele võeti? Millal sa. Pin kasutusele võeti, ma ei oska isegi öelda, ma arvan, et sõnatüved, eriti kui me räägime, mis iganes romaani ja muudest sellistest keeltest siis indoeuroopa keeltes siis juured, tüved on vanad, eks ma arvan, aetakse ikka see nagu võib-olla Kreekasse välja kõikvõimalikud hügieenid ja muud niuksed mõistud. Aga kõnetegevus, mida võib-olla tänapäeva mõistes võib, võib nimetada hügieeni arendamiseks ja edendamiseks ja siis tervishoiu poliitikaks, ütleme nii, et selle selle algus on jah, seda võib niimoodi näpuga rida ajada ja kuskil mingis punktis hakata rääkima, et oleme, oleme jõudnud oma mõtteviisi ka tänapäeva. Õigemini siis tänapäeva nii-öelda algusesse. Ja siin võib-olla tõesti siis kasutaks juhust ja neid siin varasematel nädalatel jutuks olnud teemade raames just see surma ja surma, vältimatuse ja nihukese surma surmaga propa noh, mitte otseselt surma ei propageerita ka selliste ideede materialistlik ideede propageerimise kontekstis, millest siin juttu on olnud, et siis võib-olla võtaks korraks selle tervise propageerimise nagu need üles läheks jutuga edasi. Et jah, kui me nüüd niimoodi tõesti oleme, oleme sellel lainel nagu võib-olla paarsada aastat tagasi teadvus kuhu ta sattus, ja siis kuni võib-olla ajani 100 aastat tagasi kui Soldi, teisisõnu, et eluprotsessis on sisse kirjutatud selline suremise loogika ja surm on paratamatu ja surm on loomulik ja nii edasi ja nii edasi. Siis niimoodi mõeldes loomulikult võib jõuda ühel hetkel tekkida selline mõtteviis, et milleks siis üldse nagu rapsida, rabeleda, tekkida soov püssi põõsasse visata ja alla anda, käed üles tõsta. Ja seda kindlasti mingil hetkel siin paarsada aastat tagasi mingid mingid arengud meditsiinis kolida, nimetame seda siis terapeutilise nihilismiks. Et mõtteviis, mis siis tõepoolest arvas, et sekkumine ei tasu ennast ära. Et kõik kõik on ette määratud korraks korraks tuli natukene sihuke fatalistlik võib olemas, pigem on keskajale iseloomulik lähenemine tagasi. Ja mõned koolkonnad, mis siis, mis siis tõesti väga vähe sekkuvad näiteks oma apaatia mille, mis, mis siiamaani, eks ole, üks üks tema tunnuseid on seda et ravimikogused, mida inimesele antakse inimese tervendamise eesmärgil on väga väikesed. Et see oli oma aja paarsada aastat tagasi kohama, oma empaatia tekib siis, siis oli midagi täiesti erilist ja teistsugusest tollel ajal üldiselt oli kombeks. Kui inimeste raviks siis ikka niimoodi väga-väga suurtes kogustes ja väga mürgiste annustega, mida iganes siis elavhõbedat, arseeni, oopiumi, alkoholi inimesele siis määrati. Toona oli see homöopaatia võib-olla isegi ta oligi nii-öelda patsienti säästamises patsienti mürgitatud. Aga põhimõtteliselt, eks ole see mõtteviis, niisugune ravimise eitamine või, või allaandmine, et ega ta ju iseenesest meditsiini edasi viia ka arendaja medali poolest ikkagi tekkis. Võib-olla hetk hetkelist nõutust oli meditsiiniloos, kui saadi aru, surm on kuidagi niimoodi loogiline elu jätk, aga aga väga ruttu saadiga siis aru sellest, et see surm meie kehasse ei tule niimoodi ühtlaselt. Igavest patoloogia õpetus näiteks näitas ja õpetas, et erinevad koed, erinevad piirkonnad, erinevad kehaosad vananevad erineva kiirusega ja teisisõnu ikkagi suudeti välja siis käia. Või tekkis see mõte, et mis on meditsiini eesmärk ja arstid, eesmärk, ja ühel hetkel ka siis ühiskonna eesmärk on korraldada elu nii, et et inimeste nii-öelda vananemine toimuks ühtlaselt ja inimene elaks täisväärtuslikult tervena kuni oma, siis seda niinimetatud loomuliku surmani, et millal iganes tuleb sellele ka vaielda. Et küllaltki varakult saad, saadi aru, et mingeid konkreetseid muutusi kehas, mis lõpuks viivad selle organi degenereerumiseni ja lõpuks inimese surmani, et seda et seal taga on mingi loogikat, mingi mingi kehapiirkond kannatab seal võib-olla vale valed ja töötingimuste pärast. Teine kehapiirkond kannatab vale toitumise pärast, kolmas piirkond, suitsetamise või alkoholi tarbimise pärast midagi võib-olla sellepärast, et me liiga varakult lapsepõlves tööle läheme ja nii edasi ja nii edasi. Ja vot siin siis nüüd ongi. Sisendeid on, oli hulgem paarsada aastat tagasi, aga, aga üks sisend kindlasti siis selle tulevase tervise edenduse ja terviseõpetuse tervishoiu tarbeks lähtubki siis lähtubki siis sellest arusaamisest, et et jah, me küll sureme, aga me peame tegutsema, niiet et see surm ei tuleks liiga vara ja see elu, mida me elame, et see oleks, oleks terve ja terve õige. Need jällegi see aastaarv 200, mida ma siin nagu hea meelega korduvalt olen juba kasutanud ja kasutan palju kordi veel, et 200 aastat tagasi algab arstiteaduses loodusteaduses selline selline uus aeg, kui vanad kontseptsioonid maha jäetakse, tullakse suhteliselt tänapäevastele alustele oma mõtteviisiga. Ja ka võib rääkida siis tervise tervishoiu- ja tervise, edenduse ja hügieeni sanitaar ja ajaloos on, on umbes seal selline murrangu probleem, noh need lood hakkavad peal juba võib-olla esimesed sellised pääsukesed on seitsmeteistkümnendal sajandil 1000 kuuekümnendatel aastatel. Et siin on siis tähtis epidemioloogia või no siis kõigepealt epidemioloogia tekkeni läheb veel aega, aga ütleme nihukese varase meditsiinistatistika kujunemine. Et Inglismaal 1600 aastate teisel poolel hakatakse publitseerima ja nende pinnale hakatakse ka juba mõtteid arendama, siis surma surmameetrikalinnade kohta London eeskätt et hakkab kogunema informatsioon selle kohta, mis kuupäeval ja mis mille kätte, mis haigustesse inimesed surevad. Ja see informatsioon koguneb ja üha rohkem tekib ka inimesi, kes selle informatsiooni vastu huvi tunnevad, üha rohkem siis tekib, hakkab kogunema arusaamine, et on, on mingid teatavad seosed mingil aastaajal suureks rohkem mingid ühiskonnarühmad surevad rohkem mingis linna piirkonnas on suremus kõrgem ja nii edasi ja nii edasi ja sealt saab veel omakorda kõikvõimalikke selliseid tabeleid joonistada ja, ja vaadelda seal erinevate nähtuste seoseid. Ja 18. sajand 1700. aastal see on siis, siis on, tehakse seda tööd juba päris palju, siis tekivad ka Saksamaal ja Prantsusmaal ja hakkab tekkima teadusharu, mida me praegu võtame siis sotsioloogiaks. Teisisõnu saadaks aru, inimpopulatsioon on ka midagi sellist, mida mida saab nii-öelda mõõta, kvantitatiivselt vahenditega, analüüsida, käsitleda. Ja küllaltki varakult need varased sotsiaalteadlased, statistikud, kuidas nad ennast siis nimetasid biomeetria või sotsiaalne füüsika. Nad ikka kipuvad tegelema siis tervishoiuküsimustega need, need, need noh, meie jaoks tervishoiuküsimustega populatsiooni küsimustega, et need, need asjad on küllaltki varakult ja siin ja seal siis jah, pannakse tähele, et näiteks mingites alustatakse suurtes linnades suurlinnad. Ja pannakse tähele mingid piirkonnad, mingid inimesed on rohkem haiged kui teised ja siis hakatakse otsima seal seoseid, tuleb välja näiteks, et vot selles piirkonnas on inimesed haiged, aga nad on ka vaesed. Siinses veel võib-olla meie jaoks niuksed. Noh, ei tea ka, et mis vaesuse põhjusega tänapäeval, kes keegi väga selgelt ei oska öelda, miks mingi inimene on vaene ja teine on rikas, aga aga tollel ajal seda enam, et näiteks põhjuslikult seosed, et siin siis võib-olla isegi nihukesi anekdootlike lugusid tõepoolest tekivad. Et noh, näiteks vaesed inimesed sageli on ka pole kooliharidust saanud, teises on olnud, on siis jutumärkides rumalad ja kui nad on haiged ja haigus, antud juhul on probleem, siis näiteks üks võimalus haiguste vastu võidelda oleks oleks nii-öelda moraalse kasvatamise moraalse regeneratsiooni teel. Teisisõnu, päris tõsiselt püütakse siis nii-öelda neile vaestele inimestele, kes elavad kusagil kusagil trööstitus Sagulites äärmiselt kehvades tingimustes üritatakse siis nii-öelda kombeid õpetada, lootuses, et, et, et kui nad, kui nad selles mõttes tsiviliseeruvad, et siis, siis nad hakkavad ka nii-öelda paremini käituma ja ühel hetkel lõpetavad ka haige olemisele. Et sellist, selliseid näiteid on nagu palju ja, ja noh, võib-olla ka kuulajad on kuulnud neid mingit omaaegsete omaaegsesse eliiti kuuluvate inimeste kuulsaid hüüatusi. Näiteks kui keegi on näljas ja tekib üles teema, et Tal ei ole leiba hamba alla panna, siis sulle reaktsioon on see, et oi, et kui leiba ei ole, et aga sööge, sööge siis saia. Et see mõtteviis ei olnud noh, pari ajastule omane lihtsalt lihtsalt tolle aja inimene veel ei suutnud. Võib-olla, eks ole mõelda sellistes kategooriates nagu meie Järvikumaletan sotsiaalsed arusaamine sellest, kuidas ühiskond toimib ja ja niuksed teemadeks nädalas hakkasid välja kujunema sotsiaalteadused, olles hakkasid tekkima statistika, hakkas tekkima epidemioloogia alles hakkas tekkima. Aga sellel pinnal ühesõnaga see tähelepanek, et mis iganes sellele veel vaieldi pikalt 19-l sajandil. Et mis, mis see vaesus on ja kas kas haigused põhjustavad vaesust või, või vaesuselt vaesushaigust ja et näiteks, et kas saab teha vahet inimeste ühelt poolt inimestel, kes on omal süül vaesusesse langenud siis nendest inimestest, kes, kes ei ole justkui nii-öelda oma süül selles olukorras, et siin niisugust asja tuleb mõelda, mõeldakse nagu palju üldist hoolekanderiiki veel ei ole tekkinud ja, ja noh, siis Sulle jälgitakse hoolega, et kogemata Ta nii-öelda valele inimesele omal süül laisale inimesele mingit mingit toetust ei antaks. Teda teda ei toetataks, eesmärk on ikkagi seda, ta ise ise tööle läheks. Aga põhimõtteliselt jah, et see niisugune vaesuse ja haiguse omavaheline sidumine, et see on, see on siis tähtis selles mõttes, et siin siis hakkab, hakkab kujunema niisugune kaasaegne sanitaar ja hügieen solgitorusid ja, ja väljakäigukohti ja kõike seda on ka juba jällegi varasematel aegadel olnud, aga aga kui me nüüd räägime kaasajast juba pigem loodusteadustele apelleerivast meditsiinilisest lähenemisest, siis jah, selle juured on kuskil kaheksateistkümnendas sajandi 19 sajandi alguses. Et siin siis lähtuvalt sellest loogikast, et vaesed inimesed, kes elavad kehvades tingimustes mustuses haisus ja kokku surutuses, et nende hulgas on rohkem tõbesid siis püütakse nende tõbede vastu võidelda sel teel, et teha nende eluolu paremaks, puhtamaks vähendada ülerahvastatust. Et siin on veel see aeg kui nakkus, noh, eeskätt eks ole, küsimus on nakkushaigustest, mille vastu võideldakse ja, ja mis on see niisugune peamine väljakutse ühiskondade jaoks ja, ja mida uurib statistika epidemioloogia. Et kuni 20. sajandi esimese pooleni ikkagi peaasjalikult domineeris nendes diskussioonides, siis nakkushaiguste teema