Tänasel päeval hoiavad avalikkuse meeli ärevil võimumängud Tallinnas. Kas ametis jätkab Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon või moodustatakse uus võimuliit Reformierakonna, Res Publica ja ootamatult linnavolikokku tekkinud rahvaliidu saadikurühma vahel. Vahepeal kõlasid koguni spekulatsioonid, et hoopis Keskerakond vahetab oma senise partneri reformierakonna Res Publica vastu välja. Näeme mõlemas uues kombinatsioonis kordub Res Publica nimi. Kuigi selle erakonna toetus on valimistest möödunud aja jooksul viiekordselt kahanenud on nende soov endale ka Tallinna linnas valitsemisvastutust võtta. Suur peab ikka olema suur usk oma võimetesse, kui arvatakse, et lisaks kogu riigile ka pealinna elu juhtida suudetakse. Senine praktika erakonna võimekusest ja väga positiivseid signaale andnud ei ole. Kuigi Reformierakond näis esialgu soovivat hoida madalat profiili tundus Keskerakond oma kesknädalastes väljaütlemistes lausa vägisi linna oravaid Res Publicaga ühte paati suruvat. Stsenaarium, mida Savisaar aktiivselt avalikkusele müüb. Nimelt et linnapea kohta antakse respublikaanid ele ja peaministriks tõuseb Andrus Ansip. Võib ju pikas perspektiivis osutuda keskerakonnale kasulikuks Ki. Küllap oskaks Res Publica oma maine valimisteni jäänud aasta jooksul ka Tallinnas korralikult untsu keerata. Reformierakonnale poleks ka peaministri vastutuse kanda võtmine enam sugugi nii süütu ja kerge mäng nagu Siim Kallase peaministriks olek aastases vahevalitsuses. Selle sammuga võtaksid oravad enda kanda täisvastutuse valitsuse jaoks küllaltki kriitilisel perioodil. Kindlasti on kodurahu huvides mugav, kui valitsuskoalitsioon kohalikel valimistel ühel pool rindejoont tasub end, seda lihtsam on keskerakonnal ja sotsiaaldemokraatlikul erakonnal järjest laienevate vasakpoolsete ootustega poliitilisel maastikul võimulolijaid rünnata. Mis mängu mängib praegu rahvaliit, selle kohta ei oska ilmselt enamik erakonna tippudest adekvaatset vastust anda. Igatahes on Keskerakonna ülejooksikute kiire riigi palgale võtmine uus tase isegi Eesti jaoks, nii tavalises poliitilises prostitutsioonis. Täna ei oska kahjuks öelda, mis meelt on seni teostamata võimukombinatsioonide suhtes avalik arvamus. Seepärast läheme parem pisut ajas tagasi ja vaatame, milline on võimuinstitutsioonide reiting pärast suve ja eelkõige pärast Lihula sündmusi. Tänases Postimehes avaldatud Turu-uuringute küsitlus näitab, et kui kõikide muude institutsioonide usaldusväärsust septembris võrreldes augustiga kasvas seejuures isegi suure kriitika all olnud politseil siis valitsuse reitingus toimus neljaprotsendiline langus. See number ei ole muidugi suur, arvestades negatiivset vastukaja, mida pälvis ühiskonnas Lihula samba tüli vägivaldseks kiskunud lõppvaatus. Valitsuse reitingu langust kinnitas ka samal perioodil toimunud Faktumi küsitlus. Seal usaldas valitsust 46 protsenti küsitletutest. Seejuures 44 protsenti eestlastest ja 49 protsenti mitte-eestlastest. Ka politsei usaldusväärsus oli Faktumi küsitluse põhjal samal tasemel nagu suve hakul juunis 65 protsenti. Näib nagu polekski midagi erilist juhtunud. Siiski toimunud on tõsine tagasiminek peaministri usaldusväärsuses. Peaministri tegevust usaldas vaid 35 protsenti küsitletutest, kusjuures eestlaste suhtumine peaministrist oli märksa kriitilisem kui mitte-eestlaste oma. Eestlastest ei usalda peaministrit 65 protsenti mitte-eestlastest vaid 40. Ilmselt seostab avalik arvamus Lihulas toimunut eelkõige mõnede valitsuse liikmete personaalse vastutusega. Faktumi küsitlusest tunti huvi ka selle vastu, mida arvavad Eestimaa elanikud Lihula sündmustest. Mõistagi oli eestlaste ja mitte-eestlaste suhtumine siin kardinaalselt erinev. Eestlastest pidas Lihulasse saksa mundriga eesti sõdurit kujutab ausamba püstitamist õigeks 54 protsenti valeks 32 protsenti küsitletutest. Mitte-eestlastest mõistis samba hukka kolm neljandikku. Valitsuse otsust. Mälestusmärk kõrvaldada tunnustas vaid 17 protsenti eestlastest ja tervelt 67 protsenti mitte-eestlastest. Eestlastest pidas seda otsust 75 protsenti valeks ning selle viisi, kuidas siis mälestussambast tegelikult lahti saadi. Mõistis hukka 91 protsenti eestlastest ja 43 protsenti mitte-eestlastest. Ja kui me vaatame valitsuse ja peaministri reitingu seost Lihula sündmustega, on see kahtlemata tugev. Nende vastajate seas, kes Lihulasse ausamba püstitamist õigeks pidasid ja valitsuse tegevuse oleks tunnistasid, on usaldamatus nii valitsuse kui ka peaministri vastu rohkem kui 10 protsenti kõrgem. Ent ka neist eestlastest, kes mälestusmärgi mahavõtmist toetasid, ei usalda valitsusjuht Juhan Partsi tegevust üle 50 protsendi. Seega ilmselt on Partsi tegevuses lisaks Lihula sündmustele veel teisigi aspekte, mis inimestes rahulolematust tekitavad. Ning sellist tõdemust kinnitab ka Res Publica reitingu kiire allakäik. Faktumi kui ka Turu-uuringute septembrikuises. Uuringus olid erakondade pingerea tipus Keskerakond ja Reformierakond. Res Publical aga oli toetajaid vaid kuus protsenti ja rahvaliidul seitse. Sarnaseid tulemusi andis tegelikult juba augustikuine küsitlus, mil Lihulast veel midagi kuulda ega teada polnud. Seega ei tasu Res Publica ja Rahvaliidu populaarsuse vähenemist siduda Lihula sündmustega. Põhjusi tuleks otsida ikkagi senisest tegevusest valitsuses. Elame-näeme, kas kahel usalduskünnise piiril kõikuva valitsuserakonnal õnnestub oma kõikuma löönud mainet Tallinna võimulahingute käigus parandada?