Keelekõrv 541. saade. Täna teeme tagasi ühele hiljuti toimunud huvitavale reisile. Vilde Klubi algatusel käidi Krimmis eestlaste jälgedel Eduard Vilde jälgedel märgusõnadeks malts vett, väljaränne, eestiasustused Krimmis. Stuudios on Liivia viital asja vedru ja hing ja üks osavõtjaid, pedagoogikaülikooli õppejõud Jaan Õispuu. Märgusõna oli tõesti Eduard Vilde, sest tänavu täitus 100 aastat Eduard Vilde käigust Krimmi eesti asundustesse. Ja sel puhul otsustas Krimmi eesti selts panna Eduard Vilde mälestuseks peregovoie külla sinna kohaliku postkontori seinale väga ilusa mälestustahvli, mis siis tuletas meelde kõigile selle paljurahvuselise, nagu see koht praegu on, kuigi ta oli eestlaste asundus selle elanikele, et siin 100 aastat tagasi viibis Eduard Vilde, kes kogus siit materjali oma ajaloolise triloogia viimase osa romaani Prohvet Maldsvet jaoks ja Eduard Vilde muuseum leppis juba talvel kokku Krimmi etnograafiamuuseumi Eesti osakonnaga, et me korraldame sel puhul teaduskonverentsi. Ja kuna klubi liikmed olid väga huvitavad tud Krimmi sõidust, siis moodustasimegi sellise toreda reisiseltskonna, kellest siis 10 olid ettekannetega konverentsil ja teised olid siis asjast huvid tatud ja kõik mingit pidi ikkagi Krimmiga seotud või siis Eduard Vildest huvitatud. Ja need inimesed olid, esiteks, Tartust oli päris mitu ettekandega inimest Rutt Hinrikus, kes rääkis, kes siis elulugudest kui ajaloo ühest olulisemast osast, kui mitte ajalooalusest. Janika Kronberg, kes rääkis Vildest, reisikirjanikuna Euroopas, siis oli Tartus Kristi salve kes rääkis martsveti liikumisest ja üldse prohveti liikumiste tagapõhjast Eestis. Tallinnast Jaan Õispuu, Pedagoogikaülikooliga õppejõud, kes ka siin praegu viibib jaak prooses Eestimaa rahvaste ühenduse esimees ja Fenno-Ugria juhataja, siis oli kaasas veel Tõnu Tender teadus- ja haridusministeeriumist ja Meie muuseumist, Vilde Vilde muuseumist, Aarne Ruuben ning Tiiu Kuurme, samuti Pedagoogikaülikoolist. Ma kuulan, kõrvad kikkis, et nii huvitavad ettekandjad ja huvitavad ettekanded, kahtlemata suur konverents kaugel Krimmis, kes olid siis kuulajad? Kuulajaks oli siis kõigepealt ütleme üks kollektiiv, kes on grimmi, etnograafiamuuseum ja selle Eesti osakonna juhataja Jelena Prokofjevna, kes on noor inimene ja tegelenud eesti asjaga kui nii-öelda juba üks viis-kuus aastat. Tema on küll oma amet, ehkki nimetuse või ülikoolihariduse poolest geograaf, aga ametinimetuse poolest siis Eesti osakonna juhataja ja tema oli siis organiseerinud oma muuseumitöötajad, niisamuti Tiit Krimmi, Eesti selts eesotsas meerinikkolstkajaga ja kõik need alaseltside, nagu on Sevastoopoli eesti selts, selle juhataja Erich kalling siis perekovoje Eesti seltsist oli seal esindajaid ja oli ka lihtsalt asjast huvitatuid. Nii et võiks öelda, et, et niisugune asjast huvitatud auditoorium ja seal osales ka Eesti suursaadik Ukrainas Paul etens ja siis oli üks asjast väga huvitatud härrasmees kes oli nagu kõrgemal tasandil väikerahvaste nõustaja Ukraina ministeeriumide või kuidas neil seda nimetatakse Ministrite nõukogu juures. Et ühesõnaga oli ka lihtsalt need, kes olid Eestis elanud kunagi ja siis kolinud Simferoopol sisse ka ütleme, et sellised estofiilid ammu siis nõukogude ajal välja rännanud eestlased ja nii edasi. Nii et Eesti huvi seal on ikkagi olemas, aga nüüd selle juurde, kui palju siis seda eestluse jälge või, või, või eestlaste endi järeltulijaid, kes veel eestikeelsed on, kuidas sellega seal siis lood on? Seal Krimmis? Viimase rahvaloenduse andmeil 2002. aastal oli Krimmi eestlasi umbes 500, natuke vähem. Nad olid etnilised eestlased, tähendab Nad pidasid end rahvuselt eestlasteks, aga eesti keele oskajate arv on palju väiksem. Ma arvan, et eesti keelt oskab neist võib-olla heal juhul 20 protsenti. Puht lingvistiliselt huvitas mind just krimi eestlaste eesti keel, kuna oma töö tõttu olen ma kokku puutunud niisuguste Karjala keelesaartega ja võrrelnud keele oskust. Ja krimieestlastel esineb üsna palju koodivahetus, see tähendab seda, et nad lähevad poolelt lauset järsku vene keelele üle ja see on ka arusaadav, sellepärast et neil ei jätku sõnavara kodu Eestis. Eesti keel areneb väga kiiresti. Krimmi eestluse ajalugu on ka üsna vana natuke üle 140 aasta juba, sest esimene eestlaste rühm saabus Krimmi juba 1861. aastal ja kolm aastat tagasi tähistatigi siis 100 neljakümnendat aastapäeva, Krimmi eestlase 100 neljakümnendat aastapäeva ja siis oli ka esimene teaduslik konverents Krimmis. Praegune tänavune oli juba teine. Ka kuulajatele nii palju teadmiseks, et esimese konverentsi materjalid on ka eraldi raamatuna avaldatud kogumikuna. Krimmi kogumik. Ja nüüd võidakse küsida, miks, miks eestlased järsku krimmi läksid Eestist? Eestist on ju rännatut ka mujale näiteks Siberisse ja. Ja Taga-Kaukaasias on eestlasi. Peamised põhjused olid ikkagi majanduslikud. Aga tuleb arvestada, et vahel oli põhjuseks ka mõni usuliikumine ja, ja Krimmi rändamise peapõhjuseks võibki ilmselt pidada just nimelt Maldsvetlust smaltsveti liikumist sele eestvedajaks olis Johan Kleinberg. Ja kuna maltsvetlus oli eriti levinud just Harju ja Järvamaal, siis praeguste Krimmi eestlaste esivanemad ongi suurelt osalt just nimelt neist piirkondadest pärit Eestimaa kubermangu teistest piirkondadest ja Liivimaalt oli väljarändajaid vähem. Ja Krimmi minek toimus õieti kahte teed pidi Peterburi kaudu ja Moskva kaudu ja üks Alatskivirühm vist läks koguni ringiga läbi Odessa. Kas nad eksisid tee peal ära või juhtus midagi muud, aga, aga nad talvitusid Odessa selleks, et siis alles hiljem Krimmi. Ja Krimmist on mindud edasi ka Taga-Kaukaasiasse ja krimistam välja, rännatud omakorda Ameerikasse, Kanadasse, nii et Krimmi eestlasi on ka, on ka mujal. Aga ilmselt väljarändamine läks nii massiliseks, et nii võimud Eestis kui grimmis pidid hakkama seda juba 1864. aastal. Takistama hakati pabereid nõudma. Ja ilmselt ajavahemikku 1861 kuni 64 jääbki kõige suurem väljarändamine aga igal juhul 1897, kui pärinevad esimesed andmed Krimmi eestlastest elas Krimmis juba 2200 eestlast, nii et küllalt palju. No see on juba suur kogukond ja siis oli võimalik ikkagi keelt säilitada, aga ma jäin selle peale mõtlema, et kui enamasti Põhja-Eestis läksid, kas siis võis täheldada keeleteadlase seisukohalt ka seda ja et nende see eesti keel on pigem põhjaeestiline. On küll ja õieti, kui rääkida Krimmi eestlaste keeles, siis üks tegur, mis keelas, avaldab, ongi nende praeguste krim eestlaste esivanemate murdetaust. Aga õieti rännanud eestlased olid kolonistid, nimelt Krimmi poolsaar. Siis Türgi sõda oli just enne sõda lõppenud ja, ja Tsaari-Venemaa koloniseeris vallutatud alasid. Ja sealsetes külades, kuhu eestlased läksid, elasid, tatarlased, tatarlasi aeti sealt ära, osa neist läks ka ise Türki, nii et tegelikult eestlased, kes välja rändasid, läksid Tatari kunstis täpsemaid krimmitatarlaste küladesse. Ja praegugi on nendel küladel veel algupärased Tatari päritolu nimed, Maltax näiteks Konshafa ja, ja nii edasi. Nendel kõigil on õieti kolm, kolm nimevarianti, mille järgi neid tuntav järgi neid tuntakse, sest nõukogude aastatel mõeldi kõigile küladele, aga sovjetlikud nimed välja, seal on Pervomaiskojele, diakvardeiskojad ja, ja kõik sedalaadi nimed, ainuke eestikeelne nime nimi kasutatakse rannaküla millest Liive rääkis, kus, kus Vilde bareljeef avati, siis on see pere või ka siis ukrainapärasemalt k Bryangovoie. Nii et siin tulevad rõhud mängu ja, ja muud niisugused prosootilised tegurid veel. Krimmi eestlasi on tegelikult praegu ka Eestis, meie muuseumi juurde on neist mõned aktiivsemad koondunud, kus nad siis käivad grimmiõhtut, mida me oleme siin paar korda aastas teinud ja ühtlasi on muuseum nende käest saanud üsna palju fotomaterjali ja viimasel ajal ka väga head mälestust materjali. Ja täiesti ootamatult sain mina tavaks vabaõhumuuseumis töötava Jutas Aaroniga, kes oli meiega ka kaasas ja Jutas Aaron tegi väga huvitava ettekande, mis oli tõesti üks täiuslikematest ettekannetest sellel konverentsil ja see oli siis prohvet Maldsvet etnograafi pilguga ja ta oli käinud sel kevadel isegi seal orgmetsa küla, kas millega algab prohvet Maldsveti tegevus ja pildistanud siis täpselt neid taluasemeid ja kohti ja ka neid uusi eesti talusid, mis on siis selle vana ja viletsa nagu Vilde teda kirjeldab, selle talude kogumiku peale siis nüüd tekkinud ja Jutas Aaroni ema tuli tagasi. Tema vanaema oli Krimmis sündinud ja koos Jutas Aaroniga. Me käisime Simferopolis Estonskaja uulitsal ja Juta oli, oli see muidugi üks niisugune palverändtagasi esivanemate mälestuste maale ja otsisime taga siis seda ess Estonskaja tänava maja, kus tema vanavanemad, klaasid ja muidugi olid seal hoopis uued asukad, majad olid hoopis teistmoodi. Aga ikkagi see mingi nisugune tunne, et siin on elanud sinu esivanemad, see ilmselt on väga eriline ja Jutas Aroni vanavanemad osa neist sugulastest, siis, kes seal Krimmis juurde sündisid, need on siis maetud tarhani kalmistule, kuhu siis Jutas Aaronil oli kaasa võetud natuke Ambla kalmistu mulda, kuhu on maetud siis tema ema lähisugulased, nii et Eestis on inimesi, kes on väga lähedalt seotud Krimmiga ja ma arvan, et neid on teisigi. Sest minu juures suvel näiteks laulupeo ajal käis üks Kanada eestlane Helju Leesment, kes tutvustas mulle väga huvitavat sündmust, mis toimus ainult natuke enne meie Krimmi konverentsi ja see oli siis Kanadas vääransi linnas, kus sai q üks suguvõsa Kell, kes olid välja rännanud Krimmist 1904. aastal edasi Kanadasse, et mitte oma suurt peret eriti just poegi jätta Vene tsaariarmee kahurilihaks ja et tütardest ei saaks leski. See oli siis nende soov. Ermanite perekond, kes siis on, praegu on nende järeltulijaid tervelt 200 ja nemad asustasidki selle päransi linna, kuhu siis hiljem tuli Krimmist veel välja rändama, vaid nii, et näete ja nende sugulased elavad siis Eestis ka Tallinnas on neid ja nemad on nendel päransi üritustel enne ka käinud ja ilmselt ka tänavu käis seal päris palju inimesi ka meie muuseumi kutsunud. Aga loomulikult nii kauge sõita ei ole võimalik. Ja nii et 100 aastat siis Eesti pioneere Kanadas toimus samuti 2004. aasta suvel. Nii et need rännud on väga huvitavad, väga põnevad, kahtlemata võiks nende kohta uurida, aga Marika Mikkor-ilt, kes on uurinud Krimmi eestlaste rännakuid Kaukaasiasse ja just sealt peregovoie asundusest rändasid väga paljud edasi Kaukaasiasse ja hiljem siis jälle tagasi ja vaat see on nüüd üks niisugune lõik Eesti väljarändamise ajaloost, mis tahaks tegelikult põhjalikumat käsitlust. No ja see Eesti diasporaa või on üks üks huvitav asi ja praegu, kus me jälle oleme oma rahvast riigiga uues olukorras? On väga hea, kui seda minevikku ja kõiki neid rännuteid ja laiali pudenemisi ja kokku liitumisi ikkagi me täpselt teame, kuidas see on kõik olnud. Aga teie rühmas oli veel üks tähelepanu vääriv inimene oma jah, ka oma eellaste jälgedel. See oli kunstnik, skulptor Amandus Adamsoni tütar Maria-Magdaleena Karlsson ja temaga mina tutvusin täiesti juhuslikult Mark Soosaare vahendusel tänavu suvel ja me kutsusime Mark Soosaar samuti sellele reisile muidugi väikese tagamõttega, et kas ta ei saaks jäädvustada seda kõike filmilindile. Kahjuks ta ei saanud tulla, kuid ta ütles, et tal on üks inimene, kes on asjast väga huvitatud ja kuna meie muuseumil oli plaanis ka näit. Tus Amandus Adamson, Eduard Vilde ajaga kaaslane, Amandus Adamsonile on tuleval aastal 150. sünniaastapäev. Eduard Vildel 100 neljakümnes- Krimmis viibisid nad mõlemad 1904. aastal. Adamson käis ka 1903. aastal, sest teatavasti Sevastoopolis on Amandus Adamsoni üks ilusamaid mälestusmärki. See on siis Krimmi sõjas uputatud laevadele, see toimub 1854 ja 1904 pani siis Vene riik sinna ausamba ja tänavu sai siis ka sellest ausamba panekust 100 aastat, nii et Maria-Magdaleena Karlsson oli seal väga teretulnud inimene. Ja Sevastoopoli Sevastoopolis saabunud väikerahvaste assotsiatsiooni esimees oli sellest kõigest väga vaimustatud. Ta isegi oleks hea meelega Marja-Karlssonis teinud Sevastoopoli aukodanik. Aga nii palju, kui mina matemaatikat oskan peaks proua olema küllalt kõrges eas. Proua on 80 kaheaastane ja tema on sündinud Itaalias karraras, sel ajal, kui Amandus Adamson oli seal välja raiumas Tartu Pauluse kirikule altari skulptuurigruppi, väära marmorist, karrara marmorist ja see skulptuurigrupp kujutas siis Jeesus Kristust Maria-Magdaleena AT ja pimedat. Ja selle skulptuurigrupi valmimise ajal sündis Adamsonile kolmas laps ja see oligi Maria-Magdaleena nagu Amandus Adamson talle nime andis, oma töö põhjal. Nii et see oli 1922. Veebruaris on Marja-Magdaleena sündinud, kus ta praegu elab. Ta elab Rootsis, Uppsalas ja suviti Pärnus. Ja tuli spetsiaalselt, et siis teiega koos reisida. Ja kuna ta ei olnud mitte iialgi käinud Krimmis ja ta teadis, et seal on isa tööd, neid on seal tegelikult tervelt kolm üks on siis aluka lähedal, see väga kaunis näkineiu vana legendi järele, mida samuti telliti Amandus Adamson-ilt. Ja üks on siis Sevastoopoli uputatud laevade monument ja siis on veel korteisi fontaan, mille säilimise kohta mul ei ole kahjuks andmeid ja seda me nagu üles ei leidnudki, kuigi me uurisime Krimmis on huvitav see, et seal teatakse suurepäraselt skulptuure, aga mitte keegi ei tea nende autoreid. Et minu käest küsisid ka päris mitmed inimesed näituse avamisel, aga kes oli Amandus Adamson ja ma pidin natuke jahmunult. Ja et see on eesti skulptor, kes tegutses väga palju ka väljaspool Eestit ja et meiega on kaasas siis tema No kui palju on tallinlasi, kes teavad Russalka autorit? No vahest ikka teavad, tahaks paremini mõelda. Nii, kuid keele kõrva kuulajaile räägime nüüd veidikene ka veel sellest keelelisest küljest. Mis keeles siis kogu asi toimus? Ettekanded olid kõik venekeelsed, kuna korraldajad eeldasid, et kuulajad on ei saa eesti keelest aru. Aga mis puutub nüüd suhtlemisme, elasime ju ka. Krimi eestlaste peredes koguni kahes külas. Ja ilmselt olenes nüüd perekonnast kus, kus osati veel eesti keelt, kus ei osatud või kus oli üks abielupooltest näiteks ukrainlane, venelane ja teine pool eestlane. Ka selles, kas võõrustajad olid noorema põlvkonna inimesed või vanema põlvkonna inimesed ja ja nii edasi. Tab eestlased, Nad hoiavad. Hoiavad ja, ja selle võiks kokku võtta laulusõnadega. Eestlane on olla uhke ja sest näiteks külade Teiste rahvuste esindajad, tatarlased ja seal on ukrainlasi ja mõni Tšehhi on veel järel. Nemad kurtsid, et, et nende koduriigid küll nii palju huvi ülese ärataja. Minu meelest on väga tore, et Eesti riik on Krimmi eestlased uuesti taasavastanud sest tegelikult Eesti iseseisvumine on endaga kaasa toonud selle, et Krimmi eestlaste kodueestlaste kontaktid katkevad. Nii oli see 20.-te aastate alguses. Ja õieti 20.-test aastatest alates võibki öelda, et eestlus hakkas seal kiiresti taanduma ja võib olla, et midagi samasugust oli ka 90.-te aastate alguses, aga praeguseks praeguseks on sellest üle saadud. President Meri oli seal koguni kaks korda, president Rüütel on seal olnud meie rahvastikuminister. Ja praegu on, on tõeline kontaktide looja nii kultuuri kui majanduse alal suursaadik palvetanud ilma igasuguse kahtluseta. Ja muidugi on see oluline, et juba kolmandat aastat tab Krimmi eestlaste juures Eesti riigi saadetud eesti keele õpetaja. Ja, ja nüüd, sügisel alustas Aleksandrovka koolis eesti keele õpetamist Helle Aunap Viljandist ja ta on juhtumisi veel minu kursusekaaslane. Soovijad on, mul ei ole küll täpseid andmeid, aga ma arvan, et igal aastal on grimmiõpetaja kohale kandideerijaid rohkem kui üks olnud. Aga õppida soovijaid? Õppida soovijaid jätkub. Üks asi on see, mida õpetatakse koolis, koolis on õpetajal neli rühma ja iga rühmaga neli keele tundi nädalas seda just eriti palju. Aga Aleksandrovka kool on selles mõttes rahvusvaheline kool, et samamoodi õpetatakse seal ka veel tatari keelt ja ka tšehhi keelt. Et on siis niisugune rahvuslik komponent õppekavas. Aga Helle Aunap õpetab sealsamas konsi Sava külas ka veel täiskasvanuid, pühapäeviti. Tal on eesti keele tunnid koguni Simferopolis. Nii et ilmselt õpetab ta eesti keelt seitse päeva nädalas. Ja selles mõttes käib ta täiesti esimeste Krimmi eestlaste õpetajate, Andres Tuisu ja Karl Rootsi jälgedes sest Vilde osavasti oma esimesel grimmireisil peatus just nimelt koolimajades ja õpetajate juures. Ja hiljem sai eriti just Karl Rootsist tema üks põhilisemaid kirja saada jäid. Ja täpselt samamoodi oli siis ka meil, et meie suhtlesime oma reisi ajal väga palju, Helle Aunap piga, kes käis ka meiega kaasas igal pool ja möödunud aastal oli siis selleks Raina Reiljan. Igal aastal õpetaja vaheldub, see on võib-olla natuke liiga kiire vaheldumine, aga Krimmi olud on ilmselt Eestist tulnule ka küllalt keerulised, et seal on raske, kaua võib olla elu oluliselt vastu pidada. Ja nüüd vaat nende vanade õpetaja teate kohta veel, et nende eluasemed ei ole ju säilinud nagu ei ole säilinud eriti ühtegi koolimaja, välja arvatud tarhanni koolimaja, kus meil oli ka juhust käia ja mida on siis mitu korda nagu ümber ehitatud, kord kinosaaliks, kord kultuurimajaks ja ometigi see maja oli üks ilusamaid omal ajal nagu sed Arhangi oli omal ajal üks ilusamaid kohti ja praegu elab seal siis üksainus juurte poolest eestlane, kes enam eesti keelt ei räägi. Aga Karl Rootsi ajal oli neid eestlasi palju ja mulje on saatnud nende kohta jälle materjali ja lausa niisuguse kuuldemängutekstina on võimalik ette kanda üks väga huvitav üleskirjutus. See on siis Erna Kõivult tar Dust, kes on Madis Kõivu abikaasa ja Karl Roots oli tema vanaisa ja tal on väga põhjalike memoraate ja sel kevadel ta saatis need siis muuseumile, nii et meil on jälle niisugust uurimismaterjali. Samas peregovoies käisime me vaatamas ka seda vana kooli õpetaja Andres Tuisu eluaset, kus Vilde peatus, kuid see maja on juba täiesti ümberehitatud ja nendest majadest ma räägin ka seetõttu, et Eesti riigil on juba on ära ostetud Krasnodari külla Eesti tare jaoks pool vanast lasteaiast ja teatavasti käib praegu perekovojes tegevust siis Eesti maja rajamiseks ja merivälja kooli taia. Kaja Laanemäe viibib minu teada praegu Krimmis ja ajab siis selles suunas asju. Sinna ehitataks ka selline eestlaste keskus koos muuseumi nurga ja üldse sellise kultuurikeskusena. Nii et praegu Krimmi eestlaste käsi võiks öelda, on hakanud üsna hästi käima ja loodame muidugi, et need keskused saavad jalad alla ja tahaks ka seda tõesti rohkem eestlasi Krimmis käiks, et siin võiks küsida võib-olla veel Jaan Õispuu käest, kes oli esimest korda Krimmis. Et mida tema oskab veel lisada, sellele soovitusele. Mul on väga hea meel, et et eestis Krimmi suguvendade vastu huvi tuntakse, sest sidemed Eestiga ongi 140 aastat krimieestlust alal hoidnud. Mari ajal olite kontaktid väga tihedad, Eestist saati kooli õpetajad, köstreid neljal tavaliselt kaks ülesannet täita köstriülesandeid, telliti ajalehti ja ajakirju. Kutsuti isegi mõni kultuuritegelane esinema. Ajalehtede kaudu ja ajakirjade kaudu tutvuti uudiskirjandusega, nii et Krimmis oldi eesti kirjanduseluga üsna hästi kursis. Ja lattidest selgub, et ka ütleme, rahvusliku liikumise ideed jõudsid sinna. Sest kui arvata kuuekümnendatel aastate alguses rännati välja tol ajal ei olnud Eestis veel üldlaulupidude traditsiooni sündinud, kuid ometi 20. sajandi alguses peitega Krimmis laulupidusid, kasutati sinimustvalget. Eestit pühitseti lipi alles 1884. Need on kõik märgid selles, kui tihedad olid Krimmi eestlaste ja ütleme siis tsaari tsaariaegse Eesti omavahelised kontaktid, mis siis Eesti iseseisvuse ajal katkesid ja mitte Eesti riigi süü tõttu, vaid minu andmetel viimane kontakt oli 23. aastal, siis ehitati raudne eesriie vahele. Ja, ja millegipärast Krimmi eestlased taga Taga-Kaukaasia ja Siberi eestlaste varjuga isegi Nõukogude aastail. Ja tuleb tunnistada, et keeleuurijad on lihtsalt hiljaks jäänud. Aitäh vestluse eest, Liivia viital Jaan Õispuu. Aga enne kui lõpetada tänane keelekõrv saadamisi Teele juubeli õnnesoovid ühele eesti keelemaailmas tuntud mehele Eduard Leppik. Murdekoguja emakeele seltsi auliige, saab homme 80 aastaseks. Seda sündmust on meeles pidanud nii emakeele selts kui kodurahvas Virumaal. Eduard Leppik On üks viljakamaid ja järjekindlamaid murdekogujaid praeguses Eestis. Tema sünnipäeva on meeles pidanud emakeele selts ja kodukandi rahvas ja Väike-Maarja kultuuriüldsus, sest just selle koha jaoks on Eduard Leppik palju teinud. Õnnitlused ka keele kõrva toimetuselt ja toimetajalt Mari Tarandilt kes on juubilariga koos kord nooruspäevil valdai, Karjalas murret kogumas käinud. Ja tervituseks kõlab Vello lipandi laul. Kui matkapäev on vihmane.