Tere kuulama isiklike asjade saadet. Täna võtame vaatluse alla eraelu vahekorra meie elus. Teen tööd selleks, et elada või elame selleks, et teha tööd. See on tähtis küsimus paljude jaoks. Töö ja, ja ka seotud elu, mida me elame, on ühel pool teisel pool on meie eraelu. Tööelu sisuks võib olla perele leivateenimine ja raha hankimine. Töö võib olla eneseteostus. Töö võib olla meie jaoks kõige tähtsam asi maailmas. Aga meie eraelu, mis tema, kas teda on võimalik nõnda lihtsalt defineerida ja kui tähtis on tema meie elus sellest täna räägimegi. Pere- ja tööelu ühitamise teemad on viimasel ajal pälvinud laialdast tähelepanu kogu ühiskonnas räägitakse sellest seminaridel. Sellest kirjutavad pereajakirjad, sellest räägivad poliitikud. Noh, näiteks töötust peetakse vähemasti meeste puhul märgiks, et oled saamatu ja ebaõnnestu ja ja veel hiljaaegu polnud väikese palgaga naine kuigi kõrges hinnas tööturul, sest tema eraelu oli tema jaoks liiga tähtis. Need ja teisedki mõtet olevat pähe, kui veidigi selle teemaga tegeleda. Isiklike asjade stuudios oleme kahekesi. Mina, minu nimi on Virko Annus ja psühholoog Ellu Eik, tere. Tere. See oli teie ettepanek, rääkida meiega võttes inimesest, kes on kahe tule vahel. Miks see teema tundub teile olulisena? Mitmel põhjusel, noh, ma ei saa kuidagi ennast ja nooreks enam pidada, aga aga terve see aeg, kui mina olen olemas olnud siin maailmas ja ka see aeg, kui minu vanemad juba olid, on olnud väga raske ühitada tööd eraelu, eriti naisterahvastel ja nii palju, kui ma nüüd oma erialal töötades näen. Ja tuleb probleeme juurteni täiskasvanud inimestel kui ka lastel. Ja eks see ole mingis mõttes arusaadav nagu ikka, asjade tagamaad ei ole aga lihtsalt alati ja ma mõtlen, et sellel nähtusel ei ole tagama väga lihtne, siin on nii mõndagi. Mina nüüd saadete ette valmistasin ette valmistades proovisin uurida andmeid, statistikat ja uuringuid, et kuidas inimese tööelu on muutunud viimaste aastate jooksul ja tegelikult ütlevad need uuringud, et tööaeg on hakanud normaliseeruma, et aina rohkem inimesi teeb nädalas vaid 40 tundi tööd, nii nagu peakski, ei tehta nii palju ületunde ja töökoht ja ühiskond on hakanud elama tutvustama seda, et inimene on ka. Eraelus tähtis tegija. Kahtlemata see on igati tervitatav tendents, et see nii on. Ma mõtlen, et, et see on hästi positiivne, aga ma mõtleme sellist aspektist nagu töö kui eluspüsimise garantii. See tähendab, et see on nüüd see, et ma töötan selleks, et. Mul oleksid eluks vajalikud vahendid eluks vajalikud tingimused garanteeritud, see tähendab, et minu positsioon ühiskonnas oleks niisugune, et ma võin ennast tunda täisväärtusliku ühiskonna liikmena, et ma ei ole sellest kõrvale jäänud. Teiseks, et minu töötasu on selline, mille eest saab endale enam või vähem minu vajadustele vastavad elupaiga mööbli, noh, ma ei tea, vaba aja veetmise vahendid, kõik need muretseda. Ja tõepoolest see töö lühenemine on igati tervitatav ses mõttes, et inimesel jääb ju iseenda ja oma lähedaste jaoks rohkem aega siis ta ei pea selle olemasolemise nimel enam nii palju pingutama. Meie saates on ka mitmed ettevalmistatud lõigud. Olen küsitlenud inimesi ja rääkinud nendega saame kuulata nüüd esimeste intervjuud. See vestlus on daamiga, kellel on tööstaaži kindlalt üle 20 aasta ja kelle järgmine põlvkond on juba täiskasvanu eas. Mis teie arvate, kas tööelu ja isikliku elu on võimalik ühes elus elada? Jah, on, kuidas see võimalik on? Et see on võimalik siis, kui on, on täpselt teada, mis suunas kõik need pereprobleemid ja mured lähevad ja mis kohustused ja ülesanded on tööl, kui need on väga selgelt nähtavad. Selguse peavad looma nii mõlemi poolne kõik need pereliikmed, millised on nende mured, millised on nende soovid, kui palju ma suudan neid aidata, mõista, jälgida ja täpselt töö juures samuti kas ma saan kõiki neid asju teha, mida ma tahan ja, ja kas töö võimaldab seda kõike? Missugused on teie arvates Eestimaal need võimalused töö ja pereelu eraldi hoida või nende elamisega hakkama saada? Ma arvan, et erinevates eluvaldkondades võib see olla küll väga keeruline. Ma arvan, et igasuguse töö puhul, kui töö nõuab ikkagi enamuse aja inimese elus, siis pereelu sageli jääb tahaplaanile. Kuidas teie oma elus olete hakkama saanud, nende kahe poole ühildamisega? On olnud erinevaid perioode, kus ma olen vajanud ka teiste inimeste abi aga kui praegust momenti võtta, siis kui tütar on juba ülikooli lõpetanud, siis on ka suured mured murtud. Nii rääkis daam, kel küllap piisavalt elukogemust Ellu Eik. Mulle tundus, et jutt oli sulatõsi. No eks kindlasti oli jah, eriti see viimane osa, kus ta ütleb, et tütar on juba ülikooli lõpetanud, et siis on suured mured murtud, ma olen üsna nõus sellega, et nii see on, et kui on laps või lapsed elupesast välja lennanud, siis on emal-isal ikka rohkem olla aega, nemad ise ja võimalust ka. See tähendab, et meie probleem on tegelikult seotud inimese vanuse või tema eri elujärkudega. Ma mõtlen, et mingis mõttes küll, aga ma ei arva, et see päriselt niiviisi on, see on ikka inimeste vahel on suur vahe. Ta on palju inimesi, kellel ele hullubki, nii et nad tõesti teevad seda tööd selleks, et neil oleks nende elatusvahendid ja ja nad väga täpselt täidavad tõesti neid ülesandeid, mis neile antakse. Ja mingis mõttes on need väga õnnelikud inimesed, kes kelle jaoks ei ole noh, väga palju enam oluline, mis on väljaspool nende konkreetsete ülesanded ja siis tõesti võimaldab olla niiviisi, et ma tõepoolest lähen hommikul selleks kellaajaks, teen seda tööd, mida, mis on minu töö ja ma tulen ära. Ja siis ma elan oma elu peale seda. Ja ma mõtlen, et on üsna palju inimesi, kes ongi noorest peale niiviisi töötavad nende jaoks tõepoolest töö on midagi, tänu millele saab elada. Aga on hästi palju, kui teisi inimesi, kes noh, oma maailma suhtumise oma ellusuhtumise tõttu oma asjadele lähenemise tõttu paratamatult näevad asju natukene laiemalt. Noh, ma arvan, et ka need, keda ma enne kirjeldasin, nemad näevad ka. Aga nende jaoks on piirid kuidagi selgemini paigas võtta, aga on nüüd see teine grupp inimesi, kellest ma räägin nende jaoks võib-olla see mina ja maailm vaheline piir ei ole nii väga hästi paigas ja seetõttu kõik, mis ümberringi toimub, kuidagimoodi puudutab. Ja see tähendab seda, et ei saa olla nii, et ma lihtsalt vaat siin punkt lõpetan ja ma teen noh, järgmine päev edasi sealt, kus lõpetasin, vaid vaid asi tuleb kaasa. Ja, ja tekib selline asi, nagu me oleme harjunud nimetanud ühendamiseks. Et ma, Ma kuidagi seostan, ma suhtest on isiklikult sellega, mida teen. Pühendumine see on ju edu aluseks. Kui ei pühendu, kui teieta asja pealiskaudselt, siis sa ei saavuta ka oma tööalal edu ja sind ei panda tähele. Sa ei saa piisavalt raha. Ja, ja jällegi ei saa sa seda siis investeerida oma isiklikku ellu, nii ma mõtlen. Võib-olla see on niiviisi, aga päriselt niiviisi ei ole ka, vot see nüüd oleneb ju sellest, mis alal see inimene tegutsevates pühendatud, kes pühendunud on, et ta tegutseb alal, kus tähendamas tõepoolest noh, annab talle ka niisugust nähtavat selget materiaalset tulemust. Et siis on tõepoolest niiviisi, mida pühendunud Ma töötan, ehk sa lähed seda nii-öelda paremini. Ma elan materiaalses mõttes, aga on hästi palju pühendanud inimesi, kelle jaoks ei ole see nii, et see materiaalne tuleme ei ole väga suur siis ka kui ta on tõesti väga pühendunud. Ja meie ühiskonnas on mitmeid gruppe, kes tegelikult peavad oma tööd tegema väga pühendunult aga materiaalselt tunduvalt vähem kui mõni teine teises eluvaldkonnas me ei saa võrrelda pangandust ja kooliõpetaja tööd. Ja siin on pühendumus täiesti erinevaid tulemusi, kui me nüüd hakkame materiaalses mõttes mõtlema. See tähendab, et tegelikult inimesed pühenduvad mitte kõik selle jaoks, et saavutada majanduslikku kasumit, mitte mitte seda materiaalset kasumit, aga pühendumine iseenesest ja see tähendab ka suurt aega, mis sinna kulub, võib ikkagi tagasi lüüa sinna eraelusse, siis sa oled ainult oma töö jaoks, ütleme, et nii-öelda fänn Kahtlemata, ja eks see pühendumus ongi üks ka üks põhjusi, miks paljudel inimestel tekib probleeme. Miks minagi arvasin, et üks isikliku elu saadetest võiks olla sellel teemal, et pühendunud töö tegijal on väga sageli probleeme oma lähedastega, sest see tähendab tihtipeale ikka niisugust üsna piiramatut tööaega ja noh, mis me nüüd räägime siin ütleme, nii-öelda tavatöökohtadel olijatest, aga on ju terve rida töökohti, kus tööaeg ongi määratlemata täpselt täpsemalt määratlemata, kus noh, ma mõtlen siin niisugust erilist tööd tegevad inimesed, kes peavad vahetevahel, keda kutsutakse öösel näiteks välja mõnikord häirete puhul või kui mingi mingi äkkvajadus tekib, ta peab olema suure osa majast mitte vist kogu aeg moletan, aga mingi osa majast peab olema kättesaadav ka siis, kui põhimõtteliselt puhkeaeg. Et ma kujutan ette, et neil inimestel on üsna keeruline siiski oma pereelu sättida. Et võib juhtuda ka nii, et näiteks plaanidest ei tule midagi välja, sellepärast et asjad lähevad kuidagi teisiti, on väga raske ette prognoosida. Noh, ma, ma. Ma arvan, et siin on näiteks politsei, operatiivtöötajatel on nii? Noh, on ütleme ma tea, kiirabitöötajatel vist ei ole, seal on kuidagi nii, et vahetus lõpeb, on aga, aga on kindlasti erialasid, kus see niiviisi on ja vot sellisel juhul on suhteliselt raske tõepoolest. Kuulame siia väga sobilikult ühte intervjuud vestluskaaslaseks üks tõsiselt pühendunud härrasmees, pühendunud oma tööle. Tal on vanust üle 40. on perekonnapea, isa ja peale selle veel kirglik tehnikaspordialade harrastaja. Kes teie olete nõus väitega, et inimene peab kindlasti tegema vahe vahele tööelule ja isiklik. Kuna ei ole kindlasti mingi vahe, tuleb teha. Ma arvan küll sedapidi, et tuleb teha, sellepärast et kui tööd koju kaasa võtta, siis vist ei ole see siis hea. Kuidas oleks teistpidise mõtteviisiga, et võta kodutööle kaasa? See ka ei ole hea variant kodumuredega tulla töö juurde. Ei ei, kindlasti ei tohiks niimoodi niimoodi teha. See tundub, et on ideaalvariant. Kas teil on õnnestunud oma elus lahus hoida tööelu ja kodune elu? Ja seda ma arvasin, et seda nüüd küsitakse, sellepärast et et ega vistlik ka ei õnnestu, pigemini on seda poolt lihtsam, et nagu kodumuresid tööle ei too aga töömuresid kindlasti koju. Nii et seda, mida tuleks teha töö juures ja kuidas teha ja kui targad või rumalad on ülemused ja kui targad või rumalad on alluvad. Eks niisugust asja vist vist kindlasti saab kodus arutatud ja ma arvan, et neid peresid on Eestis veelgi, kes, kes omavahel arutavad, mismoodi, mismoodi töö töömuresid murda ja lahendada. Kas teie elus on tulnud ette hetki, kui tööelu saab saatuslikuks kodusele elule? Keerulisemaks on läinud see kodune elu küll, kuna kuna minu amet nõuab seda, et enamus nädalavahetusi on kinni ja need nädalavahetused ei ole väga pikalt ette planeeritud, siis kindlasti on olnud perioode, kus, kus on ikka väga palju kodust elu mõjutanud, et töögraafik ei ole kindel ja puhkepäev ei ole teps mitte puhkepäev. Mida teha, et sellises olukorras edukalt hakkama saada? Et tööelu ei viiks kodust elu päris minema? No ma ei tea, seal niuke pikem filosofeerimine, eksabikaasa peab mõistev olema, peab püks teise vahelist usaldust olema, peab olema valmis selleks, et kui juhtub selline amet olema, mis nõuab väga kiireid otsuseid, muudatusi, väga kiiret ringi mängimist, oma puhkepäevade ringi mängimist, siis tuleb lihtsalt üksteisest aru saada või on tõesti meeldiv ja et siis tuleb üksteisest aru saada ja ja mõista teist. Kas olete nõus selle väitega, et tõeliselt karjääri teha ja tööelus edasi minna, peab pereelu ja isikliku elu tahaplaanile jätma? Ei, ma arvan, et see sõltub elukutsest või ametist ja sellest tööst, nii et võib-olla küll kuskil on jah, et kui, kui on selline amet, et tuleb Eestist ära minna ja ei saa peret kaasa võtta ja ikka väga tahaks minna. Ja just ma arvan, tänapäeval rattal on, et tahaks õppida kuskil mujal ja võib-olla siin jääb tüdruk või poiss maha ja et kindlasti niukseid ameteid ja samas on jälle kindlasti neid ameteid, kus, kus ei tule pärast grammigi ohverdada ja saab oma karjääriredelil rahumeeli edasi minna. On teil omal mõni retsept või õpetuse inimestele? Kes on hädas oma pere ja tööeluseadmisega kui teie juurde tuleks inimene murega, et näed, ma ei saa hakkama, tööl nõutakse palju ja samal ajal ka eraelu on nõudlik nii-öelda. Mida ütlete? Teisel on alati raske raske nõu anda, aga just seda karmimat joont vahele tõmmata. Ega ma ise ka paar-kolm aastat tagasi võtsin nõuks, et kui puhkus läbi on, siis saab karmim joon vahele tõmmatud. Mis on töö, mis on vaba aeg ja kuna õnnetult hobi ka sinna otsa tuleb, siis minu puhul oli seal lihtsalt paratamatu. Et tänapäeva kiire elutempo juures tuleb tõmmata seda piiri vahele, tuleb võib-olla natukene seletada töö juures. Et ikkagi on vaja vähekenegi hingamise aega kodus püüda, anda, mõista ja tõmmata piir vahele ka sellega, et töömuresid koju kaasa ei võta. Nii jälle rääkis inimene, kes ilmselt teab, mida ta räägib ja on kogenud oma elus ja ütles ka seda, et tal on probleeme töö ja pereelu kokku sobitamisega mitmetel põhjustel. Miks siis on nii, et inimesed, kes on edukad tööelul tööelus teinekord jäävad? Noh, eks siin on põhjus ikka selles, et kuidas selle tõelus edukas olemisega on, et kui see on nii, et inimene täiesti samastab ennast selle töö tegijaga vot sellega, kes konkreetselt selles töös just on hea. Ja need muud inimeseks olemise ma ei tea, mis asjad, aspektid, küljed või ei ole enam tähtsate väheks, et see on nagu kuidagi nii, et see üks osa elust muutub kõikehaaravalt tähtsaks. Tsistikkivad küll raskust et eks meil kõigil on tuttav see sõna töönarkomaani, eks ju. Et töö on see koht, kus ma tunnen ennast hästi väärtuslikuna vajalikuna. Miks on siis nii, et ma tööl tunnen ennast paremini kui kui eraelus või, või inimestevahelistes suhetes? Seal on võib-olla asi selles, et see töö tuleb mulle ehitaksest välja. Ma olen tõepoolest hea selles töös. Ja samal ajal on võib-olla minus mingisugune ebakindlus inimestevaheliste suhete alal. Ma ei ole päris kindel, kas ma olen nii hea nagu minu lähedased vajavad. See tähendab, et tööl tegelikult need reeglid, normid korraldused ja süsteem on selge, kergesti õpitav ja selles liikuda on mugav ja sa saad väga kiiresti selle tunde, et jah, ma olen edukas. Vot tihtipeale ju on niiviisi tõepoolest töine tegevus on kuidagimoodi allutatud mingitele kindlatele printsiipidele reeglitele, noh see oleneb muidugi konkreetsest kohast, kus inimene töötab ja tegevusalast on kohti, kus ei ole väga selgelt noh, võib-olla nii konkreetselt paigas kus ka näiteks alluvussuhted ei pruugi olla üldse inimene, võib-olla mingi üksik tegija mingil alal. Samas inimene võib olla tegija kusagil, kus on väga selge hierarhia paigas. Rohkem on ikkagi nagu minu arvates siin tähtis see, et inimese sees on ebakindlus seoses suhete ka, et kuna teine inimene üldse noh, inimolend on ikka selle ratsionaalsuse kõrval suuresti irratsionaalne ja suhted on seotud alati tunnetega. Ja tunded on midagi niisugust, mis loogikareeglitele ei allu. Tunne ei ole õige ega vale tunne lihtsalt on või ei ole. Ja seetõttu kontrollida tunnet, on äärmiselt raske kontrollida, võib käitumist kontrollida, oma reaktsiooni, kontrollida seda, kas me seda tunnet näitame, näita. Ühesõnaga seda, mida me selle tundega peale hakkan vaid kontrollida, aga tunnete ennast on väga raske kontrollida. Samas kui me teeme mingit nihukest loik reeglitele alluvat mingit arendaja, mingit sellist tegevust osalema sellises tegevuses, siis seal on ju asjad paigas. Põhimõtteliselt. See tähendab, et tegelikult on meie eraelu palju keerulisem ja nõudlikum või, või kuidagi mitte nii ettemääratav. Me ei näe seda nii täpselt ette, kui meie tööelu. Jah, me ei näe seda nii täpselt, kui meile meeldiks. Mulle meeldiks ka näha seda täpselt ette ja ja meile meeldiks olla kindel, et asjad on õigesti minu, meie just õigeks. Aga paraku reaalsus näitab, et väga sageli on nii, et asjad lähevad ikka kuidagi natuke teisiti, kas natuke või rohkem teisiti, kui me oleme arvanud? No nüüd, et kuidas seal hakkama saada, et kui kuulatasid härrasmeest, need, kes rääkis enne? Minul tulid mõned märksõnad täiesti meelde teda kuulates, et vot siin suhetega on minu arvates asi nii, et et on mõningaid asju olulised asjad tuleks meeles pidama, kui nüüd üks osapooltest või mõlemad on hästi haaratud oma töötegevusega. Hästi oluline on see vastastikuste ootuste nisugune täpsustamine. Et mida ma teise käest ootan, et mõnikord on niiviisi, et ma tean küll, et see teine on hästi pühendunud töö tegija ja ta on oma erialal väga hea. Aga millegipärast ikkagi ootan tema käest, et ta pühendaks ennast ikka suhtele sama palju või veel rohkem. Kuigi ma tean, et ta on väga hea oma tööl. Et see on ka niisugune natukene irratsionaalne, et ma nagu ei mõtle väga täpselt, kas see on realistlik ootus, on. Et ma teadvustan endale, et ma tahan rohkem selle inimesega koos olla minu jaoks minu jaoks olema, aga võib-olla, et ma ei ütle seda siis välja või, või ei saa see inimene väga täpselt aru, kes on pühendunud oma tööle ja temale tundub et kõik on hästi. Sest ma olen olemas, ma ei ole kuskile kadunud, aga samasse olemasolek võib tähendada seda, et on olemas küll, aga ta ei olegi graafiliselt üldse mitte siin minu kõrval, eks ole, ta on kusagil eemal olemas ja, ja hullu, kui veel, see, et ega ma ei saagi talle kogu aeg helistada, ma ei saagi tema kogu aeg kontaktis olla, kui me seda vaja. See on, tundub niisuguste igasuguste inimestevaheliste probleemide nurgakivi. Räägi inimesega, ütle välja, mis sa mõtled, miks on inimestel nii raske üksteisega rääkida nendest ootustest ja tahtumistest, mis neil teise inimese suhtes on? No teadagi, miks on raske esiteks on. Eelnevad mingid kogemused selle kohta, et kui ma ütlen välja, mida ma tegelikult tahan, et seda ei arvestata. Et hirm jah, et sellest ei ole kasu, seda arvestada, ma saan vastuseks, mitte seda, mida ma tahan, ma, et ma saan mingi muu asja mingi negatiivse tagasiside, see on hirm ja teiseks, see on noh, seesama hirmul natuke, teine pool, et, et see, minu tahtmine tunnistatakse kas naeruväärseks kas rumalaks või üldse niisuguseks noh, täiesti põhjendamatuks. Ühesõnaga, et, et minu vajadust nagu osutub absoluutselt ebakohaseks. Ja see on väga paljudel inimestel niisugune sügav, juurdunud hirm kaua seksinud ja seetõttu inimestel on väga sageli väga-väga raske isegi kõige lähematele inimestele oma tegelikke soove väljendada. Aga nüüd selle suhte juures on veel nii, et kui me räägime, et on kaks selliste, no oletame, et üks või, või isegi kaks sellist inimest, kes on nii-öelda head professionaalid, et kuidas siis on teine asi, mida mina vahel imestan, et inimesed nagu ei tule selle peale et kasutada neid koosolemise hetki ära maksimaalselt. Et, et kui ma nüüd olen sellest tööst mingilgi määral vaba et ma siis tõepoolest kasutan seda momenti, kus ma ei pea olema just aktiivselt selles protsessis ja olen siis oma lähedastega ja olen nende jaoks tõepoolest olemas, et ma ei otsi enda jaoks enam rohkem võimalusi uppuda sellesse töösse. Ühesõnaga, nagu säilitan, võime sellest tööst ka välja astuda. Minu kogemus on see, et, et inimestel on mõnikord seega raske. Et, et ma nagu tõepoolest ma kasutasin sõna uppuma, minu arust on see üsna kujundlik, et kui ma, kui ma juba olen selle töö sees, siis ma olengi selle sees ja ma ei saagi sealt enam välja ja mul peab olema lausa mingisugune tõuge kuskilt kõrvalt selle seest välja saaks abi. Noh, või siis on nii, et minu kallis kaasa toovad mulle juba kolm korda, helistan närviliselt ja iga helistamisega läheme järjest rohkem närvi, et ja noh, ja niimoodi, eks ole, ja lõpuks see siis, kui minu närviminek sunnib mind järele, et noh, umbes nii või siis on nii, et tõepoolest, et kell peab olema juba, ma ei tea noh, 13. tund. Või midagi taolist, et et inimestel on mõnikord raske sealt välja tulla. Ja pärast ma mõtlen, et millal ma viimati rääkisin juttu temaga, millal viimati kuulasin ja millal me viimati noh, ma ei tea, mida iganes koos jalutamas käisime, muusikat kuulasid, millal me koos olime lastega näiteks ei tule meeldegi, et on küll mingid jutud seal olen rääkinud kumbki kaks sõnaga aga nendele pressitud Nii meie läheme saatega edasi. Paar teemat on meil veel käsitleda, aga laseme nüüd asjakohasel muusikal kõlada, aga seejärel on meil kavas rääkida ka telefoni teel ajakirja pere ja kodu peatoimetaja Tiia Kõnnusaarega. Jutt tuleb sellest, mida arvavad töö ja pereelu ühitamise võimalikkusest. Ajakirja lugejad. Tere, Tiia Kõnnusaar, ajakirja pere ja kodu, peatoimetaja tere. Et meie saade kannab pealkirja isiklikud asjad, siis andke andeks, aga ma lähen kohe isiklikuks. Teie olete tööelus populaarse ajakirja pere ja kodu peatoimetaja rollis. Aga missugused on need teie teised rollid, need, mis ei ole tööeluga seotud? See tähendab, et ka teil on see küsimus üleval, et kuidas jagada ennast pere- ja tööelu vahel. Jah, see küsimus on niuksed kõikides peredes tavakorral, kus on lapsed ja vanemad, töötavad. Kas teie arvates on oluline see ronge, eristused, pereelu ja tööelu peavad olema eraldi. Võib-olla on selliseid ameteid, kus nad ei pea nii väga eraldi olema, näiteks see on ka kodus, näiteks taluperemeestele, perenaistel, kus lapsed on kogu aeg nagu kaasas ja juures. Aga ma arvan küll, et et need, kes käivad kodust väljas tööl, et on hirmus tähtis nagu see piir vahele tõmmata. Et kui sa lähed koju, et siis sa katsud oma töömõtted ära taha jätta ja, ja pühenduda olla, olla siin ja praegu oma lastega. Ja küllap teistpidi siis ka, et tegelikult peaks kodu koju jääma, kui sa tööladvad. See see on ideaalvariant, aga, aga ma kardan küll, et naistel ikka sageli kuskil seal kuklas see küsimus pinisev, et mis ta seal hoidja juures teeb või kuidas tal seal lasteaias läheb. Et, et see on märk väga heast asjade korraldusest, kui see küsimus ei vaeva. Me teame, et pere ja kodu koos lastekaitseliiduga korraldas seminaritöö, pere ja kodu. Miks teie arvates see teema praegu nii oluline on? Mul on väga hea meel, et, et see teema on nagu päevakorda tõusnud. See on hirmus oluline näiteks kasvõi juba sellepärast, et praegu saab ema vanemahüvitist 11 kuu jooksul ja ta peab olema valmis, mis siis toimub, kui ta läheb lapse kõrvalt tööle, et see ei ole väga kerge ja, ja seda hästi head korraldamist ja läbimõtlemist selleks, et lapsed ei kannataks? Teie ettekanne sellel seminaril mis kandis pealkirjatöö, pere ja kodu, põhines lugejate kirjadel. Ja rääkisite praegu sellest nii-öelda ühiskondlikust poolest või sellest poolest, et tegelikult on see 11 kuud niisugune küllaltki väikene aeg. Teiselt poolt on inimestel ka isiklikud aspektid ja probleemid töö ja pereelu ühitamisel. Kuidas lugejate kirjadest tuli välja, kas inimesed ise saavad hakkama selle töö ja pereelu ühitamisega? Eesti pered ja, ja eriti naised on muidugi hirmus tublid, ega nad väga ei kurda. Aga siiski kirjutataks, et töölt tulles Sa oled hirmus väsinud ja tahaks ainult omaette olla, aga laps tahab tähelepanu ja, ja nagu hirm on see, et et kas juhtub ka minuga, see minust saab selline pahur ja tüdinud lapsevanem, kes oma lapsest üldse rõõmu ei tunne, vaid tahaks noh, kell üheksa magama ära minna. Et, et jõuaks seal päevale vastu vastu minna. Aga kodus on ju 100 toimetamist. Nii et, et väga lihtne see ei ole. Ja selles mõttes ongi vaja nendest asjadest rääkida nagu laiemal tasandil, et et ka tööandjad teadvustaksid seda ja nad looksid omaettevõtetes vähemalt sellise sõbraliku ja toetava keskkonna, et, et et kui ei tunneks kogu aeg hirmu oma töökoha püsimise pärast, näiteks siis kui laps jääb haigeks ja ja muud taolist. Aga tegelikult on ju ka see teine pool olemas on kodu kes tuleb nii-öelda tööle kaasa või on kodused, kes võiksid olla ka nii-öelda sõbraliku tööandja rollis, et lubada tööd teha. Kas neid probleeme toodi ka välja? Kas te peate seda silmas, et, et kas naisi lastakse tööle või? Kas naisi lastakse tööle, kas mehi lastakse tööle ja kas lastakse tööd teha nii-öelda päriselt? Sellist probleemi küll üles ei kerkinud, et minu mulje on küll see, et et praegu nagu sellist luuserdamist eriti ei ole. Et, et kõik, kes ikkagi on võtnud endale mingi töökohustused, teevad seda ikka täiega, muidugi inimesi on igasuguseid. Aga, aga minule selliseid kirju pole tulnud. Mida nendest kirjadest võiks kokkuvõtvalt ütelda, milline see üldine vahekord on? Tööelu ja pereelu vahel? Pereelu hakatakse üha rohkem tähtsustama. Tegelikult on ju peredel kaks sellist kriitilist punkti. On see, kui laps sünnib ja naine jääb lapsega koju. Siis võib juhtuda, et kui isal on väga pikad tööpäevad ja, ja naine päevast päeva ainult kita kojamehe ja naise vaheline side hakkab hõredamaks jääma. Et et see võib viia abielu kriisi või koguni lahkuminekuni. Nagu üks selline koht. Ja teine koht on see, kui naine läheb tööle, tavaliselt on lapsi poolteist, kaks aastat võib-olla veel väiksem. Ja tegelikult võtab naine sel ajal endale siis selliseid topeltkoorma. Ja seal see on väga psüühiliselt raske aeg ka naistele, sest esiteks nad peavad mingit pidi oma näeme, et lapsega nõrgemaks laskma. Et, et lapse, väikese lapse rüüt ja, ja töötava naise rütm on nagu väga erinevad. Ja kui sa siis töölt koju tuledele klapitama akad, et see ei ole väga lihtne. Aga et mis, mis on nagu tore on see, et et tundub, et, et seda hakatud teadvustama. Et isad on minu arvates tunduvalt rohkem oma pere reedele pühendunud kui näiteks 10 aastat tagasi. Ja, ja mida Ma arvan, et mida saaksid naised teha selle heaks, et töö ja pereelu sobitamine ei oleks nii väga vaevaline et luua endale selline tugivõrgustik, kas või võib-olla see naabrimemm, kes kõrvalmajas elab, tal on hirmus igav, üksinda ta hea meelega vaataks väikese lapse järgi, nii et ema ei peaks seda nohust last lasteaeda saatma. Et või siis tõesti mõni hea sõber või sõbranna, kes on nõus aitama et kui, kui need sidemed lähedaste ja tuttavatega oleksid tugevamad, siis siis on ka tööd ja pereelu islami ehitada. Suur aitäh, ütelge veel, palun, kuidas pere ja kodu ajakirjas need teemad nüüd esile tulevad, kas järgmistes numbrites on nendest kujut? No need on need teemad, millest me ikka kogu aeg kirjutab. Et oktoobrikuu numbris oli nüüd küll meile hoopiski vastupidi teema jutuks oli see, et kui kui ema tahab tööle minna, siis millised on tema võimalused selleks? Suur aitäh. Tiia Kõnnusaarema ja pere ja kodu peatoimetaja. Suur tänu teilegi kõike head. Eetris on saade inimsuhetest ja tänane teema on inimeste suhted, töö ja eraelu prismas. Mina olen saate toimetaja Virko Annus ja minu kõrval saatejuht, psühholoog Ellu Eik. Ütelge, palun, kas töö ja perel Ühitamise raskus viib inimesi ka psühholoogi vastuvõtule. No ikka viib, aga tavaliselt ei ole see inimene tulles mures mitte siis oma töö ja pereelu ühitamise pärast. See tähendab, et see probleem paistab kohe välja, tal on tavaliselt mingi probleem tervisega või siis on tal mingi suhteprobleem, tähendab, tal on enamasti siis tema lähisuhtes on midagi, mis sügavalt ei rahulda ja mis on tegelikult kõige tüüpilisem, on see, tal on viimasel ajal halb enesetunne, ta ei olnud kuidagi ärev, magada ei saa, pea kipub valutama, nutt kipub tulema. Kui meil nooremate naisterahvastega üldse naisterahvastega tegemist, meesterahvad, köögi bot kaeb omad, need on halb on, aga ütleme, rääkima võib olla mitmekordse küsimise peale siis et nagu pea kipub olema uimane, nagu ei ole õiged, et meeleolu miski ei rõõmusta, kuidagi hall ongi, pole tahtmist midagi eriti teha, see niisugune ebamäärane halb tunne on peas või on siis kardioloogi juures käidud juba korduvalt otsitud südamehädasid, aga ei ole, ei ole neid nagu justkui et vot niisugune ebamäärane selline. Tahan olla, tähendab, elu ei paku rõõmu või kuidagi nii imelik on. Ja siis mõni on päris pika ringiga jõudnud noh, nii psühh spetsialiste juurde, mis iganes ta siis on. Aga mõni on ise ka tulnud, et on, niisugune, tähendab elu ei paku rõõmu. Ja siis kui hakata asjasse süvenema, siis ilmneb, et on. Et on suuri raskusi. Elu tähendab erinevate aspektide niisuguse tasakaalu leidmisega. Ja nüüd saab ju siis neid inimesi aidata, kui kui on välja tulnud, et tegelikult on kõik see enesetunne, et ma ei tunne elust rõõmu seotud sellega, et minu pere ja tööelu vahekord ei ole paigas. Nojah, aga vaadake, muidugi saab ja aidata, aga abi ei ole mitte see, et me hakkame siis kohe arutama hoogsalt, et kuidas, mis peaks tegema selleks, et paika saab. Sest vaata, asi on selles, et kui ta paigas ei ole, siis sellel mitte õiges olemisel on oma alus, miks tekkinud on. Ja, ja inimene elab ikka seda elu, mis, kuidas ma ütlen, mida tema sisemus nagu määrab mingil määral ja kuidas ta üldse endasse ja maailma suhtub, see märatseda sellega, mis elu ta elab. Kas lihtsamalt võib öelda, et ei ole võimalik inimesele ütelda, ära tööta 12 tundi päevas? Eina öelda on muidugi võimalik, aga ta ei tee. Ka seda, seda ütlemist järgida ei ole niisama lihtne, tähendab, see viib pika arutelu nii sellest, mis tingimustel ollakse võimalik. Ja siis tulevad välja mitmesugused raskused, mida peab hakkame siis ületama. Selleks et oleks võimalik mitte töötada nii palju lolle rohkem praegu koos. Ja mõnikord on need tagamaad üsna rasked, keerukad ja see muutus on, muutuse tekitamine on üsna suurt tööd nõudev asi ja see on inimese jaoks tõsine ettevõtmine, mõnikord ta peab tõesti mõtestama ümber oma elude eest. Siin vist ei aita ainult sellest inimesest, kellel on see probleem ja, ja tema toetajast psühhoalgusega alguses psühhoterapeut või keegi vaid tuleb juurde liita rohkem inimesi. Näiteks kaasa, kes. Ei suuda aru saada sellest, et, Töö tegemine või tööl käimine on on väga tähtis. Nojah, loomulikult on hea, kui saab kaasa ja kõige parem veel, kui kaasa lapsed või noh, ütleme kui on seal veel kellelegi ema või nii, et kui saab kõik korraga, aga reaalsus on see, et aga sageli on raske saada kogu peret korraga kui saanud ikka kaasa ka täiesti kaasatud sellesse, siis see on juba väga hästi. Raske on aru saada jah, ja vot sellel raskel seal on ka jälle oma tagamaad, seal on enamasti Mati kas turvalisuse probleem mingi? Noh kuidagimoodi, nii et inimene tunnebki ennast tõeliselt halvasti, kui tal ei ole, ikkagi stab igast kõrval, kui abikaasa on põhiliselt tööl. Üks asi on see, et ta tunneb ennast halvasti, teine asi on see, et võib-olla peres on näiteks lastega mingeid probleeme ilmnenud, kus, kus tõepoolest noh, üks inimene, kui ei saagi nagu hakkama, väga hästi. Ka objektiivselt on tal väga raske hakkama saada. Aga abikaasa kipub nii mõnedki. Korn, mõnikord on ju nii, et abikaasa, kes peab ütlema, et see sinu problemaatika, noh, sina ju tegeled, sina kasvatad, sina ju teed, noh. Ja siis, mis tihti tuleb ette, on ka see, et ma olen sulle öelnud ja 10 aastat, et sa täitsa valesti. Et noh, vaat nüüd on tulemus käes, mis sa siis tegid nii, mis asi sa oled nii rumalaid tegid neid asju valesti, vot nüüd vaata ise, kuidas sa välja saad? Aga teistmoodi ei oska oma reaktsiooni väljendada. Nojah, ei no selge, siiani on väga tore öelda, ainult, et sellest eriti kasu. No vot ja siis ongi nii, et et on, järgneb siis selline töö osapooltega asjaosalistega, eks, ja niivõrd-kuivõrd, need asjaosalised on valmis seda tööd tegema ja mõnikord nad ei ole ka valmis, siis lähevad asjad isevoolu teed ja igat moodi. Mehed põlevad läbi ja nendest ei ole kuskil enam kasu, kui nad on teinud väga efektiivselt tööd. Efektiivsus on tänapäeval hästi tähtis sõna. Lasna võlusõna, mina ütleks, sellest räägitakse kogu aeg. Efektiivsus peresuhetes. Ma pole kunagi kuulnud, kas niisugust asja on võimalik. Ja ilmselt on küll võimalik ja, aga ega mina vist ka ei ole kuulnud, et missugune on selline efektiivne peresuhe, noh jah, seda võib ju konstrueerima hakata siin milline on, aga efektiivsus on jah ja sellest räägime igal pool ja siis on ju veel see kuidas end igasugust väljendeid on ju nüüd ma võib-olla panen mööda, siin aga on ju see kulu tulusus ja ja siis on. No see läheb natuke kulla kõrval, aga on tõenduspõhisus. Eks ole Igal juhul igal juhul peab olema ju edukas ja efektiivne, et hakkama saada tööelus, aga eraelus on mingid teised väärtused. Noh, on jah ja vot selle efektiivsusega ongi niisugune lugu, et et see on tõepoolest äärmiselt tähtis termin, kui me räägime nagu turumajandusest, eks ole, kaubalis rahalistest suhetest, nagu me omal ajal õppisid noh, mis iganes niukses aines vanasti ülikoolis, seal ta on täiesti omal kohal, aga kui me räägime inimese kujundamisest üks asi kujundamises, teine asi, kui me räägime üldse inimhingest inimeseks olemisest selle nii-öelda täies mahus, kui me räägime siis inimeseks olemisest mitte ainult materiaalse edukuse mõttes, vaid ka emotsionaalses suhete, noh, ütleme oma isiksuse arendamise, oma võimete väljaarendamise, rakendamise ja nii edasi mõttes. Just selles eriti, mis puudutab emotsioone ja mis puudutab empaatiat, näiteks võimet tunda teise inimese tähendab tundesse saamisteni, inimene võimet panna ennast isemis rolli. Kui me neist asjadest räägime nende kujundamisest ja nende nii-öelda elus hoidmisest, inimestest, sest need asjad ei püsi iseenesest, nii tuleb elus hoida. Siis sinna tuleb investeerida sedasama soojust, empaatiat, kõike kõiki neid omadusi, neid fenomene, ütleme nii. Ja seal me ei saa rääkida efektiivsusest, vaat-vaat mitte kuidagimoodi ei saa, Kõime, võtame, räägime seal efektiivsusest, siis tehkem palun suured lastesõimed, suurte rihmade ja vähese arvu kasvatajatega. Tehke needsamad suured lastekodud, suured internaatkoolid, see oli majanduslike tagasi, tiim on ju, see on ju suurepärane. Vaata, kui vähe läheb vahendeid sinna, eksju, aga millegipärast on maailmas tendents, on ka seal vastupidine, tehakse vastupidi, just väikesi kikki tehakse väikesi, miks tehakse sellepärast, et individuaalne kontakt oleks rohkem ja nii, et nii et siin on vaja just vastupidi mitte lähtuda efektiivsusest, vaid seda lausa, noh, seda ei saagi siin vaadata, siin tuleb investeerida. See, see ei too tagasi, raha neelab raha. Nõnda jätkame muusikaga ja siis räägime edasi. Kukerpillidel on oma lõbus nägemus tööst ja suhetest. Kui naine armastab meest kõik tööd teeb ära ta eest. Ta räägib, kui auto tapsi vajub tagu Rimi köögilaual on sööta. Meeste päevad askeldus lõuna sõbraga. Klaver jääb lauale. See kodus on kas viis või kuus mees, harva neid täpset arvu ei tea. Vanem tütar, kes saab rooli ja noore poegimist seeria sarve reha peast. Kui naine armastab meest. Kõik tööd teeb ära. Tunge muidu jahtudes. Ja juba õhtumaa Kaava siis mees oma naisega juttu. Ta räägiks oma raskest päevatööst. Naine oskab, kuigi ei ole veel. Kui naine armastab meest kõik tööd teeb ära ta. Tagasipuid ja lähen vaatan lapsi. Kadunud töölaual on sööta. Tulge muidu jahtudes. Paguni kööki siis, kui laual Isiklikud asjad. Kukerpillid laulsid sellest, et naine vastutab selle eest, et laual on söök ja mees teeb raskelt ööd ja nõnda on meie elu väga hea. Nii on see siiamaani olnud. Ei tea, kas see on ka muutumas? Noh, kahtlemata on muutumas, eks me kõik ole siin kuulnud, et Skandinaavias pidid olema niisugused noh, kuidas öelda, et pehmed väärtused on nagu ühiskonnas niimoodi tõstetud üles ja aed on need pidid olema niisugused nii-öelda seminiinsed või naiselikud väärtused, et niisugune noh, emotsioonid on olulisel kohal, neid näidatakse ja räägitakse oma mõtetest ja tunnetest ja ja vägivald on äärmiselt midagi äärmist negatiivset ja ja noh, niisugune hästi rahulik, heatahtlik, soe, suhtlemine vahel ja teisi arvestav. See on meie ühiskonnas toimumas, aga me vist oleme päris lapsekingades selles osas. Noh, ma ei tea, see vist oleneb küll, et kust otsast seda vaadata, et kui me vaatame, jälgime meedia, et näiteks noh, mis peegeldab meie reaalsust ju. Et me näeme tegelikult seal seda ja teist ei saagi nagu võib-olla väga öelda, et selles nii lapsekingades oleme, sellepärast et et eks neid ilminguid on hakatud järjest rohkem rääkima sellest, et et ikka lapsed ja nende areng ja vaba aja veetmine ja, ja kõik, see on tähtis ja meil on hakatud rääkinud isegi sellest, et narkomaania probleem. Ning lõpuks ometigi, eks ole. Nii, et, et sellega peab tegelema sellega senimaani, kuidas on tegeldud ei ole nagu väga efektiivne teistmoodi, et inimene hakkab meil kerkima küll tegelikult nagu tulipunkti järjest rohkem, aga väga muidugi seda teistsugust lähenemist ikka, niisugust traditsioonilist patriarhaalse lähenemist on ka ikkagi üsna palju veel, aga seda vist on põhimõtteliselt samamoodi, seal lihtsalt on, see on rafineeritum ja, ja teistsugune. Kõnelsin. No ilmselt töö ja isikliku eluvaatenurgast on väga tähtis, et meie mõtteviis muutuks nii-öelda pehmemaks, et inimesed räägiksid rohkem ootustest sellest, et et me mõistame teist, kui teine inimene teeb karja, vääri või teostab ennast, aga suudame ka välja ütelda oma ootused temale. Ja ja selle pehmete väärtuste juures minul tuleb alati kuigi mõttesse see, et aga keegi peab olema see, kes võtab vastutuse. Keegi peab olema see, kes viimasena keegi peab olema see, kes piiri paneb. Vot, peavad olema püksid. Ma ei ole olnud kogu aeg eesti keeles, jah, aga aga see piiri panemine on ka üks hästi-hästi tähtis asi, mida, millest me ei taha väga palju rääkida, Eesti seal, aga fakt on see, et kindel mingil määral kindrabiili, kindla piiriline rollijaotus või laste jaoks on hästi oluline, et keegi perekonnas oleks, kes kannaks vot just neid niisuguseid. Noh, ma ei teagi, kuidas ma leian, et niisuguseid järsumaid vastutusega seotud, võib-olla mõnikord ebapopulaarsete otsuste tegemisega seotud noh, niisugust vastutust, et keegi oleks see, et keegi oleks, eelkõige tähendab see esimene rolli kandja peaksid soodustama niisugust edasiminekut, raskuste võitmist, kõike seda. Ja teine pool peaks olema see, kes annab tingimusteta toetust, kes sülitab siis, kui kaotusega on tegemist, kes lohutab ja kelle juurde võib alati minna. Ja need mõlemad rolli kandjad peres tegelikult käivad tööl paraku kaasajal ja nende rollidega peame me kõik hakkama saama ja see ei ole üldse mitte kerge. Jah, aga nii hästi-halvasti, kui me keegi, aga me ikka saame nendega hakkama, tahaks loota. Meie tänane saade rääkis siis isiklikest asjadest Töö ja pereelu rollides. Ja sellest, kas ja kuidas on neid meie igapäevaelu pooli võimalik kokku panna. Head kuulajad, andke meilegi teada, kuidas teil see õnnestub. Meie e-kirja aadress on isiklik kätt RÜE ja meie foorumis on oodatud vastukajad saate kohta ja arvamused see asub vikerraadio koduleheküljel. Ja järgmine saade on nädala pärast. Siis on juba uued isiklikud asjad. Kuulmiseni.