See jutuajamine siin Tähtvere pargi servas ilusate hästi puhkemise valmis pungadega puude vahel asuvas majas leiab siis nüüd aset ühel esimesel selle kevade ilusal ja soojal päeval. Mal Sarv, sina oled kevade laps. Ja mulle tundub, et, et sinu iseloomus on ka palju niisugust seiklus, valmist ja, ja kevadist, kas see on pärit lapsepõlvekodust või, või kust. Lapsepõlv oli mul väga ilus. Kuigi muidugi ma lapsepõlve tagasi taha, sest vaevalt keegi, kes on pikka reisi läbi teinud igasuguste seikluste ka seda algus selle tagasi tahaks, et otsast peale alata. Hea, et nii läks. Ja hea, et nii palju on käidud. Aga lapsepõlve oli mul tõesti kena. Me kasvasime kuuekesi. Ja nii mõnigi niisugune hardus moment, näiteks mõni mõningate pühadega seoses on sisse jäänud. Meil oli, olid erilised tunded jõulude suhtes lihavõtete suhtes, uue aasta jaanipäeva. Et kõik olid meil nii sätitud. Mis veel lapsepõlves puutub, siis teatud määral isegi propagandana. Ma armastan seda levitada, et kõik kuus last, bändi klaveritundi ja kõik õppisid rohkem kui vähem klaverit mängima mis arvatavasti tänapäeval nii väga levinud ei ole. Kunagi ma küsisin oma ema käest, kuidas nad said endale seda lubada sest elamine ei olnud kuigi lahe. Tema ütles, et see vana saksa daam, see vana paruness, kes meid õpetas, armastas lapsi ja tegi seda tasuta. Seda sain ma teada alles hilises eas nendest kõigist klaveriõppijatest, siis mina olin ainuke, kellel see kujunes elukutseks. Aga teised kõik on orienteeruvad muusikas siiski. Sinu õde, kes elab Rootsis, tema on tuntud muusikakriitikuna seal. Tegelikult on ta elukutselt arhitekt, ta on projekteerinud väga palju oreleid ja muusikat on ta küll väga palju kuulanud. Juba see annab talle õiguse muusikast kauni kompetentselt rääkida. Muidugi ta ei püüa oma piire ületada, kui ta muusikat kirjutab. Ma olen tema artikleid lugenud Eesti Päevalehes Rootsis ja nad on väga nii kenasti kirjutatud väga-väga asjakohaselt ja väga abistavalt. Aga kui sa neid veel hüppad tagasi oma lapsepõlve, kas sinu vanemad ka otseselt isemusitseerisid? Isa mängis viiulit ja Puškini gümnaasiumis, kus ema õppis, oli muusika väga au sees. Ühest vanast kirjast ma kunagi lugesin, kuidas isal olid pisarad silma tulnud, kui mu ema oma sõpradega koos oli laulnud mitmel häälel laule. Mu ema laulis improviseeritud teist häält lauludele juurde ja meie kodus armastati väga laulda, eriti mitmel häälel. See oli isegi niisugune nagu õli tormisele merele. Sest kui ma mõnikord emaga tülitsesid, siis lepitust otsiv lause oli tihtipeale hakkame laulma. Teine vastas kah, hakkame jah, ja siis oli tuli möödas. Ema Puškini gümnaasiumist toodud laulud, ema oli tihti vene keelest ise tõlkinud ta üldse harrastus väga palju tõlkimist ja, ja laulusõnade teistele viisidele sobitamist. See oli meil väga levinud, sellest sain ma alles hiljem aru. Ja hiljem ju teatavasti kujunes Keemas päris nii päris tunnustatav tõlkija, kirjanduse tõlkija, aga siis isa ja ema, mõlemad harrastasid niisugust tuttavatele viisidele teiste sõnade paigutamist. Näiteks seda laulu. Tapa kena aariat, võluv löödis. Või papa genolaulukest õieti seda lauldi vaimulikke sõnadega, see muidugi ei olnud minu vanemate väljamõeldus, see oli maal levinud. Üks riik on taevas üleval, lauldi selle asemel, kui papa geena laulis, üks neiuke või naine on tapa genosoov. Nii et see on rahva seas kaunikesti levinud, see niisugune ümberasetamine aga siis igasugused kevadlaulud ja muidugi juba linnukesed ja kas tuleb kevade, küll on kena kelguga ja hõissa, meil on, vastad kõik need laulud, need olid meil loomulikult kodus väga levinud ja väga kasutatavad. Sa tahtsid ise õppida klaverit või oli see alguses natuke nii ka, et öeldi ikka, et peab ja on tarvis ja ise oleks tahtnud minna õue puu otsa ronima, samal ajal mitte kunagi. Ma mängisin väga hea meelega klaverit, ma hakkasin viie aastaselt pääle. Samal ajal algasid saksa keele tunnid selle paruness i juures ja seitsmeaastaselt hakkasime õppima prantsuse keelt sellesama daami juures ja tema juurest edasi, siis mina kui hea laps ei leidnud mingisugust vasturääkimist, kui pandi mind ühe teise õpetaja juure Rosalie tiitrisi juure, kes üsna hiljuti üsna vähe aastaid tagasi suri Viljandis. Ja seesama Rosalie tiitris oligi minu elumääraja, sellepärast et ta nõudis vanematelt, et mind pandaks muusikakooli. See oli väga huvitav, sellepärast et vanemad ei oleks ise selle peale tulnud. Ja siis ma läksin muusikakooli ka väga hea meelega, ma nautisin seal Olav, Rootsi seal seitse tunde. Ma olin Olav Rootsis lausa kiindunud, ta oli niisugune suur lastesõber kohtles kõiki väga aupaklikult, kui tänaval vastu tuli, tõstis kaabu kõrgele üles ja kui vana sund, siis, kui sa sinna muusikakooli läksin, 13 kolmeteistkümneaastaselt läksin ja kohe ma muutusin preiliks, kohe kõnetati mind kui preili sarve. Ja ka minust palju nooremaid, näiteks praegust tuntud röntgen, noloogi villakut koheldi kah nagu härra villaku. Ja nii et see oli, see atmosfäär oli väga meeldiv. Direktor Laksberg oli ka väga viisakas ja kena ja seal seisusse ma olin äärmiselt kiindunud kunagi algkoolis, ma sain teada, et tehakse niisugust imelikku asja diktaat helides diktaat, mis tuleb üles kirjutada. See läks mul päris hästi ja ja selle kirjutamine pakkus mulle suurt rõõmu. Harmooniat õpetas mulle Heino Eller. Ja seal mul läks ka enam-vähem. Nii et teller, isegi hilisemates aastates kutsus mind kompositsiooniklassi. Muidugi mitte perspektiiviga, et ma hakkaksin heliloojaks. Seda kalduvust pole mul iial olnud. Aga pianistina teada kompositsiooniteooriat kasulik ja ma jõudsin fugani välja. Ma kirjutasin parfukat topelt hukat. Ja kah nii läksid need korda. Mitte midagi seal eriti ebaõnnestunult ei olnud. Aga muidugi ma ei ole loov. Ma ei ole loovisiksus, ma olen loov ainult klaveril, kus ma kasutan, kus mul tekivad omakontseptsioonide oma arvamused muusikast. Teatud perioodil nägin ma ja kuulsin ainult Beethoven, Beethoven oli minu ebajumal ja hiljem hakkasin ma ka teisi heliloojat tema kõrval märkama eelkõige Mozartit. Siis oli väga huvitav lugu selles, kui tuli Bruno lukk meile õpetajaks, sest 39. aastal, kui ma olin juba muusikakooli lõpetanud, kuid õppisin veel edasi. Meie muusikakool võimaldas õppida niinimetatud täienduskursusel, see oli veel lisaks alg-kesk- ja kõrgemale kursusele seal või siis edasi õppida. Sama õpetaja juhendusel ja sel ajal siis läksid sakslased ära, see oli üks minu elu raskemaid lööke. Ja ainus tööst, mis oli võimalik, oli see, et määrati ootamatult tuntud klaverikunstnik Bruno lukk meile õpetajaks ja siis me kõik läksime nagu lahti. Tema meid usaldas, meie senine õpetaja oli natuke kartlik, kartis, et õpilased võib-olla kontsertile katse, Kiia teevad talle häbi. Aga Bruno lukk usaldas õpilasi niivõrd, et andis noodi kätte ja ütles seda. Mängite järgmisel avalikul kontserdil. Ja Bruno lukk oli siis see, kes mind talutas Bransi juurde, keda ma väga armastan tänapäeval. Alguses ta ütles, küsis niiviisi, et kas ma raam seal mänginud. Ja mina vastasin, trotslikult ei ole ja ei taha ka, sest mina nagu paljud noored olime JeanCristophe'i mõju all. Rola on minu meelest sellega väga palju halba teinud. Mulle tundub, et eriti vene noorsoo hulgas, kus väga armastati Rolaani nimelt saab, lihtsalt ei salli Pramsi millegipärast tema raamatus. Aga Brahms on suurepärane helilooja ja, ja see oli väga rikastav muusikaline elamus. Loomulikult Lukeid end minu trotslikust vastusest väljagi, vaid andis mõnega Brahmsi ülesse. Ja see oli hästi tehtud. Aga miks sa ikkagi läksid vahepeal matemaatikat õppima, oli see ju matemaatika, mida sa ülikoolis õppisid, eks ole ja see oli matemaatika. Ja meil meie isa oli matemaatikaprofessor. Ja see tõi kaasa niisuguse praktilise kergenduse. Ülikooli õppemaks oli tookord üsna kõrge ja meil oleks olnud võimatu ülikooli minna. Aga professori lastele oli ülikool vaba ja ma võtsin ülikooli, kui iseendastmõistetavat üldharidus ei jätku. Ja kui tekkis küsimus, mida õppida, siis mul ei tekkinud mingit kahtlust, matemaatikat olime alati väga armastanud. Ja ma läksin matemaatikat õppima. Ja kuna ma samal ajal ka lõpetasin vahepeal muusikakooli, siis mul tuli vahetevahel, eks mõtlikuleeruda. Sest ma mäletan, et kunagi ma püüdsin nii-öelda hambad ristis mõlemaga hakkama saada ja hakkasin harjutama klaverit kell 10 õhtul ja harjutasin kella kaheni öösel. Ja mul läksid mängides silmad kinni, ma ei suutnud vastu pidada ja mu õpetaja küsis, mis minuga lahti on, et mul ei lähe, mul ei lähe sugugi edasi tööd. Ja siis ma mõtlesin, eks matrikkalatsiooni ja harjutasin võib-olla isegi vähem. Aga õpetaja märkas kohe, et nüüd asi läheb nii, et kaks kordama. Eksmatlikuleerisin. Ja siis nelja aasta asemel ma lõpetasin kuue aastaga ülikooli, sest vahepeal oli üks veidi anekdoodilisena sündmus, mida ma olen kuulnud mitmelt poolt mulle muidugi nii oma ilustuste ja liialdustega edasi jutustatavat. Ma nimelt kukkusin läbi oma isa juures Suh analüütilise geomeetria harjutustel. Ja siis olin sunnitud kursust kordama. Ma lihtsalt ei teinud ülesannet ära ja ma läksin isale ütlema, et ma ei tee seda ülesannet ära. Isa ütles, et anna õppi, märkmik kirjutas Mansufitsid sisse, teised professorid seda enamasti ei teinud, nad säästsid üliõpilasi, nad ei tahtnud neid häbistada, seal on iga, aga isa oli väga sirgjooneline. Tema pani kohe nonii sisse ja minul tuli asja uuesti otsast peale hakata. Ja see oli mulle suureks kasuks, et minu isa oli väga mõtlev inimene ja väga otsiv inimene. Ta pidas järgmisel aastal analüütilise geomeetria loenguid hoopis uuelt printsiibist. Nii et see oli igatpidi väga arendav ja ülikooli lõpetamisel. Ma oleksin vist oleks välja andnud cum laude küll hinnangute poolest, aga ma ei saanud üldse diplomit, sest algas sõda 1941 kevadel ja ülikooli sekretäriaat kooli evakueerunud, nii et mul olid eksamid kõik tehtud. Aga lõputunnistust ma ei saanud, diplomit ma ei saanud. Hiljem saksa ajal saksa okupatsiooni ajal andis ülikooli rektor Edgar Kant mulle ajutise tunnistuse tõendades, et ma olen kõik ülikoolis nõutavad eksamid teinud ja selle alusel olime üks õppeaasta Raplas, matemaatikaõpetajad. Ma nimelt sõitsin Tallinna 41. aasta sügisel, et vaadata Ta, kas konservatoorium hakkab tööle, sest muusikakooli oli mul lõpetatud. Ja siis ma tahtsin konservatooriumi minna, sest Tartu muusikakooliga oli niisugune lugu kõrgema muusikakooliga. Et varem varasematel aastatel peeti seda konservatooriumi ka enam-vähem seks ja meie lõpetajad läksid, tegid eksternina lõpueksami. Kuid siis pikapeale hakati nõudma, et olda üks aasta siiski konservatooriumi villane. Ja niiviisi need nõutavad aastat pikenesid. Ja sel ajal, kui mina lõpetasin muusikakooli, siis selgus, et tuleb ikka konservatooriumi lausa sisse astuda ja teha mõningad aastad seal. Aga kui ma jõudsin Tallinna küsida, kas konservatoorium hakkab tööle, selgus, et konservatoorium veel ei hakanud, siis sõja ajal 41 sügisel. Ja mulle ei antud, Saksa võimud ei andnud mulle Tartusse kojusõiduks luba sest ma olin saanud sõitu loa mitte õigel ettekäändel, see poleks neid üldse huvitanud, et inimene läheb konservatooriumi vaid et ma tahtsin oma vennanaist, kes oli üksi jäänud, kuna ta mees oli, oli mobiliseeritud ja Taali kolme lapsega üksi, ootas neljandat ja minu põhjus põhjendus sõidule alaks oli see, et ma lähen talle appi. Ja nüüd polnud võimudel põhjust mulle tagasisõiduluba anda ja nad siis arvatavasti seda ei andnudki ja mina lihtsalt pidin Tallinnas olema ja mitte vennanaisel koormaks olla. Siis hakkasin ringi vaatama, kas ma äkki saks õpetaja kohta. Ja linnas seda ei võimaldatud. Aga Raplas öeldi, et kus te seni olite, et need just on vaja matemaatika ja muusikaõpetajate. Nii ma olin siis üks aastal Raplas matemaatika ja muusikaõpetajaks. Kusjuures seda väikest vahelüli oli vaja väga väheseks ajaks, sest jaanuaris hakkas konservatoorium tõesti tööle. Ja siis võeti vastu mind ja tookord oli ta nimi, laine kallak, praegu konservatooriumi professor Laine Mets. Meid mõlemaid võeti vastu kolmandale kursusele. Nii et meil oleks jäänud käia kolm aastat. Või õieti kaks ja pool aastat, sest konservatoorium hakkas tööle jaanuaris ja nii see siis kujuneski. Nii et ma lõpetasin selle Johan Aaviku all saksa okupatsiooni ajal, ma lõpetasin konservatooriumi aprillis, kusjuures konservatooriumi katus oli minu lõpueksami ajal ära pommitatud, sest märtsirünnak oli vahepeal olnud seda diplomit pärast ei loetud. Ma sain ta kätte. Ja siis 50. aastal, kui ma juba Tartus töötasin, tähendab ma lõpetasin 44. Ja sain Tartu muusikakoolitööd. Ja töötasin seal tükk aega, meil käisid konsult konsultanti tena käisid ja klassiaeg-ajalt kooli vaatamas. Ja ükskord siis nad ütlesid, et võib-olla, et selle diplomiga läheb kuidagi halvasti, et saksaaegset diplomit ei tunnustata. Et tuleks vist uuesti konservatooriumi tulla. Ja alguses ma juba üritasin seda 48. aastal, aga siis leiti, et noh, et võib-olla ei ole vaja. Aga 50. aastal selgus, et ikkagi on vaja ja 50. sügisel 1950 Ma assasingi konservatooriumi ja siis juba mitte enam kaheks ja pooleks aastaks, vaid täiesti viieks aastaks. Ja see teinud mulle muidugi mitte midagi pähe. Ma tutvusin endast nooremate kaasõpilastega enamasti minust 10 aastat nooremat kursusel. Ja see oli väga huvitav aeg. Ma õppisina üks aasta Anna Klasi juures ja siis ülejäänud neli aastat Bruno Luki juures. Jah, nii et õppida on sul tulnud küll hästi palju, aga noh, pianisti elu on vist igavesti õppimine niikaua kui üldse mängid. Küllap ta seda on. Ja kõik, see oli ikka väga viljakas aeg, samal ajal ma töötasin Tallinna laste muusikakoolist ja seal ma sain oma, võib olla elu parima sõbra, sest üks õpilastest on jäänud siiamaani mulle truuks sean Lille Randma. Väga hea pianist ja tema oli minu juures laste muusikakoolis. Ja hiljem ma tulin jälle tagasi Tartusse, jätkasin oma tööd Tartu muusikakoolis, kust ma tulin ära 73. aastal, siis kui ma sain 55 aastaseks Tartu ajal juba 45. aastal algasin kontserttegevust. Mängisin praeguses Väikses Vanemuises. Seal anti kontserte, seal ma mängisin. Play ved, osalt oma konservatooriumi lõpukava Bachi, mängisin play vet Beethovenit hästi, ei mäleta kõike. See kava on mul kuskil olemas. Ja hiljem pärast uut konservatooriumi lõpetamist ma hakkasin ka kohe esinema. Millegipärast ei antud mulle niisugust kvalifikatsiooni, mis lubab filharmoonias korraldada soolokontsert. Ja selle tõttu alguses olles väga õnnetu. Sest ma mõtlesin, et see tähendab esinemiskeeldu. Selle tõttu ma mõtlesin välja ühe väga huvitava ürituse kindlasti sõprade abil. Ma hakkasin sõitma mööda Eestit ringi, andes laste muusikakoolides tasuta kontserte. Ja ma olen kontserte andnud kindlasti nii paarisaja ringis. Ja ma arvan, et võib-olla see töö oli viljakas, et see töö oli vajalik. Ja kõigi nende tipuks oli üks aasta, kui ma mängisin Mozarti kava ja muusikakooli ärksamad õpilased, nende seas. Kersti Sumera Tiina Allik, Raimo Kangro, Need moodustasid niisuguse analoogilise svingilzingeltsitele niisuguse laulurühma, kes solfetseerisid mulle Mozart tiibklaverikontserti teisele osale orkestripartiid. See oli suurepärane saavutus, seal olid mõned instrumentalistina ka Ruhhina Petrova mängis viiulit ja Vello sakos mängis flööti ja Madis Vaikla mitte flööti, Vello sakas, Madis Vaikla mängisid klarnetit. Ja need toredad truud õpilased reisisid minuga igale poole ja nii me saime klaverikontserti mängida, isegi Mõnistes, kus ei olnud kahte klaverit muidu teistes kohtades nagu tavaliselt mängitakse kontserte klaverikontserte kahel klaveril ja teistes kohtades, nagu võrus seal ikka leidus Võrus isegi mu enda õpilane leidus pianisti, kes mängisid teisel klaveril orkestripartiid. Ja Tallinn-Nõmmel mängis teisel klaveril orkestripartiid Bruno lukk. Ja lisapalana siis esitasid minu lauljad, siis esitasime koos selle teise osa. Nüüd pärast seda, kui ma pensionile tulin. Ma arvasin, et noh, et, et nüüd enam suurt midagi teha ei ole, aga otsekohe kutsus mind Ülo Vilimaa appi oma etendusele PVC-d, kus ma mängisin Pythoni variatsioone. Esttuur. Mida nimetatakse vahele roika variatsioonid, eks sellepärast Ta kangelassümfoonia viimases osas kasutatakse seda teemat. Ja niiviisi ma pidin pianistina ikka edasi tegutsema. Vahetevahel on mind kutsutud Vanemuise kontsertmeistriks. Mulle muidugi väga ei meeldi, aga ma hakkasin pikapeale andma kontserte jube tõelises kohas, nimelt ülikooli aulas, kultuurimaja organiseerimisel. Seda õpetas mulle kadunud helilooja Johannes Plave. Ta ütles, et ei ole sugugi tarvis oodata filharmoonia abi, vait. Kultuurimaja võib ka organiseerida kontserte, kõik oma kontserdid olen mõelnud tasuta. Kuid need kultuurimäe organiseeritud kontsertid muidugi olid piletihinna eest. Ma ise pidin hoolitsema, et vähemalt 80 külastajat oleks. Et kultuurimaja, Saksamaa kulutas. Alates 78. aastaga olen ma andnud kuus kontserti ja siis Ma spetsialiseerusin heliloojatele. Esimene kontsert oli Schuberti helitöödest? Ei, esimene oli siiski Bleive, Bachi ja Schopeni, ma mängisin kõik prelüüdi aga teine kontsert oli super. Kolmas 81. aastal, see, need olid seotud ka teatud tähtpäevadega. Kolmas oli siis Mozart 81 siis neljas oli Prams 83. Viies oli väga suurejooneline üritus, nimelt 300 aastat Bachi sünnist 1985. Ah igav, aga jaa siis 78, kui ma sain varsti 70 aastaseks, siis aprillis just sünnipäeva lävel andsin siis oma viimase kontserdi kultuurimaja organiseerimisel sellise kava väga ilusa kavaga nende sealsel sumeni Tseedur fantaasia. Nii et oma kõrre olen maganud enda meelest muusika propagandas. Ma tean ju, et sa oled näiteks loengkontsertidel käinud niimoodi näiteid mängimas ja ja sa oled teinud üldse igasugu põnevaid asju minu arvates mitte ainult Baieri peal, sa oled ju tõlkinud ooperi libreto Osid vist ja, ja laulutekste ja kõike sa oled igasuguseid asju teinud, mis on ikkagi otsapidi kuidagi muusikas. Jah, mõningad tööd sai teha. Millegipärast pöördus kadunud Rudolf Jõks kunagi minu poole muusikakoolis, et kas maid tõlgiks ühte teatud laulu ma isegi ei mäleta, mis laul see oli. Ja ma tegin seda. Ja siis on ka üks minu suuremaid tellijaid olnudki, Riberg, kellele meeldib minu tõlkelaad. Siis kirjutasin ma kunagi sirbis ja vasaras, kirjutasin väga tulise artikli selle kohta, kui halvasti tõlgitakse meil lauldavat teksti. Ja siis peale selle on minu poole pöördutud sellega, et ma seda tööd ise ka natuke katsuksin teha ja selle tõttu ma olen üks, ma ei tea, kas viis ooperit või mis ma olen tõlkinud. Kihlus kloostris, Figaro pulm, Sevilla habemeajaja, õde Angeelika. Räägitakse ka, et Donbass kohale, aga ma seda ise ei mäleta, aga jutt käib. Igatahes peaosa, laulja Taisto noor ütles, et ja, ja ma olen tema osa tõesti tõlkinud, väga võimalik. Ja siis ma olen tõlkinud subjeti talveteekonna. Ja väga palju laule, nagu ma ütlesingi Jüri pärijale, ma olen väga palju itaalia laule tõlkinud. Laulu tõlkimine on, see on üks omaette ameti töö omaette probleem siis ma olen tõlkinud ka selle Haine luuletaja armastuse Schumanni viisile. Minu põhimõte on nimelt see ja ma usun, et ma ei eksi. Et kui on tegemist luuletaja tekstiga, siis inimene oma võimete kohaselt peab püüdma siiski, et sellel tekstil oleks mingi kirjanduslik väärtus. Ja seda põhimõtet väga paljud ei tunnista. Tihti on nii, et niisuguse erilise luuletaja sõnad on tõlgitud nii umbes noh, kas Leenwaldi stiilis või jää vähemalt kõik ühte stiili. Ükskõik missuguse luuletaja on tegemist, kuivõrd see on mul korda läinud, seda ma ei tea, aga ma vähemalt olen püüdnud. Ja ma usungi seda, et igasuguste asjade õnnestumine, niisuguse tõlkimise ja stiili tabamise õnnestumine väga palju oleneb sellest, kas inimene seda tahab või ei taha. Et see, et seda ei ole silmas peetud, seal rohkem ükskõiksusest olnud. No lisaks kõigele ma olin ka aastakümneid tookord edasi praegu Postimehe muusika retsensiooni kirjutaja. Ja ma olen selle eest isegi vahetevahel komplimente saanud, sest öeldi, et need regulatsioonid olid vastuvõetavad. Muidugi võib ütelda, et natuke samas stiilis nagu minu õde Rootsis ma ei kirjutanud väga teravalt, ma ei lugenud ennast väga suureks asjatundjaks eri instrumentide või ka lauljate puhul kuid ma püüdsin anda edasi muljet kontserdist ja muusikast, mida seal esitati. Ja minu kõige suurem kompliment selle puhul on olnud ühe vana maamehe ütelus. Et kas diaat mal, kui sina kirjutad, siis on ikka nagu oleks esikontserdilkäinu. Sa ütlesid, et sa tegid oma viimase avaliku kontserdi viis aastat tagasi, siis enne seitsmekümneseks saamist. Aga ma usun, et see klaver niis võtab sinu toas nagu mitte poole siis kolmandiku peaaegu enda alla. Ei seisa siin praegu siiski taimestiku vanade aegade meenutus, vaid sa teed Ta õige sageli lahti. Ma harjutan, iga päev pole 11. peale, see on mul reegliks õhtul politseisse mõndagi panna, imestama, aga meil on väga ühtehoidev perekond ja neil ei ole selle vastu midagi. Nad isegi tahavad, et ma mängin. Ja ma harjutan umbes poolteist kuni kaks tundi iga päev. Ja ma olen spetsialiseerunud nüüd Subeti sõnatide mängimisele, praegu on mul kaheksas minu jaoks kaheksas Subeti saad käsil ja leidub ka sõpru ja tuttavaid, kellele ma aeg-ajalt ette mängin. Ja siis on ka veel mõned organisatsioonid, kus ma olen saanud oma abi pakkuda. Näiteks mind võeti tee nii-öelda nooreks vilistlaseks naisüliõpilaste seltsi ülikoolis käimise ajal ma ei olnud organiseerunud aga nüüd ühe kooli nõuandel maastasin sinna seltsi, ma olen ka seal saanud aeg-ajalt sisustada muusika ka mõningaid nende kokkutulemusi. Harva küll, aga paar korda siiski. Ja siis olen ma ka organiseerunud naisseltsi. Ka seal olen ma klaverit mänginud päris palju. Ja kui siinne kohvik, keegi selle galerii kõrval asuv kohvik, kui ta hangiks pianiino, siis väga võimalik, et ma läheks sinna niisugust väikest taustmuusikat tegema loomulikult klassikaga, mitte millegi muuga, sest et minu jaoks on siiski ainult klassika olemas. Ja ainult seda ma tunnistan muusikaks. Minu meelest oled sa eluaeg paistnud silma, selle täitsa oskad leida ja organiseerida niisuguseid asju, millega on sul endal huvitav tegelda ja mis pakub teistele asjahuvilistele rõõmu. Ja ma loodan, et sul jätkub tervist ja taheti seda kõike edasi teha. Seda näitab tulevik. Igatahes ma soovin, et see niimoodi oleks, palju õnne sulle, annan.