Kell on 12, läbi viis minutit, Vikerraadios jätkub Islandi päev. Selles tunnis jõuame rääkida islandi kirjandusest ja keelest, aga kõigepealt on meil rõõm tervitada vikerraadio eetris. Kaugel põhjas Islandi põhjaosas Akureeris elavat muusikaõpetajat Tarvo nõmm. Tere hommikust. Tere hommikust, Ma kõigepealt parandan selle pisikese vea, ega ma päris Akureeris ei ela minu kodukohta, nakkurist 100 kilomeetri. Tri kaugusel. Mis selle koha nimi on, see on nii või niisugune ilus, ilus järv järve ümber, siis olevat olev küla. Kus elab umbes 500 inimest, aga Akureeri nagu naaberküla põhimõtteliselt jah, et seal 100 kilomeetri kaugusel käib meie külarahvas näiteks tihtipeale poes. Aga kus õpetajad ja õpetaja on nii kuidas ilm on praegu? Vaatasin kraadiklaasi just kaheksa kraadi sooja. Pisut soojem kui meil mulle tundub. Aga see on täpselt vastupidi, ma olen seda siin kolm-neli aastat jälginud, et kui Eestis on paha ilm, siis on Islandil ilus ja vastupidi, öeldakse ju, et Eesti ilma tehakse Islandil. Luntell igastahes ei 100 praegu. Ei saa, aga mingi viis, kuus päeva tagasi tuli. No ega vist see suurt ei muutu kogu aasta vältel sellist talve nagu meie oleme harjunud nägema, islandlased ei näe. Siin on täie Ja ootamatult ilmamuutused, siin muutub ilm ühe päevaga, nii et ta võib hommikul olla 15 kraadi külma ja väga paks lumi. Õhtuks on juba plusskraadi. Järgmine hommik on lumi läinud. Et see muutus käib siin kiiresti. Aga lumi tuleb maha, meile öeldi, et seda lund eriti maha ei jää, need, kes rääkisime ühe tudengiga, kes siis õpib samamoodi Islandil ja tema ütles, et ta on kolme aasta jooksul näinud korra ainult sellist lund, et saaks nagu veidi lumesõda pidada, aga muidu see kõik sulab kohe ära. Tähendab, mina elan siin põhja pool jälle ja mina olen näinud rohkem nagu sellist lund, mis on maja katuseni ja meil tuleb teda ikka talvel päris hoolega, nii et kui kaks päeva tuiskab, siis proovisin maja uksest välja saada. Aga ikka saab ja koristatakse ära tänava pealt, nii et sellepärast Islandi laste tegemised tegemata ei jää. Tegelikult jäävad küll, isegi koolid jäävad ära, sest kui on tuisune ilm, siis ennem ei hakata lund üldse koristama, kui on tuisk täiesti läbi, sest ei ole mõtet koristada, tuiskab kohe täis uuesti. Aga sellist külma nagu meil on, ikkagi ei ole. Ei ole, ei ole, ta on keskmine, temperatuur on ikka, ütleme talvel niuke alla 10 kraadi külma. Ja me oleme siin üritanud arutada ja välja selgitada, et missugune inimene on islandlane ja seda just võitluses või kooselus sellise loodusega, et kuidas teile tundub, kuidas islandlane ise suhtub sellesse. Ma arvan, et nad suhtuvad väga rahulikult, sest nad on siin ju väga kaua juba ikkagi olnud ja nad nagu ei pelga ega ei karda. Ja kui ma ise nüüd siin olen elanud, siis ausalt öeldes harjub sellega nii ära, et ma ei pööra üldse tähelepanu sellele, et minust nelja-viie kilomeetri kaugusel on vulkaan, mis ei ole surnud vulkaan, eks maapind aurab, kogu aeg on. Maakoor on niivõrd õhukene, et kui vaatad hommikul maja aknast välja, siis igalt poolt ka lume seest tõusevad nagu põrgukatla suitsusambad õhku. Ja kui te Islandile tulite, kas see oli väga raske kohaneda sellise looduse ja nende inimestega, selle kultuuriga, kuivõrd võõrasse teile oli või oli hoopis kodune? Ei, kodune ta kohe kindlasti ei olnud, aga, aga noh, ma olin ennem ühe korra külalisena Islandil käinud, nii et minu jaoks tööle tulles siia päris uus uus asi ei olnud, aga eks see kohanemine võtab, võtab ikka natuke aega. Aga harjub ära, nagu harjumatu on see, et metsa ei ole. Kui me käisime Islandil ja üritasime ka sinna põhja poole sõita, mis meil kahjuks ei õnnestunud, siis te ütlesite, et see on hoopis teistmoodi kui Reykjaviki kant. Aga see ongi hoopis teistmoodi, see tuli ju praegu ka teie küsimusest välja, et Reykjavikis inimene pole kolme aasta jooksul õiget lundki näinud, aga Põhja-Islandil seisavad autod niimoodi, et nad mattuvad lume alla ja labidatega kaevatakse neid koostöös välja ja proovida siis auto üles leida lume alt. Kui Reykjaviki lähedal käiakse kindlaid niisuguseid objekte vaatamas, on see keisrite org. Mandrite kokkupuutepunkt mis on Põhja-Islandil No Põhja-Islandil tähendab ütleme, üks põhilisi vaatamisväärsus piirkondi ongi seesama järve ümbrus, kus ma elan, siin on, elab 500 inimest, aga suvel käib keskeltläbi päevas 1500 turisti. Jah, see on, see on väga noh, ta on niisugune vulkaaniline piirkond, ümberringi on ainult laavaväljad. Meie juurest läheb läbida täpselt sedasama maa lõhe, mis siis iga aasta ma ei tea, mitu millimeetrit ta siis laiali nagu kisub ja aeg-ajalt on siin maavärinaid, eks ju, siis on samasugused nagu keisri peal lõunas on, meil on samasugused augud siin, aga need ei ole mitte veega, vaid mudaga, nii et muda keeb, kogu aeg podiseb nagu katel. Ja jah, põhiliselt ikkagi laavaväljadel on need nagu, mis siinkandis selle asja teistsuguseks teevad. Siuksed, mitte nagu lõunast on teistsugune, ta lihtsalt on teistsugune, midagi ei ole teha. Eelmises saatetunnis oli juttu ka veidi keskkonnaprobleemidest ja just myyvati järve puudutas ka üks küllaltki kurb näide, et siis kuuekümnendatel aastatel rajati sinna kuhugi äärde üks tehas ja see rikkus järve looduslikku keskkonda, nii et seal kalad said otsa praegu ja see kuulus pardi pesitsemise koht. Nagu samamoodi siis vähenes, et on, on sellest ka seal Islandlastega juttu olnud. Tähendab, see tehas on päris siin minu ligidal kohe ja minu paljud tuttavad ja isegi õpilaste vanemad ja kõik töötavad seal tehases, aga see tehas mingi oktoobris pannakse kinni, mis on nüüd, ütleme siis Islandi rohelistele nagu siis väga suur võit. Aga samas jälle palju inimesi jäävad ilma tööta selle tõttu. Aga kas nüüd, kas nüüd just vot, ma ei ole nüüd päris täpselt kursis, kui palju neid parte ja, ja muid kala on järves vähenenud, aga igatahes kevaditi oldil linnuvaatlejaid on terve järve ümbrus täis, et ta on ikkagi üks Euroopa arvestatavamaid linnu pesitsuspaikadena. Ikkagi ta on turismimagnet, hoolimata sellest, et selline kerge reostus seal kaldal siis toimimiseks On küll, aga seda reostust ei paista tõesti mitte kuskilt siin välja, nii et aina turismimagnet võiks, rohkem ta muutub, sest nüüd ehitati siia meie kanti selline, nagu on Reykjaviki juures bluule kuul. Nii et see on nüüd täiesti Põhja-Islandil ka olemas, mis toob siis veel rohkem turiste siia. Aga kas tööhõivega on siis ka sellistele äärealadele nagu noh, Akureiran tegelikult ju Islandi suuruselt teine linn ja et kas tõepoolest on tööhõivega siis probleeme? Ei, seal ei ole, tähendab, Akureeris kindlasti ei ole, aga siin meie kant on, ütleme, see myyvastega, ent kui inimesed on siin elanud, eksju, nad on põlvest põlve siin elanud. Meil on tööd siin olnud, eks nüüd pannakse see tehas kinni, sellega kaotab mingi 40 50 inimest tööd 500-st aga 500 sees on ka, ütleme, vastsündinud lapsed ja pensioniealised, kes enam ei tööta, nii et siis see protsent on veel suurem ja see on loomulikult, nende jaoks on see raske, kuna nad peavad nüüd hakkama mujalt tööd otsima või siis isegi vahetama elukohta. Aga kuidas on see nii juhtunud, et eestlased muusikat Islandil õpetavad ja te ei ole ju mitte ainus, neid on kohe hulganisti Islandil. Neid on siin meie kandis, ütleme jah, Põhja-Islandil, kui ma ütlen, meie kantsis, hõlmab siin mingit paarisaja kilomeetri raadiuses olevat ala. Ma just lugesin eile kukkumist 14 muusikaõpetajate koos pereliikmetega, kui kõik koos on Islandil, et keegi pole kuskil kas reisimas või Eestis parajasti on 35 inimest. Ja kuidas nad siia sattusid? Esimene nagu kunagi viikingid tulid Islandile esimene viiking, tulinas tuli ka esimene eestlane siia muusikaõpetajaks ja siis kui selgus, et on kuhugi veel vaja jah, pakkus välja, niimoodi on tulnud. On neid veel vaja või? Noh, aeg-ajalt ikka kevadel kevaditi. Ilmuvad lehtedes, kuulutused, kuskil koolis on mõni vaba koht ja kui mõni islandlane ei taha sinna tulla, siis otsitakse väljastpoolt ja, ja põhimõtteliselt siin Põhja-Islandil on jah, kõige rohkem on eestlasi, ungarlased, poolakaid. Ja siis saab rääkida sellisest Ida-Euroopa muusika koolkonnast juba Islandil, mida siis tulevad põlved saavad omakorda edasi kanda. Kusjuures täpselt niimoodi ta on ja ma olen uurinud nagu siin, et miks, miks just see endine idabloki õpetajaskonda ja, ja ma arvan, et ainuke põhjus on see, et meie ajal ütleme siis nõukogude, seal pöörati sellele muusikaõppele piisavalt suurt tähelepanu ja reeglid olid väga karmid. Ikka pidid õppima, see muusikakool ei olnud meie ajal selline, ta käisid seal lõbutsemas ja enamasti ikkagi hea haridusmuusikakoolides. Enne kui me küsime teie hinnangut islandi muusika kohta enne, ma tahan rääkida veel kahest väga tähtsast asjast. Nüüd on söök ja jook Islandil Te, olete nüüd aastaid juba elanud, kuidas olete ära harjunud, on see teist teistsugused kombed ja tavad teistsugune maitse. On küll muidugi tavaline söök, ütleme, on ikkagi nii, nagu ta igal pool maailmas on, aga Islandastel on paar päris sihukest omapärast meetodit söögi valmistamiseks, mis alguses eestlasel oli väga harjumatu, näiteks kartulipudru isulased teevad suhkruga. Kusjuures teda ei sööda magustoiduna, vaid ta on ikkagi prae juures olnud väga maguskartulipudru ja lihatüki ja kaste on kõrval ja kakaokissell on nendel jälle soolaga. Nii et jah, selle sellega Vaja harjuda, aga ega seal magusale kartulipudrule pole häda midagi, proovi kodus järgi, pange suhkrut soola asemel ja toimib küll. Ja siis on muidugi nende hapud toidud, mis nendel väga levinud on. Nagu see haikala mädandatud ja siis hapendatud ja, ja, aga see on niisugune eraldi ala üldse, kui, nagu õige moment on, ma võin sellest rääkida. Palun. Tähendab lõhna ei tunne siin mikrofoni, aga paljudel. Paljud eestlased, vähemalt minu ja meie teiste tutvusringkonnas on seda tundnud, sest me võtame alati kevadel siit Eestisse kaasa just selliseid asju, mis nagu Islandil eripärased on just nimelt see maa sees mädandatud haikala kaks kuud maadel Zoltan, täielik ammoniaak, see lõhn on ikka, kui selle pakid toas lahti, siis on ta, ta on ikka piisavalt jube. Jah, see on nendel niisugune spetsiifiline toit, mida nad siis ühe korra aastas eriti süüakse, olgu see Forrablauton seal nendel nagu see selline pidu siis kus, nagu nad hoiavad neid vanu toidutraditsioone ja asju üritavad neid põlvest põlve edasi anda. Rasta korraldatakse sn jaanuari lõpus, siis kõik saavad kokku kogu küla või siis linnas või kuskil võtavad igaüks need oma mädanenud ja hapud toidud kaasa, siis peetakse üks korralik pidu ja süüakse seal neid hapusid toite süüakse näiteks oina mune, mis on hapendatud. Siis on maa sees mädandatude pardimunad. Mis on tähendab viljastatud muna, kus juba peaaegu hakkab tibu tekkima, see pannakse siis kahe meetri sügavusele maa alla, aasta pärast võetakse välja ja siis sellega maiustatakse seal neil delikatess. Olete te nüüd ise proovinud, palun kõiki neid asju proovinud, nii. Ja ütlen, et see haikala mulle väga küll ei maitse, see ammoniaagimaitseline ma isegi hea meelega ei puutuks seda, aga viisakusest tuleb teda võtta aeg-ajalt. See muna, mis maa sees mädaldatakse, on nagu sinihallitusjuust, aga väga vänge, sihuke väga tugev, ütleme, hallitus. Hapusült on nagu, nagu sültikaga hapendatud. Eestlased söövad hapukapsast. Me oleme Islandastele seda pakkunud, lisandused ütlevad, nad pole jälgima. Asja hapukapsas et see on täiesti nagu vastupidine. Mida meie sööme jõulude ajal, see neile absoluutselt ei maitse. Mida nemad söövad, seal ei maitse meile. Aga see, see on nüüd selline, et seda tuleb ikka kõvasti alla loputada mingi joogiga. Ja, ja see tähendab, ega nad ise vist väga ei loputage seda just seal jälle traditsioon, et selle haikalatüki peale, mis võetakse siis hambatikuga, sihuke väike kuubik, selle peale võetakse Brenni viina pits, et eestlastel käib trenni, viin on sihuke köömneviin, mis on nendel nagu niisugune rahvusjook, ütleme niimoodi siis nagu noh, ütleme nagu eestlased ütlevad alati, et esindavad, lähevad kuhugi külla viivad vana tallinnana siis Islandilt võetakse Seprenni viin kaasa, tal tegelikult 45 kraadine tavaline viin, köömnemaitseline. Aga huvitavaks teeb selle asja just see, et kui eestlane võtab pitsi viina, siis ta võtab nagu ampsu peale midagi. Islandlane võtab ennem selle haiglatüki ja siis võtab viina peale. Nendel käib niipidi. Kumb rängem on? Haig alamlangemas. Aga kas alkoholi ka nagu väga liialdatakse või kuidas selle joomise kultuuriga seal on? Tähendab ei liialdatas, see on vähemalt siin Põhja-Islandil kindlasti mitte, ma küsisin ka just kohalike inimeste käest, et kas on see siis nüüd nii problemaatiline Islandil? Nad ütlesid mulle, et noh, lõunas, seal on jah, et Reykjaviki kandis nädalalõpp tuleb, inimesed tööl enam ei käi ja siis ikka võetakse. Aga, aga noh, nädala sees ei puutu küll keegi, alkoholi pole viina poodegi. Minul minule kõige lähem viinapuud on 100 kilomeetrit. Ja see on sealsamas Akureeris, kus elab 12000 inimest ja selle 12000 elanikuga linnas. Viinapood. Tõmmake nüüd paralleel Eestiga, eks. Ja pole mingeid probleeme, elavad inimesed väga hästi. Ja midagi pannakse laupäeval kella kahest pood kinni, pühapäeval on üldse kinni ja muudel päevadel on vist kella kuueni lahti. Aga nädala sees ei ole seal mitte mingit ostmist ei toimu ka selle eest. Reedel on tihtipeale järjekorda poe ukse tagaõue, nagu meil vanal heal nõukogude ajal oli. Me oleme ka aru saanud, et ega tegelikult äripäeval ei ole islandlased eriti aegagi juua, sest ta ju töötab mitme koha peal. Jah, nad töötavad ikka kas mitme koha peal või ühe koha peal, palju on muidugi neid talunikke Põhja-Islandil, kellel on niivõrd palju loomi ütelda, loomakarjad Islandil on võrreldes Eestiga ikka väga suured siin meie meie piirkonnas ütleme, niisugune 1000 pealine lambakari on üsna levinud. Ja kujutage ette siis, mis on kevadel poegimise ajal siis kui sul on 3000 lammast korraga ja siis terve pere püüab seal poegimise abiks olla ja et see nagu ongi minu arust Islandi jaoks isla, ta on minu jaoks Islandil, on just eriline, on see, et kui islandlane ennast on natuke alla 300000, siis noh, lambaid ikka mitu korda rohkem. Ja just huvitav ongi see, ma just tahtsin selle söögi jutu juurde korraks tagasi veel tulla, et küsisime ka seal Islandlastega käest, kellega me kohtusime, et mida siis nagu Island neile kõige rohkem sööb ja tuleb välja, et sööd kõige rohkem hoopis lambaliha, et ei söögi üleüldse kala, mida me arvasime, et noh, et mereriike nii. Jah, tähendab kala kalaga on Islandil minu jaoks kehvad lood, minule väga kalaga maitseb, aga kalavalik on väikepoodidest, kalavalik on tõesti väike, võrreldes Eestiga. Vanad inimesed müüvad oma kala. Nad püüavad, müüvad suuremalt jaolt välja. Aga, aga lammas on? See on täiesti uskumatu, kui head lammast oskavad lisandused teha. Ja, ja lambaliha on tõesti hea ja mina olen sellega niimoodi niimoodi ära harjunud siin, et ma otsustasin Eestis Iisaga lambaid hakata pidama nii et et see lamba lambaliha tõesti on väga maitsev, et Eestis oli, kunagi ju ka oli, kaheksakümnendatel oli 145000 lammast, praeguseks on järgi jäänud ainult 30000 kanti lambaid Eestis. Et eestlased peaks nagu uuesti õppima lambaliha sööma. Kas see on üks asi, mida võiks Islandastelt õppida, mida veel võiks? Ja muidugi, mis Islandi söögi ju juures on, veel eripärast on see, et nad suitsetavad, ütleme, oma toidulambasitaga. Nii nagu meie Eestis suitsetame lepapuuga, nemad teevad kõike seda lambasitaga. Käepäraste vahenditega? Jah, nad kasutavad lamba puhul ära absoluutselt kõik, nii et isegi siit jälle siia ja see on äri, kusjuures nad teevad kevadel laudad tühjaks, kuivatavad ära ja müüvad lihatööstustele maha. Leidlikkusel pole piire, ma ütleks aga, aga nüüd on ees pikad ja pimedad talveööd on tulemas. Kuidas te nendele vastu lähete? Täiesti rahulikult sirge seljaga. No, ega nad nii pikad ei olegi, sest see on, tähendab, on kuidagi on jäänud eestlastele, kes minu käest on küsinud, on jäänud Islandist selline mulje, et siin on mingi põrgu, põrgulik ilm, kogu aeg ja, ja hästi pime ja see ei ole üldse niimoodi tegelikult talvel siin põhjas, ütleme hommikul valgeks läheb kuskil pool 11 on juba täitsa valge ja pimedaks läheb kuskil kolme poole nelja paiku. Minu teada Eestis on ka kuskil 10-st valge neljast-viiest on pime. Ta on paar tundi, on, võib-olla lihtsalt see periood on ning lühem, ütleme talvel see valge aeg. Aga samas märtsi lõpus, aprillis läheb ta siin niimoodi valgeks, et mai algusest panevad inimesed omale mustad tekid akendele ette juba, sest on öö läbi valge. Aga mis islandlane talvel teeb, eks ta teeb ikka oma tööd samamoodi edasi ja tuleb õhtul koju ja sinna ma arvan, et teevad oma koduseid toimetusi, mina loen ja vaatan telekat, õpin lapsega Eesti Eesti kooliprogrammi ja tegelen selliste asjadega. Kas laps käib Islandil ka koolis? Ja saab hakkama islandi keeles jaa. Jah, ja teine laps käib Islandil kaheksanda Ei Islandil, üheksandas ja Eestis kaheksandas klassis, aga tema on hetkel Eestis. Nii et õpivad kahte kooliprogrammi korraga. Nii nagu Islandil kombeks, kaks asja korraga, kaks töökohta. Kaks Howli korraga. Eks ta võib niimoodi olla küll, aga, aga ei, tähendab mina plaanin Eestisse tagasi tulla ja ma arvan, et laps võiks ikkagi ju Eesti kooliprogrammi omadel on täiesti Eestis koolikoht olemas ja kevadel annab seal oma tasemetööd ja asjad ja lõpetab kaks kooli korraga. Aga kuivõrd need kooliprogrammid üksteisest erinevad? Ma arvan, et lõpptulemus on ikkagi sama, aga Islandil võtab see käimatõmbamine nagu palju kauem aega. Et kui võrrelda praegu, ütleme sama vanuses laste õppeprogrammi Eestis ja Islandil, siis Eestis on see märksa raskem. Tähendab, ja Islandil võetakse esimesed kaks aastat, võetakse rohkem niimoodi mängulisena kooli, et lapsed esimesest, kas siis rohkem mängivad üldse teises samamoodi ja siis ütleme, kolmas, neljas läheb juba õppimiseks ja ja niisugune tõsine matemaatika algab võib-olla kuskil viiendast klassist alles. Tuleme nüüd muusika juurde tagasi, me oleme siin arutanud isekeskis, et Islandil on väga palju eriilmelist algelist muusikat, no kasvõi biork ühes otsas ja tavaline popmuusika teises otsas. Kas muusika on kuidagi Islandi koolis erilisel kohal? Õpetatakse seda rohkem kui näiteks Eestis. Kindlasti on ta jah erilisel kohal, sest islandlased on tegelikult väga musikaalne rahvas ja siin näiteks iga teine mees võtab akordioni kätte ja mängib, aga mängib seda väga hästi. Ja samas on muusikakoolid, kui meil on näiteks põhikoolis siin, kus mina, õpetajal on mingi 70 õpilast, siis nendest 50 käivad muusikakoolis. Ja, ja lapsevanemad seal tasuline muusikaõppe siin, eks ju, aga lapsevanemad maksavad ise sellest suht väikese osa, enamuse maksab riik kinni mis, nagu see õpe tegelikult maksma läheb. Et selles mõttes nagu hoolitseb, hoolitsetakse väga selle aja eest, et noh, lastel ei olegi põhimõtteliselt aega mingite lollustega tegeleda, siin neil on kogu aeg, kas mingi mingi kursused või trennid või muusikakool, noh ja peale peale põhikooli ütleme koju lastele palju õppida ei anta, et nad saaksid just tegeleda oma hobidega. Muidu eks ju, meil on Eestis niimoodi, et ma näen teiste programmi ka, et kui laps õpib koolis seitse tundi ära, siis ta saab koju veel terve portsu kaaslane kuni uneajani teeb koduseid töid, et see nagu koormab ära, ruineerib last. Aga muusikakoolides siin jah, nad võtavad ikka aktiivselt osa sellest, aga väga see muusikakool on ka selline mänguline, et väga raske on siin viia. Me oleme üritanud viia sinna sisse sellist õpet, nagu oli meil omal ajal Eestis. Et kui ka lugu, kas siis kas saad halva hinde või ei saa kontserdile esinema, aga, aga siin on ta nagu teistmoodi, et õpilane, kas ta siis harjutab kodus või harjuta, kui on mingi kevadkontsert või jõulukontsert, siis noh, kõik peavad esinema, läheb sassi, laval siis läheb, noh, ei ole midagi, kõik patsutavad ikka väga tore on. Aga kas oskate muusikaõpetajana öelda, mis on see islandi muusika eripära mis ta just, ta on kuidagi nii välja toodav teiste rahvaste noh, kasvõi võtta tänapäevast muusikat või, või kasvõi džässi või rahvamuusikat, et seal on midagi sellist, mida mujal ei ole. No rahvamuusika on jah, Islandil see rahvamuusika on päris päris vahva iseenesest ja kõik kõik nagu hoiavad seda väga au sees niimoodi, et juba lapsed, lapsed koolis laulavad neid rahvalaule, mis on vanast ajast ja siis kõikidel nendel rahvaüritustel võetakse ikka need laulud ülesse ja ja, ja ma arvan, et see rahvamuusika ongi, et nad on suutnud seda hoida nii kaua. Ja selle sugemeid lähevad sisse ju ka igale poole popmuusikasse ja kasutatakse, töödeldakse ja tehakse ja noh, see teema on ikkagi, Neil on mingi omapärane jah, siuke omapärane muusika ja see on iseenesest väga vahva muusika. Enne jutuajamist me tegelikult leppisime kokku, et pärast jutuajamist mängime Islandi tuntud ansamblit metsa forte ja meil on lugu ka välja valitud, see on kaaden paati, aiapidu, üks ansambli kuulsamaid palasid. Miks. Ma kunagi omal ajal nõukogude ajal käisin seal ansambli kontserdil ja mulle see tol ajal tohutult meeldis ja ta meeldib mulle praegu ka. Ja, ja ma arvan, et nad on ikkagi maailmas üks kuulsamaid Islandi ansambleid. Türgist me ei räägi ansamblites, tähendab tõesti, nad muidugi basseerusid siin pikalt Inglismaal ja siis nad on noh, neil oli väga palju tööd sellega nende või minu teada vähemalt osaliselt Islandil tagasi ja teevad oma muusikat edasi, nii et see on niisugune väga tervitatav muusikast. Aitäh, Tarmo Nõmm ja tervisi perele ja kõikidele eestlastele, kes seal teie kandis elavad. Nii ilusat ilma saame ühe lause veel, jah, palun. Ma lõpetuseks räägin ühe koomilise situatsiooni. Ma tahtsin alguses rääkida, aga Islandil oli neljapäeval muuseas rongiõnnetus, kui ta kuulnud ei ole. Rongiõnnetus yange, seal ei ole ju. Rong ei ole, raudteed ka ei ole, aga Islandil oli rongiõnnetus ja kolm inimest sai vigastada ja hakkasime siis uurima, et mis siis nagu toimus Islandil on pandud viis kilomeetrit raudteed uue elektrijaama ehitusel ja seal on kaks rongi ja need suutsid omavahel kokku sõita ja vigastada sai kaks hiinlast ja üx, portugallane. Vot hakkab peale seal naerda, aga seal on, seal on kõik need elemendid, mille vastu islandlased ise on, kellega me rääkisime, siin üks kirjanik Andres Noor Magnusson ja siis Arni Finsson kes on siis kohaliku looduskaitsjate ühingu esimees ja need tõid just need detailid välja, et võõrtöölised, üks asi, keda sisse tuuakse, nii et islandlased seal uues tehases tööd ei saa. Ja palun väga siis raudtee midagi hõisata, midagi peale hakata. No see on täielik absurd. Islandil sai piinlased rongiõnnetuses vigastada. Aitäh, Tarmo nõmme, kuuleme. Kena nägemist.