Tere taas aeg uurida midagi öö igapäevast ja samas nii erakordselt, nagu seda on inimsuhted. Meie teema on täna küll pigem igapäevase kui erakordsega seotud ja kõlab ta nii. Kas ja kuidas vältida konflikte? Samas pole muidugi üldse välistatud, et me asja üle mõeldes ka midagi erakordset. Lavastame elame-näeme, saade alles algas, stuudios on Aleksander Pulveria, Haldi Normet varna ning kõik, mis järgneb, liigub juba meie meeskonnale omaselt tuttavat rada pidi. Kõigepealt teeme väikese tagasipõike esimese oktoobri saate vastu kääde juurde, et seejärel pühendada end täielikult tänasele teemale. Kas ja kuidas vältida konflikte ning lisaks Alexander Pulverile kuulata rääkimas Te juhi küsitletud inimesi ühes kaubanduskeskuses telefonitsi kunstnik Hardi Volmeriga ja mõistagi ei puudu traditsiooniline rubriik saatekülalisega, kelleks seekord on veerevate eestlaste ümbermaailma reisi üks juhte Raido Rüütel. Just sellised Wood meil plaanis täna ja ei puudu ka laulud ja te kuulate saadet. Isiklikud asjad. Alustame pisikese ülevaatega vastu kajadest, mis tulnud meie tegijaskonna eelmisele leplikkuse teemalisele saatele. Kuule, kirjutas vikerraadio koduleheküljel meie saate juures, nii et leplikkus ja kannatlikkus tunduvad sarnased olevat, aga lastega tegelevatele on eelkõige vaja just kannatlikkust samas kui leplikkus võib kurjasti kätte maksta. Ehk teisisõnu, kes on kannatlik, ei pruugigi leplik olla lihtne või kuidas? Aleksander Kulver? Nojah, eks see väike sõnum maagia ei ole. Kannatlikkus see võib ka tähendada näiteks seda, et on asjaolud, mis sunnivad mind vaos hoidma selle hetkeni, kuni ma saan aru, et nüüd ma võin märatsema hakata. Aga leplikkus on püsiomadus, mis tähendab seda, et mul ei ole vaja kannatada vaos hoida, sest ma olengi selline salliv, tolerantne. Ja mõttes on need kaks erinevat tahku ühest ja samast asjast. Üks on nagu rohkem selline mõtteviisile toetuv. Isiksuse puudutav, teine on nagu väliste asjaolude arvestamine. Et kas, kas on nüüd õige aeg või mitte. Ehk teisisõnu väga kannatlik võib olla erinevatel põhjustel inimene. Leplik saab olla ainult ühel põhjusel, siis, kui ta on piisavalt salliv ja tolerantne teiste suhtes. Nii et kannatlikkust teie ei loe inimese iseloomu, stabiilsete omadustega. Ei sellepärast, et see on nii või teisiti seotud olukorras arusaamisega ja olukorrast lähtumisega muutuvad olud muutub, kui inimene ehk siis kannatlik võib olla kinnipidamisasutuses, oodata, ära oma hetke väljuda sealt kaob see, mis oli vajalik selleks, et jõuda oma eesmärgini. Päris huvitav lähele mõtlemisaine edasi edasi sealtsamast koduleheküljelt, niisugune arvamus on kaks varianti leplikkus võitja poolt vaadatuna ja leplikkus kaotaja poolt vaadatuna. Mõlemad peavad saavutama enesega rahulolu. Ei tea, kummal see hõlpsamini välja kukub? Ei ole raha võita, ei ole vaja kaotada, kõige tähtsam on iseendaga rahul olla ja selles mõttes vana hea lääne kultuurist tulnud mõistete paar. Keegi peab alati võitma, keegi alati kaotama inimese asjadesse väga hästi ei sobi. Sellepärast et inimese asjad ei ole allutatud sageli mõistuse analüüsile, pigem on seal väga palju sellist, mida ja isegi loogikareeglite järgi kuidagi analüüsida, lahendada, ehk siis suhetes võivad olla mõlemad võitjad võivuna mõlemad kaotajad, see suhe on midagi enamat kui lihtsalt kaks inimest. Ta on ka see, mis seal vahel on. Nii et ütleme siis veel üks kord, et kõige tähtsam on enesega rahulolu sisemine tasakaal ja siis muutuvad suhteliseks ka sellised mõisted, nagu võitja kaotas enam-vähem. Ja veel selline mõtteavaldus ühelt meie kuulajalt eelmise saate kohta. Olen tubli. Kas mees elukaaslasega pea kõiges nõus? Kuna töö rabamise kõrvalt pole aega mõelda ilma elule jaolmele olen siis leplik või hoopis allaandja või hoopis nõrk? Mitte ükski nendest sellepärast et seda pole inimese jaoks olemas, mida ta ei märka järelikult kui kui mind eriti nagu ei puudutagi see, mida, mida lisaks sellele põhitegevusele nagu antud juhul töö, huvitav siis noh, nii ongi, teisi asju pole olemas, nad tekivad sellest hetkest minu jaoks reaalseks või minu jaoks tegelikuks, kui kui on asi, mida ma hakkan mõtlema, millele tähelepanu vaatama, ehk siis kui ei pigista, siis pole nagu õigustatud, kui üldse küsida, et kas on nii või mitte Aga miski ikkagi oli, mis sundis teda meile kirjutama. Ja selle kohta võib muidugi väga triviaalne lauseajaga, et inimene on saladus. Ehk teisisõnu võin ka niimoodi kirjutatud, et mind ei huvita teie saada absoluutselt. Aga kirjutan ikka, mis tähendab seda, et üks pool sellest minust on siis see, kes natukene ei taha ja teine pool sellest, mida ma tõrjuna endast välja natukene tahab ka ja nii on väga paljude asjadega, et ühtepidi ütlen mingisuguse mõtte teistpidi, käitun hoopis mingis olukorras ja kolmandat pidi veel omakorda seletan, miks ma kõike seda nii just teen, nagu teen. Ja kõigil kolmel variandil on oma eluõigus nii-öelda ei saa küsida, et kas see on õige ja vale lihtsalt nii on. Nii et inimene on saladus, aga selleks me siin näemegi, et natukenegi, vaat vahetevahel seda saladusekatet kergitada ja millelegi natukene rohkem vastust leida ja, ja need olid siis seekordsed vastukajad meie eelmisele saatele, kus me rääkisime leplikkusest ja need vastukajad olid siis mõistagi pärit vikerraadio koduleheküljelt foorumi rubriigist, kus on ka isiklikud asjad. Isiklikud asjad. Ja nüüd tänase teema juurde, kas vältida konflikte? Esimese muuga, kui mõelda ümbritseva elu ja iseenda peale selle keskel, siis siis laias laastus tundub küll, et ega üleliia oma pead vist sellega ei vaevata, vaid elatakse põhimõttel, et tuleb, mis tuleb. Päevad on pingelised ja muresid on selletagi palju. Nii vastuoluline, kui see ka ei ole, sest et tülid toovad uued mured majja. Aga ikkagi. Jah, ikkagi kui nüüd natuke spekuleerida ja küsida, mis on kõige inimese jaoks kõige olulisem eesmärk, mida ta tahab saavutada, vastus on väga lihtne. Rahu ja heaolu ehk siis kui veel täpsemalt öeldes vanakreeka filosoofiast alates. Me teame, et inimene püüdleb naudingu poole tingimusel, et need ei ole äärmused. See tähendab seda, et inimene on oma väga õige laisk, laisk, reageerimaks tegelemaks mõtlemaks. Juhul kui see otseselt ei ohusta tema teatud olulisi Tartus omadusi siis ei ole ju mõtet kulutada energiat sinna, mis on inimese seisukohalt tühisem, kui kõik muu, millega ta parajasti tegeleb või mille poole ta püüdleb. Ja nii ongi konflikt iseenesest äärmuslik olukord, sellepärast et need on nurka surutud, tuli inimesed, kes. Peavad lahendama oma eesmärgi ette kerkinud kiviseina mingisuguse takistuse näiteks. Ja, ja muidugi ta ei taha seda teha, kes tahab, sellepärast igasugune konflikt tähendab nii-öelda siselainetust, ehk siis viiakse välja mind tasakaaluseisust ja isegi kui seda ja teha tehakse seda väga vastumeelselt, et ei ole niimoodi, et ma kirglikult otsin tüli teistega või kirglikult, otsin konflikti. Kui vähegi saab, ilma, siis inimene teeb seda. Ja siis ta siis on juba iseasi, siis on sõltuvalt tema oskustest viisidest, kas ta ründab otse kaude, kirjutab kaebekirju, kirjutab linnavalitsusele. Püüab vältida ignoreerida igast asjade, aga igal juhul ta ei taha seda esimesena vabatahtlikult etud. Tänase saate teema innustas mind tülide riidude kohta ka juhuslike inimeste arvamust uurima ja ma tegin seda ühes pealinna kaubanduskeskuses. Alustuseks kõnetasin noort neidu, kes nimetas end küll kriitiliselt veel tahumatuks ent oli sellele vaatamata üpris enese kinni. Kas teiega on kerge tülli minna, küsisin temalt, ausalt öeldes on küll, kui mina tunnen, et mulle tehakse mingil määral liiga siis maastur ennast välja ja sellest tulevad tahes tahtmata tulid sellepärast, et kui üks on endas kindel, teine on endas kindel, siis need põrkuvad tahes-tahtmata kokku mingil määral ka nendesse igasugustesse, tähtkujude ja ise loomadesse tähtkuju ju TMS tegelikult, kes me oleme ja olen amburi tähtkujust. Ambur on ju teada-tuntud kõigepealt, eks ole, ütleb siis mõtleb, ja vanusega tuleb see, et enne nagu mõeldakse, siis öeldakse, et see on ka üks põhjus, mis on hästi palju riide. Niiet Teie olete selline üsna tuleohtlik tütarlaps, jaga midagi vähegi ansis lahvatate põlema küll, aga vahetevahel kannatate siis ka ikka sellepärast või, või tunnet, et oh ei, et vastupidi, et nii ma ennustust maksma panengi just praegusel eluetapil kannatab, kindlasti kannatab just nimelt sellepärast, et kui on nagu varsti järgi mõeldud, mida sa ei öelnud ja just nimelt kuidas sai öeldud siis nagu tuleb tihtipeale ette, et oleks saanud hoopis seda vältida või lahendada seda teistmoodi saab ka kompromiss saab ka väiksema riiuga kui Riidon vältimatu muidugi arvestades need teie elukutsete teenindajate inimesi, kas see konflikt ei tekita sisemisi ja välimisi? Tähendab, see on nüüd kaks ise asja. Et ma olen seda õppinud, olen õppinud seda viis aastat, olen sellel elualal töötanud kuus aastat. Et teeninduspsühholoogia kui selline klienditeenindusse on kaks ise asja töö ja eraelu, need käivad nagu konkreetselt täiesti eraldi. Et nagu täiesti see enesekontroll on olemas, et kui nagu tahaks, siis sa tead, et sa seda ei tohi ja see jääb sulle nagu sina, vokaal, kellega te põhiliselt tülli olete kerge pöörama perekonnaliikmetega, sugulastega, sõpradega, pigem on see ikkagi perekonnaliikmetega, sellepärast siis on nagu teada, et isegi kui tüli tuleb, siis see nagu selles mõttes, et sellel ei ole nagu väga katastroofilisi taga, ärge siis saab lihtsalt varem või hiljem ikkagi need probleemid lahendatud, selgeks räägitud, et päris võõra inimesega ikka kiskuma tegelikult ei lähe, et siis hoiad oma distantsi, on võõra inimese vastu austus eriti vanema inimese vastu. Et nagu võõra inimesega niidisti küll ei lähe, pigem ikka oma perekonna sugulastega. Kui nüüd mõni oma inimestest näeb teid sellisena, nagu te olete tööl ja siis kogeb sellisena, nagu te olete väljaspooltöödeks nagu pahakspanev ekst solvumist ei teki, et ahah, et tööl sa saad küll ja tööl sa oled hoopis viisakam ja hoopis parem ja lahkem ja meiega oled selline ragistajad. Üldiselt on öeldud seda küll, et noh, pigem see, kui sa oled tööl, kogu aeg hoiad ennast kontrolli all, et siis mingil määral sellepärast võib-olla tuleb ka need plahvatamise kodus rohkem tööl, sa oled kogu aeg kontrolli all, sõbrad ennast kogu aeg kontrollima, sa oled inimeste keskel, sa ei saa ennast lõdvaks lasta öelda, mida tahad. Et siis sellepärast võib-olla tuleb ka neid kodus rohkem, et siis sa tunned, et sa oled täiesti omas elemendis, võid öelda, mis sa tahad, kõike tööl parasjagu ports pingeid koguneb siis kodus ühel või teisel moel pael olenevalt nüüd inimese iseloomust nüüd välja ka elatakse, aga öelge, millal on mõtet tüli vältida? Tüli on vältida võimalik ja vajalik muidugi, aga samas minul on arvamus, et kui ikkagi on midagi hinge peal ja see närib ja närib, siis on pigem ta targem välja öelda, rääkida pärast võib-olla nutta ja vabandada, aga selgeks peab asjad rääkida. Sest muidu jääb see sisse ja see tegelikult läheb veel hullemaks, kui ta purskab hiljem on ta tahes-tahtmata hullem. Aga kas see väljarääkimine peab tingimata tüli vormis sündima, see võib ju lihtsalt niisuguses mõttevahetuse vormis jogaa aset leida. Tähendab, nüüd see kast tuleb tüli või ei tule, see oleneb täiesti sellest, kes on sinu vastane. Kui üritad heaga, tema üritab sulle vastu heaga, ei teki sellest tüli, aga kui sina üritad heaga teine pöörab selle sulle vastu või on ise natukene võib-olla selline tulisem siis sellest tekib tüli ja oleneb ka sinu enda hetkemeeleolust ja kõigest, kuidas parajasti seda lahendada tahad ja suudad, väga harva on olnud juhus, kui teine nagu ragistada, rahulik, pigem on see just nimelt vastupidi, et mina ragistamine, teine on rahulik, et noh ma arvan, et see on ikkagi nagu sellest, et see on minu iseloom, minu tähtkuju sinna ei saa nagu eriti minagi, küllap ikka elu õpetab ja lihvib ka ja tegelikult on see ju põnev, kui me mõne aasta pärast oleme teistsugused kui täna. Kindlasti on. Võib-olla kõige tähtsam illustratsioon selles jutus oli see, et konflikt, nagu psühholoogias öeldakse, tuleb avada, ehk siis tülid avada selles mõttes, et ei istu nurgas ja ei lohise ja ei mõtle kättemaksu, sellepärast et mida vähem räägitakse vastuoludest, seda suurendada tõenäosus on, et see kuhjudes lihtsalt vallandab niisuguse tormi, et seda ei ole võimalik enam kontrollida, ehk teisisõnu vastuolud või, või teatud määral sellised vastukarva asjad inimeste suhetes eeldavad, et neid räägitakse rahulikult, rahulikult saab rääkida ainult siis, kui nad ei ole kokku korjatud konspekti, kus on täpselt kirjas sel kuupäeval. Las ta närviliseks mind sellepärast, et ja see võimaldab nagunii naljakas, kui see ka ei ole suurendada inimestevahelist lähedust, kui me suhteliselt avameelset või avatud tekstiga ütleme tead, mulle ei meeldi see, kuidas A. Sest seal on midagi muud kui pärast tassi purunedes, äkki vallandub mingi tõeline röökimine teemal, mis ei puutu üldse tassi näiteks. Ja, ja see on, see on tõesti oluline, et ei oleks nagu selliseid väga raskeid tülisid pärast või väga raskete tulemustega tülisid, sest teatavasti kui võetakse statistika üle maailma, siis me näeme äärmist hämmastavat asja. Et perekonfliktides tekitatud kehadega vigastused, kus mees inimene viiakse kahvli või mõne muu köögiaparaadiga traumapunkti, võrdsustub selles mõttes selle statistikaga, mida teevad inimesed tänaval võõraste vastu. Ja selles jutus oli ka teine, aga oluline tõde. Oma äsjast vestluskaaslast küll kuidagi nüüd sellises asjas. Ei, see on statistiline ja üldsegi mitte konkreetset inimest puudutab aga ka teine väga oluline sõna- meeste naiste erinevus. Meeste agressiivsus, vägivaldsus on suunatud võõrastele inimestele. Aga naiste agressiivsuse seal on ainult üks koht, kus ta saab välja pääseda kus ta saab vägivallatseda, see on nende endi lähedased. Ja siit tulebki otsida põhjust, mispärast vägivaldsete naiste lapsed on vähemalt sama vägivaldsed kui nemad ise. Üheteist kohta, kus kus olla agressiivne. Ja kolmas märksõna, mis selles jutlusi oli, oli see, et vaenlane on vastas ja kui vaenlasest lähtudes on vaja, siis me tülitseme. See on need endiselt kolmas hea märksõna, sellepärast et kõik tülid eeldavad teatud sellist kahtlustamisteteta ja ta ta nüüd võiks mulle tulevikus midagi halba teha. Igaks juhuks ennetan seda, ehk siis inimesed, kes on valmis nagu uskuma, et neid rünnatakse esimesena tavaliselt ka püüavad ennetada seda niimoodi, et nad ründavadki ise esimesena. Ja probleem on nüüd selles, et see sõltub, meenutab loomade, käitun jah, et see sõltub nagu suuresti, et kuidas ma olukorrast arusaam, et kas see pilk, mis ta vilksti ratas, kas selle tähendas seda, et tal tigemubjal ahaa, läks lahti ja, ja sellepärast on siis nii, et, et parem on lähtuda sellest teistsuguses positsioonis. Et inimene on oma olemuselt hea, et juhul, kui ta tõesti on agressiivne minu vastu, siis seal on mingi põhjus, mitte see, et ta tahab, et ta on tähtkujus sündinud. Et selles mõttes on elu lihtsam, kui ma lõikan nagu ära selle mõtte, et ma pean kogu aeg valmis olema võitluseks ja peale võitlemist granaati võitma, see on need, seda tüüpi inimesed, kes ta alati öelda viimase sõna. Et näiteks kui ütled loll, siis ta võtab kindlasti mõne pärast ise oled loll missised juba tüli ammu läbi ehk teiste sõnadega Tuleneb see sellest ettekujutusest, et mul peab jääma alati õigus. Vastus on väga lihtne, ei pea jääma alati õigus, jällegi sama teema. Tähtis on see, et ma ise arvan, et mul on õigus, ma ei pea seda teistele, ütle. Ja need on need kõik need mõtted, mis said inspireeritud meie äsjasest intervjuust tolle tütarlapsega seal kaubanduskeskuses, eks ole ju, huvitav seegi, et tööl on tohutu siis teine inimene ja samas ütlen ma omapoolse sümpaatia avalduse Natali vägagi avameelne, eks ole, ta ütles ju mitu enesesse puutuvat avameelset lõika välja, et tööl olema tõepoolest, nii, kodus olen ma naa ja võõrastega ei tihkagi tüli norida ei ole nagu turvaline. No siin tuleb öelda au ja kiitust linna suurimat ja suuremate kaubanduskeskuste personalitöötajatele, sellepärast et võin kinnitada, et erakordselt hea suhtlemistreeningutega on olnud need inimesed, kes on pandud leti taha ja kes on kaubasaalides, mitte kõikides linnades, ei oska müüjanna mängida lahkust abivalmidust ja nii edasi. Tallinnas. Nii ja siit edasi laulab Tõnis Mägi ja laulu nimi. Anna mulle andeks. Kes meist lehtleja Buica lõi? Pika vihaga. On? Viina. Õlleimekiirelt. Me oleme käinud kuna ka Minul on meelest läinud. Ratta. Taandatakse võimeina. Imesid kiirelt. Või meil? Jääb. Üle. Oodata. Milla. Ja aeg on, võta nüüd ette telefonivestluskunstniku ja muusiku Hardi Volmeriga. Tere. Ilusat päeva. No ega rahulik meel ja nii-öelda vaikelu loome balangut eriti ei soodusta. Üks või teine väike omavaheline tüli toovad teinekord suurema selguse ja säravamad lahendused, kui oleks oodanudki või kuidas? Jah, oleneb, mis tüüpi. Taies parasjagu käsil on et ma kujutan ette, kui sa kui sa tegeleb näiteks maalimise või sellise intiimsemat laadi artefakti tekitamisega Aafrikat või nii-öelda oled oma taiesega üksi isekeskis siis seal nagu eriti aktiivset tüli üles nagu kiskuda või, või kui, siis iseendaga. Ja sisekonfliktid, mis välja ei paista, aga kui on selline tiimitöö, nagu öeldakse Tiimitöös on see absoluutselt teine, muidugi seal on, seal on, selles mõttes on jah, see asi asi on oluliselt oluliselt närvilisem ja kõik käib ju lõpuks suhtetasandil ja see toob, toob kaasa paratamatult selliseid vastasseise, sest et noh, nimetame seda kunsti tõeks või mistahes tõeks. Eks ta paaditi sünnib ikka vaidluste käigus ja seal, kus on mitu sellist nii-öelda tugevate loome ambitsioonidega inimest ninapidi koos ühe ja sama asja kallal, et siis siis loomulikult loomulikult on sama palju ka arvamusi. Ja lõpuks lõpuks peab olema ikkagi mingisugune liider, kes kes nagu suudab need konsensuseni viia, need eriarvamusel selles mõttes on see kollektiivne kunst, on, on väga-väga peen ja ja väga suurt diplom, maatilist oskust ja, ja sellist delikaatset nõudev kunst iseenesest. Et see paratamatult kogu aeg läbid mingite inimestega püüad oma oma tõde nii-öelda selgeks teha ja seda kaitsta tähendab igal igal hetkel Ja võib-olla ka niimoodi, et kunstitõde on armsam kui kolleeg, kellega on 10 aastat koos filmi tehtud ja tulemus on selles, et uksed pauguvad ja stuudiod lagunevad. Noh, see on väga äärmuslik juhtima nagu praegu Eesti kontekstis võib-olla ei oska isegi nimetada mõnda sellist keissi. Küll aga on tõdet tõsi, ta on, jah, tähendab ja selles mõttes on on ju tegelikult teada küll fakte, kus on väga head sõbrad, on ka niimoodi lahku läinud. Nii-öelda loominguline abielu on purunenud. On see ka sinuga niimoodi juhtunud midagi analoogilist. Ei, minuga ei ole juhtunud, võib-olla, et minu minu natuur on, on mõnes mõttes jälle allaheitlik teatud olukordades võib-olla, et ma ei võitle oma idee nimel lõpuni, pigem otsin kompromisse, näiteks või tantsida peab igal juhul minul nii drastiliselt ükski asi lõppenud, pigem on nad ikkagi jõudnud mingisuguse mingisuguse tulemini rõõmsalt. Ja noh, ise küsimus on see jah, kas sealt on nüüd tulnud nii-öelda sellisel juhul võimalik parim variant. Aga, aga ma ei ole, ma ei ole kunagi jah läinud läinud nagu väga veenvat veenvalt, argumenteeritud põhjendust, miks ma miks ma peaksin mingi mingi asja nimel nii-öelda võitlema sinnamaani, et, et on nagu laibad järel. Jah, aga ilmselt on ka see põhjus, mispärast me tunneme Hardi Volmeri kui suurepärast kunstiinimest ja kes on olnud väga tulemuslik sest kunstimaailmas on ka inimesi, kes võitlevad ainult oma tõest ja tulemus on selles, et tee siis üksi edasi. On küll jah, see siin ma, ma, ma ei hakka nimesid nimetama, aga tegelikult on täiesti näited olemas, kus kus suurepärane kunstnik on jäänud ilma võimalusest ennast realiseerida. Et mõned projektid on jäänudki sahtlisse, tänu sellele ta nii-öelda tõeliselt eestlasliku jonnakus ja põikpäisuse ka oma rida püüdnud teada ja teps mitte ei ole seda suutnud teha kompromisside teed minnes ja niimoodi diplomaatiliselt asju ajades ja, ja tänu sellele on need asjad jäänud tegemata. Muide, ja neid neid juhtumeid on küll. Selliste suur suurte kollektiivsete projektide puhul on üks asi on see, et seal on kaasatud terve hulk väga erinevaid inimesi. Ja pahatihti ütleme, mingi asja, vedaja või liider ei ole. Ma ei ole, ta on käsist-jalust seotud teinekord, et tal ei ole võimalik, eks ole, kaasata just seda tiimi, keda tema tahaks või noh, et, et see meeskond ei tarvitse olla alati täpselt see, keda sina seal hea meelega näeksid. Ja, ja siis võivat tont teab mis hõõrumised seal tekkida veel. No igal juhul on rõõm kuulda Hardi Volmer, et sa oskad nagu hoida kõiki neid niisuguseid loomeprotsessis ette tulevaid asju nagu tasakaalus. Et sinul jätkub täiesti seda inimlikku tarkust, elutarkust, et et asja huvides ei tasu midagi nii väga tülli minna, vaid ikkagi nagu öeldakse, ühenduses peitub jõud. Ja mitte asjata pole siin nimetatud multitalendiks meest, keda teatakse nii laululooja ja esindajana, nukukunstnikuna, teatrikunstnikuna, filmirežissöörina, teatrilavastajana ja ei tea kellena veel palju jõudu ja edu sulle ja aitäh selle intervjuu eest. Kuulame selle jutu lõpetuseks sind koos Singer Vingeriga. Kodusõda on laulu nimi. Kuulame nüüd järgmist intervjuud kaubanduskeskusest tänase saate teemal mis algas taaskord küsimusega, kas vestluskaaslasega on kerge tülli minna või ei. Me ei ole, üritan nagu vältida endale parandada. Aga kui vahest ikka hing väga täis saab, igal inimesel tuleb sa halvasti ütlemist, et siis kui hing väga täis saab, siis ikka ütlete ära sõja ütleme, mõni inimene nagu järjekindlalt otsib nagu tüli, et ta ei ole ühegi asjaga rahul ja järjekindlalt ütleme, leia, leiab sinna juurde midagi, teda sealt lõpeb ikkagi asises tüliga. Inimesi kohe on, kes muudkui otsivad. Nad on küll palju, ei ütleks, et ütleme protsentuaalselt võib-olla kolm protsenti on niisugune asi nagu teiste tüli pealt nägemine, kas see tekitab teis need kõhe oletust või huvi või tahtmist ära joosta, ütleme, võib-olla kõige rohkem? Ostavad, kui nagu endasse ei puutu, siis ei ta lastele isegi see, kui ise ei ole tülis, aga teised sinu kõrval on ja vahetavad nii-öelda välgunoolt täna sõnu, et seegi mõjub stressi tekitavalt. Ikka. Jah, selles selles intervjuus oli nüüd üks oluline märksõna, mida me puudutanud ei ole nimelt teiste tüli pealt peamine on paratamatult paneb pinge alla kõik, kes seda tüli pealt näevad väga lihtsal põhjusel. Ta seab kahtluse alla meie eetilisuse moraalsuse, sest ühelt poolt on raske nagu midagi ette võtta, kuna need on inimesed, kes ilmselt omavahel tunnevad. Alla meie teatud kristlikud ettekujutused, et tuleb appi minna inimesele, kellele tehakse ülekohut. Sellises olekus on väga ebameeldiv olla, sest ta nagu paneb sind valiku ette kas ignoreerida ehk siis ära minna, sekkuda ja mis ei ole ka õiglane ilmselt ja nii edasi ja nii edasi, ehk siis teiste tülide pealt nägemine võib-olla veelgi hullem kui ise tülitseda, sellepärast et et noh, see, see, see ei saa olla nii, et lihtsalt kuulan nagu linnulaulu, et las nad seal karjuvad vastastikuse ei ole nii see hakkab puudutama, et kohe me elame seda hiljem, läbiv mõtleme ka unenägudes, mis me oleks pidanud tegema. Ja vastavalt mida kõrgemat niisugused nõuded iseendale inimesel on, seda rohkem see teda puudutab. Nii et erakordselt valus vaadata, kuidas ema lööb väikest poissi, kes on maha kukkunud ja teinud riided mustaks, mis siis, et see puuduta kohe, mitte kuidagi, aga see rikub teatud inimlikkuse reegleid ja vot see on väga valus vaadata. Kuidas siis toimida? Kuidas toimida, eks eesti kultuuritraditsioon on muidugi selline, et tuleb, tuleb näidata, et ei pane tähele ja üleüldse ei kuule midagi. See, see on lihtsalt reegel, millest me paratamatult suhtlemises väljaspoolvõõraste inimestega alati lähtume. Aga see tähendab, et võib näidata ka üle teatud huvi, sest kui tõesti on interpretatsioon või tunne, et, et seal on küll midagi väga valesti läinud, siis piisab ka mõnest pikaajalise mast otsa vaatamisest, et tülitsevad, saavad aru, et nad on ka ülepiirile. Ja see on väga individuaalne. Ma arvan, et Eesti ühiskonnas on probleem pigem selles, et kui keegi tänaval maha kukub, et siis võidakse astuda ilma, et keegi huvi tunneksid, mis põhjustel ta sinna maha kukkus. Ja et nendes ühiskondades, kus on ikka väga avatud suhtlemine, et kui kaks sekundit vaatad otsa, siis ta hakkab sulle kohe ütleme halloo. Siis Nendes ühiskondades on tõesti see nii. On on küsimuse all, kas minna appi või mitte. Aga see on suhteliselt keeruline vastata. Mine või ära minema. Aga te praegu üsna teravalt tegelikult püstitasite selle, selle, selle probleemi ja ma arvan, et mõni tundlikum kuulaja võib täiesti kukalt kratsida ja mures olla. Ja, ja võib-olla just nimelt ootaks neilt, et mida siis teha, et ma olen seni ka nii või naa käitunud ja võib-olla ei ole ma õigesti teinud ja et ikkagi tasub olla nagu rohkem avatud ja rohkem selline erksa närviga ja sellest juhinduvalt siis teinekord, eks ole, loomulikult vastavalt olukorrale. Me ei saa peaaegu miljon olukorda ette tuua, lahti lahata, aga ikkagi sekku vastavalt olukorrale, alustades kas või sellest samast pilgust. Jah, aga teistpidi, kui ei oska, ära sekku, sellepärast et konfliktis olijate tüüpiline käitumine on järgmine. Kui meie tülisse tuleb keegi kolmas, siis me kohe saame sõbraks see ühinemine selle kolmanda vastu, ehk teiste sõnadega. Kui ma juba sekundit sugugi nii nagu ujuja, kui ta, kui ta läheb päästma uppujat, siis on teine asi, kui on inimene, kes ei oska ujuja ja läheb appi, siis on midagi tulemas, teistsugust ehk teiste sõnadega, kui ei oska suhteid reguleerida, siis on ohtlik sekkuda sellesse, kuigi laste puhul ma teeksin erandi, et kui ikkagi on näha, et, et see nii ei lähe, siis väga sageli tahaks, et tuleks, tuleks hallipäine memm, kes ütleksid niimoodi ikka ei tehta sinna vahele. Sest ega siis lõputult ei saa ju ka vanematel lasta kloppida oma lapsi teiste juures. Ja kui hallipäist memme ei paista kuskilt, siis teeme seda ise. System. Ja nüüd ongi aeg tutvustada meie stuudiokülalist meest, keda laiem üldsus vist vähemasti tänase päeva seisuga kell eelkõige veerev eestlasena tunneb. Ja kui selle sõnaühendi taga nii põrutavat sisu poleks, siis kõlaks ta üsnagi koomiliselt. Igal juhul tere tulemast isiklike asjade stuudiosse, Raido Rüütel. Kui ollakse ikka ühe seltskonnaga poolteist aastat kodunt eemal siis nõuab vist aeg-ajalt tohutut eneseületamist mitte omavahel tülli pöörata ja ega see vist alati õnnestugi põhjusi juba leidub. Jah, seda ekspeditsiooni või reisi ette valmistades me isegi seal mängisime, üritasime mängida situatsioone läbi, aga ma võin nüüd küll juba pool aastat kodus üle poole aasta kodus olles küll öelda, et, et, et tegelikult me, me pääsesime, olime säästetud, sest konfliktidest ja madinatest pinged, pinged on kogu aeg tähendab teatud stress ja ilmselt see oli ka vajalik, et meetme üldse oma oma asjaga ühele poole saaksime, sest kui päris lahinal kõik läheks, aga siis viitsikski nagu ei oleks mõtetki selliseid asju ette võtta, oli selline edasiviiv stress. Jah, jaa, kindlasti. Aga, aga mida, mida ma, mis mind üllatas selle selle reisi jooksul? Noh, meil oli üks, kaks kolmandikku sõitu juba läbi olime vist Vietnamis ja siis ma hakkasin mõtlema, et, et siin veel, et ma ei ole, ma ei ole, et mind, mind on tõesti pannud üllatama see, kui kuid tõsiselt iga persoon, kes, kes liitub meie meie meeskonnaga meile 110 inimest, kes, kes ju tuli jäänukiga, läks ära või laevaga või kes jala, eks ole. Põhikoosseis oli üks, aga nii-öelda reisijad vahepeal vahel kui neid reisijaks nimetada, jah. Ja kuskil vähemasti teisel päeval oli see mina rõõmsalt koju tagasi lennanud ja tihti väga tõsist tööd meeskonna nimel, et see tõesti üllatus, ma mõtlesin, et noh, et ma, et meil tuleb väga palju arvestada iga igamehe või naise erihuvide ja huvikestega, siis seda tegelikult ei olnud. Muidugi meil oli suur suur eelis, et me olime mitme autoga. Oligi nii, et täna hommikul leppisin kokku, näed, üks auto läheb sinna linna, teine läheb sinna mägedesse, kolmas jääb siiasamasse, eks ole, lihtsalt mere äärde võib-olla või mis iganes, et neid valikuvõimalusi meil meil oli olemas, et. Ei julge küll küll mitte ühtegi niisugust ühiskondlikku Briti välja tuua, mis meil, mis meil sees oleks. Võib-olla kõik ei jäänud ka minu minu ütleme silmad. Et me olime ka võib-olla seal eraldi, mis meil oli küll Tiiduga kokku lepitud. Me saime enne ärasõitu väga hästi, noh, pruuli, Tiidustan jutt, eks ole. Siis siis saime väga hästi läbi ja, ja leppisime ka kokku, et, et iga kui meil vähegi on võimalik kindlates tubades magada, magame erinevates tubades. Kui on nõupidamine, siis me istume lauda laua eri eripooltes nurkades just nimelt, et võimalikult noh, olla eemal. Nii oli kohutavalt palju palju vaja koos olla, enamused, asjad, kõik saigi otsustatud ju ühiselt ja koos, aga lihtsalt, et, et seda, seda privaatsust võimalikult austada üksteise privaatsust, tema pani jumala märku, et mina tegin oma tehnilisi ja muid muid muid märkmeid. Ja, ja noh, võib-olla Seinst siin tuli minu poolt, aga, aga see on, võib olla puhtalt seepärast, et ma olen piisavalt niukene, eraklik, inimene või mulle meeldib niimoodi üksi olla ja ma naudin seda. Nii et et ja me saame ausalt öelda täna ka Tiiduga väga hästi läbi. Nonii siin on ilmselt niisugused tähtsamad põhjused, et esiteks inimesed olid kõik väga valmis iseendaga tööd tegema ja nad tegid seda. Nad surusid täiesti rõõmsalt maha niisugused asjad, mis võib-olla kodus on täiesti olemas mingisugused nurgakesed ja sellised Okakesed oma iseloomus ja teine kohutavalt tähtis asi, distants oli võimalik hoida distantsi ja see mõjub alati tervendavalt, kui on palju inimesi. Noh, ütleme küll positiivses mõttes sunnitult, aga ikkagi sunnitult kuskil koos. Sander Kulver. Ruja selle seda tüüpi romaanide vaieldamatu edu pant on see võimalus eralduda suhetest ehk siis antud juhul oli garanteeritud võimalus privaatsus, eks. See on üks valdkond, mida ta hirmsasti rahastatakse psühholoogias väga lihtsal põhjusel. Kui seda enne siis olid suured ebameeldivused tuumaallveelaevadel polaarjaamadel, kus lihtsalt öeldi, et, et need lähevad nüüd sinna. Ja see kahju, mida kannad, kuidas riik seda tüüpi konfliktide jaka, muuseas, vaimuhaiguste tekkimiste saarel oli lihtsalt nii suur, et otsustati viimase vastase psühholoogide käest küsida, milles probleem on? Probleem lahendati väga lihtsalt kosmosejaamadesse tehti auguke, kus astronaut, kui ta sinna siseneb, temaga ei tohi keegi suhelda, sest see on tema auguke tema privaatne koht, mis siis, et ta on nähtav. Aga teda ei ole. Ja nii me saame ka teada, et laste arengu vältimatu normaalse arengu tingimus on võimalus oma nurgas olla niimoodi, et vanemad ei saa temaga rääkida. Veel parem Bon oma tuba. Niimoodi me saame ka aru, mispärast ekspeditsioonid, mis kestab väga pikka aega, kus kui oleks niimoodi, et on üks sama telk koos ja kõik räägivad siis vältimata on umbes kolme nädala pärast vastastikust õrnuste jutumärkides vahetamine millele ei pruugi enam järgneda mingit võimalust leppida, kui sellepärast, et see lihtsalt keerab ennast nii vastikuks. Tähendab, et kui on garanteeritud inimestel võimalus tunda seda, et nad kontrollivad nad kui tahavad, siis räägivad ja kui ei taha, siis ei räägi. Ja ei ole sellist sõja väeliku korda, et üks ütleb, et nüüd rivistume ja nüüd kõik räägime, siis on garanteeritud ka see teine pool, et inimesed tahavad olla seal ja neile meeldib see muidu läheb tagurpidi ja antud juhul ekspeditsioon ongi selles mõttes musternäide, kuidas psühholoogiaid korrektselt konstrueeritakse selliseid ekspeditsioone. Kuigi teiselt poolt ma tean ka, et n ekspeditsioone tunti organiseerijate poolt huvi, kuidas treenitakse polaarjaamu, uurijaid ja nii edasi, ehk siis mängiti läbi vastavalt situatsioone, näed, see on kõik sellest samast kohast. Nii et Raido Rüütel saab vist teha peaaegu et sellise järelduse, et distants, distantsi, hoidmine, distantsi võimaldamine on üks kõige efektiivsemaid asju siin väikesel tülide vältimise juures. Võib-olla küll, noh, minu puhul kindlasti söödab jah. Ja noh, siin eelmist teemat natukene kuuldes küll küll seesama teise teise seisukohaga arvestamine me, mina ei tea, mina olen oma tõe ammu minetanud, tähendab, minul ei ole teda ja, ja ma suudan täiesti rahulikult iga igaühe tõde teerida, kui ta mul on olemas, ma ei pressi seda peale, et selle sellepärast minu, minu tõde ei ole teiste jaoks olemas. Jah, ja ma ütlen veelkord, meie inimesed peaaegu, et kõik kõik suhteliselt seda üksteisega arvestada. Isiklikud asjad. Meie saade liigub hoogsate sammudega lõpupoole, et selline huvitav tähelepanek veel ka inimestega vesteldes seda saadet ette valmistades. Näiteks kuulsin ma siis niisugust arvamust, et kui keegi norib minuga tüli kaarju mida iganes Ma ei tunne ennast süüdi, ütles üks üsna elutark, proua, tunnen ennast süüdi, see arusaamine on tulnud ajaga. Elutarkusega ei ole nii, et kohe automaatselt hakkan ma endas juurdlema, et mis ma nüüd valesti tegin, kus ma valesti istusin, astusin, mida iganes. Tähendab, kui inimene üritab meiega tüli norida, siis on see selle inimese probleem. Aleksander Kulver. Jah, kõik on õige, ainult et alanduse tunne jääb ikka et ja ebaõiglus ka sinna otsa, sest mitte keegi mitte kunagi ei tunnista, kui ta normaalne inimene ennast süüdi asjades, mis on halvasti läinud, mis tähendab ka seda, et iga rünnaku kohe nagu ebaõiglane. Aga Ma sellest tõesti saab üle niimoodi, et saades aru, et oluline on minu enda siserahu olen kindel, et mul on õigus, noh siis on tõepoolest kõik probleemid väljapool, mitte minus endas. Ja üldine teadmine, mis ka konfliktide puhul ja, ja tülide puhul on väga oluline, on see et normaalne inimene, kui ta on väga kohanemisvõimeline, stabiilne, tal on kaks kindlat omadust, üks on see, et ta armastab ise, tunnustab isend Jaan kindel endas. Ainult siis ja siis tekib ka see teine pool armastab, tunnustavad kõiki teisi, mis siis, et ta võib hetkel olla agressiivne hakata ja ei ole ju mitte kogu aeg selline olnud. Ehk siis see määrabki sellise Humeelsuse, isegi kui on väga tugevad konfliktid, ei ole ju põhjust endast välja minna ega viia ka teist endast välja. Ja siit ka kasvab see probleem välja andestamine ehk siis andestamine ka siis, kui on tõesti tehtud midagi väga ebamoraalset sinu enda suhtes. Kas see tuleneb inimeselt, kes on tugev ja ei lase ennast välja viia suvalistest konfliktidest? Ja samas selle medali teine pool, et kui keegi võtab meiega tüli üles ja me oleme selleks tõepoolest põhjust andnud, siis need äsja räägitud asjad natuke teisenevad ja ka siis tuleb võtta nii-öelda õige seisukoht ja teha seda küllaltki enesekriitiliselt. No põhimõtteliselt küllusest rest enesekriitiline tasub olla igal juhul, aga mitte emotsionaalselt enesekriitiline ja tunda selles mõttes süüdet. Ah mis ja kuidas, kui õnnetu ja mannetu ma olen vaid enesekriitiline selles mõttes. Et alati, kui mul on õigus, ma tean, et on, on inimesi, kellel on veel rohkem õigus alati, kui ma ütlen, et ma olen piisavalt tark. Ma pean teadma ka seda, et minust on veel targemaid. Aga muuseas positiivne uudis on see, et minust on järelikult ka veel vähem targemaid ja veel vähem õnnelikumaid kui mina ja see inimeste rahustab. Vastavalt sellele saamegi nimetada, et mõtle positiivselt, mõtle negatiivselt, ühed armastavad rääkida sellest, et nad kõige paremad, teised vastupidi, et nad on kõige Mannetama tõde on kuskil vahel. Igal juhul saate lõpetuseks võiks vist öelda, et vaatamata sellele, et tülide kohta räägitakse vahetevahel, et nad on kuu puhas tuled ja antakse neile muidki romantilisi nimetusi. Siiski võiks inimene oma elus pigem vältida tüli kui vältimata jätta. Sest et siis on kuidagi see elu meil rahulikum ja rõõmsam ja tegelikult seda me kõik vajame. Tülid ei ole kunagi õnnelikuks tegevad ka võitjatel, nii-öelda võitjatel on väga ebameeldiv olla võitja, eriti lähisuhetes, sest ei ole mingi kunst, surud alla lähedased inimesed, aga mitte kunagi ei tunne inimene peale selliseid lahinguta ennast võitjana, sest et tal on häbi süütunne selle pärast, mida ta on teinud, mida ta on pannud tundma teised inimesed, juhul kui need endale lähedased võõraste puhul võib-olla nii teravalt silma torka. Mis tähendab, et kui vähegi annab vältida olukordi, mis kasvavad üle räigeteks vastastikuste süüdistustega, siis seda teha. Kui vähegi annab, vältida siis tehased ja nii, et ennetavalt rääkida asjad selgeks ja kui vähegi annab, vältida, siis suhelda ja elada nii, et ei tekikski selliseid olukordi, sest see olukordades mitte kõik ei tule välja. Puhtalt ja tervena. Selline oli siis tänane saade isiklikud asjad teemal, kas ja kuidas vältida konflikte. Küsimused, ettepanekud ja arvamused on teretulnud vikerraadio koduleheküljel foorumi rubriigis, kust leiate meie saadete kommenteerimise koha? Seal on mõistagi teiste seas ka isiklikud asjad ning täna kell viis pange tähele, täna kell viis, kohe varsti ootan teie kõnesid poole tunni jooksul telefoninumbrile kuus, 11, neli, kaks, kuus, kolm kõnesid, mis inspireeritud meie lõppeva saate teemast ja numbrile kuus 11, neli, kaks, kuus, kolm. Sest kahe nädala pärast pühendame algus minutit taas kord eelmise teema. Astu kajadele. Nädala pärast on stuudios Tõnu Karjatse ja Ellu Eik, Aleksander Pulveria, Haldi Normet-Saarna aga kohtute 29. oktoobril uuesti kuulmiseni.