Margus Saare jutusaade Jutusaade kaunist pühapäeva kõigile head kuulajat. On pühapäeva hommik või kukku, kuulate kordussaadet, siis on parasjagu keskläbi saanud ja jutusaateaeg kolmveerandtund inimesega, kelle olen mingil põhjusel just mina külla kutsunud. Enne kui ma tutvustan tänast külalistemaad. Loen ühe lõigu matust, mis mulle sel nädalal kätte sattus ja see raamat mulle ka tõeliselt huvi pakkus. See on kuidas öelda kogutud teosed noorte mõtetest lähedusest, armastusest, seksuaalsusest. Ma loen siit ühe lõigu. Ega ma ei teagi, kas mu ema ja isa mind armastavad. Loogika ütleb, et peaks nagu armastama. Nojah, aga ega mina ka ei tea, kas ma neid armastan. Ükskord väiksena sattusin neile peale, arvasin, et isa teeb emale haiget, aga emale meeldis. Seksist ma rääkida nendega ei saa. Ma arvan, et nad häbenevad ja seepärast olen minagi õppinud häbenema. Ma tahaks teada, kas mu vanemad on olnud samasugused kui mina olen praegu. Ja kas minust saab samasugune? See on lõik raamatust pealkirjaga mina, sina, mina, mille on välja andnud heategevusprojekt käsikäes sellest raamati sellest film ja üks raamatu koostajatest on Sirle Blumberg, tere hommikust. Tere hommikust. Kõigepealt ma tahaks teada, kuidas sa ise ennast defineerib. Oled sa noorsootöötaja? Kõlab natuke õõnsalt. Pedagoog, kelleks sa oled õppinud või oled sa terviseedendaja? Ma ei tea vist kõik kokku, kõik kolm kokku. Ei oska valida. Sellest nimekirjast jah, kõik kolm kokku piisavalt. Väljakutsuvad ametid, need kõik kolm. No see raamat, see on sündinud umbes aasta jooksul mina, sina, nina pealkirjaga ja siin on tõepoolest siis noortelt või nende mõte on niisugused lühilood mida nemad arvavad armumisest ja armastusest ja seksist, vanematest lähedusest. Kuidas sa ise iseloomustab, millest see raamat eelkõige on? No kui sa tegid selle sissejuhatava Lõigu ja tutvustuse selle raamatu kohta siis mul oli nagu väga hea meel, et just esimesed sõnad olid, lähedus armastus, seksuaalsusest mitte just eks seksist vanematest, vot sellest kõigest ongi see raamat ja need kõik teemad omavahel põimuvad. Mõnedel noortel võib-olla mõned teemad on vähe rohkem hingelähedasemad ja nad räägivad võib-olla rohkem seksuaalsusest, mõned räägivad rohkem oma vanematest ja sellest, kuidas ise kunagi olla lapsevanem ja kas siis käituda samamoodi või teistmoodi. Nii et kõikidest nendest teemadest on seal raamatus. No ma võtsin selle raamatu täna sellepärast jutuks, et ehk saab tänu nendele lugudele ka mingi üldpildi või vähemalt mingisuguse sektori, mida noored praegu maailmast lähedusest ja nendest asjadest nendest värkidest nägu nad vahel ise nimetavad arvavad see on tegelikult tegevusprojektis, on üks inimeste grupp, kes on tulnud kokku ja otsustanud, et teil on vajadus see raamat välja anda, miks teil on vaja seda raamatut? Veljeandjatel seda vaja? Vot, ma ei tea, tähendab, ma arvan, et igaühel oli oma põhjus, miks ta selle Meiega liitus. Kõigepealt minul isiklikult oli hea meel, et see idee tuli absoluutselt sellistest sellistelt inimestelt, kes nagu oma igapäevatöös ei puutu kokku. Noh, ütleme tervise edendamisega. Ja see idee sai alguse väga väikesest asjast. Nad lihtsalt nägid ühel reisil ühtesid pildiraamatuid. Nad tahtsid neid pildiraamatuid siia Eestisse tuua, aga selle pildiraamatuga käib alati kaasas ka mingisugune heategevusprojekt. Ja nad lihtsalt hakkasid siis mõtlema, et tuleks seda traditsiooni jätkata. Ja tuleb ka siin midagi siis välja mõelda, teha. Ja ausalt öeldes see idee tuligi nende poolt, et võiks olla ka üks raamat. Aga võiks olla Raamat noortest Eesti Eestis elavatest noortest. Ja kui ma mina kuulsin sellest ideest täiesti juhuslikult läbi kolmanda inimese ja kui ma seda kuulsin, siis mul oli ääretult hea meel on sind väga tore, et, et tundub, et sellest asjast saab asja. Ja siis ka need inimesed, kes selle idee peale tulid, jõudsid kuidagi ka ringini ringiga minu minuni ja pakkusid võimalust seda teha. Ja loomulikult oli vastus otsekohe jah, sellepärast et see tundus koheselt väga õigetel alustel tehtud. P, või, või raamat ja loomulikult selline selline, nagu ta praegu välja näeb. Ma kardan, et me vist keegi arvanud, et ta just selline välja näeb, ta just selline saab olema. Aga kui ta nüüd valmis, siis tegelikult ongi täpselt see, mis me tahtsime. No kuidas see raamat selles mõttes sündisid, kuidas need lood kätte saadi? Siin on esindatud noored üle Eesti. Te olete käinud neid intervjueerimas ja nad olid valmis kohe rääkima. No mina isiklikult puutun kokku ju väga paljude noortega ja minu kolleeg, kellega ma seda raamatut koos tegin ja neid intervjuusid ma mõtlen koos läbi viisin Triin Siiner töötab vabaõhumuuseumis, et puutub ka kokku väga paljude laste ja noortega. Nii et neid noori ei olnudki väga raske leida. Et eks me alustasime kõigepealt suure pika ringiga ja siis ühesõnaga kutsusime üles läbi erinevate kanalite noortekeskusi vaba aja keskusi, reageerima, et me võiksime tulla kohale. Me võiksime noortega veidikene muudel teemadel rääkida, mängida ja siis proovida teha selliseid vestlusi. Et kui me alguses kasutasime sõna intervjuu, siis noh, nii mõnigi inimene ehmatab eriti nooreks kohe ära, et mida ta nüüd erilist öelda on. Aga üllatus oli see, et ükskõik kuhu me kohale jõudsime, siis no alguses me lootsime, et no väga hea, kui kas või üks kaks on nõus meile midagi rääkima, siis meil oli päris suuri raskusi. Sest et tavaliselt sellest grupist jäid kõik, kes tahtis midagi ütelda. Nii et vale arvamus. Ja stereotüüp, et noh, näiteks Eesti inimene on külm ja ei, ei taha nagu oma tunnetest rääkida. Vastupidi, tuleb välja, et nad olid väga altid rääkima sellest, mis nendel on südamel või mis mõtted nendel on ja muidugi veidike harjumatu, et keegi tuleb ja nüüd tahab teada sinu arvamust lähedusest ja läheduses sellistest teemadest. Nii et meie saime iga kord väga suure positiivse emotsiooni. Me ise tulime nendest ruumidest ja kohtadest välja, kui me olime noortega ära rääkinud ja me veel pikalt pikalt mõtlesime ja rääkisime omavahel, et et kui valed valesti, teinekord meie, täiskasvanud, oleme asjadest aru saanud, eeldades hoopis midagi kolmandat. Sirle rääkisite seal lähedusest tõeliselt intiimsetest asjadest, mida võib siin raamatuski lugeda või ka filmis vaadata, mis selle raamatu vahel on. Kas vanasti räägiti lähedusest rohkem või mis jaoks peaks sellest lähedusest nii avalisis rääkima, misjaoks seda nüüd vaja välja tuua? Intiimseid teemasid? No mina intiimsuse all mõtleme tegelikult noored räägivad ju väga täiesti tavalistest asjadest, Nad räägivad oma vanematest, nad räägivad oma erinevatest kogemustest, mis ei baseeruv üldsegi kõik absoluutselt seksile, vaid üldse esimeste lähedus kogemustel. Marand inimkonna naadi huvitanud sellised teemad. See on esiteks, ja teiseks ma ei teagi, Eestis on küll, jah, Merle karusoo on ju teinud neid taolisi. Uurimusi ja, ja intervjuus ja lasen inimestel kirjutada oma elust ja ja, aga konkreetselt noortest ma ei olegi nagu kuulnud, kas Eestis on seda tehtud? Ma arvan, et me arvasime, et me saame sellega nagu midagi head teha maailma. Nojah, tuleb välja, et ega sellisel sellises valdkonnas töötavad inimesed on, on kõik vist omamoodi kuskilt otsast maailma parandajad, vähemalt nad püüavad midagi teha natukene teistmoodi. Kas nendest lugudest sai nagu läbilõike kogu Eestist? Raske öelda, kui me neid intervjuusid tegime, siis meie isiklikult saime, nagu ma juba ütlesin, positiivse tagasiside ning aitas see kohutavalt oma töös mida ma teen iga päev noortega. Kui ma jällegi lugesin neid tekste nii-öelda mustvalges kirjas, siis tunnus, et palju on sellist tõsist ja kurba. Ja. Ja noortel on nii palju küsimusi ja nii palju ikkagi arusaamatusi ja nad tahaksid võib-olla palju ava avameelsemad olla. Et. No sain küsimuse ära kellega on noored avameelsed olnud sõbraga vanematega, iseendaga anonüümse jututoaga? Tuleb välja, tähendab, kellel on antud, mis võimalus kui talle pole antud võimalust ja mingil põhjusel ei saada olla piisavalt avameelne kodus, siis ta on seda sõpradega, kui ta ei saa sõpradega olla, siis ta on seda jututoas ja nii edasi ja nii edasi, edasi, kui ta ei saa seda olla, jutud aastal ei meeldi see variant, siis ta on iseendaga sisemises võib-olla kirjutab päevikut, et ma arvan, et siin on võimaluse küsimus, sest väga paljud noored ikkagi see vanemad teema, kostus kogu aeg läbi, mille peale me ise ei olnud muide, raamatu koostamisel üldse noh nii nagu tõsiselt mõelnud, et sealt võiks välja kordades väga, väga selline huvitav teema nagu lapsevanemad ja lapsed. Et kus tegelikult lapselapsed, noored. Peavad oma vanematest väga lugu vähendab, nende läheb vähemasti korda, mis perekonnas toimub. Nad on väga kurvad, näiteks kui perekonnas on lahutus, tuleb siin meelde üks tehtud intervjuu, kus üks tüdruk ütles, et. Aasta tagasi vanemad omavahel väga tülis ja nad pidid lahutama ja see kõik, mis toimus, oli, oli väga kole ja jube ja ainuke asi, mida ma mõtlesin, et kui nad lahku lähevad, siis ma pean valima ühe nendest vanematest. Ja ta vaatas meile otsa ja ütles, et kuidas ma saan valida oma vanemate vahel. Et selles tülis on minule mõlemad kallid. Et ma ei saa valida, et ühesõnaga väga tihti võib-olla meie vanemad paneme noored või oma lapsed valima, siin ei ole võimalik valida nii, nagu ütles tüdruk. Kas see tüdruk oma vanematele ka seda ütles? Ei öelnud sellepärast, et kui ta seda teksti hiljem luges ta oli natuke šokeeritud, sest me saatsime kõik need ümber kirjutatud neetud lood nendele lugemiseks, enne kui nad raamatusse lähevad ja ja ikka kid. Nad pidid olema 100 protsenti kindlad, et see, et see lugu läheb sellisena raamatusse, siis ta oli veidike šokeeritud, et. Et need sõnad just niimoodi välja, ütles. Ja ei, ta ei olnud seda oma vanematele öelnud. Aga ta ütles õnneks, tema puhul lõppes see lugu väga kenasti, sellepärast et ta ütles. Jumal tänatud, et minu vanemad on koos ja et see tüli lahenes ja nüüd on kodus palju parem õhkkond ja ta rääkis ka sellest, et ta ei tahtnud üldse kodus enam olla kuna ta ei tahtnud näha, mis toimub oma vanemate, oma vanematega, keda ta mõlemad peab niivõrd kalliks. Kui palju noored ootavad oma vanematelt seksuaalkäitumiseks juhiseid? No niimoodi otseselt nüüd ei ütle, et, et ema-isa nüüd peaks. Kus lapsed tulevad ost ja Niimoodi isegi häbene, eks nad isegi häbenevad seda, et näiteks kui lapsevanem paneb kondoomi näiteks kotti või taskusse või aga, ja seda nad on küll öelnud, et nad tunnetavad ära, kas nad üldse saavad selles teemas kodus nagu rääkida. Et ütleme, kui on mingi situatsioon ja ta saab mõelda mõtet, et ma ikkagi võin selles kodus rääkimata ilma, et toimuks mingisugust tänitamist siis see nagu tekitab nendes sellise rahulikuma tunde turval turvalisema tunde. Nendel, kellel seda ei ole ja ka neid noori oli, oli suhteliselt palju, kes ütles, et noh, et see on niivõrd konservatiivne teema, et, et noh, ma ei saaks iialgi teemast rääkida ja ja ma kujutan ette, et mu, see valmistaks kõik mu emale või isale kohutava pettumuse. Et et need noored jälle kadestasin neid noori, kellel oli kodus võimalus ja kellel ema isa tundusid palju nagu vabamad nendes küsimustes. Nii et see on selline tunde küsimus, et kas nad nüüd konkreetselt ootavad, eks ju, seda piisab ka, ma olen aru saanud, et kui nad on öelnud, et, et jah, ma nägin, et mu ema või siis isa asjade hulgas oli mingisugune üürikene, mis oli tegelikult mõeldud näiteks noortele lugemiseks, et et ta oli nagu sellest nagu suhteliselt uhkelt rääkis, et noh, et mu ema ikka või saan, loevad ka selliseid asju ja või siis, kui ema isa poetab mingisuguse sellise raamatukese või kingib näiteks sellise raamatu, seda peeti nagu väga heaks märgiks ja pigem oldi oldi väga oli seal oli selle üle väga hea meel. Avaleht avaldas ühe uuringu tulemused, kus väidetakse seda, et seksuaalkogemusega 14 15 aastaste õpilaste hulk on 10 viimase aastaga kasvanud üheksalt poolelt protsendilt 20-le protsendile kusjuures siis 16 kuni 18 aastastest on esimene esimese suguühte kogemus pooltel. Kas noored kibelevad esimese seksini? Minu arvates on minu isiklik arvamus ja, ja selle raamatu põhjal, mida nende intervjuude põhjal, mida me tegime, Nad ei kibele midagi. Esimesed seksuaalkogemused, mis siin raamatus on kirjutatud ja mida nad ise meile rääkisid olid tehtud sellepärast, et kas saaks asjaga maha. Või oli see uudishimu nii suur, kuna ütleme, kodus on see niivõrd suur tabuteema, et siis oli ikkagi vaja see asi ära proovida. Et mida suurem tabu, seda kiiremini Huvitaks just just ja, ja ka ikkagi otsimine, sellise läheduse otsimine ja, ja kui seda lähedus näiteks ei tule kasvõi sõpradelt või ei ole nagu eriti hea suhe sõpradega, siis noh, läheduse vahele seksi vahele pannakse nagu võrdusmärk. Et püütakse siis nagu läbisele seksi leida selline lähedus, see teineteise inimese puudutamine ja nii edasi ja nii edasi, et nende intervjuude põhjal tegime medvahepeal lausa pidime otsima neid noori, kes kellel on olnud seksuaalkogemus oleme, sattusid ette sellised noored. Sest et me ei teinud mitte mingisugust valikut. Me rääkisime kõigiga, kes olid nõus. Ja, ja näiteks mind täiesti hämmastas, et paljudel poistel olnud näiteks seksuaalkogemust nii vara ja, ja tüdrukut, kellel oli olnud seksuaalkogemus Enamus ütlesid, et selline esimene kord ei olnud üldse noh, see oli üldse see, mida ma kujutasin ja see oli kõik kuidagi selles jutus Su jutus oli nagu tunda, et see oligi no öelge tehtud sellepärast, et saaksid kiiresti teada, mis see on, ja saaks siis noh ka natuke nagu hoobelda, et, et, et ma olen ka seda teinud. Lõpetada keskkool süütuna täiesti autol. Ei, ma ei usu, see on, see on ma ei tea, kelle väljamõeldis see on, ma arvan, et see on täiskasvanute väljamõeldis, et ma usun, et et et lähedust ja kõike, seda saab näidata mitmel moel. Ja, kuid jällegi, teiselt poolt vaadates, kui inimene tõesti tunneb, et ta on valmis, noh, tahab ja ta igatepidi küps ja, ja mis iganes. Noh, mis seal ikka, eks ju, ollakse seksuaalvahekorras, ma arvan, kõige põhilisem on see. Et osatakse olla turvalises seksuaalvahekorras, et keegi ei peaks kedagi sundima. Ja kui ikkagi kuskil kukla taga vasardab mõte, et ma ikka ei tea, siis tuleb lihtsalt mõelda, mis, miks sa niimoodi vasardab, äkki ma ikka ei ole valmis, et pea, peaasi see, et keegi saaks mingisugust suguhaigust pärast. Sekt seksi ja nagu Jaan Tätte ütles väga hästi, et, et see Seksoniga niimodi ülev asi, et sellega ei saa nagu mängida. Et. Noh, ma täiesti ühinen tema arvamusega, eks see, eks see, selline võib-olla salajane seks noh seal on kindlasti väga palju põhjusid põhjuseid, et et kas see on nagu kinni on mõnes mõttes võib-olla enesehinnangust või vot, ei tea. Noored on keerulised ja samas väga lihtsad ja samas väga siirad ja samas väga puhtad. Ma loen sellest raamatust veel ühe. Ühe lõigu kirjutab üks peeru-nimeline noormees, 15 aastane, õigemini siis rääkis. Eksmuredega on nii, et kui lähed mõne asjaga metsa, siis võib ju ka kellegi poole pöörduda. Oleneb murest, muidugi, tervisehädaga läheks ikka arsti juurde. Kui tüdruk maha jätab, siis mis seal ikka rääkida ütlevad, et tüdruk jättis maha ja kõik mured omaette ja korras ongi kogu mure. Mu eelmine tüdruk on selline inimene, kes kuulab, palju on väga hea rääkida ükskõik mis teemadel. Aga eks tüdrukud räägivad omavahel rohkem. Poisid pole lihtsalt harjunud, kui räägid oma muredest, tekib selline Key tunne. Ega mehed enamasti ei öelda. Kuidas siis poisid kaotusi läbi elavad teistmoodi, kui tüdrukud on neil kellegagi jagada oma muresid siis või et ei tekiks Key tunnet? Jah noh, jällegi, eks ju, ma arvan, et see on üks väga suur stereotüüp selle kohta, et kui ma räägin oma tunnetest poisina siis siis ma olen kohe hirmus gei või, või ma ei tea, kes ma siis olen. Just eile oli noortega sama diskussioon. Et. Ma toon siin ühe näite, kus üks meil oli grupp kõik olid 15 16 aastased, poisid-tüdrukud koos ja tüdrukud hakkasid, kui me hakkasime poiste-tüdrukute teemast rääkima, tüdrukud hakkasid kohe ütleme, novot, poisid, mitte kunagi mitte midagi ei räägi, tunned, ei avalda üldse selliseid mühakad ja ja nii edasi ja nii edasi. Poisid olid täiesti silmad pärani vait ja nad ei saanudki sõna suust välja. Tüdrukuid muid kui nii-öelda sõitsid. Jah. Ja ju siis oli ka tüdrukutel midagi hirmsasti süda. Ja siis lõpuks, kui nagu tekkis vahepaus, siis üks poiss ütles, et aga teate, mida meie oma tundeid lihtsalt ei kuuluta nagu teie siin üle terve maailma, me ütleme seda oma tüdrukule, kui meil on midagi ütelda omavahel nelja silma all ja et me oleme täpselt samamoodi haavatavad ja sama tundelised kui teie, ainult et Meie rohkem esinete. Ja meeldib esineda kogu rahvale, meie teeme seda konkreetselt selle inimese puhul või oma oma sõbrale. Ma arvan, et sellega on ka kõik nagu öeldud, et vähemasti nendest intervjuudest, mis me tegime, mulle tundus, et poisid on palju rohkem haavatavamad. Tüdrukud oskavad väga hästi manipuleerida. Ja poisid võtavad asju palju rohkem südamesse. Vähemasti selliseid esimesi armumisi ja esimesi selliseid tüdrukule meeldivuse välja ütleme, mesi ja kui nendele ei vastata või vastatakse niimoodi noh kuidagi mõnitavalt, siis see läheb nendele väga-väga hinge ja jagana jagavad nad seda. Mul oli tunne, et võib-olla sellise lähedasema sõbraga mitte just ka nüüd mingisuguse suure poistekamba ees, et. Nii et selline mulje jäi, vastupidi vähemasti minul poistest ja tüdrukutest Kui sa need lood olid kokku pannud ja ja see kogumik hakkas mingisugust ilmet võtma. Missugune on see kõige jahmatavam lugu, kõige üllatavam lugu, mida sa siit lõpuks enda jaoks teada said? Konkreetset lugu ma nüüd küll ei oska tuua, nad kõik on niivõrd erilised, sest et. Me mõlemad Triinuga noh, teame neid noori, Nad rääkisid palju rohkem, kui siin raamatus on kirjas ja ja igat lugu, mida me loeme, siis me kohe nagu kangastub silme ette selle noore inimese nägu, see koht, kus me seda tegime. Et, et nüüd välja valida, mis lugu oli kõige jahvat jahmatama, võib-olla võib-olla siiski üks, mis mulle tundub praegu Läksime ära suhteliselt raske südamega kus üks tüdruk rääkis meile, tähendab tüdrukuid tõsiselt suured mured iseendaga ja, ja üldse ta oli nagu, nii palju bet Ta saanud ja nii palju näinud noh halba, et ta oli nagu kapseldunud oma maailmasse ja ta ütles, et et ma ei usu armastusse, seda ei ole olemas ja nii kui nii kui sa armastad kedagi, siis sa saad haiget. Ja ta kogu aeg rääkis ja rääkis ja rääkis ja me ei katkestanudki teda ükski kord. Ja, ja meil oli pärast seda vestlust nagu selline tunne, et noh, me tulime kohale, see inimene rääkis, avas ennast meile. Tegelikult me lähme ju ära. See noor inimene jääb ikkagi oma mõtetega ja oma oma tunnetega. Sinna. Samas, ja analüüsisime seda omavahel ja, ja ainuke asi, mis tundus selle tüdruku juures väga positiivne, et ta oli selline igast olukorrast välja rabeleb ja suhteliselt tugeva iseloomuga, nii et ma arvan, et et ta saab hakkama, aga mul on lihtsalt kahju, et ta juba nii rahastuseta Nagu rääkisime sellest ja ütlesime talle, et ära ole midagi nii väga kindel, et, et, et armastus sind üles ei leia, kui sina seda üles ei leia, siis armastus võib ükspäev lihtsalt sind üles leida, et paraku on see nii, et. Mulle tundus, et see oli lihtsalt ema üks selline kapseldunud, mis viis et üdini pessimistlik Tähke ei olnud siiski et tervist ja jah, nagu kõige kurvema meelde. Kui teemadest rääkida, siis noh, ikka ja jälle ja jälle meid meid nagu pani omavahel rääkima see noh, kuivõrd valesti me teinekord täiskasvanutena hindame noori ja kõik, mis me ütleme või tekitada väga sellist suurt stereotüüpi, et a la tänapäeva noored on hukas või, või not, nad eksivad kõige, nendel ei huvita mitte midagi. Ma arvan, oled lihtsalt elavad seda tänapäevaelu nii niiviisi välja, kõik, mis meie ümber toimub. Nad on jällegi samas mis on nii värskendav, et nad ei valeta, kui nad räägivad, nad on, nad ei noh, võib olla, olen naiivne, aga aga. Nad räägivad ja ega nad ei mõtle enne, kui nad räägivad ja see on nagunii tore omadus, et öeldakse nagu välja kõik, mis, mis arvatakse ja mis oli nagu hämmastav, et kardetakse ikka kohutavalt vanadust. Et ja vot see ongi see Mille, mis algab kuskil 40.-st aastast? Isegi varem, võib-olla sellepärast peabki hästi kiiresti kõik ennem ära tegema, sest varsti on ju elu läbi. Et ja ma arvan, et see on ka mingid teatud eeskujud, mida nad ju näevad, et kui palju me siis näeme vanu inimesi. Tänavanurga suunas. Ja kohvikutes istumas või kuskil, ega ikka ei näe, me näeme pigem välismaal elavaid vanu inimesi, kes tulevad ja juba puhkavad ja naudivad elu. Et nemad seda pilti nagu meie inimeste meie vanade inimeste hulgas ei näe ja nad kardavadki, et issand Ma olen siis vana, noh siis on kõik, tähendab, mul on jäänud ainult kodus istuda, heal juhul televiisorit vaadata ja võib-olla mul ei olegi kedagi. Nii et vot seda nad kardavad. Ja sellepärast nagu nad kiirustavad kõigega kõik enne ära teha, kui see nõndanimetatud vanadus Neil ei ole eeskujusid sellest, et vanemad on lähedased või vanavanemad. Kes veel on elus, on omavahel lähedased ja näitavad seda välja, seda lähedust intiimsust. Ja vot seda nagu ei tulnudki välja, et seda nad vähemasti ei öelnud, kuigi nad mainisid, et, et nii tore on näha, kui näed kuskil pargis kõndimas, mõnda vanapaari hoidma, käes kinni. Ma tahaksin ka, et mul oleks kunagi niimoodi. Aga seda nad näevad suhteliselt vähe, nii et, et jääbki mulje vanaduses ei olegi nagu mitte midagi enam jäänud siin elus. Ja, ja sellepärast tehakse hästi kiiresti kõik kõik ära. Jutusaate külaline on Sirle Bloomberg. Kuulame vahepeal muusikat. Kõik ilma. Mütsul. Meenub. Koor tab. Jutusaatekülaliseks on Signe Blun võrk, kes on üks raamatu mina, sina, mina pealkirjaga raamatu koostajatest rääkida noorte lähedusest seksuaalkogemustest ja ohtudest. Kas Nad kardavad haigusi? Kas teatakse midagi Aitsist hepatiidist, satikatest, mis see kõige hullem on? Ja seda on kuulnud muidugi seda kõike söögi alla ja söögi peale. Ja noh, kui juba viiendast klassist hakatakse rääkima koheselt suguhaigustest siis on see väheke kurb muidugi. Et see laps võiks teada ja temaga võiks alustada, vähemasti, kui vahel parem, pole alustatud üldse rääkida mis organismis toimub, mis kehas toimub, miks tüdrukud on just sellised ja poisid, sellised. Haigustega hirmutatakse lapsed seksuaalsusest, seksist lähedusest eemale. Tähendab, ma arvan, et kunagi hirmutamine ei mõju mitte kunagi. Kõike on võimalik alati seletada ja kui lahti seletada ja, ja lihtsalt öelda, et teate, et kui te teate, siis te olete juba pool võitu saavutanud, et, et kui mitte midagi teada, siis on ohud loomulikult kõik lähemal. Ja paracum tuleb nendest haigustest praegu rääkida, sest nad levivad. Ja. Ja need põhjused, miks nad levida rõivad, on ka mitmed. Ma ei usu, et noored ei ole teadlikud. Küsimus on pigem selles, et, et kas ma nende, mis ma nende teadmistega pärast peale hakkan. Et kui tekib konkreetne situatsioon, eks olen peol, olen midagi joonud, olen midagi tarvitanud. Selge see, et. Kas kodus on olnud ema isa, kes on vargsi põuetaskusse kondoomi kaasanud? On küll ja mitte vähe ja isegi kui me töötame AIDSiennetuskeskuses täiskasvanutega, siis me ikka räägime sellest samast teemast, parem on, et kui teie seda informatsiooni kõigi kodus jõuate ära rääkides. Et, et väga palju informatsiooni, mis väljastpoolt saadakse, no ei ole just kõige võib-olla adekvaatne adekvaatsem, et noored ikkagi usaldavad, usaldavad teid ja, ja vanemad kohe võtavad alati kondoomi, et selle ma võtan oma lapsele ja selle võtan veel endale ka igaks juhuks, nii et et selline valehäbi on küll ära kadunud, ma ei saaks üldse ütelda ja, ja kas või teadlik, kus kvaliteetsetest Kundoomidest on ka suurenenud, et noored väga hästi teavad, mis on iga igasugust asja nagu vastu ei võta, nii et et kõigepealt ma võiks küll öelda, et, et teadlikkus on suurenenud, aga just see seksuaalkäitumine, vot see ja selle muutmine on, on raske. Teoorias oleme kõik tugevad teos olema ikka alati tugevalt. Aga oleks väga tore, kui, et, et noh, sest, et ei ole ju. Absoluutselt noh, see on teada ja seda nad ütlevad ise ka, et ikkagi esimesed seksuaalvahekorrad on tavaliselt kas mingisuguse päeval, on see siis alkohol või narkootikum ja tavaliselt on nii, et üks partneritest on joobes seisundis. Noh, selge see, et seal on juba piirid maas ja no mõeldakse, et olen kõikvõimas ja, ja minuga ei juhtu ja ma olen noor ja ilus ja ja tark ja head hinded ja. Sellised asjad nagu mind ei puuduta, et noh et me pigem üritame nagu näidata seda laiemat spektrit, et, et ega, ega ei peagi olema kohus, et ma ei, ma ei isegi ei, ei toeta sellist mõtet, et see puudutab kõiki, tähendab, igal inimesel on teatud riskikäitumine, mõlemad on see palju riskantsem, teisel on see vähem riskantsem, et et. Ja need jutud on nüüd lõppenud noortele, et et Aidze puudutab ainult homoseksuaalseid inimesi või narkomaane, et, et see, et see uus laine on heteroseksuaalsetest inimeste seast, nii-öelda normaalsetest peredest, et see on kõigile kohale jõudnud, et see võimeid puudutada. Tähendab, eks esimestena ikkagi öeldakse, needsamad kolm prostituudid, homod ja, ja narkomaanid ja pluss veel venelased, eks ju, kokku, et noh, mõni üksik ütleb, et ikkagi see puudutab noori ja puudutab meid ja ja et, et see on seesama asi, mis kogu aeg nagu pähetambitud ja see on maailmas täpselt samamoodi tegelikult, et me nagu ei erine selles mõttes teistest riikidest kuidagi. Aga noh, jällegi ei ole mitte midagi raske ära seletada tõde ja näidata, kuidas tegelikult asjad on ja et, et kuna see kõik, need ütleme, konkreetset HIV on, on väljunud sellistest riskigruppides konkreetsetest riskigruppidest, siis paraku oleme ohus, et, et peab nagu mõtlema, mida, mida teha ja kuidas teha. HI-viirus on veel viirus, eks ju. Selles mõttes, et inimene ei ole veel haige. Aids, see on juba haigusest. Praegu räägitakse seda, et HIV-ist saab peagi aids ja meil ei ole selleks ressurssi, et, et aidsihaigeid aidata. Vot, siin on nagu kaks siin on juba üks selline viga tehtud, et kui ütelda, et vot selle haigusviirusega ei saa mitte midagi teha siis inimestel lekibki, et noh, et kui ei saagi midagi teha ja jah, siis siis jäängi ja niikuinii kõik inimesed kunagi sulavad, et eks hetkel on ikkagi võimalus raviks inimestel, kes on HIV-nakkuse kandjad ja nasaalselt ravi tasuta ja, ja küsimus on ainult selles, et kas kõik seda teavad, et see kõik on võimalik ja me ei räägi isegi enam ammu, et HIV on surmaga lõppev viirus, mitte keegi ei saa, ükski arst ei saa ütelda inimesele, kellel on HIV-nakkused, ta sureb. Võib-olla kopsupõletik, jah, aga HIV-nakkusega inimesed võivad elada ausalt öeldes palju kauem, kui elab üks terve inimene. Et sellist asja ei ole võimalik lihtsalt öelda, noh on võib-olla natukene rohkem igasugustele nakkustele viirustele vastuvõtlikum, aga noh, meie AIDS i keskuses käib kümneid positiivseid väga palju. Ja no ma ei saaks nagu hakata võrdlema praegu tema tervist ja võib-olla mõned noh, nii-öelda inimeste tervis, kellel ei ole seda viirust, et. Tervislik seisund on teinekord noh sama, ainult et selle vahega, et inimesel on see HIV nakkust oskab ennast kindlasti palju paremini hoida ja meie võtame väga tihti oma tervist nii enesestmõistetavalt. Ja käitume sellega, noh nii nagu noh, ühesõnaga tervisega mängida ei tohi. Siis on selge, et kõik, mida sa teed noorest peast, võib sulle kahjuks vanemast peast ringiga tagasi tulla. Et HIV-positiivne, sellist tervisega mängimist enam lubada ei saa ja selle võrraga ta toitub paremini, näiteks püüab ennast hoid hoida paremini ka igasuguste nakkuste eest. Kuivõrd on see võimalik, eks ju küll, aga ka mina näiteks kardan kõige rohkem gripi ja ma ütlen ausalt gripist ei ole ka teinekord võimalik ennast välja ravida või igasugused tüsistused saada, et et ja, ja on ka on ka väga raske ennast kaitsta gripi eest, teinekord. Meie saateaeg hakkab peagi lõppema, see saate sai, saade sai ajendi raamatust mina, sina, mina, mida heategevusprojekt käsikäes on kokku pannud. Kui nüüd mingeid kokkuvõtteid teha, kas noored on siis teoorias, pidime me kõik tugevad olema, jah, aga kas noored on meil siis idealistid või või ärahirmutatud või, või ebakindlad? Las minna istid. Nad on siirad idealistid. Nad on Noored, kes otsivad turvatunnet. Minna-laskjad, ma arvan, et see sõna ei kuulu siia. Noored oled, kui me kõik mõtleme tagasi ju oma sellises vanuses, kus me olime 13 14 no missugused me siis ise olime? Needsamad noored on, on, on täpselt samasugused, ainult et ühiskond on muutunud. Ühiskond mängib väga suurt rolli, võib olla väärtus, on natuke rohkem paigast ära. Et ase meeldi, pressib peale, meedia pressib peale, raha on väärtustatud, palju rohkem, materiaalsus, materiaalne kindlustatus, aga ma usun, et tegelikult see kõik muutub. Sest et hakatakse otsima ikkagi noh, alati otsitakse lähedust, mitte midagi ei ole parata, otse inimkonnast nagu ära ei kao, ma ei usu ühtegi inimest, kes ütleb, et talle meeldibki üksi olla. Ma arvan, et, et lähedast inimest ükskõik siis missugusel moel otsitakse alati. See raamat on nüüd valmis. Selle eesmärk on, et igas koolis oleks vähemalt paar raamatut. Eks raamatut peaksid olema Igalühel isiklikuks lugemiseks või nakkame koolis mingit grupitööd veel tegema või mis, te tahate, et selle, kuidas te seda maailmale parandate selle raamatuga? No tegelikult see on eelkõige väike selline abivahend kõigile lugemiseks võib olla ajaviitelugemiseks võib-olla, et saada mingisugust ettekujutust, mis nagu toimub ja võib-olla mõnel lapsevanemal võib olla lapsid teada, et mis võiks ka tema lapsega teinekord toimuda, võib-olla mõnel noorel, kui ta loeb, seda, võib näha, et noh, minusuguseid veelgi õpetaja, kes võib-olla tahab oma tundi natuke rohkem rikastada, ta võib seda raamatut kasutada, neid raamatuid igas koolis tähendab ühes koolis 15 pluss siis nii-öelda see film. Oleks väga tore, kui see raamat loetakse kapsaks ja, ja teda kogu aeg tahetakse lugeda, ta jääks kuskile riiuli peale seisma või raamatukogusse, et, et me Omalt poolt püüame seda garanteerida teavitades kõigile, et selline raamat on olemas ja et lugege seda raamatut. Ja need pidid tulema poodi ka nüüdki, vanad juba on ja kas on siin rõõmust ja lootusest rohkem lugusid kui kurbusest läbipõrumist? Kindlasti on, on, on rõõmust ja, ja kindlasti. Ma mõtlen, et noori tuleb võtta täpselt nii, nagu nad seal kirjutavad, seda ei tasu võtta kellelegi nii hirmus, isiklikult see on, see on ühe inimese mõtted ja kui me julgeme lugeda ühe inimese mõtted ja, ja, ja peame seda ka julguseks, et see inimene selle mõtte välja ütles siis on, ma arvan, selle raamatu eesmärk saavutatud. Loen ühe lõigu veel selle saate lõpetuseks siit raamatust. Ükskõik kui raske mul ka ei oleks hetkekski ei kaotama lootust, et ühel päeval kohtun ma teda. Ja pärast seda muutub mu elu täielikult. Ma tean, et selleks võib kuluda aega ja võib-olla tuleb mul rännata läbi seitsme maa ja meretappa lohe ja päästa kuningriik. See muideks ei olegi nali. Ma arvan, et muinasjutud räägigi, mitte alati minevikust. Need seitse maad ja merd on minu sees koos lohega. Mis iganes need ka ei oleks. Hirm, üksindus, viha. Igal juhul sa tead, mida ma mõtlen. Mulle lihtsalt tundub, et armastus on asi, milleks tuleb valmistuda ja küpseda. Siis ei olegi enam tähtis, mida teised sellest arvavad. Ja kas see sobib neile. Sest siis me ei küsi luba. Me teame, et see on meil olemas. Jutusaatekülaliseks oli täna Sirle Blumberg heategevusprojektis käsikäes. Aitäh tulemast.