Ööülikool. See intelligents on tekkinud ikkagi looduslikus loomulikus valikus. Ja arvata, et intelligents on tõesti nagu meisse pandud mingisugune jumalik säde, et tema ülesanne on, on jõuda mingi absoluudi ülima valguse tunnetamiseni, seal on erakordselt kahtlane jällegi siin on lihtsam seletus intelligentsile on ehk ehk see, mida pakkuda revolutsiooniline psühholoogia, mis ei paku muidugi mingit lõplikku täielikku seletust. Siin on väga palju lünki, väga palju probleeme, aga on huvitav märkida, et me liigume nende lahendamise poole. Koole. Ee ülikoolil on külas kirjanik Jaan Kaplinski, kes kõneleb täna fermi paradoksist. Uku arvavad, et Jaan Kaplinski on hulluks läinud, hakkab rääkima mingitest paradoks asjadest. Säästab matemaatikale täppisteaduste alale. Mõni võib-olla arvab, et fermi paradoks ja Fermat teoreem on midagi sarnast ja tegelikult ei ole. Tegelikult on asi päris lihtne ja nii-öelda tänapäeva astronoomia peensustesse ma ei kavatse ja ka ei suudaks süveneda. Enne seda loengut, ma olen veetnud mõnegi tunni Tõravere meeste seltsis, lasknud ennast natuke testida ja harida ja, ja saanud materjale asja kohta. Kuulates kõike seda vahtumis, klopitakse üles astroloogia ja ufode ja kõige peale siis tuleb ka nostalgia selle aja peale, kus inimesed ei teadnud veel oma tähtkuju ja muud selletaolist said väga hästi ilma hakkama. Suhtumine astroloogias seal äärmiselt negatiivne suhtumine astronoomias on äärmiselt positiivne. Aga asi oli niimoodi, et suvel 1950 kas sa täpselt nii oli või ei olnud, aga tagantjärele nii mäletatakse, viitakse, kuulus füüsik Enrico fermi, üks pommitegijaid ka kõige muuhulgas olevat lõunalauas oma kaaslaste käest retooriliselt küsinud. Wen Aftrool, kus nad siis ikkagi on? Ta mõtles neid, keda me kutsume tulnukataks või ufo nautideks, ühesõnaga arukat, mingis mõttes meietaolised kosmoseasukad kuskilt teistelt planeetidelt. Küsimus tundub väga naiivne olevat, aga selle küsimuse lahendamisele on pühendatud täitsa tõsiseid uurimusi, teooriaid ja mingil määral uue aja astronoomia on, suudab sellele palju paremini vastata, kui suudeti fermi ajal või kui suutis näiteks fermi ise. Aga päris lõplikku vastust muidugi ei ole. Teaduse võlu ongi selles, et aga teadus ei paku lõplikke tõdesid jah, pakub ka neid muidugi 20 24. Ja maal planeet, mis tiirleb ümber päikese, kuulub sellesse süsteemi. Vaevalt seda saab vaidlustada. Aga väga paljud asjad on lahtised, teadusele lahtine. Meie galaktikas linnutees on suurusjärgus 100 kuni 200 miljardit tähte. Täpset arvu keegi ei tea sest suur osa galaktikast on varjatud tolmu poolt ja me ei näe, aga see suurusjärk on enam-vähem selline. Nüüd me teame, et ilmselt väga paljude tähtede ümber on planeedid tähendab tähtede tekkimine, tõrulisel süsteeme tekkimine on, on nagu üks protsess. Ja nüüd väidetavalt on selgunud ka see, et kaksik ja kolmiktähtede ümber neid on, on kosmoses väga palju. Meie linnutees ka nende ümber võivad olla planeedisüsteemid. Niiviisi arvatavasti planeete on, on linnuteest väga palju oletatavalt isegi rohkem kui tähti endid. Me saame ühe väga suure arvu planeete ja nüüd edasi jääb tõotav sõelumise jagamise protsess. Sest ilmselt mitte kõik need planeedid ei ole sobilikud elu tekkimiseks. Esimesena langevad välja niisugused hiidplaneedid, nagu on meil Jupiter või Saturn, mis on põhiliselt niisugused hõredad. Kuumad gaasikehad, gaas, planeedid. Sest nende peal mingisugust elu olla ei saa. Jäävad järele planeedid, mis koosnevad mingit kivimist. Nende hulgast jällegi suur osa langeb välja sellepärast, et nad peavad esiteks tiirlema tähe ümber, mis annab piisavalt valgust ja soojust ja annab seda korrapäraselt, annab küllalt pika aja jooksul, et elu saaks tekkida ja selle kõrval ei postita oma lähiümbrust mingisuguste plahvatuste ka suurt liiga intensiivse hävitavalt intensiivse kiirgusega. Peame ka päikesel on plahvatuse, kuid need ei ole õnneks sellised, mis võiksid Elumaal tõsiselt ohustada. Siis need planeedid, kus võib olla elu, peavad asuma selles elule, sobilikus piirkonnas, oma tähe ümbruses, nad ei tohi olla tähele liiga ligidal. Näitajad on meie oma süsteemist nagu Merkuur ja Veenus. Kummalgi ei saa ilmselt elu olla, kuigi sellele pool fantastiline hüpotees on, et äkki on, on elusolendeid Veenuse kõrges atmosfääris. Aga sellise elu olemasoluks, nagu meie teda teame, mingis muud elu ei ole nagu suudetud ka teoreetiliselt rahuldavalt konstrueerida. Nii keerulisi keemilisi ühendeid millestki muust peale süsiniku hästi moodustada ei saa. Väidetavalt siis selleks eluks vajaliku vedela vee olemasolu. Merkuuri ei saa näiteks seda vedelat vett olla samuti veenusel ja teda ei saa olla ka näiteks Pluutol sest seal on jälle liiga külm vesi jäätub nii mõnelgi kaugemal Päikesesüsteemi taevakehal on ilmselt vett väga palju, näiteks euroopal. Aga see vesi on põhiosas oletatavasti jääma nagu titaanilgi. Ja on väga vähe võimalused jäisel planeedil või planeedi kaaslasel, nagu titaan, võiks tekkida elu eluks on vajalik atmosfääri olemasolu. Siis ei pea tingimata olema nähtavasti mitte hapnik, mitte meie tüüpi, aga vähemalt mingisugune atmosfäär. Maa atmosfääri hapnikusisaldusega on tekkinud tegelikult ju elu olemasolu tulemusena suuresti. Ja nii see suur arv planeetidest, neid, kus elu võiks olla, jääb juba tunduvalt vähemaks. Suur osa galaktikast ei sobi elu tekkimiseks. Nende tähtede ümber võib olla planeete. Kuid sageli ei saa ka planeedid tekkida. Aga kui nad tekivad, siis suurel hulgal tähtedel ei ole lihtsalt, kes on varem tekkinud, kui universum oli noorem. Nendel tähtedel ei ole piisavalt neid keemilisi elemente, mis on vajalikud kivimite tekkimiseks, aga loomulikult ka elu tekkimiseks. Meie sisaldama märkimisväärsel hulgal rauda ja muid selliseid asju. Maakoores on peale raua väga palju ka alumiiniumi ja nii edasi. Kui seda ei ole, siis meie maa taolist planeeti nähtavasti ei saa olla, kui temal ei ole rauast tugeva rauasisaldusega tuuma, siis on asjad keerulised magnetväljaga, tal ei teki korralikku magnetvälja ja selle tulemusena kõikvõimalikud kiirgused võivad hävitada igasuguse eludema pinnal ja galaktika keskme lähedal, kus nüüd nii astronoomide üldise seisukoha järgi asub üks väga suur must auk. Ka seal ei ole nähtavasti elu olemasolu eriti võimalik. Ja kui sealsete tähtede ümber on planeete, siis olukord on selline. Kõigepealt, seal on väga tugev kiirgusfoon, seal on suhteliselt suur kontsentratsioon supernoova ased, mis oma lähiümbruses hävitavad igasuguse võimaliku elu ja veega sugused. Lähemas ümbruses ka kõik tahked kehad. Seal on tähtede kontsentratsioon niivõrd suur, et ka tähtede otseselt põrkumised või vähemalt niisugused tugevad vastasmõjud on üsna sagedased. Selle tulemusena ei saa kujuneda Ei tähtedele ka planeetidel niisugusi, ilusaid stabiilseid orbiit, nagu on meie päikesel ümber galaktika keskme või maal ümber päikese. Kui meie päikese orbiit oleks väga elliptiline nõnda ligi läks väga tugevasti galaktika keskme alla ja siis jälle läheks sinna kaugele galaktika ääremaile, ka siis oleks oht temale üsna suur. Ja niisama kui maa orbiit oleks palju elliptilisi. Me lähenesime tugevasti päikesele ja siis liiguksime kuskile, kaugele, sinna läheme Jupiteri kaugusele, ka siis oleks elu olemasolu problemaatiline, kuigi ilmselt mitte võimatu. Ja etteruttavalt nagu ütleme, astrobioloogide bioloogide üldine seisukoht on praegu kõhklevalt, selleni ilmselt linnutees ja tema taolistes süsteemides algelist elu. Meie bakterite sinivetikate taolist ilmselt peaks olema küllalt palju. Aga küsimus on selles, kas see hulk rakne elu, rääkimata elust, kes vähemalt ise usuvad ta mõistuslik. Et kas seda elu eriti palju eksisteerib. Maa on nii alla nelja miljardi aasta vanune Ei maal umbes 4,6 miljardit ja kõige vanemad jäljed elu olemasolust maal on umbes miljard aastat ligilähedalt nooremad, esimesed jäljed bakteritest. See tähendab, et Maal võttis see elu tekkimine aega umbes miljard aastat, miljard aastat ei ole. On isegi galaktika, võib terve kosmose meile kättesaadav universumi vanusest siiski päris korralik arv. Universumi vanuseks arvatakse nii 14 15 miljardit aastat. Aga siiski suhteliselt lühike aeg. Ja nähtavasti planeete galaktikas, mis on tunduvalt vanemad kui miljard aastat. Neist ei ole puudust, sealhulgas ka planeetidest, kus on piisavalt soojust, vett, palju muud. Viimasel ajal kosmoses lausa noorte tähtede ümber tekkivate tähtede ümber avastatud teatud keemilisi aineid mille kohta mu biokeemiku haridusega poeg ütles, ma küsisin, et mida siis tsüaniidi elule annavad? Ta ütles. Tsüaniid kasutatakse, kui on vaja nüüd pikemaid süsinikuahelaid moodustada naga laborikeemias oluliselt just orgaanilises keemias ja kõikvõimalikke süsinikuühendeid. No neid on leitud ka tita romaanil, tähendab nende elu algkomponendid on nähtavasti kosmoses küllalt tavalised. Ja siin me jõuame nüüd ühe asjanemis kus põrkuvad kokku evolutsionism ja kreatsionismi või tähendab usk sellesse, et elu on midagi niisugust, mille tekkimiseks on vaja mingisuguse üleloomuliku jõu sekkumine. Ja teine seisukohtade elu on teatud tingimuste olemasolul väga tõenäoliselt ise tekib. Loomulikult ei näe ma mingit põhjust rääkida siin üleloomulikud jõudude sekkumisest, sest kui me hakkame peale kõige muuga nendele üleloomulikele jõududele mõtlema, siis läheb asi veel keerulisem maks tegelikult kasutades auväärset keskajaskolaktiku okkami ühte ilusat väljendit printsiipi nimetatud okkami habemenuga, siis asju on mõistlikum alati seletada lihtsamate seletustega ja mitte tuua sisse keerulisemaid seletusi. Kui me toome sisse üleloomuliku jõu siis on kaks võimalust, kas me seletama, mis jõud see selline on või jätame ta seletamata, aga kui ta seletamata jätame, sinna ei seleta ju tegelikult mitte midagi, aga selle üleloomuliku jõu seletamine, see on, on tunduvalt keerulisem kui selle elu ise tekkimise seletamine, pealegi kui, kui lausa kosmilises ruumis ka tähtedevahelises või tähtede lähedases ruumis leidub küllalt huvitavaid keemilisi ühendeid eluks ja nihukeste keerulisemate süsiniku molekulide tekkimiseks olulisi ühendeid. Arvata, et, et see elu tõepoolest tekib ise taevakehadel, kui tingimused on olemas ja selle tekkimiseks nähtavasti on vaja, siis noh, ma ei tea, kas see miljard aastat on väga õnnelik juhus või võiks olla enam-vähem keskmine. Ma arvan, et, et see võiks olla enam-vähem keskmine aeg ka arvestama, et selle maa kujunemine jahtumine algusestada pommitasid pidevalt mitmesugused taevakehad. Et see siiski võiks olla piisav, et väga palju rohkem ei lähe seda aega, aga ka mitte väga palju vähem. Aga nagu öeldud, selliseid planeete, mille vanus on piisavalt rohkem kui miljard aastat peaks olema ohtralt. Nagu teame, on avastatud ka esimesed maataolised planeedid galaktikas. Tõsi küll, temperatuur erineb väga tugevasti maast, aga põhimõtteliselt on nad maataolised, sellised kivimitest koosnevad planeedid. Need on olemas. Algne elu all on äärmiselt lihtne, primitiivne, nad on isegi rakumembraanid ta olevused. Järgmine aste oleks nagu juba ainuraksete tekkimine. Siis organismide tekkimine, kellel on, on rakutuum. Kas ta peaks mujal minema sama teed või on siin teisi võimalusi, seda ma loomulikult ei tea. Seda ei suudeta vähemalt praegu ka modelleerida, kuigi ehk tulevikus ka see võimalus avaneb modelleerida elu tekkimise võimalikke teid, evolutsiooni võimalike. Neid algseid samme, see ei tohiks olla üle jõu käiv, võib-olla mõnekümne aasta pärast juba. Aga järgmine samm, hulk raktsiate tekkimine, see on juba midagi hoopis keerulisemat. Kui elu enda tekkimiseks Maal läks miljardi aasta ringis aega siis hulkraktsiate tekkimiseks kulus veel mitu miljardit, nii et nad on tekkinud veidi hiljem kui miljard aastat tagasi oletatavasti umbes 700 miljonit aastat tagasi, peaaegu kolm miljardit aastat. Nähtavasti maod asustasid ainult sellised ainuraksed organismid. Ja see tähendab, et mingisugusest mõistusest intelligentsist tehnilisest tsivilisatsioonist ei saanud juttugi olla. Ja nüüd jääbki teadusele esialgu vastamata küsimus, kuivõrd tõenäone on selliste hulkrakset organismide tekkimine. Kas see on, on nii pime ja õnnelik juhus, et seda mujal väga harva võib esineda, või on see siiski midagi, mis varem või hiljem peab juhtuma? Tähendab, siin me puutume kokku nüüd argumentatsiooniga, mida mina, Algkoolipoisina puutusin sellega esimest korda kokku, kui ma lugesin raamatuid, mida eesti ajal levitas selline organisatsioon kui vahitorni piibliselts järglased peaks olema mõned Jehoova tunnistajad või midagi selletaolist. Ja see oli temal paberil välja antud raamat, kus oli seletatud, et elu tekkimine iseenesest likult on niisama võimatu kui näiteks käekella või taskukella tekkimine. Kella tegemiseks peab olema kellassepp. Ja niisuguseid väiteid on nüüd ka kuulda olnud, kui just elu tekkimist tunnistatakse, et see võib ju ka iseendast tekkida, sest noh, need kemikaalid on tõesti nii võluvalt käepärast. Metaan, niidid ja muud. Et nagu, nagu ei tohiks nii keeruline olla, no siis räägitakse taga ulk raksete tekkimine ei ole ikka muidu võimalik või ütleme, silma tekkimine. Et need on ikka nii keerulised asjad, et nad ei saa iseendast tekkida. On enam-vähem tõestatud, on selge, et inimene ei suuda mõelda tõenäosuslikult sellised distsipliinid nagu statistika ja tõenäosus teooria on meile kuidagi orgaaniliselt võõrad. Ja selle tõttu kujutelma, et midagi võib mingisugune asi, mis meile tundub erakordselt võimatuna vähetõenäolisena, et see võiks ikkagi tekkida, ei saa sellega leppida. Aga kui me arvestame aega suurusjärgus paarsada miljonit, paar miljardit aastat ja arvestame neid molekulekese, need ainuraksed on nii väga palju. Ja nad kogu aeg puutuvad üksteisega kokku elavad mingites orgaanilise supi sees, mis tähendab piisavalt palju katseid, piisavalt palju. Sündmusi. Nende hulgas peab varem või hiljem toimuma ka mingi väga vähetõenäoline sündmus. Ja nähtavasti elu on just selline hulka Ok neelu, inimese tekkimine. See protsess on võimet, öeldakse stohhastiline tõenäosuslik. Väga palju võimalusi ei saa kunagi teoks. Aga mõned saavad. Ja kui õhkkond ja maastik, kliima, kõik need välistegurid, keskkonnategurid on piisavalt soodsad. Kui see protsess saab jätkuda, siis nähtavasti see protsess võib minna keerulistumise suunas, võivad elusorganismid muutuda aegamööda keerulisemaks. Nähtavasti see ei ole paratamatu, aga see on võimalik. Kui see on võimalik, siis kuskil see võimalus nähtavasti peab teoks saama. Nii nagu ta on teoks saanud planeedil maa. Siin on jälle üks puutekoht sellise idealismi ütleme, religioossus, teatud sorti religioossus ja kaine ratsionaalse mõtlemise vahel teatud konflikt isegi eludega tekkimise kohta siin vist jookseb ka need arvamused siia-sinnapoole. Ja mina olen just kuulnud sedapidi hoopis, et et see 15 miljardit aastat universumi vanuseks on natuke rohkem siis 4,5 miljardit maa vanuseks. Et just nimelt molekulaarbioloogid siis ilmselt koostöös matemaatikutega on, on välja arvutanud selle tõenäosuse, kuidas saaks tekkida sellisel juhuslikul moel selline valgumolekul, mis suudaks paljuneda tõenäosuslikult. Just seesama 15 miljardit aastat on naeruväärselt lühike ikka selleks, et see saaks tekkida juhuslikult. Kokku võivad põrkuda teatud osakesed, aga et moodustuks selline täiuslik süsteem, et see läks lihtsalt nii-öelda juhusest ja ajast just nimelt ajastab väheseks. Sellele küsimusele ei ole rahuldavat vastust, muidugi 15 miljardit on, on enam-vähem terve selle, meie universumi, iga universum oli, alguses valitsesid sellised temperatuuride, sellised tingimused. Ja aine oli sellises olekus, kus mingist elust rääkida ei saa. Nii et see aeg on tunduvalt väiksem. Seal on ikka tegemist mõne miljardi aastaga. Siin ei ole mõtet mingisugusest täpsest rehkendusest rääkida, sest peale aja me peame teadma nende katset, nende põrkumist, nende sündmuste arvu millega me saame arvestada, kui palju neid oli. Kui palju oli teatud molekule näiteks ühe planeedi pinda katvus meres või ookeanis. Kui me teaksime seda ja teaksime nende molekulide täpsemalt, mis molekulil nad olid ja, ja millised võisid nendevahelised interaktsioonid olla, siis oleks ehk võimalik mingit rehkendust välja pakkuda. Aga nii üldsõnaliselt seda ei saa teha, lihtsalt. Räägime mõistuslikuste elust ja otsime kosmoses mõistuslike olendeid tehnilisi või tehnoloogilisi tsivilisatsioone. Ja mõnikord arutama, et tegelikult see mõistuslike elu peab olema ka mingisuguse supermõistuse poolt siia istutatud, peab olema veel mingisugune ülimõistus ja looja ja mõne kauni teooria järgi, kus püütakse ühendada evolutsioonilist mõtlemist, sellesama kreatsionistliku mõtlemisega ongi elu eesmärk, Maal ongi jõuda, ütleme labaselt öeldes jumalale elu areneb, muutub aina intelligentse maks. Ja lõpuks inimene jõuab mingisuguse jumala absoluudi tunnetamiseni. Noh, selle võib-olla veidi materjal istlikumas variandis, sellist arusaama elu evolutsioonist maal esitab kuulus vene teadlane Vernadski ja tema poolt kuigi mitte avastatud, aga propageeritud termin noos, sfäär, mõistuse sfäär, tähendab see osa maakerast, mille inimmõistus on oma vajaduste omada kuse järgi kujundanud täiesti teistsuguseks ja noh, oma huvidele paremini vastavaks noosfäär umbes samasuguseid ideid inimese evolutsiooni, niisugusest jõudmisest, mingisse ideaalses lõpp-punkti või lähenemisest, sellele arendas prantsuse Jesoidist filosoof nurgas ka paleontoloogia inimese esivanemate uurijale, aga endale nime teinud väga tõsiseltvõetav teadlane, diaardus, harda, prantslane, tema jaoks evolutsioon on ongi siis mingil omal viisil inimmõistuse lähenemine jumalikule, mõistusele, kui nii võib öelda. Sellel on muidugi filosoofias eelkäijaid. Enim mõistust on peetud selleks jumalikuks osaks inimeses. Niimoodi Aristoteles leiab, et inimmõistus, mõistus on jumalik inimeses üksinda tema üksised mõistus on igavene ja surematu osa inimolemusest inimloomusest. Kui kõik muud vaimu omadused vaimujõud on samm-sammulisi arenemise tulemus siis see jumalik säde on ülevalt inimesse pandud. Ja keskajaskolastilises filosoofias võeti omaks umbes samasugune arusaam, et inimese Se mõistuslik hing, inimese intelligents, ütleme, saab osa jumalikust valgusest. Tähendab mõistus, intelligents, intellekt, aru, taip, kuidas me seda nimetame, seal on üks kobarmõisteid, mis tähendab sarnaseid asju. Nendes on on läbi aegade nähtud mingit inimese erakordselt olulist kõrget omadust, mis inimest lähendab. Usklike meelest Sis jumalale, mõistus on jumalik säde inimeses. Nii et kui kuskil kosmoses on kosmoseasukaid, kellel on mõistus siis peaks ka nemad saama osa kuidagiviisi jumalikust valgusest, kui niimoodi võib öelda. See on nüüd filosoofia antiikfilosoofias, kollastilise filosoofia seisukoht mõistuse intelligentsi suhtes. Mida ütleb praegu psühholoogia või, või see, mida nimetatakse neuroScience või eriti selline distsipliin, nagu evolutsioon. Kõige labasemalt võib öelda, et, et inimese intelligentsi, inimese mõistus on midagi saanud, aga inimene on olend, kellel on selline riistapuu väga, lap-top on kaasas, ta saab väga palju asju ette ära arvutada ja selle tulemusena ei pea ise liiga palju riskima. Kärbes ja mesilane, nagu me teame, lendab järjekindlalt vastu aknaklaasi. Stan õppinud lendama valguse poole, temal on programm, aga ta ei saa seda programmi muuta, ta ei saa õppida, nädala ei ole niisugust läptopi kaasa antud. Aga kui tihane satub tuppa, siis paari katse järel saab ta aru, et aknaklaasi vastu ei seal lennata ja ta ei tee seda enam. Ka inimene võib väga palju asju. Ta ei pea ise järgi proovima selleks, et aru saada, et üle tänavaminek läheneva auto ees on ohtlik selleks, me ei pea seda katsetama. Et me teame seda, see laptop siin kuhu saab kogu aeg anda uut infot ja mis seda suurepäraselt suudab töödelda. See ütleb meile seda, õpetame oma lastele ja meil saab see selgeks. Me täiendame nende programmi. Selle laptopi tekkimine on ka asi, millele ei ole lõplikku vastust, miks inimene kujunes selliseks intelligentseks olemuseks, miks me saime selle superarvuti endale kaasa? Ilmselt on küsimus ikkagi valikus, mida intelligents meile annab, valikut on, nagu Darwin juba seletas, on kahesugust, on see nii-öelda puht. Ta keskkondlik valik ja seksuaalne valik. Ja selle aluseks on triviaalne fakt. Edasi antakse need geenid mis antakse edasi. Kui inimene jaguneb meesteks ja naisteks selle geenide edasiandmise seisukohalt muid variante siin ei ole siis selleks, et mees saaks oma geene edasi anda, peavad nad siirduma naisesse. Tähendab, mees peaks naisele meeldima ja see on seksuaalse valiku alusnaisel, on teatud valikuvõimaluseta, eelistab teatavat meest ja selle tõttu demogeenid, selle mehe geenidel on suurem võimalus edasi kanduda. Kehtib ka vastupidine ka mehel on omad eelistused ja enamasti on siin maailma kultuurides, nii, et mehe eelistused pääsevad rohkem maksma. Mehe valik on suurem. Ta eelistab teatud sorti naisi ja on väga palju kirjutatud ja mõeldud selle üle, miks valik just niimoodi toimib. Ja mis osa selles on näiteks intelligentsile. Intelligents ei ole ainuke asi, mille järgi hinnatakse inimesi. On täitsa selge, et mees naises hindab intelligentsi mõistust mõnevõrra vähem kui naine meheks. Paljud naised ütlevad väga selgelt, et nad ei talu rumalaid mehi iialgi ei abielluks rumala mehega. Noh, on küllalt palju tarku mehi, kes on abiellunud küllalt rumalate naistega kes on head perenaised, kes on seksikat, kenad ja võtavad mingil määral koduste talituste koormanud. Üks teatud tüüpprofessori prouat anekdootides ja, ja tõestisündinud lugudes on just selline nagu professori ei valinud vanal ajal vähemalt oma naist mitte selle järgi, et oleks talle vääriline intellektuaalne partner vaid pigem muude tunnuste järgi. Meest valitakse kahtlemata ka füüsilise jõu järgi, on täiesti selge, on ka tehtud teste, naine eelistab pikemaid mehi, lühikesel mehel on raske. Aga noh, mitte võimatu, nii etet lühike mees peab rohkem pingutama, kompenseerima oma lühidust, millegi muuga. Ja mõnikord need kompensatsioonid on väga edukad mõnikord meeldivalt edukad, aga mõnikord mitte päris nii meeldivalt edukas oma lühiduse üle kompenseeri oli selline inimene nagu Juhan Viiding minu meelest. Ja inimene, kes oma lühikest kasvu väga vastikul kombel üle kompenseeris, oli näiteks Jossif Stalin. Aga teatud olukordades ja inimkond on käinud läbi väga läbi niisuguste pudelikaelte ja, ja väga raskete olukordadega mida mingil määral modelleerivat kordavad näiteks minu eelkäijale põlvkonnale väga hästi tuttavad koonduslaagrid ja sellised töölaagrid, orjalaagrid, surmalaagrid, kus toimus äärmiselt karm valik. Ja selle valiku tulemused olid sellised tugevad, prisked pikad mehed, keda naised sageli eelistavad, surid peaaegu esimeses järjekorras jäid kõvemad sitkemad, väiksemad ja nutikamad. Et see intelligents on tekkinud ikkagi looduslikus loomulikus valikus ja arvata, et intelligents on tõesti nagu meisse pandud mingisugune jumalik säde, et tema ülesanne on, on jõuda mingi absoluudi ülima valguse tunnetamiseni, see on erakordselt kahtlane. Jällegi, siin on lihtsam seletus. Intelligentsile on ehk ehk see, mida pakub evolutsiooniline psühholoogia, mis ei paku muidugi mingit lõplikku täielikku seletust siin on väga palju lünki, väga palju probleeme, aga on huvitav märkida, et me liigume nende lahendamise poole. Ja selles valdkonnas on ka eestlased üht-teist teinud. Näiteks Tartu Ülikooli audoktor Jaak Panksepp on inimene, kes peale kõige muu on uurinud näiteks püüdnud vastata küsimusele, miks ikkagi meile meeldib muusika. Eks muusikal on oma teatud evolutsiooniline taust. Aga intelligents, nagunendast minu näidetest selgub, täidab teatud funktsioone intelligents, laptop, millel me anname ülesande, millega me arvutame teatud asja välja leiame ütleme optimaalse viisi millekski, kas me teeme oma perekonna eelarvet? Seda me võime teha juba päris laptopis või siis mõtlema, kuidas kõige paremini saada kätte mingisugune asi, mida me väga ihaldada. Näiteks korter, naine või mees, neid ülesandeid, kui midagi soovime, midagi vaja on. See on üks inimelu põhisisu, saada seda, mida tahad. Ja nii võib öelda, et inimese intelligents teenib tegelikult meie tahtmisi, inimese tahtmised, see nii-öelda animaalne osa, mis on meil loomadega suuresti ühine, see on, on väga-väga palju varem tekkinud inimese tahtmised, söök, jook, seks, teatud uudishimu rahuldamise vajadus, mis on, on loomadel küllalt üldine näiteks tihastel, ka kassil, nii edasi, see on midagi, mis on meie väga põlises programmis ja see on osa meist, mida me üldjuhul ei saa ümber programmeerida. Ja see on väga tõsine asi seal laptop. Meil on nagu kaks arvutit, ühes on sees päritud programm ja teine on see uus ilus läptop mis aitab meil seda päritud programmi poolt antud ülesandeid, neid oma soove ja tahtmisi rahuldada. Ja need soovid ja tahtmised ei ole paraku alati mitte sellised, mida võiks tingimusteta nimetada positiivseteks. Nii kristluses, aga ka näiteks hiina vanas traditsioonis oleks elus hiina romaan, mille pealkiri on kaks Pealkiri alapealkiri on kõik inimesed on vennad. Hulgas ei ole vist palju need, kellel on olnud kaks ealiselt lähedast poeglast võib-olla mõnel on olnud kaksealist lähedast venda siis minu jaoks sõnal hind on, on kaks tähendust, üks on jah, see me oleme. Vennad Me oleme suured sõbrad. Aga minu jaoks vendlus tähendab ka kohutavat rivaliteeti. See tähendab seda, et õhtul vennakesid pestes leiad sa ühe pepu pealt teise hambajälgi. Alailma käib üks pluss, käib meeletu rivaalitsemine ema ja isa tähelepanu pärast, kui mõlemale kingitakse mänguauto ja kui ühel on väiksem auto, siis sellele järgneb skandaal. Tähendab inimene on, ühelt poolt on kooperatiiv ja needsamad vennad koostöö valmis, on üks inimese põhiomadusi, me, me teeme teistega koostööd, arvestame teistega, arvestame teiste tahtmistega, oskame teiste tahtmisi, teiste meeldimusi, sümpaatiad, antipaatiad teatud määral läbi näha ja sellega arvestada. Aga mitte alati. Sest peale operatsiooni on ka konkurents ja, ja inimelu ongi mäng nende kahe asja vahel, mis tuleb nii kenasti lapselapsepõlve lihtsustatud maailmas välja. Ja mõlemas valdkonnas töötab edukalt seesama laptop, laptop, meie intelligents on neutraalne. Ta täidab neid ülesandeid, mis nädala anname. Nii nagu Albert, Šveits, olge seal erakordselt intelligentne inimene, ta oli teoloogiadoktor, Dali oma aja silmapaistvamaid organistada, kirjutas põhjapanevat Bachi muusikast ja vanadest orelitest ja peale selle õppis ta ära vanemas põlves jälle hakkas meedikuks ja töötas Aafrikas arstina. Tähendab, ta kasutas oma intelligentsi nii-öelda teiste inimeste aitamiseks. Aga samal ajal näiteks väga intelligentne inimene Joseph Kööbelsi kasutas oma intelligentsi hoopis teistmoodi. Juhtumisi loomulikult teadsid teineteisest. Kübels saatis Šveits sellele kunagi kirja, kus ta kutsustada Saksamaale niisuguse lugupidava kirja, et meil oleks hea meel teid näha ja lõpetas selle toitsem kruus maksa tervitusega nädalas vaid seal vastas umbes nii et kahjuks ei ole mul aega, mul on siin töö teha ja vastase tsentraal afrikaanišungruus, Kesk-Aafrika tervitusega. Minul kadunud ristiisa Hildro Montana Well I, kes tundis kõbelsete isiklikult väga paljusid tolle aja poliitikuid, ütles, et ta oli äärmiselt intelligentne, aga kohutavalt alatu ja halb inimene. Tõeline ja puhas töö. Me rääkisime prantsuse keelt. Lonkur kurat, prantsuse klassikaline romaan, mis näitab seda, et enim intelligents täidab neid ülesandeid, mis, mis vanem sisse antud programm. Muidugi, see vanem programm, emotsionaalne programm, see süda, need soovid ja tahtmised. Meie animaalne osa, see ei ole muidugi täielikult mitte kaasasündinud vaid ta kujuneb nende kaasasündinud Almet veal kujuneb meie lapsepõlves meie õppimise käigus. Ja loomulikult nii nii kõbelsi, kes oli lonkurjaga väikest kasvu mees nagu Stalingi Et ka nendel lapsepõlv, Stalinil oli, oli väga võigas ja traumaatiline, see jätab kindlasti oma jälje, aga mingid eeldused tulevad juba kaasnad kasutasid oma intelligentsi niimoodi. Ja nüüd küsida, mis sel kõigel on, on tegemist fermi paradoksi ka on tegemist nii palju, et see, mis toimub meie ütleme selles nii, selles vanemas kui uuemas programmis, need on nõrgad voolud ütleme, aju biovoolud. Nii või teisiti siis tsivilisatsioon on, on mehhanism, mis neid võimendab annab meile võimaluse sõita 50 hobusega lennata masinaga, mille jõud on juba sadades tuhandetes kilovattidest. Aga neid võimsusi on ju veel palju suuremaid. Nüüd ongi küsimus, et, et mida me siis nende võimsustega teeme ja nagu näitab inimkonna ajalugu, intelligents on kogu aeg kasutatud nii konstruktiivselt kui Testruktiivselt ilusas eesti pärimuses peni lukkidest, inimene on just niisugune peninukk või koera Koonlane. Paar näevad, oma ehitas ja ülejäänud päevata lõhkus seda maha, mis ta ehitas. Aga see on täpselt inimkonna ajalugu. Inimkond elab ju iseenda varemetel. Ja nüüd on, on asi väga lihtne, et kui destruktiivne võimsus, mis meil kasutada on, muutub piisavalt suureks, siis on ülimalt tõenäone, et varem või hiljem seda kasutatakse. Ja selle tulemus on üle teatud piiri, on selle tsivilisatsiooni inimkonna ja võib-olla terve biosfääri häving. Tulles tagasi fermi paradoksi juurde, miks ikkagi ei ole? Miks meil ei ole kontakti kellegagi, aga üks võimalus on see, et kui intelligentne elu tekib siis varem või hiljem kui selle intelligentsi ta peab tekkima evolutsioonis ja kui ta tekib evolutsioonis, siis ta on just selline kaksipidine, teda võib kasutada nii teiste alistamiseks võitmiseks, hävitamiseks kui nähtavasti teistega koostöö tegemiseks. Aga kui sa hävitusvõimsus läheb väga suureks, siis varem või hiljem peab juhtuma see, et see tsivilisatsioon hävitab end. Ja see on üks väga võimalik vastus sellele fermi paradoksi küsimusele, aga kus nad siis ikkagi on? Nad on ennast õhku lasknud muidugi see ainuke on palju muid võimalusi ennast hävitada kui see termotuumalaengud. Aga nagu me teame, me võime ka maailma kliima tasakaalust välja viia ja noh, kõige hullem variant, mis võiks juhtuda, on see, et maa peal saabub umbes selline olukord nagu veenusel kus, nagu öeldakse, on see kasvuhooneefekt läinud oma ühe võimaliku lõpuni. Kui elu on tekkinud juhuslikult ja on olemas evolutsioon, et siis on ju kõik, on väga inimlik ja loomulik, et maailm hävineb siin ja inimesed on kasuahned ja et on on isaste võitlus Emmaste üle, et siis polegi midagi peale hakata. Peaksime rahul olema oma selle hea laptop ja hea tarkvaraga ja lihtsalt elama. Selles võitluses edasi. Mina ikka vähem julgen inimestele öelda, mida nad peaksid tegema peale iseenda. Ma tean, tean, mida mina peaks tegema, aga väga sageli ma teen midagi hoopis muud. Nagu me teame, vaim on valmis, aga liha on nõder, selline ilus ütlemine. Aga rahulolematus iseendaga ja mure oma tuleviku pärast ja isegi selle looduse tuleviku pärast on ka nähtavasti midagi väga inimlikkusest. Inimesel on ilmselt omane siiski see, et ta päris teravat piiri enda ja teiste vahele ei tõmba. Asutab isegi kodutute koerte varjupaiku ja kogub raha näljahädalistele Aafrikas. Et inimene on teiselt poolt ka altruism ja nii-öelda koostöövõimeline jaks, sellest tuleb ka see mure. Et midagi nagu peaks tegemata. Et me kõike vussi ei keeraks. Aga praegu see tsivilisatsioon, mis praeguni edeneb oma reklaamiga ja ületarbimise raiskamisega see ei ole muidugi jätkusuutlik, aga elujõuline seal lõpetab ilmselt üsna halvasti. Ja inimest kuidagi piirata, kammitseda tema võimalusi oma soove täita. Selleks on nagu minu meelest inimkonna ajaloos olnud kaks vahendit religioon, mingi tabude süsteem, midagi, mis on püha, midagi, mis on keelatud, ilma et me mõtleks, teaks, miks, aga see tabude süsteem on, on lihtsalt nagu mingi vajalik pidur mis on takistanud meid iseend ja maailma hävitamast. Ja siis jääb mõistus, mõistus ütleb meile juba üsna selgelt, mida me ei tohiks teha, ütleb, et ei peaks sõitma liiga võimsate autodega, peaks üldse sõitma vähem ja, ja peaks. Need asjad on väga palju minelannaks ostma, rohkem mahetoitu ja seda ise kasvatama ja nii edasi. Harku, nii religioon kui mõistus on osutunud ikkagi üsna lühiajalisteks piduritaks. Kumbki ei, ei tööta päris hästi. Loonud keskkonna, kus meil esimesel hetkel on mugav, aga tegelikult see ei vasta meie vajadustele, ütleme, inimene on, on loodud elama noh, ma ei tahaks öelda vaesuses või kujunenud selliseks, et meie loomulik elu oleks. Praeguse eluga võrreldes peaksime olema vaesed, kannatama mingil määral külma ja nälga, see oleks loomulik olek. Aga selle juurde keegi ju tagasi ei taha minna, sest täitmine on olnud kogu aeg seda vaesust külma ja nälga vältida. Siin on üks suur paradoks. Kirjanik Jaan Kaplinski kõneles fermi paradoksist muusikat ka Sander Saarmetsa alt. Loo pealkiri, kinno saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2006.