Koole. Tekstiilikunstnik ja lambakasvataja Anu raud kõneleb teemal taluelu. Talu ilu. Tere õhtust, tegelikult ööd väljas on pime ja ülikool algab. Niisugune pealkiri, ma arvan, need kunstnikud ei peagi väga paljut rääkimata, rääkida. Et nad ei oskagi võib-olla rääkida ja enamik asju, mis tehakse, tehakse silmaga vaatamise jaoks, aga ma ikkagi püüan rääkida sellepärast et see teema, talu elu ja talu ilu on minu jaoks väga olulised. Ja ma elan juba talus päriselt 1991.-st aastast. Ja on ju igasuguseid talusid, teraviljatalusid ja võib-olla kalakasvatuse talusid, aga meie talu kõige rohkem on võib-olla üliõpilaste talu, aga siis ka lambakasvatuse talu ja lambakasvatuse talu on sellepärast et ma olen vaibakunstnik ja talus Nemad peaksid kindlasti olema. Aga mis ma siis ikka neid siledaid sigu kasvatan, kui mul on villa vaja ja koer on mul samamoodi hästi karvane, hästi hea villaga kollikoer ja kui on üle 20 kraadi külma, siis ma kindlasti võtan oma koera, vesti, koera sokid ja koera kampsuni välja ja need on mul väga armsad asjad. Ja siis ma natuke kirjeldan seda talu sellepärast, et meil ei ole võib-olla tüüpiline rehielamuga tüüpiline niisugune talu. Aga ta on vana mõisa moonamaja tsaariaegne rehielamu, kolme uksega, kolme toaga kolme sahvriga, kolme köögi ja keldriga. Igal mõisa moonakal oli siis niipalju ruumi ja siis õue peal natukene hobusel ruumi, lehmaruumi ja kartulikooparuumi sealsamas metsa all oli ka üks saun. Kui mina sinna tulin, siis seda sauna ei olnud ja ma nii väga-väga tahtsin sauna. Praegu on see ehitatud sellesama vana sauna vundamendi peale, kuigi see olemasolev saun oli suurem, natukene niisugune ilmselt elamise saun kust siis kuuma käest voodid ja muud asjad välja toodi ja sauna mindi. Need mälestused, esimene kord, kui ma sinna tallu läksin, arvan, et ei olnud päris kolmene, aga ma mäletan. Ja see oli siis nii, et ilus, suur tuba ja selle vana mõisa moonamaja ostis vanaisa 1918 ja pidas seda paraja väikese taluna niimoodi kuus, seitse lehma, natukene sokki, lambaid ja kanu, kukkesid peekonit, kasvatati veidikene niisugune väikene varase elamise äraelamise talu ja esimest korda, kui ma sinna läksin, oli suur setude savikauss laual. Selles kausis olid punased vähjad. Ahjul käimine oli väga oluline asi. Aga neid punaseid vähkimanni väga mäletame, tulid suured ja ilusad ja punased oli veel teine kauss ja see teine kauss oli kaetud valge. Seal olid väga maitsvad pirukad sees. Vot selline oli esimene käimine, aga kooliajast, kui olin esimeses klassis, siis suri vanaisa ja ma ise matustele käinud siis ema tuli matustele, isa oli hoopiski kuskil kaugemal, pärast räägiti lihtsalt, et meil on siis Ristimetsseal, kus Heimtali valla piiri peal ja kui matuserong läks, siis peetis kinni seal ristimetsa ääres igalühel anti pits viina ja kadunukesele, siis lõigati sügav rist puusse. Kahjuks on see ristimets, igal pool oli küll rist peal, aga ikkagi on ta lageraie ohvriks läinud, nii et seda metsa enam ei ole. Aga see mälestus ja veel üks väga tore pilt, kus ema näitab Hendrik Relvele seda ristimetsa, ühte puud on olemas. Vot niisugused mälestused, aga siis peale vanaisa surma esimesest peaaegu esimesest klassist kõik koolivaheajad, absoluutselt. Alati tulime me maale ja olime maal ja see oli see tõeline, kõige toredam elu, mis olla sai, koolis käisin Tallinnas, aga jah, kõik kevade vahe, suvevaheajad olime me siis maal. See lapsepõlv on hästi oluline. Minu lapsepõlv oli lõhnu intega polsterdatud magamistuppa muidugi lakas. Kukeväkke rajas ülesse ja rukkirääk ja ja muud ilusad linnud olid siis ööbikud ja muud õhtused linnud olid unelaulu laulmas. See kõik oli nii ilus ja haruldane ja kui ma väiksem laps olin, siis mul olid väga olulised linnud. Sellepärast et mul oli eriline nina leida linnupesi ja ma leidsin neid, teadsin, et linnupesa peal ei tohi hingata, aga ikka oli see hästi suur huvi alati vaatamas käia, et kuidas siis nüüd läheb ja kuidas lindudel läheb ja ema õpetas päris palju linde ka tundma õppima ja siis oli, ma mäletan, et üks väga suur lemmikraamat oli kaiga Ruudovi linnuraamat sihukesele sellised mustvalged pildid sees ja siis ka seal hästi huvitavad lood nendest lindudest. No vot, tähendab, kui mulle meeldib taluelu, siis üks asi on see, et loodus on, mis meie talus on jõe luht, jõgi, heinamaad, mets, kuusik, järv, erinevad puud, erinevad taimed, loomulikult siis õue, suure õu õue, puu, mis on minu vanaisa istutatud sinna ja mis on nüüd nagu perekonnaliige, väga ilus puu, õunapuud, aiamaa, kõik see on imeilus. Aga hea küll, ma räägin oma talust. Mul on olnud õnn käia väga paljudes taludes ja mikspärast, et minu esimene töökoht oli rahvakunstimeistrite koondis hukku. Ja kui ma olin noorem, siis minu elu Linnet ühelt komandeeringuid tulin, teise läksin mäletada. Ta on neid pilte, mille eest me siiamaani tänulik olen, kuskil läksin jala, kõndisin Setumaal, loomulikult keegi uksi lukku ei pannud, üks vanamees magas seal kasukal, kanad kõndisid sealsamas köögis ringi. Vot selliseid pilte olen ma väga palju näinud. Ütleme Setumaal ja meil oli kunstnike vahel jagatud see Eestimaa, nii et minu maad olid Kihnu, Ruhnu ja siis ka Lõuna-Eestis, ütleme Setumaa. Võrumaa. Ma käisin ka Viljandimaal ja nendel suurematel saartel, Saaremaal ja Hiiumaal harvem, kuna need sattusid siis teiste kunstnike omaks, aga ikka sai käidud. Ja siis need pildid, et lihtsalt kuidas keegi elas ja kuidas ta oma lapsi hoidis ja kuidas ta sibulaid kuivatas ja mida ta tegi. Et see oli niivõrd huvitav vaadata. Ja eriline võimalus, et tõenäoliselt satub arst palju teiste inimeste kodudesse ka, tavaliselt ju me väga palju ei, ei satu. Aga noh, arst satub murega, aga mina sattusin seal huvi ja rõõmuga, et oode käsitööd ja mis teil on. Ja siis oli see uku kunstniku töö selline, et kui kusagilt midagi toredat paistis nendel reisidel, siis me selle üles kolisime, mõtlesime, kuidas seda teha, kas samasugust koopiat või kas keegi oskab veel seda teha või siis midagi muutsime, nii et see oli selline väga, väga tore. Ja siis, kui rääkida sellest talguilust looduse ilust, siis minu jaoks on niimoodi, et kui kunsti keemias õppides mul on kas lõuend või paber või ka valmis kudumata lõim üles tõmmatud, siis minu arvates on üks maatükk, kuhu inimene Talumees hakkab oma kodu rajama, samasugune kunstiteos, kui ma mõtlen neid kooslusi, neid mätas keldreid, neid aitu, neid ilusaid. Mu ehitisi, kõik kokku, võib-olla kohe heinakuhjasid saadusi, mis on sinna nii ilusti tehtud. See kõik on niisugune loomulik, tõeline kunstiteos on luua kodu oma kodu. Ja miks mul siis maal ka väga meeldib, et eriti praegusel ajal see asjade üleküllus või uputuse nii suur, aga taludes tavaliselt ei ole mitte kunagi asju ega midagi, ei ole üleliia palju, tööd on ainult, võib-olla see on asi, mida on kõige rohkem või palju. Aga see askeetlik nappus või mõõdukus asjade juures, et maal on see igal pool, ruumi on õhku ja liiga palju ei oleks vadi pudi. See meeldib kangesti. Minu enda, see nõrkus on olnud üliõpilasest saadik rahvuslikke asju korjata etnograafilist maavara ja ma teen seda siiamaani ja praegu nad on siis juba seal Heimtali muuseumis, kõik. Varem olid nad mul kodus intelli muuseumis ja minu jaoks on need väga, väga tähtsad. Näiteks väga tähtsad on niisugused asjad, millel on omad lood, peaaegu kõikidel nendel vanadel käsitsi tehtud asjadel on omad lood. Aga võib-olla ma räägin ühe niisuguse loo ühel päeval, kui ma sõitsin, linn oli kiiresti vaja lilli osta ja läksin bussijaama ja vaatasin, kuidas külmkapid roose täis, paksult uhked ostad ja teed ja siis tuli mul äkki meeldis see, kui minu üliõpilased, kui ma olin noor õppejõud, lõpetasid kunstiakadeemias, tegid diplomitöö, lõpetasid kooli, siis oli niimoodi, minu ema läks õhtul hilja, et lilled oleksid värsked aeda ja siis õitsesid pojengid ja need pojengid olid toodud Kahest vanast tori mo aiast. Ma tean veel seda aedniku, kes seal oli ja tean ka, kuidas ema neid juurejuppe sinna Kääriku tallu tõi ja nad läksid väga hästi kasvama ja selle sordi nimi oli Saara Bernaar ja siis olid veel punaseid pojeng käija olid valgeid pojeng ja emal pani jääkülma vett ämbrisse lõikas need pojengid sinna külma vette, mis selle ämbri keldrisse hommikul noh, buss ja käis väga harva kuidagimoodi bussidega Viisned lilled hästi niisketesse asjadesse, pakitult, minule, sahtlist Tallinnasse. Et mina läksin jälle marsruuttaksole vastu, kus mähkmed kätte said ja kui ma sain, siis need ema pakitud pojengid. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et millist sort timmilist värvi, millisele üliõpilasele kõige rohkem sobiksid, tegin kimbud valmis ja kui kõik oli diplom kaitstud, siis ma andsin need lilled ja see oli võib-olla see jutt, mis ma tahtsin rääkida, näiteks, et kui kodu rääkida või kodutunne või kodukoht, siis ta kipub väga olema minu jaoks talu. Just täpipealt, et seal on need niisugused kindlad asjad sinu all sinu peal, sinu kõrval ei ela teisi inimesi, seal ei ole teisi pahandusi, teisi probleeme. Et sinu kõige lähedasemad naabrid on mutid, vihmaussid võib-olla mõned rotid, hiired, mõned putukad, kärbid, mürgid, linnud muidugi, ja vaat niisugust sorti lood või sidemed, mis hoiavad sidemed, mis hoiavad õue puudega, mis on juba kümneid või sadu aastaid seal olnud. Ja siis see on nagu väga oluline. Ja kui head kunstiõpetajad õpetavad, et tervik, et kui sa hakkad tegema kavandit, et see nii oluline on see tervik ja ma mäletan, kuidas minu õpetaja Mari Adamson ütles, et vaata, kui ilusad on ikka pleekinud asjad. Et siis läheb justkui see värv veel ilusamaks ja tervikliku maks, et see on väga oluline? Ei vot taluelus on see tervik, et sul on võimalus mitte ühte kivi või mitte ühte tegevust kogu aeg teha, vaid sul on võimalus maad kaevata ja sul on võimalus ennustada, mis ilm homme tuleb. No praegu küll, teised ennustavad juba hästi ära, aga aga igal juhul sul on võimalus teha väga erinevaid asju ja nuputada, kuidas sa selle terviku ja kõikide nende tööde ja kõikide nende probleemidega hakkama saad. Ja siis kõik vahelise tulemus, see elu korraldus, mis seal on, see on väga, väga tore ja muidugi see, et tööd on küll palju, aga sellist maainimesel niux tunnete toidul on nii kiire, ta peab jooksma sinna tammidele, siin seda ei ole. Kui sa ikka lähed, siis inimestel on aega sinuga juttu rääkida ja sinul endal ka kuidagi on aega, et see aeg voolab teistmoodi. Ma mäletan hästi, kui ma Kihnus käisin, hästi palju, sest et see minu maali kihnu, kuhu ma siis lennukiga sõitsime, tihti väikese lennukiga. Et kui läksid Tallinnas, kus oli rabelemine, siis läksid juba Pärnu Kalevi tänav oli seal, oli teine tempo ja kui juba Kihnu läksid, siis oli nii vahva, et et näe, sina ka siin ja siis hakkas niisugune mõnus ja rahulik elu peale. Täna tuli meelde see, et see on ju väga tähtis lause, mida, kui palju kordi öeldud, et ära anna kala nõng aga minu arvates see asi jääb alati selle koha peal pooleli, et aga sussi oskad õnge otsa panna. Et vot sealt edasi selle ussi õnge otsa panemisega veel see, et kas sa ka tead, kas oskad aimata, millises käärus võib see ahven, ilus priske ahven valitseda ja ja kas sa ka tead, kuidas ahvenat sisse söödetakse, püüa väikseid liivarulle põneda kaheliitrisesse kiip seo purk pealt kinni ja siis lase see sinna jõepõhja ja siis kui vihaseid ja turris ahvenat ründes Sa pead peaga taovad vastu seda purgi seina ja siis, kui sa siis lased oma õnge sinna koos selle vihmaussiga lõika väikse liivarulliga, vot siis sa saad ahvena või siis kas sa ka tead, et kui sa püüad sulgkork läheb lapiti lapp bee pikali vee peale, et siis on sul seal latikas seal all teisel pool õiguse teadkan, Niknak õrnalt näksid, see on sul särg ja ja kui keegi rahulikult kurk hakkab vee alla minema, siis tõenäoliselt on see sulle ahven ja nii edasi, et vaat need teadmised ja vahel, kui tehakse siin neid haridusreforme, kõik, minul alati tuleb see kiuslik mõte, et aga kas nad ikka Hussi oskavad õnge otsa panna. Et need asjad ongi meis talus ja taluelus tulevad lähemale, aga kui ma juba kaladest läksin, ma olen väga palju oma isaga kalal käinud ja seda tõeliselt nautinud ja see on nii ilus aeg olnud siis teine oli vähjul käimine. Tore oli minna vähi üle sellepärast et nahkhiired lendasid ja ja siis olid heinaküünid, kui väga ära väsisid, said heinaküüni pikali minna, aga siis, kui pimedaks läks ja nägid, kuidas need sõralised tulid sööta nokkima sealt kahva pealsetesse, tõmbasid neid välja ja ja ainukene tihti oli see minna oli väga, aga lapse jaoks ja olemise aeg oli kaunis pikk ja siis kus tagasi tulid, siis olid juba suurest kastest püksis rebade peal ja rasked märjad kahvat seljas ja mõtlesid, kui said juba heinamaale kõrgemasse kohta Ta ja siis hakkasid need kodutuled paistma ja siis pandi vähjad keema ja siis lapsevanemad oma huvitavate külalistega hakkasid natuke viina jooma seal ja siis jumal selle teki ääre alt said kuulata imetoredaid lugusid, mis oli ka tema haridus kindlasti. Noh, nii palju siis kaladest ja, ja sellest, et ega siis ikka jah nälga jää, kui teadku ta sussi otsa pannakse. See oli nagu lapsepõlve aegne aeg ja kui ma olin üliõpilane, siis ma kindlasti maalisin, joonistasin seal palju, käisime mäletan vanade vineer kohvritega, niimoodi olid nagu papist neljakandilised kohvritsema, panime oma paberi sinna põhja, läksin isegi külm oli välja ja käisin maalimas ja joonistamas seal talus ja see oli kõik väga tore. 1991, kui ma päriselt mõtlesin maale minema, seal ikka seotud sellega, et ma olin sunnitud Tallinnast ära tulema. Algul oli see kurbe raske, aga kõik kokkuvõttes on suurepärane, suurepärane, et on saanud seal maal elada. Suurepärane, et on saanud asutada selle Viljandi kooli rahvusliku käsitööosakonda, mis toimib väga hästi, praegu. Aga 1991 tulid lambad, lambad olid kurva sündmusega koos, lambakari jäi orvuks, nõval üks poissmees maja põles maha, peremees põles sisse, lambaid jäid südatalvel üksinda ja selle mehe õde töötas, hukkus, mina töötasin kaugus ja ammu mõtlesin, et võiks lamba tõtta. Ja siis see naine tuli minu juurde, ütles, et kuule, Anu. Ma ei saa ju ometi neid lambaid nüüd vabaks teha. Võta nad piinad endale. Ja siis me läksime. Aimehunt oli veel see tore inimene, kes aitas nii, et Draamateatridekoratsiooni bussidega läksid südatalvel heinad ja siis läksid veel muutu söödad järele ja lambad, mida me algul kartsime, et kuidas neid siis, et aga nad oleksid nagu elu mitsubishi bussiga sõitnud ja sõitsid näsisi, Teina tulid kohale ja sellesama sisse põlenud poissmehekari on kogu aeg edenenud, kasvanud. Täna sündis just 91. lammas. Kas mul seal karjas praegu on, siis koos talledega 91 hinge. Ja alus oli siis sealt nõvalt? Muidugi, sealt on saanud villa, minu õpilased ja ja ma ise ja palju igatpidi loomad talusse. See on niivõrd ilus, kui nad seal kõnnivad ja ega ma ei ütle, et ma räägin, ainult ilus talu ilusast. Mu teema on. Loomulikult on sõnniku välja vedamine ja Kärdsed ja haigusi peaaegu ei ole. Meil on väga sobiv Suht lammaste pidamiseks. Aga eks nende asjadega kõigiga peame hakkama saama. Einud söödadja pügamised jah, numbrite kõrvupanemisest. Ütlen ära tõesti, minu jaoks on rahvuslikus ja rahvusväga oluline. Mulle meeldis lapsest peale hirmsasti, gloobus meeldib siiamaani, aga globaliseerumisest ma ei oska küll nagu lugu pidada. Et minu ideaalmaailm on see Ta on palju maid ja palju rahvaid, igal rahval on oma iseloom, oma lõhn, oma May, oma karakter, sa võid seal käia, seda nautida, vaadata, aga sinu kodu on ikka sinu kodu ja isegi väga palju võõraid asju, ma ei tahaks oma kodus. Muidugi on, kui kusagilt reisilt lähed ja mingi tore mälestus on jälle mingisuguse looga koos. Võiks olla. Aga et põhiline, ma tahan neid värve, mis on eesti rahvakunstis, ma tahan neid asju, neid kuitahes lihtsaid, puupõrandat ja kaltsuvaipa ja triibulisi. Ja, ja siis ma tunnen ennast kindlalt ja hästi nende lähedal. Ja kui jällegi vahepeal rääkida nendest lugudest, mul on nii segamini, et ega mõni ütleb mulle, et kodu on ka muuseumi moodi, kuigi minu arvates mitte, see on lihtsalt kodu ja seal ongi see vahe, et kui mulle vahel helistatakse telefoniga ja öeldakse, et kuulge, et me tuleme, koristame toad ära ja et meil on 30 tuhandene tolmuimeja ja ei taha seda saada, siis ma ütlen kohe, et ei taha, et neile esiteks meeldib tolm ja teiseks on minu vanaema õpetas mulle väikest hanepajuluuda tegema, et seal lehed ei tule nii lahti ja see väga hästi võtab põranda puhtaks ja et ei taha ja siis ta tükk aega on vait ja siis ütleb, et aga me tuleme DVD diivani puht. Ma ütlesin, aga mul ei ole diivanit. Siis ta ehmatab jälle uuesti ära, et kuidas inimene siis elab ilma diivanite tõesti elan ja siis tuleb see küsimus kõik mugavused. Vahel mõeldakse kõigi mugavustega elamine. Aga minu jaoks on esimene, kuigi noh, ma ütelda mugavusega kogu rõõmuga elamine on see, et ma võin hommikul tulla u jalu, nii nagu isa õpetas, ega ei, ma ei julge ilma linnu peteta ninna, võtan tükikese ikka midagi suhu. Lähis ootan, vaatan, kes on siis kevadel saabunud, milline lind hakkab laulma. Ja see, et ma lähen ja ma võin kohvi täpi peal juua või ringi kõndida ja seda vaadata, seda loodust ja mõelda. Ma rääkisin just Mari Adamsoni, Maria Adamson oli selline tore õpetaja mul, kes tõepoolest oskas väga suunata. Nii et sa oskad nautida ja vaadata ja imetleda mis tahes looduse kas kujundit või värvi või ma arvan, et on väga palju andnud ja mina käin ja vaatan siis olgu, munakivisillutis tulgu maakiviseina olgu mis tahes lehe kuju, puude värvi. Kas siis tuul pöörab lehedbul pahupidi nad õigetpidi, kohinaid, sahinaid, kõike seda, et minu maitse järele, praegune ühiskond tundub olevat meelelaht, luksuslik eluhoiak on meil üldiselt. Aga kui loodest vaatate, siis tundub ka, et et neid imeilusaid asju ja hetki antakse nii jama pärast umbes nagu pühapäeva või püha hetke. Et ega see virmalised kaua sinna taevasse ripakile ei jää, see niisugune tõeline püha hetk, mida sulle aeg-ajalt väga harva kingitakse. Ja ka need imeilusad loojangu ja, ja päikesetõusu hetked on ikkagi lühikesed võrreldes pikkade suurte pruunide küntud põldudega või ühtlaste heinamaadega või metsamassiivide ka. Et see on nii huvitav, vist jälle terviku tunne Maal vaadates looduse kooslust, koos nende ehitustega mõtlen samamoodi tervik, et kui palju puitu, kui palju katuselaastu, kui palju metalli, kui palju sepikoda, kui palju linast, kui palju villa, et see on selline ilus, harmooniline tervik ja ka väga ilusaid asju, ma mõtlen siis mõnda tikandit või värvilist asja, on nende suurte puupindade seintega võrreldes jällegi vähem. Et selline terviku tunne on väga oluline nii tegemistest kui ka nendes asjade välja nägemistes. Ja nii nagu ma ütlesin, et meeldib see, et on erinevad maa teeninud rahvad ja mina püüan kogu aeg siis aru saadate, no mis meile oluline olla, mis meid on mõjutanud, miks on sellised värvid valitud, miks on sellised mustrid valitud ja austan ja imetlen neid, tahan neid edasi hoida ja osata jätkata. Ja see on õnnestunud tänu Viljandi koolile, sest et seal on tõesti olemas kool, kus kõik rahvuslikud asjad võetakse läbi, inimesed oskavad asju teha oskavad, ei ole seda ära unustanud. Tore, kui meil on üks koitanud tükikene muuseumis, veel toredam, kui meil on 20 noort neidu, kes oskavad neid kohe uuesti teha ja ja see oskus on täiesti käes. Jätkab Anu raud. Üks tore asi on see, et meil on MTV Muuseumi sõprade selts ja sõprade seltsis on ka näiteks rootslasi, Stockholmi etnograafiline uuring on meil väga palju käinud ja nüüd on selline aeg, kui need inimesed, kes omal ajal läksid siis põgenikepaatidega üle ja võtsid kaasa endale väga armsaid asju, rahvariideid, isegi niisuguseid etnograafilisi kogutud esemeid. Nüüd, kas nüüd on ära surnud või on väga vanad ja muretsevad, mis neist asjadest saab, nii nagu mina kogem, muretsen, mis kõik minu muuseumist ja talust saab ja selle nimel ma kogu aeg praegu toimetan ja tegutsen. Nemad otsustasid siis kinkida need meile Heimtali muuseumisse. Näiteks seal laua peal on üks niisugune väikene kampsun, mida siis üks Kihnu naine põgenedes on teinud oma väiksele pojale. Ja kui sa oled ikka paadised, tuul möllab ja lained möllavad ja üldse on külm ja napp aeg, siis kelle film siis ikka tuleb välja, et poja külm on olulisem kui ema külmima võtab jalast oma sukad, lõikab pooleks ja teeb sellest ühe väga ilusa ja armsa kampsuni. Et vot niisugusi lugusid, talu elun lugusid täis ja selles suhtes on, see on niisugune koht, kui on väga tore, kui kik seal edasi elab ja elu edasi kannab. Paari päeva eest ma läksingi Tallinnasse oma selle professor Mari Adamsoni mälestuspäevale ja kui Viljandis tulin bussi peale, siis ema saatis oma tütart ära Ühe saksa peigmehega ja nad olid juba ka sellel tüdruku kõnes või keeles oli natuke sellist kadaka lõhna ja ema nuttis, nuttis, need pisarad jooksid mööda põske, aga ilmselt tundis mu ära ja ütles, et et näed nüüd, kuidas oma lapsi kaotame, kuidas need lapsed lähevad ära ja siis ma ei osanud ka, aga ikka tahad inimest lohutada ja mina ütlesin siis, et kinki oma tütrele lehmed lehmal peab kolm korda päevas lüpsma. Ja siis ta ei lähe kuskil. Noh, ma teadsin ka, et tegelikult ei aita see aga aga vähemalt ma seda ütlen. Ja ise mõtlesin, et too aeg Eestis kui terve Eestimaa, kui seal sõitsid rongiga, oli lehmi täis tikitud maastik oli lehmi täis tikitud igalühel sa võisid valida, et kas täna loed kokku punased või musta-valgekirjud, no siis teadsid ka, et Põhja-Eestis oli musta-valgekirjud, kui juba lõuna poole tulid, siis hakkasid punased lehmad peale või siis seda ka praegu ju me enam neid loomine. Aga teisest küljest, no vot, need lehmad olid ikka tõelised koduvalitsejad. Kui perenaine tahtis kunagi minna natuke külla, siis ta kutsus aegsasti naabrinaise, muretses, et vaatad, Viiu on selline kõvade nisadegajad. On raskem lüpsta, aga, aga siis sa pead hästi õrna häälega talle ütlema, et Viiukene viukena Nabi kätte, küll ta siis annab. Ja see oli tõeline mure, kui perenaine oli sunnitud või pidi siis kodunt ära minema. See nüüd on nii muutunud kõik, et eks näeb, kuidas see elukene edasi oleneb, aga aga mina ütleksin, et et küll oleks tore, kui rohkem inimesi tuleks maale elama. Tõsised ja kurvad ja hirmud toodud uudised, mida me kõik praegu oleme kuulnud, ei ole me keegi kindlustatud, et mingeid ohuolukordi ei tule. Ja ma arvan, et kõige parem kindlus või julgeolek oleks see, kui talu, keldri talu, sahvrit, talu aidad oleksid toitu täis, minul näiteks alati ongi nii ja võikski olla see teadmine, et kui midagi juhtub, siis on see võrk, kust tullakse saama, aga praegu kahjuks on maaelu läinud nii, et tihtipeale samamoodi käiakse poest toomas ja ja ei ole seda näiteks soomlased toetavat lambakasvatust sellesama mõttega, et lammas ei ole toiduahelas sinu konkurent ja sul on need alati võtta need loomad, saad muu juurvilja kõrvale ka ka liha pakkuda. Ma ei tea, kas see sobib, aga tänu vasta oli niisugune asi oli rahulik sügis ja tore aeg, aga siis mul tuli üks niisugune kuri kiri. Veterinaar- ja toiduametist ma ikka seda täpselt lugema, aga see oli siis niisugune kiri, kus ta ütleb, et vaat et euronõuded ja järelpärimine seoses lammaste lihatapuga, see on küll väga imelik sõnases, minul tapetakse lambid, mitte liha. Ja siis, et on andmed, niisugused andmed, et meie oleme ajavahemikul seljasell oma talus tapnud oma tarbeks nii ja nii palju lambaid. Tõsijutt, oleme tapnud. Ja on niimoodi, et loomsete jäätmete kõrvalsaadused viiakse viivitamatult ära välja talust selleks teavitatud paika ja siis on siin, et see on viivituseta Europarlamendi kui määrus number 11 kohaline niisugusi. Määrusi on ilmselt väga palju. Ja soovime teada, mis sai tekkinud loomsetest jäätmetest. Ja vaat siis inspiratsioon tuli kohe ja siis ma kirjutasin neile niisuguse kirja. Austatud veterinaar- ja toiduamet, Viljandi veterinaarkeskus. Soovite teada saada, mis sai ajavahemikus Kääriku talus tapetud lammaste jäätmetest? Lühike selget vastus on, midagi ei jäänud järele. Aruka majapidamise juures kasutatakse ära kõik, mis loomast saab. Meie talus on kaks ja tere naist. Matsalust pärit ja ka mina me kõik oskame teha maitsvaid toite mitte ainult lihakehast, vaid kogu sisikonnast. Pärandiaasta puhul oleks paslik neid meenutada. Pead-jalad kõrvetatakse metsas lõkke peal puhtaks ja keedetakse imemaitsvat silti. Sibula ning maitseainetega hautatud ajud on mõnel eriliseks maiusroaks. Maksad-südamed tehakse pasteediks, kopsust saab maitsvaid pirukaid, siis veretoidud verivorstid. Lisaks veel verileib vere pannkoogid ning verikäkid. Kirjanik Debora Vaarandi õpetas mulle kord tapasuppi ehkrupiski suppi keetma. See oli tema lapsepõlve lemmiktoit. Selle koostisosaks on isegi soolikajupid ning maatükid veel kopsu ja südant. Oleme teinud ka täidetud lambamagu hägišit Šotimaa rahvustoitu. Seda õppisin ma Teaduste Akadeemia suusalaagris. Lamba- ras oleme kasutanud küünalde valmistamise meistriklassis ja muidugi on ka talutihaseid selle eest talvel tänulikud ka lambapidaja koertel. Kassidel pole paslik koera kassi krõbinaid süüa vaid ikka mahelambakraami, mida parajate portsude kaupa hea sügavkülmast võtta. Lambanahad pargitakse, need on väärisküljealune väikelastele, lama etele, haigetele ja kõikidele teistele. Autoistmel on lambanahk ja vaipa kududes istume me lambanahal. Kuna minu võimeka õpilase Monika Hindi pärandtehnoloogia magistritöö teema oli seotud loomsete jäätmete kasutamisega rahvuslikus käsitöös siis on minul jäärade monokottidest saanud rahakotid ning on tehtud veel kauneid kaelaehteid luujuppidest. Anu raud. Aga siis ongi niisugune asi, et ma leidsin täpselt 10 aastat tagasi Maalehes ilmunud artikli etnograafia kui ellujäämiskunst, Jaan Kaplinski ja minu arvates läheb kogu aeg nagu konjak maks, seistes see artikkel õigemaks ja põhiline, selle mõte siis on see, et me elame, unustamise ajame, unustame lihtsalt ära, me, meil on umbes seesama asi, mida me ette lugesime siin täitsa nagu mingi eksootiline asi või või ennekuulmatu, ennenägematu asi. Tegelikult paljud ju teavad seda ja nii see on olnudki ja nii see on. Ja selle artikli põhiline mõte siis on, et et me peaksime ilmtingimata Ta säilitama neid vanu oskusi, kuidas asju teha. Ja ka see, et, et see üleliigne tarbimine, et see ei ole üldse ilusega sobiv viis inimestel elada, et peaks olema palju mõõdukumalt, palju vähemalt tema palju rohkem ise tegema. Ja kui siin on veel niisugune ohtetakse, katastroof tuleb, kui me nii jätkame ja kui me midagi mõistlikku ette ei võta ja siis lausa omavalitsused ja riik võiks ja peaks toetama neid inimesi, kes oskavad ja viitsivad midagi vanamoodi teha, olgu ta loomi kasvatada või või kangast kududa või mistahes asja. Ja sellega seoses, kuigi ma rääkisin, et meil on üliõpilaste taluja üliõpilased käivad meil ja saavad alati süüa kõike oma kasvatatud värsked, sest meil on aiad ja meil on aiamaad ja meil on hambad ja isegi näete Luketi suppi või neile teha, kui tahan. Ja siis on mul kange suur tahtmine teha niisugust õppekava vanade oskuste õppekava. Ma olen tähele pannud, muuseumis tulevad lapsed näitab mätta kirvest, mis mättakirves, ta ei kujuta ette, mis asi seal ta ei kujuta, sedasama kui mina käisin Vähil ju kahtlane, miks üks võrgutükk ja pulk taga ja ta ei kujuta seda ette. Ja siis ongi selline mõte, et võtta peatükid, et umbes järv ja jõgi kalapüük, vähipüük ja näidata, kuidas see käib. Paned siis näited, kuidas küüti kala, kuidas Liiviga püüti, kuidas võrguga püüti heinamaa, põldaiamaa, et kõiki neid võib teha neid asju ja näiteks hästi tore ja huvitav oleks veel teha lastele ujuma õppida. Praegu on roosat täispuhutud konnad kõhu alla ka omal ajal olid ilusad luga matid, eks ju, pandi letid ja nöör vahele ja heitsid sinna peale. Samamoodi need mänguasjad, mis keerati kokku kõrkijatest ja see käib väga hästi sellega jälle kokku, et mida ma väga kardan. Püüan ise elada niimoodi, arvan, et oleks hästi oluline elada nii et mitte, et teeme ära ja korjame sodi kokku, vaid elada nii, et tekiks vähem sodi sinu elamisest. Ja esimene asi selle juures oleks see, et kasutada ainult naturaalseid materjale. Kui on ainult naturaalsed materjalid, siis asju läheb vähe, see seelik, mis sul seljas on, ma olen peaaegu rööbanud paarkümmend aastat ja nüüd ta on küll mõne koha pealt nihukeseks läinud, et ta võib ära võib-olla kunagi, aga ma usun, et mina elan selle seelikuga oma elu ära ikkagi ka mõni tagavara variant on olemas, aga inimesel palju vaja asju. Ja igasuguseid, see niisugune kerglane nalja pärast moe järgi jooksmine ja, ja see on ikka väga ohtlik ühiskonna tervisele. Ja sellepärast esimene asi, et selle asemel, et muretseda lamba soolikate pärast, mida saaksid süüa rebased kährikud õiges tahes, veel peaks muretsema kõikide kõdunemata asjade pärast, mis risustavad ja sõdivad meie maailma. Ma väga armastan neid kindaid ja ma mäletan, et meil kodus oli, kui ma laps olin juba selle Ilmari Manninen raamat kindakirjadest ja siis ma püüdsin neid joonistada neid mustreid ja kui ma olin tukkus, see oli nii huvitav, et et ma nägin erinevaid maakondi, erinevaid kindakirju ja siis eriti Kihnus, kus oli see kindakudumine, nii, inimesed oskasid ja tegid nii ilusaid peeneid kindaid ja siis ma nii mäletan, kui ma olin Tallinnas, kui olid sellised pakase talvised päevad Tallinna linnas, siis oli mul üks niisugune hobi, et ma läksin bussi ja ma lugesin kohe see, et kus ta hoitakse kinni, see üleval, see toru, et no mis seal siis nüüd täna ripub, kõigeid varem oli, kui veel bussidel kõvasti järsult pidurdas või midagi niisugust oli, siis tuli sinna veel rohkem neid kindaid ja kui ma nägin mõnda väga huvitavad, siis ma püüdsin sinna juurde trügida, ütlesin, et oi tere ja arvasin väga tihti kaerad, kust maakonnast inimene on ja kus tal see, mis murdega see muster tal on, et kas ta on Läänemaainimene või Setumaainimene või Võrumaa inimene? No vot minu jaoks on väga tähtis asi aru saada, mis tähendab suur ja väike suurel maal võiks suuri asju teha ja väiksel maal ei tasu väga suuri asju teha. Et seda ma kogu aeg, see on igal pool paraja mõõduga lukus ja proportsiooni tundmine, eriti näiteks maa suhtes, et kui väga väikesele maalides väga suuri asju, siis sa võid kogemata terve maa ära asfalteerida ja ongi läbi näiteks labakinnas suures linnas. Ükskord oli mul õpilaste ülesanne antud niisugune, et labakinnas suures linnas on nagu elus ahven alustassi peal, aga seal, meie muuseumis, tal on nii iseloomulik looduslik keskkond. Et selles suhtes ilmtingimata oleks vaja hoida ka niisugust väikest kohta, et ta on Mulgimaa, tan Paistu kihelkond, Heimtali valla keskus, et inimesed, kes tulevad, võiksid vaadata seda kunstikogu, mis meil on, ei ole ka üles pandud, kel on huvitavad Aino Bachi mustlasmuinasjutt, illustasid tsioone Natalie Mei kostüümikavandeid, noh näiteks ka Elmar kitsepilti Kõksi pilte Peeter Mudisti pilti, mida ma siis nii huvitavalt sain ühe novelli peale, mis talle meeldis, ja siis ta tuli ja kinkis mulle selle pildi, kus mees annab koerale käppa ja ütles, et mulle meeldis see jutt ja nüüd võta see pilt, ma kingin sulle ja mida ma olen eluaeg rõõmustanud ja õnnelik olnud, seda vaadates, mille sõnum on see, et kui sa kellegagi räägid, siis seasilmad tema kõrgusele. Nii et mees kükitab ja koera Nakepa annab käppa, ongi. Rahvuslikuks põhirikkuseks on anne, andekus ja ma usun, et sellel noh, keegi ütleks maarjamaal ütleme siis, Eestimaal on lõpmata palju ülimalt andekaid inimesi väga palju, kuidas see nii on, ma ei tea, aga vat lihtsalt fakt. Aga ma ühtlasi tõelise kurbusega isegi vist panen tähele, et valdav osa siia sündinud andest hukkub enne, kui laps üldse jõuab kooli ikka andest suur osa hukkub. Küsimus kuidas saaks teha nii, et vanemad ja vanavanemad ja õpetajad ja kõik teised käsitleksid inimest põhimõtteliselt loo valgena hoiaksid seda sünnipärast alget temas ja teeksid kõik võimaliku ja rohkemgi selleks, et see anne saaks võimeteks kujuneda ja rõõmuks endale ja kogu rahvale ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Mul tuli meelde, et kadunud Peeter Mudisti ütles niimoodi, et mis ikka inimese sees on, küll ta sealt ükskord välja ka tuleb. Ja selle loo peale praegu tuli mul meelde üks niisugune tore lugu meie talust, täpselt sedasama, see, mis praegu sissesõitmine on, et kui minu isa, tulevane kirjanik, kui oli väikene poisikene, oli sinna tulnud juudi kaupmees raamatukaupmees hobusega ja palju raamatuid oli seal peal ja siis oli ajakirju ja ilukirjandust ja teatmeteoseid. Ja siis oli vanaisa tähtsalt läinud ka sinna välja ja vaadanud ühte raamatut ja teist ja minu tulevane kirjanikust isa oli rõõmuga vaadanud, et ohoo, nüüd ostetakse üks raamate mingi raamat ja siis vanaisa oli vaadanud natuke pahura näoga, võtnud oma klõps mokkadega rahakoti, aga siis pannud mokad kõvasti kinni, ütlenud niimoodi, et mis mul häda on vaja, see on mul pähe ja mis mul pähe ei ole, seda ei ole vaja mult häda. Ja sealt ka ikkagi isast kasvas kirjanik sellele vaatamata ja mina jälle arvan, et vahel võib-olla sellised karmimad keskkonnad või isegi inimeste poolt niisugune mõjub, vastupidi, et sa tahad saada või sulle see väga meeldib. Kui ma laps olin, siis minu üks lemmikraamat oli Jaan Vahtra joonistamise ja maalimise õpik. Seal olid laste joonistused sees, üks pilt oli selline, mis on nagu meie talu tegelikult, et ümberringi majad, nii nagu ikka taludel aidad, laudad, elumaja viljakuivati ja siis keskelt läksid väiksed teerajad igale poole. Ja siis taluõue keskel kõndisid mõned loomad, mõned koduloomad, koerad, kassid, kanad, kuked ja see oli minul siin ideaalne elamine ja siiamaani väga ilus pilt oli. Kooli ajal mingis koolilugemiku õpikus oli veel selline pilt, kuidas olid rehetares koos ja isa parandas võrku ja vanaema nõelus sukka ja ema tegi süüa ja lapsed mängisid põrandale. No midagi paremat ei saanud olla, et et see oli väga ilus elu ja on nagu praeguseni. Uku ajal ma käisin nendel oma maadel nagu ma rääkisin küll lennukiga ja hea küll, muud moodi ja siis saadeti kirju, armsad, missugused ametikirjad, kui praegu mõelda, et meilid saadeti, need niisugused kirjad, kus oodatakse jälle mind kas Ruhnu või Kihnu või Setumaale ja näiteks üks setu mees tegi imeilusaid männi juurest kootud lakkasid ja siis ükskord ta kirjutas kurva kirjad, tal oli üks hammas, suu sedda, tõmbaks iga kord pingule selle hambaga üleval üks sammas, aga see viimane hammas tuli tal suust ära ja ta ütles, et küll on kahju onu, et ma ei saa nüüd enam neid vakasid sulle teha. Praegu Mulase Vaccial näitusel Heimtali muuseumis näitusel väljas Tööriist läks, aga siis oli nii optimistlik, arvas, et ta saab mingi uued hambad endale, et siis ta saab jälle neid. Kas siit teha niisugused armsad ja toredad kirjad sellest ajast? Tore meenutada ja kui ma selle oma kogutud vara koos Heimtali muuseum ka Eesti Rahva muuseumile kinkisin, see kinkimine ei olnud nii kerged, ütlesid, et palun võtmed on siin ja asjad on teie. Kõik need esemed pidi kirjeldama ja ükshaaval arvutisse toksima ja registrit tegema. Aga näiteks vöö mõõk ükskord läksin Kihnu ja selline omamoodi õnnetu naine oli, kellel oli lootusetult haige laps, üks laps, aga poiss oli normise terve 15 aastane poiss ja siis vaene naine viis mind ühte vanasse puulugaita ilusasse aita. Ja seal oli see veemõõtja tema. Ahah, no võta see, et sina tahad neid vanu asju ja ma ütlesin, et mina muidugi tahan ja näed 1870 ja kellelegi armastusega kingitud kaks südant siin ja aga seesama Eduard oli seal noor poiss ja küsisin ta käest, et kuule, Eduard, äkki sulle ei meeldi, et ma selle ära viin, et äkki võtad naise ja naine hakkab sul vööd kuduma ja siis ta oli niimoodi pahur, vaatas natuke alla, siis valvas külma sellise naisel leian, kes mööda oskab kududa. Aga kui ma leian, siis ma teen juba mõõgaga ise, et võta pealegi see. Ja siis ma sain selle mõõga endale, mis on tõepoolest ka ilus, siin on kõik puulõiked teisel pool ja ja selle juures võib-olla võiks, äkki tegid käsitöö, noh, ma ise ei ütle, et mul on just niisugune käsitööfanaatik, et ma arvan, rohkem kunstnik, kuigi see kunstivaibad on ju loomulikult kõik käsitsi tehtud. Käsitöö on selle pärast väga õilis asi, et sellega ei saa ju pahandust teha. Sellepärast et ega siis ilmaasjata masinaid lõhutama lõhuska kohe mitu tükki ära, kui ma saaksin, et käsitsi inimene ei saa loodusele kurja teha ja ise arvan nii, et mida kauem on ühe asja tegemine aega võtnud, seda kaun peab ajas ka vastu. Üks asi on see, et ta peab ikka väga südametu inimene olema, kes imeilusa mingisugune käsitsi tehtud asja võtab. Et see pole moes ja viskab ära või, või et ilma põhjuseta ära viskaks, et ta peab kauem vastu. No näiteks minu kujutluses on niimoodi, et omalajal vanaisa oli surivoodil ja pojapoeg tuli sinna, ütles, et kuule poiss, nüüd annan sulle, pärandan oma Šveitsi kella ja võib-olla Šveitsi kell oli kaua-kaua käinud ja käib veel edasi. Aga mis praegu mingisugune Kell kuskil mingi Miki hiir kargab sihverplaadi peal ja kui patarei seal pläbi, siis käib see kunsti prügimäel see kell, et noh, see vahe, et tahaks väga palju rohkem püsi, väärtuslikumaid, naturaalsemaid, ehtsamaid, asju, mis peaksid maailmas kauem vastu ja mida aina uuesti, ei, et mitte ei nuputaks, et kuidas see asi küll rutem katki läheks, et jälle võtta moodsaks toota, vaid see üks asi oleks hea ja kallis ja armas. Ja kaldun arvama, et kui selline hoiak on maailmas et kui niimoodi neid ühekordseid taldrikuid ka arhitektuuri näol näiteks ja on maailmas liiga palju, siis igasugused suhted lähevad hästi liikuvaks muutuvaks, rabedaks ka inimestevahelised, et mida rohkem on selliseid kindlaid asju ja sõpru, asju, seda parem on ja kõik suhted püsivad kauemini paremini. Tekstiilikunstnik ja lambakasvataja Anu raud kõneles teemal taluelu talu ilumuusika Viljandi Guitar trialt. Raadio ööülikool tähendab koostöö eest Vahur Tõnissoo ja Kehtna valla külaülikooli. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2014.