Keelekõrv 542. saade. Eesti keelemaastik on tänasel hetkel taas kord nii tugev et talub ajakirjanike, poliitikute ja mis iganes jätkuvalt piisavalt halba keelekasutust. Siin varid ärand. Ma ütlesin oma saate reklaamis. Et niisuguseid ja veel imelikumaid lauseid on märganud meie kuulajad. Ja nende kirju me täna sirvimegi. Tegelikult mõtlesin ma selle monstrumi küll ise välja lihtsalt kuhjates kokku kokku moesõnu mis iseendast pole ju mingid vead, pigem stiili, halbused kui sedagi. Jah, ma teen ikka teile kordama, et minule ei ole keegi andnud niisugust luba haarata või öelda, mis on õige, mis on vale. Ainsaks tagatiseks või toeks, mis mulle jõudu annab, on see, et minule armastus, armastus ja huvi eesti keele vastu. Ma ei tea veel täpselt kui kaua on mul jõudu ja mõistust teiega nendes saadetes kõnelda ja kas keegi hakkab seda tegema, kui mina väsin või kas ongi üldse seda saadet vaja, võib-olla oleme kord, mitte väga kauges tulevikus ühe ühise keele lõunamurde kõnelejad. No soomlased võtavad tarvitusele veel ühe välte esimese ja kolmanda välte kõrvale ka teise välte. Ja hakkavad konsonante kirjutama hääldusele vastavalt mitte enam koti mida öeldakse kodi vaid, nii nagu meie kirjutame ja meie võtame üle hästi palju nende sõnu. Ja siis ongi kujunenud üks uus keel ja uus rahvas. Väike, aga siiski võib-olla natuke suurem, et teiste suurte seas vastu pidada ja edasi elada. Rumal jutt, eks ole, no ega ma ise seda ka päriselt ei usu ja jätkan ikka kriitikat senismide Soome pärasuste liigse pruukimise vastu. Minuga ühel meelel on paljud, kuuled, vaatame, mida kirjutatakse ja küsitakse. Ain rannat küsib, kas on väga suur keeleviga, kui rääkida asutuse rahadest eelarvesse mitte panna kulutusi, mis ei kuulu rahastamisele asutuse rahadest. Niisiis kas ainsus või mitmus kirjutaja seletab, et asutusel on mitu rahastamise võimalust või rahastamise allikat eelarve, raha, omatulu, laenuraha, need siis kokku oleksid tema käsitluses rahad. Ja miks ka mitte, see on tegelikult loogiline. Keeles on viimasel ajal üldse märgata niisugust kalduvust mitmust rohkesti tarvitada ka seda abstraktsete mõistete puhul, nagu näiteks no ütleme, poliitikad vanasti oli poliitika ikka ja alati ainult ainsuses. Ja teised niisugused, see on mingi tendents ja keeles on need sageli sellised, mida on raske põhjendada või põhjust leida, miks see just nii on läinud. Aga üldiselt on siis nii vastus teie küsimusele, et niisuguses kantselei stiilis võite kirjutada rahad ja seda keegi ei saa veaks lugeda, aga tavakeeles oleks ikkagi kuidagi ilusam, selgem ja loomulikum rääkida, näiteks lasteaed palus raha mänguväljakute ehitamiseks mitterahasid või kooli remondiraha saadi, kui mitterahad või fond jagas preemiaraha, mitte rahasid. Seda mitmuse liikumist näeme ka selles palju toodud näit, juhiluba või juhiload ja ilmselt nii see on kinnistunud ja nii ta läheb, keel on meie kõigi ühine looming. Kadri, käpparinen, tema kirja ma ükskord juba nimetasin, rääkis väldetest eesti keeles ja näide, mille ta raadiost kuulnud oli. Öösel see õieti ei kuulu välte küsimuse alla, vaid häälduskultuuri juurde. No sarjast koosolek, kiri või abielluma. Aga muidugi väldete asi eesti keeles on huvitav jaa. Hiljuti just meie raadiokeelenõustaja Einar Kraut kirjutas kõikidele kolleegidele väikese kirja, milles juhtis tähelepanu vältevigadele meie raadios. Seda ütlen selleks, et teaksite, et meie raadios keelega töötatakse. Tema tõi niisuguseid näiteid, milles võidakse eksida. Määrsõnad ei le, äsja ammu kõrvu on teises vältes, nagu ka viisime. Ja teised erandid siit sellest rühmast on homme ja enne nad on kolmandas vältes, aga nende sõnade taust ja päritolu on ka natukene teistsugune. Kirjutab Eino Kraut. Nüüd kindlad kolmandavältelised sõnad, need on äike, päike väike ja võrreldaguneid sõnadega õeke praoke. Need on kõik lühenenud meesõnadest päikene väikene, eks ole. Ja vastavalt siis kolmas välde alati. Teises vältes on aga päeval kunsti kunstinäitus, kunstinõukogu ja märtsikuul. Marta Haroldi kirjast nopin mõned näited. Tuntud inimeste keele vääratustest. Näiteks kuulasin reedesed soovikontserti. Või ma õnnestusin. Tõepoolest. Ma ebaõnnestusin on arvatavasti Soome eeskujul, ma ei ole selles küll päris kindel meie keelde juba juurdumas, aga ma õnnestusin, ei ole siiski loomulik eesti keel. Me oleme harjunud ikka sellega, et mul õnnestus võita. Mul õnnestus saada, õnnestus leida õõnestus, teostada oma plaan. Ma õnnestusin üksinda, on ikkagi imelik. Mul oli õnne midagi teha, vaid ka öelda. Aga see pole päris see. Kuule KM, kust on leidnud, et igav päevaselt tuleb meil kokku puutuda selle või teise asjaga. Sellest on varem ka räägitud, igapäevaselt oleme riides siis, kui meie ole pidulikult riides aga iga päev tuleb meil kokku puutuda, need niisugused LT-lõpulised aia määrused igapäevaselt ja ööpäevaringselt, et need ei ole head. Nii on keelekorraldajad ka arvanud. Nüüd lugupeetud sander, ma ei saanud perekonnanimest meiliaadress, siis päris kindlalt aru, kas on perekonnanimi, kes te märkasite viga keele õpetaja enda jutus, nimelt naftaliini järgi lõhnav proo naftaliini järele lõhnav. Teil on õigus, muidugi oli tegemist väikese apsuga keele komistusega. Siin ongi see koht mõelda, kui raske on olla õpetaja. Sina juba eksida ei tohi. Nüüd aga Lea Tormise kiri enam-vähem tervikuna. Mulle teeb alati rõõmu Lea tormiselt kirju saada ja teada, et ka tema keele kõrva kuulab, et nende perekond seda kuulab. Niisiis Lea Tormis kirjutab, sa oled oma saadetes nii tolerantne kui vähegi võimalik. Aga ikkagi võiks öelda, kus vähegi saab, et inimesed, ärge rääkige ainult piiratud moesõnavaraga. Kui keeles on võimalusi nii palju? Mul on lihtsalt paar häirivat näidet, kus tahaks ennast kontrollida. Ma ei jõua jälgida, mis on nii-öelda vabaks lastud uuemas keelekasutuses. Võib-olla olen lihtsalt ajast-arust. Sa rääkisid hiljuti ühes saates ise väga hästi võimalusest vaheldus rikkamate sõnadega oma mõtet väljendada. Aga mida arvavad keele teadlikud inimesed? Viimasel ajal levinud minu kõrvale imelike väljendite kohta? Ja näituda, pöörata rõhku, büroo, panna rõhku, rõhutada, pöörata tähelepanu? Kelle poolt valid büroo, keda sa valid, kelle poolt hääletad oma poole valimine? Teatud vastasseisus on ehk teine asi. Puheem ja puberteet olid kunagi nähtused. Mingi inimrühma iseloomustus isik oli boheemlane puberteetlik ehk pubekas. Nüüd tähistavad need sõnad üksikisikut see, kas lõpp pisut ulakas, aga ometi käibel ka kirjakeeles. Mind on alati häirinud, et meie lavakooli nimetatakse lavakas kuna alguskümnendil sai seda sõna kasutada ainult selle kooli õpilaste kohta. Miks mulle tundub, et eesti keeles see sobib, aga koolinimetusena mitte? Jätame praegu lavastus, etendus lootusetu juhtumi peale minu on siiski ka noori inimesi kes teevad vahet nende kahe sõna vahel. Aga kuna paljud autoriteetsed teate, inimesed ise on etenduse mitmes tähenduses tarvitusele võtnud või pigem lihtsalt mõtlematult külge võtnud siis ei ole parata. Paratamatu siira lolluse rubriiki võib vist kanda ka kombeaeg-ajalt ajakirjanduses rääkida mees Paleriinidest. Mitte väga ammu Eesti Ekspressis jääb ära oodata, millal hakatakse rääkima mees, primadonna test kuhu seegi transvestiitide ajastul jääb. Natuke salakavalam on üks suhteliselt hiljuti tekkinud epideemiliselt levinud sõnakasutus. See pole pelk mood, kui kõik nüid kõnes ja kirjas ainult küsivad küsimusi, mitte esitavad küsimusi. Aask Kuižens, eks ole. Kes peamiselt inglise keelega tegelevad, neil ehk tuleb see teadvustamatult, aga teised korrutavad järele, kuna nüüd räägitakse nii jõudu sulle meenutamaks raadios, et on meie enda valik, kui teadlikult me keelt kasutame. See oli Lea Tormise kiri raadio keele kõrvale. Ja kõik need küsimused on tegelikult sellised, et vastust enam ei vajagi. Keele kõrvaltoimete on kõigi nende kahtlustega nõus. Edasi mõned minu enda tähelepanekud ja märkused. Postimehe ajakirjanik rääkis hiljuti raadios lause, et inimestel on piisavalt vähe probleeme. Mõelge ise, mida ta sellega tahtis öelda. Ja seesama mees tekkis, et see on sellest kinni. See on minust kinni. Kas teil ei tundu see ebaloomulik? Ühel hommikul küsiti raadios ühe asjakorraldajat, et kas ta loodab, et klubisse tuleb palju publikut. Vastus. Publikut tuleb piisavalt vähe ja piisavalt palju. Mõelge nüüd ise, mida sellega öelda tahetud. Eile kuulsin raadiost parandada tuleks maanaise profiili. Seni ei ole maanaisi küllalt promotud küllalt teadvustatud. Ma ei taha siin kõnelejat sugugi halvustada, uskuge mind. Aga ma ei saa salata, et muigvel suu oli mul, kui ma kujutlesin, kuidas maanaise profiili parandatakse. See on ikka nii, et vahel on mõte ja sisu hea. Aga keeleline väljendus kukub kohmakas välja. Ikka ja jälle räägitakse Eestis elavatest kaasmaalastest. Need on venelased. Need on rahvuskaaslased, nendele, kes elavad Venemaal. Kaasmaalased on need, kes elavad koos meiega ühel maal. Meie kaasmaalased on need venelased, aga Moskvas või Tšeljabinskis elavatele venelastele on nad rahvuskaaslased. Seda vahet võiks teha, siin on küsimus juba mõtte moonutamises. Ja lõpuks ikka jälle kuuleb hästi tihti, hästi, sageli raadios, televiisoris. Tänan teid intervjuu eest ka teile, suur tänu. Tänan teid saatesse tulemast ka teid. Tänan teid selle jutuajamise eest, mina tänan, ka. On täiesti ära kadunud sõnapaar. Tänan, palun. Tänan. Võtta heaks. Tänan. Pole tänu väärt. Ja nii edasi. Olen sellest varem rääkinud ja raadiost seda kritiseerides sain vastuseks selgituse. See on viisakuse küsimus. Inimene, keda on raadiosse esinema kutsutud. Kui teda tänatakse selle jutu eest siis viisakusest tänab vastu, et ta selle võimaluse sai siin esineda. Siin on minu arust küsimus ajakirjanduse, antud juhul raadio või televisiooni üle tähtsustamisega. Ei ole see midagi nii suur. Au ja ilu. Et seda nii kangesti tänama peaks, et aitäh, et ma saan siin raadios praegu rääkida. Kui ikkagi inimene tuli, rääkis oma tööst, andis inimestele teadmisi ja kui teda selle eest tänatakse, siis on vastus võtke heaks. Või palun. See võiks tagasi tulla, et niisugune iidne sõnapaar nagu on, tänan, palun. Või aitäh, võta heaks. Ikka meie keelde alles jääks, niimoodi. Lõpeb tänane keelekõrv, see on nagu veetilk tilguks ikka tilk tilk tilk kivi peale auku, sinna uuristamat. Aga võib-olla aga võib-olla võib-olla ka sisaliku tee kivil jätab jälje. Kuulmiseni nädala pärast.