543. saade, lugupeetud kuulajad, Mari Tarand, jälle teie ees. Ja teema on mul täna eesti keele elu Euroopas. No see on natuke laiutav ja laialivalguv Pealkiri. Tegelikult on asi nii, et ma kavatsen rääkida meie tõlkide tööst euroop Parlamendis ja teistes Euroopa organisatsioonides. Juba septembrikuus käisin ma Brüsselis ja tõin kaasa intervjuu kolme vapra eesti naisega. Kes seda tööd seal teevad? Ei jõudnud seda veel teie kõrvu tuua, sest ees oli muid sündmusi ja teemasid. Aga nüüd, kolmapäeval võisime kõik lugeda päevalehest tõlkeapsudest Euroopa Parlamendis ja äpardus, sest ja sellepärast arvasin, et neid on ülim aeg anda eetrisse see intervjuu, kus töötegijad, tõlgid ise saavad rääkida oma arvamustest selle töö kohta. Suures Euroopa Parlamendi majas sain rääkida kolmega. Neist, kes parajasti vabad, olid mõnel küll väike Piiper küljes, et vajaduse korral kohe minna sinna, kus sind vajatakse. Niisiis saage tuttavaks, kajasak Marie Einre, Pillekkele arman, mis teed pidi? Keegi Brüsselisse on jõudnud? Meie vist tõesti oleme siin kõik õppinud filoloogiat, aga eks meil seltskonnas on tegelikult paarini inimesed, kes ei ole ka hariduselt filoloogid. Ja need teed siia jõudmiseks võivad olla inimestel kelleltki erinevad. Meid on siin tegelikult ka väga mitme põlvkonna tõlke, nii et sõltuvalt sellest vanusest on need teed siia on ka inimestel väga erinevad. Teil minu puhul konkreetselt oli nii, et õppisin filoloogiat alguses Tartus siis Peterburi ülikoolis, tegelikult olen ma rootsi filoloog, hariduselt ja Euroopa institutsiooni ronides onu leiust tõlkida kahest keelest. Inglise, rootsi Jean-Marie. Mina õppisin ka Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat, aga tollal niisugust väga spetsiifilist tõlkeõpetust veel ei olnud, nii et selle oleme omandanud töö käigus, kui nii võib öelda ja ma usun, et Pilledki oskab jälle rääkida, sellest kuidasmoodi õpitakse veel uuemal ajal. Ja mina õppisin ka alguses inglise filoloogiat, aga last võtsin nii-öelda konverentsitõlke magistrikursuse Tartu Ülikoolis, mis kestis üks aasta ja oli selline statsionaarne päevane õpe, iga päev tuli koolis käia ja me õppisime iga päev tõlkimist, meil olid ainult kahte sorti tunnid, sünkroontõlge ja järeltõlge ja siis me õppisime seda iga päev päev ja nii aasta aega, natukene siis juurde teooriat, mälu, treenivaid harjutusi ja siis natukene eesti keelt ja natuke sellist üldist Euroopa institutsioonide ajalugu ja selliseid asju ja siis pärast seda lõpus olid meil eksamid ja tuli teha väike magistritööga terminoloogia alal. Minul näiteks oli magistritöö koos kahe kolleegiga, kes on taani keele tõlgid ja kandis pealkirja väike eesti inglise mani sõjandussõnastik. Sellepärast et ma olen töötanud Eestis, olen töötanud natukene sõjaväeliinis kuigi suhteliselt vähe ja ma olen veel hingekirjas kaitseliidu peastaabis tõlk, aga siis ülejäänud Polegi. Nende esimene keel oli taani keel ja Nemad olid väga palju tõlkinud. Kuna Taanil on hästi palju sidemeid eesti sõjaväega ja taanlased on väga palju toetanud Eesti seda igasugust sõjaväe arendamist ja nii edasi, hästi palju koolitusi neile pakkunud, siis nemad olid väga palju tõlkinud. Ütleme Taani kaitsejõudude poolt Eesti kaitsejõududele tehtud koolitusi. Kahurist Draketini peaks teil olema kõige parem sõnavara ja niisugune teadmussõjaasjandusest, aga mis on teistel see kõige tugevam oma ala? See on ka ind, ma arvan, niimoodi, tõlk võib tihtipeale öelda vähemalt inglise keeles enda kogemuste või oskuste kohta sedasi Chadke pool treitsvat maastrognanud, mis tähendaks õiguse pärast seda, et iga asja peale mihkel aga midagi õieti väga täpselt ei tea. Et see võiks olla see, see kirjeldus selle kohta tõesti igast asjast natukene ette tuleb töös, selleks tuleb valmistuda ja mida rohkem ühte teemat teha, seda rohkem see jälle selgeks saab. Näiteks mina olen palju aastaid teinud maksude alaseid tõlkeid, nii et ma tean, et paljud mu kolleegid kardavad just seda. Ja mina ütlen. Oh, see on minu armas teema. Pange mind sinna. Kas siin töötades on võimalik ka kuidagiviisi valida endale sobivamat? Kohta, ega jah, meie seda tegelikult eriti suunata ei saa, sellepärast et tegemist on hiiglasuure tõlkide armeega, kes kõik vajab koordineerimist, selleks on olemas spetsiaalne osakond, planeerimisosakond, kes siis nimekirjast neid nimesid lihtsalt järjest võtab ja suunab tööle erinevatesse fraktsioonidesse. Institutsioonid. Ma ei tea, komisjonid ja, ja delegatsioonid ja mis nad parajasti juhtuvad olema. Komisjoni juures on selleks väike võimalus, aga ega see tegelikult tavaliselt sellepärast, et seal kalendris on meil see Volontariaadi kohta, kus saab vabatahtlikult määrata, millist koosolekut sa tahad. Ja vahel nad arvestavad sellega, vahel mitte, sest mina olen tihtipeale Volulteerinud näiteks nendele koosolekutele, kus ma olen varem olnud. Vaatan rõõmsalt oma kalendrist, et ma olen seal kogu aeg kirjas kuni viimase hetkeni, siis äkki just eile, kui ma juba mõtlen, et mul on kõik ette valmistatud ja ma tean näiteks ma olen Volonteerinud nendele pagulastele sihukestel küsimustele, sest see tundub mulle inimliku teemana, millest ma sain aru. Vaatan, et on mul seal nädal aega ja äkki viimasel päeval Päeval tuleb välja, et meil on sealt ära võetud ja pandud just nimelt maksuküsimustesse, mida ma kardan nagu tulla. Aga täna on hommik, tulite varakult siia jõite oma kohvi tassikese ja teie kolm olite vabad sel hetkel praegu minuga rääkida, kes on teised ja kuhu nemad siis jooksid kõik. Näiteks meie kolleeg Tiiu Soomer lippas naiste õiguste ja võrdõiguslikkuse komisjoni tõlkima. Kuna et meie parlamendiliige Siiri Oviir on just selle komisjoni liige, siis me teame, saame olla kindlad, et tema saab nüüd kõik jutu selgesti endale ära kuulata, mis sellel komisjonil räägitakse ja ka ise sõna võtta, kui ta peaks seda tahtma oma emakeeles. Me istume tavaliselt kabiinis kolmekesi ja üks nendest kolmest tehke seda tingimata siis olema. Selle õigusega tõlgib siis tavaliselt kas inglise või saksa või prantsuse keele suunas. Mis siis tähendab seda, et kui eestlane võtab sõna, siis kogu ülejäänud tõlkide meeskond siis selle eesti kabiinis istuva võõrkeele suunas tõlkima, tõlkija teksti paneb ümber siis vastavalt kõikidesse muudesse keeltesse. Kreeka, Itaalia, slovaki, Soome, mis seal kõik Malta ja nii edasi. Ja kõigil kõikidel tegelikult seda õigust ei olegi, sõltub vaat sellest, et kas on õnnestunud inimestel sooritada vastav eksam või mitte, näiteks minul endal ei ole ka seda rektuuri õigast. Ja Ma ei oskagi öelda, meid on palju tegelikult, kes tõlgivad ainult emakeele suunas, Jansons läksime ainult nagu emakeele suunas ära tehtud, aga nagu öeldud, siis kolmest telgist peab olema alati üks. Kes siis vajadusel tõlgib eesti keelest võõrkeele suunas, kellest sellisel juhul sõltub kogu elana tõlkide meeskond. Ja see on vast kõige vastutusrikkam üldse töötada oma teiste kolleegide jaoks, et nemad saaksid just täpselt nõnda aru, et ei hakkaks toimuma mingisugune telefonimäng, kus teisest otsast tuleb välja ei tea, mis ja mitte sugugi see, mis alguses meie kõneleja mõelnud oli või öelnud oli. Ja oma kolleegi kriitikat muidugi kardad, kõige rohkem ka. Te istute kolmekesi vaikses ruumis, kus, kas on näha see saal või koosolekuruum kuhude tõlgite? Enamasti on mõnel pool paremini, mõned halvemini ja mõnikord me oleme nii kõrgel üleval, et näeme saali, aga ega me ei näe näiteks, kus meie delegaadid istuvad või või kus on kui teises komisjonis, kui on eestist mingid esindajad tulnud mõnda komisjoni ühte konkreetsete saata, arutama, siis me näeme ehk nende sild, nii et seal on Eesti, aga samas mõnikord me oleme nii kaugele, et me täpselt enam ei näe, et kas see inimene, kes seal Eesti sildi taga on, kas ta on veel eestlane või on ta juba keegi, kes seal kõrval istub. Aga mõnedes ruumides on jällegi meil väikesed ekraanid laua peal ja siis me näeme kõnelejat väga lähedalt, mis on hästi mugav. Põhimõtteliselt me näeme mõnel pool paremini, mõnel pool halvemini, aga nii, et me üldse ei näe, nii, ei ole. Aga kas nii võib juhtuda, et, et teid on välja kutsutud tõlgite näiteks inglise keelest eesti keelde või ütleme, itaalia keelest inglise keele kaudu eesti keelde aga hiljem selgub, et ei olnudki kedagi, kes oleks eesti keelt kuulata tahtnud. Jah, niisugust asja on olnud küll, öeldakse, et, et tühja tuppa hõigata pole tarvis, kui on teada, et kedagi ei kuula. Ja teinekord on ka sedasi olnud, et me oleme küsinud, kui on mingi väiksem seltskond ja me ei näe tõesti mitte kedagi eestlastest kohal olevat. Parlamendi liikmed on meile tuttavad, aga teisi igasuguseid abilisi me ei tunne, siis me igaks juhuks küsime, kas palun, keegi kuulab eestikeelset tõlget, siis palun Viboke kabiini poole eesti kabiini poole ja teinekord on nii olnud, et on meie üllatuseks käidi tõesti vibutanud ja tervitanud seal ja nõnda nõnda siis me oleme edasi tõlkinud, aga põhimõtteliselt peaks, ütleme niimoodi, et ei ole tarvis siis tõlkida, kui ei ole kedagi kuulamas. Vahel peab igal juhul olema, sest keegi võib ju tulla uksest sisse ja asud ebane kõrvaklapid pähe ja teinekord on kanistiinised, märkad, et tuleb inimesi või too meie oma tulebki. Aga näiteks kui on plenaaristungil, Parlamendis, siis tuleb igal juhul tõlkida, sest seal on alati keegi pluss, neid kantakse üle vist läbi interneti ja mujalt kohtadest Kuulat kuuldav, võimalik näiteks pressile mõeldud Istuta istuvad inimesed, kes võivad kuulata. Ja meie kolleegid tihtipeale ka, kes on parasjagu vabad, lähevad hea meelega sinna pressirõdule kuulama seda, mis toimub parasjagu suures saalis plenaaristungil, et olla kursis teemaga, kui oma järjekord kätte jõuab. Nõnda siis istute seal ja kui pikad need istumised võivad olla või kui pikad nad tavaliselt. Ta on hästi erinevad, on Strasbourgis olemuse järgi siiamaani olnud kõige pikemad, sest vähemalt nüüd sellel eelmisel nädalasel sessioonil, mina lahkusin küll iga päev majast kell üheksa, 15 õhtul. Ja mõnikord on seal, mitte, et sa nüüd terve päeva tegid seda Lõuna-on ka Pikaga hommikul tuled kell üheksa ikka kohale, Strasbourgist tuleb veel ikka igaks juhuks kohale. Ja siis oled reservis ja siis võib-olla pärast lõunat hakkavad tegelikult alles tööd, aga majast eriti välja ei saa. Aga siin on hästi erinev, mõnikord lõpeb juba lõunast ära. Mõni fraktsioon on planeerinud koosolekut pidada näiteks kolm tundi, tegelikult saab pooleteise tunniga hakkama. Samas mõni teine fraktsioon kasutab kõik oma kolm tundi ära, aga ikka jääb tal pool päevakava läbi võtmata. Aga kuidas siis on, näiteks kui on järjest mitu tundi vaja seda tööd teha ja no kas see kuidagi vahetate või asendab, te toetate 11 või kuidas see partnerlus seal kabiinis toimib? No kui töö peab väga pikaks läheb tegelikult siis tuleb järgmine meeskond lihtsalt peale. Me toetame kogu aeg teineteist. Me oleme tegelikult kogu aeg aktiivselt kuulajad kolmekesi seal kabiinis, kuigi üks meest parajasti tõlgib. Sest see, mis on raske ja mis võib kogemata kõrvust mööda lipsata. Igasugused nimed näiteks ja kohanimed kellaajaks, meil on kõigil pastakaga, vaat käest, tihtipeale me paneme need kirja ja selleks, et kolleegi, kes kelle ees parajasti mikrofon lahti on aidata. Automaatne, et kui tuleb number või nimi, siis alatise ruttu kirja, sellepärast et kui kolleeg parasjagu võib-olla jah, ei pannud tähele või ei jõudnud, siis ta heidab pilgu minu ees olevale paberile ja näeb kohe aha, oli jah nii. See on nagu kinnituseks tõesti. Märkan seda, et numbrid lähevad, ükskõik kui ma töötan ise või tööta, kõrvaklapp on mul peas, ma kuulan ikka ja, ja kõik niisugused strateegiliselt tähtsad elemendid saavad kirja pandud. Parlamendis on 730 232 liiget ja Ühel on nimi ja nägu ja keel ja maa, aga aga nimede hääldused ja kõik need erilised nüansid, et kuidas olla nii valmis, et ahah, see on see mees, ta nimi on nii, ta tiitlid on niisugused. Kuidas on see võimalikelt? Alguses ei olegi ja see tuleb selgeks õppida, aga muud ei ole, kogemusega tuleb see ka. Aga ja kes on siin, töötavad igapäevaselt, kes on meie nagu täisajaliselt parlamendi juurde määratud tõlgid. Nemad on selles asjas kindlalt tublimad, et neil tuleb seda palju tihedamini ette kui meil vabakutselistele, kes me mõni nädal oleme, mõni nädal ei ole ja ma kujutan ette, et sedamööda, kuidas parlament me selle parlamendiga harjume, me õpime neid paremini selgeks. Ja plenaaristungite saalis on veel see ka, et tegelikult on silmade ees tabloo järgmise kõneleja nimi ja see, millisesse fraktsiooni ta kuulub ja kui palju talle kõneaega antakse. Tegelikult see ilmub ekraanile silmad ette, nii et see tegelikult ka aitab kaasa sellele, et me ikkagi õigesti orientiiriks nimedes. Te kuulate inglise keelt ja näete lätlast ekraanil, eks ole, kuulete tema häält, võid kellegi teise häält. Ja siis tõlgiti eesti keelde nii jah, ja, ja kas seal ei teki ka niisuguseid mingisuguseid nihkeid või imelikke asju, et, et ütleme läiks naine räägib mees tõlgib. Alguses on hästi naljakas, alguses on kohe tõesti naljakas, eriti siis, kui on sulle see ekraan väikene kabiinis, nii et sa näed kindlalt sinul ees istuv valem, kas mees, kes räägib, siis mikrofonist ja kõrvaklappidest tuleb sulle kõrva noore naisterahva hääl. Aga lõpuks harjus ära sellega, et nii on. Kas mingil määral, tehke, hakkab vaistlikult ka jäljendama tõlkija häält intonatsiooni või, või mingisugust kõneviisi? Kipub nii olema küll, eriti kui keegi on väga emotsionaalne kõneleja, et sa hakkad seda järele tegema, aga oleks siiski mitte täiesti samas mõõdus edasi seda andavaid pisut sordiini all. Ma kujutan ette, samas on võib-olla üsna igav nendel inimestel istuda, kes päevade kaupa kuulavad tõlget, kõrvaklapid peas ja kui tuleb väga monotoonse häälega tõlge kogu aeg kõrva, kuigi võib-olla see kõneleja ees on ja vehib kätega ja on kusagil seal sellest sellest rahvusest pärit, kus ollakse palju emotsionaalsemad ja kui tuleb niisugune tuim ühetooniline jutt kõrva, seda ei tohiks ka olla. Tõlgid on vist enamasti alati tööl, selles mõttes kõrv on alati valmis kuulama, kuidas mõni asi on tõlgitud, raamatut ei saa enam, tõlkeraamatut ei saa enam lugeda, ainult nautides. Selles mõttes me oleme ühed professionaalsed kretiinid, ilmselt et meil on alati see töö kaasas. Samal ajal on see muidugi kasulik, sellepärast et sa paned alati tähele kõiki neid asju, mis võivad su töö jaoks vajalikud olla. Näiteks on mingisugune üleilmne poliitiline sündmus, mõtled kohe häälega, kuidas see oli eesti keeles näiteks võiks seda kohta kutsuda vaid ma just mõtlesin, mingi lugu oli templi Jeruusalemmas, templimäel pannakse üles viiet, minaret lugesin ma uudistest eestikeelsetest muusin, huvitav, kuidas nad teda Teppima ütlevad, inglise keeles ühesõnaga, et just niisugused asjad, mis seal üle ilma poliitiliselt parasjagu toimumas, sa pead mõtisklema enda jaoks või tahtma teada kohe, kui see sulle Ta tuleb töös, et kuidas ta siis on kas minu keeles või siis võõrkeeles, et ma tunneksin selle ära. Haldas tõlk võib ka teha vea näiteks, nii et hiljem te tajute, et oi, ma sain sellest valesti aru ja ma olengi juba pisut pisut viltu läinud või tuleb olukord, kus päris täpselt aru ei saa, et kas siis tuleb üle libiseda või siis sel juhul tõlkida sõnu. Tähendab. Ma arvan, et vigu me oleme kõik teinud ja et sellest ei pääse tegelikult selles töös. Ja kui on nii, et sa tabad ära, et sa tegid midagi valesti, siis on tegelikult täiesti lubatud öelda. Tõlk vabandab ja parandab ennast. Ja Ma ei tea, mina olen kesta teinud muidugi ja see on täiesti parem muidugi jah, sellepärast et lõpptulemusena on oluline ju see, et ikkagi klient saaks adekvaatse na selle informatsiooni. Aga ülelibisemise kohtadega on nii, et see on natuke selline patuasi tegelikult meie töös. Et kui sa päriselt aru ei saa, siis soovitatakse jätta parem hoopiski ütlemata. Et ja soovitavalt olema ikka võimalikult täpne. Kui aru ei saa, siis parem ära ütlegi. Te kuulate keele kõrvasaadet, räägivad Euroopa Parlamendis töötavad tõlgid, kaja, Sakk, Pillekelarman ja Marie Einre. Sel ajal, kui ma Brüsselis käisin, oli just ilmunud ajalehes Economist artid, kel tõlkide tööst kõikvõimalikest viperuste raskustest, mis seal esinevad. Ja taasesitatud see küsimus, et kas ikka nii mitmesse keelde tõlkimine on üldse võimalik ja vajalik. Mida ütlevad meie saatekülalised selle kohta? Ja need olid tõestisündinud lood, lausa see üks lugu, kus kõneleja kõigepealt tegi nalja ja siis kohe järgmiseks ta avaldas kaastunnet kellelegi surma puhul ja see, arvestades seda, et tõlge käis läbi mitme keele, siis läks kogu see lugu nihkesse ja osa naeris siis, kui tegelikult pidi juba väga kurb olema. Nõnda et seda võib tihti tulla küll või palju. Lihtsamad näited on näiteks need, kus Öeldakse just selle reha peale peaaegu et astusime, kui, kui meie küsisime oma oma eestikeelse kuulajate kohta, et kas keegi kuulab parasjagu eesti keelt ja samal ajal eest toimus seletamine kõik pistsid käe püsti. Seda lugu võib muidugi taibata, tuleb taibata, aga muidu need naljad kõnekäänud, keegi, kes loeb luuletuse siis teatud vanasõnad, teatud vanema põlvkonna, eriti angloameerika seltskond, kellel on teist sorti haridus, kes klaasifikuid, piiblid, Kreeka oma igasuguseid võimatuid, asju, mida sa püüad loomulikult kõike teada, aga kus sa hing kõike teada saad või keegi loeb sulle kaheksa rida luuletust ette omas keeles ja, ja kui me võtame jälle need igasugused spetsiifilised eesti asja ja eesti naljad ja ütlemised. Kuulda oli, et Mart Laar oli rääkinud siin, kuid tema oli Parlamendis oli rääkinud siin rehepaplusest eesti keeles, mina ei tahaks selle tõlgi nahas küll olla, kes pidi Rehepapplust inglise keelde tõlkima ja ma usun, et ma ei oskaks ka praegu seda välja mõelda. Samas economy sti artiklis jäi õhku rippuma küsimus mingil määral, et kas on, on siis valik niisugune kuiv, igav, ühesugune eurokeel või midagi püüda just just, sest lõppude lõpuks on see keelte võrdsus ja võrdne asend selle kultuurilise diversiteedi nimel ju kõik, midagi läheb kaduma, on kindlalt paratamatus, sinna lihtsalt ei saa midagi parata. Mingil määral noh, niivõrd-kuivõrd oma suutlikkuse piirides, kui sa vaat seda jõuad edasi anda, siis on väga hea. Aga noh, igakordse lihtsalt ei ole võimalik ja nii Rute, noh, sünkroontõlge ei ole ka sööberfektsionistidele soovid anda edasi kõige perfektsemalt, seda siis sa lihtsalt ei jõua, sellepärast et sa sel ajal kogu aeg rääkima, sul ei ole aega mõelda, et nüüd ma kasutanud kõige paremat sõna, see kõige parem sõna tuleb võib-olla kolmanda lause juures meelde, aga siis on kahjuks juba hilja. Nii et see, et osaliselt midagi läheb kaduma, see on ilmselt selline paratamatus, millega tuleb leppida, et sinna ei ole mitte midagi teha, see lihtsalt nii on. Megast tahame siis ikkagi kasutada oma keelt nii palju kui võimalik ja leppida sellega, et natuke läheb kaduma või siis me loobume üldse selle kasutamisest. Aga seda, et me kõike kõige viimase nüansi edasi anda saame, see lihtsalt ei ole füüsiliselt võimalik, see ületab inimvõimete piirid. Ja see on loomulik, aga lõppude lõpuks. Sellega, et nii on ka teistel rahvastel ja mina ikka rõhutan, et minul on küll tõesti uhkus ja rõõm selle üle, et minu emakeel siin niimoodi kõlab ja, ja kõlada võib. No mina võin seda tegelikult kinnitada täpselt sama moodi, et see ongi uhke tunne. Ja uhke on tegelikult siin töötada ka, ma arvan, et seda ei saa eitada keegi meist tõlkidest. Et me seisame hea selle eest, et see eesti keel siin tõepoolest saaks kõlada võrdsena võrdsete hulgas. Jah, see on täiesti tõsi sellest keelerežiimist muidugi räägitud siin räägitud kuludest ja nende kokkuhoidmisest ja sellest, et mis keeles siis võiksid olla, kas peaksid kõik keeled olemas ja kõik on läbi arutatud, aga siis me jõuame just selleni, et et okei, kui võtame inglise keele, aga prantslased, aga sakslased on ka suur rahvas. Juba nemad, aga miks aga hispaanlast hispaania keelt räägib üle maailmavaatelt veel kõige rohkem rahvast peaaegu? Edasi tulevad itaallased, aga miks mitte meie siis ka ja siis jõuame ikkagi sinnamaani välja, et kas kõik või mitte midagi ja siis me ikka tahaksime, et oleks kõik. Mina olen mõnikord mõtisklenud nii ka, et, et kuna ikka tihtipeale seda liituja kunagist N liitu võrreldakse, siis kas keegi oleks endale kujutanud ette seda, et Moskvas kõla oleks kõlanud seal läti keel, aserbaidžaani keel? Gruusia, Moldova, mis nad kõik olid selles samas Turkmeenia anima tantsida. Kiievi usbeki, kasahhi kirgiisi ja nii edasi. No mina muidugi imetlen siiralt teid ja teie tööd ja olen rõõmus, et leidsin, kohtasin, aga samas ma mõtlen ka, et kas ei ole vahel niisugune tunne kui võrdlete oma töö. Selle tõlkija, kes istub näiteks oma laua taga ja mõtiskleb, mitu päeva käib ja mõtleb, et kuidas see väljend, kuidas ma saaksin seda ilusamini ja paremini öelda, teeb ilukirjanduslikku tõlget. Muidugi on see hoopis teine töö. Valinud selle, mis teil on, näete, selle võlusid ja huvitav, see peab olema teine inimtüüp, eks ole. Jah, absoluutselt kindlasti selleks, et sünkroontõlget üldse tõlgendaja suulist tõlget peab olema mingisugune hulk omadusi, et ilma milleta sa võid olla keeles nii kohutavalt hea. Aga kui sa ei ole kiire, kiire reaktsiooniga ja siis veel võib-olla aitate mul veel mingeid. Jah, aga mälu on niisugune imetabane asi, teda saab harjutada, see on imelik või sa ei oska arvatagi tegelikult kui palju mahub meelde jätta, kui sa oskad neid tehnikaid natukenegi ja mina näiteks tunnen, puudus sellest, et et mul ei ole niisugust formaalselt tõlgi haridus, nagu sinul on, kus koolis kõike tehti kõiki neid harjutusi, treening, treening, just nimelt teadliktreening, mina olen rohkem nagu kobamisi omandanud selle ja võib-olla jah siis need elemendid on olemas. Ja mina mõtlesin näiteks seda kunagi väga ammu kahte asja oma elus kunagi selgeks ei õpi autojuhtimist sünkroontõlke vist sellepärast et mõlema puhul on hirmsasti vaja tähelepanu jagada paljude erinevate asjade vahel. Noh, nüüd ma olen oma pidanud oma sõnad sööma mõlemas osas. Ja tegelikult, ega ei tähenda see meie töö, et me pärast ei käiks kaks või kolm päeva ja ei otsiks lahendust sellele mingile olukorrale. Kuidas oleks pidanud ütlema, kuidas ma järgmine kord peaksime tegema kõik ja me oleme muidugi sellel hetkel väga kiirelt, kui meil tuleb lahendada olukord. Hüdra lahenduse otsimine, leidlik, lahenduse otsimine on tihtipeale väga oluline, just seda sõna ma ei tea, aga ma oskan öelda, mida ta, mida oli tarvis öelda, mida, mida, mida taheti öelda, seda ma oskan öelda. Kui mul see õige sõna parasjagu pähe ei tule siis saab see ümberütlevalt ära seletatud, see selline olukord on ka tähtis sellist olukorda lahendada just nimelt. Nii aru, et, et k te lähete õhtul siit koju üsna väsinuna ja peate mõnevõrra ettevalmistused järgmiseks päevaks, sest mingisuguseid materjale teile ikka ka ette antakse. Alati ettevalmistus iga, isegi kui sa tead ainult teemad või ainult seda koosolekut siis midagi ikka oskad taustaks endale vaadata ja alati, mida rohkem sa ühest asjast taustaga tead, seda, seda parem on. Sellepärast on oluline aga igasugused niisugused asjad ajalehest läbi, mida sa muidu võib-olla tõesti ei loeks ja teha endale läbinisti selgeks mingisugused päevakajalised sündmused, sellepärast et arvata on, et tuks tulevad ühes või teises kontekstis ikka viidatakse millelegi. Ja siis on väga hea, kui sa oled hoidnud ennast üldiselt kursis, õhtused uudised, vaatad kõik ära, nii Eesti poole pealt, kui ka mingisugused välismaa uudised, siis ta läks, oleks selge, mis päevakajalised toimuvas parasjagu on ja siis ka need näiteks. Ma kirjutame endale enamasti kõik, ma usun, kirjutavad üles kasulike fraase, mis nad on käigus korjanud ja ka neid asju, mida on tarvis üle vaadata või, või üles otsida. Ja siis rahulikumal hetkel siis seda kõike selle kallal töötatakse. Kas Eesti esindajatega eestlastega, keda te siin tõlkima peate, on teil ka selline koostöö, et, et kas, kas näiteks parlamendisaadikud on teiega ühendusse astunud ja teiega kui kolleegidega sõbralikult sel teemal rääkinud? Me isegi? Mõtlesime seda, et me peaksime taas jälle rahulikumal hetkel saama omavahel kokku, nii palju, kui see on võimalik ja arutama neid asju. Ja, ja just nimelt meie poolt on nendele kõigile sõnum, et kui te räägite, pidage meeles, et teid tõlgitakse. Et alati on kõnelemine parem kui teksti mahalugemine pärast, et et seda on alati palju kergem tõlkida, kui see lugeja vuristab seal ette oma teksti. Peale selle, kui ta on selle hoolsalt ette valmistanud varem, siis oleks tohutult kena, kui ta jagaks seda nende inimestega, kas või hetk enne, kui ta alustab, enne kui see koosolek algab, et ta tooks selle pakuks välja selle lehe, kuigi ma saan aru, et vahest on tegemist konfidentsiaalse teemadega ja nii edasi, aga tõlgid niikuinii peavad olema konfidentsiaalsed, sinna ei ole midagi parata, mis ta kuule sedasi räägi edasi ongi. Selles mõttes ei maksaks. Karta lõpetame siis väikese pildikese ka, et kuidas siis on selles haudvaikses kabiinis, kus, kus teised ei tohi liigutadagi või, või häälekalt valada vett klaasi. Kabiin on suhteliselt suur, tähendab, selles mõttes on ta suhteliselt suured, võrreldes nende sünkroontõlkekabiinid, aga Eestis, kus ikkagi tegelikult vahel on nii kitsas, et kui sa oled kahekesi kabiinist, siis kipub nagu kolleegi juba nügima, mõned suurte keelte kabiini näiteks inglise prantslasega viib, kabiin on vahel isegi viiekohalised. Ja siis igalühel on ees oma tõlkepult omad kõrvaklapid. Siis me siis peame seal puldi peal endale vajalikud keeled Peate programmeerima, mida me kuulame Kuu kanali peale, mida räägime, seda ei tohi ära unustada, see on väga oluline. Hästi oluline on ka see, et kui sa parasjagu tõlgid inglise keelde või siis prantsuse või saksa või ükskõik millisesse teise keelde, siis eestlast kohe, kui sa oled lõpetanud, tuleb kanal vabastada, sellepärast et teised kasutavad seda kanalit ka. Ja kui sa seda piisava kiirusega ei vabasta, siis segab teisi. Ja siis näiteks meil oli ükskord veel selline lugu, mina olin hästi jalga ja siis ma arvan, see oli vist esimene kord. Üks eesti tõlk oli saksa kabiinis mingi tõlkima saksa eesti keelest saksa keelde, meie kolmekesi kõik inglise kabiinis ainult eesti keelde tõlkima, aga me ei teadnud, et ta seal on. Ja siis, kui hakkas tulema saksa keelt, siis tegelikult meie pidime olema vait, sest et eesti keeles räägite, aga me ei teadnud. Meie klõpsutasin oma mikrofone ja segasime teda ja lõpuks kutsusime tehnikud, meil on midagi viga puldil, aga tegelikult me lihtsalt ei teadnud, et meie kolleeg on need saksa kabiinis ja tõlgib ja selle on meie kohustus lihtsalt vait olla. Üldiselt pinge on ikka kõrge, aga ise vabastavalt naerda mõne hea nalja puhul kõva häälega ei tohi. Ei kuidagiviisi. Positiivselt jah, nägusid, aga siis ka teinekord oli, läheb ju väga lõbusaks, siis tuleb meeles pidada ka seda, et ka kõneleja häälest kostab välja naer. Jah, eks see, eks see teema teinekord kangesti kaasa kiskuda, eks ole. Ja, ja mõni on, tunneb ennast niivõrd vabalt kabiinis räägib ise, teeb kätega liigutusi juurde ja jah, olevat ka nähtud mõnda seismas püsti, juba kabiinis ringi tammumas. Seda on võimalik ainult siis teha, kui on see mikrofon, mis tuleb suu ette, kõrva juurest miteta laua külge on kinnitatud ja väidetavalt mõni isegi olevat lauale roninud. Nii et ei ole näinud mina kindlalt vehingatega, eriti kui on mingi teema, mis on nagu selline kaasakiskuv, siis mulle tundub, et ma pean neile ei usu fakt ja siis ma küll tõsiselt iga korda. Aga vahel märkasin last väga aktiivselt. Igatahes ma usun, et kuigi te peate olema raudselt ja karmilt objektiivsed, jäi tõsised külmad ja õiged igal sõna edasi andes ka teie südamed tuksuvad soojalt ikka Eesti asja kasuks. Sõjameeste õige ja ma soovin teile palju jõudu ja aitäh selle vestluse eest.