Kuuendal päeval 1917 kuulutas Soome Eduskunud Soome iseseisvaks sõltumatuks vabariigiks. Jõulukuu seitsmendal päeval 1918. Seega 75 aastat tagasi määrati iseseisva Eesti esindajaks Soome Helsingi Ülikoolis väitekirja kaitsnud doktor Oskar Kallas. Õieti tuli ta Helsingisse abi palujana. Ja juba jõulupühade järel tõi jäälõhkuja Tarmo Tallinna esimesed Soome vabatahtlikud Soome-poolseks korraldajaks Eesti abi andmise peatoimkonna juhataja Oskari vill. Loughivoori. Esimese saadiku Oskar Kallase vahetas 1922. aasta kevadel välja Friedrich Karl Akel. Samal kevadel saabus sõjalaeval Helsingisse esimese välisriigi riigipeana Konstantin Päts, kes oli president Stolberi külaliseks. Kolmas Eesti vabariigi saadik Soomes Aleksander Hellat 1923 kuni 1931 oli hõimuaate elustaja, mille tulemusel elavnes maade vaheline läbikäimine mitmel tasandil. Aastail 1931 kuni 1937 esindas Eestit Soomes Hans Rebane, kelle saadikuks oleku ajal külastas riigivanem Jaan Tõnisson Soomet korra ja Konstantin Päts kolmel korral. Arme jäämäega lõuna naudivad Laivan viron Helsingi lehed küljes, ministri Webane Vaudjanodja Pätsingi auditavaksid järeluna jääksi määratud Centrali majori Helenius. Tasa, valan presidendi vanemgi Harri tampi, Everesti baas olen. Hans Rebase järel täitis kahe aasta jooksul saadikukohuseid Rudolf Müllerson tema järeltulijale Aleksander varmale langes raskeim aeg esindada Eestit, kuna ta esitas oma volikirja talvesõja kolmandal päeval. Eesti oli aga seotud Nõukogude Liiduga vastastikuse abistamise lepinguga. Aleksander varma. Riikidevahelises elus ei saa olla tänapäeval kestva rahvaste elu edasi viivat olukorda kui seda tahetakse rajada vaid jõule, sunnile ja vastatitle vaenule. Taasiseseisvunud Eesti esimene suursaadik Soomes oli Lennart Meri. Praegune suursaadik Jaak Jõerüüt esitas oma volikirjad Soome vabariigi presidendile. Käesoleva aasta algus. See oli 12. veebruaril, tseremoonia on lihvitud nii nagu niukses stabiilsetes riikides ikka, ta on muidugi palju lihtsam kui kuningriikides kuid omas Liivituses ja niisuguses rõhutatud lihtsuses ometigi täpne ja rituaal on täpne, siis ta mõjub väga pidulikult. Meil on muidugi see erijoon, ma arvan, minu eelkäija Lennart Meril, kui nagu ma lugenud olen, ka teistel eelkäijatel siin kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel. See Eesti eripära Soomes on keeleoskus. Ja võib täiesti rahulikult öelda, et see on üks hästi meeldiv trump taskust tõmmata. Kui Oskar Kallas tuli, siis ta ütles midagi umbes niisugust, et meil tuleb kõigepealt soomlastele seletada, kes need eestlased on ja kust nad tulevad, et eestlasi teatakse siin paremal juhul ainult folkloristide ringkonnas. Praegu ei ole küll aastal kaugeltki lõpule jõudnud, aga kas te ei nõustuks tegema väikest tagasivaadet oma esimesele tegevusaastale? Kui pingeline see on olnud? See on olnud väga pingeline tööd lihtsalt on väga palju seda spetsiifilist tööd, mida selles ametis teha tuleb. Ja sellel on omad täiesti selgelt põhjused. Küll ei ole see olukord muidugi enam niisugune, peab soomlastele teatama, kes on eestlased. Suhtlemine praegusaegses maailmas on ju hoopis midagi muud tollal. Informatsioon liigub ju mitte enam palju kiiremini, vaid ta liigub lihtsalt nihukeste meeletute kamakatena, ütleksin ma maailma informatsiooni täiskogu probleem rohkem selles, kuidas seda kõike allaneelatav soomlaste eestlaste vahel on väga tihe suhtlemine kõikidel tasanditel, ütleme siis kõigi kõikidel elualadel samuti ikka päris esimesest alates nii-öelda laste ja koolilaste ja perekondade suhtlemisest alates kuni siis poliitiliste tipp kontaktideni välja. Ja elualad nimetasin, samuti on ikka kõik kaetud minu selle esimese tööaasta üks huvitav nähtavamaid kogemuse ja ehk ka ainukene üllatus ongi see, et Soome ja Eesti vahel on need sidemed praeguseks jõudnud sinnamaale, et sajaprotsendiliselt ma rõhutan just sajaprotsendiliselt, kuhu ka ei läheks, kutsutud kas sa kusagil, kas mõni pidulik juhtum või mõni töö külaskäik, on see kool või suur rahvusvaheline firma, mõni linn või maakond või mõni selts? Sajaprotsendiliselt on inimestele mingisuguseid konkreetseid kontakte, et ühistööprojekte ühiskoolitust ühisettevõtmist Eestiga vastastikku ja õnneks ei ole see enam nii valdavalt ühepoolne nagu suli paar aastat tagasi, kui see kõik kui see plahvatuslikult laienema hakkas. Õnneks ei ole see nüüd niisugune rikka venna abi vaesele vennale, vaid asi on väga ruttu läinud just ühistöö peale. Muidugi, me oleme riigina ju palju vaesemad kui Soome riigina ja see mõjutab kogu tegevust. Kuid ikkagi rikkus peitub igal pool ja see, mida Eestis maksab kunagi ära unustada inimeste ajudes on see kõige suurem rikkus ja sellelt pinnalt võib arendada väga normaalselt võrdselt koostööd ja see on ka liikuma läinud, nii. Esimene tööaastaga on sisaldanud tööd väga palju. Nüüd siis sellel ühel põhjusel, mida ma juba nimetasin, lihtsalt suhtlemine kahe riigi vahel on niivõrd suur et see toob iseendast kaasa soomlaste poolt, siis väga suure tahtmise suursaadik tuleks need lihtsalt vaatama. Vaat needsamad firmad või organisatsioonid, kõik, kes on Eestiga nii või teisiti juba suhelnud peavad kuidagi loomulikuks, siis tutvustada saatkonnale ja saadikule ennekõike oma tegevust. Nii et see on äärmiselt meeldiv, käidud ja sõidetud, Soomes on palju. Teine töö iseärasus siin, Soomes Helsingis on ju see, et Eesti on nii lähedal, tähendab et meie poliitikud, valitsuse liikmed, delegatsioonid sõidavad väga tihti mujale maailmasse läbi Helsingi. Kas nad tulevad siis laevaga, lähevad lennuki peale või tulevad lennukiga ja lähevad lennukiga edasi, kes viibib siin paar tundi, kes pooldajad päevaselt vaatanud reisigraafikutest, see toob omakorda kaasa Sis saatkonnale, loomulikult kohustuse normaalne, nende eest natuke hoolitseda, see toob aga teisest küljest meile väga meeldiva võimaluse saada kogu aeg värsket informatsiooni, olla Eesti asjadega midagi väga kursis, mis on selleks tööks erakordselt tähtis. Ja see toob ka kaasa siis vahetevahel niisuguse soovi, ütleme kas teiste riikide diplomaatide poolt või Soome inimeste poolt kohtuda kellegagi kasvõi selle poole tunni või tunni jooksul. Ja nüüd siis kolmas erijoon mis on ka seda tööd intensiivsust siin suurendanud. Tallinnas ei mäleta, tavaline inimene, no ei peagi mäletama kuigi tihti seda, et pool eesti diplomaatilisest korpusest siis nendest suursaadikutest, kes on Eestisse akrediteeritud, kes on nii-öelda meie omad, need elavad Helsingis. Praegusel hetkel on 17 suursaadikud Helsingis. Tark muutub pisut, vahest väheneb, vahest suureneb, nüüd ta on siis selle poole aasta jooksul suurenenud ja varsti tulevad mõned lisaks. Mida see tähendab, see tähendab, et siin on pidevalt, et umbes siis 15 20 vahel. Neid saatkondi, kelle jaoks Helsinki noh, ja siis meie saatkond ennekõike on esimene ja põhiline kokkupuutepunkt Eestiga. Muidugi, kommunikatsioonid on ju väga head praeguses maailmas. Vastavad riigid peavad loomulikult otseühendust ka meie välisministeeriumiga Tallinnas vastavate osakondade ja nagu nende laua ülematavad Eskofessoridega. See on kõik väga hea ja loomulik, kuid siiski seal normaalne diplomaatiline elu sisaldab ju hea hulga vastuvõtte ja igasuguseid rohkem pidulikke sündmusi mille jooksul saadikud omavahel väga tihedasti suhtlevad, vahetavad informatsiooni ja te võite kujutada siis, et sellises keskkonnas ei arutame teiste saadikutega, olgu nad siis hollandi või Indoneesia või Korea või ja kõige mõne muu tena maa, kenad saadikud, kes on meile ka akrediteeritud. Me ei aruta sugugi mitte ainult Soome elu huvitavaid küsimusi, vaid väga palju Eesti asja. Käesoleval aastal kohtusid ka läänemeremaade nõukogu välisministrit ja see oli minu siinse tööperioodi alguses. Alguses oli ka väga tihe, 12 veebruar andsin volikirjad presidendile. 24, veebruar oli juba Eesti 75. See tähendas muidugi tervet nädalat või isegi natuke pikemalt aega, kus väga palju sündmusi kuus just selle 24. kuupäeva ümber. Ja 15 märts, kui ma õieti mäletan, oli see läänemeremaade välisministrite kohtumine Helsingis. Seoses sellega, et läänemeremaade nõukogu esimene tööaasta möödus Soome, oli esimese tööaasta nisugune juht igal aastal üks maa selleks määratakse just siis märtsis läks teatepulk Eestile üle. Eesti on praegu läänemeremaade nõukogu eesistuja ja see kohtumine siin välisministrite kohtumine andis ka meile niiskust, tööd üksjagu, just selle minu töö algperioodil juurde, selle päris tähtis asi ja loomulikult vaadatakse vati sees ja vaadatakse sellest märtsist kuni järgmise aasta kevadeni väga tõsiselt. Kuidas Eesti seal eesistuja rolliga hakkama saab? See ei lange enam nii palju Helsingi peale, see langeb juba Tallinna peale. Kuidas te olete jõudnud nii tiheda ajakava puhul teha protokollis ettenähtud tutvumisvisiidid oli selle algusperioodi kõige? No see oli lihtsalt vajalik ja see tegi alguses perioodidega tihedaks. Ma ütleksin veel niimodi, et kirjeldasin natukene, miks eesti huvitus Soome organisatsioonidele ja firmadele ja miks mind kutsuti palju sinna, kuid seal oli võib-olla veel mitmeid muidki põhjusi ja kindlasti ka see, et minu eelkäija siin oli vahepeal valitud vabariigi presidendiks. Ja kuidas nüüd öelda? Loomulikult see ainult suurendas huvi Eesti vastu ja, ja niisuguse eesti soome suhtlemise vastu. Sellepärast et president Meri on Soomes iseenesest väga tuntud isik juba enne seda. Ja, ja see tähelepanu siis niisugusele sündmusele, Soome suursaadik valiti Eesti presidendiks ja läksid Kadriorgu, mitte lihtsalt kusagile mujale teisele maale. See teravdas ka tähelepanu, meie saatkond on heas mõttes ja siis oli veel nõnda, et seal oli paar kuud vahet, enne kui mina siia tulin. Nii et see tähelepanulaviin langes nii meeldivalt, kohe algusperioodil. Kuid visiidid said tehtud, need on vajalikud ja need on väga huvitavad. Kui suur on diplomaatiline korpus Helsingis? Siin on 40 suursaadikut, viimane, kes nüüd siin sügisel tuli ja meelemilleski mõttes väga huvitav ja tähtis on, kes nüüd uut saatkonda loob, on Leedu. Leedul ei olnud oma saatkonda üldse oma esindust pidevalt Helsingis ka kahekümnendatel ja 30. Tal aastatel. Nii et nemad alustavad nüüd sellel sügisel tõesti sellest nullist millest alustasid Läti ja Eesti 91. aasta sügisel Helsingis, kuid võib-olla veel tühjemalt paigalt, neil ei ole isegi oma vanu majasid vanugrentasin tagasi tahta. Eesti vabariik on 75 aastat vanakassaga diplomaatiliste ringkondades. Olete tähele pannud mõistaandmisi, justkui oleks Eesti iseseisvuse saanud Nõukogude Liidu lagunemisel? Absoluutselt mitte. Absoluutselt mitte nii lühike, kui sa minu kogemus ka siin on, on ta ometigi, nagu ma ütlen, olnud täis väga intensiivset elu. Sellepärast ma julgen juba mingeid väikesi üldistusi teha. Ma olen tähele pannud oma kogemuse pealt, ma rõhutan. Eestisse suhtutakse esiteks täiesti võrdselt diplomaatilisteks ringkondades, siin taan võrdne võrdsete seas. Ja meie minevik on nendele inimestele ennekõike, kes on asja vähegi uurinud, täiesti selge. Võib-olla mitte kõik üksikasjad, kuid põhimõtet diplomaatidele kindlasti ja nendele diplomaatidele, kes siia tulevad. Ma räägin ennekõike suursaadikutest muidugi sest kõikidega lihtsalt ei jõua suhelda nende suursaadikutele, kellele biograafilistel või muudel põhjustel kogu see regioon natukene kauge olnud elu jooksul. Nendel võib olla küsimusi või nad küsivad seda. Niisugusi, ütleme, spekulatsioone selles maailmas nii kergelt tegema ei minda. Julgen väita isegi, et spekulatsioone tehakse palju vähem kui tegevpoliitikute seas mõttes maailma nurkades, keda tõukavad lükkavad hoopis teistsugused hoovad, vaat nende oma riigi sisepoliitikat, nende parlamendivõitlused, nende kabinettide pinged ja nii edasi ja nende tähelepanu koondub hoopis mujale. Diplomaatide töö spetsiifika, üks erijoon on see, et proovitakse omale asi, millest küsitakse või mille kohta midagi arvatakse olemuslikult selgeks teha. Detailides ei suuda keegi kudust olemuslikult. Ja seda ma olen märganud, et balti riikide suhtes seda on proovitud vähemalt siinkandis küll omale päris selgeks teha. Mõjutaks mingeid komplimente, ka mingit tunnustust. Kuid missugune on taasiseseisvunud Eesti maine? Jah, ma saan aru, miks ta niimoodi küsib, et selle hoiatusega, et selles ehk teisiti öeldes, kas meil on õigust ennast kiita, võib ju ka nii väljendada. Mul on tunne, et meil ei ole õigust eesti mainet hinnata, Nendes ei ennast liiga laita ega ka siis üle kiita kuid meil on kohustus taibata, milline see mainet tõesti on ja kas meile antakse ainult komplimente, et või räägitakse seda, mida mõeldakse. Mina, toetun jällegi ainult oma kogemusele. Ma ei toetu nendele arvamustele, mida ütleme teised Eesti inimesed, on nad siis ärimehed või poliitikud või kes tahes on toonud teistest maailmadest kudest. Ma tahan rõhutada seda, et mul on ainult oma kogemus. Ja minu kogemus ütleb seda, et Eesti maine on üllatavalt hea. Miks küsimus selle jaoks on mõned väga lihtsad põhjused. Esiteks, kui ma ütlen, et Eesti maine on üllatavalt hea, siis ei tähenda sugugi seda, et need, kes need riigid või nende riikide esindajad, kes näevad Eesti edu mitmel alal, ei näeks tema puudusi kuid kõik paigutub mingile taustale. Ja see tähendab seda, et kogu sellest ütleme siis niisugusest realistlikkust süsteemist vabanenud Euroopa osas on näha väga erinevaid protsesse. Ja kui me liidame siia veel endise nõukogude liidu ja praeguse niisuguse uue nagu öeldakse, sõltumatute riikide ühenduse erinevad paigad ja rahvad mis maailma jaoks ütleme ajalooliselt nüansid praegu kõrvale maailma jaoks kogu see hiiglaslik kala, ütleme alates Saksamaast ja Rumeeniast, Poolast, Jugoslaaviast ja välja sinna kaugele kaugele, Vladimir Stokini. Kogu see ala on ju terase tähelepanu all ja sellel taustal pluss siis veel kõik muud maailmanurgad, ajalooline areng on olnud teistsugune, kuid kes asuvad ometigi selles praeguses ajaloolises hetkes selles maailmas meiega kõrvuti. Vaat kogu sellel suurel maailma taustale seal suvel Euroopa arengu taustal on lihtsalt eesti paigutanud suhteliselt hästi. See tähendab, Eesti on saanud mõne asjaga õieti hakkama. Meie kõige rohkem räägitud edusamm on olnud rahareform. Seda ei tule võrrelda, nüüd ütleme Eesti inimese nende vaesemate inimeste madala palgatasemega, mis on lihtsalt äärmiselt kurb ja millest sa pead kiiresti üle saama. Kuid seda tuleb võrrelda teiste rahareformi katsetega, mida viimastel aastatel või varem on maailmast. Ja selle taustal tundub ootamatult edukad. Tuleb veel meelde, et rahvusvaheliste rahandusspetsialistide poolt anti meile hoopis muud nõu, siis on see edu veel mitmekordne, kuna selgus, et teooriat võivad teised paremini tunda, kuid oma inimeste eluolu ja tahtmisi nii-öelda kohalik olustiku tunnevad kohalikud otsustajad siiski paremini ja see annab enesekindlust. Seda on märgatud ja hinnatud. Teine asi, mida ma just mitte tihti Eesti ütleme, kirjutavas ajakirjanduses ei märka, kirjutades ma rõhutan, sellepärast et et raadiot kuulata, on siin juba pisut raske, eriti pärast viimaseid muudatusi tehnoloogia vallas. Eestis kuulan Eesti raadiot siin peaaegu üldse enam. Ja ma ei ole märganud piisavalt palju niisuguseid ülevaateid, analüüse, mida me oleme viimase kahe-kolme aasta jooksul siiski teinud. Kuid mõned välisriikide diplomaadid seda lausa otse öeldud. Need, kes on meid terasemalt jälginud, kes on nii-öelda rikud ka. Skeem on väga lihtne. On öeldud umbes niimoodi. Kuulge, mõnes mõttes olete te päris hämmastav, teie siis Eesti päris hämmastav näide lausa näitusele väljapanemiseks. Sammud, mida Eestis on tehtud olnud hämmastavalt loogilised üksteise järel. Kui me nüüd meelde tuletada, võtame veel enne seda, augustiputši 91, me tegime, korraldasime rahvahääletuse. Eestis muide palju vaieldud asi oli siiski rahvusvaheliselt väga oluline ja see kõik on nõudnud pikka ettevalmistus, kõik järgnevad sammud, mida ma räägin, rahvahääletus tehti, siis otsustati teha põhiseadus, siis otsast põhiseadus rahvahääletusele panna. Siis otsustati rahareformi, oleme teha selle järele, teha parlamendi ja presidendivalimisi, nüüd on ka siis tehtud kohalikud valimised põhiseaduse järel. Kui seda niimoodi rahulikult rääkida, siis see on ju imelihtne. Tekib ainult lihtne küsimus ja seda nüüd öelnud siis teised diplomaadid. Huvitav, miks igal pool niisuguse loogika, aga järgi ei ole käitutud, sest elus seda teooria teoreetilist loogikat, et rakendada on palju raskem sellest rääkida teavad kõik. Nii et me oleme lihtsalt mõne asjaga ise oma tarkusi oma jõududega hakkama saanud. Ja nüüd on sellel sügisel lisandunud kolmas suurem diaKuramaailmas on märgatud, et Eesti majanduses on tõepoolest toimunud olulised muudatused. Võib-olla me kodus igapäevastes raskustes, kus teinekord jälle korterid külmad või mõni muu häda on, ei märka seda kõike väljast, vaatlejad märkavad seda natuke teisiti. Majandusele tõusumärgid on olemas, seda märkavad just teiste riikide majandusspetsialistid ja see annab mingisugust niisugust usku. Selge on ju see, et meie suurusjärgud eelarve riigieelarves on väikesed meie käive. Meie eksport on väikene absoluutarvudes kuid kuna küsimus on praegu Eesti mainest, siis alati on küsimus sellest, kuhu liigutakse ja miks nii liigutakse. Ja ka nii on mulle otse öeldud õige mitmel korral, et teate, mis teid eristab mitmetest teistest nii-öelda vabanenud tsooni maadest. Teil võib olla kõik ei ole õnnestunud, mida te olete tahtnud, kuid meil on mulje, et Eestis põhimõtteliselt teatakse, mida taheti, räägitakse ja proovitakse seda siis ka korda saata ennekõike majandusreformis, omandireformis ja nii edasi teistes riikides. Me oleme tihti märganud seda, et tehakse küll ka palju, kuid päris kindlalt ei teata, mis on strateegia mida tahes, takse teatavatel põhjustel puudu Soomes selline väliseestlaskond, nagu see on olemas Rootsis või Kanadas. Kas te olete siiski kohanud sõjaaegset sõjaeelset emigratsiooni ja kui palju üldse elab Soomes praegu eestlasi? Teada elab Soomes praegu Eesti vabariigi kodanike püsivalt umbes kolm ja pool 1000 inimest. Kuid kui me võtame arvesse ka kõik inimesed, kes siin on lühemad, et aega tööl või lühemat aega õppimas või lihtsalt külas kellelgi või turismireisil siis peaks eestlasi olema Eesti vabariigi kodanik olema igas ajahetkes Soomes suurusjärk umbes 10 tuha. Nii on nagu harva, see on üsna arvestatav arv ja ka arvestatav vastutus. Tõepoolest, niimoodi ja meie konsulaar osakonnas on seda selgelt näha alguskuudel võib-olla kui, kui riik tekkis jälle ja saatkonnad alles lood igal pool, siis ka siin oli olnud nõnda et ega inimesed, kes Soomes elasid, ei tajunud veel, mida tähendab nagu nendele see, et nende oma riik on esindatud nende elukohas sealmaal, kus nad elavad seda palju rohkem näha hakkab võtma täitsa nihukest loomuliku kuju. See tähendab, et inimestel on vaja kogu aeg mingisuguseid dokumente. Kõik, mis sünni ja surma vahele mahub sünd ja surm kaasa arvatud nõuab ju mingisugust dokumenteerimist, nii et konsulaar, paar osakond, mida võib-olla liiga palju seostatakse viisade väljaandmisega on siiski midagi muud, laiemat viisad on ainult üks osa ehki väga nähtav praegu. Konsulaarosakond on alati olemas ka siis, kui viisasid ei anta, siis, kui viisavabadus on kahe riigi vahel ja see vool meie konsulaarosakonnast suureneb praegu samm-sammult. Nii et seda vastutust me tajume täiesti selgelt, sedakaudu lausa füüsiliselt. Ja mis puutub erinevatesse riikidesse, nii nagu tööga õieti ütlesid. Soomes ei ole sedalaadi väliseestlasi väliseesti kogukondade, nagu seda Rootsis või Kanadas või Ameerika Ühendriikides. On mitmeid põhjuseid, kuid siiski ma olen kohanud ka vanema põlve eestlasi siin, kes on püsivamalt Soomes elanud. Ja kõige rohkem loomulikult on siin niisuguseid nooremaid inimesi, kes on uuematel aegadel siia tulnud erinevatel põhjustel väga paljud abiellunud, osa jäänud pärast õppimist töötama või pärast töötlemist õppima. Nii et kõike tuleb ette. Kas Jaak Jõerüüdi tegevus suursaadikuna pakub edaspidi ainest kirjanik Jaak Jõerüüdil? Aitäh, et te seda küsite. Proovi vastata. Hästi ausalt ja avameelselt. See ei ole keerutamine, kui ma ütlen, et kirjutamiseks ei ole aega praegu ja ma ei usu, et lähitulekus seda aega ma leian. Kuid ma vastan täiesti ausalt ja keerutamata, et kirjanikud, töö ei ole ainult kirjutamine paberile sõnade kandmine. See on väga paljus mõtlemine. Ma olen mõnes mõttes hästi tänulik sellele ametile praegu mis annab võimalust ja aega mõtlemiseks küll kirjutamiseks ta ei annaks mingil juhul, kui ma nüüd just ei tahaks pooli päevi nii-öelda endale varastada, aga ma ei taha seda. Kuid aega mõtlemiseks ja lausa niisugust kohustust mõelda on väga meeldivalt. Ma olen seda paar korda varemgi väitnud, jään enda juurde. Et see amet on üllataval kombel vähemalt siis minu jaoks ma saan ainult endast rääkida. On üllataval kombel lähedane kirjaniku töö sellele osale, mis sisaldab mõtlemist ja analüüsi. Olen öelnud seda sedakaudu, et minu arvamus selles praeguses maailmas ei ole võimalik pidada e kirjaniku ametit ega suursaadiku ametit olla diplomaat. Kui osa sinu mõtteenergiast kulus, mis saab maailmast ja mida tahavad need inimesed, kes praeguses maailmas meie jaoks siis ennekõike huvitav praeguses Euroopas elavad. Mida need inimesed soovivad praegusest hetkest, mida need inimesed tegelikult soovivad tulevikust, sest inimeste soovist nii või naamoodi varem või hiljem sõltub see, kuhu lähevad riigid, mida otsustavad poliitikud tahavad poliitikud seda arvestada varem või hiljem, kuid ma rõhutan, see olen mina küll tundnud, on just sedasorti aine, et kui ma istuksin täna vabakutselise kirjanikuna Tallinnas kirjutuslaua taga siis ma väga palju aega mõtlesin täpselt samadest asjadest, kui ma mõtlen siin ja praegu.