See, mida ma tahtsin lapsepõlves See on teedele, nüüd see põhiline, ma tahtsin iseseisval. Mind vihastasid nüüd üldse abielu kui niisugune. Ma ei tahtnud, ma ei tahtnud klaverit mängida, sellepärast et ma olen seda ma mäletan. Ja ütlesin emale, et tüdrukud mängivad seni, kuni nad abielluvad, eks ole, selleks, et neil oleks suurem suurem kaal, eks ole. Siin oskab klaverit mängida instantsi, pudeli. Ja siis ma tean, ma olen eluaeg iseseisva ja ma tean, et see on võib-olla teatud minimaalne, aga ta siiski. See on nagu suur loterii järele, kuigi ma olen sündinud, ma tean nagu lunastama seda. Nii rääkis Anna ekston 11 aastat tagasi Lembit Laurile saates kirjutamata memuaare. Täna, mil anna ekston oleks saanud 85 aastaseks ei püüagi Me jutustada tema põnevat keerulist ja imetlusväärset elulugu. Loodetavasti enam ei lähe väga palju aega, kuni ilmub Helga Aumere kirjutatud monograafia. Täna palusin meenutada anna ykstonit kui inimest Heino Aassalul ja Gustava Kubüümanil. Esimene Tallinna koreograafiakooli teisest ja teine neljandast lennust. Nende tihedad kokkupuuted kestsid kuni Anna eksteni surmani möödunud aasta jõululaupäeval. Muusikalise osa täidavad saates palad, mille saatel Anna ekson oma 15 aastat kestnud lavateel Antwerpeni flaami kuninglikus teatris ja Victor Sovski trupis tantsis. Nüüd sisestame mõttes tagasi 1946.-sse aastasse mil Anna ekston suutis kõigi raskuste kiuste asutada Tallinna koreograafiakooli, kus ta 19 aastat pidas direktori ametit. Ja selle kõrval muidugi ka tegi pedagoogitööd. Väga. Keeruline periood aga tema suutis sellest perioodist välja rebida Tallinna balletikooli. Sellepärast et kuni sinnani oli ainult riiklikust õppeasutusest unistatud aga tema oli see tema tahe, oli see, mis tegi võimatu võimalikuks, sest et mingisugust spetsiaalset koolimaja või spetsiaalseid haridussaale midagi taolist ei olnud ka muidugi häda oli selles, et poiss oli vahe, vist ainult kaks poissi, olid need, kes alguses hakkasid õppima balleti. Jaa, jaa. No ainult naistepäev siiski balleti ehitada ei saa, nagu realiteet näitab ja nii hakkasime ringi vaatama, et auditeerima. Et kuidas siis ka poiste lendu saaks moodustada. Ja, ja sellest ei saa kõigist rääkida, aga on palju teada, kus ta peatas tänaval lihtsalt ema oma lapsed. Kuulge, kas te ei taha oma poega panna balletti õppima? Näiteks ma tean konkreetselt just Valli Lember, Bugatti nega on niisugune lugu ja veel mitme teise inimesega. Nii et Jüri Bogatkemaks äärepealt sattunud keraamika asemel oks balletikunst. Tal olid ikka looduse poolt antud lihtsalt õpetaja eeldused, seda ei saa kuskilt õppida, see lihtsalt peab inimeses endas olemas ja mul on täpselt meeles, kui ma sinna laiali täname, läksime esimesse tundi. Kui niimoodi võtta, siis on see balleti alguses tohutult iga tohutult igav, ütleme, klaverialgused, näpud hakkavad tammede peal kiiresti liikuma, siis standard on niimoodi, et seal staatika, mida sa kõigepealt õppida, eks ole. Et jalgade positsioonid. Ja siis ma loomulikult ei võinud seda arvata, et meist saavad hiljem aastate möödudes sõbrad, ma usun, et aga me võime niimoodi öelda, et me olime ta sõbrad. Ja see on väga kummaline. Ja sa ütlesid, et ta oli õpetaja ja tõsi küll, aga võttali sedasorti õpetaja, kes oli ka kasvataja. Nii et kogu see koolipersonal. Ta suhtus nendesse nagu oma peres nagu oma lastesse. Ja ma usun, et kõik tolleaegsed koolilapsed võivad seda öelda ja paljud nendest siiamaani meenutavad, et Anna eksam kasvatas meid. Ja mõnikord oli see täiesti tühine asi. Ta pani su lipsu otseks või, või ütles, et kuule, su kingad on mustad või. Ja ta ei teinud ainult märkusi, ta uuris, kuidas on sinu kodune olukord, käis kodudes. Ta rääkis vanematega. Et me jõuame selleni, mida ma tahaks kindlasti tema puhul rõhutada. Ta tegeles kogu oma elu heategevusega. Tal olid sõbrad vanade daamide hulgas keda ta püüdis aidata. Tal oli tuttavaid koeri, keda ta söötis. Tal olid akna taga omad linnud, kellele ta süüa andis. Võitluses kasside eest ja. Loomulikult niimoodi päris ei olnud. Rannula õuna siiski oli all, kui ta elas Karja tänaval. Siis tal olid need siberi kassid, on niuksed, mustatähest karvased. Üks nendest olid maskama, mäleta. Ja. Tuul ega kaasa arvatud pedagoogid. Ta suutis selle luua niisuguseks ühiseks ilmseks kollektiivitsiisiseks pereks. Ilma intriigide ta oli see kooli algperioodil kindlasti ilmunud. Kreegi Tepp tähendab Anna, eks palju õpilasi ei olnud ja ta mitu korda mainis seda, et õpetajana ta ei ole olnud edukas. Et see ei ole tal nagu korda läinud. Mina talle sellepeale ütlesin kohe, et, et jah, kuid võib-olla ei ole õpetaja nagu nii-öelda saavutanud midagi silmapaistvat seest olete te kasvatajad saavutanud väga silmapaistva tulemuse, sest te olete lisanud hoopis uue tahu eesti kultuuri. Ja see on Tallinna balletikool, see asi väärib rõhutamist. Sellepärast et kui me vaatame seda, kui hästi siiski läheb meie tantsijatel laias maailmas meie kooli õpilasi on olnud Moskva suure teatri esitantsija, et ma mõtlen Togatrioori siin on jah, on Maria teatri esitantsija olnud, eks ole. Toomas Eduri, Age Oks Londonis ja noh, need on niisugused suuremad suurema nimelt see tähendab ühesõnaga meie kool ükskõik, mis tema kohta ka uurisime ja, ja ütleme, et me võiksime rohkem eemale minna juba sellest Vene süsteemist ja ära unustada. Ja loomulikult see pedagoogi karjäär on, on väga, väga, väga suur ja edukas stati ju, ta on ikkagi praegu, ma usun maailma nimi juba sellepärast, et teda kanada katsub rebida omale Stuttgardis ära, aga Tiiu ütles nii toredasti, et, et siiski kodu on Stotkadile lähemale, et siis ma saan lennukiga kahe ja poole tunni käigu tarvis, lähen ka jalaga. Hüva, nii palju, Tiiu Randviirust, aga see on ka üks näitaja. Need, et, et meil on balletikool vaat üks päinist juba juba see on niisugune elutöö. Et siin ei saagi taga nutta seda, et nüüd ta pedagoogina koolkonda ei andnud, aga selle juures oskas ta valida omale kaaspedagoogid, kes koolkonna lõid. Võtame Liia Vink, Leetma. Aga kindlasti mõeldakse, et miks ta teatrist ära tuli, see on ju selge, kahte nii suurt koormat ei saanud kanda. Jaagu rääkis ka sellest teravast keelest. Loomulikult ta ei saanud kinni mätsida neid puudujääke, mis sellel ajal olid. Ja, ja muidugi probleemistik oli seal väga suur, aga ma ütleksin ikkagi need paletit, mis ta tegi omas ajas olid need täiesti omal kohal, viisid seda rühma edasi nii kaugele, et näiteks kui tulid juba penskar vormista siia, anna ekstoni. Soovituste põhjal. Tähendab, ta ei olnud niisugune türann, kes hoidis ainult kinni oma leivakannikas, ikka mõtles laialt. Või lasknud teisi teisi nagu võistlejaid lähedal. Ja ta mõtles laialt ja, ja ta mõtles palju ette. No meie neli poissi olime tema esimene ja vist ainukene lend. Ma tahtsin rääkida siis sellest lennust, kes lõpetas 56 pedagoogi, üks oli siis anna, eks tungis sellele lennunoh, meil oli ennem ka teisi pedagooge. Ja meid oli neli poissi kellest elus on nüüd kolm, Vello Kõllu kahjuks enam meie seas viibib. Ta tundis muret selle üle, mis meist edasi saab. Sellepärast et ükski meist ei jäänud teatrisse tantsijaks. Ja tema oli see, kes õhutas meid vaatama midagi muud, valima, midagi muud. Ja tal olid täiesti omad soovid, omad plaanid. Näiteks. Vello soovitas tal minna õppima Moskvasse teatriteadust. Ja selle lootusega, et Vello põllust tuleks kooli direktor, tema otsene järglane ja tegelikult Läks ago Herkelit õhutas ta minema õppima balletipedagoog sinnasamasse kõrgkooli Kitisesse mos, kus ja nii ta läks. No mina olin see, kes kõige pikemaks jäi pidama Estonia teatri balletirühma. Mina ja aga ma tegin seal siis kõrvalhüpe ja läksin õppima kunstiinstituuti tollel ajal teatridekoratsiooni ja ka tema oli üks see, kes, kes minu kahtlusi hajutas, et kas on võimalik ja kas seda saab teha. Sest ma õppisin, töötasin paralleelselt. Ja minu meelest see on ka üks suur suur töö, üks suur selgeltnägemine, et suunata noori inimesi sellisele teele. Valduste tõesti väga mitmeid. Ja mitte ainult ei rääkinud. Nendes keeltes vaid luges ka ilukirjandust. Ja siia kuuluvad nüüd kõik tähtsamad euroopa keeled nagu vene keel, saksa keel, prantsuskeel, inglise keel. Nendes keeltes oli ta kodus niivõrd, et ta luges romaani ja, ja filosoofilisi teoseid. Itaalia keelt ta luges ka, jah, sul on täitsa õigus, sest tema näiteks pidevalt ostis omal ajal Unitaat, kui teda oli müügil. Ja see oli väga huvitav ajaleht tollel ajal ja väga paljusid artiklite näiteks minulegi tõlkis. Sinna juurde. Ma usun, ta oli suuteline rääkima ja lugema ka tšehhi keelt, sest tšehhist elas omal ajal ja, ja loomulikult ka läti keelt. Seda ma olen ise kogenud, et ta läti keeles oli võimeline vestlema. Võib-olla, et ma mõne asja olen ära unustanud, aga Ma arvan, et tema iseloomustamiseks piisab juba nendest keeltest. Ja ka elas tema seda üle, kui tema silmanägemine juba niivõrd kustus. Et ta ei olnud. Tähendab, ta ei saanud enam lugeda ja see oli tema jaoks kõige suurem kaotus. Teine kaotus oli muidugi see, et ta kõrvakuulmine läks viletsaks. Et ta enam ei saanud käia sümfooniakontserdil. Sest see nii palju kui mina mäletan oma õppimise ajast, sest meie olime neli poissi, olime tema ainukene lend. Ja tema oli see, kes võttis sinu käe kõrvale ja viis sind sümfooniakontserdil. Ja sealjuures oli tema haare või veerutatsioon muusikas niivõrd suur ja arvestatav, et väga paljud kuulsad interpreedid küsisid tema arvamust. Tal oli nende hulgas palju sõpru. No näiteks Emil kiilas, Daniel safran, Marina Maria Grünberg, need olid tema isiklikud tuttavad, rääkimata juba Eesti interpreetide ja rääkimata Bruno Luki stanna klassist, kes olid tema lähedased sõbrad. Pikki aastaid. Arvamus oli nende jaoks oluline ja paljud-paljud nendest, kes, kes temaga esmakordselt kokku juhtusid, imetlesid, et mis haridus neil on, kuidas te suudate, millised oskused, kuidas te tajute niivõrd hästi muusikat ja kuidas te tajute kõiki neid nüansse. Sest see kriitika oli täiesti professionaalne, mis ta nende kohta rääkis ja tal oli pidev kirjavahetus nende inimestega. Peale selle armastas ta väga muusikat, ta kuulas kodus plaate väga palju hiljem, nüüd, kui ta enam ise väljas ei käinud. Ja pea kõikidel sümfooniakontsertide kontsertitel oli tema kohal. Ilmselt oli see ka perekonna traditsioon, sest sellel ajal, kui tema isa elas oli, oli isa kaalati. Tal oli ka minu meelest isegi vist kindel koht kontsertsaaliks ja, ja kui siis ülevalt rõdult vaatasid, kus mina tavaliselt olin siis oli näha doktor Epsteini halli peatselt selle selle tooli peal sellel ajal, kui see kooli rajamine siin oli. Tal päris oma peret ei olnud siin ei ta, tal ei ole lapsi olnud kunagi, mida ta on natukene hiljem muidugi mitte aga alguses natuke elavdada üle v ta tal oli abikaasa Karja tänava elasid, siis ta elas abikaasaga, minu teada oli tal abikaasasid hulgaliselt. Oi, mina tean tema seda abikaasat, kes oli läti juut ja see on see, sellepärast seda loobuski oma sellest Euroopa karjäärist ja kolis ära Liepajas, niimoodi seal oli minu meelest seebi ehk oli nendel niimoodi. Ja, ja siis sellest abikaasast on mul meeles jutt, mida Anna Moissei öösi mannaeksamit alati anna mõiseeruna ta, et miks see abielu lõhki läks. Ta ütles, et selle hävitas ämm, kes meid toitis kogu aeg, tursak Laak. Läksin ta ei võinud seda välja kannatada, kolis oma Riia sugulaste juurde, aga see muidugi see Riia periood on tal kohutavalt raske periood, sellepärast et see on Ulmanise periood ja, ja see oli aeg, kus anti tööd ainult lätlastele ja kõik muud rahvused tõrjuti kõrvale juutidele julmaks tööd. Ja teate kui üks inimene, kes on loodud väga tegevaks, kes tahab midagi toimetada kogu aeg ja muidugi omal erialal, eks ole, mitte ükskõik mida, vaid seda, mida ta oskab, mida ta tunneb mulle, rääkinud ühte kohutavat lugu, kuidas tahtis noh, ta oli juba viidud niisuguse äärmuseni, sellepärast et seal sugulaste juures, kus ta elas, siis lõpuks hakati talle tegema, noh, niisuguseid märkused, no miks sa siis omale mingit lihtsat tööd kasvõi otsi. Et ema oli ta viimasel minutil saanud kinni krabada? Ta on elus väga palju kohutavaid asju üle elanud. Abikaasadest nii palju, et minul jäi mulje ja seda on ta ise öelnud, et ta oli liiga iseseisev. Sest mehed eriti abiellus, nad püüdsid ikka naist endale allutada. Ja teine moment, mis ta ütles, et et ma ei sallinud, kui mees loll oli. Ja mõningate abikaasadega, ta pidas sidet näiteks Aleksander nõu, saatis talle ikka pühadekaarte ja ja, ja soovis talle õnne ja, ja kõike muud ilusat ja ta siis sarkastiliselt ütles, et no mis on siis minu eas enam saab olla. Et kas ta siis enda pealt ei näe seda. No tänapäeval meie jutud vabamad ja et võib ka niisugusel teemal rääkida, siis kui ta Karja tänaval elas. Noh, see on see kino Heliose juures, see kangelane, mis sealt tuleb niimoodi niuke passaaži moodi. Keerdtrepp läheb üles, üks otsata õhtul seal üks näitaja, kes demonstreeris ennast, anna Muischennas, selle asemel, et uilata ära põgeneda, ütles sellele härrale mahlakas, teil rohkem midagi muud ei olegi või kas see on kõik, kas on kõik, mis te suudate pakkuda? No tema, tema sellised teravmeelsused olid väga tabavad ja tihtipeale inimesed teda sellepärast ei armastanud. Sest ta ei, ta oli niivõrd emotsionaalne, et ega ta ei suutnud midagi endale jätta, ta pahvatas selle kohe välja. Ja kuna need ütlemised olid tihtipeale äärmiselt kriitilised, siis oli täiesti loomulik, et paljud inimesed ei suutnud seda taluda. Väga terav silm ja no kui võtta puht balletimaailma, siis peale etenduse vaatamist tal oli kindlasti väga asjalikke märkusi, aga paljud nendest olid ka sellised, et need muutusid hiljem anekdootide, eks. Näiteks ühe baleriini kohta ütles ta niimoodi, et ta teeb Badepureed nii, nagu tal oleks kaks vasakut jalge. No palun, ma ei saa öelda, sest kui ma läksin järgmisel etendusel, siis ma vaatasin, et ja tõepoolest, see on nii. Ühele härra ette seda, miks te hüppate rasega Mind hämmastas tema juures maailma nägemine. Mõtle poliitiliselt, mõtle kunsti nägemine, see kõige tavalisem igapäevane maailma tajumine. Kuidas ta tundis rõõmu minu meelest tema oleks võinud olla väga hea kujutav kunstnik. Sest ta oskas näha tavalisemast asjades poeesiat. Ja näiteks talle meeldis väga käia Kadriorus jalutamas. Seda ta tegi varem pea iga päev, eriti siis, kui ta juba pensionil. Ja kuidas seal kadriorust tagasi tuli ta võistlusele pool tundi rääkida sellest, mida ta nägi, mismoodi üks kui teine puu välja nägi. Millised värvid, millised varjud. Mõtlen mõni aasta tagasi, mul oli juust teha paides, kus vabaõhuetendus mind kutsuti sinna kujundust tegema. Ja ennem kui ma hakkasin paidesse sõitma, tellis, vaat vaata Paide kiriku ees on üks kask, kes karjub appi. Tagasi tullakse, räägi mulle, kas see kask on alles? See käsk oli muidugi alles ja tal oli õigus. Ta võis rääkida lilledest, mis talle kingitud, ta väga armastas roose. Sõbrad, kõik, kes ta juures külas käisid, teadsid seda külla tulles ikka võtsid õie kaasa. Ja siis nii mõnigi kord ta hiljem helistas, tead, mul õnnestus teda päästa. Mõtlesin, keda, vot see mulle toodi, suurepärane valge roos. Aga Ta lasi pea longu. Aga ma prepareerisindada ja nüüd ta on jälle jälle püsti jälle rõõmus. Ja ta uhkustas sellega, kui kaua ta suudab ühte lilleelus hoida. Tõsi küll. Ma mõtlesin, et no kas elushoidmine on midagi väärt, kui lill oli akna vahel aga tõesti tema tema juures roosid seisid vahest paar nädalat siis ta oskas väga kujundlikult kirjeldada selle roosi õitsemisstaadiumid. Igal roosil oli oma iseloom, mida ta oskab väga hästi sulle edasi anda. Ja muidugi mitte ainult roosidega, vaid ka teiste lilledega. Ja ta oskas süveneda täpselt samuti ka inimese loomuses inimese ise loomudes. Ja tal oli väga hea vaist inimeste peale, tõsi küll, siin ta võis ka vahel eksida, ta läks võib-olla mõnel inimesega väga innukalt kaasa ja tal tuli pärast pettuda. Kuid ta ei olnud sugugi oma arusaamistest nii jäik. Tal olid omad lemmikud, aga tal olid ka inimesed, keda ta absoluutselt ei tunnistanud. Ja ma pean ütlema, et mõnelgi juhul ta võttis pärast oma ja igatsevad tagasi ja andis sellele inimesele armu. Just nimelt kiige sõnul andis armu just. Ta ta leidis, et, et ta oli eksinud. Aga peab ütlema, et seksimine ei olnud sajaprotsendiline. Seal oli siiski oma põhjus, miks tal selline hoiak tekkis. Ja see oli täiesti põhjendatud. Dialoogiline. Aga muidugi, kui talle keegi inimene tema ametikohal oli vastuvõtmatu, siis oli ta kuni kuni kuni lõpuni minev ja on ju teada, et ta läks ühe meie tolleaegse kultuuriministri juurde, ütles, et mu härra ei sobi siia. Minge tagasi oma erialal. Ja ta oli väga otsekohene selles mõttes ja selle otsekohesuse pärast muidugi tulitel. Nii mõnigi kord kannatada. Aga ega ta erilist viha ei pidanud, sellepärast et näiteks nii mõnigi kord juhtus nii, et. Sa tulid, kas sa ütlesid midagi või ei meeldinud või oli tal halb tuju, mida ta väga ei armastanud, oli see, kui sa ilmusid tema juurde ette teatavat seda just eriti enne seda perioodi, kui ta nüüd lõpus juba abitu ja haige oli. Ja ta ukse inimese nina ees kinni panna ja öelda, et aga mul ei ole teie jaoks praegu aeg. Või te tulite ebasobival ajal. Ja seda on muidugi ka inimesed tihtipeale aru ei saanud, aga oli olemas telefon, oli ju võimalik helistada ja kokku leppida. Ei armastanud üldse ebaausust, kes seda armastaks? Ja ebakorrektsust, näiteks kui sa olid lubanud tema juurde tulla ja sai ilmunud ja helistanud siis oli selge, et sa said peapesu. Ja kui sa järgmine kord tulid, siis võidi sind lihtsalt välja visata. Sest seal olid käitunud halvasti ja selline kombekool. Seal selle said tema juures väga tugeva käitumiskooli. Ma arvan, et ega ta vist kunagi nii väga jõukalt ei elanud ja ta ei pööranud sellele erilist tähelepanu vast võib-olla tema Kesk-Euroopa rännuaastad siis mulle tundus, et oli majanduslikult kindlustatud. Sest peale sõda oli ju see ballettmeistripalka küllaltki sümboolne müüa, kui ta sealt ka veel ühteteist ära jagas, sest ta oli väga lahke käega. Ja oma elu lõpul ta mitu korda mainis seda, et ta on teinud väga rasket tööd. Sest sinna lisaks peale sõda oli ka veel taastamine kuidas millega ta oma maopaigast ära tõstis ja hiljem, kui ta oli kooli direktor, see palk ei olnud ka nii kõrge. Nii et praktiliselt ei lasta kaunis nii-öelda kitsastes majanduses. Sa ütlesid märksõna taastamine, vot see tuletab meelde seda joont, et ta igas asjas läks lõpuni ja tegi väga ausalt sedasama taastamine, Estonia oli varemetes. Ja muidugi toonased tegid kõik tema nende hulgas, et maja kiiremini valmis, saaks ta tema katkestada ennast lihtsalt ära selle tarvis kivisitest kärusid lükata ja tont teab mida teha. Samal ajal tuleb mulle meelde see veel, siis olid need niisugused okte päevakut ka muuseas, spordihoogtööpäevaku, niimoodi mul on meeles just Toompeal see mõnus staadion seal roheline niimoodi. Ja oli tarvis osta, eks ole, ilma igasuguse eeltreeningute, niimoodi oli naistel vist 1000 meetrit nimodi. Stardist läks tema välja, nii jookseb nagu jookseks ta sadat meetrit ja loomulikult siis vigastas jalajapidisel korral katkestama. Aga see näitab seda, et tartu püüdis. Nüüd on ta niipalju, kui tal vähegi võimalik oli. Ja ka klassikatunnis kooli ajal tihtipeale juhtus nii, et tunni lõppedes meie olime kuivad, aga tema oli täiesti märg, sest ta näitas, et täie jõuga ihust-hingest see talle väga meeldis. Ja tollel ajal ta oli füüsiliselt selleks võimeline. Ja väga pikka aastaid minu meelest. Kui ma ei eksi, siis võib-olla kolm-neli aastat enne enne lahkumist ta enam ei teinud kodus võimlemist. Tal olid omad süsteemid vastavalt eale. Ja ta oli füüsiliselt aktiivne inimene kogu kogu oma elu olnud. Mida ma tahaksin tema puhul veel rõhutada, oli tema suur Eestimaa-armastus. Vaatamata sellele, et ta oli juut võiks öelda, et jutt on ju rahvusvaheline inimene, kosmopoliit miinimum. Kuid kogu südamega armastas täiesti. Seda kindlasti, sest tema leidis ka siis, kui ta välismaal töötas leidis olevat vajalikuks iga aasta, niipea kui tal puhkus oli tulla tagasi Eestisse. Ja kõik need aastad, mida mina teda teda tundma tulen, valutas ta oma südant Eestimaa saatuse pärast kui hakkasid peale need nii-öelda jää liikuma. See oli tema üks esimesi, kes, kes sellele hoogu juurde andis. Muidugi mõnigi kord pärast pettus nendes tulemustes ja oli nende suhtes sageli kriitiline. Aga Eestimaa saatus ja loomulikult eesti kunsti saatus olid tal väga, väga hinges, see oli tema põhiteema ja. Siin sa tõid märksõnu elu lõpp. Sellega seoses ütleksin niimoodi, et aastatega muidugi see inimlik niisugune lähedus järjest järjest suurenes ja, ja kuigi meie olete, vahe oli ju siiski üksjagu, aga tema puhul seda kunagi ei tundnud. Ja, ja mul on siin väikene väikene kirjatükk kaasas. Me muidugi muretsesime tema tervise pärast tervisehäirete pärast, sest seal oli ka sisemisi igasuguseid häireid. Kusjuures ega temani väga haiglasse ei tahtnud minna. Ja siis just Veera Ojamaaga, meil olid väiksed 100 kavalused. Et mina, veerand räägi mulle niimoodi, kuule, meelita, anna mussi haiglasse Est lohusalus oli väga mugav, väga mugav oli seal olla, sest loodus on seal ju väga ilus. Ja, ja oligi niimoodi 88. aastal. Siis ma mõtlesin, et ma kirjutan mõned asjad üles. See oli see aeg, kui tuli jututeemaks ka surm, surma teema tuli sisse, eks ole, me inimestele seda teemat ju meie jaoks euroopaliku kasvatuse juures on meil see küllaltki niisugune tabu ja ja mul on siin niisugused read. 12.-st palatist. 24. jaanuaril 88. aastal läksin täna külastama kaashaiget oma head õpetajat ja julgustavaid läbi terve elu andma ekstoni kes on haiglas neeruhädadega. See siin polnud mu esimene külaskäik tema poole mõistus haruldaselt selge, mõtteliikuv ja mitte tühistes asjades, tuleb just see, millest, nagu rääkis, ta muretseb Eestimaa pärast, on pettunud selles, mis parajasti on toimumas jutt sellest glasnost ja perestroika perioodist, mida meie nüüd hakkab juba unustama, aga see oli kohutavalt valuline periood. Endal oli mõtteid, mis ka isiklikku laadi lihtsaid vanainimese mõtteid. Ta oli muretsenud, et kellega neid mõtteid jagada, antud momendil noh, me olime linnast eemal. Ja mina olin tal ainukene lähedasem nüüd niimoodi. Ja nüüdisklappisid, aeg, koht ja tingimused, ta rääkis surmast ja üldse mitte härdalt väärikalt no nagu temasuguse mastaabiga inimesele kohane. Ja rääkis ka matuste korraldamisest, kuidas tema seda ette kujutab. Ja see on mul kirja pandud niimoodi, et ta ei mingit tseremooniat, hüvastijätt ilma kõnedata, muide need ilukõnesid on ta terve elu vihanud. Kõige rohkem ma panen kommentaare vajalasin. Või ei tahtnud avamist kalmistul mingil juhul. Ta ei soovinud saada maetud metsakalmistu MTÜ matmiskohale, no seal olid omad igasugused põhjused, tal niimoodi talle meeldib, sest teatud inimesi, kes olid talle väga palju kurja ja halba teinud, seda ei suutnud ta nendele andestada, kuni elu lõpuni ja neid inimesi oli kahjuks neid inimesi oli. Kalmistule oma isa kõrvale tab arusem mitte matta. Kui küsimusse tulla juudi kalmistu siis intelligentsete eesti juutide seltskonna seltskonna võiksid kannatada. Kusjuures ta mõistis ja tema kõige suurem soov saada maetud Anna kiriku juures olevale väikesele kalmistule. See pole teostatav, et seda ei saa hauaplaadile lihtsalt anna ekston sündinud Epstein ja alla ilmemooria ema ema nimi sinna juurde. Mul on kirjutatud niimoodi, täna oli temaga väga-väga kerge kontakteeruda, hea suhelda. No siin on juba seoses kuulmise lugu ka, ta nagu kuulis isegi paremini sel momendil kogu jutust eriti algupoole kumas abieluväsimus aga selle kõrval mõtted ühtlasi sellele, et on elus olnud ta väga-väga õnnelik. Samas tuletas meelde mõningaid konkreetseid inimeste eksikäike ja, ja noh, nagu see jutt on ikka ühelt, ühelt teemalt, aga see mure oli ikkagi Estonia teatriga seotud. Ja siis me leppisime kokku, et järgmisel päeval jutustame edasi ja ongi siis ülestähendus 25.-st jaanuarist. Eilne nostalgia on kadunud. Kuna ta enam pole seotud tilguti külge, istub voodiserval minuga kõrvuti. Ma kirjutan üles mõned tema ema andmed aga surmaga seotud juttu täna pole palatisse ilmunud naaber, kelle puhul mõni teema võib-olla tabu. Põhiteemaks jääb ikkagi Sonia balleti saatus ja ma ütleksin, et paljugi on ta ütlemistest selgelt nägelikud. Ma tahaks rääkida õnna ekstunnist kui daamist, sest ta oli tõepoolest laam selle sõna kõige õigemasse kõige otsesemas tähendaks see väljendus võib-olla kõige paremini riietuses. Sest ta oli omamoodi elegantsi mõõdupuuks. Tal oli suurejooneline maitse ja väga peen maitse. Seal on väga hea värvitaju. Ta oskas oma riietust ise välja mõelda. Ta mõnikord palus ka minu käest abi, kuid tal olid alati omad kindlad põhimõtted, millele ta oma riietust rajas ja see oli alati. Väga leidlik ja, ja väga originaal. Peale selle ta mäletas oma rõivaid ka nooruseajast. Ta tihtipeale kirjeldas oma oma tualette, mis tal olid. Ja näiteks balletikostüüme tuli lindu ja, ja siis seda, mis tal oli seljas Valburgi Faustist, need olid tema enda esimesed lavastused. Kostüümide kirjeldas mul see lindi peale üles võetud. Ja peale selle ta oskas alati näitasin talle oma kavandit, tal oli väga Rukeid ja, ja õigeid näite märkusi nende koht. Ja kummaline see, et kui ta oma elu lõpul juba põdur oli sisse daamilikus, temast säilis. Ma mäletan ta viimast sünnipäeva, see oli vist kolm või neli päeva, enne kui ma käisin ta juures. Ja ta oli äärmiselt halvas seisus. No ma ei hakka seda kõike rääkima. Ja ma läksin sealt ära väga masindatud meeleolus. Ja mõtlesin, et no mis sünnipäev sellest nüüd tule. Ja kui ma kolm päeva hiljem läksin, siis lilledega ikkagi ukse taha, siis oli maja sõpru, tähis ja anna ekstoni, istus voodis nagu uuesti sündinud, vot see on ilmselt vist omane tantsijatel. See võime ennast kokku võtta kriitilistel momentidel. Ja kuna oli, kuna olid tulnud külalised, siis ta suutis ennast kokku võtta. Ilm oli särav, ta ise nägi hea välja. Ja mina olin täiesti nõutu, et need on nagu kaks eri inimest, et kuidas selline uuestisünd on üldse võimalik. Aga ilmselt see on võimalik tänu väga tugevale tahtejõule, mis õnneks tungil kindlasti kogu elu on ja millega ta üldse kõik oma elus saavutanud.