Kolmapäeva õhtul telesaate foorum ajal toimunud hääletuses väljendas poliitikute suhtes usaldust vaid viis protsenti saate vaatajatest. Arvamusküsitlused annavad poliitikutele vaid pisut kõrgemaid usaldusnäitajaid. Näiteks erakondi usaldas tänavu juunis vaid iga viies Eesti elanik. Oma ebapopulaarsusele kipuvad poliitikud otsima seletusi avalikkuse mõistmatust või pahatahtlikkusest ajakirjanduse kolletamisest või millest muust tahes, kuid mitte mingil juhul ei soovita vaadata peeglisse. Eelmisel nädalal pandi Tallinnas ametisse uus linnapea. Usun, et paljudele linlastele jääb toimunu senini arusaamatuks. Kuigi teema täitis eelnevatel nädalatel enamikku leheruumist ja raadio- ning tele-eetrist jutted seniseid partnereid läksid tülli eelarve pärast, ei tundu kuigi usutav, nõustus Keskerakond tegelikult kõigi Reformierakonna nõudmistega. Praegu veel ametis olevat keskerakondlastest linnaosavanemad kinnitavad samuti, et toetavad uue koalitsiooni plaane. Igati. Poliitikute tegevusmotiivide mõistetamatuks jäämine aga ongi just see, mis viib alla nende usaldusväärsuse. Kodanikud ega Eesti avalikkus ei tea, mis oli sündmuste tegelikuks ajendiks ja mida Savisaare võimult kõrvaldamisega tegelikult taotleti. Selge ühemõttelise jutu asemel etendasid poliitikud mingit veidrat come janti. Ühel päeval väideti üht, järgmisel päeval söödi oma sõnu, räägiti hoopis vastupidist. Möllasid kired ja kõlasid süüdistused truudusemurdmises ning reeturlikkuses, nagu tõelises Mehhiko seebiseriaalis. Püüaks vaadata Tallinnas toimuvale korraks ka ilma emotsioonideta. Eestis on üldiselt kombeks, et kõrgema võimu kandja valija otsene poliitikasse sekkumine ei möödu kunagi jälgi jätmata. Ikka on riigikogu valimised toonud kaasa muutusi kohalikes volikogudes või vastupidi. Valimised Euroopa Liidu Parlamenti poleks pidanud Eesti sisepoliitikast tegelikult muutusi kaasa tooma. Need ei mõjutanud ju mingil moel erakondade esindatust riigikogus ega kohalikes volikogudes. Küllap sellepärast leidsidki valimistel kehvalt esinenud erakonnad, et tegemist on väheoluliste valimistega. Ometi Tallinna võimukoalitsioonis toimunud vangerduste lähtekoht ei hakata otsima just europarlamendi valimiste järelmõjudest sest me ei saa kuidagi väita, nagu oleksid poliitilised jõuvahekorrad jäänud muutumatuks. Ühelt poolt sundis mandaadita jäämine Res Publicat ja rahvaliitu otsima võimalusi valijate poolehoiu taastamiseks. Mis võiks selleks sobivam olla kui võimu juurde pääsemine suurimas omavalitsuses, kus elab kolmandik valijaist. Teiselt poolt pole ka päris õige väita, et europarlamendi valimised ei muutnud erakondade esindatust. Muutsid küll ja kuidas veel. Keskerakond, kes võitis küll ühe mandaadi Brüsselisse, kaotas euroküsimustes tekkinud erimeelsuste tõttu enam kui veerandi oma esindusest Riigikogus. See oli oluline muutus ja sellest tegelikult kõik alguse saigi. Meenutame ajalugu. Kui Keskerakond eelmistel kohalikel valimistel Tallinnas võitis absoluutse enamuse, jäi ta sellegipoolest jagama võimu Reformierakonnaga. Olenes Sis erilisest ustavusest, armastusest hoopiski mitte. Ees olid riigikogu valimised ja häid suhteid Toompea koalitsioonipartneriga tuli igaks juhuks hoida. Tõsi, pärast riigikogu valimisi ei tulnud Keskerakonna ja Reformierakonna koostööst midagi välja. Viimane asus koostööle hoopis Res Publica ja Rahvaliiduga. Sellele vaatamata pealinna koalitsioon ei muutunud. Jällegi polnud tegemist mitte harva nähtava suuremeelsusega, vaid kaine kaalutlus, aga oleks Keskerakond 2003. aasta kevadel Reformierakonnale ust näidanud, oleks neil võim Tallinnas võinud juba varem peost libiseda. Pealegi ei teadnud keegi, kuidas Res Publica riigivõimutüüri juures hakkama saab. Keskerakond, kelle Parlamendi esindus oli sama suur kui Res Publical oleks Partsi meeskonna ebaõnnestumise korral võinud ise Toompeal koha sisse võtta. Siis oleks jälle Reformierakonda vaja läinud. Reformierakonnale endale aga polnud võimu haaramisega kiiret, sest Keskerakonna kõrval saadi nautida ebaproportsionaalselt suurt esindatust linnavõimustruktuurides. Vaevalt et Res Publica oma populaarsuse tipul oleks Reformierakonnale sama häid tingimusi pakkunud. Olukord muutus, kui Keskerakond lõhenes ja Res Publica reiting sattus vabalangusesse. Reformierakond sai enda kätejõupositsiooni. Erakonnas on piisavalt targad poliitikud, et osata soodsat tähtede seisu ära kasutada ning valimiseelsel aastal ninasarviku varjust välja tulla. Ent partei, mis sobivat momenti ära kasutades üritab suurendada oma mõjujõudu et paremini realiseerida valimislubadusi ei peaks püüdma sellest come janti teha. Poliitikas on normaalne koalitsioonid, muutuvad, sellesse ei saa suhtuda nii valuliselt nagu truudusemurdmises ja abielulahutusse. Miks ei võinud Reformierakond lihtsalt öelda, kullakesed viletsaks olete jäänud, meie teed lähevad lahku nüüd hakanud hääl, kui alllinnas asi käima meie taktikepi järgi. Ilmselt ei tule Reformierakonnale enam kunagi nähtavas tulevikus võimalust hakata kontrollima ligi poolt täpsemalt 40 seitset kohta riigikogust. Sellepärast on neil ka Res Publica allaneelamisega kiire. Kuid valijale püütakse jätta muljet, nagu oleks peene kombinatsiooni võimusuhete ümbermängimisest alllinnas ja Toompeal välja mõelnud, Keskerakond ise ning selle realiseerumist lausa tagant tõuganud. Usaldus saab enamasti olla vaid kahepoolne. Kui poliitikud ei usalda valijat, vaid pakuvad talle poliitiliste argumentide asemel tsirkust ei hakka valija kunagi mõistma ega usaldama ka poliitikuid.