Inimene ellu aednik. Meie saatekülaliseks on täna eestlaste seltsi represseeritute toimkonna esinaine Hilda saba tilga saba. Teist on viimasel ajal kirjutatud väga palju lehtedes. Te olete esinenud ka raadios, televisioonis ja et meie kuulajale saab teie praegune tegevus nimelt idaeestlaste seltsis selgemaks siis kui me alustame teie enda elulooga nendest teie juurtest, mis on tegelikult samuti kaugel, kaugel eestimast olnud. Esivanemad on välja läinud eelmisel sajandil 1800 75. aastal. Minu vanaisa-ema poolt oli siis kolmeaastane. Ja nad rändasid välja Hiiumaalt ema poolt sugulased, eestlased, isa poolt sugulased, vanaisa oli ungarlane. Ja vanaema oli sakslanna. Aga kohtunsid nad nii, et nad olid seoses Põltsamaa lossiga seal vanasti tehti klaasi ja portselani. Sakslanna oli kohalik. Aga Ungari sabade, mis nime ma praegu kannan, oli toodud sinna kui spetsialist klaasi ja portselanialal. Ja siis nad saidki tuttavaks, armusid ja abiellusid. Ja kuna see sakslane, kuna oli rikas ja ungari noormees oli vaene, mõlemad olid ilusad, siis abiellusid ja nad sõitsid ära, sest vanemad ei pärandanud neile midagi, aga see langes kokku lihtsalt nendega ja nähtavasti nad olid elanud sisse nii eestlastega, et nad läksid ära nendega ja Venemaale vanemad rändasid vooris hobustega, neil oligi nagu planeeritud sõita Kaukaasia Kaukaasias, nad peatusid Alme külas aega ja siis neile antikoht Elbruse jalamil Maruhka seal rajatud siis kaks eesti küla, üks oli sorri küla Jõksolima Ruhka küla. Ja siis minu ema ongi sündinud Sermarokka külas aga isal sündinud sori külas ja see vahemaa oli ainult neli kilomeetrit. Mina sündisin 30. aastal ja sündisin juba uus Eesti külas, diale revolutsiooni juba enne revolutsiooni hakkasid igasugused mässud seal mägedes, nii nagu praegugi Kaukaasias toimuv ei ole rahulik ja ja seal on väga paljurahvuseline, kus on, nagu nad elasid sõbralikult ja kõik aga siis tekkis selline lugu, et need eestlased, kes seal olid, need üleliigseks seal. Ja siis hakati tegema nendele igasuguseid ebameeldivaid asju, rööviti seal ja peale revolutsioone anti neile uued maad ja nad tulid Krasnodari krais ja täitsa tühjad maad olid. Ja kas eesti küla moodustati Panatovi küla, see tuli natukene hiljem tuli 26. aastal sinna. Aga 1923. aastal asustati eesti küla uus eesti küla vene keeles, ta kõlab nooo Esto loca. Seal ma olengi sündinud. Kas te mäletate, kas need külad olid tõesti eesti külad, kas seal räägiti ainult eesti keeles? Ja ja seal olid eesti koolid, eesti küla oli kolm kilomeetrit, oli nendel ainult vahet, nende küladel kolm kilomeetrit meistri last, tatari küla oli tatari aul, seitse kilomeetrit oli meil rajooni keskus, seal olid venelased ja mitte mingisugust probleemi mingisugust rahvusküsimust üldse ei olnud. Eesti laulukoor oli puhkpilliorkester, olid seal, oli klubihoone, ehitad, lapsed käisid seal koos koolis, kui palju oli klasse? Neli klassi oli meie koolis oli neli klassi ja lapsi, kui mina läksin kooli ja meil oli üks 20 õpilastel esimeses klassis seal Põhja-Kaukaasias on üks selline küla, Livonia küla. Seal oli seitse klassi ja terve Kaukaasia kohta, tulid siis lasen, kes käisid, ütleme seal musta mere ääreski ja teistest küladest Põhja-Kaukaasias Nad tulid hiljem sinna Livoone külasse, seal oli suurim kool seal siis nad lõpetasin seitse klassi, seal nad siis õppisid juba vene keelt kaema, kodus natuke ka õppida. Tegelikult need eesti keelt ainult räägiti ja vene keelt ei teadnud, näiteks teie külas ei elanud üldse venelasi, elasid ainult eestlased, Liboone seal kõrval elasid juba ka venelasi, kes ka oma lapsed eesti kooli andsid ja nad õppisid ka eesti keeles. Siis need olid kuidagi soliidsed, koolid olid, eesti koolid olid ja mis on praegu arhiivideski materjali säilinud on, iga soliidsed koolid olid seal ja hiljem nad läksid kas siis õppima Petrogradi võisi Saarsenikitsesse. Tegelikult mina Eesti kooli ei läinud, esimene aasta läksin mina vene kooli ma vene keelt ei teadnud, lugeda ma oskasin. Tähendab, ma teadsin nii vene keeles kui eesti keeles, sest üks onu oli mul õpetaja, ta ei õpetanud meie külas, aga vene koolis, nii et ma teadsin. Aga miks te siis otsestatistkonna vene kooli, mitte eesti kooli? Ja vot see on kurb lugu. Kurb lugu on sellepärast, et mina läksin kooli kaheksa aastaselt, 38. aastal. See aasta viidi ära, meil kõik õpetajad, likvideeriti, Eesti koolid üle Venemaa, mitte ainult Kaukaasias, ka Siberis, Petrogradis, Pihkvas, Krimmis igal pool. Ja läksimegi koolini, mina muidugi natukese toika ilusaid sõnu seal rääkida, aga teised ei teadnud, absoluutselt mitte. Ja meil oli ka eesti keele õpetaja oli ka, et ema ei tohtinud rääkida eesti keeles. Ta rääkis küll, ütles meile, vahest midagi, rääkis, oli tige ja ütles ta ütles pääs ja, ja siis, kui ma õhtul läksin, küsisin ema käest, et mis see sõna tähendab siis ema, kes ei pahanda, et ma koolis ära ei kuule, siis ma enam ei julgenud. Ja sellepärast me läksime kõik enne kooli, et Eesti kooli enam ei olnud üle Venemaa ei olnud ühtegi enam eesti kooli ja mitte ühtegi tundi ka ei olnud. Aga selle eesti keele ma õppisin ära, mis kodus. Me rääkisime tähtima, tundsin kuidagi kui hakkasin kirjutama, kirjutasime paralleelselt vene keelega ja mulle nagu see raskus ei tekitanud, see, et kas ma räägin nüüd eesti keeles või vene keeles. Muidugi mul on niisugune vana eesti keel. Aga nii nagu külas mul räägiti, olemegi püüdnudki teda teisiti nagu õppida, ma saan aru küll, et ma räägin natuke teisiti kui eestimaa eestlased, see on täitsa selge. Aga ma ei olegi nagu sellele rõhku pannud. Oleks pidanud muidugi vanem, aga mul ei oleks ei olnudki nagu selleks aega kogu aeg olnud tarvis tööd teha, tegemist ja nagu oma jaoks ei olnudki aega. Ja nii nagu te enne meie vestluse algust oma sõrmede peal üles lugesite, kui mitu protsenti Teison sakslase verd ja rootslase verd ja ungarlaste verd ja ka eestlase verd, nii et selge see, et, et see puhas eesti keel ja, ja eesti veri nagu puudubki. Aga millal teil tekkis see soov siis tulla tõesti Eestisse? Ja Eestisse mulle tekkis soov. Nii kui ma jagama selle ilmaelust hakkasid, aga siis, kui ma lõpetasin seal ja läksin meditsiini õppima, lõpetasin meditsiinikooli ja suunati mind tööle, suunati tööle vene külasse. Ega mul seal halba ei olnud, mind seal austati ja ma tegin oma tööd nii nagu peab tegema ja aga siis hakkasid eesti paljud tulema ja kui ma õppisin juba, siis ka paljud tulid Eesti aga kooli kui ka oli ka mul suur probleem, enamus jäid kolhoosi tööle, noored, sest väga vähetsetusid õppima ja neil ei olnud basse. Ka minul ei olnud basse ja minul ei Ann dokumenti, et ma õppima saaksin minna, passi olnud. Aga siis juhtus kummaline lugu. Ükskord käisin vanaisal ja õunu ja tulen korviga sealt ja üks sõbrannadest mulle ütleb, et näed, et ei saa õppima minna, aga tema on juba töötab kontoris seal ja tema enam õppima ei lähe. Mina ütlesin, mina tahan küll õppima minna, aga ei saa. Ja siis ta ütleb, et Kalinini vend on siin, et mine räägi talle. Ega mina palju ei mõelnud tema juurde selle õunakorvi ja läksin Karini venna juurde, kas ta oligi Kalinini endaga, et võib-olla ta oli, sest ajaloolane Semjon kaliinilisime Anne oli küll nii, et ta võis uurida küll seda meie isade katust, mis seal nüüd toimus, ta oli ainukene seal kontoris ja siis talu nagu ikka Maaloletakse 16 aastane olin, mõtlesin, et ütlesin, et ma tahan sõita Eesti minna õppima. Ja, ja siis tema ütleb selle peale niimoodi, et ja õppima sa võid minna küll, aga Eesti sääre praegu mine sellepärast sul haridust ja mis sa seal Eestis tegema hakkad? Eestis ei ole hea olla, kui seal haridust ei ole, sa pead õppima ja siis, aga mõtlesin, et vot ma ise passi isa ja tema ütleb, et jah küll saad tule oma hommiku siia, saad tõendid. No ja siis järgmine hommiku ma läksingi, saime tõendi ja siis ma sain passi. Ja siis ma läksingi õppima. No neid ei olnud palju kitsaid ja minna, sest see oli uus asi, lihtsalt see oli minu õnn, oli see, see kohtumine temaga, et ta niimoodi oli? Tabasite Kalinini vend oli, sest Kalinini oli ja Eesti naine ja ta võib-olla tundis huvi nende meeste saatust, mis 38. aastal nagu käis läbi üle Venemaa 37 38, kui mehed kõik arreteeriti ja palju naisi ka meie külast viidi. Ja muidugi me kõik arvasime, et nad tulevad tagasi. Kuid tagasi nad keegi ei tulnud. Need lasti maha kõik Rasna taris ja nüüd ma olen seda asja uurinud. Nüüd ma täpselt tean, kus nad on maetud. Krasnodari äärelinnas. Seal on suur vana kalmistu. Tee üks tiir, aga sinna 28. viidi juulil ära, suur koristustöö oli. Ja nad viidi ja, ja lasti osalastinad maha neljandal oktoobril, osa seitsmendal oktoobril, ütles nii maha. Ja kui ma neid dokumendi siia vaatasin, seal arhiivis mulle lubati. Siis ma nägin, mis nendega seal tehti. Seal olid, kuidas neid piinati. Nägin oma isa ja vanaisa ja ma nägin terve külameeste süüdistused. Need toimikud, mis seal olid, milles neid süüdistati, nad olid kõik eesti spioonid. Süüdistati sellest, et eestist loodakse lennukiga laskemoona. Ja et kui tuleb sõda kapitalistliku riigiga siis eestlased hakkavad mürgitama vett, joogivett, hävitama loomi, tehnikat. Ja sellest süüdistati nii, et nad on, et millest nad on süüdi, mis nad nagu kinni panti. Ja üks huvitav moment on selle juures. Ma pärast olen uurinud veel teiste piirkonniti arhiive, represseeritute lugusi ja siis on üks niisugune kummaline asi, et kõik nad peaaegu põletasid rehepeksumasinat. Nii Siberis kui Kaukaasias, kui Pihkva oblastis. Ja meie meestele tähendab meie isadele ja vanaisad jällegi seal olid noored ja, ja vanad olid minu vanaisa oli kõige vanem, 63 aastane, temal ja kõige vanem 18. aasta on kõige noorem, mis ära viidi. Teie sattusite siis noore neiuna elama sellisesse naiste külasse ja olite väga iseseisev, sest väga palju tuli otsustada siis juba ka oma peres isa eest ja nii läksitegi iseseisvana õppima meditsiini õppima ja õppinud velskryna töötasite vene külas, aga soov oli ikkagi tulla isade maale sinnamaale, kus te tegelikult ei olnud jalaga käinud. Ega ei olnud käinud ja ega ei teadnud ka. Ja alguses muidugi nagu korteriga ikkagi raskusi korterid ei olnud. Vaatasin, vaatasin ringi ja otsustasin, et ma lähen gaasiast, olen tulnud ja kuidas selle kliimaga harjunud või ma ei tea isegi, kuidas mingisugune löök oli mul, nii et läksin ära Elva ise mõtlesin, kas ma olen tõrva võlenelva ja vaatasin rongiga, läheb eelnevalt, ütlesin, et ei, see on raudtee, Tartu lähedal, vaatasin kaardi pealt. Tallinnas, kui sõitsin. Esimene september oli väga ilus päev, oli see aasta 52, esimene september, ilus päike oli. Ja järgmine päev hakkas sadama ja ta 100. kaks kuud ja iga päev ja külma löödud, et niukene ilm ja mind hämmastas see muidugi et meil oli rohelist palju lehtpuud oli palju, siin oli palju. Kuused ja männid olid ja need olid tumedad. Ja see kuidagi tekkis niisugune raske tunne, tekkis nähtavasti see noorus ja sellest ma sain kiiresti üle, elasin Elvas. Kuidagi väga hästi sisse. Ma õppisin tundma maainimesi, käisin taludes, alguses ma töötasin polikliinikus, pärast sõjavägi sealt lahkus, seal oli sõjavägi, Suur-Sõjavägi vabanes velskrikoht. Hakkasin tööle velskryna arst oli vähe ja siis oli lastetohtrid, mängisin seal mitte mängida, aga tegelikult olingi. Sest lastetohtrid lahkusid sealt. Aga siis hiljem tuli ülikoolist kaks lahte tohtrit ja tänu sellele, et ma nii palju lastega tegelesin, oli palju lapsi seal piirkonnas, ma külastasin nendel kodudes ja siis ma õppisin neid talusi tundma ja, ja kõik. Ja töötasin Elvas 11 aastat. Nagu mul teine kodu. Mulle tundub, et kuulaja. Küll nüüd mõistab, miks teie praegu oma aega säästmata võitlete nende Kaukaasia eestlaste elutingimuste eest siin Eestis, kes peavad taas sõja eest põgenema kes on evakueeritud Eestisse ja kes arvatavasti peavad siin oma elu samamoodi otsast alustama. Nii nagu teie tegite seda 22 aastase noore neiuna Vot selle Abhaasia eestlaste probleemiga ma sattusin kuidagi juhuslikult täitsa juhuslikult mulle omale ka ootamatu iga esmastema viibin seal Sakala kolm rahvuste klubi ja krahvusetel on nagu jaotatud oma kellaaegsel ära terve nädala ringi. Minu kellaaeg siis on esmaspäeval kella ühest kella seitsme õhtuni. Ja siis ma kuulsin, et paljud helistavad ja palju tuttavaid on koostanud nimekirju nende represseeritute kohta ja valmistasin materjali nagu läbi rääkimisteks Venemaaga, et välja selgitada ja seal on igasuguseid probleeme selles küsimuses ja paljud inimesed helistasid mulle ja käisid paljud ja siis äkki kuulen, et on Abhaasias saabunud siia põgenikud. Aga vene televisioon ja näitas ka, et mis, kus toimub. Ma juba hakkasin nagu mõtlema, et huvitav küll, et mul oli selline tunne juba nagu varem. Ja aasta tagasi 15. novembril ma kirjutasin juba valitsusele kirja, alustasin kirjutamist pärast mind, meie seltskond toetas ja, ja saatsime selle kirja valitsusele, meie. Peame ka nagu midagi Venemaalt saama. Ja Nõukogude liit oli veel siis et mitte kogu aeg midagi ei ole Eesti võlgu Venemaale, et Venemaa on ka Eestile võlgu. Kuid meie inimesed arvasid niimoodi, et ega me seda raha niikuinii seal kätte ei saa. Ja isad on kõik ju maha lastud, kraamaga meilt ära võetud. Ja mis seal maha sinna jäänud. Aga siiski me ikka kirjutasime ja nüüd, kui ma kuulsin, et rahvas tuleb siia siis ma hakkasin neid otsima, et kes need on, mina seda kanti tunne ei teadnud. Ja siis ma sain ühe inimese, kes oli seal elanud, meie külast oli ta pärit ja tema kaudu ma leidsin siis ühe otsa kätte ja siis tema kaudu kutsusingi need inimesed oma juurde siis esimesed põgenikud, see oli septembri algul, aga sama aeg tähendab ma kogu aeg, pidasin silmas seda represseeritute kausta, mis ma andsin meie valitsusele läbirääkimisteks. Ja mõtlesin, et siin oli üks valitsuse vahetus, siis oli teine valitsuse vahetus ja otsustasin, et ma lähen riigiministri juurde. Tema Uno Veering oli siis riigiminister, vaatasin, et nüüdse hakkab jälle uus valitsus vahetama. Et ma lähen õige, küsin, et midagi ma ei ole lehes kuulnud ega näinud. Et kas miski kuskil on toimunud, kas on võetud läbirääkimiste plaani või ei ole võetud. Ja mõtlesin, et ma ikka otsin kontakti, küsi lähemalt järgi ei ole paista. Äkki tintakse tegutsetega sellele helistasingi Unoveeringu sekretärile ja rääkisin loo ära ja tahaksin vastuvõtule ja tema ütles. Heakene küll. Ja määrati mulle kuupäev Sist, 15 september, 16. tulid need inimesed minu juurde Abhaasiast. Ja siis ma sain teada selle terve tragöödia mis elab 200. toimub. Ja muidugi ma olin hämmastunud seda, et minu juures seisis üks tüdruk ja siis, kui ma nägin seda väikest tüdrukut, kümneaastast oli emaga ja, ja isaga seal. Ja siis tädi oli seal ja seal oli mitu inimest, oli viiekesi, olid need. Ja kui nad tulid siia minu juurde ja, ja rääkisid kõik, kuidas asi toimus. Et nad olid kella viie kodus. Ja et tuli sisse automaadiga sõdur. Ja veel viis meest, küsisid nende perekonnanimed, kas teie elate siin, kas Peter Koch elab siin ja mina olen? Pange 100000 laua peale. Ta ütles, mul ei ole seda raha. Nemad ehmatasid muidugi ära, väiksed tüdrukud, needsamad üks on õde on 10 aastat 11 aastane. Võtsid oma raamatut, Ruthie läks toast välja, nii nagu kodus nadolid, momendil seelik ja kampsun oli tal seljas ja nyyd nad tulid välja. Simeesis taipas nii palju, võttis passi kaasa passid ja dokumendid kaasa ja nii nad välja tulid. Kuid nad ei arvanud iialgi nendel viimane kord toast välja tulla. Nad tulid äärelinna Suhumi ööbisid seal ja järgmine hommiku arvasid, et nad lähevad koju tagasi ja läksidki. Kuid tee peal neid teatud sinna minna ei tohi. Et seal on tankid. Ja siis, kui nad rääkisid, mismoodi see röövimine käib mismoodi laibad vedelevad siin-seal, kellegi asi ei ole, kui lapsed läksid laeva, mismoodi siis ylikopterid tulistasid neid? Muidugi ma jäin tummaks lihtsalt selle peale ja mõtlesin, et mismoodi ma neid aidata saan. Ja siis äkki mõtlesin, et et lastefond on siin vastas ju, läksin lastefondi ja räägin selle loo ära. Ja lastefondi rahvas oli lahke ja ütles, et las nad tulevad siia, meie valime nendele ikka midagi saame. Ja läkski see ema. Ja, ja nad saidki esimesed eided, nad saidki lastefondist. Ja, aga mina pidin minema siis Toompeale tehaksegi toobilase päev. Ja räägin riigiministrile. Teate, lugu oli selline, et me küll nüüd esimest korda kohtame, teie ei tunne mind ja mina ei tunne teid, aga ma räägin teile täitsa tõsist juttu. Et selle pärast, miks ma pidin teie juurde tulema, oli hoopis teine teema, aga praegu on hoopis tõsisem lugu. Ma läksin selle kausta pärast ja läbirääkimiste pärast, et võetakse arvesse, et, et kas on. Et nüüd on varsti valitsuse vahetus, et kas ikka võetakse rääkimiste küsimuseks idaeestlaste küsimus. Aga et nüüd, et ma ei taha rääkida küsimust üldse. Ja tema ütleb, et väga kahju, et need ei ka nii hilja kohtume, me läksime kohe üle selle Abhaasia küsimusele. Ma rääkisin ära siis, mis ma teadsin ja siis ta ütleb niimoodi ja see rahvastab seal päästma. Aga kuidas päästa ja siis ta ütleb, et teie olete ühiskondlik organisatsioon, tegelete hoopis teiste küsimustega. Aga et meil on ametlik organisatsioon, meil on migratsiooniamet, neil on migratsioonifond, kus on palgalised töötajad ja raha on riigi raha seal taga. Et see saab täna kohe korda seatud, ta siinsamas helistas minu juures kohe migratsiooniametisse. Minu juures. Palus helistate, ühendati tema Harju maakonnaga ja järgmine Läksime selle seltskonnaga kõik Harju maakonda. Meid väga kenasti võeti seal vastu roosikrantsi tänaval. Mari Pedak kuulas meid kõik ära ja ütles, et me kindlasti teid aitame. Selles küsimus, kõigis need põgenikud, esimesed olid. Sealsamas kutsuti raamatupidaja ja ütles, et öeldi, et me anname toetust neid sellele sugulasele, kelle juures nad on. Ja kuidagi inimlikult väga ilusti suhtuti. Siis sellest nagu algaski, vaatasime, et asi läheb nii tõsiseks, et et tõesti neid tuleb päästma hakata ja juba riiklikul tasemel. Ja sellepärast ma ütlesin sellesama Peeter Kochile, et minge ja uurige nüüd, mismoodi nad saab seal test, piirid olid kinni ja mineeritud oli kõik. Aga tema oli lennujaama dispetšer. Tema seda asja väga hästi jagas. Tema helistas siis Moskva lennujaama, seal tal omad poisid, ühesõnaga ta läks luuresse. Läks kaks naisterahvast kaasa, vanemad daamid ja tema oma naine. Sellepärast, et noored ei tahtnud seal liikuda. Nii naised kui mehed, mehed võeti sõjaväkke, noored naised võeti bändiga Pareisse kohta said sinna, tulid tagasi, siis pöördusin migratsiooniametisse ja palusin, et kui Peterkop nüüd tagasi tuleb, et nad neid vastu võtaksid. Mina muidugi neid töötajaid kedagi ei tundnud. Ja arvasin, et et kogemused päästeosas, et saab rohkem aidata, nüüd päästeteenistus ja astusin sisse päästeteenistusega kontakti. Ja kui see Peeter kohmid tuli rongi pealt, siis me läksime kohe päästeteenistusse. Aga need mehed juba, kuna ma nad pühapäeva ülesse otsisin, teadsin, et nii tõsine seal olukord oli, kui ma nägin, et seal nii palju tõsine olukord on siis läksin siis sinna ja nad tegid juba selle operatsiooni peale, oleme ära, et mismoodi päästa neid tuleb. Aga mis juhtus vahepeal? Vahepeal juhtus nii, et kui nüüd riiklikul tasemel tehti haldusmigratsiooniametile asja uurida ja, ja päästa neid sealt siis moodustati kolmeliikmeline komisjon sõitisadlerisse Jaadlerist Nad tulid sellise informatsiooniga tagasi, et päästa neid. Ei ole seal vaja. Et kes need eestlased, kes tulevad, need lähevad Venemaale lõunapiirkondades ja et ei ole see asi nii tõsine. Ja siis tekkiski niisugune kaksiti arusaamine. Selline olukord oli küll Salme külas, kuid selline olukord ei olnud suhumis ja istun ka külas. Aga kui eestlane elab Eestis ja ta ei tea neid, mis, kus seal toimub või mis, kus on, siis tekkiski selline segadus ja kaks nädalat oli täitsa surnud punktis, ma pidin väga palju jooksma ja käima enne, kui seda selgeks teha, et need on kaks ise asja, mis on Salme küla ja Sulevi ja mis on Eston kaja Suhhumi. Ja siis, kui me tulime, see luure sealt sugumist tagasi siis härra kollist võttis meid vastu Peter kohviga, päästeteenistus oli juba asjaga kursis, juba teadis, kui otse ei saa, siis läheb läbi kolmanda riigi, kas läbi Türgi või Bulgaaria oli selline arvamus. Ja siis me jõudsime ühisele sellisel arvamusel, et peab kiiremas korras nad ära tooma ja sõitiski lendaski lennuk siis välja, enne sõitsid välja päästeteenistuse, veel üks luure tegi seal ettevalmistuse ja siis sõitis lennuk lendas järgi, esimene kord teinekord ja kolmas kord ja nüüd on see rahvas ära toodud, kes vähegi sai tulla ja need, kes sinna jäänud, ainult selleks, et neid maju seal natukese säilitada. Sest muidu nad lõhutakse ära. Ja muidugi, need majad on nüüd peaaegu tühjad, sest kõik on juba seal ära röövitud kuid ei taha inimesega oma maju nagu jätta ja rahvas on kõik nüüd siin Eestis. Eesti rahvas võttis need väga ilusti vastu. Valitsus oli lennujaamas, viidi ilusti Nate omakste juurde koju, osa viidi Haapsalu osa Narva-Jõesuusse, praegu on nad kõik Narva-Jõesuus, osa on omale töökohad juba saanud, enamus ei ole saanud töökohti, korteritega suuri raskusi. Mina omalt poolelt olen püüdnud nüüd astuda maakondadega kontakti sõidamegi ühte sovhoosi kahega on juba kokku lepitud. Nendele vaadata tähendab elu ja töökohta oleme saanud annetust inimesed, meie eesti rahvas on väga hästi suhtunud nendesse selles mõttes, et nad hakkasid kohe riideid ja asju tooma. Nad said kõik omale soojad asjad ja mantlid ja ja nii et nad ei ole hätta jäänud ja räägitaksegi, et eestlased väga külmrahvas ja, ja väga halb rahvas, aga see on hoopis vastupidi. Mina olen veendunud, et Eesti rahvas on väga pehme rahvas, väga sõbralik rahvas ja ei ole üldse nii tige rahvas, nagu öeldakse, sest nad on suhtunud eestlastesse väga hästi ja ja väga tõsiselt ja sellesse probleem, mis nii et ma leian, et see on võib-olla praegu viimane aeg, et need eestlased peaksid ära tulema Venemaalt ja idast igalt poolt. Ja kui viimasena lauset ütelda, siis peaks olema kõik eestlased oma kodumaal, sest see on meie kodu ja ainult meie maa. Meid kaitseb. Inimene elu, aednik.